3-16-586/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. september 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-586

Haldusasi

XX kaebus nõuetega: tuvastada Maanteeameti poolt

kaebajale

kuuluva

sõiduki

liiklusregistrisse

registreerimisega viivitamise õigusvastasus; tuvastada

Maksu- ja Tolliameti poolt kaebajalt ja kolmandalt

isikult kaebajat puudutava teabe ja dokumentide

kontrollimenetluse välise nõudmise õigusvastasus;

tuvastada kaebajale kuuluvale sõidukile Maanteeameti

infosüsteemis

informatiivse

märke

seadmise

õigusvastasus.

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Vahur Kivistik

Vastustajad – Maksu- ja Tolliamet ning Maanteeamet,

volitatud esindaja Aiki Meister

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri

2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-586 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.10.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-16-586

2(11)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX

ostis

26.10.2015

eraisikuna

Saksamaalt

sõiduauto

Audi A4

(VIN-kood

xxxxxxxxxxxxxxxxx, väljalaskeaasta 2012, läbisõit 194 000 km). Sõiduk kanti Saksamaa

liiklusregistrisse ning XX nimele väljastati registreerimistunnistus ning registrinumber

XXXXXX. 2. XX soovis sõidukit Eesti liiklusregistris arvele võtta ning pöördus nimetatud toiminguks

Maanteeameti Saue teenindusbüroosse. Maanteeamet esitas sõidukiga seonduvad dokumendid

kontrollimiseks Maksu- ja Tolliametile (MTA).

3. Maanteeamet tegi 16.02.2016 XX-le kuuluva sõiduki Audi A4 Avant kohta registrikande

liiklusregistris. Sõidukile seati informatiivne märge Maanteeameti siseses infosüsteemis

30.06.2016.

4. XX esitas 23.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõuetega: tuvastada Maanteeameti

poolt kaebajale kuuluva sõiduki liiklusregistrisse registreerimisega viivitamise õigusvastasus;

tuvastada MTA poolt kaebajalt ja kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe ja dokumentide

kontrollimenetluse välise nõudmise õigusvastasus; tuvastada kaebajale kuuluvale sõidukile

Maanteeameti infosüsteemis informatiivse märke seadmise õigusvastasus; kohustada

Maanteeametit kustutama kaebajale kuuluvale sõidukile seatud informatiivne märge

Maanteeameti infosüsteemist. Kaebaja teatas 16.09.2016 halduskohtule, et ei pea vajalikuks

kohustamiskaebuse menetlemist.

Maanteeamet viivitas kaebajale kuuluva sõiduki registreerimisega liiklusregistris 25

kalendripäeva. Maanteeameti 11.02.2016 vastusest ilmneb, et Maanteeamet viivitas

registritoimingu tegemisega üksnes põhjusel, et toimingu tegemiseks ei ole saadud

maksuhaldurilt vastust. Arvestades, et maksuhalduri ülesanne (ametkondade vahelise

halduskoostöö raames) on hinnata tehinguga kaasneda võivaid maksuriske, siis järeldub

Maanteeameti vastusest, et Maanteeamet ei teinud vajalikku registrikannet üksnes põhjusel, et

ei olnud tuvastatud võimalikud maksuriskid maksuhalduri poolt.

Maanteeamet ei ole nõuetekohaselt täitnud oma põhimäärusest tulenevaid kohustusi.

Majandus-

ja

kommunikatsiooniministri

01.03.2013

määrusega

nr

kinnitatud

„Maanteeameti põhimääruse“ (määrus nr 16) §-dest 8 ja 9 ei nähtu Maanteeameti pädevust

ega kohustust kontrollida ning jälgida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ja

seaduslikkust. Maanteeametil puudub õiguslik pädevus tegeleda maksuseaduste täitmise

kontrollimisega ja sellest tulenevalt viivitada registritoimingute tegemisega. Seega ei saa olla

menetluslikult põhjendatud Maanteeameti poolt registritoiminguga viivitamine isegi

olukorras, kus MTA hinnangul võib registrikande taotlejal esineda maksukäitumises

riskikriteeriume. Registrimenetlus oleks tulnud läbi viia taotluse esitamise päeval (Tallinna

3-16-586

3(11)

Ringkonnakohtu 22.04.2015 otsus nr 3-14-50119; Riigikohtu 25.02.2016 otsus nr 3-3-1-69-

15).

MTA tegevus kontrollimenetluse väliselt kaebajalt ja kolmandalt isikult teabe kogumisel oli

õigusvastane. Maksuhalduri 01.02.2016 ja 03.02.2016 vastustest nähtub, et maksuhaldur

nõudis kaebajalt ja kolmandalt isikult tõendite esitamist maksumenetluse väliselt, ähvardades

vastasel juhul pidada sõiduki registreerimist kinni (faktiliselt ka pidas) ning seades sõiduki

registreerimise sõltuvusse vastuste andmisest. Maksuhaldur nõudis kaebajalt ja kolmandatelt

isikutelt nn maksuõiguslikult tähtsust omavate tõendite esitamist mitte maksuseaduste alusel,

vaid majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 (määrus nr 19) ja

haldusorganite koostöökokkulepete alusel. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 63 lg-st 2

tulenev õigus küsida maksustamise seisukohast tähendust omavat teavet on maksuhalduril

alles olukorras, kus ta on alustanud konkreetset kontrollimenetlust (üksikjuhtumi kontrolli või

revisjoni).

Mõistetamatu on, milles seisnes kaebajale kuuluva sõiduki soetusarvel kajastatud

soetussumma tähtsus võimaliku maksuriski või omandiõiguse tuvastamisel. Omandamise fakt

ei ole sõiduki Eesti liiklusregistrisse arvele võtmise registritoimingu puhul täiendavat

kontrollimist vajav (sõiduk juba oli kaebaja omanduses ja kantud Saksamaa liiklusregistrisse).

Maanteeameti Saue liiklusbüroo, kes on kaebaja esitatud dokumentatsiooni üle vaadanud, ei

ole kordagi informeerinud teda täiendavate dokumentide esitamise vajalikkusest.

Maksuhaldur on teadlik, et kaebaja on füüsilise isikuna kõnealuse sõiduki soetanud oma

isiklikuks tarbeks ning tegemist ei ole käibemaksuseaduse (KMS) § 2 lg 7 mõttes uue

transpordivahendiga. Seega pidi maksuhaldurile olema Maanteeametilt 22.01.2016

infovahetuse korras laekunud teabe valguses arusaadav, et antud tehinguga ei saa kaasneda

maksuriski.

Igasugune kaebajat puudutav tegevus maksuhalduri ja Maanteeameti vahelises infovahetuses

(sh märgete seadmisel) peab olema kantud olulisest avalikust huvist kindlustada maksude

tõhus laekumine riigieelarvesse. Kaebajale teadaolevalt ei ole seatud märkel mingisugust

legitiimset eesmärki. Seda ei ole selgitanud ka maksuhaldur. Sisuliselt viiakse kaebaja suhtes

läbi jälgimistegevust.

Maanteeameti ja MTA vastustes kajastatud seisukohti arve ebaselguse osas pole vastustajad

varasemas menetluses väljendanud ja need on ilmselgelt otsitud. MTA on kogu kaebajaga

peetud kirjavahetuse vältel korduvalt märkinud, et tegemist on ostu-müügi või soetusarvega.

Seega ei saa vaidlust olla selles, et justkui arve nr 1142 puhul poleks arusaadav, mis tehingut

kajastava arvega tegemist oli. Eluliselt usutav ei ole, et kaebaja esitatud arve oleks

vastustajatele olnud niivõrd uudne, et sellest ei olnud võimalik mõista tehingu sisu. Kaebaja

poolt vastutajatele edastatud soetusarvel nr 1142 on sõnaselgelt lahti kirjutatud, et tegemist on

müügitehingu arvega. Maksuhaldurile „ebakindlust valmistanud seadusesätete“ puhul oli

tegemist müüja viidetega Saksamaa käibemaksuseaduse §-le 25a.

Eksitav on vastustajate väide, mille kohaselt viibis sõiduki registrisse kandmine, kuna kaebaja

ei esitanud korrektsete andmetega sõiduki soetusdokumente. Kogu kirjavahetuse vältel soovis

kaebaja maksuhalduri käest saada selgitust, missuguse menetluse raames maksuhaldur soovib

tehingu hinda teada ja missugune seos on tehingu hinnal registrikande tegemisel ja

omandiõiguse tõendamisel. Maksuhaldur ühtegi adekvaatset vastust ei andnud. Maanteeamet

ei olnud huvitunud ega palunud koostöökorras soetusarve maksuõiguslikku küsimust

kontrollida. Oma pädevust ei saa maksuhaldur lepingu alusel maanteeametile delegeerida ega

ka vastupidi.

3-16-586

4(11)

5. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Maanteeamet ei viivitanud

põhjendamatult kaebajale kuuluva sõiduki registrisse kandmisega. Asjaolu, et kaebaja sõiduk

kanti registrisse 16.02.2016, oli tingitud kaebaja enda keeldumisest esitada sõiduki

seaduslikku omandamist tõendav dokument sellisel kujul, milles kõik esitatud andmed oleksid

nähtavad. Kaebaja väitel pöördus ta sõiduki Audi A4 Avant registreerimistaotlusega

Maanteeameti poole 22.01.2016. MTA andmetel ei pöördunud kaebaja Maanteeameti poole

varem kui 26.01.2016, sest sellel päeval on koostatud sõiduki registreerimiseelse

tehnonõuetele vastavuse kontrolli akt ARK0311003. Seega kanti kaebajale kuuluv sõiduk

registrisse 21. päeval pärast kaebaja esmakordset pöördumist, kusjuures ei olnud takistusi

sõiduki registrisse kandmisel ka juba 15.02.2016.

