2-15-5179/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 07.04.2017 otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud AN kanda.

4. Mõista AN-lt Aktsiaselts T kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 300 eurot.

5. Jätta rahuldamata AN taotlus Aktsiaselts T maakohtus kantud ja AN-lt väljamõistetud

menetluskulude tasumiseks osamaksetega.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Kaupo Paal

Otsuse kuupäev

21.09.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-5179

Kohtuasi

AN hagi Aktsiaselts T vastu saamata jäänud töötasu,

puhkusehüvitise

ja

koondamishüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.04.2017 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

AN apellatsioonkaebus, 1 131,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja AN (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Irina Nezgovorova

Kostja Aktsiaselts T (registrikood XXXXXXXX),

esindaja Marina Smirnova

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. AN (hageja, töötaja) esitas 02.04.2015 hagi Aktsiaselts T (kostja, tööandja) vastu, paludes

kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusetasu 1 236,36 eurot, töösuhte

ebaõige lõpetamise hüvitis 3 600 eurot ja viivis seadusjärgses määras 5 049,74 eurolt.

Maakohus keeldus puhkusetasu nõude 198,94 euro ulatuses menetlusse võtmisest. 16.02.2017

toimunud kohtuistungil loobus hageja 3 600 euro suurusest hüvitisenõudest. 02.03.2017

menetlusdokumendis palus hageja kostjalt välja mõista vähem makstud koondamishüvitis

184,48 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Enne maakohtusse hagi esitamist pöördus hageja töövaidluskomisjoni poole, paludes tööandjalt

välja mõista saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitis 1 424,3 eurot ning töösuhte ebaõige

lõpetamise hüvitis 3 600 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud puhkusehüvitise 198,94 eurot ja viivise. Muus osas

jättis komisjon avalduse rahuldamata. Hageja töövaidluskomisjoni otsusega (v.a rahuldatud

osas) ei nõustunud.

Hageja töötas kostja juures alates 02.07.2012 tähtajatu töölepingu alusel juristi töökohal

töötasuga 500 eurot (neto), millest 250 eurot tasus tööandja palgaülekandega ja 250 eurot

sularahas avansina. 2013. a detsembris tõsteti hageja töötasu 600 euroni (neto) kuus, millest

350 eurot tasus tööandja pangaülekandega ja 250 eurot sularahas avansina. 18.09.2014 esitati

hagejale koondamisteade viitega töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg-le 1, kuid tööandja ei

suutnud töötajale selgitada, milles seisnes töömahu vähenemine või töö ümberkorraldamine.

Seega öeldi tööleping üles alusetult. Lõpparve tasumisel maksis kostja hagejale vähem töötasu,

puhkusekompensatsiooni ja koondamishüvitist.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja nõustus, et hageja töötas kostja juures perioodil 02.07.2012-17.10.2014 juristina.

Tööleping lõppes juristi töökoha kaotamise ja hageja koondamise tõttu. Hoolimata hageja

pöördumisest töövaidluskomisjoni ja hiljem kohtu poole (tsiviilasi nr 2-15-790), tuvastamaks

töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, õiguskaitseorganid tööandjapoolset rikkumist

töölepingu ülesütlemisel ei tuvastanud.

Kostja ei nõustunud hageja väitega, et hagejale maksti algul töötasu 500 eurot (neto) kuus ja

hiljem 600 eurot (neto) kuus. Töölepingut sõlmides leppisid pooled kokku, et hageja töötasu on

250 eurot (neto) kuus ja 17.12.2013 allkirjastasid pooled töölepingu lisa, mille alusel suurenes

alates 01.12.2013 töötaja töötasu 100 euro (neto) võrra. Ainus dokumentaalne tõend, mille

hageja esitas töötasu suuruse kohta, oli kostja poolt 29.10.2013 vormistatud tõend, kus hageja

töötasu suuruseks oli märgitud 625 eurot (bruto). Eelnev koostati hageja palvel, et viimane

saaks 2013. a oktoobris liisida auto, kuid ei kajastanud hageja tegelikku töötasu suurust. Hageja

väite töötasu suuruse osas seadis kahtluse alla muuhulgas asjaolu, et töölepingus leppisid

pooled kokku, et hageja töötab kaks korda nädalas viis tundi päevas, s.o kümme tundi nädalas

ja 45 tundi kuus. Kuivõrd 2013. a oli töötasu alammäär 320 eurot kuus (bruto) 168 töötunni

eest kuus, siis oli eluliselt usutav, et hageja töötasu 45 tunni eest kuus oli 350 eurot (neto). Seega

oli hageja nõue saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu osas põhjendamatu.

Täiendava koondamishüvitise nõue oli esitatud hilinenult. Vastavalt individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 teise lause järgi võib hagis esitada üksnes samad nõuded,

mis esitati töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjonis hageja viidatud nõuet ei esitanud.

Veel enam, ITVS § 6 lg 1 kohaselt võib nõude töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks

ja rikutud õiguste kaitseks esitada töövaidluskomisjonile või kohtusse nelja kuu jooksul. Hageja

esitas koondamishüvitise nõude alles 02.03.2017. Seega oli nõue aegunud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus võttis 07.04.2017 otsusega menetlusse hageja nõude vähem makstud

koondamishüvitise 184 euro 48 sendi väljamõistmiseks ning jättis hagi saamata jäänud töötasu,

puhkusehüvitise ja koondamishüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Hageja nõude mõista

kostjalt välja TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis, jättis kohus läbivaatamata. Samuti jättis kohus

rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevusele. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning

mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 1 033,33 eurot.

Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja töötas kostja juures alates 02.07.2012 osalise

koormusega ja töölepingus lepiti töötasuna kokku 250 eurot (neto) kuus. 2013. aasta lõpus

leppisid pooled kokku, et alates 01.12.2013 on hageja töötasu 350 eurot (neto) kuus. Tööandja

ütles 10.09.2014 töölepingu üles TLS § 89 p 1 alusel, millest töötaja sai teada 18.09.2014.

Töösuhe poolte vahel lõppes 17.10.2014. Tööandja kandis 17.10.2014 lõpparvena töötaja

pangakontole kokku 918,75 eurot, mis moodustus töötasust, puhkusekompensatsioonist ja

koondamishüvitisest. Eelnevale lisaks maksis kostja töövaidluskomisjoni otsuse alusel hagejale

täiendava puhkusehüvitise 198,94 eurot.

Kuivõrd poolte vahel oli vaidlus, kas tööandja maksis töötajale välja kõik summad, millele

viimasel seaduse järgi õigus oli, tuvastas kohus esmalt töötaja igakuise töötasu suuruse. Kohtu

hinnangul oli tööle asudes hageja töötasu 250 eurot kuus ja alates 01.12.2013, s.o pärast

töölepingu muutmist, 350 eurot kuus. Hageja väited, et tööle asudes oli tema töötasu suurus 500

eurot kuus ja hiljem 600 eurot kuus, kinnitamist ei leidnud. Eelnevat ei tõendanud SN kirjalik

kinnitus, mille kohaselt sai tema osa palgast kostja juures töötades pangaülekandega ja osa

sularahas, sest sellest ei nähtunud hagejale palga maksmine. Samuti ei saanud seda järeldada

kostja 29.10.2013 tõendist hageja töötasu suuruse kohta, sest kui juba 2013. a aprillis oleks

hageja töötasu olnud 625 eurot (bruto), ei oleks pooled pidanud 17.12.2013 töölepingut töötasu

suuruse osas muutma ja leppima kokku, et hageja töötasu on 350 eurot (neto) alates 01.12.2013.

Kohtu veendumust kinnitas asjaolu, et hageja ise oli isik, kes kostja juures töötades töölepingud

ja nende muudatused vormistas. Kohtu jaoks oli usutav, et 29.10.2013 tõend väljastati selleks,

et hageja saaks liisida auto ja ei kajastanud reaalset hageja töötasu suurust. Samuti nõustus

kohus kostjaga, et töötasu suurus esmalt 250 eurot (neto) kuus ja hiljem 350 eurot (neto) kuus

¼ koormusega töötades oli mõistlik keskmine töötasu, mida tööandjad juristi töö eest 2012-

2014 maksid. Kuna hageja töötasu töölepingu ülesütlemise hetkel oli 350 eurot, maksis kostja

töölepingu lõppedes pangakonto väljavõtetest ja lõpparve arvestusest nähtuvalt välja kogu

väljateenitud töötasu, mistõttu tuli hageja saamata jäänud töötasu nõue jätta rahuldamata.

Kuivõrd hageja töötasu oli töösuhte alguses 250 eurot (neto) kuus ja alates 01.12.2013 350 eurot

(neto) kuus, tema põhipuhkuse kestvus oli 28 päeva aastas ja kostja ei kasutanud töötamise ajal

kunagi põhipuhkust, oli ta 2013. ja 2014. aasta jooksul välja teeninud kokku 36 päeva (28 + 22)

põhipuhkust. Arvestades poolte vahel kokkulepitud töötasu suurusega, tuli kostjal töölepingu

lõppedes maksta hagejale hüvitist kasutamata põhipuhkuse eest kokku 490,73 eurot (bruto).

Kostja maksis hagejale puhkusehüvitisena esmalt 388,02 eurot (neto) ja pärast

töövaidluskomisjoni otsust veel 198,94 eurot, s.o kokku 586,96 eurot. Seega tuli hageja saamata

jäänud puhkusetasu nõue jätta rahuldamata.

Vähem makstud koondamishüvitise osas leidis kohus esmalt, et nõuet saab menetleda, sest

töötaja saab kohtusse esitada uusi nõudeid tööandja vastu ka pärast seda, kui töövaidlust on

töövaidluskomisjonis arutatud. Seega puudus alus hageja TLS § 100 lg 1 järgi hagetava nõude

kohtu menetlusse võtmisest. Kuivõrd kohus ei olnud kuni otsuse tegemiseni teinud määrust

hageja nimetatud nõude kohtu menetlusse võtmise kohta, kuigi on andnud kostjale tähtaja

hageja täiendavale nõudele vastuväidete esitamiseks, tuli hageja täiendav nõue võtta kohtu

menetlusse kohtuotsusega, sest kõik seni veel lahendamata taotlused tuli lahendada

kohtuotsuses. Samas tuvastas kohus, et nõue on aegunud. Kohtuotsus, millega tuvastati

18.09.2014 ülesütlemise õiguspärasus, jõustus 31.08.2016 (tsiviilasi nr 2-15-790) ja tulenevalt

ITVS § 6 lg-st 1 tuli nõue hüvitise saamiseks kohtule esitada hiljemalt 31.12.2016. Kuivõrd

hageja esitas nõude hiljem, tuli see jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p

2 alusel läbivaatamata.

Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras põhjendatud

vastaspoole menetluskuluks, mis tuleb hagejalt välja mõista, 1 033,33 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus kohtuotsus osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi

saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusehüvitise 649,40 eurot ja vähem makstud

koondamishüvitise 184,48 eurot väljamõistmiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda,

mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1 033,33 eurot menetluskulude katteks. Hageja palus teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kirjeldatud summad ja

neilt summadelt arvestatud seadusjärgne viivis. Alternatiivselt palus hageja maakohtu otsus

kirjeldatud osas tühistada ja saata esimese astme kohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus

oluliselt kohtumenetluse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse.

Kohus tuvastas valesti, et pooled olid ühel meelel töölepingus kokkulepitud hageja töötasu

suuruse osas. Hageja oli läbivalt seisukohal, et töösuhte alguses oli tema töötasu 504,24 eurot

(neto) ja hiljem 625 eurot (neto). Kohus järeldas vääralt poolte esitatud tõenditest hageja töötasu

suuruse. Asjaolu, et hagejale maksti suuremat töötasu kui töölepingus kokku lepitud, millest

osa tasuti sularahas avansina, tõendasid SN kinnituskiri ja kostja 29.10.2013 väljastatud tõend.

Hageja nõue vähem makstud koondamishüvitise väljamõistmiseks ei olnud aegunud.

Koondamishüvitise aegumistähtaja annab ITVS § 6 lg 3, s.o kolm aastat. Lisaks peatus nõude

aegumine tsiviilasjas nr 2-15-790 lõpplahendi tegemiseni ning nõude aegumine katkes 2015.

aastal kostja poolt hagejale 198,94 euro maksmisega täitemenetluses. Eelnevale lisaks märkis

hageja, et kohus saab aegumist kohaldada vaid kohustatud isiku taotlusel, mida kostja ei olnud

selgesõnaliselt teinud. Viidatud osas ületas kohus diskretsiooni piire.

Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis täitmata eelmenetluse ülesanded. Nimelt

jättis kohus selgitamata hageja tõendamiskoormise, mistõttu tuvastas vääralt vaidlusalused

asjaolud ning ei võimaldanud hageja ülekuulamist vande all. Eelnev viis üllatusliku

kohtulahendi tegemiseni. Samuti rikkus maakohus menetlusõigust, kui ei menetlenud asja

lihtsustatud korras.

Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Menetluskulude hageja

kanda jätmine oli tema suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuivõrd töötaja on vaidluses tööandjaga

nõrgem pool. Kohus luges põhjendamatult mõistlikuks kostja õigusabi osutaja kuluks kokku

1 033,33 eurot, sest kostja töövaidluskomisjonis kantud menetluskulude nimekiri oli ebaselge

ja seal märgitud kulud ei seondunud praeguse hagivaidlusega. Maakohtumenetluses kantud

õigusabi osutaja menetluskulud olid ülepaisutatud ja ebavajalikud ning tunnitasu 100 eurot oli

ilmselgelt liiga suur. Menetluskulude hagejalt väljamõistmise korral palus hageja maksed

ajatada.

Vastused kaebusele

5. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel. Maakohtu

põhjendused hagi rahuldamata jätmise osas on seaduslikud osas, milles maakohus tuvastas, et

kostja maksis lõpparve koosseisus hagejale välja saadaoleva töötasu ja puhkusehüvitise. Samuti

on õige maakohtu lõppjäreldus, et hageja vähem makstud koondamishüvitise nõue oli aegunud.

Ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi osas, milles maakohus tuvastas, et

koondamishüvitise nõude aegumise kulgemine algas tsiviilasjas nr 2-15-790 tehtud kohtuotsuse

jõustumisest 31.08.2016. Ülejäänud osas, mille hageja vaidlustas, on maakohus õigesti

kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid, käsitlenud otsuses

kõiki menetlusosaliste seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb

jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse järeldustega ning tuginedes TsMS §

654 lg-le 6 ei korda neid.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas

apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi

saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusehüvitise 649,40 eurot ja vähem makstud

koondamishüvitise 184,48 eurot väljamõistmiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda,

mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1 033,33 eurot menetluskulude katteks. Maakohtu otsust ei

vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud puhkusehüvitise

väljamõistmiseks

388,02 euro ulatuses,

võttis

menetlusse

hagi

vähem

makstud

koondamishüvitise väljamõistmiseks, jättis hagi läbivaatamata TLS § 109 lg-s 1 sätestatud

hüvitise väljamõistmise osas ning rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevusele, millega

kohus keeldus hagejat vande all üle kuulamast. Nimetatud osas on kohtuotsus jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Vastuseks apellatsioonkaebuses

märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist.

Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud muuhulgas maakohtu ulatuslikele menetluslikele

minetustele, sh selgitamiskohustuse täitmata jätmisele, mis tingis üllatusliku lahendi tegemise.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus asja menetlemisel menetlusnorme rikkunud ja on

täitnud piisaval määral ka selgitamiskohustust, viies asjas läbi 16.02.2017 korraldava

kohtuistungi (lk 112-117). Maakohus on menetlusnorme järgides viinud läbi eelmenetluse,

mille käigus on piisavalt selgitanud mh välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma

faktiliste väidete põhjendamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 4). Samas määrab TsMS § 5 lg 2 teise

lause järgi pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. Seega lasub hagiasjas tõendite esitamise koormus pooltel endil.

Hagejal oli teada alates menetlusest töövaidluskomisjonis, et hageja ja kostja on erinevatel

seisukohtadel hageja igakuise töötasu suuruse osas. Kusjuures kostja versioon ühtis kirjalikus

töölepingus kokkulepituga (lk 15, 17-18) ja hagejal oli oma seisukoha põhjendamiseks esitada

vaid kostja 29.10.2013 kinnitus (lk 21) koos 22.10.2013 kirjaga (lk 122-123) ja SN vabas

vormis kiri (lk 19). Kohus, kaaludes poolte vastupidiseid väiteid ja nende kohta esitatud

tõendeid, teostas TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust tõendeid hinnata ja oma

siseveendumuse kohaselt otsustada, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

Asjaolu, et kohus ei langetanud hagejale meelepärast otsust, ei tee lahendist õiguslikus mõttes

üllatuslikku.

Vastuseks hageja väitele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui ei

võimaldanud tema ülekuulamist vande all, märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 268 järgi

võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata tõendama kohustatud poole, kui üks

pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Kostja sellega nõus ei olnud, mistõttu jättis

kohus õiguspäraselt hageja taotluse rahuldamata. TsMS § 2681 alusel poole vande all

ülekuulamise eelduseks on, et varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei

ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu

tõepärasuses. Praegusel juhul oli kohtu siseveendumuse kujunemine esitatud tõendite pinnalt

võimalik, mistõttu ei esinenud normi kohaldamiseks vajalikku eeldust.

Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi ka siis, kui ei menetlenud asja lihtsustatud korras.

Võimalus asi lihtsustatud korras lahendada tekib siis, kui hagihind ei ületa summat, mis

arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole (TsMS § 405

lg 1). Hagihinna arvestamisel võetakse TsMS § 123 järgi aluseks hagi esitamise aeg. Hagi

esitamisel ületas põhinõude suurus 2 000 eurot, mistõttu puudus võimalus asja lihtsustatud

korras menetleda.

Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning kohtu järeldus tugineb tõenditele antud

hinnangule osas, milles kohus tuvastas, et hageja töötasu oli tööle asudes 250 eurot (neto) kuus

ja alates 2013 detsembrist 350 eurot (neto) kuus, s.t hageja reaalne töötasu vastas töölepingus

kokkulepitule. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks hageja esitatud tõendid ei kinnitanud

hageja väiteid tema töötasu suuruse kohta ning miks oli kostja väide hageja töötasu suuruse

kohta arvestatavam, sh hindas kohus liisingulepingu sõlmimiseks hageja töötasu suuruse kohta

kostja tõendi väljastamise asjaolusid. Kirjeldatud otsustust tehes kaalus kohus kõiki poolte

esitatud argumente ja tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1. Kohus on järginud tõendite

hindamisel TsMS § 232 lg 2 nõuet, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu. Kohus ei ole eelistanud üht poolt teisele ja kohtu siseveendumuse

kujunemine on loogiliselt järgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtu poolt hinnatud tõenditest apellandi

soovitud järeldusi.

Hageja vähem makstud koondamishüvitise nõue oli aegunud. Koondamishüvitise nõue kuulub

nõuete alla, mis tuleb esitada nelja kuu jooksul vastavalt ITVS § 6 lg-s 1 sätestatule. Eelnev on

kooskõlas Riigikohtu 11.05.2011 määruse nr 3-2-1-27-11 p-s 11 väljendatud seisukohaga.

Kusjuures viidatud lahendis on selgitatud, et aegumistähtaeg hakkab kulgema töölepingu

ülesütlemisest, mitte lahendi jõustumisest, millega tuvastatakse töölepingu ülesütlemise

õiguspärasus või tühisus, nagu maakohus on ekslikult arvanud. Seega hakkas vähem makstud

koondamishüvitise nõude aegumine kulgema alates 18.10.2014 (hageja viimane tööpäev oli

17.10.2017) ja nõue aegus 17.02.2015. Nõude aegumine ei peatunud ajaks, kui menetleti

tsiviilasja nr 2-15-790, s.o hagi ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, sest tuvastushagi esitamine

töölepingu ülesütlemise tühisuse kindlakstegemiseks ei peata töölepingu tühisusest tuleneda

võivate hüvitisnõuete aegumist. Samuti ei saanud tõusetuda küsimus võimaliku nõude

aegumise katkemise kohta saamata jäänud puhkusehüvitise maksmisel 2015. aastal, sest

koondamishüvitise nõue ja kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas hüvitamise nõue

on erinevad nõuded, mistõttu ühe nõude alusel summa tasumist ei saa lugeda teise

tunnustamiseks. Kuna hageja esitas koondamishüvitise väljamaksmise nõude 02.03.2017, oli

nõue selleks ajaks aegunud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kohus saab rakendada

aegumise vastuväidet vaid juhul, kui kohustatud pool on seda taotlenud. Samas on kostja

selgesõnaliselt 15.03.2017 menetlusdokumendis palunud kohaldada hageja vähem makstud

koondamishüvitise nõudele aegumist (lk 126), mistõttu on hageja etteheide maakohtu otsusele

selles osas põhjendamatu.

Vastuväite osas menetluskulude jaotusele märgib ringkonnakohus, et hagimenetluse kulud

kannab reeglina pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Kohus võib jätta kulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4).

Säte annab kohtule võimaluse kaaluda poole kulude tema enda kanda jätmist, kuid ei loo

kohtule kohustust. Kusjuures lõike 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või

ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi

peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust menetluskulude jaotuse määramisel,

kui kohaldas menetluskulude jaotuse määramisel üldreeglit ja jättis menetluskulud hageja

kanda.

Samuti ei eksinud maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel kehtiva korra vastu.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele

muuhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud (TsMS § 162 lg 2

esimene lause). TsMS § 144 p 4 järgi on kohtuvälised kulud muuhulgas seaduses sätestatud

kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud

pärast kohtueelse menetluse lõppu. Seaduses sätestatud kohtueelsed menetlused toimuvad

muuhulgas töövaidluskomisjonis (ITVS § 10 lg 1).

Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja tingimusliku taotluse osas ajatada

väljamõistetud menetluskulude tasumine 12 kuu peale. Kostja vaidles hageja taotlusele vastu

ja palus jätta selle rahuldamata. TsMS 445 lg 1 alusel on kohtul võimalik poole taotlusel

kindlaks määrata otsuse täitmise viis ja kord ning täitmise tähtaeg või tähtpäev. Seejuures tuleb

kohtul kaaluda mõlema poole huve, s.t tegu on diskretsioonotsusega. Hageja ei ole kohtu ette

toonud sedavõrd kaalukaid asjaolusid, mis kinnitaksid kostja õigustatud huvi üles kaaluvat

vajadust hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude ajatamiseks.

Menetluskulude jaotus

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja hageja apellatsioonkaebusega seoses

õigusabikulu 300 eurot (3 tundi tunnihinnaga 100 eurot (km-ta)) (lk 176). Nimetatud kulu on

arvestades hageja apellatsioonkaebust ja selle täpsustusi ning kostja vastuse sisu ja mahtu

põhjendatud ning tuleb teiselt poolelt välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal