4-17-2539/27 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Motiveeritud otsus

Kohus Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 05.september 2017 Paides

Väärteoasja number 4-17-2539

Kohtunik Sirje Lahesoo

Väärteoasi G.P kaebus Politseija Piirivalveameti

Lääne Prefektuuri 18.04.2017 otsusele väärteoasjas nr 2510,17,000756

Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveamet Lääne prefektuur Paide politseijaoskonna kaudu, asukoht Tallinna 12 Paide, esindaja Ragne Tõnts, väärteomenetleja

Menetlusalune isik

(kaebaja)

G.P, isikukood xxx, aadress xxxxxxxx xxx xx xxxxxxx xxxxxx xxxx xxxxxxxxx

Kohtuistungi aeg ja koht 29.august 2017 Paide

RESOLUTSIOON

1. Tühistada osaliselt Politseija Piirivalveameti 18.04.2017 otsus väärteoasjas nr 2510,17,000756 G.P-le määratud põhikaristuse

(rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses) (LS) osas ja mõista G.P liiklusseaduse § 227 lg 4 alusel rahatrahv 150 trahviühiku ulatuses, so 600,00 eurot. (kuussada)

G.P peab rahatrahvi maksma ühele Rahandusministeeriumi arveldusarvele, kas nr

EE891010220034796011 AS SEB Pank või nr EE932200221023778606 Swedbank AS, või nr EE403300333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaal või nr EE701700017001577198 Nordea Bank AB

Eesti Filiaal (viitenumber 10220175060185). Selgitusse märkida „G.P , väärteoasi 2510,17,000756, rahatrahv“.

2. Muus osas jätta vaidlustatud otsus muutmata.

3. G.P kaebus rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Otsusele võib esitada Pärnu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks tegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusalusel isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VÄÄRTEO KOHTUEELNE MENETLUS

18.04.2017 tegi Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna väärteomenetleja Ragne Tusis otsuse väärteoasjas nr 2510,17,000756, millega karistas G.P LS § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 200 trahviühikut, so 800 eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et tema 22.03.2017 kell 16.05 xxxxx maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt xx km-l juhtis mootorsõidukit xxxxxxxxxxxx x xxx registreerimismärgiga xxxxxx kiirusega 171+-6 km/h asulavälisel teel, kus lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h, ületades seega lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 75 km/h. Sellega rikkus G.P LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo.

KAEBUSE NÕUE JA MOTIIVID

G.P vaidlustas kohtuvälise menetleja eelmärgitud otsuse. G.P tunnistas

kaebuses lubatud sõidukiiruse ületamist ning seda, et temale koostati väärteoprotokoll kiiruseületamise eest. Kaebaja märkis et kahetseb siiralt lubatud sõidukiiruse ületamist ja palus karistada teda rahatrahviga,

2 (6) Väärteoasi nr 4-17-2539

mitte võtta ära juhtimisõigust. Lisakaristuse mittekohaldamist põhjendas kaebaja asjaoludega, et ta ühendab tööd õppimisega ja tema töö on seotud mootorsõiduki kasutamisega. Samuti on juhtimisõigus vajalik, kuna ema pole trauma tõttu võimeline iseseisvalt liikuma ning teda tuleb iga päev viia autoga füsioteraapiale, gümnastikale ja massaažile. Isal ei ole võimalik ema aidata, kuna tal on töö ja ta käib pidevalt komandeeringutes. Kaebaja märkis, et temale määrati kaks karistust ning rahatrahv ja juhtimise õiguse äravõtmine on väga karmid. Tema ainsaks sissetulekuks on töö õppimise kõrvalt (õpib gümnaasiumis) ning täismahuses rahatrahvi ta maksta ei suuda. Kaebaja kinnitas, et sai selle rikkumisega oma õppetunni ning

ei riku enam liiklusreegleid kunagi. Kaebaja palus alandada rahatrahvi ning annulleerida otsus juhtimisõiguse äravõtmisest (tl 2). 12.05.2017 edastas kaebaja kohtule kaebuse juurde lisamiseks OÜ SMS Perearstid tõendi IS kohta (tl 11).

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuses esitatud lisakaristuse tühistamise ja rahatrahvi vähendamise nõude juurde. Kaebaja ütluste kohaselt soovib ta, et temalt ei võetaks ära juhiluba, kuna see teeks

lisaks temale kahju ka teistele inimestele. Juhtimisõigus on kaebajale vajalik, kuna ta on noor ettevõtja, kelle ettevõttes ˇx OÜ on 9 töötajat. Maksta tuleb arveid ja seetõttu peab ta käima iga päev pan-gas. Kui ta ei saa oma äri juhtida, siis kaotavad 9 inimest töö. Ta vajab autot ka kulleriteenuse osutamisel. Lisaks vajab

ta juhtimisõigust selleks, et viia ema arsti juurde ja füsioteraapiasse. Kaebaja tunnistas, et pani toime

sellise teo nagu otsuses kirjas. Kiiruseületamise protokolliga on ta tutvunud, kõik on õige. See toimus kusagil Tallinna Tartu vahel. Ta tuli Tartust ja sõitis Tallinnasse. See oli kohas, kus oli 2 rida sõidusuunas ja 2 rida vastassuunas. Load sai ta augustis 2016. See juhtus aprillis, load olid olnud umbes 8 kuud. Auto on võimas. Sellesama autoga sõitis ta igapäevaselt. Ta ei tunnetanud seda kiirust, kuna sõitis iga päev ainult linnas, mitte kiirteel. Möödasõidu tegi seetõttu, et eessõitva auto rataste alt lendasid kivid tema auto klaasi, autoklaasil on märk kivitäkkest. Varasem rikkumine oli 2017 märtsis xxxxxxxx xxxxxx xxxx, kus ta sõitis

kolonnis ja ületas möödasõidul kiirust 10 km. Siis ei võetud juhtimisõigust ära. Esimene rahatrahv on tasutud, see oli kõvasti väiksem. Kaebaja kinnitas, et saab aru oma süüst, kahetseb oma tegu ning lubas, et ei ületa kiirust enam kunagi (tl 62-63). KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD Vastuses kaebusele oli kohtuväline menetleja seisukohal, et kaebaja taotlus lisakaristuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuid võimaldada kaebajal tasuda määratud rahatrahv ositi 6 kuu jooksul. Menetlusalusele isikule on karistuseks määratud põhikaristusena rahatrahv 200 trahviühikut so 800 eurot, mis on üle keskmise määra ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, mis on määratud lisakaristuse minimaalses määras. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud asjaoluga, et tegu on toime pandud tahtlikult, kergendava asjaoluna on arvestatud kahetsust ning raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Otsuses on põhjendatud, miks menetleja just sellise karistusliigi ja -määra valis ning et kohtuväline menetleja jääb nende põhjenduste juurde. KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Seega juhtimisõiguse äravõtmisel ei ole esmane hinnata, millised kohustused on menetlusalusel isikul eraelus, vaid tuleb vaadelda väärteo toimepanemisega seotud asjaolusid –

süü suurust, resotsialiseerimise väljavaateid karistuse eripreventiivsest

seisukohast jms. Tallinn-Tartu-Võru-

Luhamaa maantee on üks suurema liiklusega põhimaanteid ning juhi poolt nii suures ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamine on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid

liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga –

nii suures ulatuses lubatud sõidukiirust

ületades seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Lubatud sõidukiiruse ületamine tuvastatud määras on ohtlik, mida näitab ka seadusandja poolt LS § 227 nö lahterdamine

kiiruse gruppidesse. Ka Maanteeameti poolt aastaid korraldatud kampaaniad sõidukiiruse lubatud piirides hoidmiseks räägivad kiiruse ületamise tagajärgedest. Menetlusalune isik omab kehtivat väärteokaristust samalaadse rikkumise eest. Asjaolu, et käesolev rikkumine on korduv, viib kohtuvälise menetleja arusaamisele, et varasem karistus rahatrahvina ei ole suutnud G.P mõjutada seadusekuulekalt käituma ning käitumise muster näitab, et kergematelt liiklusrikkumistelt on menetlusalune isik jõudnud raskema rikkumiseni, mis võib fataalseid tagajärgi kaasa tuua. Rahaline karistus on täidetud, kuid isik jätkab samalaadsete rikkumiste toimepanemist, mille tõttu on kohtuvälise menetleja eesmärk kohaldada G.P

suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist eripreventiivsel kaalutlusel tema seadusekuulekale käitumisele mõjutamiseks. Karistus ei saagi olla selle kandjale mugav. Samas juhtimisõigust omava isikuna pidi menetlusalusele isikule olema teada, et korduv samalaadiline rikkumine viib lõpptulemusena

raskema tagajärjeni, milleks võib olla juhtimisõiguse äravõtmine. Tulenevalt eeltoodust lei

dis kohtuväline menetleja, et määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga (tl 26-27).

Kohtuistungil esitas kohtuväline menetleja kaebaja kohta karistusregistri teatise, millest nähtub, et kaebaja omab kehtivat karistust LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo eest ning liiklusregistri väljavõtte, millega soovis tõendada, et kaebajal on esmane juhtimisõigus. Kohus võttis eelnimetatud tõendid asja juurde (tl 60- 62).

3 (6) Väärteoasi nr 4-17-2539

Kohtuistungil jäi kohtuväline menetleja seisukohale, et taotlus lisakaristuse tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuid nõustus rahatrahvi vähendamisega. Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas, et rikkumise

kohas xx-ndal km-l on 4-realine teelõik, kus

on kattega tee ehk asfaltee. Seda kinnitab ka kiirusmõõturi

kasutamise protokoll, kus on märgitud, et on

kattega tee, st asfalt. Pole märget, et olnuks pinnatud või lahtise killustikuga. Juhul kui autoklaasi tuli kive eessõitvalt sõidukilt, siis pidanuks kaebaja hoidma ohutut pikivahet, seda suurendama. Selle asemel läks menetlusalune isik hoopis möödasõidule ja tegi seda sõites 171 km/h. LS § 227 lg 4 algab lubatud kiiruse ületamisest 61 km/h võrra. Kaebaja ületas lubatud kiirust aga 75 km/h. See on väga suur lubatud kiiruse ületamine. Pealegi on kaebaja varem pannud toime analoogse

rikkumise (07.03.2017 LS § 227 lg 2 järgi, mille eest määrati kiirmenetluse korras rahatrahv). Otsuse tegemisel arvestati ka asjaolu, et tegemist on esmast juhiluba omava isikuga (omas juhtimisõigust 7 kuud), kes paar nädalat varem oli samuti toime pannud kiiruseületamise, mille eest määratud rahatrahv oma mõju ei avaldanud. Arvesse on võetud ka isiku kahetsust, kuid seda ei võetud kui puhtsüdamlikku kahetsust, kuna

see tundus pigem õigustamisena. Rahalise karistuse osas

on kiiruse ületamised jagatud lõigete kaupa ja

antud juhul on tegemist 4.lõike kiirusega. Karistuse määramisel on kohtuvälisel menetlejal

põhimõte, et

rahaline karistus ei saa olla väiksem, kui maksimum eelmise lõike järgi. Juhtimisõigus

e äravõtmisel on kohaldatud miinimummäära. Ema terviseseisund oli kaebajale teada ja sellele oleks tulnud varem mõelda (tl 63).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED 1. Väärteomenetluse seadustik (VTMS) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused.

KarS § 56 lg 1 mõtte kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Lisaks tuleb karistuse mõistmisel

arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtuväline menetleja on G.P suhtes kohaldanud üldmenetlust. G.P- lov’ile on tutvustanud menetlusaluse isiku õigusi VTMS § 19 järgi (tl 17 pöördel).

2. Liiklusseadus sätestab muu hulgas liikluskorralduse Eesti teedel, liiklusreeglid, liiklusohutuse tagamise alused ja põhimõtted ning vastutuse liiklusreeglite rikkumise eest (LS § 1 lg 1).

LS 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 km/h.

Asjas uuritud tõendid (kiirusmõõturi Stalker II MDR nr AS005403 kasutamise protokoll, menetlusaluse

isiku kohtuistungil antud ütlused) kogumis kinnitavad ja selles pole ka vaidlust, et menetlusalune isik

otsuses märgitud ajal ja kohas, juhtides mootorsõidukit xxxxxxxxxxx x xxx registreerimismärgiga

xxxxxxx, rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet sellega, et ületas asulavälisel teel liiklusseadusega lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h ja seda mitte vähem kui 75 km/h võrra.

3. LS § 50 lg 1 kohaselt peab juht järgima LS §-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust.

Sama paragrahvi 3.lõige sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust.

LS § 51 lg 3 p-de 4 ja 5 kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma et sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba ning et sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga.

Eelosundatud liiklusseaduse sätetest tuleneb selgelt ja ühemõtteliselt, et juht ei tohi mingil juhul, sh ka möödasõidul, ületada LS § 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust (antud juhul asulavälisel teel 90 km/h). Vastupidi. Liiklusseaduse mõttest tulenevalt peab juht ka möödasõitu teostama lubatud suurimat

sõidukiirust järgides. Võimalikult kiire möödasõidu tagamiseks peab juht enne möödasõidule asumist

hindama eesliikuva sõiduki kiirust, mitte möödasõitu tehes suurendama enda juhitava sõiduki kiirust lubatust suuremaks.

Menetlusalune isik tunnistas kiiruseületamist, põhjendades seda vajadusega sõita mööda eesliikuvast

sõidukist, mille rataste alt lendasid kivid tema auto klaasi. Niivõrd suurt kiiruseületamist põhjendas kaebaja asjaoluga, et ta ei tunnetanud kiirust.

Kaebaja põhjendused annavad tunnistust et tema, soovides jõuda

mööda eesliikuvast sõidukist teadis, et ületab lubatud sõidukiirust (kaebaja ei ole ka väitnud, et eesliikuv sõiduk liikus lubatust väiksema kiirusega) ja paneb sellega toime õiguserikkumise (lubatud suurima kiiruse ületamise). Kaebaja avaldas kohtuistungil, et on seda autot kasutanud igapäevaselt ning teab, et auto on võimas. Seetõttu ei pea kohus usutavaks kaebaja väidet, et ta ei teadnud lubatud sõidukiiruse niivõrd suurest ületamisest. Pealegi on juhil olukorras, kus ta sõiduki liikumiskiirust ei oska tunnetada, võimalik jälgida sõiduki

4 (6) Väärteoasi nr 4-17-2539

kiirust auto spidomeetrilt. Kohus on seisukohal, et menetlusalune isik pani temale süüks pandud teo toime tahtlikult, otsese tahtluse vormis.

Seega pani G.P toime vaidlustatud otsuses kirjeldatud teo, tegi seda tahtlikult ning on

selle teo toimepanemises süüdi. G.P-le süüks pandud väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 järgi.

4. LS § 227 lg 4 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Lisaks põhikaristusele võib kohus või kohtuväline menetleja eelnimetatud väärteo eest kohaldada ka lisakaristust, st sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni (LS § 227 lg 5 p 3).

Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena võtnud ära juhtimisõiguse tähtajaga kuus kuud.

Otsusest nähtuvalt on menetleja sellise karistuse määramisel arvestanud, et isik pani teo toime tahtlikult ning puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud menetlusaluse isiku kahetsust. Samas on kohtuväline menetleja arvestanud, et menetlusalune isik on varasemalt

pannud toime samalaadse rikkumise (sõidukiiruse ületamise), mille eest määratud karistus ei ole teda mõjutanud seadusekuulekalt käituma ning G.P jätkab lubatud suurima sõidukiiruse ületamist.

Menetlusalune isiku arvates on talle määratud karistus liiga karm, arvestades süüteo toimepanemise

asjaolusid ja tema majanduslikku olukorda. Kaebaja väitel on ta oma veast aru saanud ja tunnistab

seda. Juhtimisõiguse äravõtmise korral ei saaks kaebaja oma firma asju ajada, tema firma töötajad kaotaksid töökoha ning kaebaja ei saaks oma ema viia arsti juurde ja taastusravile.

Kohus on tuvastanud, et menetlusalune isik ületas tahtlikult lubatud suurimat sõidukiirust ja seda 75 km/h võrra, seega väga suures ulatuses. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, seda enam nii olulises määras, kujutab endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele ja seda isegi siis, kui sellega ei põhjustatud mingeid tagajärgi. Seda põhjusel, et lubatud sõidukiiruse ületamine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ning võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärgi. Juhil on kohustus sõidukiiruse valikul veenduda, et see ei ületaks lubatud piirnorme ning arvestada lisaks isiklikele juhtimisvõimetele ka muude muutlike oludega (mh ootamatult teele jooksvad loomad, kaasliiklejate poolt tema sõiduki kiiruse ebaõige tajumine, sõiduki võimalikud rikked jms).

Antud asjas on oluline ja tuleb arvestada, et menetlusalune isik pani rikkumise (väga olulises määras

kiiruse ületamise) toime põhimaanteel, kus liiklustihedus ei ole sugugi madal. Nimetatud asjaolu vaid suurendab rikkumise ohtlikkust ning menetlusaluse isiku süüd.

5. LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on seadusandja pidanud põhjendatuks karistada rikkujat väga karmilt, sh nii põhikui lisakaristusega ning põhikaristusena isegi arestiga. See annab tunnistust, et seaduseandja peab lubatud suurima sõidukiiruse ületamist üle 60 kilomeetri tunnis ülimalt ohtlikuks liiklusnõuete rikkumiseks, mille toimepanijal tuleb arvestada ka väga karmi karistusega.

Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut LS § 227 lg 4 järgi kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses. Lisaks on kohtuväline menetleja kohaldanud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuueks kuuks, st LS § 227 lg 5 p-s 3 sätestatud miinimummääras.

Sellise karistuse määramisel on menetleja arvestanud kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumisega, samuti asjaoluga, et menetlusalust isikut on eelnevalt karistatud (rahatrahviga) samalaadse rikkumise (lubatud suurima sõidukiiruse ületamise) eest.

5.1. G.P ületas sõidukiirust mitte vähem kui 75 km/h. LS § 227 lg 4 näeb lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule määranud rahatrahvi 200 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on rahatrahvi määramisel lähtunud põhimõttest, et LS § 227 lg 4 järgi määratav rahatrahv ei

oleks väiksem kui LS § 227 lg 3 (kiiruse ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis) sanktsioonis ettenähtud rahatrahvi ülemmäär, so 200 trahviühikut.

Kohus kohtuvälise menetleja sellise põhimõttega ei nõustu. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha

järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt ka Riigikohtu lahend 3-1-1-6-17).

5 (6) Väärteoasi nr 4-17-2539

Kohtuistungil uuritud Karistusregistri väljavõttest (tl 60) nähtub, et menetlusalusel isikul on kehtiv väärteokaristus samalaadse rikkumiste eest. Nimelt on G.P karistatud 07.03.2017 otsusega LS §

227 lg 2 järgi rahatrahviga 38 trahviühiku ulatuses, so 152 eurot. Eelmärgitud karistuse on menetlusalune isik küll täitnud, kuid see karistus ei ole kustunud. Kohus on seisukohal, et G.P-le

varasemalt määratud karistus on kahtluseta samalaadne praeguse menetluse esemeks oleva süüteoga ja seda pidi kohtuväline menetleja iseloomustavate andmetena karistuse määramisel arvestama. Samas on kohtuväline menetleja arvestanud karistust kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku kahetsust. Ka kohtumenetluses avaldas G.P, et kahetseb oma tegu (tl 63). Kohtu arvates tuleb G.P

kahetsust arvestada karistust kergendava asjaoluna ning kohtuväline menetleja on sellega ka arvestanud.

Kuna karistuse määramisel on arvestatud nii kergendava asjaoluna kahetsust kui iseloomustava

asjaoluna eelnevat karistust samalaadse rikkumise eest ning võttes aluseks LS § 227 lg 4 sanktsiooni

keskmise määra (150 trahviühikut) leiab kohus, et G.P-le määratud sanktsiooni keskmisest

määrast oluliselt suurem põhikaristus ei ole põhjendatud, mistõttu kohtuvälise menetleja otsus põhikaristuse (rahatrahvi 200 trahviühiku) osas tuleb tühistada ja määratud rahatrahvi vähendada.

Kohus, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteo ohtlikkust, tema süü suurust,

kergendava asjaoluna kahetsust ning varasemat samalaadilise rikkumise toimepanemist, samuti

rahatrahvi koosmõju lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega leiab, et põhjendatud on G.P

karistada põhikaristusega LS § 227 lg 4 sanktsioonis ettenähtud keskmises määras, so

rahatrahviga 150 trahviühikut. Selline põhikaristus on kohtu hinnangul väärteo asjaolusid ning menetlusaluse isiku süüd arvestades õige, õiglane ja proportsionaalne.

Menetlusaluse isiku põhjendused oma süüteo õigustamiseks ja süü vähendamiseks ei välista ega

vähenda menetlusaluse isiku poolt toime pandud teo õigusvastasust ega tema süüd. Pealegi on analoogse rikkumise eest menetlusaluse isiku suhtes varasemalt kohaldatud väiksemat rahatrahvi, milline ei ole aga mõjutanud kaebajat liiklusnõudeid täitma (lubatud piirkiirusest kinni pidama).

Menetlusaluse isiku võimalik halb majanduslik olukord pole iseenesest karistust kergendav asjaolu KarS

§ 57 lg 2 mõttes. Lisaks oli menetlusalusele isikule tema enda majanduslik olukord teada ajal, mil ta otsustas toime panna õiguserikkumise. Samuti oli menetlusalusele isikule õigusrikkumist toime panema asudes teada, et sellele võib järgneda karistus, sealhulgas ka suur rahatrahv. Kõigist neist asjaoludest teadlikuna oli menetlusalusel isikul võimalus jätta õiguserikkumine toime panemata. Seda menetlusalune

isik ei teinud. Vastupidi. Vaatamata võimalikele tagajärgedele asus menetlusalune isik väärtegu toime panema. Sellega võttis menetlusalune isik endale ise täieliku vastutuse võimalike rikkumisega kaasnevate tagajärgede eest.

5.2. G.P suhtes on kohtuväline menetleja kohaldanud ka lisakaristust - juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks. Eeltoodu tähendab, et menetleja kohaldanud kaebajale lisakaristuse sanktsiooni minimaalmääras.

Lisakaristuse kohaldamisel on kohtuväline menetleja arvestanud, et menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust olulisel määral, tegi seda tahtlikult ning et nii suures ulatuses lubatud kiiruse ületamise näol

on tegemist enamohtliku väärteoga, mille toimepanemisega seadis menetlusalune isik reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Lisaks omab menetlusalune isik ka kehtivat karistust

samalaadse rikkumise (lubatud suurima sõidukiiruse ületamise) eest, mis ei ole mõjutanud teda seadusekuulekalt käituma ja rikkumisi vältima. Menetlusaluse isiku puhul ei ole tegemist ka isikuga, kes kasutab mootorsõidukit enda liikumispuude tõttu, mis välistaks temalt juhtimisõiguse äravõtmise.

Kohus jagab kohtuvälise menetleja seisukohta, et võimalik takistus töö tegemisel või teiste töötajate

töökoha kaotus, samuti vajadus abistada võimaliku liikumispuudega perekonnaliiget, ei ole iseenesest juhtimisõiguse äravõtmist välistavad asjaolud. Nimelt KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Kaebaja ei ole tuginenud asjaolule, et temal esineb liikumispuue. Kaebajal sellise puude esinemine ei ilmnenud ka kohtuistungil.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-26-10 muuhulgas märkinud, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna ning kohtul tuleb juhtimisõiguse äravõtmise mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Samas on Riigikohus leidnud, et korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist.

Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kaebaja omab kehtivat väärteokaristust samalaadsete rikkumise eest,

mis on määratud 07.03.2017, st vähem kui kaks kuud enne vaidlusaluse rikkumise toimepanemist. Käesolevas asjas vaidlustatud rikkumine on korduv ning seejuures on seekordne lubatud sõidukiiruse

6 (6) Väärteoasi nr 4-17-2539

ületamine toimunud väga suurel määral (75 km lubatust rohkem). Eelnevad asjaolud annavad

tunnistust, et kaebaja karistamine sõidukiiruse ületamise eest pelgalt põhikaristusega, ei ole piisav

mõjutamaks kaebajat liikluses seadusekuulekalt käituma ega täidaks tema puhul eripreventiivset eesmärki.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-122-13 muu hulgas ka märkinud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine) või tema isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Menetlusaluse isiku puhul on tuvastatud nii samalaadse rikkumise korduv toimepanek vähem kui kahe kuu jooksul kui ka lubatud piirkiiruse väga olulisel määral ületamine. Lisaks on oluline, et menetlusalune

isik esmaste juhilubade omajana (juhtimisõigus omistatud 11.08.2016) ei ole liikluses piisava kogemusega juht ning peab seetõttu olema liiklusreeglite järgimisel eriti hoolikas ja tähelepanelik. Seda

kaebaja ei teinud. Tuvastatud asjaolude kogumist tuleneb kohtu hinnangul oht, et menetlusalune isik

võib liikluses osaledes jätkuvalt toime panna samalaadseid rikkumisi ja ohustada sellega jätkuvalt nii ennast kui kaasliiklejaid.

Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kohtuväline menetleja on lisakaristuse määramisel põhjendatult hinnanud menetlusaluse isiku poolt samalaadsete rikkumiste toimepaneku ohtu tulevikus ja

kohaldanud taoliste rikkumiste ärahoidmise eesmärgil menetlusaluse isiku suhtes ka lisakaristust.

Seejuures ei ole kohtuväline menetleja rikkunud ei karistuse kohaldamise aluseid ega diskretsiooni

põhimõtteid. Lisakaristus on määratud kooskõlas seaduse nõuetega ning on asjaolusid arvestades menetlusaluse isiku mõjutamiseks õige, õiglane ja proportsionaalne.

Kaebaja väited ei anna alust vaidlustatud otsust lisakaristuse osas tühistada.

5.3. Kõike eeltoodut kogumis arvestades tühistab kohus VTMS § 132 p 2 alusel kohtuvälise menetleja

otsuse osaliselt, so

G.P-le määratud põhikaristuse (rahatrahvi 200 trahviühiku

ulatuses) osas ja teeb selles osas uue otsuse, millega karistab G.P LS § 227 lg 4

alusel rahatrahviga 150 trahviühikut, so 600,00 eurot. Muus osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

6. VTMS § 38 ja KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta menetlusaluse isiku (kaebuse esitaja) kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Lahesoo Kohtunik