1-09-2869/11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15 juuni 2009, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-2869 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 10 juuni 2009, Tallinn Kriminaalasi P.T süüdistuses KarS § 200 lg 1 -§ 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 06 aprilli 2009 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav P.T Prokurör Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste Süüdistatav

P.T, ik: xxx, varem korduvalt

kriminaalkorras karistatud. Vahistatud 06.aprillil 2009 kohtusaalist. Kaitsja Vandeadvokaat Rein Kiviloo

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 06 aprilli 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-09-2869, P.T süüdistusasjas, muutmata.

Apellatsioon jätta rahuldamata.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

P.T-le esitati KarS § 200 lg 1 - § 25 lg 2 järgi süüdistus selles, et tema,

30.11.2008.a. kella 23:00 paiku Tallinnas Mustamäe linnaosas Mustamäe suunal asuvas

bussipeatuses, tungis kallale A. S. (ka A. S. ja A. S.), lüües teda vallasasjade äravõtmise eesmärgil vähemalt kolmel korral rusikaga näo piirkonda, peale seda haaras juustest ja tõukas

kannatanu pikali maha, millest kannatanu tundis füüsilist valu. Kui kannatanu juba lamas pikali maas, lõi P.T teda jalaga vastu külge ja nõudis 300 krooni üleandmist. Kui kannatanu selgitas, et tal raha ei ole, otsis P.T tema taskud läbi ja võttis seejärel maast klaaspudeli, lõi pudeli katki ja ähvardas sellega kannatanut vigastada ja nimelt,

ähvardamiseks näitas kannatanule katkilöödud pudelit, mida hoidis käes pudelikaelast, suunates terava, kildudega osa kannatanu näo poole ja lõi püsti tõusvat kannatanut veelkord

jalaga vastu külge, millest kannatanu uuesti maha kukkus. Kuna seejärel saabus

politseipatrull ja pidas P.T kinni, katkestas P.T oma tegevuse kannatanu suhtes. P.T põhjustas kannatanule oma tegevusega füüsilist valu ja tervisekahjustusi – silmalau ja silmaümbruse vigastused ja põrutused.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

Maakohus tunnistas P.T süüdi KarS § 200 lg.1-§ 25 lg.2 järgi ja mõistis karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

KarS § 68 lg.1 alusel arvestas karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud 1 päeva ja

kandmata karistuseks luges 3 (kolm) aastat 11 ( üksteist) kuud 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise 12.08.2008.a. Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o. 1 (üks) aasta 5 (viis)

kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. Mõistis ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 5 (viis) aastat 5 (viis) kuud 26 (kakskümmend kuus) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges 06.04.2009.

APELLATSIOON:

Apellatsioonis süüdistatav märgib, et tema pole KarS § 200 ettenähtud kuritegu toime pannud.

Tunnistab puhtsüdamlikult õigusvastase teo toimepanemist ja kannatanule füüsilise valu ja kannatuste tekitamist. Kuid ta ei pannud toime kannatanu vara hõivamise katset. Eitab, et oleks kannatanu taskus sorinud ja temalt raha nõudnud. Kannatanu on kinnitanud, et temalt ei võetud midagi ära. Palub asi läbi vaadata ja mõista kergem karistus. Ta ei saa toetada abikaasat sünnitusel. Ta on aru saanud oma teost ja puhtsüdamlikult kahetseb.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS.

3

Apellantsüüdistatav toetas esitatud apellatsiooni. Palus tema tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi ja mõista kergema karistus.

Kaitsja toetas apellatsiooni, taotles toimepandu ümberkvalifitseerimist ja karistuse kergendamist.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Süüdistatava käitumisele antud juriidiline hinnang vastab kriminaalasja materjalidega tuvastatule, on õige ja põhistatud. Mõistetud karistus on kooskõlas seadusega. Palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega ja ära kuulanud menetlusosalised leidis, et maakohus on jälgitavalt motiveerinud oma järeldusi ning on hinnanud kogutud ja vahetult uuritud tõendeid nende kogumis ning on põhjendanud ka osade

tõendite ebausaldusväärsust.

Tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt on arusaadav kohtu

siseveendumuse kujunemine. Otsuses on piisava selgusega põhistatud süüdistatava poolt toimepandud teo vastavust KarS § 200 lg 1 sätestatud deliktistruktuuri elementidele ja KarS § 25 ettenähtule. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks juba maakohtu poolt analüüsitud tõendeid uuesti hinnata,

tõendite ümberhindamiseks seaduslikud alused puuduvad. Seetõttu piirdub ringkonnakohus vaid apellatsiooni põhilistele väidetele hinnangu andmisega.

Apellatsioonis esitatud paljasõnaline väide, et tema ei ole kannatanult raha nõudnud ega

taskus sorinud on maakohtu poolt eelkõige kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ja

maakohtu istungil seaduslikult avaldatud ütlustega juba kummutatud. Kohtuistungi ajaks

surnud kannatanu ütlusi on maakohus kõrvutanud teiste vahetult uuritud tõenditega. On tulnud seaduslikult järeldusele et kannatanu poolt antud ütlused sündmuste toimumisest ning

süüdistatava poolt just varavastase kuriteo toimepanemisest on kogutud ja kontrollitud

tõenditega riimuvad ning piisavad tuvastamaks, et süüdistatav on temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud, on selles süüdi. Apellatsioonis on süüdistatav tunnistanud kannatanule füüsilise valu ja kannatuste tekitamist,

seega on võrreldes maakohtus antud ütlustega oma positsiooni muutnud ning peksmist tunnistanud. Oma ütluste muutmist süüdistatav ringkonnakohtu istungil veenvalt põhjendada ei osanud, väitis, et tema poolt maakohtu istungil antud ütlused olid valed, ta tegi vea. Maakohus on süüdistatava poolt maakohtus antud ütlused lugenud ebausaldusväärseteks ning

teiste tõenditega ümber lükanud. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava poolt

apellatsioonikohtus ütluste muutmine ei too endaga kaasa nende usaldusväärseteks tunnistamist. Ka tema poolt ringkonnakohtus antud ütlused on erinevad nii kannatanu kui ka tunnistajate poolt antud ütlustega.

Põhiliseks apellandi taotluseks on temale mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamine ja uue otsusega kergema karistuse mõistmine. Ringkonnakohtus apellant karistuse kergendamise põhjendusi ei lisanud, sidus kergema karistuse mõistmise tema teo ümber kvalifitseerimise taotlusega.

Kohtukolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning eeltoodud põhistusel jättis toimepandule antud õigusliku hinnangu muutmata, seega

4

nimetatud alusel kohtuotsusega mõistetud karistuse muutmiseks apellatsioonikohtul seaduslikud alused puuduvad.

Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine

ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isiksusele või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

Maakohus on mõistetud karistust põhistanud, mõistetava karistuse motiveerimise nõue on täidetud. Maakohtule on teada olnud, et süüdistatava abikaasa ootab last ja maakohus on seaduslikult tulnud järeldusele, et selline asjaolu ei anna alust kergema karistuse mõistmiseks.

Karistuse mõistmisel arvestatakse eelkõige süü suurust. Maakohus ei ole seaduses ettenähtud karistust kergendavaid asjaolusid tuvastanud. Maakohtu istungil süüdistatav oma süüd eitas,

puhtsüdamlikku kahetsust ei väljendanud. Apellatsioonis on süüdistatav väitnud, et on aru saanud teo ebaseaduslikkusest ja puhtsüdamlikult kahetseb.

Kohtukolleegium leiab, et KarS § 57 lg 1 p 3 ettenähtud karistust kergendava asjaolu, puhtsüdamliku kahetsuse, arvestamiseks peab selline asjaolu olema kontrollitav ja tulenema asja materjalidest. Puhtsüdamlik kahetsus puudub kui süüdistatav ei ole temale etteheidetavat

tegu omaks võtnud. Antud juhul ei ole süüdistatav röövimise toimepanemist tunnistanud,

seega pole alust ka rääkida kahetsuse puhtsüdamlikkusest. Kohtukolleegium leiab, et kui

kohtueelsel uurimisel ja esimese astme kohtus süüdistatav sõnades ega tegudes ei väljenda

oma siirast kahetsust ja alles apellatsioonis seda märgib taotledes kergema karistuse mõistmist, pole kahetsus usutav ega anna alust põhistatud karistuse muutmiseks.

KarS § 200 lg 1 sanktsioon näeb ette kahekuni kümneaastase vangistuse. Maakohus on

süüdlasele mõistnud 4 aastase vangistuse, seega sanktsiooni alammäärale ligilähedases

tähtajas ning on põhjendanud miks ei ole seadusega kooskõlas P.T karistamine

sanktsiooni alammääras. Kohtukolleegium maakohtu põhjendustega nõustub, apellatsioonis puuduvad kohtu järeldust kummutavad argumendid.

Süüdistatava isiku arvestamine on karistuse mõistmisel õigustatud ja maakohus on

seaduslikult sedastanud, et tegemist on varem kriminaalkorras karistatud isikuga, kes uue

raske kuriteo pani toime katseajal ja eelmise otsusega määratud katseaja algusest oli möödunud vaid kolm kuud. Sellest tulenevalt on seaduslik ka maakohtu poolt KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmine.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 06 aprilli 2009 otsuse muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER