1-17-3750/15 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-3750

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-3750 Kohtukoosseis Eesistuja , liikmed ja Orvi Koik Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Kriminaala si J.N

süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18. mai 2017. a otsus menetluses lühi Apellatsiooni esitaja Kannatanu esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo ET’i

Prokurör Meelis Sentifoli

Süüdistatav J.N

Elukoht ja aadress: X , isikukood: XXX, XX

kodakondsus: Eesti Vabariigi kodanik, haridus: X , XX emakeel: eesti keel. X . Töökoht: XX

Karistatus: varem kriminaalkorras karistatud ühel korral: Tallinna Linnakohtu 16.08.2005 otsusega KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, KarS § 68 lg 1 alusel vangistusega 3 aastat, 4 kuud ja

3 päeva, karistusaja algus 18.10.2005 ja lõpp 21.02.2009. Harju Maakohtu 25.05.2007 määrusega KarS § 76 lg 3, § 75

alusel vabastatud karistuse kandmisest tingimisi enne

tähtaega katseajaga kuni 21.02.2009, millest esimeseks

kolmeks kuuks kohaldati elektroonilist järelevalvet; kaks kehtivat väärteokaristust. Tõkend: elukohast lahkumise keeld kuni 19.01.2018 .a.

Kaitsja Vandeadvokaat Toomas Bekker

Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

2(9)

1. Harju Maakohtu 18. mai 2017. a kohtuotsus kannatanu Tühistada ET’i mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise osas.

2. kannatanu Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista välja J.N’lt ET’i kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 100 (sada) eurot.

3.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4.

tema poolt apellatsioonimenetluses kantud Välja mõista Eesti Vabariigilt ET’i kasuks menetluskulud 528,00 (viissada kakskümmend kaheksa) eurot.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. J.N on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, 26.11.2016 kella 01:10 paiku

Tallinnas,

XXX maja trepikojas verbaalse konflikti käigus ründas selja tagant ET, lüües teda

rusikaga kukla piirkonda, mille tagaj

ärjel ET kukkus kõhuli trepile ning misjärel J.N peksis

-le valu ja ET rusikatega vastu pead ja nägu. Kirjeldatud tegevusega J.N tekitas ET

tervisekahjustused ema silma alla, parema – marrastused sarnaluude piirkonnas, hematoomid mõl käe õlavarrele ja vasaku jala põlvele ning turse pea vasakule poolele oimu piirkonnas.

Seega pani J.N toime teise inimese valu tekitava kehalise väärkohtlemise ja tervise kahjustamise, see on KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohtu 18 mai 2017.a. otsusega

lühimenetluses mõisteti J.N süüdi KarS § 121 lg.1 järgi ning karistati 3 (kolme) kuulise vangistus KrMS § 238 lg.2 alusel vähendati mõistetud ega.

karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2(kahe) kuuline vangistus . Määrati, et KarS § 73 lg 3 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui J.N 1 ja lg ei pane 1(ühe) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Rahuldati kannatanu eti J.N-ilt 1 alusel ET’i tsiviilhagi osaliselt ning mõist KrMS § 310 lg kannatanu kasuks na purunenud prillide maksumuse osas summas 300 ET välja varalise kahju (kolmsada) eurot. eti Ülejäänud osas jä varalise kahju nõue ning mittevaralise kahju nõue täielikult rahuldamata. Sama otsusega m eti 1 p 1 p 1 õist J.N-ilt välja KrMS § 179 lg 2, § 175 lg 4,9 ja § 180 lg

alusel sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest 705 € (seitsesada viis eurot), advokaadi

õigusabikulud summas 192 € (ükssada üheksakümmend kaks eurot) KrMS § 180 lg 3 alusel .

määrati, et menetluskulud 897 € tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 3 tuleb (kolme) kuu jooksul igakuiste maksetena, seega kuus kuulub tasumisele 299.00 eurot.