Määruse nr 19 § 3 lg 7 kohaselt on Maanteeametil õigus kontrollida registritoiminguks

esitatud andmete õigsust enne registritoimingu tegemist, tehes vajadusel järelepärimisi, või

muul viisil, samuti kontrollida ja täpsustada andmeid päritoluriigi registreerimistunnistuse

väljaandnud asutusest. Nimetatud õiguse on Maanteeamet halduskoostöö raames sõlmitud

kokkuleppega volitanud uuemate sõidukite puhul MTA-le. Maanteeamet teavitas vastavast

kokkuleppest kaebajat ning selgitas talle, et dokumente kontrollib MTA Maanteeameti

volitusel. Kuna Maanteeamet on registritoiminguks esitatud andmete õigsuse kontrollimise

ning vajadusel järelepärimiste tegemise volitanud MTA-le, ei olnud Maanteeameti ametnikul

põhjust kaebaja esitatud andmeid enne kontrollida. Ka MTA teavitas kaebajat sõiduki

registreerimiseks esitatud dokumentide kontrollimisest, täiendavate dokumentide esitamise

vajadusest, samuti kontrollimise õiguslikest alustest, kontrollimise ja järelepärimiste tegemise

õiguse volitamisest ning kontrollimise eesmärkidest. Maanteeamet täidab oma põhimäärusest

tulenevat kohustust pidada liiklusregistri andmekogu. Koostöökokkuleppega MTA volitamine

esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks ei tähenda seda, nagu tegeleks Maanteeamet

maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisega. MTA tegeleb 2014. a-l

Maanteeametiga sõlmitud koostöökokkuleppe raames üksnes registreerimiseks esitatud

sõidukite andmete kontrollimisega, mitte aga maksude arvestamise ja tasumise õigsuse

kontrolliga. Kuna kaebaja ei esitanud dokumente kujul, et nendest kaheldamatult selguks

sõiduki seaduslik omandamine, tuli MTA-l esmalt nõuda kaebajalt täiendavate dokumentide

esitamist. Kaebaja esitas osaliselt varjatud andmetega soetusdokumendi ning vaatamata

korduvatele

selgitustele

ei

kõrvaldanud

kahtlusi,

mistõttu

oli

MTA

volitatud

koostöökokkuleppe p 2.1.1 kohaselt tegema päringu sõiduki müüjale selleks, et veenduda

kaebaja esitatud dokumendi koopial kajastatud andmete õigsuses ning asjaolus, et arvel nr

1142 kaetud andmetega ei varjata sõiduki omandamise seaduslikkust ümberlükkavat teavet.

MTA poolt kaebajalt nõutav teave oli seotud üksnes liiklusregistrisse kande tegemise eelse

dokumentide

kontrolliga,

mida

ilma

MTA

ja

Maanteeameti

vahel

sõlmitud

koostöökokkuleppeta pidanuks määruse nr 19 § 6 lg 5 p 2 kohaselt tegema Maanteeamet ise

enne registrikande tegemist. Seega viibis sõiduki registreerimine kaebajast endast sõltuvatest

asjaoludest, mitte aga sellest, et Maanteeamet või MTA oleks hinnanud kaebaja

maksukäitumist ja selle riskikriteeriumeid. MTA tegevus piirdub üksnes liiklusseaduses ja

määruses toodud nõuete kontrollimisega. Juhul, kui koostöökokkulepete täitmise raames saab

MTA teavet, millega võib kaasneda maksurisk, alustab MTA maksumenetlust.

MTA möönab, et andis 03.02.2016 kaebajale eksitavat teavet Maanteeameti registrimenetluse

30-päevase tähtaja kohta. Arvestada tuleb aga seda, et alles 25.02.2016 lahendis nr 3-3-1-69-

15 selgitas Riigikohus, millistest tähtaegadest peab Maanteeamet registrimenetluse

läbiviimisel lähtuma. Õige ei ole kaebaja väide, nagu ähvardanuks MTA ametnik kaebajat

sõiduki registreerimise kinnipidamisega. MTA selgitas 03.02.2016 vastuskirjas kaebajale

seda, et kui ta ise ei esita katmata andmetega sõiduki soetamisdokumenti, tuleb teha

rahvusvaheline päring, millele vastuse saamine võtab aega. Sellega täitis MTA oma

3-16-586

5(11)

selgitamiskohustust. Nimetatu ilmneb ka edasise asjaajamise käigust, kus MTA-l õnnestus

12.02.2016 telefoni teel ilma rahvusvahelise päringuta vajalik teave saada ning pärast seda oli

kaebajal ka võimalik sõiduk registrisse kanda. MTA rakendas teabe saamiseks kiireimat

võimalikku meetodit ning kaebuse etteheited kolmandalt isikult teabe nõudmise

õigusvastasusest on asjakohatud.

Haldusorganite infovahetus nende omavahelise koostöö käigus konkurentsikeskkonna

parandamiseks on õiguspärane tegevus ning kaebaja väited, nagu oleks tegemist tema vastu

suunatud jälitustegevusega, on alusetud. MTA on kaebajale selgitanud, et märge ei takista

tema edasisi tehinguid sõidukiga ega too kaasa viivitusi registrikannete tegemisel. Märke

eesmärk on seotud maksuriskide hindamisega edaspidiste tehingute seisukohalt. Märge on

üksnes MTA teavitamine juba toimunud ja registrisse kantud tehingust ning see ei saa

iseenesest kaebaja õigusi rikkuda.

Kaebaja kohtule esitatud arve nr 1142 tõlge on eksitav. Näiteks on kaebajale esitatud arve

tõlkes tõlgitud käsikirjaline märkus „Betrag in bar erhalten“ eesti keelde „Ostusumma on

saadud kätte sularahas“. MTA-le teada olevalt ei tähenda saksakeelne väljend „betrag“ mitte

sõna „ostusumma“, vaid üksnes sõna „summa“. See aga mõjutab oluliselt arvest tehtavaid

järeldusi arvelt nähtava tehingu sisu kohta. Kaebaja tõlkeversioonist on võimalik tehingu sisu

osas aru saada ka teisiti, sest ka näiteks teenuseid ostetakse.

6. Maanteeamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Maanteeamet ei ole leidnud tõendust

kaebaja väitele, et kaebaja pöördus sõiduki registreerimiseks Maanteeameti poole juba

22.01.2016, samuti ei ole seda tõendanud kaebaja ise. Kuivõrd määruse nr 19 § 4 lg 1 kohaselt

tuleb enne sõiduki registreerimist teostada sellele registreerimiseelne tehnonõuetele vastavuse

kontroll ning kaebaja on sellises kontrollis käinud 26.01.2016, siis on eluliselt usutav, et

registreerimismenetluse alguseks saab lugeda just seda kuupäeva. Maanteeamet ei ole sõiduki

registreerimisega viivitanud. Registreerimismenetlus võttis aega küll 21 päeva (26.01.2016–

16.02.2016), kuid see aeg kulus kaebajalt tõendite nõudmisele ning tõendite kogumisele,

seejuures kaebajaga tihedas suhtluses/kirjavahetuses olles. Kaebaja ei teinud MTA-ga, kes

esindas

sõiduki

seaduslikku

omandamist

tõendavate

dokumentide

kontrollimisel

Maanteeametit, koostööd ega esitanud korrektset sõiduki seaduslikku omandamist tõendavat

dokumenti. Menetluse jooksul selgitati kaebajale pidevalt asjaolu, et Saksamaa

registreerimistunnistus ei tõenda omandiõiguse olemasolu.

Maanteeameti sisemisse infosüsteemi kantud informatiivne märkus ei piira kaebaja õigust

sõidukit kasutada ega käsutada. Vastava märke tegemise õiguslikuks aluseks on Vabariigi

Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 75 “Liiklusregistri pidamise põhimäärus” (määrus nr 75) § 3

p 21, mis võimaldab Maanteeametil kui registripidajal kanda sõidukite andmebaasi ka

lisamärkeid. MTA õigus Maanteeametilt andmeid nõuda tuleneb liiklusseaduse (LS) § 184 lg-

st 5, mille kohaselt on riigiasutusel õigus juurde pääseda seaduses sätestatud ülesannete

täitmiseks vajalikele andmetele.

7. Tallinna Halduskohus lõpetas 28.10.2016 otsusega menetluse nõudes kohustada

Maanteeametit kustutama kaebajale kuuluvale sõidukile seatud informatiivne märge

Maanteeameti infosüsteemist HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel loobumise tõttu (resolutsiooni p 1),

jättis läbi vaatamata kaebaja nõude tuvastada MTA poolt kaebajalt ning kolmandalt isikult

kaebajat puudutava teabe ja dokumentide kontrollimenetluse välise nõudmise õigusvastasus

(resolutsiooni p 2) ja jättis kaebuse ülejäänud nõuete osas rahuldamata (resolutsiooni p 3).

Menetlusosaliste menetluskulud jättis kohus nende endi kanda (resolutsiooni p 4).

Õige on kaebaja seisukoht, et Maanteeametil puudub tulenevalt määruse nr 16 §-st 9 pädevus

kontrollida maksuseaduste täitmist. Samas ei välista määrus haldusorganite vahelise koostöö

3-16-586

6(11)

lubatavust. MKS § 63 lg 2 sätestab, et riiklike maksude maksuhalduril on õigus saada tasuta

riigi andmekogu vastutavalt või volitatud töötlejalt taotluses näidatud perioodil maksustamise

seisukohast tähendust omavaid tehinguid sooritanud isikute identifitseerimist võimaldavaid

andmeid ning nende poolt sooritatud tehingute andmeid. Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 18

lg 1 p-de 1‒3 kohaselt võib haldusorgan taotleda teiselt haldusorganilt ametiabi, kui

haldusülesande täitmiseks vajaliku akti andmine või toimingu sooritamine ei ole tema

pädevuses; haldusülesande täitmiseks on vaja andmeid, mis haldusorganil puuduvad või mida

haldusorgan ei ole võimeline välja selgitama või haldusülesande täitmiseks on vaja teise

haldusorgani valduses olevaid dokumente või muid tõendeid. LS § 184 lg 5 kohaselt on riigi-

ja kohaliku omavalitsuse asutusel, notaril, kohtutäituril, abipolitseinikul ja samuti

liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondil õigus juurde pääseda

seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikele andmetele. Riigiga või kohaliku

omavalitsusega sõlmitud halduslepingu alusel avalikku ülesannet täitval isikul on õigus juurde

pääseda andmetele, mis on talle vajalikud avalike ülesannete täitmiseks. Lisaks on MTA ja

Maanteeamet sõlminud 28.01.2013 koostöökokkuleppe nr 14-00392/017 (koostöökokkulepe),

mis jõustus 18.08.2014 ning on sõlmitud tähtajatult. Koostöökokkulepe on sõlmitud

eesmärgiga

tõhustada

meetmeid

maksualaste

õigusrikkumiste

ärahoidmiseks,

väljaselgitamiseks ning tõkestamiseks. Koostöökokkuleppe p 1.1. alusel teevad Maanteeamet

ja MTA koostööd sõidukiomaniku Maanteeametile esitatud andmete täpsustamisel ja

teavitamisel. Kõrgendatud huvi all on 2009. a ja hiljem kasutusele võetud esmaselt Eestis

registreerida soovitavad sõiduautod ja automüügiplatsidel kontrollitud sõidukid. Maanteeamet

volitab lisas 1 nimetatud MTA teenistujaid tegema sõidukiomanikele täiendavaid päringuid

puuduste

kõrvaldamiseks

ja

teavitama

sõidukiomanikke

sõidukite

registreerimise

võimalikkusest lähtuvalt HMS §-st 15 ja § 40 lg-st 1 ning määruse nr 19 § 3 lg-st 7.

Kaebajaga seonduvaid materjale menetlesid kontrolliosakonna revident Ita Froš ning

juhtivrevident Siim Tamm, kes on kantud koostöökokkuleppe lisa nr 1 volitatud isikute

nimekirja. Seega on MTA-l õigus koguda MKS § 63 lg 2 alusel riigi andmekogudest

maksustamise seisukohast tähendust omavaid tehinguid sooritanud isikute identifitseerimist

võimaldavaid andmeid ning nende sooritatud tehingute andmeid. Sellisteks andmeteks on ka

liiklusregistris olev informatsioon (vt LS § 184 lg 5).

Haldusmenetluses teabe kogumine teiselt haldusorganilt on haldusesisene menetlustoiming,

mille iseseisev vaidlustamine ei ole üldjuhul lubatud (Riigikohtu halduskolleegiumi

25.02.2016 otsus nr 3-3-1-69-15, p 20; HKMS § 45 lg 3). Haldusesisese menetlustoiminguga

teabe kogumine või edastamine ei saa kaebaja õigusi lõplikust toimingust sõltumata rikkuda.

Fakt, et Maanteeamet on volitanud MTA-d koguma täiendavaid tõendeid, ei saa rikkuda

eraldiseisvalt kaebaja õigusi, kuna kaebaja ei esitanud Maanteeametile vaidlusaluse sõiduki

registreerimisel kõiki määruse nr 19 § 4 lg-s 4 nimetatud dokumente. Asjaolu, milline

ametkond kohustas kaebajat vastavaid tõendeid esitama, ei oma praegusel juhul määravat

tähtsust. Seetõttu tuleb jätta läbi vaatamata kaebaja nõue tuvastada MTA poolt kaebajalt ja

kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe ja dokumentide kontrollimenetluse välise

nõudmise õigusvastasus.

Vaidlusaluse märke legitiimseks eesmärgiks on avalik huvi takistada Euroopast Eestisse

sõidukeid toonud isikutel teenida nende sõidukite hilisemal võõrandamisel saadud kasu

tulumaksu deklareerimata ja maksmata. Juhul, kui sõidukit arvele võttes esitatakse ka selle

omandamise aluseks olevad dokumendid, kust nähtub sõiduki hind, on sellise märke tegemine

ja teabe kogumine vajalik meede sõiduki võimalikust võõrandamisest saadava kasu

kindlaksmääramiseks. Märge on seega preventiivne ja võib anda MTA-le signaali teostada

üksikjuhtumi kontrolli (eriti, kui mõnel isikul on Euroopast toodud arvele võetud sõidukeid

arvukalt). Kaebaja suhtes ei toimunud maksumenetlust ja MTA ei kogunud tõendeid

3-16-586

7(11)

maksumenetlusega seoses. Alusetud on kaebaja väited, nagu teostataks tema suhtes

jälitustegevust, kuna ühtegi jälitustegevuse seaduses sätestatud jälitustoimingut kaebaja suhtes

läbi viidud ei ole.

Euroopa Nõukogu 29.04.1999 direktiivi nr 1999/37/EÜ (muudetud Euroopa Nõukogu

23.12.2003 direktiiviga nr 2003/127/EÜ) sõidukite registreerimise kohta art 3 p 1 sätestab, et

liikmesriigid annavad registreerimistunnistused välja nendele sõidukitele, mis kuuluvad

registreerimisele nende siseriiklike õigusaktide alusel. Art 2 p d kohaselt on sõiduki omanik

isik, kelle nimele on sõiduk registreeritud. Sõiduki registreerimistunnistuse osa I p-st C4c

tulenevalt ei saa registreerimistõendi valdaja selle abil identifitseerida ennast sõiduki

omanikuna. Vastav märge esineb ka registreerimistunnistuse osas II. Seega annab

registreerimistunnistus isikule õiguse sõidukit kasutada, kuid ei tõenda omandiõigust.

LS § 76 lg 1 alusel peavad mootorsõiduk ja selle haagis olema kehtestatud korras

registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Liikluses kasutatav

mootorsõiduk või selle haagis tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast sõiduki Eestis

kasutusele võtmist. Konkreetsemad mootorsõidukite ja nende haagiste registreerimise

tingimused on kehtestatud määruse nr 19 § 4 lg-tes 1 ja 4. Registreerimiseelse tehnonõuetele

vastavuse kontrolli käigus kontrollitakse sõiduki vastavust lg-s 4 nimetatud dokumentidele,

riiklikule tüübikinnitusele ja kehtivatele nõuetele § 5 lg-tes 1–3 toodud mahus ning

määratakse § 5 lg-s 4 toodud andmed (määruse nr 19 § 4 lg 5).

Kaebaja esmasel Maanteeameti poole pöördumisel sõiduki omandiõigust tõendavaid

dokumente ei esitanud. Nimetatut tõendab ka registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse

kontrolli akti nr ARK0311003 lehele lisatud märge „müügileping puudub uurib asja ja

helistab tagasi!“. Akt on kinnitatud 26.01.2016. Maanteeameti kinnitusel esitas kaebaja

28.01.2016 MTA-le vaidlusaluse sõiduki omandamise õiguslikku alust tõendava dokumendina

arve nr 1142, millel oli sõiduki hind musta markeriga maha tõmmatud ja loetamatuks

muudetud. Maanteeameti poolt kohtule esitatud XX-le väljastatud saksakeelsel arvel nr 1142

hinna kohal sisaldub üksnes märge „§ 25a UstG“. Samas kaebaja poolt võõrkeelsetest

dokumentidest tehtud tõlkel arvest nr 1142 sisaldub hinna koha peal märge „13 500, --eurot

UstG § 25a“. Õige on kaebaja viide, et Maanteeametis registrikande tegemisel ei oma hinna

olemasolu asjas määravat tähtsust. Samas oli kaebajal kohustus Maanteeametile sõiduki

omandiõigust tõendav dokument esitada tervikuna. Arve tõlkeviga ei oma haldusasja

lahendamisel tähtsust. Ka haldusmenetluse kestel ei ole arvest tulenevat omandiõigust toodud

põhjustel kahtluse alla seatud. Ette on heidetud üksnes arve nr 1142 osalist varjamist.

LS ega selle alusel antud õigusaktid ei sätesta tähtaega, mille jooksul sõiduk tuleb

liiklusregistrisse kanda, mistõttu lähtub Maanteeamet kõnealuse haldusmenetluse läbiviimisel

haldusmenetluse üldpõhimõtetest ning üldjuhul vaadatakse sõiduki registreerimiseks esitatud

taotlus läbi ja tehakse vastav kanne liiklusregistrisse 30 päeva jooksul. Praktikas on vastav

haldusmenetlus aga oluliselt kiirem, registreerimiskanne võidakse teha isegi taotluse esitamise

päeval. Kui õigusaktides ei ole menetlustähtaega kehtestatud, siis tuleb viia haldusmenetlus

läbi viivituseta (HMS § 5 lg 4). Riigikohtu halduskolleegium on senises praktikas leidnud, et

see tähendab menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul (29.04.2014 määrus nr 3-3-1-78-13,

p 16). Kaebaja nõuetekohast (hinda mittevarjavat) omandiõigust tõendavat dokumenti

vastustajatele ei esitanud, põhjustades enda tegevusega Maanteeameti poolt menetlustoimingu

tegemise viivituse, mistõttu kaebaja väited haldusmenetluse venitamisest on alusetud.

Vastustajad lahendasid sõiduki registreerimistaotluse mõistliku aja jooksul.

Maanteeameti sisemisse infosüsteemi kantud informatiivne märkus ei piiranud selle kehtivuse

ajal kaebaja õigust sõidukit kasutada ega käsutada, mistõttu ei piiranud see tema

3-16-586

8(11)

omandiõigust. Vastav informatsioon nähtub ka vaidlusalusest märkest tehtud arvuti ekraani

pildilt. Määruse nr 75 § 3 p 21 võimaldab Maanteeametil kui registripidajal kanda sõidukite

andmebaasi ka lisamärkeid. Lisaks tulenes MKS ja HKTS sätetest MTA-le volitus paluda

Maanteeametil kanda Maanteeameti infosüsteemi informatiivne märge selle kohta, et

registreerimistoimingut tegevale ametnikule meelde tuletada selgituskohustuse täitmist ning

MTA-le andmete edastamisest informeerida.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palub 28.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega rahuldada kaebus või alternatiivselt tühistada halduskohtu otsus ja saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja palub mõista vastustajatelt kaebaja kasuks

välja menetluskulud.

Maksuhalduril puudus pädevus kontrollimenetluse väliselt andmete kogumiseks ja

dokumentide esitamise nõudmiseks otse kaebajalt ja kolmandalt isikult. Sellist pädevust ei

anna ka koostöökokkulepe. Maksuhalduril on õigus koguda üksnes neid andmeid, mis omavad

tähtsust maksustamise seisukohalt ning andmed peavad olema juba kantud andmekogudesse

ning nende andmete kogumiseks tuleb maksuhalduril pöörduda andmekogu pidaja või

volitatud töötleja poole. Seega andmete kogumiseks ei saa pöörduda HKTS § 18 lg 1 p-de 1‒3

korras maksumaksja poole. Arusaadav ei ole kohtu seisukoht, kuidas saavad maksuhalduri

poolt väidetavalt Maanteeameti haldusülesannete täitmiseks küsitavad andmed olla seotud

koostöölepingu eesmärgiga. Kaebajat saab koormata üksnes seaduse, mitte aga halduskoostöö

lepingu alusel.

Kaebaja sõidukile Maanteeameti siseses infosüsteemis märke seadmine oli õigusvastane.

Igasuguste kaebajat puudutavate märgete kandmiseks peab olema õiguslik alus, vajadus ja

põhjendatus. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et märke seadmise õiguslik vajadus tulenes

sõiduki võõrandamisest tekkida võiva tulumaksu tasumise kohustuse arvestamise vajadusest.

Kaebaja soetas sõiduki füüsilise isikuna oma isiklikuks tarbeks ja kaebaja omanduses pole

teisi sõidukeid. Seetõttu ei ole kaebaja puhul õiguslikult võimalik tulumaksukohustuse

tekkimine isegi siis, kui kaebaja oleks otsustanud sõiduki mingil põhjusel koheselt realiseerida

(tulumaksuseaduse § 15 lg 4 p 4). Märkel ei ole mingisugust legitiimset eesmärki. Kohus ei

ole märke tegemise vajalikkust ega legitiimsust sisuliselt hinnanud.

Menetlustoiminguga viivitamise Maanteeameti poolt põhjustas asjaolu, et Maanteeamet

polnud saanud registreerimiskande tegemiseks maksuhaldurilt vastust, mitte kaebaja enda

tegevus. Küsimus on peamiselt selles, kas tehinguhinna varjamine kaebaja poolt takistas

Maanteeametil ka reaalselt registreerimiskande tegemist või mitte. Halduskohus sellele sisulist

vastust ei andnud. Tehinguhinna näol on tegemist konfidentsiaalse informatsiooniga, mis ei

peaks omama mingisugust sisulist tähtsust Maanteeameti poolsel registreerimiskande

tegemisel. Vaatamata sellele viivitati sõiduki registrisse kandmisega, kuni selgus tehingu hind.

Isegi, kui maksuhalduril oleks tekkinud mingi teadmata vajadus kontrollida kaebaja

võimalikku maksuriski, siis pidanuks kontrollivajadus realiseeruma läbi maksukontrolli.

Registrimenetlus oleks tulnud läbi viia taotluse esitamise päeval.

9. Maksu- ja Tolliamet ning Maanteeamet palusid ühises kirjalikus vastuses jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata. Koostöökokkulepe annab mitte MTA-le tervikuna, vaid

üksnes üksikutele teenistujatele piiratud volituse teabe kogumiseks ja päringuteks

Maanteeameti nimel ning üksnes määrusest nr 19 lähtuvate toimingute tegemiseks, milleks

annab omakorda võimaluse HKTS. Tegemist on Maanteeameti pädevuse realiseerimisega

MTA üksikute teenistujate kaudu. Apellandilt sõiduki omandamist tõendava dokumendi

3-16-586

9(11)

esitamise nõue ei olnud seotud maksuõiguslikult tähtsust omavate tõendite esitamise nõudega.

Koostöökokkuleppe täitmine ei vaja volitust seaduses, sest sellega ei laiendata maksuhalduri

pädevust.

Praeguseks ajaks võib nõustuda kaebajaga selles, et ta soetas sõiduki füüsilise isikuna

isiklikuks tarbeks. Samas puudus see informatsioon sõiduki registrisse kandmise ajal. Alust

kaebaja eesmärkides kahtlemiseks suurendas asjaolu, et kaebaja ei esitanud algselt sõiduki

soetamist tõendavat dokumenti ja kui ta selle hiljem esitas, siis varjas osa andmeid, mille

avaldamisest keeldus. MTA ei kogu valimatult teavet kõikide isikute osas, vaid konkreetsetel

põhjustel.

Alusetu on kaebaja väide, nagu oleksid vastustajad teadnud, et arve nr 1142 hinna andmeväli

sisaldab üksnes tehingu hinda. Saksamaalt sõiduki soetamise korral sisaldab arvel hinna

andmeväli peale hinna ka Saksamaal kehtiva käibemaksuseaduse sätteid. Seetõttu võisid arvel

varjatud hinna andmeväljal sisalduda Saksa käibemaksuseaduse sätted, millest nähtunuks

sõiduki soetamine äriühingule. Arvestada tuleb ka seda, et hinna andmevälja varjamisest võis

tuleneda võimalus, et ka nähtavad andmed ei pruugi olla tõesed või üheselt tõlgendatavad.

Probleem ei olnud mitte sõiduki hinnas, vaid sõiduki omandiõiguse tekkimise küsitavuses.

Kaebaja oleks saanud sõiduki registrisse kandmist oluliselt kiirendada, kui ta oleks varjamata

andmetega sõiduki soetamisdokumendi ise esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Ringkonnakohus vastab apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

11. Ehkki halduskohus on jätnud kaebaja nõude ‒ tuvastada MTA poolt kaebajalt ja

kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe ja dokumentide kontrollimenetluse välise

nõudmise õigusvastasus – kohtuotsuse resolutsioonis läbi vaatamata, nähtub otsuse

põhjendustest, et kohus on sellele nõudele andnud siiski ka sisulise hinnangu (otsuse p 28).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et olukorras, kus dokumendi esitamise nõue

kaebajale tulenes õigusaktist (dokumendi esitamine omandiõiguse tuvastamiseks – määruse nr

19 § 4 lg 4 p 2), ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi eraldiseisvalt rikkuda see, kas seda

dokumenti nõuab kaebajalt Maanteeamet (kellel on selleks pädevus määruse nr 19 § 3 lg 7

alusel) või MTA (kes on selleks pädev HKTS § 18 lg 1 p-de 1‒3, LS § 184 lg 5 ja 18.08.2014

koostöökokkuleppe p-de 1.1 ja 1.2 alusel nende koosmõjus). Asja materjalidest nähtuvalt ei

ole MTA nõudnud kaebajalt ühegi dokumendi esitamist, mis oleks väljunud sõiduki

registreerimismenetluses

vajalikust.

