3-16-1550/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. september 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-1550

Haldusasi

Marje Paaborti Talu kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/334

tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. jaanuar 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Marje Paaborti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Marje Paabort,

esindaja Henno Nurmsalu

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Anne Lepik

RESOLUTSIOON

Jätta

Marje

Paaborti

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu

31. jaanuari 2017. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva

otsuse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. oktoober 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 11. juuni 2015. a otsusega

nr 13-6/761

määrati

FIE-le Mardi-Jüri

talu

(Marje

Paabort)

põllumajandusministri

20. jaanuari 2015. a määruse nr 7 „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise

ja kasutamise tingimused ja kord“ (määrus nr 7) alusel toetust 15 000 eurot põllutööriistade

ostmiseks.

2. PRIA 30. mai 2016. a otsusega nr 13-6/334 kohustati M. Paaborti toetus 15 000 eurot tagastama.

Otsuses asus PRIA 22. aprillil 2016. a kohapealse kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele tuginedes

seisukohale, et toetuse kasutamisel tehtud kulutusi ei saa pidada mõistlikuks ja meetme eesmärgile

vastavaks. Seadmete maksumused ületavad samaväärse tehnika keskmise turuhinna.

Amortiseerunud tehnika ostmist ei saa pidada põhivara ajakohastamiseks ja selle edaspidine

lühiajaline kasutusperiood ei paranda põllumajandusettevõtte majanduslikku toimimist.

3. PRIA 30. juuni 2016. a vaideotsusega nr 13-30.2/16/1245-1 jäeti rahuldamata M. Paaborti vaie

PRIA 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/334 kehtetuks tunnistamiseks.

4. 1. augustil 2016 esitas M. Paabort Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 30. mai 2016. a otsuse

nr 13-6/334 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt ei ole vastustaja põhjendused kooskõlas määruse nr 7 nõuetega. PRIA ei ole

põhjendanud miks kasutatud vene tehnika ei ole abikõlbulik, kui kasutatud tehnika soetamine

samas pole keelatud. Kaebajal on pikaajaline kogemus tehnika vallas. Varasemast tehnikast

varuosade saamine uue tehnika remontimiseks on pigem majanduslikult kaalutletud otsus kui

puudus. Kasutatud tehnikat saab kasutada otstarbekohaselt ja PRIA seisukoht, et ostetud vana

tehnika ei pea vastu nõutavat järelevalveperioodi, on põhjendamatu. Meetmes toetatavate

tegevuste loetelu ning tähtajad ega asjakohane määruse seletuskiri ei välista ühelgi juhul taotleja

tehtud investeeringut. Ostetud tehnika oli kaebajal varem rendil ning ta katsetas seda veendumaks,

et tehnika on töökorras.

5. PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vastustaja hinnangul on tegemist vana tehnikaga, mis pärines nõukogude ajast, mistõttu on tehtud

kulud ebamõistlikud ega vasta meetme eesmärgile. Isegi kui tehnika on kasutatav ja peab veel

mõnda aega vastu, ei ole see eesmärgipärane. Amortiseerunud tehnika ostmist ei saa pidada

põhivara ajakohastamiseks. ELÜPS § 111 lg 1 kohaselt kui hiljem selgub, et toetusraha on makstud

ekslikult välja, tuleb see tagasi nõuda. Kasutatud tehnika soetamine on toetatav, kuid hinnad

peavad vastama selle turuväärtusele.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a otsusega jäeti M. Paaborti talu kaebus rahuldamata.

7. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja esitanud PRIA-le kuludokumendid, millest

nähtub, et toetuse saaja on teinud kulutusi kokku 15 100 eurot. Kuludokumentidena on esitatud

23. ja 24. jaanuaril 2016. a Jaan Üürikesega sõlmitud ostu-müügilepingud nr 1 ja nr 2, millede

kohaselt on ostetud Ader Lemken (4000 eurot), üheteljeline käru (1600 eurot), külvik (1500

eurot), ruloon (1500 eurot), kaheteljeline käru (1500 eurot), kaarutaja (1500 eurot) ja

sõnnikulaotaja (3500 eurot).

Vastustaja on teinud kindlaks, et tehnika on amortiseerunud ning hinnad ületavad samalaadse

tehnika turuhinna, kaheteljelisel kärul puudub põhi, ostetud ader on neljahõlmaline, kasutuses on

kolmehõlmalisena, ruloonpressil on lindid kulunud, võlli on täidetud keevisega, press oli äärmiselt

halvas seisukorras. Kohus nõustus, et selle tehnika sihtotstarbeline kasutamine järelevalve-

perioodil on selle tehnilisest seisukohast kaheldav. Samuti ei saa pidada amortiseerunud tehnika

ostmist meetme eesmärgile vastavaks. Asja materjalide kohaselt on tegemist niivõrd vana

tehnikaga, et ostu-müügilepingutel märgitud hinnad selle tehnika kohta on ebamõistlikult suured.

Kohus pidas usaldusväärseks PRIA ametniku kohapealse kontrolli tulemusi ja paikvaatluse

läbiviimise tulemusi ja seda, et PRIA on teadlik kasutatud tehnika turuhindadest.

8. Mardi-Jüri Talu põhivara hulgas on juba olemas sõnnikulaotaja (soetamisaasta 1989), kaaruti

(1993), ruloonpress (1985), külvik (1980) ja kaheteljeline haagis (1991). Kui kaebaja kasutab vana

tehnikat toetuse raames saadud tehnikale varuosade võtmiseks, ei saa seda pidada mõistlikuks

kulutuseks, sellisel juhul ei ole tegemist põllumajandusettevõtte vara ajakohastamisega. Samas on

põhjust arvata, et tehnika ost-müük on fiktiivne, et tegelikult olid seadmed olemas ning neid esitleti

investeeringuna.

9. Seega ei vasta kaebaja kulutused ELÜPS § 75 lg 1 nõuetele ja ELÜPS § 111 lg 1 alusel on õigus

väljamakstud toetusraha tagasi nõuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. M. Paabort esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

11. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud ning kohaldanud

määruse nr 7 §-s 4 ja ELÜPS § 75 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Toetuse spetsiifilised, võrdselt olulised

eesmärgid on väikeste põllumajandusettevõtete põhivara moderniseerimine ning majandusliku

toimimise parandamine. Seega on asjakohatu väide, et lähtuma peaks üksnes põhivara

ajakohastamise eesmärgist.

12. Tehnika amortisatsiooni hindamisel peab lähtuma tehnika funktsionaalsusest, mitte

väljapaistvast esteetilisest küljest. PRIA-l oli võimalus kontrolli läbiviimisel masinate toimimist

töö käigus kontrollida, seda aga ei ole tehtud. Lähtutud on eelarvamustest. Põhjendatud ei ole

seisukoht, et soetatud tehnika on üksnes kohustusperioodi jooksul (2 a) potentsiaalselt töökorras.

Teisalt, määruse nr 7 § 12 lg 3 p 5 kohaselt ongi toetusesaajal kohustus 2 aasta jooksul soetatud

tehnikat sihipäraselt kasutada. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et tehnika peaks olema kasutatav

märkimisväärselt pikema aja jooksul.

13. Kasutatud tehnika ostmisel ja võrdlushindade leidmisel tuleb arvestada iga konkreetse masina

seisukorraga, ostuhetke pakkumistega ning masinate võimalike varjatud puudustega, mida eriti

võib olla ebamõistlikult odavates müügipakkumistes. Samas on võimalik leida internetist mitmeid

kuulutusi, kust nähtuvad võrdlushinnad, mis kinnitavad ostetud masinate ostuhindade vastavust

turuhindadele.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

15. Vastustaja leiab endiselt, et niivõrd amortiseerunud tehnika ostmist ei saa pidada meetme

eesmärgile vastavaks ega selle ostuhinda mõistlikuks olenemata sellest kust see pärit on (ilmselgelt

toetuse saaja omavahenditest sellist tehnikat selliste hindadega ei ostaks). Asjaolu, et tehnika siiski

oleks järelevalveperioodil veel kasutatav (peab veel mõnda aega vastu), ei tähenda seda, et meetme

eesmärk oleks seeläbi täidetud, sh ka ettevõtte majanduslik toimimine paranenud. Toetus nõutakse

tagasi seetõttu, et toetusraha pole mõistlikult kasutatud, st ostetud masinate hind ja kvaliteet pole

vastavuses. Küsimus pole selles, kas see tehnika on üldse veel funktsionaalne või mitte.

Hinnanguliselt saab samaväärse tehnika soetada maksimaalselt 6 000 – 6 500 euro eest.

Samalaadse kulumisastmega ja sedavõrd palju remonti vajavat tehnikat turul ei müüda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et M. Paaborti apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

17. Kaebajale makstud väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse tagasinõudmisel

tugineb PRIA sellele, et toetuse kasutamine ei vasta toetusmeetme eesmärkidele ning toetuse arvel

tehtud kulutused ei ole mõistlikud.

Seejuures ei sätesta ELÜPS ega määrus nr 7 millised on väikeste põllumajandusettevõtete

arendamise toetuse andmise eesmärgid. Määruse nr 7 § 4 lg 1 ls 1 näeb üksnes ette, et toetust võib

taotleda äriplaanis kavandatud põllumajandustoodete tootmise või nende töötlemise arendamise

alaseks tegevuseks. Määruse nr 7 seletuskirja kohaselt on meetme eesmärkideks ajakohastada

väikeste põllumajandusettevõtete põhivara ja parandada väikeste põllumajandusettevõtete

majanduslikku toimimist. Siinkohal ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et seletuskirjas

nimetatud eesmärkidega on kooskõlas investeeringud ettevõtte põhivarasse, mis ei too kaasa selle

ajakohastamist. Seletuskirjas on selgelt eristatud eesmärgina ettevõtte põhivara ajakohastamine

ning selle kõrval on lubatud kulutused, mis muul viisil parandavad ettevõtte majanduslikku

toimimist. Määruse nr 7 § 4 lg 2 kohaselt ei tohi viimaste osakaal ületada 50% toetuse taotlemisel

esitatud äriplaanis kavandatud tegevustest.

18. Samas ei loo seletuskiri isikutele vahetult õigusi ega pane kohustusi. Õigustloova akti

seletuskiri on üksnes abiks akti sätete tõlgendamisel. Seega ei saa ELÜPS § 75 lg 1 nõudest, et

kulutused peavad olema vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks, tuleneda otsest kohustust

tegutseda just määruse nr 7 seletuskirjas nimetatud eesmärkide saavutamiseks.

Seetõttu mõistab ringkonnakohus ELÜPS § 75 lg-t 1 koostoimes määruse nr 7 § 4 lg 1 ls-ga 1

selliselt, et kaebajal oli kohustus kasutada toetust investeeringuks ettevõtte põhivarasse selliselt,

et see toob kaasa positiivse muudatuse (efektiivsuse või jõudluse osas) ettevõtte toimimises

põllumajandustoodete tootmisel või nende töötlemisel. Üheks kriteeriumiks mille kaudu tuvastada

kulutuste eesmärgipärasus, võib olla varasemaga võrreldes uuema tehnika/tehnoloogia

kasutuselevõtt.

19. Käesoleval juhul on kaebaja põhivarana omandanud adra, üheteljelise käru, külviku,

ruloonpressi, kaheteljelise käru, kaarutaja ja sõnnikulaotaja. Vaidlust ei ole selles, et omandatud

tehnika oli hiljemalt 2013. aastast kaebaja kasutuses ning on vanuse ja omaduste poolest sarnane

2011. aastal toetuse taotlemisel kaebaja põhivara nimekirjas toodud põllumajandustehnikaga.

22. aprilli 2016. a kontrollaktis nr 26578 (tl 31) ja 25. aprilli 2016. a paikvaatluse kontroll-lehel

(tl 56) on soetatud põllumajandustehnikat kirjeldatud amortiseerunud vanade seadmetena, mille

ohutu otstarbekohane toimimine on kahtluse all. Kaebaja on samas kinnitanud, et seadmed on

töökorras ning kasutatavad vähemalt määruse nr 7 § 12 lg 3 p-s 5 nimetatud tähtaja, s.o kahe aasta

jooksul toetuse väljamaksmisest. Kaebajal varasemalt olnud samalaadset tehnikat saab kasutada

varuosadena soetatud seadmetele.

20. Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et sõltumata sellest, kas soetatud seadmed on

amortiseerunud ja nende ressurss ammendunud või on need jätkuvalt otstarbekohaselt kasutatavad,

ilmselt ei ole seadmete omandamine kaasa toonud positiivseid muudatusi põllumajandustoodete

tootmisel kaebaja ettevõttes. Kaebaja enda väidetest ilmneb, et ta kasutas soetatud seadmeid juba

toetuse taotlemise ajal ning toetuse kasutamine ei tinginud üldse mingit muudatust ettevõtte

toimimises. Samalaadse tehnika varasem olemasolu kaebajal lubab järeldada, et toetuse

kasutamine ei tinginud positiivset muudatust kaebaja ettevõtte toimimises ka 2011. aasta seisuga

võrreldes, s.t tehnika omandamine ei toonud kaasa tootmise efektiivsuse ega mahu kasvu.

Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja on kasutanud toetust vastuolus toetuse

eesmärgiga.

21. Vastavalt ELÜPS § 75 lg-le 1 peavad toetuse abil tehtavad kulud olema ühtlasi mõistlikud.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu (745 SE) seletuskirjast

ilmneb, et kulude mõistlikkuse nõudest tuleneb eelkõige taotleja kohustus toetuse arvel mitte teha

ülemääraseid kulutusi. Kuna määruses nr 7 ei ole sätestatud kulude mõistlikkuse tõendamise viisi

ning tõendamise täpsemaid tingimusi ega korda (ELÜPS § 67 lg 3 p 3), siis on kulutuste

mõistlikkuse kindlakstegemiseks lubatud erinevad meetodid. Muu hulgas saab kulutuste

mõistlikkust hinnata näiteks võrdlushindade meetodil või erinevate pakkumiste võrdlemise kaudu.

PRIA hinnangul ei ole kaebaja kulutused mõistlikud, kuna sarnase tehnika turuhind on oluliselt

madalam ja soetatud tehnika hind kokku ei ületaks 6000-6500 eurot. Oma seisukoha kinnituseks

viitab PRIA vastuses apellatsioonkaebusele müügikuulutustele, milles samalaadset tehnikat

pakutakse kaebaja makstud hinnast oluliselt odavamalt. Vastuseks PRIA seisukohale on kaebaja

4. septembri 2017. a menetlusdokumendis viidanud müügikuulutustele, milles samalaadset

tehnikat pakutakse kaebaja makstud hinnaga võrreldava hinna eest.

Tegemist on pikka aega kasutuses olnud tehnikaga, mistõttu ka esmasel vaatlusel sarnaste

seadmete seiskord võib oluliselt erineda. Sel põhjusel konkreetse seadme turuhinda üheselt

tuvastada menetlusosaliste viidatud kuulutuste alusel. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks

võtta seisukohta, kas soetatud seadmete turuhind kokku on vastustaja osutatud 6000-6500 eurot

või kaebaja makstud 15 100 eurot.

22. Käesoleval juhul tuleb siiski lugeda, et kaebaja on rikkunud kulude mõistlikkuse nõuet. Kulude

mõistlikkuse nõude täitmine on vahetult toetuse saaja kohustus ning kahtluse korral tuleb toetuse

saajal kulude mõistlikkust tõendada.

Kaebaja väitel kujunes soetatud seadmete müügihind kokkuleppel seadmete omanikuga. Asja

materjalidest ei nähtu, kas ja milliste andmete alusel kaebaja veendus, et müügihind vastab

seadmete turuhinnale. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb põhjendatud kahtlus, et seadmete

turuhind kokku oli väiksem kui 15 100 eurot, järgnevatest asjaoludest.

23. 22. aprillil 2016 koostatud kontrollaktist (tk 31) ilmneb, et kaebaja väitis tehnika varasemat

kasutamist suulise rendilepingu alusel. Renditasu suurus ei ole kontrollaktis märgitud.

4. septembri 2017. a menetlusdokumendis väidab kaebaja aga tehnika kasutamist kirjaliku

rendilepingu alusel. Menetlusdokumendile on lisatud koopia 1. jaanuaril 2013 allkirjastatud

rendilepingust. Rendilepingu kohaselt sai rendileandja renditasuna õiguse kasutada kaebajale

kuuluvat traktorit T-25.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et ebaselgeks jääb rendileandja vajadus traktori kasutamiseks

olukorras, kus ta traktoriga koos kasutatava põllumajandustehnika tervikuna kaebaja kasutusse

andis. Igal juhul olukorras, kus rendileandja oli otsustanud aktiivse põllumajandustegevuse

lõpetada ja seadmed teise isiku kasutusse anda, ei saanud tema vajadus traktorit kasutada olla sage.

Rendilepingu sõnastus viitab samuti sellele, et seadmete kaebaja kasutusse andmise vastu ei anna

kaebaja traktorit rendileandja kasutusse, vaid rendileandjal on võimalik traktorit kasutada, kui

selleks vajadus tekib. Eelnevast järeldub, et seadmete kasutamise tasu rahas hinnatuna oli väike.

24. Eelnev viitab võimalusele, et poolte tahteks oligi tegelikkuses seadmete omandamine kaebaja

poolt ning müügihinna tasumine pidi ootama, kuni kaebaja selleks vajalikud vahendid hangib.

Ringkonnakohtu kahtlust süvendab asjaolu, et varasemalt kaebaja väitis üksnes suulise

rendilepingu olemasolu ning alles vastuseks ringkonnakohtu nõudmisele tõendada rendimaksete

tasumist, esitas kirjaliku lepingudokumendi. Lepingulise suhte elulist usutavust ei tõsta lepingu

väidetav allkirjastamine aasta esimesel päeval, mis on riigipüha ega ole seega tavapäraselt aktiivse

majandustegevuse päev, seades muu hulgas kahtluse alla seadmete üleandmise sellel päeval.

Lisaks ei ole rendile antud seadmed talvel otstarbekohaselt kasutatavad ning renditasu ei ole

täiskuudes arvutatav. Vastavalt puudus ka vajadus rendilepingu sõlmimiseks 1. jaanuaril 2013.

Seejuures toetuse taotlemisel ega kuludokumentide esitamisel kaebaja ei avaldanud PRIA-le, et

kasutas toetusega soetatud tehnikat juba 2013. aastast. Kaebaja esitas oma selgituse alles pärast

seda, kui vastustaja viitas aerofotodelt nähtuva sarnase tehnika olemasolule kaebaja maatükil enne

toetuse taotlemist.

Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodu piisav põhjendatud kahtluseks, et kaebaja omandas

seadmed juba enne vaidlusaluse toetuse taotlemist või vähemalt sõlmis seadmete omanikuga

tingimusliku kokkuleppe nende omandamiseks juhul, kui seadmete omadused on kaebajale

vastuvõetavad. Sellele osutab ka kaebaja väide, et tehnika varasem kasutamine oli seotud seadmete

korrasoleku kindlakstegemise sooviga.

25. Nendel asjaoludel leppisid pooled seadmete müügihinnaks kokku 15 100 eurot, s.o sisuliselt

määruse nr 7 § 5 lg-s 1 nimetatud toetuse suurusega võrdse summa. Kui poolte vahel siiski oli

rendisuhe, siis saab poolte käitumisest järeldada, et nad ei hinnanud seadmete kasutusväärtust

kõrgeks, kuna kaebaja rahalisi makseid tehnika kasutamise eest ei teinud ja väidetavalt piirdus

renditasu üksnes (väike)traktori kasutamise võimaldamisega. Seega on seadmete müügihind

ilmses mittevastavuses renditasuga, osutades, et seadmete turuhind oli müügihinnast oluliselt

väiksem. Samuti on kaheldav seadmete omandamise majanduslik otstarbekus olukorras, kus

rendileping on tähtajatu, renditasu väike ja rendileandja ei ole lepingut üles öelnud. Koostoimes

vastustaja andmetega soetatud seadmetega sarnaste kasutatud seadmete ja ka uute seadmete

müügipakkumiste kohta on tõusnud kahtlused piisavad jaatamaks seadmete soetamist turuhinnast

oluliselt kõrgema hinna eest. Kaebaja kohtumenetluses esitatud tõendid ei ole piisavad, et eelnevat

järeldust kummutada.

26. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et lõppjäreldusena on PRIA õigesti leidnud, et

kaebaja kulutused ei olnud kooskõlas toetuse eesmärgiga ega mõistlikud. Kaebaja ei ole esitanud

tõendeid, mis vastustaja põhjendatud kahtluse selles osas ümber lükkaksid. Kohtumenetluses

ilmnenud asjaolud hoopis süvendavad veendumust, et kaebaja on toetuse saajale kehtestatud

kohustusi rikkunud.

27. Rikkumist ei saa lugeda vabandatavaks määruse nr 7, ELÜPS, komisjoni määruse

nr 1303/2013 ega komisjoni määruse nr 1306/2013 alusel. Üksi nimetatud õigusakt, eelkõige

ELÜPS § 111 ei näe ette võimalust jätta rikkumise korral haldussanktsioon kohaldamata.

Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud ELÜPS § 111 lg 1 sätestas, et kui pärast toetuse

väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult,

sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas

valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu

asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.

Samas nõustub ringkonnakohus vastustaja 22. septembri 2017. a menetlusdokumendis toodud

seisukohaga, et kuigi PRIA-l puudub kaalutlus küsimuses, kas rikkumise korral haldussanktsiooni

rakendada, on tal sanktsiooni ulatuse määramisel kohustus arvestada rikkumise laadi ja tõsidust.

Nimelt sätestab Euroopa parlamendi ja nõukogu määruse nr 1306/2013 art 56 lg 1 sarnaselt

ELÜPS § 111 lg-ga 1, et maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade

eiramise või hooletuse korral kohaldatakse finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise

kas osaliselt või täielikult. Täiendavalt näeb määrus nr 1306/2013 ette, et liikmesriigid peavad

seejuures arvesse võtma tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise

kaotuse taset.

Seega on PRIA-l kaalutlusõigus otsustamaks kui suures ulatuses toetus tagasi nõuda ning kõne alla

ei saa tulla toetuse automaatne tagasinõudmine ainuüksi rikkumise faktile tuginedes.

28. Kaevatavas otsuses on vastustaja küll viidanud asjakohastele siseriiklikele ja Euroopa Liidu

õigusaktidele, kuid jätnud otsesõnu selgitamata, miks toetus täilikult tagasi nõutakse. Sellega on

PRIA jätnud teostamata kaalutlusõiguse toetuse tagasinõudmise ulatuse määramisel.

Ringkonnakohus ei pea siiski põhjendatuks otsuse tühistamise nõuet rahuldada, kuna asjas

tuvastatud asjaoludel on vastustaja kaalutlusõigus sedavõrd ahenenud, et asja uuel otsustamisel

toetuse täielik tagasinõudmine on ettenähtav. Kaebaja on rikkunud korraga mitut toetuse saaja

kohustust, kasutades toetust vastuolus toetuse eesmärgiga ning tehes kulutusi, mida ei saa pidada

mõistlikeks ELÜPS 75 lg 1 mõttes. Pidades silmas omandatud seadmete varasema kasutamise ja

müügilepingu sõlmimise asjaolusid on kaebaja tegevuse seletamiseks kaks võimalust. Kaebaja

esitas toetuse taotlemisel valeandmeid, kuna oli seadmed omandanud juba varem või kaebaja

omandas seadmed varem sõlmitud kokkuleppe järgi, tasudes toetuse saamisel nende eest teadlikult

turuhinnast oluliselt kõrgema hinna. Mõlemal juhul on rikkumine oluline ning puudutab kaebajale

makstud toetust selle kogu ulatuses. Kaebaja tegevus toetuse saajale kehtestatud nõuete rikkumisel

on aga tahtlik.

Toetuse saajale toetuse kasutamiseks ette nähtud nõuete olulises ulatuses rikkumisel, kui

rikkumine on tahtlik, toetuse üksnes osaline tagasinõudmine oleks ilmses vastuolus Euroopa

Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) vahendite tõhusa kasutamise põhimõttega. Samuti

oleks see vastuolus siseriiklikult toetuse saajale kehtestatud kohustuste eesmärgiga, kuna tingiks

olukorra, kus toetuse saajale pandud kohustuste tahtlik rikkumine võib olla kasulik, sest toetuse

saaja saab jätta toetuse osaliselt tagasi maksmata.

Seetõttu tuleb käesoleval juhul nõustuda, et toetuse täielik tagasinõudmine on põhjendatud ja ka

asja uuel otsustamisel ei saaks teistsugust otsust teha. Vastavalt, kuigi kaevatava otsuse

põhjendused osaliselt ei vasta haldusakti põhjenduste nõuetele (HMS § 56 lg 3) ei too see kaasa

otsuse tühistamist (HMS § 58).

29. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seiskohal, et PRIA 30. mai 2016. a otsuse nr 13-6/334

tühistamise nõue ei ole põhjendatud. Seega ei ole ka alust teha vastustajale ettekirjutus asja uueks

otsustamiseks.

M. Paaborti apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2017. a otsuse

resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi.

30. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PRIA ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid PRIA kasuks välja ei mõisteta.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt