1-16-9775/22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

6. september 2017

Kohtuasja number

1-16-9775

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Mati Kartau ja Tiit Lõhmus

Kriminaalasi

Ljudmila Gromova süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning

KarS § 214 lg 1 järgi;

Jekaterina Panitševa süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi;

Viktoria Uimolaineni süüdistuses süüdistuses KarS § 184 lg 2

p-de 1 ja 2 järgi

Nina Pressi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 13. juuli 2017. a otsus

(kokkuleppemenetluses)

Apellatsiooni esitaja

Ljudmila Gromova

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Günter Koovit

Süüdistatavad

-

Ljudmila Gromova (46505183729), elukoht XXX (praegu

kinnipeetav Viru Vanglas);

-

Jekaterina Panitševa (48201312224), elukoht XXX

-

Viktoria Uimolainen (48703030273), elukoht XXX

-

Nina Press (45705270240), elukoht XXX

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 13. juuli 2017. a otsus osas, millega:

1) Ljudmila Gromovalt mõisteti riigi kasuks välja „osa narkootilise aine ekspertiisi

(ekspertiisiakt nr 14E-AN0938) kulust – 546 (viissada nelikümmend kuus) eurot; osa

arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-LÕX0105) kulust –

47 (nelikümmend seitse) eurot 50 senti; osa DNA ekspertiisi (ekspertiisiakt

nr 14E-GE1160) kulust – 763 (seitsesada kuuskümmend kolm) eurot 80 senti; kaitsja

Jugans Grossmanni poolt kohtueelses menetluses osutatud õigusabi kulud 192 (ükssada

üheksakümmend kaks) eurot ning kaitsja Galina Tšelnokova poolt osutatud õigusabi

kulud 1824 (üks tuhat kaheksasada kakskümmend neli) eurot.“;

2) Jekaterina Panitševalt mõisteti riigi kasuks välja „osa narkootilise aine ekspertiisi

(ekspertiisiakt nr 14E-AN1303) kulust - 126 (ükssada kakskümmend kuus) eurot; osa

DNA ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-GE1160) kulust – 763 (seitsesada kuuskümmend

kolm) eurot 80 senti; DNA ekspertiisi (ekspertiisiakt nr 14E-GE1559) kulu – 1539 (üks

tuhat viissada kolmkümmnd üheksa) eurot; kaitsja Igor Belugini poolt osutatud õigusabi

kulud 1397 (üks tuhat kolmsada üheksakümmend seitse) eurot ja 90 senti.“;

2(10)

3) Viktoria Uimolainenilt mõisteti riigi kasuks välja „osa DNA ekspertiisi (ekspertiisiakt

nr 14E-GE1160) kulust – 763 (seitsesada kuuskümmend kolm) eurot 80 senti; kaitsja

Gennadi Kulli poolt osutatud õigusabi kulud 383 (kolmsada kaheksakümmend kolm)

eurot ja 52 senti.“

4) Nina Pressilt mõisteti riigi kasuks välja „kaitsja Jekaterina Jevšina poolt osutatud

õigusabi kulud 108 (ükssada kaheksa) eurot ning kaitsja Sergei Politševi poolt osutatud

õigusabi kulud summas 1281 (üks tuhat kakssada kahekaskümmend üks) eurot

24 senti.“;

5) maakohus määras, et Ljudmila Gromoval, Jekaterina Panitševal, Viktoria Uimolainenil

ja Nina Pressil on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe aasta jooksul.

2. Mõista Ljudmila Gromovalt menetluskulu (välja arvatud sundraha) katteks Eesti Vabariigi

kasuks välja 1909 (üks tuhat üheksasada üheksa) eurot 30 senti. See summa ja lisaks

maakohtu otsusega välja mõistetud sundraha (1075 eurot) tuleb tasuda ühe aasta jooksul

alates käesoleva otsuse jõustumisest maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole. Samas

näidatud viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks

täielikult

täidetud,

saadetakse

kohtuotsuse

ärakiri

kohtutäiturile

täitemenetluse

läbiviimiseks.

3. Mõista Jekaterina Panitševalt menetluskulu (välja arvatud sundraha) katteks Eesti

Vabariigi kasuks välja 2572 (kaks tuhat viissada seitsekümmend kaks) eurot 80 senti. See

summa ja lisaks maakohtu otsusega välja mõistetud sundraha (1075 eurot) tuleb tasuda ühe

aasta jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest maakohtu otsuses näidatud

arvelduskontole. Samas näidatud viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline

kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile

täitemenetluse läbiviimiseks.

4. Mõista Viktoria Uimolainenilt menetluskulu (välja arvatud sundraha) katteks Eesti

Vabariigi kasuks välja 871 (kaheksasada seitsekümmend üks) eurot 80 senti. See summa ja

lisaks maakohtu otsusega välja mõistetud sundraha (1075 eurot) tuleb tasuda ühe aasta

jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole.

Samas näidatud viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole

tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse

läbiviimiseks.

5. Mõista Nina Pressilt menetluskulu (välja arvatud sundraha) katteks Eesti Vabariigi kasuks

välja 108 (ükssada kaheksa) eurot. See summa ja lisaks maakohtu otsusega välja mõistetud

sundraha (1075 eurot) tuleb tasuda ühe aasta jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest

maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole. Samas näidatud viitenumbri märkimine on

kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse

kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

6. Ülejäänud osas jätta riigil tekkinud menetluskulu riigi kanda.

7. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

8. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

3(10)

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel.

Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud

menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda

isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul

hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse

kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kokkulepe

1. Prokuratuur, süüdistatav Ljudmila Gromova ja tema kaitsja Galina Tšelnokova sõlmisid

20. oktoobril 2016 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 245 nimetatud kokkuleppe

L. Gromova süüditunnistamiseks ja karistamiseks karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja

2 ning § 214 lg 1 järgi.

2. Sama kokkuleppe punktis 7 märgiti L. Gromovalt väljamõistmisele kuuluvad kriminaalmenetluse

kulud kokkuvõtlikult järgmiselt:

1) 546 eurot narkootilise aine ekspertiisi maksumuse katteks;

2) 47 eurot 50 senti arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi maksumuse katteks;

3) 763 eurot 80 senti DNA-ekspertiisi maksumuse katteks;

4) „[k]aitsja Galina Tšelnokova tasu Ljudmila Gromova’le õigusabi osutamise eest, sealhulgas

kohtueelses menetluses 360 eurot“;

5) 192 eurot, mis määrati kaitsja Jugans Grossmannile L. Gromovale riigi õigusabi osutamise

eest;

6) 1075 eurot sundraha.

3. Prokuratuur sõlmis 20. oktoobril 2016 kokkulepped ka Jekaterina Panitševa, Viktoria Uimolaineni

ja Nina Pressi ning nende kaitsjatega nimetatud süüdistatavate süüditunnistamiseks ja

karistamiseks KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, samuti riigile menetluskulu hüvitamiseks.

Menetlus maakohtus

4. Viru Maakohus arutas L. Gromova ja veel kolme süüdistatava – J. Panitševa, V. Uimolaineni ning

N. Pressiga – sõlmitud kokkuleppeid 13. juulil 2017 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungil

osalesid süüdistatavad ja prokuratuur. Ühegi süüdistatava kaitsja kohtuistungist osa ei võtnud ja

kõik süüdistatavad kinnitasid kohtule, et nad ka ei soovi kaitsjate osavõttu kohtuistungist

(KoTo, kd 9, tl 107).

4(10)

5. Selgitades, kas L. Gromova on kokkuleppest aru saanud, küsis kohtunik temalt muu hulgas

järgmist: „Kui kohus kokkuleppe kinnitab, mõistetakse teilt välja menetluskulud nii nagu

kokkuleppes kirjas oli, osa ekspertiisitasudest, sundraha ja lisaks kaitsjatasud. Arvestades

kaitsjatasusid hetkeseisuga tuleb see kokku 4448,30 eurot. See on arusaadav?“ Süüdistatav vastas

sellele küsimusele jaatavalt. (KoTo, kd 9, tl 107) Ühtlasi kinnitas L. Gromova, et kokkulepe on

talle tervikuna arusaadav, selle sõlmimine oli tema enda vaba tahe ja ta jääb selle juurde. Vastates

kohe pärast seda kohtu küsimusele, kas tal on kokkuleppe kohta küsimusi või kas ta soovib midagi

lisada, taotles L. Gromova menetluskulude tasumise edasilükkamist, millega nõustus ka prokurör.

(KoTo, kd 9, tl 107p)

Maakohtu otsus

6. Viru Maakohtu 13. juuli 2017. a otsusega tunnistati L. Gromova süüdi KarS § 214 lg 1 ja § 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti kokkuleppejärgsed üksikkaristused ja liitkaristus. Samuti

mõistis maakohus L. Gromovalt riigi kasuks välja järgmised menetluskulud:

1) 1075 eurot sundraha;

2) 546 eurot narkootilise aine ekspertiisi maksumuse katteks;

3) 47 eurot 50 senti arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi kulu katteks;

4) 763 eurot 80 senti DNA-ekspertiisi kulu katteks;

5) 192 eurot kaitsja J. Grossmannile kohtueelses menetluses riigi õigusabi osutamise eest

määratud tasu katteks;

6) 1824 eurot kaitsja G. Tšelnokovale riigi õigusabi osutamise eest määratud summa katteks.

7. Maakohus määras, et L. Gromoval on õigus tasuda temalt menetluskulu katteks välja mõistetud

summa 4448 eurot 30 senti osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust ühe aasta

jooksul.

8. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka J. Panitševa, V. Uimolainen ja N. Press. Ka nendelt

süüdistatavatelt mõisteti välja menetluskulud.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Gromova, kes palub vähendada temalt

menetluskulu katteks välja mõistetud summat KrMS § 180 lg 3 alusel poole võrra ja määrata

selleks 2224 eurot 15 senti. Süüdimõistetu väitel on summa, mille kohus temalt välja mõistis, liiga

suur ja ta ei suuda seda tasuda. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada isiku

maksevõimet.

10. Prokuratuur palub apellatsioonivastuses jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni

rahuldamata. Prokuratuuri hinnangul ei ole täidetud KrMS § 318 lg-st 4 tulenevad eeldused

apellatsiooni esitamiseks. Kokkuleppes on märgitud süüdistatavalt välja mõistetavad

kriminaalmenetluse kulud, sh kaitsja G. Tšelnokova tasu L. Gromovale õigusabi osutamise eest.

Kogu kaitsjale õigusabi osutamise eest tasutud summat ei olnud võimalik kokkuleppe sõlmimise

ajal kokkuleppesse märkida, kuna kriminaalasjas olid üldmenetluses toimunud kohtuistungid,

mille eest kaitsjale määratud tasu suurus ei olnud prokurörile kokkulepet sõlmides teada. Seetõttu

märgitigi kokkuleppesse, et väljamõistmisele kuulub süüdistatava kaitsja tasu süüdistatavale

5(10)

õigusabi osutamise eest. Süüdistatav on kokkuleppele alla kirjutanud ja jäi kokkuleppe juurde ka

maakohtus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

11. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist temalt menetluskulude väljamõistmist

puudutavas osas, paludes jätta osa menetluskulust KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.

12. Kolleegium märgib, et maakohtu vaidlustatud kohtuotsus on tehtud kokkuleppemenetluses.

KrMS § 318 lg 3 p 4 ja sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on apellatsiooniõigus

kokkuleppemenetluses piiratud. Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib

kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni juhul, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku

9. peatüki 2. jao sätete (ehk kokkuleppemenetlust reguleerivate normide) või § 339 lõike 1

rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse

peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on

karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud

karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.

13. Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohus apellandi vaidlustatud kriminaalmenetluse kulude

hüvitamise otsustusele hinnangut andes kontrollida vaid seda, kas selle otsustuse tegemisel on

järgitud kokkuleppemenetluse norme ja KrMS § 339 lg-t 1. Küsimus sellest, kas osa

menetluskulust tulnuks jätta süüdistatava puuduliku maksevõime tõttu KrMS § 180 lg 3 alusel

riigi kanda, väljub käesoleva apellatsioonimenetluse piiridest ja ringkonnakohus pole pädev seda

hindama. Erinevalt varem kehtinud õiguslikust olukorrast ei saa alates 29. märtsist 2015

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust KrMS § 318 lg-s 4 nimetamata juhtudel vaidlustada ka

menetluskulusid puudutavas osas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK) 11. veebruari

2016. a määrus asjas nr 3-1-1-7-16, p-d 5.1–5.3).

14. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et mõistes L. Gromovalt menetluskuluna välja kokku

4448 eurot 30 senti, väljus maakohus kokkuleppe piiridest, rikkudes KrMS § 248 lg 1 p-st 5 ja

§ 245 lg 1 p-st 12 tulenevaid nõudeid.

15. KrMS § 248 lg 1 p 5 mõtte kohaselt saab kohus kokkuleppemenetluses teha üldjuhul üksnes sellise

kohtuotsuse, mis vastab täies ulatuses kokkuleppe sisule, s.t KrMS §-s 245 nimetatud küsimuste

lahendamisel ei tohi kohus kokkuleppest kõrvale kalduda (vt ka nt RKKKo 01.07.2013

nr

3-1-2-4-12,

p

40;

üksikud

erandid

sellest

reeglist

on

siiski

võimalikud:

vt nt RKKKm 04.03.2015 nr 3-1-1-12-15, p-d 13–14 ja RKKKm 27.10.2015 nr 3-1-1-78-15,

p-d 10–13). Olukorras, kus kohus kokkuleppe sisuga (mingis osas) ei nõustu, tuleb tal

kriminaaltoimik KrMS § 248 lg 1 p 2 või 3 alusel prokuratuurile tagastada, samuti ei ole välistatud

see, et kohus teeb süüdistatavale, kaitsjale ja prokuratuurile ettepaneku kokkulepet kohtuistungil

muuta (vt ka RKKKm 13.05.2016 nr 3-1-1-47-16, p 7). Seega on kohtu pädevuses

kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile.

Kokkuleppe muutmiseks puuduvad kohtul volitused. (RKKKm 11.02.2016 nr 3-1-1-7-16, p 5.3)

16. KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt märgitakse kokkuleppes ka süüdistatava poolt hüvitatavad

kriminaalmenetluse kulud võimaluse korral absoluutsummana. Seega tuleb maakohtul juhinduda

menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel − nii nagu kõikide teiste kokkuleppega hõlmatud

küsimuste lahendamisel − KrMS § 248 lg-st 1 (RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.3). Riigikohus on

6(10)

KrMS § 245 lg 1 p-le 12 tuginedes selgitanud, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja peavad jõudma

läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses

tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja

menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel, s.o menetluskulude kandmise

võimalikus individualiseerimises. Süüdistatava poolt hüvitatavad menetluskulud tuleb märkida

kokkuleppesse võimaluse korral absoluutsummana, see tähendab, et kokkuleppes tuleb

kokkuvõtvalt kajastada kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud ja süüdistatavalt väljamõistetavate

menetluskulude koosseis ja suurus. Kuna eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude

täpne suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal teada, võib selle kulu hüvitamise kokkulepet

kajastada konkreetset summat välja toomata, piirdudes näiteks üldpõhimõtte sedastamisega, et ka

kohtumenetluses tekkivad kriminaalmenetluse kulud jäävad süüdistatava kanda või mõistetakse

süüdistatavalt välja, või vastupidi, et need jäävad riigi kanda. (RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2) Kuna

kokkuleppemenetluses ei ole kohtumenetlus tavaliselt kuigivõrd ajamahukas ja sellest ei võta osa

teised menetlusosalised peale prokuröri, süüdistatava ja kaitsja, on tekkivate kohtumenetluse

kulude

umbkaudne

suurus

kokkuleppe

sõlmimisel

üldjuhul

prognoositav.

(RKKKm 3-1-1-7-16, p 7)

17. Käesolevas kriminaalasjas sõlmisid prokuratuur, L. Gromova ja tema kaitsja kokkuleppe, kus

nimetati kokku kuut menetluskulu „artiklit“, mille katteks tuleb L. Gromovalt riigi kasuks

menetluskulu hüvitis välja mõista (vt käesoleva määruse punkt 2). Nende menetluskulude

kogusumma oli kokkuleppe kohaselt 2984 eurot 30 senti. See summa on 1464 euro võrra väiksem

kui maakohtu poolt L. Gromovalt menetluskulu hüvitisena välja mõistetud 4448 eurot 30 senti

(vt käesoleva määruse punkt 6). Erinevus kokkuleppes märgitud ja maakohtu otsusega välja

mõistetud menetluskulu hüvitise vahel tuleneb sellest, et L. Gromovalt kaitsja G. Tšelnokovale

määratud riigi õigusabi tasu katteks välja mõistetava summana nimetatakse kokkuleppes

360 eurot, maakohtu otsuses aga 1824 eurot.

18. Maakohtu otsusest ei nähtu, millist G. Tšelnokovale määratud riigi õigusabi tasu kohtu arvestatud

1824 eurot lisaks kokkuleppes nimetatud 360 eurole hõlmab. L. Gromovaga sõlmitud kokkuleppe

kohtulikul arutamisel kaitsja ei osalenud, seega ei saa olla tegemist kokkuleppemenetluses

tekkinud kuluga. Tõenäoliselt on maakohus arvanud menetluskulu hulka riigi õigusabi tasu, mis

määrati G. Tšelnokovale käesolevas asjas kokkuleppe sõlmimisele eelnenud kohtumenetluses

aastatel 2015–2016 (pealdisena koostatud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitiste määramise määrused

asuvad erinevates kohtades toimiku kolmandas köites). Nii väidab ka prokuratuur

apellatsioonivastuses. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas sõlmitud kokkuleppest lähtudes

ei olnud maakohtul võimalik sellist menetluskulu L. Gromovalt välja mõista.

19. Kokkuleppe punkti 7 kohaselt kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele mh „[k]aitsja Galina

Tšelnokova tasu Ljudmila Gromova’le õigusabi osutamise eest, sealhulgas kohtueelses

menetluses 360 eurot“. Selline sõnastus on ebamäärane ja mitmeti mõistetav. G. Tšelnokovale

määratud riigi õigusabi tasu hüvitamist puudutava kokkuleppe formulatsioon tekitab objektiivsele

kõrvalseisjale mulje, et summaliselt kindlaks määramata kaitsjatasu all peetakse kokkuleppes

silmas üksnes tulevikus (eeskätt kokkuleppe kohtulikul arutamisel) osutatava õigusteenuse eest

makstavat riigi õigusabi tasu. Muul juhul pole vähemalt üldjuhul mõistlikku põhjust jätta

menetluskulu suurust kokkuleppes summaliselt välja toomata. Tõenäoliselt – ja seda kinnitab ka

apellatsioonivastuses märgitu – tõlgendas prokuratuur kokkuleppe sisu siiski algusest peale

laiemalt, s.o nii, et see hõlmab ka maakohtu poolt varasemas kohtumenetluses määratud riigi

õigusabi tasu hüvitamist. L. Gromovale ei pruukinud aga prokuratuuri selline tahe olla kokkuleppe

teksti pinnalt arusaadav. Isegi kui L. Gromova sai kokkuleppe sõlmimisel aru, et summa, mis

temalt G. Tšelnokovale määratud riigi õigusabi tasu katteks välja mõistetakse, ületab 360 eurot

7(10)

(sellise arusaamise kohta pole tegelikult piisavat kinnitust), on tõenäoline, et süüdistatav ei

teadnud selle summa täpset suurust (apellatsioonivastuse kohaselt ei teadnud seda ka prokuratuur).

Muu hulgas ei saa eeldada, et L. Gromoval oli kokkuleppe sõlmimisel ülevaade sellest, millises

ulatuses on tema määratud kaitsja taotlenud maakohtult riigi õigusabi tasu määramist.

20. Niisiis ei ole kriminaalasjas andmeid, mis kinnitaksid, et L. Gromova sai kokkulepet sõlmides aru,

et temalt menetluskuluna välja mõistetav summa saab olema sedavõrd suur, nagu see, mille

maakohus temalt hiljem välja mõistis. Käesolevas asjas sõlmitud kokkuleppe ebamäärase

sõnastuse alusel pole võimalik lugeda poolte vahel kokku lepituks, et L. Gromova peab lisaks 360

eurole hüvitama G. Tšelnokovale varasemas kriminaalmenetluses määratud riigi õigusabi tasu

veel 1464 euro suuruses summas (nagu maakohus otsustas). Siinkohal väärib esile toomist ka

kõnealuse summa suhteline suurus: see moodustab ligikaudu 50% kokkuleppes eurodes välja

toodud menetluskulust ja ületab kordades tavapärast riigi õigusabi tasu kokkuleppe kohtulikul

arutamisel osalemise eest (vrd ka RKKKm 3-1-1-7-16, p 7).

21. Lisaks osutab kolleegium järgnevale. KrMS § 245 lg 1 p 12 järgi tuleb süüdistatava poolt

hüvitatavad

kriminaalmenetluse

kulud

märkida

kokkuleppes

„võimaluse

korral

absoluutsummana“. Osutatud sätte mõtte kohaselt – ja seda kinnitab kaudselt ka KrMS § 190 p 1

– tohib süüdistatavalt väljamõistetava menetluskulu summalise suuruse jätta kokkuleppes

märkimata ainult siis, kui selle märkimine on mõistlikult võimatu (sellise võimatuse kohta vt nt

RKKKo 09.02.2006 nr 3-1-1-108-05, p 15). KrMS § 245 lg 1 p-s 12 nimetatud „võimaluse“

puudumisest saab rääkida siis, kui mingi menetluskulu hulka kuuluva summa suurus pole

kokkuleppe sõlmimise ajal prokuratuurile teada ja prokuratuur ei saa seda summat ka mõistlikke

jõupingutusi tehes välja selgitada.

22. Määratud kaitsjale määratud tasu kui menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) absoluutsumma

kokkuleppes fikseerimine on mõistlikult võimatu ilmselt vaid juhul, kui tegemist on riigi õigusabi

tasu ja kuluhüvitisega, mis määratakse kaitsjale alles tulevikus. Esmajoones on jutt riigi õigusabi

tasust ja kuluhüvitistest, mis määratakse kaitsjale kokkuleppe kohtulikul arutamisel osalemise eest

(juhul, kui kaitsja osaleb kohtumenetluses). Nii on ka Riigikohus käesoleva määruse punktis

16 refereeritud lahendis leidnud, et kokkuleppe sõlmimise ajaks tekkinud menetluskulu suurus

tuleb kokkuleppes kajastada ja et konkreetset summat välja toomata võib kokkuleppes kajastada

eesseisvas kohtumenetluses tekkida võivate kulude hüvitamise kokkulepe. Seejuures peab kulude

suurus olema ka sellisel juhul umbkaudselt prognoositav.

23. Riigi õigusabi tasu, mis määrati G. Tšelnokovale kokkuleppemenetlusele eelnenud

kohtumenetluses, olnuks prokuratuuril võimalik kokkuleppe sõlmimise ajaks väga lihtsalt välja

selgitada, pöördudes vajalike andmete saamiseks maakohtu poole. Viru Maakohtu (pealdisena

vormistatud) määrused, millega rahuldati G. Tšelnokova esitatud riigi õigusabi tasu taotlused, on

tehtud enne kokkuleppe sõlmimist, valdavalt juba aastal 2015. Seega polnud prokuratuuril

KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt alust jätta kõnealuse menetluskulu suurust kokkuleppe tekstis

summaliselt välja toomata ja piirduda vaid ebamäärase viitega kohustusele hüvitada

G. Tšelnokova tasu. Nagu juba öeldud, võib kokkuleppest mõistlikult aru saada, et summaliselt

kindlaks määramata osas peetakse silmas G. Tšelnokovale tulevikus määratavat, mitte aga juba

mingit varem kindlaks määratud riigi õigusabi tasu.

24. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et 20. oktoobri 2016. a kokkuleppe teksti põhjal saab lugeda

kokku lepituks, et L. Gromova hüvitab menetluskulu – vähemalt osas, mis on tekkinud enne

kokkuleppe sõlmimist – summas 2984 eurot 30 senti, mitte aga summas 4448 eurot 30 senti. Seega

väljus maakohus süüdistatavalt viimati nimetatud summat välja mõistes kokkuleppe piiridest,

rikkudes KrMS § 248 lg 1 p 5 ja § 245 lg 1 p 12 nõudeid.

8(10)

25. L. Gromova vastas maakohtu istungil jaatavalt kohtu küsimusele, kas talle on arusaadav, et temalt

mõistetakse välja menetluskulu ja et „[a]rvestades kaitsjatasusid hetkeseisuga tuleb see kokku

4448 eurot 30 eurot.“ See fakt ei anna aga alust rääkida kokkuleppe muutmisest, mis

põhimõtteliselt on kohtuistungil võimalik (RKKKm 13.05.2016 nr 3-1-1-47-16, p 7). Nimelt peab

KrMS §-s 245 nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks – ja seega ka selle muutmiseks – olema alati

kaitsja nõusolek (KrMS § 245 lg 4). L. Gromova kaitsja aga kokkuleppe kohtulikul arutamisel ei

osalenud, mistõttu oli kokkuleppe muutmine (vähemalt süüdistatavale ebasoodsas suunas)

kohtuistungil välistatud. Ühtlasi viitab L. Gromova hilisem menetluslik käitumine – nii

menetluskulu tasumise edasilükkamise taotlemine maakohtus (vt käesoleva määruse punkt 5) kui

ka apellatsiooni esitamine – sellele, et ilmselt esmakordselt alles kohtuistungil kuuldud

menetluskulu suurus oli L. Gromova jaoks üllatuslik. Samas ei pruukinud süüdistatav kohtu

küsimustele vastates suuta sellele n-ö käigu pealt reageerida ja summale vastu vaielda. Seega võis

kõnealune üllatusmoment mõjutada ka tema kohtule antud vastust.

26. Niisiis rikkus maakohus L. Gromovalt menetluskuluna 4448 eurot ja 30 senti välja mõistes

eelnevalt osutatud kokkuleppemenetluse norme. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. KrMS § 3411 p 3 kohaselt tingib kokkuleppemenetluse

normide rikkumise tuvastamine apellatsioonimenetluses kriminaaltoimiku prokuratuurile

tagastamise üksnes juhul, kui rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada kohtumenetluses – viimane

hõlmab mõistetavalt ka apellatsioonimenetlust. Käesolevas asjas ilmnenud kokkuleppemenetluse

normide rikkumine on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, viies L. Gromovalt

menetluskulu katteks välja mõistetava summa suuruse kokkuleppega kooskõlla. See tähendab, et

L. Gromovalt tuleb 4448 euro ja 30 sendi asemel menetluskuluna riigi kasuks välja mõista kokku

2984 eurot 30 senti.

II

27. KrMS § 331 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus laiendab kriminaalasja arutamise piire kõigile

süüdistatavatele,

sõltumata

nende

kohta

apellatsiooni

esitamisest,

kui

ilmneb

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on

süüdistatava olukorda raskendatud.

28. Viru Maakohus tegi käesoleva otsuse I osas kirjeldatuga analoogilise vea ka menetluskulu

väljamõistmisel teistelt süüdistatavalt – J. Panitševalt, V. Uimolainenilt ja N. Pressilt. Nimelt

mõistis kohus J. Panitševalt menetluskuluna riigi kasuks mh välja kaitsjale õigusabi osutamise

eest määratud 1397 eurot 90 senti, ehkki prokuratuuri, J. Panitševa ja tema kaitsja vahel sõlmitud

kokkuleppe tekstist nähtub piisava selgusega vaid 144 euro suuruse kaitsjatasu hüvitamise

kohustus. V. Uimolaineni puhul on maakohus suurendanud KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud

menetluskulu hüvitamise kohustust kokkuleppe piiridest väljuvalt 108 eurolt 383 euro 52 sendini

ja N. Pressi puhul nullist 1281 euro 24 sendini. Seega tuleb kolleegiumil KrMS § 248 lg 1 p 5 ja

§ 245 lg 1 p 12 nõuete järgimiseks viia kohtuotsus kooskõlla ka nende kokkulepetega, mis on

sõlmitud L. Gromova kaassüüdistatavatega.

III

29. L. Gromova palus maakohtu istungil menetluskulu hüvitamise kohustuse täitmise edasi lükata ja

ka prokurör oli sellega nõus. Sellest lähtuvalt tegi maakohus kohtuotsuse resolutiivosas mh

järgmise otsustuse: „Määrata, et Ljudmila Gromoval on õigus tasuda väljamõistetud

9(10)

menetluskulud (summas 4448,30 eurot) osade kaupa alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast

kuust 1 (ühe) aasta jooksul.“

30. Kolleegium märgib, et maakohtu sellise otsustuse alusel ei ole menetluskulude hüvitamise

kohustuse osade kaupa täitmine võimalik, sest kohus ei ole fikseerinud osamaksete suurust

(nt pole märgitud, et summa tuleb tasuda võrdsete osamaksetena). Samuti pole üheselt arusaadav

osamaksete tasumise periood (võib arvata, et maakohus pidas silmas igakuiseid makseid, kuid

piisava selgusega see kohtuotsusest välja loetav ei ole). Ringkonnakohus ei saa väljaspool

apellatsiooni piire osamaksete suurust ja nende tasumise perioodi kindlaks määrata, sest see

raskendaks süüdistatava olukorda. Seetõttu tuleb eelmises punktis osundatud maakohtu otsustust

käsitada otsustusena pikendada kogu menetluskulu tasumise tähtaega ühe aastani kohtuotsuse

jõustumisest. Kuna aga kohtuotsuse resolutsioon peab olema üheselt selge ja täidetav (vt nt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-40-09, p 10), muudab

ringkonnakohus maakohtu kõnealuse otsustuse sõnastust nii, et sellest jääb välja viide

menetluskulude tasumisele osade kaupa.

31. Analoogilistel põhjustel ja sarnasel viisil tuleb muuta ka maakohtu otsustusi, millega pikendati

menetluskulude hüvitamise tähtaega teistegi süüdistatavate puhul.

IV

32. Maakohus mõistis süüdistatavatelt riigi kasuks välja rahasummad erinevate menetluskulu liikide

lõikes (vt käesoleva otsuse punkt 6). Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus kohus mõistab ühelt

ja samalt süüdistatavalt riigi kasuks välja erinevat liiki menetluskulud, ei ole kohtuotsuse

resolutiivosas üldjuhul vaja iga kululiigi kohta eraldi otsustust teha. Kuna kuluhüvitise saamiseks

on õigustatud üks ja seesama isik (riik) ning hüvitis on menetluskulu liigist olenemata võimalik

tasuda ühele ja samale pangakontole sama selgitusega, on selgem, kui kohus mõistab

menetluskulu süüdistatavalt riigi kasuks välja ühe summana. Erandina peab kohtuotsuse

resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha (KrMS § 179) väljamõistmise kohta.

(RKKKo 02.12.2014 nr 3-1-1-79-14, p 52 ja 28.10.2015 nr 3-1-1-79-15, p 10). Seetõttu muudab

ringkonnakohus käesolevas asjas süüdistatavate suhtes tehtud kriminaalmenetluse kulude

otsustusi ka nii, et muud menetluskulud peale sundraha saaksid neilt riigi kasuks välja mõistetud

ühekordse summana. Seda ei takista ka asjaolu, et kokkuleppe tekstis on süüdistatavatelt välja

mõistetavad menetluskulud märgitud kululiikide kaupa. Kokkuleppemenetluses tehtav kohtuotsus

peab järgima kokkulepet sisuliselt, mitte vormiliselt. Menetluskulu väljamõistmine ühekordse

summana ei halvenda mingil moel ei süüdistatavate ega riigi olukorda, kuid muudab kohtulahendi

resolutsiooni ülevaatlikumaks ja aitab vältida kohtuotsuse täitmisel tekkida võivaid ebaselgusi.

Kohtuotsuses menetluskulude väljamõistmise kohta tehtavas otsustuses tuleks üksikud kululiigid

(välja arvatud sundraha) summeerida, sest kohtulahendi (sund)täitmisel pole oluline, milliseid

üksikkuludest isikult välja mõistetav menetluskulu summa koosneb. Samuti võib menetluskulu

väljamõistmine üksikute kululiikide kaupa tekitada kohustatud isikus eksliku mulje, et ta peab

menetluskulu tasuma eraldi maksetena.

V

33. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 339 lg-st 2 (koostoimes § 248 lg 1

p-ga 5 ja § 245 lg 1 p-ga 12), § 331 lg-st 3 ja § 3411 p-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru

10(10)

Maakohtu 13. juuli 2017. a otsuse süüdistatavatelt menetluskulu (välja arvatud sundraha)

väljamõistmist puudutavas osas. Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsustuse, viies

süüdistatavatelt välja mõistetava menetluskulu suuruse kooskõlla kokkulepetega ja mõistab

menetluskulu (välja arvatud sundraha) süüdistatavatelt välja ühe summana. Lisaks muudab

kolleegium maakohtu poolt menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise kohta tehtud otsustuse

sõnastust. Kokkulepetes nõuetekohaselt kajastamata riigi õigusabi tasu ei ole võimalik

süüdistatavatelt välja mõista ja see jääb riigi kanda. Apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

34. Kolleegium juhib prokuratuuri tähelepanu vastuolule apellatsioonivastuse põhjendava ja taotleva

osa vahel. Nimelt leidis prokuratuur süüdistatava apellatsioonile vastates, et täitmata on

KrMS § 318 lg-st 4 tulenevad eeldused apellatsiooni esitamiseks. Seega vaidlustati

apellatsiooniõiguse olemasolu kui apellatsiooni lubatavuse eeldust. KrMS § 318 lg-s 4 nimetatud

aluse puudumise korral tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel läbi

vaatamata (RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.3). Järelikult olnuks prokuratuuril õige taotleda apellatsiooni

läbi vaatamata jätmist, mitte aga selle rahuldamata jätmist.

35. Andmeid apellatsioonimenetluse kulude kohta pole ringkonnakohtule esitatud.

VI

36. Väljaspool kriminaalasja lahendamise piire osutab kolleegium ka puudustele prokuratuuri

töökorralduses. Nimelt edastas Viru Ringkonnaprokuratuur süüdistatavate ja kaitsjatega

20. oktoobril 2016 sõlmitud kokkulepped maakohtule kohtuinfosüsteemi andmetel alles 16. juunil

2017 ehk peaaegu kaheksa kuud pärast kokkulepete sõlmimist ja vaid mõni päev pärast seda kui

L. Gromova oli esitanud maakohtule menetluse kiirendamise taotluse (KoTo, kd 9, tl 84). Samal

ajal viibis L. Gromova (ja viibib praeguseni) vahi all (vt mh KoTo, kd 3, tl 106–108). Toimikust

ei nähtu kõnealuse viivituse põhjus, samas möönis prokurör maakohtu istungil, et kokkulepped

jõudsid kohtusse sedavõrd hilja prokuratuuri süül (KoTo, kd 9, tl 107). Vähemalt tavaolukorras

on kaheksa kuud KrMS § 245 lg-s 5 nimetatud toimingute tegemiseks ilmselgelt ebamõistlik aeg.

Pidades silmas süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul (vt nt RKKKm 21.06.2013

nr

3-1-1-63-13,

p

9),

aga

eriti

vahistatu

õigust

eelvangistusaja

mõistlikkusele

(vt nt RKKKm 22.02.2011 nr 3-1-1-110-10, p-d 14–16), tuleks prokuratuuril asutusesiseselt välja

selgitada, miks võttis kokkulepete kohtusse saatmine käesolevas asjas nii palju aega, ja kaaluda

abinõusid, mis aitaksid tulevikus samasuguseid olukordi vältida.

Juhan Sarv

Mati Kartau

Tiit Lõhmus

(allkirjastatud digitaalselt)