Tähele

tuleb panna, et

Maanteeamet

ei

ole

koostöökokkuleppega andnud MTA-le üle oma määruse nr 19 § 3 lg-st 7 tulenevat üldist

kontrollipädevust, vaid on MTA konkreetsetele teenistujatele andnud volituse teha

sõidukiomanikele täiendavad päringuid ja neid teavitada lähtudes HMS §-st 15 ning määruse

nr 19 § 3 lg-st 7 ainult koostöökokkuleppes märgitud kõrgendatud huviga sõidukite kohta.

Tuleb nõustuda vastustajatega, et sõidukite registrisse kandmiseks teabe kogumisel ei ole

tegemist mitte MTA-le kui maksuhaldurile täiendavate volituste andmisega, vaid

Maanteeameti pädevuse realiseerimisega MTA üksikute teenistujate kaudu. Kirjeldatud

ametitevaheline koostöö ei koorma sõidukit liiklusregistrisse registreerida soovivat isikut ega

piira tema õigusi.

12. Võttes arvesse, et kaebaja ei esitanud registrisse kantava sõiduki kohta adekvaatset

tõendit omandiõiguse kohta ning MTA pidi seetõttu pöörduma sõiduki müünud äriühingu

poole Saksamaal, ei saa Maanteeameti viivitust registrikande tegemisel pidada õigusvastaseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu analüüsiga sellest, et kaebaja poolt esitatud sõiduki

3-16-586

10(11)

Saksamaa registreerimistunnistus ei tõendanud kaebaja omandiõigust (otsuse p 31) ega pea

vajalikuks neid põhjendusi HKMS § 201 lg 4 alusel korrata. Küsimust, kas kaebaja soetas

sõiduki eraisikuna või oli omanikuks hoopis äriühing, ei aidanud lahendada ka kaebaja poolt

maksuhaldurile esitatud arve nr 1142 (tl 50), kus oli ostusumma musta markeriga maha

kriipsutatud. Asjaolu, et arve viitas Saksamaa käibemaksuseadusele (§ 25a UStG), võis MTA

viia põhjendatult oletusele, et sõiduk on tegelikult soetatud äriühingule erikorra alusel (vt ka I.

Froši 01.02.2016 vastus XX-le, tl 8). Et registreerimistoimingu tegemisega viivitamisel oligi

tegelikuks põhjuseks omandiõiguse väljaselgitamine ja tegemist ei ole otsitud põhjusega,

nähtub kaebaja ja vastustajate kirjavahetusest läbivalt (vastustajad ei ole kordagi

haldusmenetluses väitnud kontrollieesmärgi olevat midagi muud) ning juba 26.01.2016

sõiduki registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli aktist (tl 49), kus ülevaataja on

omakäeliselt aktile märkinud „müügileping puudub“. Kui lisada siia juurde, et nii Saksamaa

registreerimistunnistusel kui ka arvel märgitud aadressile Tule 6-25 Saue on registreeritud ka

äriühing (OÜ Center Services, tl 76-77), mille juhatuse liige kaebaja on, ei saa taunida

vastustajate eesmärki sõiduki omandiõigust täiendavalt kontrollida. Sellises kontekstis ei saa

Maanteeameti viivitust registrikande tegemisel perioodil 26.01.2016 (mil toimus sõiduki

registreerimiseelne ülevaatus) kuni 15.02.2016 (mil MTA teatas kaebajale, et helistas

Saksamaa automüüjale ja see kinnitas arvel kajastatut) pidada õigusvastaseks.

13. Maanteeameti sisemisse infosüsteemi kantud informatiivne märkus ei puutunud kuidagi

kaebaja subjektiivsetesse õigustesse. See ei piiranud kaebaja õigust sõidukit kasutada ega

käsutada, mistõttu ei piiranud see tema omandiõigust. Maanteeameti infosüsteemidesse

informatiivse märke tegemine ei oma õiguslikku tähendust. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse p-s 36 märgituga ega korda seda.

14. Eelnevat kokku võttes jääb apellatsioonkaebus HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata.

Kaebaja menetluskulud jäävad apellatsiooniastmes kaebaja enda kanda HKMS § 108 lg 1

alusel ning vastustajate võimalikud menetluskulud nende endi kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 07.07.2018 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonna-

kohtu 20. septembri 2017. a otsus Maksu- ja Tolliameti poolt menetlusväliselt isikult

kaebajat puudutava teabe küsimise osas.

3. Tunnistada Maksu- ja Tolliameti poolt menetlusväliselt isikult kaebajat puudutava

teabe küsimine õigusvastaseks.

3-16-586

11(11)

4. Jätta ülejäänud osas kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muut-

mata.

5. Mõista Maksu- ja Tolliametilt XX kasuks välja menetluskulud 1064 eurot 88 senti.

Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

6. Tagastada kautsjon.