2-15-9288/60 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2159288

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. september 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

O. S hagi V. D vastu ühisvara jagamiseks ja V. D vastuhagi

O. S vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2017. a otsus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja O. S, esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe

Kostja V. D (varem S)

Asja läbivaatamise kuupäev

28. august 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2159288

osas, millega jäeti muutmata samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 22. novembri

2016. a otsuse resolutsioon (kuid muudeti põhjendusi) O. S-lt V. D kasuks 5399 euro

väljamõistmise osas, tõendite vastuvõtmisest keeldumise ja menetluskulude jaotuse

osas (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni pd 1, 2, 4, 6 ja 7). Saata asi tühistatud osas

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Kohtuotsus on jõustunud osas, milles jagati O. S ja V. D ühisvara järgmiselt:

3.1. Lõpetada O. S ja V. D ühisomand korteriomandile asukohaga Harju maakond,

Tallinn, X. Xxxxxxx xxx xxx (registriosa nr xxxxxxx) selle müümisega avalikul

enampakkumisel.

3.2. Kohtuotsuse resolutsiooni ps 3.1 märgitud korteriomandi müügist saadud rahast

täita O. S ja V. D solidaarkohustus Swedbank AS-i ees, mis tuleneb panga ja O. S vahel

27. oktoobril 2005 sõlmitud laenulepingust nr 05231179-EL ja 5. juunil 2007 sõlmitud

laenulepingu lisast (seisuga 20. aprill 2016 laenujääk 8887 eurot).

2-15-9288

3.3. Jagada kohtuotsuse resolutsiooni ps 3.1 nimetatud korteriomandi müügist ja

kohtuotsuse ps 3.2 märgitud solidaarkohustuse täitmisest üle jääv raha O. S ja V. D

vahel võrdsetes osades.

3.4. Müüa V OÜ (registrikood xxxxxxxx) osa avalikul enampakkumisel ja jagada

müügist saadud raha O. S ja V. D vahel võrdsetes osades.

4. Tagastada O. S-le kaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O. S (hageja) esitas 18. juunil 2015 Harju Maakohtule hagi V. D (varasema perekonnanimega S,

kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Pärast korduvat hagi muutmist jäid tema nõueteks:



müüa avalikul enampakkumisel kohtutäituri kaudu korteriomand, mille aadress on

X. Xxxxxxx xxx xx–x, Tallinn (kinnistusraamatu registriosa nr xxxxxxx, edaspidi korter);



korteri müügist saadud rahast täita laenulepingust nr 05231179-EL (edaspidi laenuleping)

tulenevad kohustused Swedbank AS ees ning kohustuste täitmisest üle jääv raha jagada

poolte vahel võrdsetes osades;



jätta EM OÜ (EM) osa ja V OÜ (V) (edaspidi koos osaühingud) osalused kostjale (hüvitise

maksmise kohustuseta) või müüa need osad avalikul enampakkumisel kohtutäituri kaudu ja

müügist saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista temalt enda kasuks välja 1350 eurot,

sh 300 eurot riigilõivuna, 870 eurot esindajakuludena ja 180 eurot asjatundja kuludena. Samuti palus

hageja tagastada hagi esitamisel enamtasutud riigilõiv 50 eurot.

2. Kostja esitas 12. augustil 2015 vastuhagi, milles palus samuti müüa korter avalikul

enampakkumisel ja jagada saadud raha poolte vahel võrdselt. Lisaks palus kostja jätta hagejale

osaühingute osad ja mõista hagejalt hüvitisena välja 10 005 eurot.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt enda kasuks välja kokku

1100 eurot, sh riigilõivuna 300 eurot ja esindajakuludena 800 eurot.

3. Hageja väitel abiellusid pooled 12. augustil 1994 ja lahutasid abielu 12. mail 2014. Poolte abielu

ajal soetatud ühisvaras on korter, laen vastavalt laenulepingule ning osaühingute osad (35% EM-i

osalusest ja 100% V osalusest).

Hageja palus jätta rahuldamata kostja nõude hagejalt hüvitise väljamõistmiseks. Samuti vaidles

hageja vastu teistele hüvitisnõuetele ja soovis osaühingute osade jagamist hagis toodud viisil. V oli

asutatud kostja lilleäri jaoks. Osaühingute väärtus on 0 eurot, kuna need ei tegutse.

4. Kostja tunnistas hagi osaliselt ja nõustus korteri müügiga enampakkumisel ning laenukohustuse

täitmisega korteri müügist saadud raha arvel ja ülejäänud raha võrdselt jagamisega poolte vahel.

Kostja tunnistas oma kohustusi hageja ees 4443 eurot 50 senti, s.o pool laenujäägist 8887 eurot.

Kostja ei nõustunud osaühingute osade jätmisega temale, kuna mõlema osaühingu juhatuse liige on

hageja, kes kõrvaldas kostja 2014. a märtsist V juhtimisest. Osaühingute osade eest tuleks hagejalt

hüvitisena välja mõista nende nimiväärtused, kokku 4606 eurot.

Kostja palus välja mõista hagejalt kostja kasuks ka hüvitise 5399 eurot. Hageja ei kasutanud

10 798 eurot abikaasade ühist raha perekonna huvides. Nimelt tasus hageja oma arvelduskontolt

EM-i osakapitali suurendamiseks 260 000 krooni (16 617 eurot), aga tema nimele märgitud ja poolte

ühisvarasse kuuluv osa suurenes sel ajal ainult 5819 euro võrra. Seega kulus 10 798 eurot ühisvarast

2(10)

2-15-9288

teiste osanike eest sissemakse tegemiseks, millest kostja ei teadnud ja mis ei olnud perekonna

huvides. See tuleb arvata ühisvara hulka ja pool sellest (5399 eurot) kostjale hüvitada.

5. Harju Maakohus rahuldas 22. novembri 2016. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi osaliselt.

Poolte ühisvara otsustas maakohus jagada järgmiselt:

•

müüa korter avalikul enampakkumisel;

•

korteri müügist saadud rahast täita laenulepingust ja selle lisast tulenev poolte

solidaarkohustus Swedbank ASi vastu (seisuga 20. aprill 2016 laenujääk 8887 eurot);

•

jagada korteri müügist ja laenukohustuse täitmisest üle jääv raha poolte vahel võrdsetes

osades;

•

müüa V osa avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes

osades;

•

välja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis 5399 eurot.

Maakohus jättis otsusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi

vaatamata poolte nõuded EM-i osa jagamiseks, sest ühingu 19. septembril 2016 registrist

kustutamise tõttu (ühingu pankrotimenetlus rauges pankrotti välja kuulutamata) ei ole võimalik

selles osas hagi ja vastuhagiga taotletavat eesmärki enam saavutada.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ega määranud neid seetõttu ka kindlaks.

Maakohtu otsuse järgi lõppes poolte abielu 12. mail 2014. Ühisvara koosseisu kuuluvate esemetena

tuvastas maakohus selle seisuga korteri, laenu tagastamise kohustuse vastavalt laenulepingule ja

selle lisale 20. aprilli 2016 seisuga 8887 eurot, osaühingute osad ja 10 798 eurot ühist raha, mida

hageja ei kasutanud perekonna huvides. Korter on põhjendatud müüa avalikul enampakkumisel ja

sellest saadud tulemi arvel tasuda laenukohustus. Samuti on põhjendatud sarnaselt müüa V osa.

Mõlema müügi tulemist järgi jääva raha otsustas maakohus jagada poolte vahel võrdselt.

EM-i osakapitali suurendamisel kandis hageja oma arvelduskontolt EM-i arvelduskontole üle

10 798 eurot rohkem kui summa, mis oli vajalik tema nimel märgitud osa suurendamiseks. Kuna

hageja ei ole seda raha kasutanud perekonna või abikaasade ühistes huvides, tuleb 10 798 eurot

arvata ühisvara hulka ja välja mõista hagejalt kostja kasuks hüvitis 5399 eurot.

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis

temalt kostja kasuks välja 5399 eurot, ja jätta vastuhagi selles osas rahuldamata. Apellatsiooniastme

menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista talt enda kasuks välja 782 eurot 50 senti,

sh riigilõivu 300 eurot ja esindajakulud 482 eurot 50 senti. Hageja kordas ka maakohtule esitatud

taotlust tagastada maakohtus enamtasutud riigilõiv 50 eurot.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. märtsi 2017. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis samuti

rahuldamata hageja taotluse võtta vastu täiendavad tõendid ning otsustas tagastada hagejale hagi

esitamisel tasutud riigilõivust enamtasutud 50 eurot. Menetluskulud maakohtus jättis

ringkonnakohus poolte endi kanda ja menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda, kuid määras, et

hüvitatavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.

3(10)

2-15-9288

Ringkonnakohtu otsuse järgi ei vaidlustatud maakohtu otsust EM-i osa jagamist käsitlevate poolte

nõuete läbi vaatamata jätmise, korteri ega V osa jagamise osas. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et hageja kandis 169 000 krooni poolte ühisvarast üle EM-i osakapitali sissemakseks,

ilma et selleks oli pooltel huvi ja kohustus. Samuti lähtus maakohus õigesti sellest, et hageja kui ühe

abikaasa arvelduskontol olev raha on poolte ühisvaras.

Perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates PKS-i jõustumisest esitatud nõude

korral jagada abikaasade ühisvara PKS-i sätete järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara

koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Enne 1. juulit 2010

kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 19 lg 2 p 4 järgi said abikaasad ühis- või lahusvara

hüvitamise nõuded esitada ühisvara jagamise käigus, taotledes vastavalt osade võrdsusest

kõrvalekaldumist. PKS § 34 lg 3 seevastu näeb ette ühisvara koosseisu nn asendushüvitise arvamise.

Abikaasa tegevusest tingitud ühisvara koosseisu muutust käsitlevat normi (senise varaeseme

asendumine hüvitisega) ei saa rakendada tagasiulatuvalt, st sündmustele, mis toimusid enne

1. juulit 2010.

Samas leidis ringkonnakohus, et kui hageja täitis teiste osanike kohustused teha osakapitali

suurendamiseks sissemaksed, tekkis tal võlaõigusseaduse (VÕS) § 1041 alusel õigus nõuda makstud

raha neilt tagasi. PKS1995 § 14 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 järgi saab pidada

abikaasade ühisvaraks ka ühisvara arvel kolmanda isiku suhtes tekkinud tagasinõude õigust. Seega

omandas hageja VÕS § 1041 alusel ja poolte ühisvara arvel 10 798 euro suuruse nõude EM teiste

osanike vastu ning selles ulatuses on täidetud PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kohaldamise eeldused ühisvara

jagamisel poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks. Maakohtu otsuse resolutsioon 5399 euro

väljamõistmise osas on seega lõppjärelduses õige, sest hageja peab kostjale hüvitama poole sellest

summast, mille võrra on alus kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse apellatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise osas ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja arvates on jäänud arvestamata asjaolu, et hageja konto väljavõttest, millel rajaneb kostja

nõue, nähtub ka see, et kaks päeva enne 260 000 krooni üle kandmist EM-i arvelduskontole on

hageja arvelduskontole laekunud TAVID AS-ilt 300 000 krooni selgitusega "EM OÜ põhikapitali

suurendamine". Maakohus ega ringkonnakohus ei ole analüüsinud, kas hageja kontolt ülekantud

summa võib sellistel asjaoludel käsitleda kui poolte ühisvara või mitte. See olnuks aga nõude

rahuldamise üle otsustamisel vajalik.

Hageja arvates ei vasta kostja täiendavalt esitatud hüvitise nõue TsMS § 373 tunnustele.

Ringkonnakohus väljus kostja vastuhagi piiridest. Kostja ei palunud jagada tagasinõudeõigus

osaühingu osanike vastu, kaldudes kõrvale abikaasade osade võrdsuse printsiibist PKS1995 § 19 lg 2

p 4 järgi. Kostja palus lugeda 10 798 eurot poolte ühisvaraks ja mõista hagejalt hüvitis välja

PKS § 34 lg 3 alusel. Kostja esitatud hüvitise nõue tulnuks jätta rahuldamata, sest PKS § 34 ei tule

kohaldada. PKS1995 järgi eeldatakse abikaasa nõusolekut abikaasade ühisomandis oleva vallasasja

võõrandamiseks. Seega tuleb ka praegusel juhul eeldada, et kostja andis nõusoleku raha

ülekandmiseks. Vastupidist ei ole tuvastatud.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning maa- ja

ringkonnakohtu lahendid muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4(10)

2-15-9288

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega

jäeti muutmata maakohtu otsus hagejalt kostja kasuks 5399 euro väljamõistmise osas. Tühistatud

osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

11. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I). Seejärel analüüsib kolleegium kostja rahalise

hüvitise nõude võimalikke õiguslikke aluseid (II) ja edasi selle nõude lahendamist menetluses (III).

Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

12. Nii hagis kui ka vastuhagis on pooled taotlenud nende ühisvara jagamist, osaliselt aga erinevalt

(vt otsuse pd 1 ja 2).

13. Apellatsioonkaebuses on hageja vaidlustanud maakohtu otsust üksnes osas, millega hagejalt

mõisteti kostja kasuks välja hüvitis 5399 eurot (II kd, tl 162 pöördel). Kassatsioonkaebuses

vaidlustab hageja enda apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist. TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib

Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.

Seega on kohtuotsused TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles otsustati:

•

müüa korter avalikul enampakkumisel;

•

korteri müügist saadud rahast täita laenulepingust ja selle lisast tulenev poolte

solidaarkohustus Swedbank ASi vastu;

•

jagada korteri müügist ja laenukohustuse täitmisest üle jääv raha poolte vahel võrdsetes

osades;

•

müüa V osa avalikul enampakkumisel ja jagada müügist saadud raha poolte vahel võrdsetes

osades.

II

14. Kolleegium märgib, et mõlemad pooled on oma nõudeid ja seisukohti menetluses korduvalt

muutnud, mistõttu on muutunud lõpuks raskesti hoomatavaks, mida kumbki nõuab ja millele

seejuures tugineb. Maakohus ei ole suutnud pooli piisavalt ohjata.

15. Kostja on menetluse käigus nõudnud vastuhagis hagejalt lisaks olemasoleva vara jagamisele

raha erinevas ulatuses ja erinevatel põhjendustel.

Poolte ühisvara kasutamisele EM-i osakapitali suurendamiseks, mis ei toimunud perekonna huvides,

tugines kostja esimest korda 8. aprillil 2016 vastuhagi täiendades (II kd, tl 47, 48) ja täpsustas seda

omakorda 2. mail 2016 (II kd, tl 69). Nõutava hüvitisena nimetas kostja esimest korda 5399 eurot

14. juuli 2016 menetlusdokumendis (II kd, tl 88, 89) ja jäi selle juurde ka oma 16. septembri 2016

menetlusdokumendis (II kd, tl 137).

16. Oma hüvitisnõude alusena on kostja tuginenud sellele, et hageja ei kasutanud 10 798 eurot

abikaasade ühist raha perekonna huvides ja seetõttu peab poole sellest (5399 eurot) kostjale

hüvitama.

5(10)

2-15-9288

Seejuures tugines kostja sellele, et hageja tasus oma arvelduskontolt EM-i osakapitali

suurendamiseks 260 000 krooni (16 617 eurot), kuid osalus EM-s suurenes üksnes 5819 euro võrra.

Sellest järeldas kostja, et 10 798 eurot ühisvarast kulus teiste osanike eest sissemakse tegemiseks,

mis ei olnud perekonna huvides.

17. Asjas on tuvastatud mh järgmised olulised asjaolud, mille üle pooled kassatsiooniastmes ei

vaidle:



EM-i osa kuulus poolte ühisvara hulka;



EM-i osanike 27. mai 2010 koosolekul otsustasid osanikud suurendada osakapitali

300 000 kroonini, st 260 000 krooni võrra, millest hagejale ja kostjale kuuluva osa uueks

nimiväärtuseks sai 105 000 krooni;



27. mail 2010 tegi hageja oma arvelduskontolt EM-i arvelduskontole osakapitali

suurendamiseks sissemakse 260 000 krooni (16 617 eurot);



samal päeval esitas EM äriregistri pidajale avalduse, milles palus kanda registrisse

osakapitali uue suuruse (300 000 krooni);



osanike 20. jaanuari 2011 koosolekul otsustasid osanikud EM-i osakapitali ümber arvestada

eurodesse ja muuta põhikirja, mille tulemusel kujunes osakapitaliks 19 180 eurot ja pooltele

kuuluva osa suuruseks 6713 eurot.

18. Oma nõude õigusliku alusena on kostja korduvalt viidanud PKS § 34 lgtele 1 ja 3 (II kd, tl 47,

89, 137).

Maakohus ei ole otsuses TsMS § 438 lg 1 esimese lause ja § 442 lg 8 esimese lause nõudeid eirates

viidanud, mis normi alusel ta hagejalt kostja kasuks 5399 eurot välja mõistis. Oma otsuse ps 23 on

maakohus põhjendanud raha väljamõistmist hagejalt sellega, et hageja on 10 798 euro ulatuses

kasutanud ühisvarasse kuuluvaid vahendeid perekonnaga mitteseotud osanike osade

suurendamiseks, mitte aga perekonna või abikaasade ühistes huvides, mistõttu tuleb see raha arvata

ühisvara hulka ja pooles ulatuses hagejalt hüvitis selle eest välja mõista.

Kolleegiumi arvates võib sellest järeldada, et maakohus on rahuldanud nõude PKS § 34 lg 3 alusel

ühisvara vähenemise hüvitamise kohta abikaasa süülise käitumise või teise abikaasa tahteavalduseta

tehtud tehingu tõttu.

19. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus õigesti leidnud, et PKS § 34 ei saa vaidlusalusele

hüvitisnõudele kohaldada ja nõude lahendamisel tuleb lähtuda varem kehtinud seadusest.

Perekonnaseadus jõustus PKS § 231 järgi 1. juulil 2010. Raha kanti EM-ile üle ja osalus suurenes

enne seda. PKS § 210 lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse enne PKS-i jõustumist tekkinud

asjaoludele või tehtud toimingule asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui

PKS-ist ei tulene teisiti (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3214213, p 9).

20. Ringkonnakohus on leidnud, et hüvitise hagejalt väljamõistmise aluseks on PKS1995 § 19 lg 2

p 4, mis võimaldab kohtul ühisvara jagamisel kõrvale kalduda poolte osade võrdsusest, kui abikaasa

lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste kulutuste või

abikaasade ühisvara osa arvel.

Kolleegiumi arvates ei ole ka selle normi kohaldamise eeldused täidetud ja ringkonnakohtu

seisukoht on tuvastatud asjaoludel seega põhjendamatu. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

vaidlustatud osas tühistada.

6(10)

2-15-9288

20.1. Ka Riigikohus on varem leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara jagades enne 1. juulit

2010 kehtinud PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid arvestada, kui

ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3213114, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32110816, p 29).

