4-17-3889/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-17-3889

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-3889 (2316,17,004239) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

V.B kaitsja kaebus Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.07.2017 otsusele nr 2316,17,004239 V.B

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

Menetlusalune isik: V.B, ik: xxx, elukoht: Xxxx.

Kaitsja: Merike Roosileht, Eesti Õigusbüroo OÜ, Lembitu 8-1, Tallinn, 10114. RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras

1. Jätta V.B kaitsja kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.07.2017 otsusele nr 2316,17,004239 V.B

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225

trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.07.2017 otsus nr

2316,17,004239 V.B karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg

3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

2 loovutada Maanteeametile.

5. Rahatrahv 900 eurot tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse avalikult

teatavaks tegemisest 12 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 75 euro kaupa kuus, s.o

hiljemalt 29.09.2018 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220175103796.

6. VTMS § 204 lg 3 kohaselt juhul, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise

tähtaegu, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 30.08.2017. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on

29.09.2017. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 30.09.2017.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 06.07.2017 otsusega nr 2316,17,004239 karistati V.B LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles et menetlusalune isik 18.06.2017 kell 02:40 juhtis Tallinnas, Xxxx mnt ja Vase tn ristmikul mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,68 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja alljärgneva kaebuse

Menetlusalune isik sai 06.07.2017.a. Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsuse väärteoasjas nr 2316, 17, 004239 kätte 06.07.2017.a. e-mailiga.

Otsuse kohaselt on väärteoasjas tuvastatud, et 18.06.2017.a. kell 02.40, Xxxx mnt. ja Vase tn.

Ristmikul, Tallinnas, juhtis menetlusalune isik V.B mootorsõidukit juhile

keelatud seisundis, kuivõrd ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte

väiksem kui 0,68 mg. Alkoholisisaldust väljahingatavas õhus mõõdeti tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDF-0051 ja lõpptulemuseks saadi 0,68 mg/l.

Olles alkoholijoobes, juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Volkswagen Passat reg.

märgiga xxxx. Menetlusalune isik esitas vastulause, milles selgitas toimunu asjaolusid, juhtimisõiguse vajalikkust ja tunnistas oma süüd. Väärtegu on kvalifitseeritud Liiklusseaduse

§ 224 lg 2 alusel, kuivõrd menetlusalune isik rikkus Liiklusseaduse § 69 lg 3. Karistuse

määramisel on väärteos arvesse võetud menetlusaluse isiku karistust kergendavad asjaolud: süü tunnistamine. LS § 224 lg 2 alusel mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise

eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on

alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi karistatakse

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Samas LS § 224 lg 3 p. 1 alusel kohus või kohtuväline menetleja võib

kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki

3

juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tulenevalt eeltoodud asjaoludest ning tuginedes KarS § 56 lg 1 on menetlusalusele isikule määratud karistusena LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 900 eurot (225 trahviühiku ulatuses) ja lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks.

Tulenevalt eeltoodust ning võttes aluseks menetlusaluse isiku karistust kergendavad asjaolud (süü tunnistamine ja asjaolu, et menetlusalust isikut pole varem sellise süüteo eest karistatud),

ei nõustu V.B talle määratud lisakaristusega LS § 224 lg 3 p 1 alusel (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks). Arvestades asjaoluga, et menetlusalune isik ei ole varem rikkunud LS § 69 lg 3 ettenähtud õigusnormi ja on tunnistanud oma süüd,

siis talle määratud karistus ei ole proportsionaalne tema poolt toime pandud väärteoga,

arvestades sealjuures karistust kergendavaid asjaolusid. Menetlusalune isik on tunnistanud oma süüd (eksimust) ja nõustub talle määratud rahatrahviga 900 eurot LS § 224 lg 2 alusel ja

ei vaidle selle üle, kuid ei nõustu talle määratud lisakaristusega LS § 224 lg 3 p 1 alusel

(mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks). Eeltoodust tulenevalt vaidlustab

menetlusalune isik otsuse väärteoasjas nr 2316, 17, 004239 osaliselt ja palub kohtul üle vaadata talle määratud lisakaristus, arvestades eeltoodud asjaolusid ja võttes arvesse, et LS §

224 lg 3 alusel võib kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristust, kuid ei pea seda ilmtingimata kohaldama.

Menetlusalune isik on seisukohal, et lisaks põhikaristusele ei ole talle määratud lisakaristus

vastavuses tema poolt toimepandud teo raskusega. Kohtuväline menetleja on asunud

seisukohale, et menetlusalusele isikule määratud karistused (sh. juhtimisõiguse äravõtmine)

mõjutavad tema elukorraldust ja suunavad teda õiguskuulekalt käituma ning on seetõttu määranud keskmisest suuremas määras rahatrahvi ja juhtimisõiguse äravõtmise. Kohtuväline

menetleja on jätnud rahuldamata menetlusaluse isiku taotluse mitte kohaldada

juhtimisõiguse äravõtmist, kuivõrd menetlusalusel isikul on tasumata trahv liiklusalaste nõuete rikkumise eest.

Käesolevaga teatab menetlusalune isik, et tasub ära talle määratud rahatrahvid liiklusnõuete

rikkumise eest ja taotleb, et kohus vaataks läbi talle määratud lisakaristuse, mis ei ole

vastavuses tema poolt toime pandud teo raskusega. Menetlusalune isik palub, et kohus

tühistaks talle määratud lisakaristuse ja palub kohtul mitte kohaldada talle määratud

lisakaristust LS § 224 lg 3 p 1 alusel. Menetlusalune isik tunnistab oma süüd ja lubab, et edaspidi ei riku LS § 69 lg 3 ettenähtud õigusnormi. Menetlusalune isik on seisukohal, et talle

määratud põhikaristus LS § 224 lg 2 (keskmiselt kõrgemas määras rahatrahv 225

trahviühikut; maksimum 300) alusel on vastavuses tema poolt toimepandud teo raskusega ilma lisakaristuseta.

Menetlusalune isik selgitab, et juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks rikub tema õigusi ja

mõjutab tema elukorraldust, arvestades sealjuures asjaoluga, et menetlusalune isik vajab mootorsõidukit igapäevaselt tööl käimiseks (töötab Xxxx, tööpäev algab kell 07.00 ja lõppeb hiljemalt kell 19.00). Samuti palub menetlusalune isik arvestada asjaoluga, et tema abikaasa

Xxxxon lapsehoolduspuhkusel (laps sai xxxx.a. ühe-aastaseks) ja hiljemalt xxxx (kui laps saab 18-kuuseks) asub koos lapsega elama Xxxx (kuna laps hakkab käima Xxxx lasteaias),

siis on menetlusalusel isikul väga oluline omada mootorsõiduki juhtimisõigust, arvestades sealjuures asjaoluga, et menetlusalune isik töötab ise Xxxx. Menetlusalune isik palub kohtul

võtta arvesse eeltoodud asjaolud. 06.07.2017.a. otsusega mittenõustumise korral on menetlusalusel isikul õigus esitada Harju Maakohtusse kaebus hiljemalt 02.08.2017.a. Seega esitab menetlusalune isik kaebuse tähtaegselt. Menetlusalune isik ei soovi istungist osa võtta. Menetlusaluse isiku esindaja palub, et kohus lubaks tal osaleda menetluses V.B kaitsjana, tulenevalt Väärteomenetluse seadustik § 20 lg 1.

4 Tulenevalt eeltoodust ja võttes aluseks Väärteomenetluse seadustik § 114 lg 4, palub menetlusalune isik:

1. Tühistada 06.07.2017.a. Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus väärteoasjas nr 2316, 17, 004239 osaliselt, so. osas, millega määrati V.B-le LS § 224 lg 3 p. 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 6 (kuueks) kuuks;

2. Rahuldada V.B kaebus ja mitte kohaldada talle LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 (kuueks) kuuks.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuväline menetleja, tutvunud kaebusega ning väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel karistust kergendava asjaoluga (süü

tunnistamisega) arvestanud, milline on nähtav ka otsusest. Kohtuväline menetleja on

seisukohal, et kaebuses toodud põhjendused karistuse kergendamiseks ei saa mõjutada

karistust sellisel määral, et süü suurus karistuse määra valikul kõrvale jääb. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastati selline kogus alkoholi, milline on ülemmmäära lähedane

LS § 224 lg 2 mõttes seega vastab kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristus isiku süüle.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku teo ohtlikkuse hindamisel on

menetleja tuginenud üldarusaamale, et mida suurem on alkoholi kogus inimese organismis,

seda suuremat ohtu kujutab selline juht endast liikluses. Liiklusreeglid on kehtestatud

ennekõike liiklusohutuse tagamiseks. Seega juhtides mootorsõidukit niivõrd suures ulatuses

lubatud alkoholi piirmäära ületades nagu V.B seda käeoleval juhul tegi, pani ta

ilmselgelt ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elud. Selline juht on liikluses ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku arusaama enda tegude tähendusest ja tagajärgedest suudab (sh õiguskorra

kaitsmise huvisid silmas pidades) käeoleval juhul tagada lisakaristuse kohaldamine. Süü suuruse tuvastamisse on menetleja kaasanud teo toimepanemise tehiolud ja arvestanud suurt tähtust omava konkreetse teo toimepanemise viisiga (nn täideviimise-ebaõigusega). Menetleja hinnangul ei taju kaebaja keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimisel tulenevat ohtu, mistõttu on õigustatud lisakaristuse kohaldamine eripreventiivsetel kaalutlustel.

Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb järgida liiklusreegleid. Teatavasti on mootorsõiduki juhtimisõiguse saamise ja säilimise eelduseks liiklusseaduse

sätete tundmine ning nende järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii

liiklusnõuetest, juhi kohustustest kui ka võimalikest karistustest nende nõuete ja kohustuste

rikkumiste eest. Keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine on üheselt ja siduvalt ette nähtud LS § 224 lg-tes 1 ja

2, seega oli kaebajal võimalik ette näha millised tagajärjed tema õigusvastase käitumisega kaasnevad ning end nende tagajärgede eest kaitsta.

Lähtudes eelpool toodust on asub kohtuväline menetleja seisukohale, et kaevatav kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik ja põhjendatud V.B-le mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega puuduvad kaebuses esitatud põhjendustel alused kohtuvälise menetleja 06.07.2017.a muutmiseks või tühistamiseks.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas

Menetlusalune isik on pärast kaebuse edastamist kohtule täiendavas kohtule adresseeritud

kirjas märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd

5

menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle lisadega, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on

karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib

kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 18.06.2017.a kell 03:13 V.B

seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 nr ARAF-0051, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-17-00055) ja mille lõplik lugem

oli 0,73 mg/l kohta. Laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,68 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest

saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd

mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Urmas Viigisalu, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta

mitte vähem kui 0,68 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset

leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd

menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt

6 tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,68 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt

määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1

mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31

mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg

1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja poolt V.B-le määratud rahatrahv on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,68 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja maksimaalsele

võimalikule määrale lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka

väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja

materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul

tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Kohus leiab, et menetlusaluse isiku poolt sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime

pandud teadlikult ja tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi

koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,68, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii

teadmise, enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et V.B rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke.

Hinnates V.B süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus

mitte vähem kui 0,68 mg/l kohta. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes tunduvalt üle keskmise

(0,25–0,74), lausa maksimaalse määra lähedane. Vaid 0,07 mg/l suurema alkoholisisalduse

7 puhul oleks tegemist juba kriminaalse joobe ja kriminaalkaristusega KarS § 424 alusel. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud süü tunnistamine. Kohus leiab,

et süü tunnistamist ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja

eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul tuvastati süü olemasolu mitte sõltuvalt süü

tunnistamisest või eitamisest, vaid mõõtevahendi näiduga. Kuivõrd põhikaristuse ja

lisakaristuse arvestamisel on kohtuväline menetleja kergendava asjaoluga juba arvestanud,

siis kohus ei saa kaebemenetluses isiku olukorda halvendada ja peab kergendava asjaoluga arvestama.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu

allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Süü suuruse kindlaks tegemisel ei saa tähelepanuta jätta ka teo toimepanija isikut (RKKK 3-1-1-99-06, p 14-15.1). Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt teda varem LS § 224 eest karistatud ei ole, samas on menetlusalusele isikule määratud trahv LS §

227 lg 3 sätestatud rikkumise eest, mis samuti iseloomustab menetlusalust isikut, ja näitab tema varasemat mitteõiguskuulekat käitumist liikluses. Varasem liiklusalane süütegu on toime

pandud 24.03.2017, seega vaid 3 kuud varem, kui antud värtegu ning selle eest määratud rahatrahv on jäetud tasumata.

Eeltoodust nähtuvalt, arvestades menetlusaluse isiku keskmisest suuremat süüd, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja eripreventiivse eesmärgi saavutamise vajadusega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda

isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool.

Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat

ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib

ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,68 mg/l kohta, mis on üle keskmise

määra LS § 224 lg 2 mõttes (0,25–0,74). Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et

juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1

sätestatud piirmäära ületamise puhul. Kohus peab vajalikuks rõhutada asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba

8 lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et lisakaristuse määras on

juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on

seadusandja pidanud antud väärteo juba esmakordset toimepanemist iseenesest niivõrd

ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad

asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis, on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Vaid 0,07 mg/l suurema alkoholisisalduse puhul oleks tegemist juba kriminaalse joobe ja kriminaalkaristusega KarS § 424 alusel.

Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo

iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu, samuti ohtliku liiklusalase väärteo toimepanemise eest määratud kehtiva karistuse tõttu, siis pelgalt rahaline

mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seda enam, et eelmine liiklusalase

rikkumise eest määratud rahatrahv on jäetud tasumata, mis näitab seda, et rahatrahv kui karistusliik ei avalda oodatud mõju ja menetlusalune isik on järgmisena toime pannud veelgi ohtlikuma väärteo. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik

ei paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud.

Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja määratud lisakaristus on proportsionaalne nii menetlusaluse isiku suurt süüd, kui erining üldpreventsiooni arvestades.

Edasi nähtub kohtule esitatud kaebusest, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust tööle sõitmiseks ja isiklikuks eluks (naine koos alaealise lapsega kolib xxxx Xxxx elama, ise käib

tööl Xxxx). Kohus leiab, et see põhjendus on küll inimlikust aspektist arusaadav, kuid see

põhjendus ei ole ei süüd vähendavaks ega lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks.

Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka

töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist

välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta

üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul

menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Kohus rõhutab, et kui lisakaristust ei saaks kohaldada kõigi

isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses oma töö tegemisega, tööle sõitmisega või isikliku elu tarbeks, siis kaotaks antud karistusnorm igasuguse mõtte ja eesmärgi. Seda enam, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööle sõitmiseks ja isiklikuks eluks vajalik. Menetlusalusele isikule ei tulnud tema kinnipidamise järgselt üllatusena see, et

tema elukoht asub Xxxx ja töökoht Xxxx, ega ka see, et tal on kodus väike laps. Need

asjaolud olid talle teada nii alkoholi tarvitades kui ka juhile keelatud seisundis sõidukit juhtides. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas

seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et

tema ja temast sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine harjumuspärane elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada

väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale

inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus

9

seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka

kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest

tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti erija

üldpreventiivsed eesmärgid on küllaldased lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras.

Kuigi kaebuses ei ole määratud põhikaristust vaidlustatud, siis nähtub 07.07.2017 koostatud

rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamise määrusest, et kohtuväline menetleja on

rahatrahvi tasumise KarS § 82 lg 2 p 3 alusel otsuse täitmise aegumise peatatuks lugenud alates 02.08.2017 kuni 02.08.2018. Seejuures on määrus koostatud VTMS § 209 lg 2 alusel.

Kohus peab vajalikuks märkida, et VTMS § 209 sätestab jõustunud otsuse täitmist, st

kohtuvälise menetleja poolt lahendi täitmisele pööramist, kuid 07.07.2017 ei olnud

kohtuvälise menetleja otsus jõustunud, kuivõrd kohtuvälise menetleja otsus koostati alles

06.07.2017 ja otsus oli menetlusalusele isikule kättesaadav alates 18.07.2017, millisest

kuupäevast algas ka otsusele kaebuse esitamise tähtaeg. Seega ei oleks saanud kohtuväline

menetleja eelviidatud määrust koostada ja ositi tasumine tulnuks määrata kohtuvälise menetleja otsuses. Kohus aga ei saa eelmärgitud määrust pädevuse puudumise tõttu tühistada,

kuid kohtuvälise menetleja otsus ei ole kaebuse esitamise tõttu senini jõustunud. Kaebuse

esitamise tõttu ei ole aga kohtuvälise menetleja määruses märgitud rahatrahvi tasumise

tähtaeg enam kohaldatav. KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel saab määrata rahatrahvi ositi tasumise

maksimaalselt 1 aasta jooksul. Seega kuivõrd kohus ei saa kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda raskendada, seda isegi juhul, kui otsuse täitmisele pööramine on ebaseadusliku

määrusega edasi lükatud ja määrata rahatrahvi tasumise tähtajaks 30 päeva otsuse avalikult teatavakstegemisest, siis peab kohus vajalikuks määrata määratud rahatrahvi tasumise KarS §

66 lg 2 ja 3 alusel 12 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast alates.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/