3-15-2644/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja

Ruth Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.08.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2644

Haldusasi

Tiku

talu

kaebus

Veterinaar-

ja

Toiduameti

õigusvastase toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks,

Veterinaar- ja Toiduameti 24.09.2015 otsuse nr 36

osaliseks tühistamiseks ning Veterinaar- ja Toiduameti

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus rahuldamata

jäänud osas uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Tiku talu (FIE TP), volitatud esindaja v.adv

Keijo Lindeberg

Vastustaja – Veterinaar- ja Toiduamet, volitatud

esindaja v.adv Jaanus Tehver

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tiku talu apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

28. augusti 2017. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tiku talu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.

oktoobri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-2644 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.10.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-15-2644

2(12)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) Tartumaa Veterinaarkeskus kehtestas 24.08.2015

otsusega nr 42 Tiku talule (FIE TP, edaspidi Tiku talu) sigade Aafrika katku (SAK) kahtluse

tõttu kitsendused loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 45¹ lg 1 p-de 1 ja 2, § 45³ lg 1 p-de 1‒7 ja

põllumajandusministri 23.11.2004 määruse nr 179 „Sigade klassikalise katku ja sigade

Aafrika katku tõrje eeskiri“ (määrus nr 179) § 12 p-de 1‒12 alusel.

2. VTA Tartumaa Veterinaarkeskus kehtestas 25.08.2015 otsusega nr 46 Tiku talule

karantiini ajal kehtivad kitsendused SAK puhkemise korral LTTS § 45¹ lg 1 p-de 1 ja 2, § 45³

lg 1 p-de 1-7, määruse nr 179 § 21 lg 1 ja uurimisteate TA 1514031-V alusel.

3. VTA Tartumaa Veterinaarkeskus määras 25.08.2015 otsusega nr 15.2-1.12/2198 LTTS §

45¹ lg 2 alusel Tiku talus loomataudi leviku tõkestamiseks nakkust edasi kandvad esemed,

söödad, allapanu ja muud mittedesinfitseeritavad materjalid hävitamisele. Otsuse p 4 kohaselt

tuli materjalid hävitada esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta.

4. VTA Tartumaa Veterinaarkeskus tegi 25.08.2015 otsusega nr 47 ettekirjutuse hukata kõik

Tiku talu, Tartumaa, Puhja valla, Rämsi küla ehitises olevad sead (3804 pead) määruse nr 179

§ 20 p 1 ja Tartumaa Veterinaarkeskuse juhataja 25.08.2015 SAK ametliku diagnoosi paneku

otsuse nr 44 alusel. Loomad tuli hukata esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta.

5. Sigade hukkamine toimus ajavahemikul 28.08.2015‒03.09.2015.

6. Tiku talu esitas VTA-le 10.09.2015 taotluse (muudetud 23.09.2015) taudikahjutoetuse

saamiseks seoses SAK diagnoosiga ettevõttele kuuluvas seakasvatuskompleksis. Tiku talu

palus hüvitada ettekirjutuse alusel hukatud 3804 nuumikut ja taudi tõttu hukkunud 12

nuumikut

kokku arvestusliku turuväärtusega 415 759,68 eurot;

VTA Tartumaa

Veterinaarkeskuse 25.08.2015 korralduse nr 5.2-2.12/2198 alusel hävitamisele kuuluvad

mittedesinfitseeritavad ja nakkust edasi kanda võivad materjalid ja esemed arvestusliku

taastamisväärtusega 40 191,72 eurot; loomadele alates diagnoosi kinnitamisest kuni

eutaneerimiseni söödetud jõusööt väärtuses 5103 eurot ning täiendavalt taudipunkti

korduvpesemiseks kasutatav vesi arvestusliku kogusega 300 m³, hinnaga 1,219 eurot m³ eest,

kogusummas 365,70 eurot.

7. VTA rahuldas 24.09.2015 otsusega nr 36 osaliselt Tiku talu taotluse seoses SAK tõrjega

hukatud ja hukkunud sigade hüvitamiseks 320 394,66 euro ulatuses. Hüvitise suuruse

määramisel lähtuti põllumajandusministri 02.02.2010 määruse nr 6 „Nõuded eksperdi

arvamusele ja looma, sealhulgas aretuslooma väärtuse arvutamise kord“ (määrus nr 6)

18.09.2015 jõustunud muudatusest, millega sätestati § 3 lg 2 p-s 2 uus koefitsient (0,72)

sigade arvestusliku väärtuse arvutamiseks. Lisaks on arvestatud asjaoluga, et loomapidajast

sõltumatute asjaolude tõttu teostati hukkamine ajavahemikul 28.08.2015‒03.09.2015, mistõttu

hukatavatel sigadel võis ilmneda kaalulangus võrreldes 25.08.2015 seisuga, mil sigade kohta

3-15-2644

3(12)

koostati hukkamiseelne hindamisakt. Võimaliku kaalulanguse hindamiseks küsis VTA

ekspertarvamuse Eesti Maaülikoolist ning sellele tuginedes on AS Vireen korjuste

kaalulehtedelt saadud kogumassile (268 740 kg – maha on arvestatud 25.08.2015 juba

hukkunud 12 korjuse kaal 960 kg) juurde arvestatud iga hukatud sea (3804 siga) kohta 0,5 kg

kaalulangust ööpäevas (kokku 6 ööpäeva, mis koosneb 3-ööpäevasest ajavahemikust

hindamisest kuni hukkamiseni ning 3-ööpäevasest keskmisest hukkamise ajast) ja lisaks veel

2 kg seedetrakti sisu eest (kokku 19 020 kg). Vastavalt eelkirjeldatud arvutustele on hukatud

sigade arvestuslik kogumass 287 760 kg (otsuse p 1).

VTA rahuldas osaliselt Tiku talu taotluse seoses SAK tõrjega hävitatud farmi sisseseade

hüvitamiseks 20 121,00 euro ulatuses. Taotlejal polnud esitada sisseseade ostuhinda tõendavat

dokumenti ega ostukuupäeva, mistõttu ei ole teada sisseseade soetamisväärtus. Lähtutud on

sellest, et hävitamisele kuulus kogu puidust sisseseade, mille täielik taastamisväärtus taotleja

poolt esitatud hinnapakkumise alusel oleks 33 535 eurot. Hävitamisele kuulunud sisseseade

amortisatsioon oli Tartumaa Veterinaarkeskuse hinnangul 20-60% (keskmiselt 40%). Seega

kuulub hüvitamisele 60% sisseseade taastamisväärtusest. Hinnapakkumises olevad puidust

uksed ei kuulu hüvitamisele. LTTS § 55 lg 1 p 2 kohaselt kuuluvad hüvitamisele ettekirjutuse

alusel hävitatud seadmed, sööt ja pakkematerjal (otsuse p 2).

Tiku talu taotlus jäeti rahuldamata sööda hüvitamise osas. LTTS § 55 lg 1 p 2 kohaselt kuulub

hüvitamisele ettekirjutuse alusel hävitatud sööt. Antud juhul sööta ei hävitatud, vaid see

söödeti sigadele (otsuse p 3). Hüvitamata jäid ka SAK tõrje käigus hävitatud materjalide,

tööriiete ning ravimite maksumus, samuti farmi pesuks kasutatud vee maksumus, kuna LTTS

§ 55 lg 1 p-s 2 sätestatud loetelus, mis on ammendav, pole nende hüvitamist ette nähtud

(otsuse p 4).

8. Tiku talu esitas 22.10.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.03.2016), milles

pärast kaebuse muutmist taotles VTA õigusvastase viivitusega tekitatud kahju hüvitamist,

VTA 24.09.2015 otsuse nr 36 tühistamist osas, milles hüvitise määramise taotlus jäi

rahuldamata, ning VTA kohustamist vaadata kaebaja taotlus rahuldamata jäänud osas uuesti

läbi. Tartu Halduskohus andis 03.11.2015 määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi üle

menetlemiseks Tallinna Halduskohtule.

VTA viivitas loomade hukkamisega õigusvastaselt. Ettekirjutuse kohaselt tuli loomad hukata

esimesel võimalusel ja asjatu viivituseta, kuid viimased 1257 siga hukati alles 03.09.2015 ehk

Tiku talus esmaste piirangute kehtestamisest 9 päeva hiljem ja 25.08.2015 hukkamise otsusest

8 päeva hiljem. Esimeste sigadega tegeleti alles 28.08.2015 kell 18.00. Tegemist oli hädatapu

korras 73 hukatud seaga, sh 12 siga oli juba surnud viivitatud aja jooksul. Kohese ja

viivitamatu hukkamisega oleks 12 looma surma SAK-i ja 73 hädatappu saanud vältida,

mistõttu juba alates 28.08.2015 oli tegemist riigi viivitusest tekkinud põhjusliku ahelaga.

Kuna Tiku talus rakendati kitsendusi veokite ja sööda sissetoomisele alates 24.08.2015, siis ei

olnud võimalik loomi sarnaselt tavatingimustele toita ja sööda sissetoomise piirang

koostoimes faktiga, et loomad olid määratud hukkamisele 25.08.2015 tekitas olukorra, kus

loomad olid minimaalsöödal ehk sisuliselt kolm korda päevas sööta saavad nuumikud said

sööta korra päevas. Loomad nälgisid ja kaotasid kiiresti kaalu. Piirkondlik veterinaarteenistus

on kursis, kui palju on taludes sigu, kuna VTA kontrollib regulaarselt loomapidamisnõuete

järgimist. Riigil oli mõistlikult võimalik organiseerida kriisiplaan loomade hukkamiseks, kuna

haiguse tõenäolist levikut Eestisse teati hiljemalt 2015. a jaanuaris.

Põhjendamatu on hukatud loomade eest kahju hüvitamine VTA õigusvastasest viivitamisest

tingitud sigade kaalukaotuse alusel. Samuti on põhjendamata VTA 24.09.2015 otsuses nr 36

märgitud hinnang, et haige või minimaalsöödal siga kaotab ainult 0,5 kg ööpäevas. Eesti

3-15-2644

4(12)

Maaülikooli lektori JJ 04.10.2015 e-kirjas on kinnitatud, et sõltuvalt olukorrast võib mitu

päeva kestva haiguse, nälja või stressi korral olla kaalukaotus kuni 3,4% kehamassist päevas.

Viimased, 03.09.2015 hukkamisele läinud nuumikud ei saanud reeglipäraselt toituda 8 päeva,

mistõttu ei ole tuvastatud ega põhjendatud, et minimaalsöödal olev nuumik kaotab kaalu

ainult 0,5 kg ööpäevas. VTA on ka kinnitanud 11.09.2015 ettepanekus nr 15.2-1.12/2389, et

nuumikutel tekkis seoses haigusest tingitud isutusega silmaga nähtav kaalulangus. Kahju tuleb

hüvitada kaalu alusel, mida on selgitatud VTA-le esitatud taudikahju taotluse p-s 1 või

alternatiivselt VTA enda poolt 25.08.2015 koostatud hukkamiseelse põllumajandusloomade

arvestusliku väärtuse hindamise akti alusel. Kaebaja ei vaidlusta VTA 24.09.2015 otsuse nr 36

p-s 1 määratud hüvitist summas 320 394,66 eurot. Küsimus on seda ületavas summas, kuna

hüvitise määramisel arvestati loomade vähenenud kaalu.

Kaebaja palub hinnata, kas VTA tõlgendus LTTS § 55 lg 1 p 1 sõnast „väärtus“ on kooskõlas

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 652/2014 art-te 8 ja 11 sõnastusega. Kahju

hüvitamisel tuleb arvestada viidatud määruse art-tes 8 ja 11 kasutatud sõnastust, et

rahastamiskõlblikud on „kulud, mis tulenevad tapetud või hukatud loomade väärtuse

hüvitamisest omanikele nende loomade turuväärtuse piires, mis oleks saadud juhul, kui nad ei

oleks haigestunud“. Tiku talul oli kehtiv tootmisleping nr 18, mille täitmisel oleks Tiku talu

saanud VTA poolt hukatud sigade eest kokku arvestuslikku turuväärtust 415 759,68 eurot.

Kaebaja palub hüvitada tekkinud kahju LTTS § 55 lg 1 p 1 alusel kooskõlas EL määruse nr

652/2014 art-te 8 ja 11 sõnastusega „turuväärtuse piires“, mis kaebaja oleks saanud juhul, kui

sead ei oleks haigestunud. Kaebaja palub mõista välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel.

Ajal, mil toimus viivitus loomade hukkamisega, pidi kaebaja loomi oma kuludega toitma ja

hooldama. Kaebaja soovib loomadele alates diagnoosi kinnitamisest kuni eutaneerimiseni

söödetud jõusööda hüvitamist. Kui loomad oleks tapetud viivitamata, ei oleks kaebajal

söödale kulusid tekkinud ning kaebaja ei oleks pidanud jõusööta haiguskahtlusega ja

hukkamisele määratud loomadele tellima, mida tõestavad 26.08.2015 ja 28.08.2015 arved.

Loomade hukkamisega viivitatud perioodil 25.08.2015‒03.09.2015 pidi kaebaja maksma

töötasu VTA poolt hukkamisele määratud haigeid ja terveid loomi hooldavale neljale töötajale

(töötasu keskmiselt 1905 eurot), kuna sead vajasid igapäevaselt hooldamist, minimaalsöödal

hoidmist, allapanuga tegelemist. Kui sead oleks hukatud koheselt või viivitamata, ei oleks

kaebajale vastavat kulu tekkinud.

