2-16-11940/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-11940

Tsiviilasi

S.M. hagi P.M. vastu elatise suurendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

719,86 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 09. veebruari 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.M. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): S.M. (isikukood: XXX); seaduslik esindaja

I.R. ; lepinguline esindaja Piret Kägo

Vastustaja (kostja): P.M. (isikukood: XXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.M. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 09. veebruari 2017 otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta ringkonnakohtu kantud menetluskulud S.M. kanda.

4. Jätta

menetluskulude

rahaline

suurus

kindlaks

määramata seoses vastustajale hüvitamisele kuuluvate

menetluskulude puudumisega.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. S.M. (hageja/laps) esitas 19.07.2016 hagi P.M. (kostja/lapse isa) vastu elatise suurendamiseks

miinimumsummani alates 19.07.2016.

Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et viimased kaks kuud ei ole kostja kompromissis kokkulepitud

elatisraha maksnud, maksed puudusid ka 2015. a esimesel poolaastal, mitmed korrad on elatist

makstud tagantjärgi.

Lapse emal I.R. l on tuvastatud keskmine puue ja 60 % töövõimetus, tema ainsaks sissetulekuks on

töövõimetuspension. Sissetulekust ja lapse elatisrahast ei piisa lapse kulutuste katmiseks. Kulutused

lapsele on järgmised: eluasemekulud 90 eurot, söögikulud 100 eurot, transpordikulud 50 eurot,

sidekulud 7 eurot, tervishoiukulud 30 eurot, kulutused hügieenitarvetele 25 eurot, kulutused

koolikohustuste täitmisele 50 eurot, riietele, jalanõudele kulub 70 eurot, huvitegevused, enesearendus

20 eurot, kokku 442 eurot. Eeldades, et kumbki vanem peab katma pooled lapse kulud, siis kostja

poolt makstav elatis ei võimalda katta pooli lapse kulutusi ja vajalik on elatise suurendamine.

Äriregistri andmetel on kostja alates 16.02.2012 füüsilisest isikust ettevõtja ja seega ei elatu ta ainult

invaliidsuspensionist.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja töövõimetus on endiselt 60% ja sissetuleku suuruseks alates

01.04.2016 igakuiselt 191,23 eurot. Lapsele makstava elatisraha suurendamisega ei ole nõus, sest

sissetulek ei võimalda suurema elatise maksmist. Kostja on lapsele alates 26.05.2008 maksnud elatist

rohkem kui kompromissis kokku lepitud, makstud on 37,96 eurot kuus. Kostja on võtnud lapse

kasvatamisest osa võrdses osas lapse emaga. Laps õpib Krabi koolis ja elab nädala sees õpilaskodus,

edasi ühe nädalavahetuse elab ema ja teise kostja juures vastavalt lastekaitsespetsialisti vahendusel

sõlmitud kokkuleppele. Kokkulepe oli, et laps viibib mõlema vanema juures võrdse aja, tegelikult on

laps olnud rohkem isa juures.

Elatise maksed puudusid 2015 I poolaastal põhjusel, et I.R. ei osalenud nimetatud perioodil lapse

kasvatamises, vaid viibis seoses töötamisega Soomes ja Põhja-Eestis. Lapse emaga oli kokkulepe, et

kui laps elab isa (kostja) juures, siis kostja elatist ei maksa. Viidatud perioodil laekusid lapsele riigi

poolt makstavad toetused ema arvele ja ema ei kasutanud neid summasid lapse huvides. Kostja on

osalenud lapse kasvatamises, on maksnud kooli ja huvialaga seotud kulutusi, ei ole deklareerinud

elatisraha andmeid, on aastaid võimaldanud I.R. l lisada lapse tuludeklaratsiooni tulumaksu

soodustuste saamiseks.

Kostja vaidles hageja poolt esitatud kuludele vastu ning esitas omapoolsed kuluarvestused, mille

kohaselt kulutused lapsele on järgmised: söögiraha, 5 eurot päevas, kokku 4 päeva kuus s.o 20 eurot,

hügieenitarbed ühes kuus 15 eurot, riided, sidekulud 5 eurot, lapse arengut soosivad vahendid 20

eurot kuus, kulutused kooli tarbeks 10 eurot kuus. Lapse puude tõttu on ühistransport tasuta, vajadusel

aitavad sõbrad arsti juurde minekul, on kasutanud ka taksot, 10 eurot kuus. Kostja on menetluse

käigus esitanud omapoolse kompromissettepaneku, mille kohaselt tuleks arvestada lapse emale

makstavate riikliku toetusega 80,55 eurot ja peretoetusega 50 eurot, samuti linnavalitsuse poolt I.R.

le makstava hooldajatoetusega 80 eurot. Kostja on nõus maksma lapsele elatist 40 eurot kuus, kuid

sellele tuleks lisada ema poolne panus samuti summas 40 eurot kuus. Kostja leiab, et lapsele

makstavaid toetusi ei tohiks kasutada ema enda huvide katteks nt söök ja kommunaalkulud, samuti

ei tohiks kulutada seda raha meelelahutuseks. Elatise summa peaks kuluma kooliga seotud kuludeks

36 eurot, ATH-ga ravimi kulutused 24 eurot, igakuised arstivisiidid 10 eurot, kiireloomulised kulud

10 eurot, kokku 80 eurot.

Kostja täpsustas, et lisades summale taskuraha kooli 5 eurot, kommunaalmaksed 10 eurot, elatisraha

40 eurot, oleks kokku summa 140 eurot (tl 47-48). Emal tuleks esitada summade kasutamise kohta

kuludokumendid. 09.01.2017 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et on nõus kompromissi korras

elatist suurendama ja maksma kuni 50 eurot. Kostja selgitas, et tegutseb FIE-na, tegeleb plekitöödega,

milleks samuti tuleb teha kulutusi, vastasel korral ei ole võimalik ka kasumit teenida.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 09.02.2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus ei hinnanud, kas kohustatud pool on täitnud 27.05.2008 Tartu Maakohtu määrusega

kinnitatud kompromissis märgitud kohustuse või mitte. Kohus hindas, kas kompromissis märgitud

elatise summat tuleb suurendada.

Kohus lähtus hageja poolt 17.11.2016 menetlusdokumendis esitatud nõudest, st suurendada kostjalt

välja mõistetud elatist selliselt, et elatise suuruseks oleks igakuiselt veerand miinimumpalka.

Kohus leidis, et S.M. elukohaks on nii ema kui ka isa elukoht.

Kohus nõustus kostja väidetega, et kostja on osalenud kogu aeg lapse kasvatamises. See asjaolu on

tõendatud lapsele elatise maksmisega ja lapsega seotud kulutuste kandmisega (kunstikool, jalgratas,

judoklubi, kunstitarbed, ravimid).

Laps vajab oma tervisliku seisundi tõttu tavapärasest suuremat tähelepanu ja pidevaid kulutusi

ravimitele. Kohtu hinnangul ei tõenda hageja esitatud Ere Tuunase seisukoht ATH diagnoosiga laste

kohta siiski lapsele tehtud tegelikke vajaminevaid kulutusi.

Hageja seadusliku esindaja poolt esitatud arvestused kulutuste kohta on olnud muutlikud ja

arvestuslikud, mis ei kajasta tegelikult lapsele tehtud kulutusi. Esialgses kulude arvestuses on

kulutuste suuruseks märgitud 442 eurot, järgnevalt 633 eurot. Kostja on kogu menetluse kestel asunud

seisukohale, et lapsega seotud vajalikud kulud on suuruses ca 80-140 eurot kuus. Kohus viitab ka

asjaolule, et hageja seadusliku esindaja sissetulekud ilmselgelt ei ole võimaldanud lapsele arvestuses

märgitud ulatuses omapoolsete kulutuste tegemist.

Veenvad ei ole hageja seadusliku esindaja väited, et olukorras, kus sissetulek kokku on ca 747,73

eurot, oleksid sellest kulutused lapsele 400 euro suuruses summas.

Maakohus möönis, et kostja poolt lapsele kulutatud summad on suuremas kooskõlas tema

ligikaudsete sissetulekutega (ca 254,97 eurot).

Põhjendatuks ei saa lugeda I.R. poolt lapsele tehtavate ravimite kulutusi summas 84 eurot. Kostja on

oma väidete tõendamiseks esitanud ostutšeki, millest nähtuvalt hagejale vajalikule ravimile kehtib

soodustus 90 % ja kostja on ravimi eest tasunud 5,86 eurot (tl 49). Seega tuleb lapsele vajalike ATH

ravimite ostuks põhjendatud ja vajalikuks summaks lugeda ca 24 eurot.

Kostja on esitanud vastuväited lapse eest tasumisele kuuluvate kommunaalkulude s.o 90 eurot kuus

tasumise osas. 03.10.2016 kohtuistungil selgitas I.R. (tl 31-32), et tema kasutuses on kolmetoaline

korter, lapsel on oma tuba, kommunaalmaksed keskmiselt on 125-140 eurot kuus. Kohus leidis, et

olukorras, kus laps kooli ajal nädala sees ei ela kummagi vanema juures, vanemate juures on

vaheldumisi nädalavahetusel, laps elab ühe vanema juures keskmiselt 4 päeva kuus, on põhjendamatu

arvestada lapse kommunaalkuludeks peaaegu täielikult kogu kommunaalkulude eest esitatud arvet.

Arvestuslikult saaks lapse kuludeks arvestada kommunaalmaksete summast ¼ osa, s.o ca 35 eurot

kuus.

Lapse ema on seisukohal, et toidule kulub 60 eurot kuus, lapse isa arvutuste kohaselt 20 eurot kuus.

Kohus pidas usutavamaks P.M. esitatud arvestust (s.o 5 eurot päevas) ja leiab, et lapse põhjendatud

toiduraha suuruseks saab lugeda ca 20 eurot kuus.

Kohus leidis, et arvestades lapse esmavajadusi, tema tavalist elulaadi, vanemate tegelikku rahalist

panust, tuleb ühe vanema poolt tehtavaks vajalikuks kulutuseks lapse ülalpidamisel lugeda ca 140

eurot ühes kuus.

Eelnevat arvestades tuleb lapse ülalpidamise suuruse määramisel arvestada riigi ja kohaliku

omavalitsuse poolt makstavaid toetusi, kokku summas 210,55 eurot, mis arvestatuna ühe vanema

panust moodustab 105,27 eurot.

Koos vanemapoolsete panustega ja lapsele makstavate toetustega kujuneb lapse ülalpidamiseks

kokku ühes kuus emal 245,27 eurot. Arvestades ka kostja poolt makstavat elatist so 31,96 eurot kuus,

on kostja panus kokku 171,96 eurot, koos lapsele makstavate toetustega 277,23 eurot. Kokku on lapse

kasvatamiseks kuluv summa 522,50 eurot. Kohus leidis, et viidatud summa on piisav lapse

esmavajaduste katmiseks ning kostja poolt makstavat elatist ei tule suurendada.

Maakohus märkis, et tõendamist ei ole leidnud lapse ema väide, et lapse isa teenib tegelikult rohkem

ja on seetõttu võimeline ka rohkem maksma.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus,

millega rahuldada hagiavaldus täies ulatuses ning mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis alates hagi

esitamisest veerand miinimumpalga ulatuses (2016. aastal 107,5 eurot, alates 2017. aastast 117,5

eurot).

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus lugenud kostja poolt esitatud faktid tõendatuks ilma, et kostja

oleks vastavaid tõendeid esitanud. Samas on kohus pidanud ebausutavaks hageja seadusliku esindaja

poolt lapsele tehtud kulutusi, kuigi hageja esindaja on oma väidete kinnitamiseks esitanud kohtule

tõendid.

Kostja poolt lapse ülalpidamiseks tehtud kulutused ei ole piisavad. Maksed on kaootilised, neid ei ole

teostatud igakuiselt ning lisaks ei ole 30 euro suurune elatis täna enam piisav lapse ülalpidamiseks.

Hageja seaduslik esindaja on esitanud kohtule tõendina lapse kulutuste kohta arved/tšekid, 2016. a

sügisest, millest nähtuvalt hageja seaduslik esindaja kannab kulusid seoses lapse toitlustamisega,

transpordiga, hobidega, samuti ostab hageja seaduslik esindaja lapsele riided, jalanõud, vitamiinid ja

muu vajaliku.

Hageja leiab, et Ere Tuunase koostatud õiend on kohane tõend ATH diagnoosiga lapse igakuiste

kulutuste kohta. Hageja ema on nimetatud tugirühmas osalenud ning õiendi koostaja kasvatab ka ise

ATH diagnoosiga last, olles seega ATH diagnoosiga lapse igakuiste kulutustega täpsemalt kursis.

Hageja ei nõustu kohtu etteheidetega, mille kohaselt hageja esitatud kuluarvestused on muutlikud ja

arvestuslikud. Hageja kirjalikult esitatud selgitustest nähtub, et tegelikult keskmised kulud igas kuus

on ca 510 eurot.

Hageja ema sissetulekuteks oli menetluse ajal töötasu summas ca 500 eurot, lisaks invaliidsuspension

191 eurot ning lapsehooldustasu 50 eurot, millele lisandub hageja puudega seotud toetus ravimite

soetamiseks 80 eurot ning KOV toetus puudega lapse hooldamise eest 80 eurot. Antud sissetulekute

juures on reaalne, et hageja esindaja saab lapsele kulutada ca 500 eurot.

Hooldaja toetuse eesmärgiks ei ole lapse ülalpidamine, vaid puudega lapse elu parem korraldamine

(juhendamine, järelevalve) ja vanema võimalike sissetulekute puudumise või vähenemise

kompenseerimine puudega lapse hooldamise tõttu. Seega on riiklike toetustega lapse igakuistest

väljaminekustest kaetud 130 eurot, mitte 210 eurot.

Õige ei ole kohtu järeldus, et kostja ei saa puude tõttu tööl käia. Äriregistri andmetel kostja tegutseb

ettevõtjana, millest võib järeldada, et ta suudab töötada küll.

5. Kostja P.M. (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt ei võimalda kostja

rahaline olukord suuremat elatist maksta. Vastustaja sissetulek on töövõimetuspension,

sotsiaalkindlustusameti toimetulekutoetus ja saab kord kuus toidupangast abi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

resolutsiooni tühistamiseks ega muutmiseks. Küll aga peab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 21

alusel vajalikuks muuta ja täpsustada maakohtu otsuse põhjendusi.

Nõustudes osaliselt ka esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS

§ 654 lg-ga 6 vajalikuks neid oma otsuses korrata.

7. Hageja palus mõista kostjalt välja elatis veerandi miinimumpalga ulatuses. Lapse ema ja isa vahel

on 27.05.2008 kinnitatud kompromiss tsiviilasjas nr 2-08-12303, mille järgi kohustus kostja maksma

elatist 500 krooni (31,97 eurot) kuus.

7.1. Maakohus käsitles menetluses küsimust, kas 27.05.2008 Tartu Maakohtu määrusega kinnitatud

kompromissis märgitud elatise summat tuleb suurendada. Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb

elatise suuruse muutmise üle otsustades üldjuhul võtta aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja

tuvastada, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (Riigikohtu

28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p

36). Sellest lähtudes arutas maakohus 01.11.2016 toimunud kohtuistungil kulutuste suurust ja

tõendatust.

Maakohus asus seisukohale, et poolte esitatud tõendid ei tõenda lapsele tehtavaid pidevaid kulutusi.

Seega pole õige apellatsioonkaebuses toodud väide, et maakohus on lugenud tõendatuks kostja poolt

esitatud kulutused lapsele. Maakohus möönis, et lapse isa kulutused lapsele on suuremas kooskõlas

tema ligikaudsete sissetulekutega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nimetatud seisukohaga.

Samuti on hageja seaduslik esindaja ise märkinud 17.11.2016 menetlusdokumendis, et ei vaidle vastu

sellele, et kostja kulud võivad olla 80 eurot (tl 67).

Kuivõrd pooltel puudus vaidlus selle üle, et kostja on teinud lapse ülalpidamiseks kulutusi ja nende

suurusjärk võib olla 80 eurot, siis on põhjendamatu hageja etteheide maakohtule, et kohus on lugenud

kostja tehtud kulutused tõendatuks ilma konkreetsetele tõenditele viitamata.

7.2. Ringkonnakohus märgib, et kostja on menetluse jooksul aktiivselt vastu vaielnud hageja

seadusliku esindaja kulutustele, mistõttu tuli maakohtul võtta seisukoht, millises ulatuses on hageja

seadusliku esindaja kulutused lapsele põhjendatud ja millises osas mitte.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et olukorras, kus hageja seadusliku esindaja

sissetulek oli maakohtu menetluse ajal ca 747,73 eurot kuus, ei ole põhistatud, et hagejale kulude

katmiseks kuluks sellest 400 eurot kuus. Kuigi hageja seaduslik esindaja väidab, et tema sissetulekute

juures on reaalne, et ta saab lapsele kulutada ca 500 eurot kuus, siis esitatud tõenditest ja asjaoludest

tulenevalt ei pea ringkonnakohus seda usutavaks.

See tähendaks, et kui lapse väidetavad kulutused maha arvata (ca 500 eurot), jääks lapse emale enda

ülalpidamiseks 247,73 eurot (747,73-500). Olukorras, kus hageja seaduslik esindaja on 03.10.2016

istungil väitnud, et talvel on ainuüksi kommunaalmaksed üle 250 euro, siis ei jääks lapse emale endale

toiduks jm kulutusteks sisuliselt midagi järele.

Ringkonnakohus leiab, et isegi kui üks vanem saab teoreetiliselt kulutada oma lapse peale 500 eurot

kuus, ei tähenda see, et lapse ülalpidamiseks vajalikud kulutused oleksid sellega tõendatud või et

vajalikud kulutused oleksid varasemaga võrreldes tõusnud.

Seetõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et tõendatud ega põhjendatud ei ole hageja väide, et

hageja seaduslikul esindajal kulub hageja peale ühes kuus 500-510 eurot. Seda enam, et

apellatsioonkaebuses on hageja seaduslik väitnud, et apellatsioonimenetluse ajaks ei ole tal enam

tööd, mistõttu on veel vähem tõenäoline, et lapse ema tehtavad kulutused lapse peale on 500-510

eurot kuus.

7.3. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses eraldi vaidlustanud, et maakohus luges hagejale vajalike ATH

ravimite ostuks põhjendatud ja vajalikuks summaks ca 24 eurot.

Hageja väitel nähtub Ere Tuunase õiendist, et ATH diagnoosiga laste riietele kulub rohkem raha kui

tervete laste riietele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et Ere Tuunase seisukoht (tl 75-77) ei tõenda hageja

ülalpidamiseks tegelikke vajaminevaid kulutusi. Tegemist on üldise hinnangulise arvamusega, mis ei

tõenda konkreetse tsiviilasja asjaolusid.

7.4. Hageja leidis, et põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et arvestuslikult saaks hageja kuludeks

arvestada kommunaalmaksete summast ¼ ehk ca 35 eurot kuus.

Riigikohus on 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-s 23.4 märkinud, et mõlemad vanemad

kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid, mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi.

Iseenesest on õige hageja seisukoht, et vaatamata sellele, et laps ei viibi nädala sees kummagi vanema

juures, tuleb kommunaalkulude juures arvestada, et lapse ema ei saa lapse koolis viibimise ajaks kütet

välja lülitada. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et põhjendamatu on arvestada lapse

kommunaalkuludeks peaaegu täielikult kogu kommunaalkulude eest esitatud arvet, seda aga eelkõige

põhjusel, et lisaks lapsele elab samas korteris ka ema.

Asja materjalidest nähtuvalt viibib laps praegusel juhul kummagi vanema juures ligikaudu võrdse osa

ajast. Vaidlustatud ei ole maakohtu otsuses märgitut, mille kohaselt on lapse elukohaks nii ema kui

ka isa elukoht. Kumbki vanem kannab lapse eluasemega seotud kulutusi esmajoones selle aja eest,

mil laps viibib tema juures. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et põhjendatud ei ole nõuda lapse

isalt lapse ema juures elamisega seotud kulutuste hüvitamist enam kui ¼ ulatuses kommunaalkulude

summast kuus.

7.5. Maakohus leidis, et põhjendatud toiduraha suuruseks saab lugeda, et lapse peale kulub kuus 20

eurot. Apellatsioonkaebuses ei ole seda eraldi vaidlustatud.

Riigikohus märkis 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, et lapse ülalpidamine tähendab

lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt ka

nt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12).

Eeltoodule tuginedes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et ühe vanema poolt tehtavaks

vajalikuks kulutuseks lapse ülalpidamisel saab lugeda ca 140 eurot kuus. Isegi kui hageja seadusliku

esindaja kantavad kommunaalkulud lapsele on ühes kuus keskmiselt 70 eurot, ei ole alust jätta

lisanduvaid kulutusi kostja kanda.

8. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus on arvestanud Võru linna poolt

hageja seaduslikule esindajale makstav hooldajatoetuse 80 eurot lapse ülalpidamise kulude katteks.

Maakohus leidis, et lapse ülalpidamise suuruse määramisel tuleb arvestada riigi ja kohaliku

omavalitsuse poolt makstavaid toetusi, kokku summas 210,55 eurot (80,55+50+80).

Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et hooldaja toetuse eesmärgiks on puudega lapse elu parem

korraldamine ja vanema võimalike sissetulekute puudumise või vähenemise kompenseerimine lapse

hooldamise tõttu.

Ringkonnakohus leiab, et hageja väited hooldajatoetuse eesmärgi osas pigem kinnitavad maakohtu

seisukohta, et hooldajatoetus on mõeldud käesoleval juhul puudega lapse ülalpidamise tõttu

suurenevate kulude kompenseerimiseks, mistõttu on põhjendatud lugeda kõnealune summa (80 eurot)

lapse ülalpidamise kulude katteks.

9. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Selle

eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal

vanemal (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13).

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja seaduslik esindaja saab lisaks oma sissetulekutele ka

lapsega seotud toetusi 210,55 euro ulatuses ning seetõttu on tal võimalik kanda suuremas ulatuses

lapsega seotud kulusid, ei ole alust nõuda kostjalt seetõttu suuremat elatist.

Riigikohus on 09.06.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p-s 28.2. selgitanud, et kohus saab

asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest

väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega

arutatud (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Ainuüksi riiklike

peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära

vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv

põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleva tsiviilasja asjaoludest tulenevalt esineb toetuste arvestamiseks

mõjuv põhjus. Vanemad on mõlemad 60 %-lise töövõime kaotusega, samuti viibib laps võrdselt

kummagi vanema juures üksnes nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Asja materjalidest nähtuvalt

on kostja osaliselt töövõimetu 2001.a toimunud üliraske liiklusvigastuse tagajärjel.

Hageja väidab, et äriregistri andmetel tegutseb kostja ettevõtjana, millest võib järeldada, et ta suudab

töötada. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et äriregistri kanne ei tähenda automaatselt, et kostja

töövõime oleks seetõttu suurem või et tema sissetulekud oleksid suuremad.

10. Ringkonnakohus selgitab, et kuna laps elab üksnes poole koolivälisest ajast emaga, siis ei ole

eelduslikult tegemist olukorraga, kus lapsel tekib vajadus nõuda isalt lisaks veel täiendavat elatist

sellele, mida isa juba niigi ülalpidamiseks kannab. Ka Riigikohus märkis 09.06.2017 otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-70-17 p-s 23.1, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh

kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult

ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista.

Küll aga märkis Riigikohus p-s 23.2, et elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju

aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema

kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist

(vt Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13 p 12, 08.03.2017 määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-177-16, p 11).

11. Käesolevas asjas on vanemad sõlminud kompromissi, mille kohaselt kostja maksab elatist 31,96

eurot kuus ning hageja ei ole tõendanud niisuguseid asjaolusid, mis annaksid alust kokkulepitud

elatist suurendada.

Ringkonnakohus märgib, et kompromiss on sõlmitud 26.05.2008.a, seega ajal, mil laps oli veidi alla

kahe aasta vana. Käesolevaks ajaks on hageja saanud 11-aastaseks. Lapse kasvamine ei anna

iseenesest alust asuda seisukohale, et ühtlasi on kasvanud ka tema ülalpidamiseks tehtavad vajalikud

kulud. Nagu nähtub Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a

novembris koostatud uurimusest „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja

analüüs" (http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/ lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf),

on vanuses 1-2 lapsele tehtavad igakuised ülalpidamiskulud hoopis märkimisväärselt suuremad kui

11-13 aasta vanuse lapse ülalpidamiskulud.

12. Maakohus asus seisukohale, et ehkki laps elab õppeperioodil suurema osa ajast õpilaskodus, on

lapse ülalpidamiseks kuuluv summa igas kuus 522,50 eurot, mis on 52,50 euro võrra suurem, kui

kuupalga alammäär. Seda vaatamata sellele, et mõlemad hageja vanemad on 60 % ulatuses

töövõimetud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et koos vanemate poolsete panustega ja lapsele makstavate

toetustega on ema poolt lapse ülalpidamiseks kantava põhjendatud kulu suuruseks kokku 245,27 eurot

(105,27 (pool toetustest) +140). Lisades sellele veel isa kantavad kulud 140 eurot, elatis 31,96 eurot

ja ülejäänud pool toetustest 105,27 eurot, moodustab lapse ülalpidamiseks kuluv summa igakuiselt

522,50 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu eelviidatud käsitlus kooskõlas Riigikohtu

praktikaga.

13. Ringkonnakohus märgib, et maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti TsMS § 164 lg 1 alusel,

kuna elatise suurendamise nõude puhul ei ole tegemist ei hagilise abieluasja ega põlvnemisasjaga.

Ülalpidamisasja puhul tulnuks lähtuda üldsätetest (TsMS § 162 või § 163, erisättena § 164 lg 3).

Maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust ei ole aga apellatsiooniastmes vaidlustatud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades tsiviilasja olemust ja asjaolusid on lõpptulemusena

menetluskulude jätmine poolte endi kanda õiglane ning seda võimaldab TsMS § 162 lg 4.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. Apellandi kanda jäävad seega esmalt tema enda

menetluskulud (õigusabikulud ja sõidukulud). Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja

esitanud ning menetluskulude olemasolu ei nähtu ka asja materjalidest, siis jätab ringkonnakohus

kostjale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata põhjendusel, et

niisuguseid kulusid ei ole tekkinud.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/