4-17-3864/12 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

1

4-17-3864

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. september 2017, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-17-3864 (2330,17,003182) Kohtunik Merit Bobrõšev Sekretär Marjet Metskaev Tõlk Irina Galnykina Väärteoasi

G.J-i kaebus Politseija Piirivalveameti Ida

prefektuuri 10.07.2017 otsusele väärteoasjas nr 2330,17,003182, millega G.J karistati LS §

227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, s.o 320 euroga ning

kohaldati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuks

Kaebuse esitanud isik G.J

isikukood xxx; elukoht xxx; Eesti Vabariigi kodakondsus; töökoht xxx Kohtuväline menetleja

Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskond, asukoht Vahtra 3, Narva

Kohtuistungil osalenud isikud

menetlusalune isik G.J

kohtuvälise menetleja, esindaja Irina Reino Kohtuistungi toimumise aeg 28.08.2017 RESOLUTSIOON

1.

Rahuldada menetlusaluse isiku G.J-i kaebus osaliselt ja tühistada

kohtuvälise menetleja, s.o Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva

politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse

vanemväärteomenetleja 10.07.2017 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr

2

2330,17,003182 osaliselt, s.o G.J-ilt liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmises 1 (üheks) kuuks ja osas, millega G.J kohustati tasuma talle määratatud rahatrahv 15. (viieteistkümne) päeva jooksu, s.o hiljemalt 26.07.2017.

2. Määrata, et G.J kohustub talle määratud rahatrahvi 80

(kaheksakümmend) trahviühikut, s.o 320 (kolmsada kakskümmend) eurot tasuma kohtuotsuse jõustumisest 15 (viieteistkümne) päeva jooksul.

3. Muus osas jätta Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna

ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja 10.07.2017 üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,17,003182 muutmata ja tühistamata.

Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE891010220034796011 SEB Pank AS-is, arveldusarvele nr 932200221023778606 Swedbank AS-is, arveldusarvele nr

403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või arveldusarvele nr EE701700017001577198 №rdea Bank AB Eesti filiaalis, viitenumber 10220175105820.

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik

ei tasu otsuses ettenähtud ajal rahatrahvi osamakset või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

1. Politseija Piirivalveameti Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetusja

menetlustalituse menetlusgrupi vanemväärteomenetleja Tarvo Kaiva 10.07.2017 otsusega

väärteoasjas nr 2330,17,003182 karistati G.J LS § 227 lg 2 alusel 80 trahviühiku ulatuses, ehk 320 euro suuruse rahatrahviga ja 1 kuu pikkuse mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega selles, et ta juhtis 11.06.2017 kell 16:21 mootorsõidukit BMW 530D reg nr-ga xxx asulavälisel teel kiirusega 139 +/-9 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust, s.o 90 km/h, mitte vähem kui 40 km/h võrra. Selliselt rikkus G.J LS § 15 lg 1 p 1 ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. Kohtuvälise menetleja otsusele esitas G.J kohtule kaebuse, milles taotleb

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist määratud rahatrahvi ja kohaldatud lisakaristuse osas.

Kaebusest nähtuvalt ei vastusta kaebaja talle inkrimineeritava väärteo toimepanemist, kuid

leiab, et kohtuväline menetleja ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud kaebaja poolt välja toodud asjaolusid. Nii viitab kaebaja, et kohtuvälisele menetlejale adresseeritud taotluses

palus ta jätta kohaldamata lisakaristuse ning määrata talle võimalikult väike rahatrahv. Juhtimisõiguse olemasolu on talle vajalik seoses töötamisega – nimelt on kaebaja töö seotud ehitustööde teostamise kontrolli ja inspektsiooniga kogu Eesti territooriumil, sh paikades, kus ühistranspordiühendus puudub. Juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotab ta oma töö. Samuti

osutab kaebaja, et on vabaabielus lapseootel neiuga ning käesoleval ajamomendil on tema ülalpidamisel ka alaealine laps, kellele tasub igakuist elatist 235 euro suuruses summas.

Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv mõjutab tema materiaalset olukorda. Ta ei

3

oma võlgnevusi ja viljeleb kainet eluviisi. Kohtuvälise menetleja otsus võtab talt ära töötamise ja rahatrahvi tasumise võimaluse.

3. 28.08.2017 toimunud kohtuistungil jäi G.J esitatud kaebuse juurde selles toodud põhjendustel. Kohtuistungil selgitas ta, et on toime pannud talle inkrimineeritava väärteo, on

selle rikkumisega täielikult nõus, ent palub üle vaadata talle määratud karistus. Kaebaja

taotleb talle kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi vähendamist ja selle

ajatamist ning lisakaristuse kohaldamata jätmist. Lisakaristuse kohaldamisega seonduvalt märkis kaebaja, et tema töökohustused on seotud ehitusmaterjalide ja inimeste transpordiga,

ettevõtte hallatavad objektid asuvad erinevates Eesti piirkondades ning juhtimisõiguse äravõtmine n-ö kõrghooajal ei piira mitte üksnes tema tegevust, vaid see teeb võimatuks ka tema ettevõtte töötajate poolt tööülesannete täitmise.

Kohtuväline menetleja taotles kohtuvälise menetleja 10.07.2017 otsuse muutmata ja

tühistamata jätmist, selgitades, et juba väärteo toimepanemise ajal pidi kaebaja mõistma

rikkumise sisu ja selle võimalikke tagajärgi. Kaebajat on ka varasemalt analoogse süüteo

toimepanemise eest kahel korral karistatud, millest järeldub, et tema eelnev karistatus

vähimatki mõju kaebaja käitumisele evinud ei ole, mistõttu tuleb tema suhtes rakendada

rahatrahvist erinevaid meetmeid. Seega on kohtuvälise menetleja otsus seaduslik ja põhjendatud.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja selle lisadega, väärteoasja materjalide ning

kuulanud kohtuistungil ära menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja selgitused, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

5. Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile.

6. Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati

11.06.2017 kell 16:21 Ida-Virumaal, Vaivara vallas, Tallinn-Narva mnt 209. km suunaga

Tallinna poole kaebaja juhitud mootorsõiduki BMW 530D reg nr-ga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kiirusemõõteseadet Stalker Dual nr DC083479 (tabloo 83479/DU 200-0254-00,

antennid 053806, 053816). Kiirusemõõteseadme näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 139 km/h teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h.

Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 9 km/h, mistõttu

arvestati lõplikuks sõidukiiruse määraks 130 km/h. Siinkohal olgu märgitud, et rikkumise

toimepanemist ei vastuta ka kaebaja ise, kinnitades talle inkrimineeritava väärteo toimepanemist väärteoprotokollis ja väärteootsuses kirjeldatud viisil.

4

Seejuures tuleneb ka tunnistaja xx ütlustest, et olles 11.06.2017 graafikujärgses patrullis koos xx ja liikudes kella 16.20 paiku mööda Tallinn-Narva mnt suunaga Narva poole, liikus nende

suunas Tallinn-Narva mnt 209. km tume sõiduauto BMW, mille kiiruseks fikseeris tema paarimees 139 km/h. Sõiduk liikus Tallinna suunas. Nad järgnesid sõidukile siniseid-punaseid märgutulesid kasutades ja sõiduk BMW 530D reg nr-ga xxx peatati Olgina alevikus Narva mnt 4 maja juures. Sõiduki juhiks osutus G.J, ik xxx. Isikuga vesteldes selgus, et ta oli varasemalt möödunud aegasematest sõidukitest ja seetõttu oli kiirus suur. Isik oli rikkumisega nõus ja kahetses toimepandut. Arvestades seda, et mõõteseade oli taadeldud – vastavalt kohtuvälise menetleja poolt kohtule

edastatud tõendile, s.o taatlustunnistusele nr TTRS-17/00001 taadeldi mõõteseadet 03.01.2017 ning mõõtmist teostas ka pädev mõõtja – nimelt nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et mõõtmist teostas xx, kes on pädeva mõõtja koolituse läbinud 26.10.2016, siis järeldub neist andmetest, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 tähenduses järgitav. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega, mida täiendavalt kinnitavad tunnistaja ütlused, on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS §

227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 40 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg-t 1 ja lg 5 p 3 ja § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes. Seega ka see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija

Piirivalveameti Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse vanemväärteomenetleja xx, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1

kohaselt on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks

ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Arvestades aga süü suurust, puudub ilmselgelt ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 lg 1 p 1 alusel.

7. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või

sõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega kuni kuue kuuni ning lõike 5 p 1 kohaselt võib

kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati menetlusalust isikuga 320 euro suuruse rahatrahviga, mis on võrdeline 80 trahviühikuga, st, et määratud rahatrahv on sanktsioonimäära keskmist

ületav. Lisaks sellele kohaldas kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku suhtes

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuuks ehk seaduses sätestatud miinimummääras.

8. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid

ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

5

Käesoleval juhul leidis tuvastamist, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust

mitte vähem kui 40 km/h võrra. Sellises suuruses rikkumine on annab aluse rääkida küllaldaselt suurest teosüüst ning annab vaieldamatult alust ka sanktsiooni keskmisest määrast suurema karistuse kohaldamiseks.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuväline menetleja on tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse ja süü

tunnistamise. Kohus leiab, et menetluse käigus kogutud materjalid, sh menetlusaluse isiku

kohtuistungil antud ütlused annavad aluse seisukohaks, et põhjendatuks tuleb lugeda kahe

karistust kergendava asjaolu esinemine ja need asjaolud peavad kajastuma ka mõistetava

karistuse määras. Tutvudes kohtuvälise menetleja otsustusega, leiab kohus, et karistust

kergendavate asjaolude arvestamist karistuse määra kindlakstegemisel on kohtuväline menetleja arvestanud – vastupidisel juhul võimaldanuks menetlusaluse isiku puhul tuvastatud teosüü ka suurema põhikaristuse kohaldamist. Peale eelmärgitud aspektide tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Arvestades menetlusaluse isiku karistusregistri väljavõttest nähtuvat, siis tuleb välja tuua, et

menetlusalust isikut on ka eelnevalt väärteokorras karistatud samaliigilise liiklusalase

rikkumise toimepanemise eest rahatrahviga. Kõnealuse süüteo on menetlusalune isik toime

pannud 12.10.2016. Arvestades asjaolu, et uue samalaadse süüteo on menetlusalune isik

toime pannud 11.06.2017 ehk vaid 8 kuu möödumisel, siis tuleb nentida, et menetlusaluse isiku suhtes eelnevalt kohaldatud õiguslikud järelmid tema käitumisele mõju avaldanud ei ole

ning isiku järjekordsele rikkumisele on põhjust reageerida eelnevast karistusest rangemalt.

Selliselt on kohtuväline menetleja ka toiminud kui on menetlusalust isikut karistanud

sanktsiooni keskmisest määras ülespoole jääva karistuse määraga, mis on lähedane sanktsioonimäära maksimaalmäärale.

Eelnevat kokkuvõtteks leiab kohus, et põhikaristuse kohaldamisel ei ole kohtuväline

menetleja eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel, mistõttu puuduvad ka õiguslikud alused kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks kohaldatud põhikaristuse

osas. Ühtlasi tähendab sellisele seisukohale asumine sedagi, et kaebuse taotlus rahatrahvi vähendamiseks jääb tagajärjetuks.

9. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt kohaldati menetlusaluse isiku suhtes

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks LS § 227 lg 5 p 1 alusel.

Riigikohus on korduvates lahendites selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb

mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. S.t, et karistamise

aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra

kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu:

lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse,

kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb

vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust

kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-18-17 p 13). Analüüsides vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsust, tuleb nentida, et kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamise põhjendatust sisutanud peamiselt üldpreventivsete kaalutlustega

6

ning eripreventiive kaalutuste osas on otsustus napp, piirdudes pelgalt abstraktse viitega isiku eelnevale karistatusele samaliigilise süüteo toimepanemises.

Analüüsides menetlusaluse isiku eelnevat karistatust, siis tuleb esmajoones korrata karistusõiguses valitsevat arusaama, mille kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse

mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-1-1-6-

17 p 13). Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on G.J küll rohkem kui ühel korral

väärteokorras karistatud, et kehtivaid ning õiguslikku seost omavaid karistatusi, mida on võimalik arvestada käesoleva süüteo karistusõiguslike järelmite tegemisel, on vaid üks. Seega tuleb anda õiguslik hinnang küsimusele, kas ühe väärteokorras karistatuse pinnalt ühes suure teosüüga vaadeldaval juhul ning seda olukorras, kus isik on süüteo toimepanemist kahetsenud

ja oma süüd tunnistanud ning kohtuväline menetleja on talle kohaldanud keskmisest

suuremat, pea sanktsiooni maksimaalmäära jäävat põhikaristust, on alust lisakaristuse

kohaldamiseks eripreventiivseid kaalutlusi silmas pidades ning kas selline lisakaristus ühes põhikaristusega on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Kohtu veendumuse kohaselt tuleb tõstatatule vastata eitavalt. Kohus möönab, et G.J on

eelnevalt käesoleva väärteoga analoogse rikkumise toimepanemise eest karistatud – seda

nagu öeldud ühel korral – ning taas on käitunud viisil, mis on tinginud tema suhtes väärteomenetluse alustamise. Samas leiab kohus, et kõnealuste kahe rikkumise pinnalt ei ole

võimalik jaatada harjumusliku käitumismustri väljakujunemist ega sellise ohuprognoosi

olemasolu, mille põhjaks saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et G.J võiks jätkata analoogsete liiklussüütegude toimepanemist. Lisaks sellele tuleb silmas pidada, et kohtuvälise menetleja kohaldatud põhikaristus on pea sanktsioonimäära ülemäära lähedane, isik on oma süüd tunnistanud ja tehtut kahetsenud – seega ei ole võimalik rääkida süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud teosse ning ka üldpreventiivsetest kaalutlusest lähtuv väärteoga põhjustatud liiklusoht jäi abstraktseks.

Kokkuvõtvalt märgib kohus, et olukorras, kus LS § 227 lg 2 sätestab toimepandud väärteo

eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud keskmisest suurem rahatrahv ja puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse

kohaldamiseks, siis ületavad G.J-ile määratud põhija lisakaristus kogumis tema süü

suurust. Lisakaristuse kohaldamisest tingitud eksimus on hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena.

10. Maakohtule adresseeritud kaebuses on taotletud mh rahatrahvi vähendamist, kuna see mõjutab oluliselt kaebaja materiaalset olukorda.

Vastuseks tõstatatule märgib kohus, et kohtul puuduvad seaduslikud alused kohtuvälise menetleja otsuse korrigeerimiseks mõistetud rahatrahvi osas – kohtuvälise menetleja otsustus

vastab täielikult karistuse mõistmise üldpõhimõtetele, võtab täielikult arvesse konkreetse

kaasuse asjaolusid ja isikuandmeid ning kaebuses ei ole välja toodud ega viidatud ühelegi kaalutlusveale või materiaalõiguse väärale kohaldamisele, millega võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine määratud põhikaristuse osas. Mis puudutab viiteid sellele, et rahatrahvi kohaldamine mõjutab oluliselt kaebaja materiaalset olukorda, siis tuleb märkida, et kaebaja on kohtule esitanud küll tõendi selle kohta, et ta on

tasunud elatist, kuid puuduvad igasugused tõendid sissetuleku suuruse kohta. Teiseks tuleb märkida, et menetlusalune isik omab juhtimisõigust ning juhtimisõiguse saamise eelduseks on

liikluseeskirjade/liiklusseaduse tundmine. Seega oli menetlusalune isik teadlik millise

kiirusega ta kohustus sõitma. Samuti – arvestades, et menetlusalust isikut on ka eelnevalt karistatud LS § 227 rikkumise eest rahatrahviga, siis pidi isik teadma ka neid tagajärgi, mis

võivad kaasneda ja kaasnevad liiklusnõuete eiramisega. Menetlusalusel isikul oli võimalik vältida liiklusnõuete rikkumist ja sellega kaasneda võivaid negatiivseid tagajärgi, seda ta aga vajalikuks ei pidanud. Märgitust tuleneb, et menetlusalune isik on ise ükskõikselt suhtunud

7

teda/tema lähedasi ja tema majanduslikku toimetulekut mõjutavatesse aspektidesse, kõigist

kaebuses väljatoodud asjaoludest on kaebaja olnud teadlik ka ajal, mil ta käitus viisil, mis tingis talle liiklusnõuete rikkumise eest etteheidete tegemise, kaebaja poolt viidatud asjaolud

ei ole tema liiklusnõuetest kinnipidamist tinginud, mistõttu ei ole võimalik omistada neile

asjaoludele sedavõrd kaalukat kaalu, mis tingiks kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise määratud põhikaristuse osas.

11. Kohtuistungil taotles kaebaja rahatrahvi osatamist, viidates mitmete aspektidele, mis tema igakuist majanduslikku toimetulekut mõjutavad. Vastuseks tõstatatule märgib kohus etteruttavalt, et kaebuse taotlus jääb tagajärjetuks. Nimelt sätestab KarS § 66 lg 2, et kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja võib mõjuvatel

põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Menetlusse võtmise määruses kohustas kohus

kaebajat esitama hiljemalt kohtuistungil sissetulekut tõendava dokumentatsiooni. Kõnealust nõuet kaebaja ei täitnud. Kohtule adresseeritud kaebuse lisaks on küll elatise tasumist tõendav

pangakonto väljavõtte, ent ainuüksi ühe kohustuse väljatoomisest ilma konkreetse isiku

tervislikku majanduslikku seisundit teadmata pole võimalik teha järeldusi rahatrahvi ositi tasumise võimaldamise põhjendatuse osas. Veelgi enam on põhjendatud tõstatada küsitavusi

rahatrahvi osatamise võimalikkuse kohta olukorras, kus kaebajast menetlusalune isik on

kinnitanud kohtuistungil nii kehtiva töölepingu olemasolu ja selle kaudu saadavat

sissetulekut, kuid ka enda ettevõtte kaudu omanikutulu saamist. Seega ei ole vaadeldaval juhul sedastatavad mõjutavad põhjused, mis annaksid kohtule võimaluse kaaluda rahatrahvi tasumise osatamist.

12. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes V™S §-st 155 ja § 156 lg-st 3 ning V™S 12.

peatükist, rahuldab kohus esitatud kaebuse osaliselt, s.o kohaldatud lisakaristuse osas ning

tühistab kohtuvälise menetleja otsuse lisakaristuse määramise osas. Muus osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja tühistamata. Kuna kohtuvälise menetleja poolt

määratud rahatrahvi tasumise tähtajad on saabunud, siis korrigeerib kohus selles osas kohtuvälise menetleja otsust.

/allkirjastatud digitaalselt/