DEDeutsch FRFrançais ITItaliano ENEnglish

EE · Tartu Ringkonnakohus

1-08-10967/8

1-08-10967/8 · Tartu Ringkonnakohus

2009-06-04

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

1-08-10967 K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juunil 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-10967 (08760000103) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi Mario Polin süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8; § 214 lg 2 p 1; § 202 lg 2 p 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu ...

1-08-10967

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juunil 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-10967 (08760000103) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi Mario Polin süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8; § 214 lg 2 p 1; § 202 lg 2 p 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 12. veebruari 2009 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Prokurör Aro Siinmaa Süüdistatav Mario Polin

elukoht: XXX, isikukood: 38606192717, töökoht: XXX

varem kriminaalkorras karistatud ühel korral Kaitsja advokaat Andres Veski.

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 4 p 3 tühistada Tartu Maakohtu 12. veebruari 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-10967 osaliselt, see on

Mario Polini õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi;

Mario Polinile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas;

KrMS § 238 lg 2 alusel Mario Polinile mõistetud karistuse vähendamises osas;

Mario Polinile KarS § 74 alusel mõistetud karistuse tingimusliku täitmisele mittepööramise osas;

Mario Polinilt kohtukuludena väljamõistetud sundraha osas.

Süüdi tunnistada Mario Polin KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja karistada teda 4 aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda Tartu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 ja 202 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistused kaetuks raskema karistusega ning mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra (1 aasta 4 kuud), lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 8 kuud vangistust.

KarS § 68 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 20- 22 veebruar 2008, see on 3 päeva ja lugeda lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 7 kuud ja 27 päeva vangistust.

Mario Polini karistuse kandmise aja algust arvestada alates tema vanglasse saabumisest.

KrMS § 175 lg 1 p 9 ja 180 lg 1 alusel välja mõista Mario Polinilt süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 10 875 krooni.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 5. juunist 2009.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 25. juunist 2009.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 26. juunist 2009.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 12. veebruari 2009 otsusega mõisteti Mario Polin süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi 1-aastase vangistusega ja KarS § 202 lg 2 p 2 järgi 6-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti M. Polinile liitkaristuseks, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati M.

Polinile mõistetud põhikaristust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 alusel arvati liitkaristusest maha M. Polini kinnipidamine ja mõisteti lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 74 alusel määrati, et mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui M. Polin 2-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab talle KarS § 75 sätestatud käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. KarS § 214 lg 2 p 1 järgi mõistis maakohus M. Polini õigeks.

Maakohus arutas muuhulgas M. Polinile KarS § 214 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, ajavahemikul 9. detsembrist 2007 kuni 10. detsembrini 2007 nõudis I. V. eelnevalt M. Polini, M. Z. ja A. P. poolt 4. detsembril 2007 kella 04.00 paiku Tartust XXX hoovist hõivatud sõiduauto Volkswagen Passat, registreerimismärgiga XXX XXX, väärtusega 130 000 krooni, tagastamise eest 20 000 krooni sularaha üleandmist ähvardusega vastasel korral sõiduk lõhkuda või hävitada.

