2-13-40856/124 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-13-40856

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. september 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Capital Inkasso OÜ hagi OÜ Tarbus Kinnisvara vastu

38 788 euro 10 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2017 otsus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6524 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Tarbus Kinnisvara kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Capital Inkasso OÜ esindajad vandeadvokaadid Merilin

Ojasaar ja Anneli Aab

Kostja OÜ Tarbus Kinnisvara esindaja vandeadvokaat Natalia

Suvorova

Asja läbivaatamise kuupäev

28. august 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-40856 osas,

millega ringkonnakohus rahuldas hageja põhinõude 20 234 eurot 40 senti ületavas ulatuses,

samuti 20 234 eurot 40 senti ületavalt põhinõudelt arvestatud viivise väljamõistmise osas.

Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-40856 on jõustunud

osas, millega hageja põhinõue rahuldati 20 234 euro 40 sendi ulatuses, samuti osas, millega

kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

2428 euro 13 sendi ulatuses ning alates 2. septembrist 2013 viivis 0,08% tasumata põhinõude

summast (20 234 eurot 40 senti) päevas kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada kautsjon kostja teatatud pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Capital Inkasso OÜ (hageja) esitas 2. aprillil 2013 Harju Maakohtule hagi OÜ Tarbus Kinnisvara

(kostja) vastu põhivõla 38 788 eurot 10 senti ja viivise väljamõistmiseks.

2-13-40856

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid kostja (tellija) ja AS Basic Ehitus (töövõtja)

8. oktoobril 2012 töövõtulepingu TV/BE bussihooldusruumide rekonstrueerimiseks asukohaga

Pihtla tee 20, Kuressaare, Saaremaa (töövõtuleping või leping). 5. aprillil 2013 ütles kostja

töövõtulepingu võlaõigusseaduse (VÕS) §le 655 tuginedes üles põhjusel, et töövõtja jättis töö

kokkulepitud ajaks tegemata. Töövõtja esitas kostjale tehtud tööde eest 28. veebruaril 2013 arve

nr 30020, mille järgi tuli tasuda 38 088 eurot, ent millest kostja on jätnud tasumata 17 640 eurot.

30. aprillil 2013 esitas töövõtja kostjale veel järgmised arved: nr 30030 suuruses 15 296 eurot

40 senti; nr 30031 suuruses 18 866 eurot 25 senti; nr 30032 suuruses 5851 eurot 70 senti; nr 30033

suuruses 1625 eurot 95 senti; nr 3004 suuruses 1836 eurot 20 senti. Kõikide 30. aprillil 2013

esitatud arvete maksetähtpäev oli 21. mai 2013. Selleks kuupäevaks kostja arveid ei tasunud.

10. juunil 2013 sõlmisid töövõtja ja hageja nõude loovutamise lepingu, millega töövõtja loovutas

hagejale lepingust ja selle lisadest, samuti lepinguga seotud aktidest, arvetest jt dokumentidest

tulenevad nõuded kostja vastu. Sama kuupäeva teatisega teavitas töövõtja kostjat nõude

loovutamisest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja on seisukohal, et töövõtja ei teinud lepingus ettenähtud töid

kvaliteetselt ja jättis osa töid kokkulepitud ajaks lõpetamata. Kostja esitas töövõtjale korduvalt pretensioone töö

kvaliteedi ja selle tegemise tähtaegsuse kohta. Samuti pöördus kostja korduvalt töövõtja poole, et viimane esitaks

töövõtulepingulise suhte lõpetamiseks VÕS § 655 tähenduses korrektse nõude ühes rahalise arvestusega. Töövõtja sellist

nõuet ei esitanud, vaid loovutas väidetava nõude kolmandale isikule.

3. Harju Maakohus rahuldas 29. aprilli 2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevuse 12 066 eurot 45 senti, hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise

1447 eurot 97 senti ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel viivise põhinõudelt

hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni lepingus sätestatud määras 0,08% tasumata summast

päevas. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas, et kostja ja töövõtja sõlmisid hagis väidetud töövõtulepingu ning kostja ütles

selle 5. aprillil 2013 üles. Poolte esindajate koosolekute protokollid tõendavad, et töövõtja tegi

ebakvaliteetset tööd ja rikkus kokkulepitud tähtaegu. Kuna pooled vaidlesid selle üle, kas töövõtja

on saanud tasu kogu tehtud töö eest, määras kohus ehitusekspertiisi. Eksperdi arvamuse kohaselt on

5. aprilli 2013 seisuga hinnapakkumises 12 111/3, tehtud tööde aktides ja lisatööde aktides esitatud

ehitustööde üldine maksumuslik valmidusaste 45% (117 354 eurot) ning tegemata ehitustööde

osakaal 55% (145 210 eurot). Maakohus leidis, et tehtud tööde käibemaksuga maksumus on

140 825 eurot. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et tellija tasus töövõtjale tööde eest

koos käibemaksuga kokku 128 785 eurot 55 senti. Järelikult oli töövõtjal kohtu hinnangul õigus

täiendavale tasule 12 066 eurot 45 senti (s.o 140 825 – 128 758,55), mis tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista. Tuginedes VÕS § 167 lgle 3 ja § 113 lgle 1 ning töövõtulepingu ple 9.3, mõistis

maakohus kostjalt hageja kasuks välja ka hagiavalduse esitamise päeva seisuga viivise 1447 eurot

97 senti ja alates 2. septembrist 2013 viivise 0,08% tasumata põhinõude summast päevas kuni nõude

täieliku rahuldamiseni.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata, ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt

hageja kasuks välja täiendav põhivõlgnevus 13 992 eurot 95 senti, täiendav viivis 1679 eurot

16 senti põhivõlgnevuselt hagi esitamise seisuga ning viivis põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest

kuni kohustuse täitmiseni määras 0,08% päevas.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

2(6)

2-13-40856

5. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

kohus rahuldas hagi põhivõlgnevuse osas, ning vastavalt ka põhivõlgnevuselt arvestatud viivise

osas. Kostja leidis, et hagi on põhinõude osas põhjendatud 5000 euro ulatuses.

Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus tühistas 12. jaanuari 2017 otsusega maakohtu otsuse menetlusnormide

rikkumise tõttu hagi rahuldamata jätmise osas osaliselt ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 26 059 eurot 40 senti, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 3127 eurot 13 senti ning alates 2. septembrist 2013 viivise 0,08% tasumata põhinõude

summast päevas kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Apellatsioonkaebus rahuldati,

vastuapellatsioonkaebus jäi rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on hagi lahendades lähtunud õigesti eksperdi arvamusest, mille

kohaselt on tehtud tööde aktides ja lisatööde aktides esitatud ehitustööde üldine maksumuslik

valmidusaste 45% (117 354 eurot) ja tehtud ehitustööde maksumus on koos käibemaksuga

140 825 eurot. Siiski tuleb asja lahendamisel arvestada ka teisi tõendeid. Hageja esitatust nähtub, et

kostja on tasunud tööde eest 114 765 eurot ning kostja ei ole tõendanud, et ta oleks maksnud

rohkem. Seega tuleb ekspertiisiakti ja hageja esitatud tõendite põhjal lugeda tõendatuks, et hagejal

on õigus täiendavale tasule 26 059 eurot 40 senti (s.o 140 825 – 114 765,60). Seega tuleb lisaks

maakohtu välja mõistetud 12 066 eurole 45 sendile mõista kostjalt hageja kasuks välja veel

13 992 eurot 95 senti (s.o 26 059,40 – 12 066,45). Põhinõude suuremas osas rahuldamise tõttu tuleb

kostjalt mõista hageja kasuks välja ka täiendav viivis 1679 eurot 16 senti (s.o 3127,13 – 1447,97)

hagi esitamise seisuga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja on esitanud ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub muuta otsust

selliselt, et rahuldada hagi põhivõla osas 20 234 euro 40 sendi ulatuses.

Kohtud on lähtunud eksperdi selgitusest, mille kohaselt oli ehitise kogumaksumus 315 077 eurot.

Töövõtulepingu p 8.1 kohaselt oli aga lepingu hinnaks 250 000 eurot, millele lisandus käibemaks,

seega kokku 300 000 eurot. Kohtud ei põhjendanud, miks nad lähtusid ehitise kogumaksumuse

määramisel eksperdiarvamuses sisalduvast 315 077 eurost. Ka eksperdiarvamuses endas ei ole

nimetatud summa kujunemine jälgitav. Tõenäoliselt on ekspert võtnud arvesse hilisema töövõtja

AS Tesman tehtud ehitustöö maksumust. Ehitise hilisem tegelik maksumus ei ole aga oluline, vaid

lähtuda oleks tulnud poolte vahel lepingus kokku lepitud maksumusest. Arvestades, et eksperdi

hinnangul oli ehitustööde üldine maksumuslik valmidusaste 45% ja tegemata ehitustööde osakaal

55%, on töövõtja tehtud ehitustööde maksumus ühes käibemaksuga kokku 135 000 eurot (45%

300 000 eurost). Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu tuvastatut, et kostja on hagejale tasunud kokku

114 765 eurot 60 senti (sh käibemaks). Järelikult on hageja põhinõue põhjendatud 20 234 euro

40 sendi ulatuses (s.o 135 000 – 114 765,60).

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

lahend muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

3(6)

2-13-40856

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada osas, millega kohus rahuldas hageja

põhinõude 20 234 eurot 40 senti ületavas ulatuses, samuti 20 234 eurot 40 senti ületavalt

põhinõudelt arvestatud viivise väljamõistmise osas. Tühistatud osas tuleb saata asi TsMS § 691 p 2

järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas,

mille peale on kaevatud. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega ringkonnakohus

hageja põhinõude 20 234 euro 40 sendi ulatuses ja sellelt põhinõude summalt arvestatud

viivisenõude rahuldas. Põhinõude summalt 20 234 eurot 40 senti töövõtulepingus kokku lepitud

määra alusel arvestatud sissenõutavaks muutnud viivis oli hagi esitamise seisuga (st perioodi

5. aprillist 2013 kuni 1. septembrini 2013 eest) kokku 2428 eurot 13 senti (s.o 20 234,40 * 0,08 % *

150). Käesolevas lõigus märgitud osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud.

10. Asjas on tuvastatud mh järgmised olulised asjaolud, mille üle pooled kassatsiooniastmes ei

vaidle:



8. oktoobril 2012 sõlmisid kostja ja töövõtja töövõtulepingu bussihooldusruumide

rekonstrueerimiseks asukohaga Pihtla tee 20, Kuressaare, Saaremaa;



töövõtuleping on kostja 5. aprilli 2013 ülesütlemisavalduse alusel ennetähtaegselt lõppenud;



lepingu lõppemise ajal oli lepingujärgsete ehitustööde üldine maksumuslik valmimisaste

45% ja tegemata ehitustööde osakaal 55%;



kostja on hagejale lepingujärgsete tööde eest seni tasunud kokku 114 765 eurot 60 senti

(sh käibemaks);



10. juunil 2013 on töövõtja loovutanud kostja vastu töövõtulepingust tulenevad nõuded

hagejale.

11. Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö

(valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Kolleegium märgib, et tellijal

on võimalik töövõtulepingust taganeda või see VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelda. VÕS § 655 lg 1

alusel võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud.

Kolleegium on varem korduvalt leidnud, et töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise

lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud

tagajärjed. Töövõtulepingust taganemise korral on võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu

väärtuse hüvitamist (VÕS § 189 lgd 1 ja 2), kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest

on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-

16, pd 12 ja 13 koos seal viidatud varasema praktikaga). Maakohus on praeguses asjas leidnud, et

kuna töövõtuleping on üles öeldud töövõtja lepingurikkumiste tõttu, ei ole VÕS § 655 lg 1 sama

paragrahvi teisest lõikest lähtuvalt kohaldatav. Ringkonnakohus ei ole asunud selles aspektis

maakohtust erinevale seisukohale ning ka kolleegium ei näe selleks kassatsioonkaebuse põhjal alust.

Kuivõrd töövõtja oli töövõtulepingut oluliselt rikkunud, mis andis tellijale (kostjale) õiguse

lepingust taganeda, kohalduvad asjas lepingust taganemise üldsätted (vt ka Riigikohtu 21. septembri

2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 12).

12. Asjas tuvastatust lähtudes tuleb kolleegiumi hinnangul praegusel juhul käsitleda hageja

põhinõuet kui nõuet töövõtulepingu alusel kostjale üleantu väärtuse hüvitamiseks. Tulenevalt

VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled

nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust

taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning

saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagastamise võimatuse korral

4(6)

2-13-40856

saab VÕS § 189 lg 2 järgi nõuda üleantu väärtuse hüvitamist. Juhul kui üleantu hind on lepingus

määratud, tuleb see VÕS § 189 lg 3 alusel lugeda sama paragrahvi lõike 2 tähenduses üleantu

väärtuseks.

Hageja on nõude esitamisel lähtunud tehtud tööde eest väidetavalt kokku lepitud tasust ning

apellatsiooniastmes ongi pooled vaielnud eelkõige selle üle, kas ja millises ulatuses on töövõtjal

jäänud saamata tasu lepingu lõppemise hetkeks tehtud tööde eest. Ka kassatsioonkaebuses ei

vaidlusta kostja ringkonnakohtu järeldust, et kuivõrd tööde valmimisprotsendiks saab lugeda 45%,

oli töövõtjal õigus vastavale osale kogu töö eest kokkulepitud tasust. Riigikohus on seotud

kassatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 688 lg 1).

13. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on rikkunud (20 234 eurot

40 senti ületavas ulatuses) põhinõude ja sellega seotud viivisenõude rahuldamisel kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lgd 4 ja 5), kui jättis vastamata kostja

apellatsioonkaebuse väidetele tööde kogumaksumust puudutavate järelduste ebaõigsuse kohta.

Nõude lahendamiseks tuli kohtutel VÕS § 189 lgtest 2 ja 3 lähtudes mh kindlaks teha lepingu alusel

hagejale üleantu väärus, arvestades lepingus määratud hinda.

13.1.

Maakohus on hagi rahuldamisel lähtunud eksperdiarvamuses märgitud tööde

kogumaksumusest 262 564 eurot, koos käibemaksuga 315 077 eurot. Samas ei nähtu maakohtu

otsuse põhjendustest, miks tuleb asja lahendamisel aluseks võtta eksperdiarvamuses märgitud

kogumaksumus, samuti ei ole maakohus võtnud vastuolus TsMS § 442 lgga 8 seisukohta tööde

kogumaksumust puudutavate poolte väidete ja teiste tõendite kohta. Apellatsioonkaebuses

(vastuapellatsioonkaebuses) on kostja pidanud eksperdiarvamuses märgitud kogumaksumusest

lähtumist ekslikuks, kuna sõlmitud töövõtulepingu järgi oli kogumaksumuseks 250 000 eurot, koos

käibemaksuga 300 000 eurot (V kd, tl 12). Kolleegium leiab, et eelmärgitut arvestades pidi

ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 järgi võtma kostja kõnealuse väite kohta põhjendatud seisukoha,

hinnates esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Seda ringkonnakohus

ei teinud. Ringkonnakohus on otsuse ps 46 vaid märkinud, et maakohus on õigesti lähtunud

eksperdiarvamusest, mille kohaselt on tööde aktides ja lisatööde aktides esitatud ehitustööde üldine

maksumuslik valmidusaste 45% (117 354 eurot) ja tehtud ehitustööde maksumus on 140 825 eurot

käibemaksuga. Kolleegiumi hinnangul võis see rikkumine kaasa tuua ebaõige lahendi.

14. Kolleegium märgib, et kuivõrd pooled on vaielnud mh lisatööde (s.o algse töövõtulepinguga

hõlmamata tööde) tegemise üle, ei ole välistatud, et ekspert on arvestanud tööde kogumaksumuse

leidmisel ka töövõtja tehtud lisatöödega ulatuses, milles ekspert on pidanud lisatöid põhjendatuks.

Kolleegium rõhutab, et eksperdi hinnang võimaldab kohtul üksnes järeldada, kas mingi väidetav

lisatöö pidi ehitustehniliselt sisalduma juba algses hinnapakkumises, kas see töö oli ehituslikult

vajalik vms. See, kas tegemist on lisatööga ja kui palju väidetav lisatöö lepingu alusel hagejale

üleantu väärtust või töövõtulepingu hinda mõjutas või on vähemalt osaliselt tegemist töödega, mille

kohta pooltel kokkulepe puudus, on eelkõige poolte kokkulepete tõlgendamine ja VÕS § 639

kohaldamine. Selliste küsimuste üle ei saanud seega siduvalt otsustada ehitustehniline ekspert, vaid

kohus. Kohtuotsused vastavat analüüsi praegusel juhul aga ei sisalda.

15. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta põhjendatud seisukoht töövõtja poolt

lepingu alusel tehtud tööde väärtuse kohta ning otsustada poolte väidete ja tõendite alusel põhinõude

rahuldamise üle 20 234 eurot 40 senti ületavas ulatuses, samuti viivise täiendava väljamõistmise üle.

16. Kolleegium märgib, et TsMS § 654 lg 22 järgi peab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmisel

ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtuma kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. TsMS § 654

5(6)

2-13-40856

lgs 22 sätestatu ei muuda samas olematuks TsMS § 442 lgst 5 ja § 654 lgst 1 tulenevat nõuet, et

maakohtu lahendi muutmine (sh osaline tühistamine) peab olema selgelt näha ringkonnakohtu

lahendi resolutsioonist (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-14, p 10).

Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus väljaspool terviktekstina esitatud maakohtu otsuse

resolutsiooni otsustanud, et maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles põhinõue 12 066 euro

45 sendi ulatuses ja sellelt summalt arvestatud viivise nõue rahuldati. See järeldus on võimalik teha

vaid ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjenduste alusel. Kolleegium jääb varasemas praktikas

väljendatud seisukoha juurde, et selguse huvides oleks vajalik, et ringkonnakohus enne maakohtu

otsuse resolutsiooni tervikteksti esitamist võtaks eraldi seisukoha kõikides nendes punktides, milles

ta maakohtu otsust muudab (sh osaliselt tühistab) või muutmata jätab (vt Riigikohtu 18. detsembri

2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 24).

17. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada,

lähtudes asja lahendamise tulemusest.

18. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostja 17. mai 2017

avalduses märgitud arvelduskontole.

Villu Kõve

Henn Jõks

Tambet Tampuu

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)