2.1. Maakohus, hinnanud idis, et esitatud tõendeid kogumis le süüdistatava süü talle süüks pandud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas tõendamist on leidnud, et J.N lõi kannatanut piirkonda v

rusikaga näo ähemalt kahel korral. Selle tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu v seega eluliselt on usutav, et kannatanul esines , tema nägu oli erega määrdunud, tegeliku või potsentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnev ebameeldiv valuaisting. siku Maakohus märkis, et i

läbivaatuse protokoll ning kiirabi kaart kinnitavad ühtlasi, et J.N põhjustas - ja EMO- kannatanu - H- ja KK

ET le tervisekahjustusi. Samuti nähtub tunnistajate MH ütlustest, et ET nägu oli

3(9) peksmise tagajärjel verine. Seega on nii kannatanu kui ka tunnistajate kokkulangevate ütlustega ja isiku läbivaatuse protokolli koos fototabeliga, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaardi, asitõendi vaatlusprotokollidega tõendamist leidnud J.N poolt 26.11.2016.a Tallinnas

XXX maja trepikojas verbaalse konflikti käigus ründamine, lüües kukla piirkonda mille tagajärel ET ET ET ET kukkus kõhuli trepile ning misjärel J.N peksid rusikatega vastu pead ja

nägu.

2.2. Kannatanu

ET on esitanud hagi varalise kahju nõudes summas 1700 eurot (saamata jäänud töötasu 1400 eurot ja 300 eurot prillid) ning mittevaralise kahju nõudes summas 3300 eurot. Süüdistatav võttis tsiviilhagi õigeks prillide maksumuse osas.

2.2.1. Maakohus märkis, et tsiviilhagi kohaselt on kannatanu pärast kallaletungi sunnitud pöörduma

arstliku abi järgi ja ei saanud tööl käia 14 päeva. Tsiviilhagi kohaselt kannatanu t -na öötab FIE taksonduses ja igapäevaselt teenib keskmiselt 100 eurot, seega kaotas 1400 eurot.

Maakohus leidis, et ei ole kannatanu varalise kahju tõendamiseks esitanud mitte ühtegi tõendit.

Maakohus märkis, et kannatanul on õigus ja kohustus tõendada tekkinud kulutuste suurust.

Kannatanu ei pidanud vajalikuks kohtuistungile ilmumist ehkki kohtuistungi aeg oli talle teada. Saamata jäänud töötasu osas märkis kohus, et kui kannatanu oli ajutiselt töövõimetu, siis sai ta

maa

eelduslikult ravikindlustushüvitist, mida tuleb kahju puhul samuti arvesse võtta. Maakokohtul

puuduvad aga idi asjaolu kohta, tõend kas kannatanu üldse töötas ning milline oli tema töötasu.

Seega leidis maakohus, et kannatanu kohta on ütlused töötamise ning töötasu saamise

paljasõnalised. Samas kirja väljavõttest nähtub osundas maakohus, et kohtule esitatud e-

, et kannatanu on lubanud naabrite eeskujul asuda tööle.

Maakohus leidis, et kannatanu tsiviilhagi süüdistatava vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks summas 1700 eurot on põhjendatud osaliselt ning rahuldas tsiviilhagi summas 300 eurot, mis

kuulub süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele.

2.2.2. Maakohus selgitas, et mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude

tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg

1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel (RKL 3 08, p 13). VÕS § 128 lg 5 -2-1-19- kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest,

tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju

hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Samas peab väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise

suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kasvõi juba üldise võrdsuspõhiõiguse

tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad.

Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja

tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (RKTKo asjas nr 3-2-1-19-08 p 13, RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 11-13).

Isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada

(RKTKo asjas nr 3-2-1-152-09, p 16). VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju

hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus esmalt kannatanule tekitatud tervisekahjustuste tagajärgi, st kannatanu eeldatavat „valu suurust“. Maakohus märkis, et kohtulikul uurimisel on tõendmist leidnud, et J.N lõi kannatanut pea

piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Kannatanul diagnoositi SA Põhja

-Eesti

4(9)

Regionaalhaigla EMO-s pärast löömist prillhematoomid ja marrastused sarnaluude piirkonnas.

Samas ei esine kannatanul püsivat kehalise terviklikkuse kaotust, mille all tuleb mõista mõne

kehaosa kaotust või mõne elundi funktsioneerimise lakkamist ega ka püsivat väljanägemise

muutust, kuivõrd kannatanul pärast kuriteo toimepanemist esinenud prillhematoomid olid ajutise iseloomuga ning on praeguseks paranenud, seega ei ole tegemist püsiva tervisekahjuga. Maakohtule

on esitatud e-kirja väljavõtted millest nähtuvalt on kannatanu J.N ja tema pere öörahu

olnud

vastanud ironiseerivate e- ET tõttu korduvalt rikutud ning sellekohastele märkustele on ET

kirjadega, mis on muutunud isiklikult solvavateks. S -kirjast, et lubab naabri amuti nähtub e ET eeskujul tööle minna. Antud kriminaalasjas oli kannatanu see kes kutsus J.N välja asju ,

klaarima, olles ise alkoholi tarvitanud. Kui pidada tõeseks i väiteid, et töötab taksojuhina, si ET is

antud vigastused (hematoomid silmade all) ei takista töötamast taksojuhina. Moraalse kahju

hindamisel peab kohus vajalikuks arvestada ka kannatanu käitumist, mis eelnes kuriteo toimepanemisele süüdistatava poolt.

Maakohus asus seisukohale, et k kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaolusid (sh äesolevas kannatanule tekitatud füüsilist valu kõrvutades tema enda käitumisega) arvestades, tuleb poolt ET esitatud mittevaralise kahju nõue jätta rahuldamata.

ESITATUD APELLATSIOON

3. Apellatsiooni esitas kannatanu esindaja, kes vaidlustab maakohtu otsust üksnes tsiviilhagi puudutavas osas . järgmistel põhjustel

3.1. Maakohus on jätnud rahuldamata kannatanu poolt esitatud töötasu nõude aja eest, millal

kannatanu ei saanud süüdistava poolt talle tekitatud kehavigastuse tõttu töötada. Kannatanu ei

nõustu maakohtu seisukohaga, et hagi saamata jäänud töötasu osas rahuldamisele ei kuulu. Kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt (KrMS §

381 lg 6). Süüdistatav ei võtnud küll tsiviilhagi omaks, kuid samas ei vaielnud ta ka tsiviilhagi aluseks olevatele asjaoludele vastu. Süüdistatav ei väitnud, et kannatanu ei tööta taksonduses või et

tema päevasissetulek ei oleks vähemalt 100 €. Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud hagi rahuldama ka ilma, et need asjaolud oleksid kannatanu poolt eraldi tõendatud.

Ka ravikindlustushüvitise väidetavale saamisele tuginemine kohtu poolt ei ole õige, sest sellist vastuväidet süüdistatava poolt esitatud ei olnud. Kui süüdistatav ei väida, et kannatanu valetab, siis piisabki tsiviilhagi asjaolu tõendamiseks kannatanu väitest ning eraldi tõendit selle kohta vaja ei ole. Apellatsioonimenetluses kannatanu lisab taksojuhina töötamise kohta tõendi (lisa 1). Varasemalt ei ole seda esitatud, kuivõrd selle asjaolu üle ei olnud vaidlust ning kannatanule ei olnud ka selgitatud, et ta peaks seda asjaolu tõendama.

3.2. Kannatanu osutab ka sellele, et kui maakohtu arvates oli tsiviilhagi tõendamata, siis oleks

maakohus pidanud juhtima sellele kannatanu tähelepanu (kohtu selgitamiskohustus). Kannatanu osales kriminaalmenetluses ilma advokaadist esindajata ning ta tegutses heas usus, et kohtueelses menetluses uurija ja hiljem kohus selgitavad talle, mida ta oma õiguste kaitsmiseks tegema peab. Kannatanu enda väidete kohaselt teatati talle kohtuistungist vaid telefoniteel ning ühtlasi selgitati, et

kannatanu ei pea üldse istungile tulema. Tsiviilhagi menetlusse võtmisel ei juhtinud maakohus kannatanu tähelepanu väidetavatele puudustele hagiavalduses.

3.3. Maakohus on otsuses leidnud, et kui kannatanu ka töötab taksojuhina, siis hematoomid silmade all ei takista tal sel erialal töötamist. Selline järeldus on ekslik. Maakohus on ise otsuses tuvastanud

prillide lõhkumise ja üldteada asjaoluks on, et isik, kes kannab prille, ei saa autot juhtida ilma prillideta. Esiteks ta lihtsalt ei näe sõita ja teiseks on see ka seadusega keelatud. Kannatanu lisab selle kohta ka annatanu arstitõendi, mis näitab prillide kohustuslikkust (lisa 2). Apellant märgib, et k

5(9)

ei ole seda varem esitanud, kuna selle üle ei olnud vaidlust ning kannatanule ei selgitatud, et ta peaks selle esitama.

Apellant leiab, et t

ulenevalt eespooltoodust oleks tulnud kannatanu nõue saamata jäänud töötasu

nõudes rahuldada ning süüdistatavalt välja mõista lisaks prillide väärtusele ka varaline kahju summas 1 400 €.

3.4. Apellant märgib, et maakohtu otsusest ei nähtu väga selgelt, miks kannatanu moraalse kahju

nõue rahuldamata jääb. Maakohus on mittevaralist kahju käsitledes viidanud esiteks sellele, et

vigastused ei toonud kaasa mõne elundi kaotust ega ka püsivat väljanägemise muutust ja teiseks sellele justkui oleks kannatanu ise süüdistava suhtes halvasti käitunud. Kannatanu leiab, et kohtu järeldus, nagu on moraalse kahju väljamõistmine õigustatud üksnes väga

raskete kehavigastust Eesti kohtupraktikas on e puhul, ei ole õige ega ka kooskõlas kohtupraktikaga.

kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud kuritegude toimepanemisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitis jäänud vahemikku 100 000 € (vt Riigikohtu kohtupraktika kordusanalüüs. -3

Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilkriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes ja 2016. aastal. Tartu 2017, lk 11 jj).

Apellant leiab, et k

äesoleval juhul olid kannatanu vigastused raskemat laadi. Süüdistatav oli kannatanule kallale tunginud selja tagant, ta lõi kannatanut esmalt selja tagant kukla piirkonda ning

pärast seda kui kannatanu oli maha kukkunud, jätkas süüdistatav tema peksmist rusikatega vastu pead ja nägu. Kannatanu sattus peksmise tagajärjel SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla EMO-se, kus tal diagnoositi prillhematoomid ja marrastused sarnaluude piirkonnas, samuti ninaluu murd (viimast ei ole maakohtu otsuses nimetatud). Maakohus on ise otsuses tuvastanud, et peksmine, mille tagajärjel on kannatanu nägu kaetud verega ning verevalumitega, kinnitab seda, et süüdistatav lõi kannatanut piisavalt kõvasti. On arusaamatu,

kuidas maakohtu arvates kõik eelnev ei põhjusta inimesele moraalset kahju. Moraalse kahju hüvitis

on välja mõistetud tun Apellant leiab, et käesoleval duvalt lihtsamate rikkumiste korral. juhul on

kohtu otsustus jätta moraalne kahju täielikult välja mõistmata,

vastusolus nii seaduse kui ka kohtupraktikaga.

Teiseks kohus on apellant märgib, et maa nõude rahuldamata jätmisel viidanud kannatanu enda

käitumisele, mis eelnes kuriteo toimepanemisele. Selles osas on maakohtu otsus vastuoluline.

Süüdistava kaitsestrateegia oligi väita, nagu oleks kannatanu tüli alustanud ja justkui oleks

süüdistatav tegutsenud hädakaitseseisundis. Maakohus selle seisukohaga ei nõustunud ja mingit hädakaitseseisundit ei tuvastanud (vt maakohtu otsuse lk 6-7). Samas on aga maakohus tsiviilhagi lahendades leidnud, nagu oleks kannatanu ise oma käitumisega süüdistava rünnet põhjustanud.

Apellant leiab, et v

ägivalda ei õigusta miski, mitte mingilgi määral ei õigusta vägivalda naabrite vaheline tühine vaidlus väidetava öörahu rikkumise üle või ironiseeriva sisuga e-kirja saatmine. Ka ei anna vägivalla kasutamiseks mittemingisugust alust see, et kannatanu oli alkoholi tarvitanud. Ka alkoholi tarvitades peab isik saama olla täiesti kindel, et kellelgi ei ole mingit õigust tema suhtes

vägivalda kasutada. Kannatanu esindaja leiab, et tulenevalt eespooltoodust oli kannatanu moraalse kahju nõue summas 3 300

€ põhjendatud ja kooskõlas kohtupraktikaga.

Apellant palub tühistada maakohtu otsus tsiviilhagi varalise kahju nõude osalise rahuldamise ning

mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega rahuldada kannatanu hagi täiel määral.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsioonis toodud seisukohad seoses mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmisega

6(9)

osaliselt väärivad tähelepanu. Varalise kahju osalise väljamõistmise osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.

5. Kohtukolleegium esmalt märgib, et lühimenetluse korras. kriminaalasja menetletakse kohtus

KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku

materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa

kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg s 2 nimetatud tõendeid - kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt 3 Keeld võtta -1-1-105-10, p 7.5.6). (p 15) kohtus lühimenetluse vormis arutatavas kriminaalasjas vastu uusi tõendeid laieneb arusaadavalt ka

apellatsioonimenetlusele, seega jätab ringkonnakohus tähelepanuta kannatanu esindaja poolt koos

apellatsiooniga edastatud tõendid taksojuhina töötamise ning prillide kandamise kohustuslikkuse kohta.

6. Ringkonnakohus samas osundab, et lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu

kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele

kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda -s 2 lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p

nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud

lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt RKKKo 3-1-1- -15, p 21). 90

Käesoleval juhul kannatanu esindaja esitatud apellatsioonis välja, et kannatanule ise toob teatati

kohtuistungist telefoni ole kohustatud istungile tulema. teel ning ühtlasi selgitati, et kannatanu ei Sarnaselt maakohtuga kohtukolleegium leiab, et kannatanu seega oli teadlik kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, kuid sellele vaatamata ei ole kohtuistungile ilmuda vajalikuks pidanud. Asjaolu, et kannatanule selgitati KrMS § 236 lg 2 regulatsiooni, mille kohaselt ei takista tema kohtuistungile

ilmumata jäämine kriminaalasja kohtulikku arutamist ega tsiviilhagi läbivaatamist, ei tähenda, et

maakohus ei ole kannatanu istungile ilmumist vajalikuks pidanud ning jättis ta ilma võimalusest oma õigusi kaitsta. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohtus ei tõusetunud küsimust sellest, et

käesolevas kriminaalasjas oleks tekkinud vajadus täiendavate tõend

ite kogumiseks kuna

kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Asjaolu, et

kriminaaltoi , mis kinnitaksid hagi mikus puuduvad tõendid (töötamise ja päevasissetuleku kohta) aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, ei anna veel kohtule alust eeldada, et vastavasisulised tõendid

tegelikkuses paluda kohtult aega nende kogumiseks. Pealegi ka eksisteerivad ning hageja võiks maakohus on asjakohaselt viidanud kriminaaltoimikus olevale e-kirjavahetusele, milles kannatanu ET ki

lubab naabri „eeskujul tööle minna“, millest võib teha järelduse, et kannatanu ei tööta. (lk 57)

7. Kohtukolleegium lisaks eeltoodule märgib, et KrMS § 321 lg 6 kohaselt apellant võib

apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi

maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast

mitteoleneval põhjusel. Kannatanu ei pidanud vajalikuks kohtuistungile ilmuda, ei esitanud hagi aluseks olevate faktilisi asjaolusid kinnitavaid tõendeid, millest kohus oleks saanud teha järelduse,

et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses.

Eelnimetatud maakohtule esitamata jäänud tõendeid esitas kannatanu esindaja alles koos apellatsiooniga ning ne

id tuleb jätta ülaltoodud põhjendustel tähelepanuta.

Ringkonnakohus ei tuvasta seega normide rikkumist maakohu poolt kriminaalmenetlusõiguse lühimenetluses kriminaalasja ja selles oleva tsiviilhagi arutamisel.

7(9) 8. Põhjendamatu on kannatanu esindaja seisukoht, et kuna süüdistatav ei väitnud, et kannatanu ei

tööta taksonduses või et tema päevasissetulek ei oleks vähemalt €, 100 maakohus oleks pidanud

hagi rahuldama ka ilma, et need asjaolud oleksid kannatanu poolt eraldi tõendatud. Kannatanu

esindaja ise asjakohaselt märgib, et süüdistatav ei võtnud tsiviilhagi omaks (v.a. lõhutud prillide

osas). Kohtukolleegium osundab kohtupraktikas omaksvõetud arusaamale, et süüdistatava neid

ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei ole nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna TsMS § 231 lg 2 mõttes (vt nt RKTKo 3-2-1-129-11, p 12). Kui pool ei ole oma seisukohta faktilise väite kohta avaldanud,

saab seda omaksvõtuks lugeda üksnes siis, kui kohus on poole seisukohta asjaolu kohta küsinud, ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada (vt 3-2- 1-72-09, p 12). Nähtuvalt maakohtu istungi protokollist väljendas süüdistatav oma seisukohta hagi aluseks olevate asjaolude kohta. Nimelt seletas kohtule, et varaliseks kahjuks tuleb lugeda ainult prille, süüdistatav „kannatanu talveperioodil tööl ei käi, istub kodus, on alkohoolik“ (lk 73), seega vaidles süüdistatav

vastu hagis esitatud faktilistele asjaoludele, mille kohaselt töötab kannatanu taksonduses ning et talle oleks töölt eemal viibimisega kahju tekitatud. Ülaltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus jõudis õigele seisukohale, kui rahuldas

kannatanu hagi ainult purunenud prillide maksumuse o ET sas summas 300 eurot ning ülejäänud osas jät varalise kahju nõu tis de rahuldamata.

9. Mittevaralis 128 lg 5 e kahju nõude lahendamisel maakohus viitas asjakohaselt VÕS § regulatsioonile, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi ning VÕS § sätestatule, mille kohaselt sikult vabaduse võt 134 lg 2 i misest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas

isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Seega ekslik on kaitsja järeldus, et maakohus jättis hagi mittevaralise kahju nõude osas rahuldamata põhjusel, et vigastused ei toonud kaasa mõne elundi kaotust ega ka püsivat väljanägemise muutust.

Kohtukolleegiumi veendumusel maakohus tegelikult jaatas, et ka kehalise väärkohtlemise puhul kuulub teatud tingimustel tekitatud mittevaraline kahju hüvitamisele. Oma otsuse põhjendavas osas

maakohus üksnes sedastas, et kannatanule tekitatud vigastused olid ajutise iseloomuga ning on paranen

ud, seega ei ole tegemist püsiva tervisekahjuga. Esitatud apellatsioonis kannatanu esindaja jättis tähelepanuta VÕS § 139 lg 1,3 regulatsiooni, mille

kohaselt juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu

tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need

asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Isiku (…) tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas

kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Eelviidatu tähendab seda, et maakohus

viitas

õigesti, et mittevaralise kahju tuvastamisel tuleb arvesse võtta ka kannatanu enda käitumis

t, mis eelnes kuriteo toimepanemisele.

Nähtuvalt ’i avaldatud ütlustest 26.11.2016 kell 00:50 helistas talle kohtuistungil kannatanu ET J.N ja kurtis, et muusika on ta korteris liiga valju (…). Ta palus J.N mitte helistada ja J.N hakkas rääkima: „ma hoiatan sind...“. Selle peale vastas ta, et mida J.N ikka hoiatab, kui ta tahab, siis võivad nad minna kohe õue ja seal asjad selgeks rääkida“ (lk 2 pöördel).

Kannatanu eelviidatud ütlused riimuvad ka süüdistatava ütlustega, kes seletas, et tema palvele muusika maha keerata vastas kannatanu kutsega minna välja õue ja rääkida nagu mees mehega (lk 32 pöördel).

Eelviidatud tõendite alusel tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et mittevaralise kahju lahendamisel omab tähtust asjaolu, et just kannatanu rikkus naabrite öörahu ning just kannatanu oli

8(9) see, kes kutsus J.N välja asju klaarima, olles ise alkoholi tarvitanud, seega tekitatud kahju soodustas olulisel määral kannatanu enda käitumine.

Sellest tulenevalt järeldas maakohus , et kannatanul püsivate keh sisuliselt avigastuste puudumisel

ning kannatanu enda osa kahju tekkimisel arvestades, tuleb asuda seisukohale, et kahjuhüvitise suurus vähenes nullini.

Kohtukolleegium sellise maakohtu järeldusega nõustuda ei saa. Kahjuhüvitise nullini aga vähendamine eeldab kahju tekkimist tervikuna kannatanust tulenevate asjaolude tõttu, mis välistab

kahju hüvitamise nõude juba põhjusliku seose tasandil või kannatanu tahtluses nõusoleku

olemasolul kahju tekitamiseks, mis delikti puhul kujutab endast õigusvastasust välistavat asjaolu.

Maakohus leidis aga õigesti, et kannatanu ei ole konkludentsete tegudega ega selgelt väljendatud

seisukohaga aktsepteerinud enda võimalikku kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks, et süüdistatav ja kannatanu oleks

kokku leppinud lahendada tekkinud erimeelsused vastastikuses kakluses. Sellest tulenevalt tuleb

asuda seisukohale, et kannatanule väljamõistetavat mittevaralise kahjuhüvitise summat küll tuleb

oluliselt ei saa vi nullini. vähendada, kuid ia

10. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ning

seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena

kohtu äranägemisel. Kannatanu esindaja viitas asjakohaselt Riigikohtu mittevaralise kahju hüvitamise kohtupraktika kordusanalüüsile (Riigikohtu kohtupraktika kordusanalüüs. Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal.

Tartu 2017), mille kohaselt Eesti kohtupraktikas on kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud

kuritegu - . de toimepanemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis jäänud vahemikku 100 3000 €

Kohtukolleegium leiab, et sarnastel asjaoludel ilma toimepandud kehalise väärkohtlemise puhul

kannatanu eelneva provotseeriva käitumiseta oleks õiglaseks hju hüvitiseks olnud mittevaralise ka 1400 eurot. Võttes arvesse kannatanu enda käitumist, mis eelnes kuriteo toimepanemisele – öisel ajal valju aga

muusika kuulamist, mis segas naabreid (vt ka lk 57,58), just kannatanu enda poolt

süüdistatava väljakutsumi öösel õue rää st kima juba tekkinud konflikti situatsioonis, tuleb asuda seisukohale, et õiglaseks vähendatud evaralise kahju hüvitiseks peab jääma summa, mis ei ületa kohtute poolt mitt

sarnase kahju eest väljamõistetud miinimumhüvitist, milleks on 100 eurot.

11. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas

kannatanule mittevaralise kahjuhüvitise välja mõistmata jätmisel kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu kuulub maakohtu otsus KrMS § 338 p 2 alusel mittevaralise kahju nõude rahuldamata jätmise osas tühistamisele. Selles osas teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p

4; § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt kannatanu esindaja apellatsiooni.

12. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt luskulud on valitud kaitsjale või esindajale makstud menet

mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kannatanu ET’i esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo taotles kriminaalasja

materjalide ja maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise eest esindajatasu

väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 528,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et esindaja

taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 2-4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud

riik. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse kannatanu mittevaralise kahju nõude

rahuldamata jätmise osas, siis kuuluvad apellatsioonimenetluses kannatanu poolt tehtud menetluskulud väljamõistmisele kannatanu ’i kasuks Eesti Vabariigilt ET .

9(9)