M. Polin ennast väljapressimises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt M. Polini süü KarS § 214 lg 2 p 1 järgi tõendamist ei leidnud. Toimiku materjalide ning süüdistatava kohtus antud ütluste põhjal on tõendatud asjaolu, et M. Polin nõudis raha tunnistaja L. T. . Hinnates tõendeid nende kogumis, ei ole tõendatud, et M. Polin teadis, kes on auto tegelik omanik ning et ta suhtles L. T. kui vahendajaga enda ja auto omaniku vahel. Auto omanik ei teadnud auto tagasisaamise protsessist väidetavalt midagi ning on üksnes avaldanud A. H. , et on nõus autoni viiva info eest maksma. Autot nägemata ta tagasi ostma nõus ei olnud. Samuti ei nähtu tõenditest ka asjaolu, et kannatanu oleks olnud teadlik enne auto kättesaamist summa suurusest, mille eest ta pidi auto tagasi saama. Kannatanu edastas raha auto eest A. H. . Mõningane erinevus on tunnistaja L. T. ja süüdistatava ütlustes süüdistatava poolt öeldu osas. L. T. ütlustest selgub, et helistaja ütles talle, et kui kohe ära ei otsusta, siis ei saa autot üldse tagasi. M. Polin ütles kohtuistungil, et juttu oli auto müümisest kuhugi mujale. Kohus leidis, viidates ka Riigikohtu seisukohtadele lahendis nr 3-1-1-65-06, et lähtudes M. Polini ütlusest ei saa väita, et tegemist oli ähvardusega, kuna tegemist on pigem loomuliku või iseenesliku protsessi kulgemisega, mitte aga nendinguga kurjategijate edasisest käitumisest. Ka tunnistaja poolt avaldatut ei saa käsitleda M. Polini poolt tehtud ähvardusena. Nii tunnistaja kui M. Polini avaldatu mõte langeb kokku ja on selge suunitlusega, et kui tunnistaja autot kiirelt osta ei soovi, siis autot rohkem talle ei pakuta. Samuti ei tulene kannatanu ütlustest, et talle oleks edastatud süüdistatava poolt öeldu, pigem võib väita, et kannatanu oli kogu auto tagasiostmisega seonduva osas teadmatuses. Seega ei saanud n.ö ähvardus olla suunatud kannatanule nagu süüdistusaktis kirjas. Tõenditest nähtub, et tunnistajad A. H. ja L. T. tegutsesid omaenda initsiatiivil ning eestvedamisel. Jälitusprotokoll tõendab üksnes konkreetsetelt numbritelt konkreetsetele numbritele kõne toimumise fakti ja kestust. Jälitusprotokollis märgitud kõnede sisu on protokolli koostaja poolt konstrueeritud uurimisversioonist lähtuvalt, kuid ei sisalda kõnede sisu kohta tegelikku ja tõest informatsiooni ning seetõttu ei ole ka tõendi allikaks. Ka P. J. , T. L. , M. Z. , A. P. ning osaliselt ka A. H. ütlused on käsitletavad üksnes kaudsete tõenditena, kuna nad on andnud oma ütlusi kelleltki kolmandalt kuuldu kohta, sest otsene kontakt toimus üksnes M. Polini ja L. T. vahel. Süüdistuse kohaselt oli M. Polini kogu tegevus väljapressimise episoodis suunatud kannatanu I. V. . Seda ei kinnita aga ükski tõend. Vastupidi, tõendamist leidis, et kannatanu ja süüdistatava vahel puudus igasugune seos ja kontakt. Nad ei teadnud teineteise olemasolust ega tegevusest midagi. Seega ei saa M. Polinit süüdistada I. V. väljapressimises. Süüdistatava tegevust ei saa käsitleda ka n.ö kolmnurkväljapressimisena, kus vara üleandmise nõue

esitatakse mitte vara omanikule, vaid kolmandale isikule, kellel on mistahes alusel võimalus teha varakäsutus. Sellise konstruktsiooni puhul peaks süüdistus kajastama ka seda isikut, keda vahendajana kasutati, kuid seda süüdistus ei sisalda. Eeltoodud asjaoludel tuleb kõrvaldamata kahtlus M. Polini süüdiolekus KarS § 214 lg 2 p 1 järgi tõlgendada süüdistatava kasuks ning M. Polin KarS § 214 lg 2 p 1 järgi õigeks mõista.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. M. Polin on kriminaalkorras karistatud ühel korral, väärteokorras 8 korral. Kriminaalhooldus üldkasuliku töö tegemise ajal kulges probleemideta ja käesolevaks ajaks on karistus kantud. Väärteokaristused on enamasti kantud. Karistust kergendav asjaolu on puhtsüdamlik kahetsus. Kohus leidis, et M. Polini varasema kuriteo ja käesoleva kuritegeliku käitumise vahel puudub seos, kuna tegemist on väga erinevat liiki kuritegudega. Kuna tegemist on varavastaste kuritegudega, mis on toime pandud lühikese perioodi jooksul, ei saa rääkida kuritegeliku käitumise väljakujunemisest. Isikul on kindel töökoht. Peale 2007. a toime pandud tegusid puuduvad andmed edaspidise õigusvastase käitumise kohta. Seetõttu leidis kohus, et M. Polinit on võimalik mõjutada karistusega, mis on kandmiseks määratud vabaduses koos seadusest tulenevate kitsendustega. Katseaeg on põhjendatud määrata alammäärast pikem, et isik saaks pikema aja jooksul näidata oma suhtumist õiguskuulekasse käitumisse.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Prokurör palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o M. Polini õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi, ning mõista uue otsusega M. Polin süüdi ja karistada KarS § 214 lg 2 p 1 järgi 4-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja mõista liitkaristuseks 4 aastat vangistust. KarS § 68 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.-22. veebruar 2008, s.o 3 päeva, lugedes ärakandmata karistuseks 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra (1 aasta 3 kuud 18 päeva), lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 8 kuud 9 päeva vangistust.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus omistanud kannatanu ja tunnistajate ütlustele sündmustiku loogilisi seoseid eirava tähenduse. M. Polini ütlused ei ole usaldusväärsed kõrvutatuna teiste tunnistajate ütlustega ning jälitusprotokolliga, millest nähtuvalt võttis M. Polin kahe järjestikuse päeva jooksul telefoniautomaati kasutades süstemaatiliselt ühendust kannatanu poolel sõiduki tagasimüügi vahendaja rolli sattunud L. T.

