1-15-9308/276 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

30. august 2017

Kohtuasja number

1-15-9308

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Tiit Lõhmus ja Mati Kartau

Kohtuistungi sekretär

Kertu Kuusik

Kohtuasi

Peep Haviku vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 1. augusti 2017. a määrus

Määruskaebuse esitaja

Peep Haviku kaitsja vandeadvokaadi abi Marko Tammann

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Antti Aitsen

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. august 2017, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Määruskaebemenetluse pooled kohtuistungile ei ilmunud

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 1. augusti 2017. a määrus osas, millega maakohus määras, et

Peep Haviku tingimuslik vahistamine kohaldub vahetult pärast Peep Haviku suhtes

kohaldatud tõkendi – vahistamine – tühistamist Harju Maakohtu menetluses olevas

kriminaalasjas nr 1-15-693.

2. Teha tühistatud osas uus otsustus, määrates, et Peep Havik tuleb käesolevas kriminaalasjas

vahistada, kui ta vabaneb enne käesoleva kriminaalmenetluse lõppu kriminaalasjas

nr 1-15-693 vahi alt, välja arvatud juhul, kui asjas nr 1-15-693 karistatakse Peep Havikut

vangistusega ja tõkend vahistamine tühistatakse selle vangistuse kandmisele asumise

hetkest; samuti tuleb Peep Havik vahistada, kui ta vabastatakse kriminaalasjas nr 1-15-693

talle vangistuse mõistmise korral selle kandmiselt enne käesoleva kriminaalmenetluse

lõppu.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 1. augusti 2017. a määrus muutmata, kuid muuta

kohtumääruse põhiosa, jättes sellest välja järelduse, et Peep Havik tuleb vahistada mh

seetõttu, et ta võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, advokaadist kaitsja, samuti

kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja.

Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Varasem menetlus

1. Viru Maakohtu 10. novembri 2015. a määrusega ja uuesti sama kohtu (teise kohtuniku)

7. novembri 2016. a määrusega anti Peep Havik koos veel mitme isikuga kohtu alla. P. Havik anti

kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 21 p 1 – § 22 lg 3 (alates 1. jaanuarist

2015 KarS § 184 lg 21–§ 22 lg 3) järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Süüdistuse

kohaselt aitas P. Haavik finantseerimisega kaasa suure koguse hašiši grupiviisilisele käitlemisele

suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kohtu alla andmisel P. Haviku suhtes tõkendit ei

kohaldatud. Maakohtu 7. novembri 2016. a määrusega määrati kohtulikuks arutamiseks arvukalt

kuupäevi ajavahemikus 9. jaanuarist kuni 29. novembrini 2018, samuti määras kohus, et

kohtuistung jätkub 2019. aasta maikuu lõpuni (vajadusel kauem) edaspidi kindlaksmääratavatel

kuupäevadel.

Vahistamistaotlus

2. 12. aprillil 2017 esitas prokuratuur Viru Maakohtule taotluse kohaldada P. Haviku suhtes

käesolevas kriminaalasjas tõkendit vahistamine juhul, kui Harju Maakohtu menetluses olevas

kriminaalasjas nr 1-15-693 muudetakse P. Haviku suhtes kohaldatud tõkendit.

3. Vahistamistaotluses osutati esmalt sellele, et kriminaalasjas nr 1-15-693 kohaldas Harju

Maakohus 6. aprillil 2014 P. Haviku suhtes tõkendit vahistamine, leides, et vabaduses võib

P. Havik kuritegeliku ühenduse liikmena jätkata selle ühenduse eesmärkide täitmist, samuti panna

toime õigusemõistmise-vastaseid kuritegusid. Hiljem on osutatud kriminaalasjas tehtud mitmeid

esimese ja teise astme kohtu määrusi, millega on P. Haviku vahistamistähtaega pikendatud või

tema vahistamine jätkuvalt põhjendatuks loetud. Viimati tegi Harju Maakohus selles küsimuses

määruse 17. märtsil 2017, lugedes P. Haviku vahistamise jätkuvalt põhjendatuks. Kaitsja on aga

Harju Maakohtu 17. märtsi 2017. a määruse vaidlustanud ja Tallinna Ringkonnakohus on kaitsja

määruskaebuse menetlusse võtnud. Tallinna Ringkonnakohtu lahend avalikustatakse 19. aprillil

2017 ja pole teada, kas sellega jäetakse P. Haviku suhtes kohaldatav tõkend muutmata või mitte.

4. Prokuratuur leidis, et juhul, kui P. Haviku tõkendit kriminaalasjas nr 1-15-693 muudetakse, tuleb

ta vahistada käesolevas kriminaalasjas. Arvestades P. Havikule nii käesolevas asjas kui ka Harju

Maakohtu menetluses olevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse esemeks olevate kuritegude

raskust, samuti tema varasemat karistatust, on põhjendatud alus arvata, et P. Havik võib vabaduses

panna toime uusi kuritegusid. Käesolevas asjas süüdistatakse P. Havikut kui kuritegeliku

ühenduse juhtfiguuri kaasaaitamises vähemalt 1320 kg narkootilise aine (väärtusega 1,32 miljonit

eurot) käitlemisele. Süüdistuse kohaselt on P. Haviku näol tegemist isikuga, kes on vähemalt

aastast 2006 seotud Tallinnas tegutseva kuritegeliku ühendusega, harjunud saama kuritegelikku

tulu ja hoidma selle arvelt ka oma elatustaset. Samuti nähtub süüdistusest, et P. Havikut

tunnustatakse kui kuritegelikku autoriteeti. P. Havikul on aastate jooksul välja kujunenud

laialdased kuritegelikud sidemed. See annab alust arvata, et vabanedes taastab ta kuritegelikud

kontaktid ja on võimalik, et asub taas kuritegelikku tulu teenima ning uusi kuritegusid toime

panema. Süüdistatav on harjunud ebaseadusliku sissetulekuga ja kuritegude toimepanemine ning

kuritegeliku ühenduse liikmete juhendamine on olnud osa tema tavapärasest käitumisest.

5. Ühtlasi asus prokuratuur seisukohale, et P. Havik on võimalik vahistada käesolevas asjas

tingimuslikult, s.o juhuks, kui kriminaalasjas nr 1-15-693 P. Haviku suhtes kohaldatud tõkendit

muudetakse. Isiku vahistamist tingimusel, et teises kriminaalasjas kohaldatud tõkend vahistamine

muudetakse või tühistatakse on pidanud lubatavaks ka Tallinna Ringkonnakohus kriminaalasjas

3(7)

nr 1-16-2411. Samuti on Riigikohus asjas nr 3-1-1-73-14 aktsepteerinud isiku vahistamist

edasilükkava tingimusega – alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või

sellest vabastamisest.

Vahistamismäärus

6. Viru Maakohtu 1. augusti 2017. a määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus ja P. Havik vahistati

tingimuslikult. Maakohus otsustas, et tingimuslik vahistamine kohaldub vaid vahetult pärast

P. Haviku suhtes kriminaalasjas nr 1-15-693 kohaldatud tõkendi – vahistamine – tühistamist.

7. Maakohus märkis, et P. Haviku vahistamise aluseks on KrMS § 130 lg 2 kohaselt põhjendatud

kahtlus, et ta võib vabaduses viibides jätkuvalt toime panna kuritegusid ja hakata

kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma.

8. P. Haviku suhtes on käimas mitu kriminaalmenetlust, samuti on talle käesolevas kriminaalasjas

esitatud süüdistus raskes narkokuriteos, mis on toime pandud väga pika perioodi vältel. Seetõttu

on põhjendatud kahtlus, et vabaduses viibides võib ta jätkata uute kuritegude toimepanemist.

Asjaolu, et Harju Maakohtu menetluses on kriminaalasi, milles P. Havikut süüdistatakse

KarS § 214 lg 2 p 4 ja § 256 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, suurendab

arvestatavalt uute kuritegude toimepanemise võimalust. Mõlema maakohtu menetluses olevad

süüdistused viitavad sarnasele käitumisele, mis annab alust rääkida uute kuritegude

toimepanemise võimalikkusest. Käesolevas kriminaalsajas esitatud süüdistusest tulenevalt oli

P. Havikul narkokuriteos võtmetähtsusega roll. Tulenevalt süüdistusaktist on tõenäoline, et

süüdistataval on jätkuvalt kuritegelikud sidemed, mida ta võib kasutada, tagamaks endale

materiaalset heaolu.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse P. Haviku kaitsja vandeadvokaadi abi Marko

Tammann, kes taotleb selle määruse tühistamist.

10. Kaitsja hinnangul puudub kehtivas kriminaalmenetlusõiguses seaduslik alus ühes kriminaalasjas

vahi all viibiva isiku tingimuslikuks vahistamiseks teises kriminaalasjas. KrMS § 130 lg 2, millele

maakohus P. Haviku vahistamisel tugines, sellist tingimusliku vahistamise võimalust ette ei näe.

Tulenevalt põhiseaduses sätestatud seaduslikkuse, võimude lahususe ja õigusselguse põhimõttest,

ei saa kohus asuda seadusandja rolli ning luua uut õiguslikku alust isiku vabadusõiguse

piiramiseks. P. Havikut ei saa vahistada ka KrMS § 130 lg 41 alusel, sest ta ei viibi praegu

vabaduses, vaid on teises kriminaalasjas vahi all. Maakohtu viide Riigikohtu lahendile asjas

nr 3-1-1-73-14 pole asjakohane, kuna osutatud lahendis käsitleti teises kriminaalasjas vangistust

kandva isiku vahistamise küsimust. Kehtivas õiguses puudub norm, mille alusel saab vahistada

ühes kriminaalasjas veel süüdi mõistmata isiku teises kriminaalasjas. Samuti ei ole P. Haviku

suhtes kohaldatav KrMS § 130 lg 5, sest tegemist pole süüdimõistetuga.

11. Kaitsja märgib, et kuna eelnev annab piisava aluse maakohtu vahistamismääruse tühistamiseks,

ei hakka ta vaagima, kas P. Haviku vahistamiseks on nõuetekohaselt tuvastatud põhjendatud

kuriteokahtlus ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise

oht.

12. Seoses vahistamistaotluses väljendatud seisukohaga, nagu kinnitaksid süüdistusaktis nimetatud

tõendid P. Havikule esitatud süüdistuse tõendatust, peab kaitsja vajalikuks osutada, et süüdistusakt

4(7)

ei vasta KrMS § 154 lg 2 p-s 4 sätestatud nõudele ega taga süüdistatava informeeritust

süüdistusest. Süüdistusaktis loetletud tõendid on süüdistuse sisuga seostamata.

13. Viimaks juhib kaitsja tähelepanu sellelegi, et määruskaebuse koostamise ajaks on P. Havik olnud

kriminaalasjas nr 1-15-693 vahi all juba 3 aastat 3 kuud ja 27 päeva ning ta on esitanud selle peale

kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule.

14. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

15. Kolleegium on erinevalt määruskaebuse esitajast seisukohal, et isik, kes ühes kriminaalasjas vahi

all, on võimalik KrMS § 130 lg 2 alusel vahistada ka teises kriminaalasjas, tehes seda

edasilükkava tingimusega – alates esimeses kriminaalasjas isikult vabaduse võtmise lõppemisest.

Seades KrMS § 130 lg 2 alusel tehtud vahistamisotsustuse täitmise sõltuvusse isiku (vahi alt)

vabastamisest teises kriminaalasjas, ei loo kohus täiendavat vahistamisalust; ei avarda muul moel

seadusest tulenevaid vahistamise eeldusi ega riiva ka seega isiku vabadusõigust rohkem kui

KrMS § 130 lg 2 seda teha lubab. KrMS § 130 lg-st 2 tuleneb PS § 3 lg 1 ls 1 ja § 20 p 3 nõuetele

vastav seaduslik alus piirata vahistamisega isiku põhiõigusi alati, kui üheaegselt on täidetud

järgmised tingimused: 1) isik on kriminaalasjas kahtlustatav või süüdistatav; 2) tema suhtes on

põhjendatud kuriteokahtlus (vt nt RKKK 01.02.2011 nr 3-1-1-105-11, p 12.1); 3) on põhjendatud

alus arvata, et isik võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda ja/või jätkuvalt toime panna

kuritegusid; 4) vahistamine on vältimatult vajalik. Osutatud tingimuste täidetuse korral lubab

KrMS § 130 lg 2 vahistada iga isiku, olenemata asjaolust, kas see isik on vahistamisotsustuse

tegemise ajal vabaduses, on teises kriminaalasjas vahistatud või kannab hoopis vangistust.

KrMS § 130 lg 2 ei piira vahistamisotsustuse adressaatide ringi üksnes nendega, kes viibivad

vahistamisotsustuse tegemise ajal vabaduses. Sellisel piirangul puuduks mõte ka põhiõiguste

tagamise seisukohalt. Pole alust väita, et kohtu otsustus vahistada isik alates mingist tulevikus

saabuda

võivast

sündmusest

(vahi

alt

vabanemisest

teises

kriminaalasjas)

piiraks

vahistamisotsustuse adressaadi põhiõigusi suuremal määral kui isiku tingimusteta kohene

vahistamine. Seetõttu pole sellist edasilükkava tingimusega vahistamist vältimatult tarvis ka

seaduses eraldi reguleerida. Vahistamisotsustuse tingimuslikkus piirab, mitte ei laienda selle

otsustuse mõju.

16. Mõistetavalt võib asjaolu, et isik on teises kriminaalasjas vahistatud (või nt kannab hoopis

vangistust), mõjutada hinnangut sellele, kas isiku suhtes on olemas KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud

vahistamisalus või vältimatu vahistamisvajadus. Nii on ilmne, et pikaajalist vangistust kandev isik

ei saa hakata KrMS § 130 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Samas ei pruugi

teises menetluses kohaldatav vahistamine (või kantav vangistus) kesta alati piisavalt kaua,

tagamaks ka seda kriminaalmenetlust, milles esitatud vahistamistaotluse kohus peab lahendama.

Sellisel juhul saab KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisaluse ja vältimatu vahistamisvajaduse

olemasolu jaatada vaatamata sellele, et isik viibib vahistamise küsimuse lahendamise hetkel teises

kriminaalasjas vahi all või kannab vangistust. Järelikult on kõnealusel juhul võimalik isik

vaatamata teises kriminaalasjas kohaldatud vahistamisele KrMS § 130 lg 2 alusel vahistada, kui

vahistamistaotlust lahendav kohus leiab, et vabanemise korral võib kahtlustatav või süüdistatav

hakata hoidma kõrvale sellest kriminaalmenetlusest, kus vahistamistaotlus on esitatud, või panna

toime uusi kuritegusid ning isiku vabanemisel oleks tema vahistamine vältimatult vajalik.

5(7)

17. Samas on selge, et eelmises punktis kirjeldatud situatsioonis tekib vajadus kahtlustatav või

süüdistatav pakkumineku või uute kuritegude toimepanemise vältimiseks vahi alla võtta enamasti

üksnes juhul ja alates hetkest, mil see isik teises kriminaalmenetluses vabaneb. Vahistamise

küsimust lahendav kohus ei pruugi aga teada, kas üldse ja kui, siis millal isik teises asjas vahi alt

või vangistusest vabastatakse. Seetõttu ongi kõnealuses olukorras üldjuhul põhjendatud vahistada

teises menetluses vabadusest ilma jäetud isik KrMS § 130 lg 2 alusel edasilükkava tingimusega,

s.o juhuks, kui isik teises menetluses vabaneb ja alates sellest ajast. KrMS § 130 lg 2 eesmärgiga

oleks vastuolus, kui kohus saaks teises kriminaalasjas vahi all viibiva isiku vahistamise otsustada

kõikidel juhtudel alles pärast seda, kui isik on juba selles teises asjas vahi alt vabanenud, ehkki

vahistamisaluse ja vältimatu vahistamisvajaduse olemasolu on tuvastatav juba enne seda. Selline

piirang võiks vähemalt osal juhtudest seada löögi alla vahistamise tõhususe, andmata samas

märkimisväärset eelist isiku põhiõiguste tagamise seisukohalt.

18. Eeltoodud käsitlus on leidnud sisuliselt kinnitust ka kohtupraktikas. Nimelt on Riigikohus

korduvalt leidnud, et isegi KrMS § 130 lg 41 – mis erinevalt sama paragrahvi lõikest 2 nimetab

vahistamisotsustuse adressaadina otsesõnu üksnes „vabaduses viibivat“ süüdistatavat – võimaldab

teha vahistamisotsustuse ka sellise isiku suhtes, kes parajasti kannab teises kriminaalasjas

mõistetud vangistust ega ole käsitatav vabaduses viibivana KrMS § 130 lg 41 mõttes. Sellise

süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel on võimalik edasilükkava tingimusega – alates

teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest,

mil süüdistatav viibib taas vabaduses. (Vt RKKKm 28.11.2012 nr 3-1-1-94-12, p 15 ja

RKKKm 30.10.2014 nr 3-1-1-73-14, p 5 – mitte ajada segamini samas asjas tehtud Riigikohtu

otsusega). Pole ühtki mõistlikku põhjust, miks tõlgendada KrMS § 130 lg-t 2 erinevalt sama

paragrahvi lõikest 41 selliselt, et osutatud sättes toodud alusel ei ole võimalik teha

vahistamisotsustust isiku suhtes, kes ei viibi vahistamisotsustuse tegemise ajal vabaduses, vaid on

nt teises kriminaalasjas vahistatud või kannab vangistust. Ringkonnakohus on varemgi jaatanud

võimalust vahistada KrMS § 130 lg 2 alusel kohtu alla antud süüdistatav tingimuslikult, s.o alates

isiku

vabanemisest

teises

kriminaalasjas

mõistetud

vangistuse

kandmiselt

(vt Tartu Ringkonnakohtu 10. augusti 2017. a määrus asjas nr 1-17-113, p 20).

19. Neil põhjustel ei nõustu kolleegium määruskaebuse esitaja arvamusega, et maakohtul polnud

käesolevas asjas seaduslikku alust teises kriminaalasjas vahi all viibiva P. Haviku tingimuslikuks

vahistamiseks.

20. Samas juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et kuriteokahtluse, vahistamisaluse või vältimatu

vahistamisvajaduse

äralangemisel

tuleb

kohtul

ka

edasilükkava

tingimusega

tehtud

vahistamisotsustus viivitamatult tühistada – seda isegi juhul, kui vahistamismääruses ette nähtud

tingimus (nt vahi alt vabanemine teises kriminaalasjas) pole veel saabunud. Vastasel korral võib

tekkida lubamatu olukord, kus isik võetakse teises kriminaalasjas vahi alt või vangistusest

vabanemise hetkel vahi alla olenemata sellest, et tegelikult on mõni vahistamise obligatoorsetest

eeldustest juba ära langenud.

21. Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et kui isik viibib kohtumenetluses vahi all edasilükkava

tingimusega tehtud vahistamismääruse alusel, tuleb KrMS § 275 lg-s 2 ette nähtud kuuekuulist

tähtaega arvestada vahistamismääruse tegemisest, mitte aga alles hetkest, mil isik sellise määruse

alusel vahi alla võeti. Nimelt tuleb arvestada, et kui vahistamismääruse tegemisest on möödunud

pikk aeg, vajab vahistamisaluse ja -vajaduse jätkuv olemasolu ülekontrollimist olenemata sellest,

kui kaua on isik selle määruse alusel vahi all olnud.

6(7)

II

22. Kuna kaitsja ei ole määruskaebuses esitanud argumente maakohtu tuvastatud vahistamisaluste ja

vältimatu vahistamisvajaduse vaidlustamiseks (vt ka käesoleva määruse punkt 11), ei pea

ringkonnakohus vajalikuks sel teemal üksikasjalikult peatuda. Kolleegium märgib vaid niipalju,

et esmajoones P. Haviku väidetav tihe puutumus organiseeritud kuritegevusega ja sellest

tulenevad sidemed on kaalukas argument, mis räägib uute kuritegude toimepanemise ohu kasuks.

23. Siiski leiab ringkonnakohus, et maakohtu määruse põhiosa vajab korrigeerimist osas, milles

sellest võib välja lugeda kohtu järelduse, et P. Havik tuleb vahistada ka seetõttu, et ta võib hakata

kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma. Nimelt on kohus määruse alaosa „Vahistamismääruse

põhjendused“ viiendas lõigus märgitud järgmist: „Peep Haviku vahistamise aluseks on

KrMS §130 lg.2 alusel põhjendatud kahtlus, et vabaduses viibides võib ta jätkuvalt toime

panna kuritegusid ja hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.“ Samas on maakohus

esitanud põhjendused üksnes selle kohta, miks P. Havik võib hakata vabaduses toime panema uusi

kuritegusid. Kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise riski kohta pole kohus esitanud ühtki

argumenti. Ka prokuratuuri vahistamistaotluses tuginetakse vaid ühele KrMS § 130 lg-s 2 ette

nähtud vahistamisalusele – s.o uute kuritegude toimepanemise võimalusele –, mitte aga sellele, et

P. Havik võib vabanedes pakku minna. Sellise ohu kohta pole kohtule andmeid esitatud. Niisiis

on maakohtu järeldus, mille kohaselt võib P. Havik hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma,

täielikult põhistamata, paljasõnaline ega rajane ühelegi konkreetsele – P. Haviku isiku või

kriminaalasja isepäraga seotud – faktile. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle järelduse

KrMS § 390 lg 1 ja § 337 lg 1 p 3 alusel vahistamismääruse põhiosast välja.

III

24. Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et Viru Maakohtu vaidlustatud määruses on P. Haviku vahistamise

tingimus sõnastatud põhjendamatult laialt. Vahistamismääruse kohaselt tuleks P. Havik võtta

käesolevas kriminaalasjas vahi alla igal juhul, kui kriminaalasjas nr 1-15-693 tõkend vahistamine

tühistatakse. Samas ei nähtu maakohtu määrusest (ega ka prokuratuuri vahistamistaotlusest) ühtki

põhjust, miks on P. Havik tarvis käesolevas asjas uute kuritegude toimepanemise vältimiseks

vahistada ka juhul, kui kriminaalasjas nr 1-15-693 karistatakse P. Havikut reaalse vangistusega ja

tõkend vahistamine tühistatakse alles sellise kohtuotsuse jõustumise ja täitmisele pööramise

hetkest. Tulevikus sellise olukorra tekkides ei võimaldaks Viru Maakohtu vaidlustatud määrus

P. Havikul asuda kandma vangistust kriminaalasjas nr 1-15-693 tehtud kohtuotsuse alusel, vaid ta

peaks olema selle asemel vahi alla käesolevas kriminaalasjas tehtud vahistamismääruse alusel

(vt ka RKKKm 11.03.2015 nr 3-1-1-9-15, p 37). Seejuures tuleb silmas pidada, et aega, mil

süüdistatav viibib käesolevas kriminaalasjas vahi all, ei ole võimalik kriminaalasjas nr 1-15-693

KarS § 68 lg 1 alusel vangistusaja hulka arvata (vt ka RKKKo 01.04.2009 nr 3-1-1-25-09, p 10).

Seetõttu peaks olema hea põhjus selleks, et võtta P. Havik käesolevas kriminaalasjas vahi alla ka

selleks ajaks, mil ta peaks asjas nr 1-15-693 vangistust kandma. Nagu märgitud, ei nähtu ei

vahistamismäärusest ega prokuratuuri vahistamistaotlusest ühtki põhjust, miks ei piisa P. Haviku

võimalike uute kuritegude vältimiseks n-ö vangistusrežiimist (VangS § 6 jj) ja tema suhtes on

tingimata tarvilik kohaldada n-ö eelvangistusrežiimi (VangS § 89 jj). Seetõttu leiab kolleegium,

et maakohtu määratud tingimus P. Haviku vahistamiseks on süüdistatavat ebaproportsionaalselt

koormav. Seda tuleb muuta nii, et käesolevas asjas tehtav vahistamismäärus ei takistaks

P. Havikul juhul, kui ta tunnistatakse kriminaalasjas nr 1-15-693 süüdi ja teda karistatakse reaalse

vangistusega, asuda seda vangistust kandma.

25. Lisaks tuleb vahistamisotsustuse võimalikku mõju piirata käesoleva kriminaalmenetluse

kestusega. Kui vahistamismääruses nimetatud edasilükkav tingimus saabub alles pärast seda, kui

7(7)

käesolevas asjas on jõustunud kohtuotsus või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, ei saa

P. Havikut praegu tehtava vahistamisotsustuse alusel vahistada. Märgitu ei võta kohtult õigust ega

kohustust tühistada P. Haviku vahistamine juba varem (sh enne käesolevas määruses ette nähtud

edasilükkava tingimuse saabumist), kui langeb ära mõni KrMS § 130 lg-st 2 tulenev vahistamise

eeldustest või kui käesolevas asjas möödub P. Haviku eelvangistuse pidamise mõistlik aeg

(vt RKKKm 22.02.2011 nr 3-1-1-110-10, p-d 13–16 ja RKKKm 31.03.2016 nr 3-1-1-23-16,

p 42).

IV

26. Kaitsja tõstatatud küsimus süüdistusakti puudulikkusest väljub käesoleva määruskaebemenetluse

piiridest. Seetõttu jätab ringkonnakohus sellele väitele hinnangu andmata.

V

27. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-dest p-dest 3 ja 4,

§ 338 p-st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu

1. augusti 2017. a määruse P. Haviku vahistamise kohta osaliselt. Maakohtu määrus tuleb

tühistada P. Haviku vahistamise tingimuse sõnastuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue

otsustuse, sõnastades vahistamise edasilükkava tingimuse nii, et see ei takistaks kriminaalasjas nr

1-15-693 vangistuse mõistmise korral P. Havikul seda karistust kandma asuda ja et selle mõju ei

väljuks käesoleva kriminaalmenetluse ajalistest piiridest. Muus osas ringkonnakohus maakohtu

vahistamismäärust ei muuda, kuid jätab määruse põhiosast välja järelduse, et P. Havik tuleb

vahistada mh seetõttu, et ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Maakohtu määruse

osalise tühistamise tõttu tuleb osaliselt rahuldada ka kaitsja määruskaebus, ehkki ükski selles

esitatud

väidetest

vaidlustatud

kohtumääruse

tühistamiseks

alust

ei

anna

(vt nt RKKKo 17.06.2015 nr 3-1-1-54-15).

28. Andmeid määruskaebemenetluse kulude kohta pole ringkonnakohtule esitatud.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Juhan Sarv

Tiit Lõhmus

Mati Kartau