4-17-4042/74-17-4042/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08. september 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-4042 (2315,17,004629) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

S.J-i

kaebus Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.07.2017 otsusele nr 2315,17,004629 S.J-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv

Menetlusalune isik: S.J, ik: XXX, elukoht: xxxx. RESOLUTSIOON

kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politsei-

leitnant Kairi Palitsa 11.07.2017 otsusele nr 2315,17,004629 S.J-i

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225

trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

talituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.07.2017 otsus nr

2315,17,004629 S.J-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

loovutada Maanteeametile.

2

ja 3 alusel tasuda 10 võrdses osas igakuiselt 90 (üheksakümmend) eurot korraga,

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast vaidlustatud otsuses märgitud

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220175106421.

tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul

kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 08.09.2017. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on

09.10.2017. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 10.10.2017.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 11.07.2017 otsusega nr 2315,17,004629 karistati S.J LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga

225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 20.06.2017 kell 23:15 juhtis Tallinnas, Ümera tn 11 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,46 mg/l. Nimetatud

käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Kaebuses palub lisakaristuse tühistada põhjusel, et vajab juhtimisõigust seoses töö ja alaealiste lastega. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli vaja auto parkida keelualast vabale parkimiskohale. Eelmine õhtu jättis seltskond autosse 0,5 liitrise coca-cola pudeli, suu kuivas ja jõi seda. Oli päris kange jook, joogis oli rummi, pudelis oli umbes 200 ml vedelikku. Sõitis nurga tagant välja, pudel oli lahti ja jõi seda, jõi kõik ära. Koht vabanes, sõitis edasi, kuid tagant tuli auto ja pani ohutuled peale, sest oli sõiduteel. Taga oli politsei. 2-3 minutit peale joomist mõõdeti indikaatorvahendiga ja siis suht kohe tõendusliku alkomeetriga. Enne

alkoholi tarvitanud ei olnud. Saab alkoholi võõrutusravi, alkoholi tarvitamine on keelatud. Ravile läks jaanuarikuus kui oli tuvastatud 0,16 mg/l ja politseiautos oli pikem vestlus, et on vaja ravile minna. Juhtimisõigus on vajalik tööl käimiseks, on vaja käia objektidel ja tööriistu

vedada. Samuti on vaja lapsi vedada kooli ja huvialaringidesse. Kahetseb, väga palub, et saaks tööd jätkata. On võtnud kõik kasutusele, et alkoholismist vabaneda. Kas oleks võimalik tingimisi asendada juhilubade äravõtmist, see pigem kontrolliks teda rohkem.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et S.J on toime pannud väärteo,

selle toimepanemine on tõendatud tõendusliku alkomeetri väljatrüki ja protokolliga, isiku enda ütluste ja isikusamasuse tuvastamise protokolliga. Kaebuse esitaja esitatud selgitused on

3

osaliselt väljamõeldis, need on vastuolus tõendusliku alkomeetri tööpõhimõtetega. Alkoholi kogus, mis tema organismist leiti, sisaldus tema kopsudes, mis tähendab seda, et alkohol oli juba jõudnud vereringesse. Kaebuse esitaja selgitus, et 2-3 minutit enne politsei saabumist ja

indikaatorvahendisse puhumist ta alles tarbis alkoholi, ei ole usutav, kuivõrd tõendusliku

alkomeetri tööpõhimõtetest tulenevalt niivõrd lühikese ajaperioodi möödumisel näitaks alkomeeter suualkoholi, seega kahe mõõtetulemuse näidu vahed on suured ja mõõtetulemust

ei kuvata. Kaebuse esitaja esitatud versiooni kohaselt ei oleks tohtinud tema kopsudes

alkoholi veel olla, 2-3 minutiga see vereringesse ei jõua. Väljatrükist nähtuvalt allutati

puhumisele kahel korral ja mõlemal korral saadi alkoholi koguse näit 0,5 mg/l. Sellest

tulenevalt on ilmne, et isik tarbis alkoholi tunduvalt varem ja tänane versioon on esitatud soovist oma süüd väiksemana näidata. Arvestades kaebuse esitajat iseloomustavaid andmeid,

karistusi, sh ka karistust aasta algusest LS § 224 lg 1 järgi, on karistuse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke arvestades kohaldatud S.J-i suhtes õigesti nii põhi-

kui lisakaristust, millised koosmõjus ilmselt suudavad avaldada menetlusalusele isikule soovitud mõju. Kohtuvälise menetleja esindaja palus jätta kaebus rahuldamata.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on

karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib

kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni,

kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 20.06.2017.a kell 23:24 kuni 23:27 S.J-i seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest

7110 EST nr ARDF-0052, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-17-00031).

kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,46 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on

teostanud pädev mõõtja, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta

mitte vähem kui 0,46 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt parkis ta autot ümber ja jõi autos olnud Coca Cola

pudelist, milles oli ka kanget rummi. Sai aru, et on roolis ja on joonud alkoholi. Seejuures ilmneb kaebuse esitaja selgitustest, et eelnevalt ei olnud ta alkoholi tarvitanud ning 2-3 minuti möödudes alkoholi tarvitamisest peeti ta kinni ja lasti puhuda indikaatorvahendisse, seejärel aga tõenduslikku alkomeetrisse. Kohus selliseid kaebuse esitaja ütlusi tõeseks pidada ei saa,

kuivõrd kaebuse esitaja kirjeldatud olukorra puhul selliste mõõtetulemuste saamine on

välistatud. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui isik tarvitab alkoholi ning

tarvitamisest lühikese aja jooksul kontrollitakse isiku seisundit indikaatorvahendiga, siis

näitab indikaatorvahend väga suurt näitu, kuivõrd indikaatorvahend näitab sel juhul mitte

kopsudest tuleva õhu alkoholisisaldust, vaid suuõõnes olevat alkoholi. Kui aga seejärel teostataks mõõtmine tõendusliku alkomeetriga, siis suus oleva alkoholi kontsentratsiooni tõttu

annab tõenduslik alkomeeter veateate, andes märku suualkoholi olemasolust ja seade

katkestab mõõtmise ning mõõtmist saab jätkata alles mõne aja möödudes. Seetõttu peab

tõendusliku alkomeetriga mõõtmisele eelnema 10 minutiline ajavahemik, mil isik midagi ei

tarvita. Taoline mõõtmise kord on ette nähtud nii mõõtetulemuste töötlemisele kehtestatud

nõuetes kui ka tõendusliku alkomeetri kasutusjuhendis. Juhul, kui isik on vahetult enne mõõtmist tarvitanud alkoholi, siis ei jõua alkohol organismis imenduda ning sellest tulenevalt

ei saa ka kopsudest puhutav õhk sisaldada alkoholi. Käesoleval juhul on kaebuse esitajat

kontrollitud eelnevalt kell 23:16 indikaatorvahendiga, milline näitas

alkoholikontsentratsiooniks 0,57 mg/l väljahingatavas õhus. Kaheksa minuti möödudes on jätkatud mõõtmist tõendusliku alkomeetriga ja lugemid olid 0,53 mg/l ja 0,51 mg/l. Seega on

näidud olnud stabiilsed ja vähehaaval vähenevad. Sellest tulenevalt ei ole tegemist vahetult enne indikaatorvahendiga kontrollimist tarvitatud alkoholiga, vaid tunduvalt varem tarvitatud

alkoholiga, mis oli juba imendunud ja alkoholikontsentratsioon organismis oli hakanud

vähenema, mis tähendab seda, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juba olles juhile

keelatud seisundis, mitte ei tarvitanud alkoholi autos vahetult enne mõõtmist ja selgitustes antud asjaoludel.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega ja menetlusaluse isiku

ütlustega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning

mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2

ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust

välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele

isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud

menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema

sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,46 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud

(§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja

Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega

asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust

koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja

5

oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300

trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja S.J-ile määratud rahatrahv on

ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,46 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmine määr, mistõttu süü suurust arvestades

puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks

ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes.

Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati

alkoholisisaldus 0,46 mg/l, mis vastab kergele joobele. Menetlusaluse isiku ütlustesse alkoholi tarvitamise asjaolude kohta suhtub kohus aga kriitiliselt, kuivõrd need ütlused ei ole

ei eluliselt usutavad ega ka tegelikkusele vastavad ning kohus loeb tõendatuks, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Seega kohus leiab, et sellises seisundis

sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja tahtlikult, st eesmärgipäraselt.

Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise tunnustega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,20 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades

tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, siis teadis menetlusalune isik oma juhile keelatud seisundit, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et S.J rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.

Hinnates S.J-i süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,46 mg/l. Teadlikult juhile keelatud seisundis olles mootorsõiduki juhtima asumine näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga

ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele,

teistele liiklejatele ega ka kasutusse võetud kõrvalisele varale. Kuivõrd tuvastatud alkoholisisaldus on LS § 224 lg 2 sätestatud alkoholipiirmäära keskmises määras, siis tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata keskmiseks.

6

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaks asjaoluks on kahetsus ning kahetsust avaldas isik ka kohtuistungil.

Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole

eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja tema käitumist liikluses üldises plaanis. Karistusregistri andmete kohaselt on kaebuse esitajal kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest (16.08.2012) ning teda on varem karistatud LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest (06.01.2017), mille eest määratud rahatrahv on tasutud.

Seega nähtub, et eelnev karistus samalaadse väärteo eest ei ole isikule soovitud mõju avaldanud ning isik jätkab samalaadsete süütegude toimepanemist ja ta pani toime eelmisest

süüteost raskema süüteo, s.o LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Kui isiku käitumisele pole

senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et

kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (3-1-1-58-13).

Seega tulnuks eeltoodud põhjendustel määrata menetlusalusele isikule põhikaristus üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, mida on kohtuväline menetleja ka teinud.

Lisakaristuse määramisse puutuvalt peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille

kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud keskmisena LS § 224 lg 2 mõttes.

Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid on kohus analüüsinud juba eelpool.

Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat

ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab

tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,46 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmises määras. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii

põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest

kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud

süüteo eest karistatud. Karistusregistri andmetest nähtub, et isikut on 6 kuud varem, s.o

24.01.2017 karistatud LS § 224 lg 1 rikkumise eest rahatrahviga. Seega oli kaebuse esitaja

väärteo toimepanemise ajal isikuks, keda on varem karistatud LS § 224 ettenähtud väärteo toimepanemise eest, st kaebuse esitaja on LS § 224 lg 3 p 2 märgitud isikuks.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

7

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et täidetud on kõik lisakaristuse määramise tingimused, s.o korduv samalaadne rikkumine, piirmäära oluline

ületamine (kuna menetlusaluse isiku käitumine on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 mitte lg 1 järgi), samuti hoolimatu suhtumine oma teosse.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik.

Sellisele seisukohale jõudmiseks annavad tuge ka kaebuse esitaja karistusandmed, millest

nähtub kehtiv karistus samalaadse liiklusalase väärteo toimepanemise eest ja kehtiv

kriminaalkaristus KarS § 424 sätestatud kuriteo eest. Menetlusalust isikut ei ole varasem rahatrahv liikluses õiguskuulekusele sundinud, samuti ei sundinud teda õiguskuulekusele ka

KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest kohaldatud lisakaristus, milleks oli juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ja vajalik ning peaks välistama võimaluse,

et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest

kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

Kaebuse esitamise ainukeseks põhjuseks on lisakaristuse tühistamine, kuivõrd menetlusalune

isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, tööriistade toimetamiseks tööobjektile, samuti alaealiste laste sõidutamiseks kooli ja huvialaringidesse. Kohus leiab, et see põhjendus oleks

ehk inimlikust aspektist arusaadav, kuivõrd juhtimisõiguse olemasolu teeks lasuvate

kohustuste täitmise mugavamaks, kuid see põhjendus ei ole lisakaristuse kohaldamist

välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus nii tööülesannete kui ka perekondlike kohustuste täitmiseks vajalik. Kohus peab vajalikuks märkida, et laste sõidutamine huvialaringidesse või kooli ei saa olla asjaoluks, mis

on võimalik ja teostatav vaid juhtimisõiguse olemasolul. Laste eest peavad hoolitsema ka

need lapsevanemad, kellel juhtimisõigus puudub ning juhtimisõiguse puudumine ei vabasta lapsevanemat laste eest hoolitsemise kohustusest. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi kaebuse

esitaja teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning

sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või

lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kaebuse

esitaja karistusandmed aga viitavad üheselt sellele, et kaebuse esitajale olid teada ka

võimalikud karistused ning lisakaristuse kohaldamise võimalus, mille osas tal samuti

vastavasisuline kogemus olemas oli. Seega ei sundinud ka järjekordse karistuse võimalus

kaebuse esitajat loobuma uue samalaadse süüteo toimepanemisest. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo

toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja

tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et

väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks ning lisakaristuse kohaldamise vajalikkust toetab ka ülaltoodud kohtupraktika seisukoht.

Puutuvalt kaebuse esitaja soovi jätta lisakaristus tingimisi kohaldamata, peab kohus

vajalikuks märkida, et käesoleval hetkel kehtiv karistusseadustik näeb ette võimaluse jätta

teatud tingimustel kohaldamata põhikaristust, so vangistust või rahalist karistust, mis on

põhikaristust tingimisi kohaldamata jätta ei ole võimalik ning lisakaristuste kohaldamisel ei

ole sellest lisakaristusest tingimisi vabastamist üldse ette nähtud. Seetõttu jääb ka kaebuse esitaja taotlus tagajärjetuks.

Kohus leiab, et kuna kohtuvälise menetleja määratud lisakaristus on ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras, siis on see proportsionaalne nii menetlusaluse isiku süüd kui toimepandud süüteo asjaolusid arvestades ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja rahatrahvi tasumise KarS § 66 lg 2

ja 3 alusel määranud tasumisele ositi 10 kuu jooksul. Kaebuse esitamise tõttu ei ole aga kohtuvälise menetleja otsuses märgitud rahatrahvi ositi tasumise tähtajad enam kohaldatavad.

Kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda raskendada ja määrata rahatrahvi tasumise tähtajaks 30 päeva otsuse avalikult teatavakstegemisest, siis peab kohus

vajalikuks määrata määratud rahatrahvi tasumise samadel tingimustel nagu seda on teinud kohtuväline menetleja, määrates, et rahatrahv tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel tasuda 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast alates.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/