Kannatanu I. V. ning tunnistajate A. H. ja L. T. ütlused kinnitavad, et I. V. näitas peale sõiduki vargust üles huvi selle tagasisaamiseks. I. V. rääkis probleemist A. H. , A. H. L. T. le. Kuna L. T. rääkis auto kohta informatsiooni hankides sellest paljudele tuttavatele, võttis temaga telefoniautomaadist ühendust tundmatu isik, kes pakkus autot 30 000 krooni eest tagasi osta. L. T. teavitas helistajat, et ei saa iseseisvalt raha maksmise üle otsustada, vaid peab omanikuga nõu pidama. Nii I. V. , A. H. kui L. T. kinnitavad, et pakkumine arutati läbi ning L. T. kui väljapressija initsiatiivil kaasatud kontaktisik jätkas läbirääkimisi. Väljapressija nõustus peale mitmendat telefonikõnet, et auto on võimalik tagasi osta 20 000 krooni eest, seda ei ole eelnevalt võimalik näha ja kui tingimused ei ole vastuvõetavad, siis ei saa autot enam üldse. Nii läbirääkimiste protsessi kui sõiduki faktilise tagasiostmise käigus toimisid A. H. ja L. T. I. V. esindajatena, vahendades talle väljapressijalt saadud teavet ja

väljapressijale I. V. aktsepti tema tingimuste osas ning tegutsedes raha üle andes ja sõidukil järel käies I. V. huvides. L. T. kui autolammutuse omanikule oli A. P. sama sõidukit eelnevalt varuosadeks müüa pakkunud. Seega olid L. T. teada sõidukit valdavate isikute kavatsused ja sõiduki edasine saatus läbirääkimiste ebaõnnestumise korral.

P. ütlused kinnitavad L. T. ütluseid, et A. P. püüdis autot esialgu varuosadeks müüa. Kuna see ei õnnestunud, kaotas A. P. auto vastu huvi ning andis selle võtmed üle M. Z. . M. Z. möönab, et andis võtmed M. Polini kätte. Nii M. Z. kui P. J. ütlustest nähtub, et nad said aru, et M. Polin müüb sõidukit tagasi ja otsustasid ennast sellega mitte siduda. M. Polini ütluste loogiline analüüs näitab, et pärast A. P. katseid sõidukit turustada otsustas tema asuda seda vastavalt oma arusaamale omanikule tagasi müüma. L. T. telefoninumbri sai ta A. P. ja talle oli teada, et tegemist on autolammutuse omanikuga, kes ei olnud huvitatud sõiduki varuosadeks ostmisest. Seega sai L. T. ühenduse võtmise põhjus seisneda üksnes L. T. levitanud teabes, et ta otsib taga tuttava autot. Järelikult otsustas M. Polin taksofonikaarti hankides ja L. T. helistades kasutada teda vahendajana auto omanikule tagasimüümisel. Kirjeldatud asjaolusid kajastab ilmekalt ka jälitusprotokoll, millest nähtub A. P. ja L. T. esialgne telefoniline suhtlus ning seejärel M. Polinilt äravõetud taksofonikaardiga tehtud korduvad kõned L. T. mobiiltelefonile. Kõneeristuse näol on tegemist KrMS § 117 sätestatud iseseisva tõendiliigiga, mille informatiivsus tuleneb talletatud teabe (abonentide vahelise kontakti fakt, sagedus, viis, vorm, abonentide asukoht jne) kõrvutamisest isikute ütlustega, kes telefoninumbreid kasutasid, ja muude tõenditega. Jälitusprotokolli koostaja ei ole konstrueerinud kõnede sisu, vaid on osundanud loogilistele seostele, mis omistavad teabele tõendusliku kaalu. Jälitusprotokoll peaks sisaldama ka menetleja analüüsi, milliseid asjaolusid andmed kinnitavad. Kui kohus leidis, et nimetatud seosed on ekslikud, tulnuks sellistele ebatäpsustele otsuses motiveeritult osundada, mitte tõendit alusetult ignoreerida.

Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, justkui oleks väljapressimise toimepanemisel oluline, et väljapressija omaks täielikku ülevaadet juriidilisest omandisuhtest (Hansaliising Eesti AS-le kuuluv, OÜ Skycar poolt liisingusse võetud ja I. V. kasutuses olev sõiduk), tunneks kannatanut nimeliselt ning oleks detailselt informeeritud vahendajate isikutest ja volituste ulatusest. Tähtsust omab, et vastavalt oma ettekujutusele toimepandavast teost esitab süüdlane nõude ja sellega seonduvad ähvardused isikule, kelle huvisid on vara hõivamisega rikutud ning kes on seoses sõiduki tagastamise eest raha üleandmisega valmis varaliseks enesekahjustuseks, kusjuures nõue ja selle aluseks olev ähvardus on edastatud viisil, mis tagab selle jõudmise kannatanuni. (Sõidukite tagasimüümine ei toimu kunagi vahetult vargalt kannatanule, vaid üht või enamat vahendajat kasutades.) Antud juhul oli M. Polinil piisav alus arvata, et L. T. edastab tema nõudmised auto „omanikule” ning on pädev „omaniku” huvides ja volitusel tegutsema. Läbirääkimiste käigus sai ta sellele ka selgesõnalise kinnituse. Kohus on ekslikult viidanud nn kolmnurkväljapressimisele. Antud juhul esitas M. Polin nõudmise auto „omanikule”, s.o I. V. , kasutades L. T. (suhtlusahelast tulenevalt ka A. H. ) kui informatsiooni edastamise kanalit. Samuti ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et A. H. ja L. T. tegutsesid omaenda initsiatiivil ja eestvedamisel. Nimetatud tunnistajate ja kannatanu ütlustest ning sündmuste tehiolude analüüsist nähtub, et mõlemad tunnistajad tegutsesid kannatanult saadud suulise volituse alusel tema huvides ja temaga konsulteerides, rakendades läbirääkimissituatsioonis paratamatul määral initsiatiivi.

Väljapressimine on lõpule viidud nõudmise esitamisega, millega kaasneb ähvardus. Seega realiseeris M. Polin väljapressimise koosseisu juba L. T. vahendusel sõiduki „omanikule” edastamiseks rahalist nõuet nimetades ning mõista andes, et mittenõustumise resultaadiks võib olla sõiduki lõhkumine või hävitamine. Seega saab ainsaks sõlmküsimuseks olla, kas M.

Polin põhistas oma varalist nõudmist ähvardusega hävitada või rikkuda vara. Küüniline on seisukoht, et omaniku teavitamine tema võõras ebaseaduslikus valduses oleva omandi jäädavast kaotsiminekust ei ole käsitletav ähvardusena, vaid „loomuliku või iseenesliku protsessi kulgemisena”. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on rõhutatud, et ähvardus hävitada või rikkuda vara seisneb ähvardamises nii asja rikkumise või hävitamisega kui ka muu varalise kahju tekitamisega. Sõiduki tagasimüügi korral oleks ähvardusega vara rikkuda tegemist isegi juhul, kui süüdlane pelgalt nendiks, et „niikaua kui raha ära ei maksa, autot tagasi ei saa”. Nimelt on sõiduki näol tegemist varaga, mille omadused kahanevad nii kasutamise kui hoidmise korral. Sõiduki väärtus tuleneb väljalaskeaastast, läbisõidust, hoiutingimustest ja muudest teguritest ning on ekspluatatsiooni käigus pidevalt kahanev. Seega rikub sõiduki võõras valduses olemine progresseeruvalt kannatanu vara. Antud juhul ei ole aga vaja analüüsida ähvarduse kaudsemaid vorme, sest kannatanule ja tema huvides tegutsevatele vahendajatele oli teada sõiduki tagasiostmise alternatiiv – sõidukit oli juba pakutud varuosadena müügiks ning M. Polin viitas sarnase võimaluse realiseerimisele, kui kannatanu autot tagasi ei osta. M. Polin kinnitas kohtuistungil, et plaan oli sõiduk lammutusse turustada või niisama hävitada, kui ostjat leida ei õnnestu. Seega esitas M. Polin ühes varalise nõudmisega konkreetse ähvarduse hävitada või vähemalt rikkuda vara, mille täideviimist oli alust tõsiselt võtta. Kohtu viidatud Riigikohtu lahendi kontekstis ei ole võimalik käsitleda M. Polini poolt kannatanule edastatud sõnumit „loomuliku või iseenesliku protsessi kulgemisena”, vaid üldlevinud kuritegeliku käitumise kohaldamise kinnitamisena kannatanule, mis on Riigikohtu hinnangul vaadeldav ähvardusena.

Menetletava kuriteo ohtlikkus seisneb asjaolus, et varavastase kuriteo läbi kannatada saanud inimene sunnitakse omaenese omandi seadusliku valduse taastamise lootuses alandavale enesekahjustamisele. Sealjuures puudub omanikul igasugune garantii, et ta oma vara ka tegelikult tagasi saab, puudub võimalus veenduda vara seisukorras. Kurjategijale kujutab sõiduki omanikule tagasimüümine mugavat viisi kuritegeliku tulu hankimiseks. Varastatud sõidukite turustamine ei ole lihtne ning seega on sõiduki kui koguka, kergelt identifitseeritava ja garažeerimise võimalust eeldava vara hõivamine sageli ebapraktiline. Sõiduki tagasimüük omanikule avab vargale turvalise turu, soodustades oluliselt sõidukitega seotud kuritegevust.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Tartu Maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse M. Polini süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1 järgi palus prokurör tühistada ja M. Polin nimetatud süüdistuses süüdi tunnistada ja teda karistada. M. Polin ja kaitsja vaidlesid prokuröri apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse M. Polini õigeksmõistmises talle KarS § 214 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuses, palusid nad jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära M. Polini, kaitsja, prokuröri ja uurinud kõiki kriminaalasja materjale, leiab, et maakohtu otsus M. Polini õigeksmõistmises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi, tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. KarS § 214 lg 1 näeb ette vastutuse varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Seega kujutab väljapressimise objektiivne koosseis tegevust, mille käigus esitatakse varalise kasu üleandmise nõudmine, millega kaasneb ähvardus (piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või kahjustada vara) või vägivald.

Seega tuleb M. Polini süüküsimuse otsustamiseks esmalt kontrollida, kas M. Polini käitumine vastab KarS § 214 lg 1 toodud süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 4. detsembril 2007 varastas M. Polin koos M. Z. ja A. P. ga OÜ-le Skycar rendile antud ja I. V. kasutuses olnud sõiduki Volkswagen Passat. Vaidlust ei ole ka selle üle, et pärast vargust paigutas M. Polin varastatud sõiduki tema poolt üüritud garaaži hoiule. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendatud, et soovides varastatud autost kasu saada, võttis A. P. ühendust autolammutuse omaniku L. T. ning pakkus talle varastatud Volkswagen Passatit müügiks varuosadena. L. T. keeldus. Nimetatud asjaolu on tõendamist leidnud L. T. ja A. P. ütlustega. Kaudselt kinnitavad seda ka M. Z. ja M. Polini ütlused, kes mõlemad kinnitavad, et A. P. ütluste kohaselt oli viimane püüdnud autot varuosadeks müüa, kuid see ei õnnestunud.