VTA koostatud materjalide hindamise akti kohaselt olid ettekirjutuse alusel hävitatu kulud

kokku 45 294,72 eurot. VTA on 24.09.2015 otsuse nr 36 p 2 kohaselt hüvitanud vaid 20 121

eurot. LTTS § 55 seletuskirjast ei selgu, et tegemist oleks eesmärgiga sätestada ammendav

regulatsioon. LTTS § 55 lg 1 p 2 kohta ei ole seletuskirjas ka selgitatud, mida täpsemalt

koondada sõna „seaded“ alla, mistõttu on VTA jätnud hüvitamata kahju hävitatud esemete

eest. Hävitatud vallasvara eest tuleb maksta kahjuhüvitist vastavalt tegelikule väärtusele.

LTTS § 55 lg 1 p 2 sõnastuses on „väärtus“, kuid LTTS § 56 lg 2 p 3 sõnastuses, milles

tehakse viide LTTS § 55 lg 1 p-le 2, on kasutatud sõnastust „tegelik väärtus“. Seega on LTTS-

s vastuolu, mida on rakendatud kaebaja kahjuks. Seletuskirja kohaselt makstakse toetust

hävitatud seadmete, sööda, pakkematerjali, piima ja munade eest vastavalt nende tegelikule

väärtusele. LTTS § 55 lg 1 p 2 kitsendav tõlgendamine oleks vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga

25. Kui kohus leiab, et VTA on LTTS § 55 lg 1 p-i 2 õigesti kohaldanud, taotleb kaebaja

alternatiivselt konkreetse normikontrolli raames kontrollida LTTS § 55 lg 1 p 2 kooskõla PS

§-ga 25 osas, milles VTA jättis kaebajale tema hävitatud vallasvara hüvitamata.

Kaebaja soovib, et talle hüvitataks VTA poolt loomatauditõrjel kasutatud Tiku talu vesi ja

elekter, mille arvestuse on VTA esitanud kaebajale 07.10.2015 kirjas. On loomulik, et

3-15-2644

5(12)

loomatauditõrjel on puhastamiseks ja desinfektsiooniks VTA-l vaja kasutada elektrit ja vett,

kuid kui need kulud on kandnud kaebaja, siis tuleb see riigil hüvitada, arvestades keskmist vee

ja elektri hinda.

Kaebaja ei ole gaasikambri ehitamise algust takistanud, sest polnud „kola“, millele VTA oma

vastuses viitab. Gaasikamber ehitati sigalasse 4 suure grupisulu asemele. Selleks oli vaja

kaebaja töötajatel sulgudes olnud loomad (280 looma) ü mber paigutada teistesse sulgudesse,

eemaldada olemasolevad sulgude piirded, samuti vä lja ajada sulgudes olnud sü vaallapanu,

sõnnik ja sulud puhastada. Katku levik Eestisse oli riigile ettenä htav ja teada. Seega oleks

VTA saanud kriisikava ettevalmistamise korral hukata haigestunud ja nakkusohuga loomad

Eestis viivitamata (nt kasutades mobiilset gaasikambrit), tehes eeltö ö d sigalates ja teades,

kuhu ja kuidas hoonesse gaasikamber paigutada. Asjakohatu on riigi vastuvä ide, et

gaasikambrit tuli riigil ehitada ja sigade suur hulk tuli üllatusena, mistõttu suurest hulgast

tingitult ei suudetud loomade hukkamist lä bi viia Tiku talus viivitamata.

Isikuid on haldusmenetluses ebavõrdselt koheldud. Kui võrrelda teisi farme, kus puhkes katk,

siis erinevalt Tiku talust oli farme, kus hukati loomad kaebajale teadaolevalt viivituseta

(reeglina 2‒3 pä eva jooksul hukkamine, 1000‒3000 looma). Vastustaja on esitanud VTA

haldusaktid, mis on tehtud Kaubi Farmid OÜ, Nukike OÜ ja Viru Agro OÜ kohta, kuid nende

põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas kahjuhüvitise arvutamisel lähtus riik loomade algsest

kogukaalust (VTA kontrollkaalumisest) või mitte. Kaebajale teadaolevalt kasutas VTA

haldusmenetluses korrektset kontrollkaalumist ega vähendanud hiljem hinnanguga kaalu.

9. Veterinaar- ja Toiduamet palus 11.02.2016 (täiendatud 27.05.2016) vastuses jätta

kaebus rahuldamata. Sigade hukkamisel ei leidnud aset õigusvastane viivitus. Otsus sigade

hukkamise kohta tehti 25.08.2015. Hukatavate loomade arvust tulenevalt oli ainus võimalus

kasutada hukkamismeetodina gaasi. Taudikolde likvideerijate hinnangul oli loomade

hukkamiseks vältimatult vajalik gaasikambri ehitamine ühe sigala otsa. Ehitamisel tuli tagada

gaasikambri hermeetilisus, et hukkamisprotsessi käigus ei pääseks gaas kambrist välja.

Kambri ehitus pidi algama 26.08.2015. Ehitamise algust takistas kaebaja mõningal määral

sellega, et ei eemaldanud ehitamise alguseks kambri asukohal paiknenud esemeid (kola).

Pärast esemete eemaldamist sai ehitus 26.08.2015 alata ning kestis 2 päeva.

Sobiva matmiskoha puudumise tõttu oli ainus võimalus käidelda loomade korjuseid AS

Vireen loomsete jäätmete käitlemise tehases ning hukkamisel tuli arvestada AS Vireen

käitlemisvõimsusega. Kuigi algselt teatas AS Vireen, et taudikolde likvideerimisega saab ta

tegeleda üksnes nädalavahetusel (mitte varem kui 29.08.2015), selgus 28.08.2015, et väikese

koguse korjuseid saab juba samal päeval vastu võtta. Seetõttu 28.08.2015 toimus üksnes juba

varem surnud sigade ja torkamise teel hukatud kõige viletsamas seisundis loomade äravedu.

Gaasikambri kasutamise teel sigade hukkamine algas 29.08.2015 ning lõppes 03.09.2015.

Hukkamises tekkis paus vaid 01.09.2015, kuna sel päeval ei antud AS-st Vireen autot korjuste

äraveoks. Loomad hukati nii kiiresti kui võimalik, arvestades ühelt poolt kasutatud

hukkamismeetodi võimalusi ning teiselt poolt seda, et hukatud loomade korjused tuli koheselt

laadida autodele ja toimetada AS Vireen tehasesse. Korjuseid ei olnud võimalik kuskil

ajutiselt hoida, kuna gaasiga eutaneeritud loomade korjused lagunevad suvel väga kiiresti.

Juba 25.08.2015, kui toimus olukorra hindamine kohapeal, selgus, et kõik sead olid söötmata

alates 23.08.2015. Loomapidaja väitel oli sööt otsa saanud 22.08.2015 ning sööta tarninud AS

Ekseko keeldus 23.08.2015 sööta kaebajale transportimast, kuna kaebaja farmis oli seakatk.

Seega ei vasta tõele, et loomade söötmata jätmise põhjustas Tartumaa Veterinaarkeskus.

Vastustaja aktiivse tegevuse tulemusena toimetati 26.08.2015 ettevõttesse uus kogus

loomasööta, mis oli 25% tavapäraselt tarnitavast kogusest. 28.08.2015 toimetati veel väike

3-15-2644

6(12)

kogus juurde. Loomadele piisava koguse sööda tagamine on loomapidaja kohustus ning sööda

ebapiisavust ei põhjustanud vastustaja ega Tartumaa Veterinaarkeskuse tegevus.

Vastustaja 24.09.2015 otsus nr 36 on õiguspärane. Hukkamiseelne loomade arvestuslik

väärtus, sh nende eluskaal, määrati 25.08.2015 ilma loomi kaalumata ja üksnes loomapidaja

enda antud andmete alusel, kuna loomade kaalumise võimalus ettevõttes puudus. Sigade

tegeliku kaalu tuvastamine toimus arvestuslikult, lisades korjuste kaalule hinnangulise

hukkamiseelse kaalukaotuse. Korjuseid kaaluti AS Vireen loomsete jäätmete käitlemise

tehases. 28.08.2015 kaaluti korjuseid kaebaja poja nõudmisel temal olemasoleva väikese

viljakaaluga, kuid kuna see näitas korjuste massi väiksemana kui AS Vireen kaal, otsustati

usaldada AS Vireen kaalu. Loomade eluskaalu tuletamisel lähtuti Eesti Maaülikooli prof

Meelis Otsa hinnangust, et 100 kg kaaluv loom kaotas kaalust 0,5 kg päevas. Arvestuslik

summeeritud kaalukaotus (19 020 kg) lisati kaalumise teel tuvastatud korjuste kogukaalule

(268 740 kg) ning selliselt saadi hukatud loomade eluskaaluks 287 760 kg. Hukkamise järgselt

toimunud korjuste kaalumise andmed koostoimes asjatundja hinnanguga arvestusliku

kaalukaotuse kohta kinnitavad, et kaebaja väidetud sigade kaal oli ülehinnatud.

Põhjendatud ei ole kaebaja väited turuväärtuse küsimuses. Mõiste „väärtus“ LTTS § 55 lg 1 p

1 ja § 56 lg 2 p 1 kohaselt on samatähenduslik mõistega „turuväärtus“, mida kasutatakse

asjassepuutuvates EL õigusaktides. See, et väärtuse mõistet sisustatakse hariliku väärtuse ehk

kohaliku keskmise turuhinnaga, tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65 ja

määruse nr 6 § 3 lg-st 1. Kuivõrd aluseks tuleb võtta kohalik keskmine kokkuostuhind, ei ole

asjakohane viidata kaebaja konkreetsest lepingulisest suhtest tulenevale müügihinnale.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega jõusööda kulude hüvitamise kohta. Loomade söötmine,

sh sööda hankimine ja söötmisega tegelevatele töötajatele töötasu maksmine, on loomapidaja

kohustus ning riigil ei ole vastavate kulude hüvitamise kohustust. Praegusel juhul ei esine

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 2 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid ja kõnealused

kulud ei ole käsitatavad hüvitamisele kuuluvate kuludena RVastS tähenduses.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega hävitatud vallasvara väärtuse hüvitamise kohta.

Kaebaja ei ole sisseseade tegeliku väärtuse määramist kahtluse alla seadnud. Seega on

määratud hüvitis kooskõlas LTTS § 55 lg 1 p 2 ja § 56 lg 2 p 3 nõuetega. Muude esemete eest

(riided, ravimid jms) LTTS asjassepuutuvad sätted hüvitise maksmist ette ei näe. Seega on

vastustaja vastavas osas kaebaja taotluse põhjendatult rahuldamata jätnud. Samuti on

põhjendatult jäetud rahuldamata taotlus sööda hüvitamiseks, sest antud juhul ei hävitatud

sööta ettekirjutuse alusel, nagu näeb ette LTTS § 55 lg 1 p 2.

Vee- ja elektrikulude hüvitamiseks ei näe kehtiv õigus ette seaduslikku alust. Hüvitamisele

kuuluvad kahjud määrab LTTS § 55 lg 1 ning vesi ega elekter ei ole nimetatud hüvitamisele

kuuluvate esemete hulgas.

Kaebaja viited RVastS-le on asjakohatud, sest kahju hüvitamise kohustuse tekkimise aluseks

olevat asjaolu (õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes) ei esine. LTTS 5. ptk näeb ette

erikorra loomatauditõrjega seotud kahju hüvitamiseks ning selle kohaselt toimub hüvitise

maksmine taudikahjutoetuse vormis ja vastavatel tingimustel. Poolte vaidlus praeguses

haldusasjas on tekkinud LTTS tingimuste kohaselt toetuse saamiseks esitatud taotluse

menetluse käigus. Vastavas menetluses rakenduvad LTTS, mitte RVastS sätted.

Viidatud LTTS sätted ei ole omavahel vastuolus, kuivõrd tegemist on üldsätte ja seda

täpsustava normi vahekorraga. EL määruse nr 652/2014 art-d 8 ja 11 ei kehtesta reeglit, mille

kohaselt on hukatud loomade puhul nende väärtuse hüvitamise aluseks loomade turuväärtus,

mida loomapidaja oleks saanud juhul, kui loomad ei oleks haigestunud. Viidatud normid

3-15-2644

7(12)

sätestavad üksnes piirid sellele, millises ulatuses võidakse liikmesriikide toetusprogramme

rahastada EL eelarvest ehk selle, et kui liikmesriik maksab hukatud loomade eest hüvitist

suuremas määras, siis loomade turuväärtust ületava hüvitise maksmist EL ei rahasta.

Konkreetsed

toetuse

maksmise

tingimused,

sh

loomade

eest

makstava

hüvitise

kindlaksmääramise alused, määratakse siseriikliku õigusega. Antud juhul on asjassepuutuvad

sätted LTTS normid ning need ei saa siseriikliku õiguse ja EL määruse nr 652/2014

reguleerimiseseme erinevusest tulenevalt põhimõtteliselt olla omavahel vastuolus.

10. Tallinna Halduskohus jättis 11.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Määruse nr 6 § 3 lg 1 kohaselt tuleb looma arvestusliku väärtuse arvutamiseks korrutada

looma lihakaal liha keskmise kokkuostuhinnaga. Sea lihakaal saadakse määruse § 3 lg 2 p 2

kohaselt eluskaalu korrutamisel koefitsiendiga 0,72. Tiku talu sigu enne hukkamist ei

kaalutud,

kuna

selleks

polnud

võimalust.

25.08.2015

koostatud

hukkamiseelset

põllumajandusloomade arvestusliku väärtuse hindamise akti ei saa pidada usaldusväärseks

tõendiks. VTA selgitas vastuses kaebusele, et hukkamiseelne loomade eluskaal määrati aktis

üksnes loomapidaja enda antud andmete alusel. VTA tuletas sigade eluskaalu muude

teadaolevate andmete põhjal. VTA võttis aluseks hukatud sigade korjuste kaalu (268 740 kg)

ning lisas sellele kõigi sigade eeldatava kaalukaotuse. Korjuste kaalumine toimus AS Vireen

loomsete jäätmete käitlemise tehases ning korjuste kaalu õigsuse osas poolte vahel vaidlust ei

ole. Vaidluse all on sigade eeldatav kaalukaotus, mille põhjal VTA nende eluskaalu tuletas.

Puudub alus VTA 24.09.2015 otsuse nr 36 p-s 1 viidatud ekspertarvamuse kahtluse alla

seadmiseks. VTA pöördus arvamuse saamiseks isiku poole, kellel on loomade söötmise kohta

erialased teadmised. Sealjuures mainis VTA oma kirjades, et küsimus puudutab sigade SAK-i

haigestunud sigu. Usutav ei ole, et söötmisspetsialist ei oska looma tervislikku seisundit

arvesse võtta. Kohtuistungil selgitas vastustaja, et ei pidanud põhjendatuks lähtuda

maksimaalsest võimalikust kaalukaotuse määrast, kuna sead ei olnud täielikult söömata

(kohtuistungi helisalvestis, kell 10:45:40). Sigu söödeti üks kord päevas tavapärase kolme

korra asemel. VTA Tartumaa Veterinaarkeskuse juhataja antud ütluste kohaselt ei olnud Tiku

talus sigade ülikiiret ja massilist lõppemist (kohtuistungi helisalvestis, kell 11:23). Väiksemate

sigade puhul oli märgata kaalukaotusest tingitud „lõõtsastumist“ (kell 11:25). Arvestuslik

keskmine kaalukaotus 0,5 kg päevas 3804 sea kohta, kellest enamik olid võimelised

minimaalsel määral sööma, ei ole põhjendamatult väike.

Kaebaja viidatud tootmislepingut nr 18 ei saanud hüvitise määramisel arvesse võtta, kuna

LTTS § 56 lg 2 p 1 kohaselt võetakse kahjuhüvitise määramisel aluseks looma arvestuslik

väärtus. Sigade arvestusliku väärtuse arvutamisel ei oma tähtsust, milliseid lepinguid on

loomapidaja sõlminud ja mida nende alusel saada võiks. Sellist tõlgendust ei toeta ka Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 652/2014 art-d 8 ja 11. Turuväärtus ehk turuhind on

eseme kohalik keskmine müügihind (TsÜS § 65). Eseme väärtuse saab kindlaks määrata ka

tehingu alusel, kuid sellisel juhul ei kasutata sõna „turuväärtus“.

Vaatamata LTTS § 55 lg 1 p 2 ja § 56 lg 2 p 3 erinevale sõnastusele, ei ole nimetatud sätted

omavahel vastuolus. LTTS § 55 lg-s 1 on sätestatud, mille eest kahju hüvitamist üldse taotleda

saab ning LTTS § 56 lg-s 2 on täpsustatud, kuidas hüvitatava kahju suurus määratakse. Seega

peabki LTTS § 56 lg 2 p-s 3 olema täpsem sõnastus kui § 55 lg 1 p-s 2. VTA määras hüvitise

vastavalt puidust sisseseade tegelikule väärtusele. Tegelik väärtus tähendab asja väärtust selle

hävitamise ajal, mistõttu vähendas VTA kaebaja esitatud hinnapakkumist puidust sisseseade

hinnangulise amortisatsiooni võrra. Seadmete tegelikku väärtust ei saa samastada seadmete

3-15-2644

8(12)

taastamisväärtusega. Seadme taastamisväärtus on uue samaväärse seadme hankimiseks tehtav

kulutus, mis on suurem kui LTTS § 56 lg 2 p-s 3 sätestatud tegelik väärtus.

LTTS ja veterinaarkorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 600 SE seletuskirjas ei ole

ühtegi viidet sellele, et LTTS § 55 lg 1 p-s 2 loetletud kahju hüvitamise aluseid võiks

tõlgendada laiendavalt. Seega on loetelu ammendav. Loomatauditõrje käigus tekitatud kahju

ei saa pidada õigusvastaseks, kuna loomatauditõrjeks rakendatavate meetmete eesmärgiks on

ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi (LTTS § 1 lg 2). Kuivõrd ravimid,

töökaitsevahendid ja puidust uksed hävitati õiguspärase tegevuse käigus, siis ei ole vastuolu

PS §-ga 25 võimalik. LTTS § 55 lg 1 p 2 eesmärk on sätestada kahju liigid, mille hüvitamine

on ette nähtud ehk mille eest võib loomapidaja talle tekkinud kahju hüvitamiseks taotleda

taudikahjutoetust (LTTS eelnõu 600 SE seletuskiri, lk 13). Taudikahjutoetuse maksmine ei ole

ette nähtud kõikvõimaliku tekkida võiva kahju eest, vaid teatud kahju liikide eest, mille

seadusandja on välja valinud. VTA 24.09.2015 otsusega nr 36 ei määratud kaebajale

kasutatud vee eest hüvitist, kuna vee hüvitamist ei ole LTTS § 55 lg 1 p 2 järgi ette nähtud.

LTTS § 55 lg 1 p-s 2 sätestatud loetelu ei vaja selles osas täiendamist. Kasutatud elektri

hüvitamise osas ei teinud VTA otsust, kuna kaebaja ei esitanud elektri hüvitamiseks taotlust.

Kohus ei saa ise kasutatud elektri eest RVastS alusel kahju hüvitist välja mõista, kuna RVastS

§ 7 lg 1 sätestab kahju hüvitamise nõude eeldusena avaliku võimu õigusvastase tegevuse.

Loomatauditõrje käigus tekitatud kahju ei ole põhjustatud õigusvastase tegevusega.

Määruse nr 179 § 19 alusel teeb VTA kohaliku asutuse juht kohe pärast sigade katku ametliku

diagnoosi kinnitamist maavanemale ettepaneku kehtestada taudipunktis karantiin. VTA Tartu

Veterinaarkeskuse juhataja tegi 25.08.2015 Tartu maavanemale ettepaneku kehtestada

haiguskoldes karantiin (nr 15.2-1.12/2195). Karantiin kehtestati Tartu maavanema 25.08.2015

korraldusega nr 1-1/532. Määruse nr 179 § 20 p 1 kohaselt võib VTA sigade katku

likvideerimiseks

valida

sigade

veretu

hukkamise

kohapeal,

järgides

veterinaarjärelevalveametniku korraldusi. Katku likvideerimise viis valiti 25.08.2015 otsuses

nr 47 (I kd, tl 19p). Loomad tuli otsuse kohaselt hukata esimesel võimalusel ja asjatu

viivituseta. Katku tõrje eeskirja § 21 lg 1 p 1 esimese lause kohaselt hukatakse pärast

karantiini kehtestamist taudipunktis olevad sead viivitamata veterinaarjärelevalveametniku

kontrolli all vastavalt valitud sigade katku likvideerimise viisile nii, et viiruse levik sigade

veol või hukkamisel on välistatud. „Viivitamata“ on mõiste, mille sisu sõltub konkreetsest

olukorrast. Gaasikambri ehitamiseks kulunud aeg ei ole VTA Tartumaa Veterinaarkeskusele

etteheidetav, kuna väidetavalt oli tegemist esimese gaasikambriga, mis ehitati siseruumidesse

sigade lähedusse. See eeldas gaasikambri lekkekindluse tagamist, et hukkamist ootavad sead

enneaegselt kahjustada ei saaks. Seda enam, et talus viibisid ka inimesed, kellele gaas samuti

kahjulikult mõjub. Kuna VTA võimekus sõltus kolmandast isikust, kelle tegevuse

planeerimine ei olnud VTA kontrolli all, ei saa AS Vireen graafikust tekkinud viivitust pidada

VTA-poolseks õigusvastaseks viivituseks. Loomade korjuste äraviimiseks polnud häid

alternatiive. AS Vireen graafikust tekkinud probleeme poleks saanud täielikult vältida ka

varasemate kokkulepetega. SAK ei ole ette nähtav, mistõttu ei saa tagada korjuste

äravedamise võimalust just selleks ajaks, kui loomataud diagnoositakse. Kuna VTA Tartumaa

Veterinaarkeskus tegutses endast sõltuvas osas viivitamatult ehk ei jätnud RVastS § 7 lg 2

tähenduses toimingut õigeaegselt tegemata, ei saa 26.08.2015 ja 28.08.2015 ostetud jõusööta

pidada hüvitatavaks varaliseks kahjuks. Arvestades, et VTA Tartumaa Veterinaarkeskus ei

viivitanud sigade hukkamisega õigusvastaselt, ei kuulu ka hukkamise ajal töötajatele makstud

töötasud RVastS alusel hüvitamisele.

Kaebajat ei ole teiste ettevõtjatega võrreldes ebasoodsamalt koheldud. Kui teistes ettevõtetes

oli võimalik sigu enne hukkamist kaaluda, siis on mõistetav, et sigade eluskaalu tuletamine

3-15-2644

9(12)

polnud vajalik. Kaebaja juhtumi puhul oli eluskaalu tuletamine ainuke mõeldav lahendus, sest

vastasel juhul poleks VTA saanud sigade eest hüvitist määrata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

11. Tiku talu palub 10.11.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

11.10.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud

vastustaja kanda.

VTA 25.08.2015 arvestusliku väärtuse hindamise akt on oma õiguslikult tähenduselt ja sisult

samastatav kaalulehega määruse nr 6 § 3 lg 2 mõttes ning see oli VTA-le siduv otsuse nr 36

tegemisel. Kaaluleht on oma tähenduse poolest käsitatav eelhaldusaktina, kuna sellega tehakse

kindlaks looma kaalul põhinev muutuja kahju hüvitamise valemis ning see on aluseks

edasistele arvestustele kahju suuruse kindlaksmääramisel. Isegi kui lähtuda eeldusest, et

25.08.2015 arvestusliku väärtuse hindamise akt oli üksnes üks tõenditest, millest tuli

arvestusliku kaalu leidmisel lähtuda, tekitab see vastuolu määruse nr 6 § 3 lg-ga 3. Seega on

halduskohus eksinud LTTS § 56 lg 1 p-s 1 ja määruse nr 6 § 3 lg-s 3 sisalduva

materiaalõiguse kohaldamisel. VTA on kaebajat 25.08.2015 akti väljaandmisel eksitanud, mis

muutis võimatuks kaebaja õiguste kaitsmise hiljem. Kui VTA poleks loonud kaebajas

ekslikku arusaama, et elusloomade kaal määratakse 25.08.2015 aktiga kindlaks, siis oleks

kaebaja saanud koheselt vastava tegevuse vaidlustada ja nõuda määruse nr 6 kohast

elusloomade kaalumist.

Kohus on eksinud tõendite, mille alusel VTA tuvastas hukatud sigade arvestusliku kaalu,

hindamisel ning jõudnud valele järeldusele, et VTA otsus nr 36 on sigade arvestusliku kaalu

osas õige. Isegi kui käsitada 25.08.2015 arvestusliku väärtuse hindamise akti ühe tõendina

haldusmenetluses, ei saa pidada seda ebausaldusväärsemaks tõendiks, võrreldes AS-s Vireen

toimunud kaalumisel vormistatud saatelehtedega. Ka AS-s Vireen toimunud kaalumine ei

vastanud määruse nr 6 nõuetele, sest seda ei tehtud veterinaarjärelevalveametniku või

volitatud veterinaararsti kontrolli all ning loomad ei olnud kaalumise ajal elus. Halduskohus ei

ole otsuses selgitanud, miks ta ei pea usaldusväärseks JJ ja KL arvamust ja eelistab MO

arvamust. Otsus on selles osas põhjendamata. Samuti ei nähtu, et VTA oleks taganud

kaebajale haldusmenetluses ärakuulamise kaalulanguse kujunemise osas ja võimaluse esitada

omapoolseid hinnanguid.

Halduskohus kohaldas LTTS § 56 lg 1 p-i 3 ebaõigesti, leides, et mõistet „tegelik väärtus“

tuleb tõlgendada, arvestades vara väärtust hävitamise ajahetkel (sh amortisatsioon), kuid mitte

vara kui sellist. Kaebaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et LTTS § 56 lg 2 p 3 kohaldamisel ei

saa lähtuda vara taassoetamisväärtusest ja amortisatsioon tuleb hüvitisest maha arvestada, sest

see on vastuolus sätte eesmärgi ja kahju hüvitamise põhimõtetega. „Tegelik väärtus“ on

määratlemata õigusmõiste, mis tuleb sisustada lähtuvalt seda sisaldava sätte eesmärgist.

Mõistet „tegelik väärtus“ tuleks tõlgendada selliselt, et see hõlmab samaväärse asja soetamise

kulusid, milliste kulude kandmisel oleks kaebajal võimalik asetada ennast olukorda, kus kahju

poleks tekkinud. See oleks kooskõlas ka EL määruse nr 652/2014 eesmärgiga. Kohus oleks

pidanud VTA otsuse nr 36 tühistama osas, milles VTA ei hüvitanud kaebajale hävitatud

inventari maksumust VTA otsuses toodud summat ületavas osas kuni suuruseni, mis vastab

hävitatud samaväärse inventari soetamismaksumusele (kokku 33 535 eurot).

LTTS § 56 lg 2 p 3 ja § 55 lg 1 p 2 on vastuolus PS §-ga 25 või §-ga 32. Halduskohus oleks

pidanud tõlgendama nimetatud sätteid põhiseaduskonformselt, millise tõlgenduse alusel

tulnuks kaebajale hüvitada ka muu kui üksnes nimetatud sättes toodud kahjud. Halduskohus

on ebaõigesti jätnud vee- ja elektrikahjud välja mõistmata. VTA poolt kaebaja vee ja

3-15-2644

10(12)

elektrienergia kasutamiseks LTTS-st tulenevate ülesannete täitmiseks puudub õigusaktidest

tulenev alus, vaatamata sellele, et LTTS kohaselt on VTA-l kohustus loomade hukkamine läbi

viia.

Halduskohus on ekslikult leidnud, et VTA ei ole viivitanud sigade hukkamistoimingute

läbiviimisel ega sellega põhjustanud kaebajale kahju sigadele viivituse ajal söödetud jõusööda

ja viivituse ajal töötajatele kantud tööjõukulude näol. Kaebaja ei nõustu sellega, et VTA täitis

oma kohustused ilma asjatu viivituseta, sest karantiini kehtestamine ja viimase sea hukkamine

toimus ajaperioodil 24.08.2015‒03.09.2015, s.o 11 päeva jooksul. Hukkamistoimingute

venimise põhjustas AS Vireen väike jõudlus seakorjuste põletamisel. VTA on rikkunud oma

kohustust tagada, et karantiini kehtestamisel oleks korraldatud seakorjuste võimalikult kiire

utiliseerimine AS-s Vireen põletamise teel või muul viisil.

12. Veterinaar- ja Toiduamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta

rahuldamata.

Kuna 25.08.2015 koostatud hindamise aktis kajastuvad loomade kaalu andmed ei tuginenud

kaalumise tulemustele, vaid üksnes kaebaja ütlustele, siis ei saa akti andmeid loomade

hukkamiseelse elus- ja lihakaalu leidmiseks kasutada. Asjaolu, et akti kantud kaaluandmed

olid ebausaldusväärsed, kinnitab fakt, et hukkamise järgselt toimunud loomade korjuste

kaalumise andmed näitasid väga suurt erinevust 25.08.2015 akti märgitud näitajatest. Ükski

õigusnorm ei näe ette, et 25.08.2015 akt oli HMS tähenduses eelhaldusakt ning et loomade

väärtuse määramisel ei olnud vastustaja õigustatud tuginema muudele tõenditele. Vaidlust ei

ole, et loomade kaalumist ei toimunud. Sellest tulenevalt ei ole määruses nr 6 kaalumise ja

kaalulehe kohta sätestatu kohaldatav. Ükski õigusakt ei anna alust antud olukorras lugeda

25.08.2015 akti tähendust samaväärseks kaalulehega. Kaaluleht ega 25.08.2015 akt ei ole

käsitatavad eelhaldusaktina, sest nendes dokumentides fikseeritud andmetel ei ole õiguslikult

siduvat tähendust.

Vastustaja ei ole kaebajat eksitanud ega muutnud võimatuks tema õiguste kaitsmist.

Vastustaja ei ole kunagi kaebajale väitnud, et toetuse määramise aluseks olev loomade kaal

määratakse üksnes 25.08.2015 akti alusel ja mistahes muid andmeid arvesse ei võeta. Väide,

et vastustaja ei taganud haldusmenetluses kaebaja ärakuulamist, on asjakohatu. Kaebaja ei

tuginenud kohtumenetluses väitele ärakuulamisõiguse rikkumisest ja seetõttu halduskohus

seda ei käsitlenud.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et haldusmenetluses kogutud muud andmed loomade

eluskaalu kohta (AS Vireen korjuste kaalumise andmed ja MO arvamus sigade kaalukaotuse

kohta) ei ole usaldusväärsed ja kasutatavad. Kohus on põhjalikult käsitlenud loomade

eluskaalu arvestusliku määramisega seonduvaid asjaolusid ega ole rikkunud tõendite

hindamise reegleid.

Vastustaja ei ole hüvitamisele kuuluvate esemete väärtuse tuvastamisel eksinud. Kahju

hüvitamise eesmärk ei saa olla kahju kannataja rikastumine, mistõttu on iseenesest mõistetav,

et kasutatud ja seetõttu amortiseerunud vara väärtuse hüvitamisel rahas tuleb amortisatsioon

arvesse võtta. Kaebaja viide RVastS-le ei ole asjakohane, sest antud juhul toimus kahju

hüvitamine LTTS alusel. Kaebaja väide LTTS sätete vastuolust PS-ga on alusetu ja ainetu.

Vaidluse sisuks ei ole õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue, mis allub RVastS-le.

LTTS asjassepuutuvad sätted reguleerivad taudikahjutoetuse maksmist ja vastav regulatsioon

ei kuulu PS § 25 ega § 32 kaitsealasse. Asjaolu, et kaebajal on tekkinud ka selline kahju, mis

LTTS alusel makstava toetusega ei ole hõlmatud, ei anna alust väita, et LTTS regulatsioon on

PS-ga vastuolus.

3-15-2644

11(12)

Vastustaja ei viivitanud õigusvastaselt sigade hukkamisega ning nõustub selles osas

halduskohtu põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

14. Halduskohus on leidnud õigesti, et 25.08.2015 arvestusliku väärtuse hindamise akt (I kd tl

21p) ei ole eelhaldusakt, mis määras siduvalt kindlaks hukatavate loomade arvestusliku kaalu.

Tegemist oli ühe tõendiga hukatavate loomade eluskaalu kohta, mida VTA-l tuli hinnata

koosmõjus teiste asjas kogutud tõenditega. Olukorras, kus esialgses aktis fikseeritud loomade

eluskaal erineb kardinaalselt pärast loomade hukkamist fikseeritud korjuste kaalust, ei saa

VTA tugineda üksnes esialgselt kirjapandule, vaid peab uurimisprintsiipi rakendades leidma

tegeliku hukatavate loomade eluskaalu. Määruse nr 6 § 3 lg-te 1, 2 ja 3 kohaselt korrutatakse

looma arvestusliku väärtuse arvutamiseks looma lihakaal liha keskmise kokkuostuhinnaga.

Looma lihakaal saadakse, korrutades tema kaalulehele märgitud eluskaal järgmise

koefitsiendiga:

sea

puhul

0,72.

Looma

eluskaal

saadakse

looma

kaalumisel

veterinaarjärelevalveametniku või volitatud veterinaararsti kontrolli all. Asjas ei ole esitatud

tõendeid sellest, et 25.08.2015 aktis kajastatud loomade eluskaal oleks saadud loomade

kaalumisel veterinaarjärelevalveametniku või volitatud veterinaararsti kontrolli all. Vastustaja

väitel kanti loomade eluskaalu arvandmed akti kaebaja sõnade järgi ning loomade kaalumist

ei toimunud. Vastupidist väidab üksnes kaebaja. Vastustaja väidet nõuetekohase kaalumise

mittetoimumise kohta kinnitab 25.08.2015 aktis fikseeritu (sigade eluskaal 352 100 kg) ja AS-

s Vireen fikseeritu (hukatud korjuste kaal 268 740 kg) suur vahe ning halduskohtus

tunnistajana üle kuulatud AK, kes oli vaidlusaluse akti koostamise juures ja üks aktile alla

kirjutanud ametnikest (halduskohtu 08.09.2016 istungi helisalvestis kell 11:42:59 jj). Ükski

õigusakt ei keela VTA-l loomade eluskaalu tuvastamast teiste tõendite alusel, kui määruse nr

6 § 3 lg-s 3 sätestatud viis on osutunud võimatuks (VTA väidetel ei võimaldanud talus olnud

kaal määrata loomade eluskaalu objektiivselt ja täpselt). Seejuures nähtub LTTS

regulatsioonist, et taudikahju suurust tõendavate dokumentide esitamise kohustus on

loomapidajal (LTTS § 57 lg 1), mistõttu on asjakohatud kaebaja etteheited VTA-le sellest, et

viimane ei taganud nõuetekohase kaalu olemasolu Tiku talus, et teha kindlaks loomade

hukkamiseelne eluskaal.

15. Asjas ei ole esitatud tõendeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et VTA tuvastas

hukatud sigade arvestusliku kaalu valesti. Ringkonnakohus nõustub VTA ja halduskohtu

hinnangutega tõenditele, sh AS Vireen saatelehtedele ja Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja

loomakasvatuse instituudi söötmise osakonna juhataja MO arvamusele (I kd tl 88-89) ega pea

vajalikuks neid seisukohti korrata (kohtuotsuse p-d 23-25). Halduskohus on põhjendatult

jätnud kõrvale JJ (I kd tl 45p) ja KL (I kd tl 47p-48, 113p) arvamused, kuna kumbki neist ei

ole väljendanud kindlat seisukohta. JJ on andnud vaid väga üldise teoreetilise hinnangu sigade

kaalulanguse kohta sõltuvalt situatsioonist ning KL on piirdunud üldise kriitikaga VTA

suunal ega ole üldse avaldanud selgelt arusaadavat seisukohta sigade kaalulanguse osas SAK

kontekstis. Ehkki kaebajale ei antud võimalust oma seisukohtade esitamiseks loomade

eluskaalu määramise osas, ei ole see saanud kaasa tuua õigusvastase haldusakti andmist

(HMS § 58). Kaebaja ei ole esitanud ka kohtumenetluses selliseid seisukohti või tõendeid,

mis lükkaksid ümber VTA hinnangu.

3-15-2644

12(12)

16. Halduskohus ega VTA ei ole vääralt tõlgendanud LTTS § 55 lg 1 p-i 2 ega § 56 lg 2 p-i 3

ega sisustanud vääralt mõistet ”tegelik väärtus”. Õige on vastustaja ja halduskohtu positsioon,

mille kohaselt tähendab LTTS § 56 lg 2 p-s 3 sätestatud mõiste „tegelik väärtus“ seadme,

sööda, pakkematerjali ja loomsete saaduste väärtust nende hävitamise hetkel, arvestades

amortisatsiooni. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus kahju hüvitamise üldpõhimõtetega, sh

alusetu rikastumise vältimise põhimõttega. Asjakohatud on kaebaja viited RVastS-le, sest

loomatauditõrje toetuse näol ei ole tegemist kahju hüvitamisega RVastS tähenduses, kuivõrd

puudub avaliku võimu poolne õigusvastane tegevus (vt ka RVastS § 2 lg 2). Küll on kaebaja

õigesti välja toonud kahju hüvitamise üldpõhimõtte – hüvitada hävinud asjaga samaväärse

asja soetamine. Täiesti uue seadme soetamine (arvestamata amortisatsiooni) ei ole aga

hävitatud asjaga samaväärse asja soetamine, nagu leiab ekslikult kaebaja, vaid amortisatsiooni

võrra parema asja soetamine. Kaebaja seisukohta ei kinnita ka määrus nr 652/2014, sest see

määrus ei reguleeri üldse liikmesriigi kohustusi loomapidaja ees, vaid Euroopa Liidu ja

liikmesriigi omavahelisi suhteid. Kaebaja positsioonidele ei ole võimalik kinnitust leida ka

määrust analoogia korras kohaldades.

17. LTTS § 56 lg 2 p 3 ja § 55 lg 1 p 2 ei ole vastuolus ei PS §-ga 25 ega §-ga 32. Riigile ei

tulene ühestki õigusaktist kohustust hüvitada loomapidajale kõik loomataudi tõttu tekkinud

kahjud, sest need kahjud ei ole tekkinud riigi õigusvastase tegevuse tulemusel, vaid

loomataudi tõrje käigus. Loomade haigestumine on üks loomapidaja võimalikest äririskidest.

Et riik on otsustanud mingi osa loomapidajale tekkinud kahjust toetuse näol hüvitada, on

olnud Euroopa Liidu ja Eesti riigi vastutulek loomapidajaile. LTTS asjassepuutuvad sätted

reguleerivad taudikahjutoetuse maksmist ja vastav regulatsioon ei kuulu PS § 25 ega § 32

kaitsealasse. Seepärast tuleb LTTS § 55 lg 1 p-s 2 ja 56 lg 2 p-s 3 sätestatud loetelu lugeda

ammendavaks ning VTA on õiguspäraselt jätnud kaebajale hüvitamata ravimid,

töökaitsevahendid, puidust uksed ning kulutused veele ja elektrile.

18. Halduskohus on õigesti leidnud, et VTA ei olnud õigusvastases viivituses sigade

hukkamisel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 32-38 toodud seisukohtadega

ega pea vajalikuks neid korrata. VTA ei olnud SAK kriisisituatsioonis õigusvastaselt

tegevusetu, vaid viivitus loomade hukkamisel oli tekkinud mitme objektiivse asjaolu

koosmõjust (hukatavate sigade suur arv, vajadus ehitada kohalik hermeetiline gaasikamber,

AS Vireen võimetus käidelda vajalikul määral korjuseid). Loomad hukati nii kiiresti kui

võimalik, arvestades kohapeal kasutatud hukkamismeetodi võimalusi ja seda, et hukatud

loomade korjused tuli koheselt laadida autodele ja toimetada AS Vireen tehasesse.

19. Eelnevat kokku võttes ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tiku talu apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda ning vastustaja

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)