20.2. Ringkonnakohtu otsuse ps 18 on leitud, et hagejal on õigus VÕS § 1041 alusel enammakstud

raha (10 798 eurot) nõuda tagasi EM-i teistelt osanikelt, kelle eest kostja täitis osakapitali

suurendamiseks vajaliku sissemakse tegemise kohustuse. Kuna hageja omandas selle nõude poolte

ühisvara arvel, annab see ringkonnakohtu arvates aluse kalduda poolte võrdsusest kõrvale PKS § 19

lg 2 p 4 alusel.

20.3. Ringkonnakohtu loogikas on kolleegiumi arvates oluline viga. Nimelt on ringkonnakohus

põhjenduseta leidnud, et hageja omandas tagasinõudeõiguse lahusvarasse, mis on PKS1995 § 19 lg 2

p 4 kohaldamise eelduseks, kuna just lahusvara väärtus peab olema suurenenud. Samas on

ringkonnakohus leidnud, et EM-ile ülekantud raha kuulus poolte ühisvarasse. Ühisvara arvel poolte

abielu kestel omandatud nõue kuulus aga PKS1995 § 14 lg 1 järgi samuti poolte ühisvarasse.

Tuvastatud ega esitatud ei ole asjaolusid, millest saaks järeldada nõude minekut hageja lahusvara

hulka (PKS1995 § 15 lg 1) ega lahusvara väärtuse suurenemist.

20.4. Lisaks ei ole ringkonnakohus tuvastanud, et selline tagasinõue EM-i osanike vastu üldse

tekkis, märkides otsuse ps 18, et nõue tekkis juhul, kui hageja täitis raha üle kandes teiste osanike

kohustusi. Ka maakohus ei ole tuvastanud, et raha üle kandes oleks hageja kellegi teise kohustuse

täitnud.

Kui aga täideti teise isiku kohustus, ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks sellest võiks tekkida

nõue just VÕS § 1041 alusel, kuna seda normi saab kohaldada üksnes juhul, kui kohustuse täitnud

isik ei olnud selleks teise isiku suhtes õigustatud ega kohustatud. Ei ole tuvastatud, et hagejal ei

olnud õigust või kohustust täita kohustusi teiste EM-i osanike suhtes nendevahelise lepingu alusel

või käsundita ajaajamisest tingituna (VÕS § 1023 lg 1). Olukorras, kus üks osanik teeb teiste

osanike eest osakapitali suurendamiseks rahalisi sissemakseid, olemata selleks lepingu või seaduse

alusel kohustatud, tegutseb ta Riigikohtu senise praktika järgi käsundita asjaajajana VÕS § 1018

mõttes (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32110212, pd 12 ja 13).

21. Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus kohaldada PKS1995 § 19 lg 2 p 4 ja kalduda poolte

osade võrdsusest kõrvale, kui ta tuvastab nõuetekohaselt kõik selle normi kohaldamiseks vajalikud

eeldused, mh, et hageja on ühisvaras olnud raha arvel omandanud mingi nõude kellegi vastu, see on

omandatud lahusvarasse ja selle väärtuse võrra on hageja lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt

suurenenud.

22. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel nõude olemasolu ja selle kuulumise

ühisvarasse, saab selle nõude poolte vahel ka jagada nagu muu ühisvara, kuid selleks peab üks

pooltest seda taotlema. Selle eelduseks on, et EM-ile makstud raha üldse kuulus poolte ühisvarasse

(vt selle kohta otsuse p 25).

III

23. Poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmisel ei ole kohus seotud hageja või

kostja esitatud õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka

nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32111610, p 39; 15. juuni 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3215111, p 27). Poolte õigusliku hinnanguga ei ole seotud ka ringkonnakohus

7(10)

2-15-9288

apellatsioonkaebuse lahendamisel (TsMS § 652 lg 8) ega Riigikohus kassatsioonkaebuse

lahendamisel (TsMS § 688 lg 2).

Seda arvestades võis ringkonnakohus PKS1995 § 19 lg 2 p 4 kolleegiumi arvates kohaldada ka

olukorras, kus kumbki pooltest ei olnud abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist

taotlenud.

24. Kohtu õiguslik hinnang ei tohi siiski tulla pooltele üllatusena. Riigikohus on varem korduvalt

rõhutanud, et kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid

(TsMS § 348 lgd 1–3, § 351, § 392 lg 1 pd 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; vt nt Riigikohtu

3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32117514, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Praegusel juhul on ringkonnakohus õigussuhte võimalikule kvalifitseerimisele PKS § 210 lg 2 ja

PKS1995 § 19 lg 2 järgi 1. veebruari 2017 määruses (II kd, tl 185, 186) iseenesest tähelepanu juhtinud

ja võimaldanud pooltel esitada selle kohta seisukohti.

25. Küll on ringkonnakohus jätnud vastuolus TsMS § 654 lg 5 esimese lausega sisuliselt hindamata

kostja apellatsioonkaebuses esitatud väite, et EM-ile üle kantud raha ei kuulunud poolte ühisvarasse,

kuna raha kandis hageja kontole EM-i osakapitali suurendamiseks Tavid AS (II kd, tl 162, 162

pöördel).

25.1. Tegemist on olulise väitega, mis tõesuse korral võib oluliselt mõjutada hüvitisnõude

lahendamist. EM-i arvelduskontole osakapitali suurendamiseks kantud raha võis mõjutada

abikaasadele määratud osade suurust üksnes juhul, kui hageja pangakontol olnud raha, mille arvel

ülekanne tehti, kuulus poolte ühisvara hulka. Nimelt ei pruugi kokkuleppe alusel hagejale ülekantud

raha olla läinud poolte ühisvarasse, kui see kanti sinna konkreetsel eesmärgil, st käsundi täitmiseks.

Seda kinnitab mh VÕS § 626 lg 3, mille järgi käsundiandja poolt käsundisaajale käsundi täitmiseks

üle antud nõuded ja vallasasjad ei kuulu käsundisaaja pankrotivara hulka ja neile ei saa pöörata

sissenõuet täitemenetluses käsundisaaja vastu.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda väidet uuesti hinnata ja uuesti kaaluda ka koos

apellatsioonkaebusega esitatud tõendite (25. mai 2010. a maksekorraldus, 27. mai 2010. a EM-i osa

müügileping ja 27. mai 2010. a tõend registridokumentide esitamise kohta) vastuvõtmist.

25.2. Ringkonnakohus on jätnud sellele kaebuse väitele vastamata ilmselt põhjendusega, et ta ei

võtnud vastu hageja esitatud uusi tõendeid, kuna need olid esitatud hilinenult (vt ringkonnakohtu

otsuse p 15). Asjaolu kohta ei ole ringkonnakohus otsuses aga seisukohta võtnud.

25.3. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et hageja ei pruukinud maakohtu menetluses

aru saada vajadusest tugineda ülekantud raha ühisvarasse mittekuulumisele, kuna poolte ja

maakohtu tegevuse tulemusena oli vastuhagi ja kogu eelmenetlus maakohtus ebaülevaatlik ja

pealegi lahendas maakohus asja lõppkokkuvõttes väära materiaalõiguse normi alusel. Kostja

nõutava hüvitisega seotud asjaolusid ei ole maakohus menetlusosalistega arutanud. Ainuüksi väär

selgitamiskohustuse täitmine võinuks õigustada uute asjaolude ja tõendite esitamist ringkonnakohtus

TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel.

25.4. Samuti on ringkonnakohus tõendeid vastu võtmata jättes tähelepanuta jätnud TsMS § 230 lg 3,

mille järgi võib kohus abieluasjas koguda tõendeid omal algatusel. Ühisvara jagamisest tulenev asi

on abieluasi (TsMS § 102 lg 1 p 4). Tegemist on olulise kõrvalekaldega võistlevuse põhimõttest, mis

8(10)

2-15-9288

mh õigustab kohut laskma menetluses tugineda ka üldreeglite järgi hilinenult esitatud asjaoludele ja

tõenditele.

Lisaks nähtus Tavid AS-ilt hageja kontole raha ülekandmine 25. mail 2010 ka asja juures olevast

hageja konto väljavõttest (II kd, tl 39).

26. Kassatsioonkaebuse muud väiteid ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud ega anna alust

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

26.1. Kostja hüvitisnõue vastas kolleegiumi hinnangul TsMS § 373 lg 1 ple 3, sest hagi ja vastuhagi

on omavahel seotud ja nende ühine läbivaatamine võimaldas asja õiget ja kiiremat lahendamist.

Isegi kui maakohus oleks kostja hüvitisnõuet praeguse asja raames alusetult menetlenud, ei saaks

seda juba ainuüksi menetlusökonoomilisel kaalutlusel lugeda menetlusõiguse normi oluliseks

rikkumiseks, mis annaks aluse kohtuotsuste tühistamiseks.

26.2. Hageja on leidnud, et kuivõrd PKS1995 järgi eeldati abikaasa nõusolekut abikaasade

ühisomandis oleva vallasasja võõrandamiseks, tuleb ka praegusel juhul eeldada, et kostja andis

nõusoleku raha ülekandmiseks. PKS1995 § 17 lg 3 nägi ette, et vallasasjaga tehingu tegemisel

eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Ka kehtiva PKS § 29 lg 1 teises lauses on sätestatud sarnane

eeldus.

Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu. Riigikohus on PKS1995 § 17 lg 3 kohta leidnud, et see säte

kohaldub üksnes vallasasja (mitte nt õiguse jms) võõrandamise korral (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3213714, p 12). Riigikohus jääb nimetatud seisukoha juurde. Seega ei saa normi

kohaldada ka pangakontol oleva raha suhtes.

27. Maakohtu tuvastatud asjaolu kohta, et EM-i osa oli poolte ühisvaras ja EM on 19. septembril

2016 (st pärast abielu lahutamist) äriregistrist kustutatud, lisab kolleegium kehtiva õiguse

selgitamiseks, et kuigi ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga

(PKS § 37 lg 11), siis ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb kohtul arvestada ühisvara

jagamise aja seisuga (vt ka nt Riigikohtu 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3211207, p 10;

9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32111909, p 15). Kuni ühisvara jagamiseni kuulub ka

lahutatud abikaasade ühisvara PKS § 37 lg 2 järgi edasi nende ühisomandisse ning seda vara tuleb

valitseda ühisvara arvel, arvestades abikaasade ühisvara valitsemise põhimõtteid (vt ka Riigikohtu

25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32116414, p 13). Juhul kui ühisvara on enne selle jagamist

vähenenud abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa

tahteavalduseta, on teisel abikaasal õigus nõuda vara vähenemise eest hüvitist, mis arvatakse

ühisvara hulka (PKS § 34 lg 3).

Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, kui seaduse või tehinguga ei ole

ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on aga eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).

Seega tuleb ka abikaasade ühisvara hulka kuuluva äriühingu osaluse jagamisel teha kindlaks osaluse

kohalik keskmine müügihind (vt ka Riigikohtu 20. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32110108,

pd 11 ja 12). Kuna äriregistrist kustutamisega äriühingu õigusvõime lõppeb (äriseadustiku (ÄS) § 2

lg 3) ning osanikud kaotavad võimaluse osast tulenevate õiguste (ÄS § 148 lg 5) teostamiseks, siis

registrist kustutatud osaühingu osal kolleegiumi arvates majanduslikku väärtust eelduslikult ei ole.

IV

28. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada,

lähtudes asja lahendamise tulemusest.

9(10)

2-15-9288

29. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja peab kooskõlas

TsMS § 149 lg 8 kolmanda lausega teatama, millisele kontole kautsjon tagastada.

Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve

10(10)