Tunnistaja L. T. ütluste kohaselt sai ta mõni päev pärast seda, kui talle oli pakutud varuosadeks müügiks Volkswagen Passatit, A. H. teada, et I. V. on varastatud nimelt selline auto, mida talle varuosadeks pakuti. Auto tagasisaamiseks rääkis ta sellest oma tuttavatele, et omanik soovib autot tagasi saada. Mõni päev hiljem helistatigi talle telefoniautomaadist ja küsiti, kas ta tahab autot tagasi osta ja sellisel juhul tuleb auto eest tasuda 30 000 krooni. Kuna ta polnud auto omanik, siis helistajaga mingit kokkulepet ei sõlmitud ning helistaja pidi uuesti ühendust võtma. Tema aga võttis ühendust A. H. ja A. H. omakorda auto omanikuga. Hiljem helistati talle uuesti ning siis lepiti juba kokku auto hinnas, mis oli 20 000 krooni ja koht, kus pidi toimuma raha üleandmine. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda L. T. sellekohastes ütlustes.

Ka M. Polin ise ei eita, et ta helistas L. T. le varastatud auto pärast ja küsis selle eest esmalt 30 000 krooni ja hiljem lepiti kokku 20 000 krooni osas. Samas on M. Polin väitnud, et tema lihtsalt pakkus L. T. autot müügiks ning mingist auto tagasiostmisest juttu ei olnud. Ringkonnakohus leiab, et M. Polini väited nagu ei oleks ta pakkunud L. T. võimalust auto tagasi osta, on ümberlükatud L. T. ütlustega, et helistajaga oli jutuajamine nimelt varastatud auto tagasiostmisest ja selle eest nõuti raha. L. T. ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistajate A. H. ja I. V. ütlused. A. H. ütluste kohaselt helistas L. T. mõni päev pärast seda, kui oli viimasele rääkinud I. V. varastatud autost, tagasi ja ütles, et talle pakuti auto tagasiostmise võimalust. Samuti tahtis ta teada, kas I. V. on nõus selle eest maksma. A. H. väitel võttis ta ühendust I. V. ning rääkis tekkinud võimalusest. L. T. ja A. H. ütlusi kinnitavad ka I. V. ütlused, milliste kohaselt teatas A. H. talle, et on võimalus auto tagasi osta ja selle eest soovitakse 20 000 krooni. Põhimõtteliselt oli ta nõus maksma, kuid autot nägemata ta tehinguga nõus ei olnud. Seega nähtub nimetatud tunnistajate ütlustest üheselt, et L. T. helistaja s.o M. Polin pakkus L. T. le võimalust auto tagasi osta. Ringkonnakohtu arvates kinnitavad neid tunnistajate ütlusi ka M. Z. ütlused, milliste kohaselt pärast seda, kui A. P. ei õnnestunud varastatud autot varuosadeks maha müüa, tekkis M. Polinil soov auto omanikule tagasi müüa. M. Polin väitis, et ta teab kuidas seda teha. Hiljem kuulis, et M. Polin oligi auto tagasi müünud. Ringkonnakohus leiab, et ka eluliselt ei ole usutav M. Polini väide, et ta soovis autot vaid müüa ega pakkunud seda tagasiostmiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. Polin oli teadlik auto varuosadeks müümise ebaõnnestumisest. Samuti oli ta teadlik, et A. P. oli püüdnud autot varuosadeks müüa nimelt

L. T. . Ometi pöördus M. Polin uuesti L. T. poole ja tegi oma sõnade kohaselt uuesti pakkumise auto müügiks. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et L. T. , kes kord oli juba keeldunud varastatud sõiduki ostmisest, teistkordsel samasisulisel pakkumisel sellega nõustuks. Sellest saab ringkonnakohtu arvates teha aga ühese järelduse, et pakkumist muudeti.

Kuivõrd M. Polin nõudis varastatud sõiduki eest 20 000 krooni, oli tegemist varalise nõudega, sest taoline nõue tähendab positiivset muudatust M. Polini varalises seisus.

Ülaltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks, et M. Polin esitas varalise kasu üleandmise nõude, mis seisnes selles, et ta nõudis tema poolt varastatud auto tagasisaamise eest selle omanikult 20 000 krooni.

Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus maakohtu väitega, nagu ei olnuks M. Polin teadlik, et L. T. on auto omaniku esindaja. Maakohtu eelpool esitatud väide on ringkonnakohtu arvates ümberlükatud asjaoluga, et M. Polin, helistades auto tagasimüügi ettepanekul, teadis, et ta helistab L. T. , kellele A. P. oli juba pakkunud sõidukit varuosadeks. Seega, astudes L. T. läbirääkimistesse, sai M. Polin aru, et tegemist ei ole auto omaniku vaid tema esindajaga, sest miks muidu pidanuks L. T. esmase pakkumise tagasilükkama. Nimetatule viitab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et L. P. ja L. T. leppisid auto tagasiostus kokku alles pärast korduvaid jutuajamisi, kusjuures nende jutuajamiste käigus täpsustati korduvalt auto tagasiostmise tingimusi. Ringkonnakohus leiab, et ka taoliste tingimuste korduvate täpsustamiste alusel sai ja pidi M. Polin aru saama, et tema jutuajamised ei toimu sõiduki omaniku vaid tema esindajaga.

Selleks, et isik täidaks väljapressimise objektiivse teokoosseisu on vajalik tõendada ka seda, et rahalise kasu saamise nõude esitamisel kasutas ta kas ähvardust või vägivalda. M. Polinile esitatud süüdistusest nähtub, et varalise kasu üleandmise nõudmisega kaasnes süüdistatava poolne ähvardus rikkuda või hävitada vara.

L. T. ütluste kohaselt ütles helistaja (M. Polin) talle nendevahelise vestluse käigus, et nad peavad kohe otsustama, kas ostavad auto tagasi või mitte, sest vastasel korral ei saa autot üldse tagasi. L. T. taolisi ütlusi kinnitavad kaudselt ka A. H. ütlused, kelle väidete kohaselt selgitas L. T. talle, et helistaja nõudmine oli tagasiostmise küsimuse kohene otsustamine, sest vastasel korral ei saa nad autot üldse. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda nimetatud ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohtu jaoks suurendab ülaltoodud ütluste usaldusväärsust ka tunnistajate hilisem tegevus. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt maksis tagasiostmiseks vajaliku 20 000 krooni A. H. , mitte aga auto tegelik omanik I. V. A. H. ütluste kohaselt maksis ta I. V. eest auto tagasiostmiseks nõutud summa seetõttu, et kartis vastasel korral autost üldse ilma jääda. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui taolist nõuet (kas ostate kohe või jääte autost ilma) L. T. ei oleks esitatud, ei oleks olnud A. H. l ka vajadust ise tasuda nõutud summa ja tal olnuks aega pöörduda I. V. poole nõutud summa saamiseks. Ülaltoodud ütlustega loeb ringkonnakohus ümberlükatuks M. Polini kohtuistungil antud ütlused, et juttu autost ilmajäämisest, juhul kui nad kohe ei osta, tema ja L. T. vahel ei olnud. Ringkonnakohus leiab, et M. Polini poolt esitatud nõudmist, otsustada koheselt auto tagasiost ja maksta koheselt selle eest või autot ei saa üldse tagasi, tuleb vaadelda kui ähvardust. Ringkonnakohus leiab, et M. Polini väide „või muidu ei saa autot üldse tagasi“ on otseselt käsitletav ähvardusena tekitada sõiduki omanikule varalist kahju. Ringkonnakohtu arvates

ülaltoodu väide kinnitab M. Polini soovi jätta sõiduki omanik jäädavalt oma varast ilma kui tema nõudmist ei täideta. Nimelt taolise väitega sundiski M. Polin A. H. koheselt tegutsema ning talle tagasimüüdava auto eest tasuma. Siinjuures ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et sõiduk oli M. Polini, s.t vara üleandmist nõudva isiku valduses ja seega oli tal mistahes võimalus sellele kahju tekitada ning nimelt sellele asjaolule viidates oligi M. Polinil võimalus raha kohest üleandmist nõuda.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et M. Polini väidet „vastasel korral ei saa te autot üldse“, ei saa vaadelda kui ähvardust, kuna see on vaadeldav loomuliku või iseenesliku protsessi kulgemisena. Ringkonnakohus leiab, et üldlevinud kuritegeliku käitumise kohaldamise kinnitamine (vara ei saa üldse tagasi kui kohe ei maksa) kannatanule on vaadeldav ähvardusena, sest kannatanule nenditakse teatud isikute, s.o kurjategijate edasist käitumist, ning see ei ole vaadeldav mingi loomuliku või iseenesliku protsessi kuluna. Ringkonnakohtu arvates ei oma isiku süüdimõistmisel väljapressimises tähtsust asjaolu, kas varalise kasu üleandmise nõue, millega kaasnes ähvardus, esitati otseselt kannatanule või esitati nimetatud ähvardus kolmandatele isikutele, kes sellest kannatanut teavitab. Ringkonnakohtu arvates omab siinjuures tähtsust vaid asjaolu, et nimetatud nõue jõuaks kannatanuni ning temani jõudnud ähvarduse tulemusena on kannatanu valmis enesekahjustamiseks.

Ülaltoodu alusel loeb ringkonnakohus tõendatuks, et M. Polin kasutas varalise kasu üleandmise nõudmisel ähvardust hävitada või rikkuda vara. Seega täitis M. Polin oma käitumisega KarS § 214 lg 1 ettenähtud süüteo objektiivse koosseisu.

Ringkonnakohus leiab, et nõudes varalise kasu üleandmist, millega kaasnes ähvardus hävitada või rikkuda vara, tegutses M. Polin tahtlikult. Kogu M. Polini tegevus oli sihipärane ja suunatud varalise kasu saamisele, s.o tagajärje saavutamisele.

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ringkonnakohus M. Polini käitumises ei tuvastanud.

Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et M. Polini tegevuses esineb KarS § 214 lg 1 ettenähtud süüteokoosseis. Kuivõrd M. Polin on isikuks, kes on varasemalt toimepannud varguse, tuleb M. Polin süüdi tunnistada KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ning teda tuleb karistada.

Mõistes M. Polinile KarS § 214 lg 2 p 1 järgi karistuse arvestab ringkonnakohus KarS § 56 ettenähtud asjaolusid. Esmaseks karistuse aluseks on isiku süü s.t millisel määral on konkreetne tegu süüdlasele etteheidetav. M. Polin osales I. V. kasutuses olnud Volkswagen Passati varguses ning seejärel soovides kasu teenida pressis I. V. välja raha. M. Polin oli isikuks, kes järjekindlalt püüdis teenida kasu oma kriminaalselt tegevuselt ja seda isegi siis, kui tema kaasosalised M. Z. ja A. P. taolisest tegevusest loobusid. Seega on tema tegu talle olulisel määral ka etteheidetav. M. Polin on toime pannud I astme kuriteo. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ringkonnakohus M. Polini suhtes ei tuvastanud. M. Polin on varasemalt kriminaalkorras karistatud 1 korral. Käesolevas kriminaalasjas on M. Polin süüdi mõistetud viie salajase varguse toimepanemises ning kolmes KarS § 202 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kusjuures ülalnimetatud kuriteod pani M. Polin toime ajavahemikul november 2007 kuni jaanuar 2008. Taoline lühike ajavahemik, mille

jooksul M. Polin pani toime kokku 9 kuritegu, näitab ringkonnakohtu arvates M. Polini kuritegelikku aktiivsust.

KarS § 214 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on seadusandja näinud karistusena ette vaid vangistuse. Arvestades asjaolu, et M. Polin pole varasemalt vangistuses viibinud ning asjaolu, et hilisemalt on M. Polin hoidunud kuritegelikust käitumisest, peab ringkonnakohus võimalikuks karistada M. Polinit vangistusega miinimummääras. Samadel põhjustel loeb ringkonnakohus raskeima karistusega kaetuks M. Polinile KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 ja 202 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistused. Menetlus käesolevas kriminaalasjas toimus lühimenetluses ning seetõttu rakendab ringkonnakohus M. Polinile karistuse mõistmisel KrMS § 238 lg 2 sätteid.

Kuivõrd ringkonnakohus mõistab M. Polini süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi, s.o I astme kuriteos, siis tuleb M. Polinilt vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel välja nõuda sundraha 2,5 palga alamäära ulatuses, s.o 10 875 krooni.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus