4-17-3755/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.augustil 2017.a, Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-17-3755 Kohtunik Karin Olentšenko Väärteoasi F.T kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.06.2017 otsusele nr 2303,17,000726 Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja: (isikukood xxx, F.T elukoht: xxxx)

Kohtuväline menetleja: PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus (asukoht Tallinn, Pärnu mnt 139) Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Juhindudes VTMS § 132 p 1 kohus otsustas:

Jätta F.T kaebus rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 21.06.2017 otsus nr 2303,17,000726 – muutmata. Täpsustada otsuse täitmise korda määratud rahatrahvi osas: KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et F.T-le mõistetud rahatrahvi summas 800 eurot on võimalik tasuda ositi võrdsetes osades 10 kuu jooksul, tasudes Rahandusministeeriumi arveldusarvele EE891010220034796011 SEB Pangas või

a/a nr EE932200221023778606 Swedbank pangas või a/a nr EE403300333416110002 Danske

pangas või a/a EE701700017001577198 Nordea pangas iga kuu 80 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest, maksekorraldusele märkida viitenumber 10220175095532.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist

kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus

Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Asjaolud

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

väärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 21.06.2017 otsusega nr 2303,17,000726 karistati F.T LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o. 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

2

01.06.2017 koostatud väärteoprotokolli nr AB1522603 kohaselt 01.06.2017 kell 10:18, Lootsi 13, Tallinnas, Harjumaal liikudes Petrooleumi tn suunas F.T juhtis mootorsõidukit

Scania R420 reg.märk xxxx haagisega Krone SDP27 reg.märk xxxx isikuna, kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,33 mg. Tõendusliku alkomeetri

mõõtetulemus 0,38 mg/L, ± 0,05 mg/l. Mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 EST nr ARDM-0067, taatlemistunnistuse nr TTRC-17-00061. Rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid, millega pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kaebuse sisu 11.07.2017 esitas F.T kohtule kaebuse eelnimetatud otsuse peale, milles ta palub tühistada

kohtuvälise menetleja otsuse lisakaristuse osas ja vähendada rahatrahvi, kuna ta on

miinimumpalgaline. Kaebaja igakuiselt maksab kohtutäiturile lapseelatismakse ning tema vanad vanemad saavad samuti tema poolt toetust. Lisakaristuse kohaldamisel jäävad tema lapsed toetuseta. Kahetseb väga oma eksimust.

Kohtuvälise menetleja kirjalik vastus

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusaluse isiku karistamine põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

3 (kolmeks) kuuks on proportsionaalne süü suurusega, vajalik nii erikui üldpreventiivsetel kaalutlustel ning alused karistuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. F.T pani toime enamohtliku liiklusalase väärteo. Kaebaja tarvitas alkoholi ja ei veendunud oma kainuses enne sõidukit juhtima asumist. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud F.T kaebusega ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt VTMS §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusalune isik F.T on teatanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohtuväline menetleja ei ole taotlenud kaebuse arutamist kohtuistungil. Kohus on seisukohal,

et väärteokaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses. VTMS § 123 lg 2 kohaselt kohus arutab

väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Kohtu hinnangul on F.T poolt toimepandud väärtegu õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2

järgi ning on nõuetekohaselt tõendatud. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud järgmiste väärteoasjas kogutud tõenditega:

- Indikaatorvahendi kasutamise protokoll (01.06.2017 kell 10:19), millest nähtuvalt tuvastati

kontrolli tulemusena F.T alkoholijoove (0,34 mg/l).

- Tunnistaja Urmas Viigisalu ütluste kohaselt 01.06.2017 kell 10:18 Tallinnas, Lootsi 13 juures

peatas autorongi, mis liikus Petrooleumi tänava poole. Mootorsõiduk Scania R420 reg.märk

xxxx haagis Krone SDP27 reg.märk xxxx. Juhtis autorongi F.T isikukood xxx. Tundis kohe juhi suust tugevat alkoholilõhna ja kontrollides isiku joovet indikaatorvahendiga Rapid Alcoblow hakkas põlema punane tuli, indikaatorvahendi näit oli 0.34 mg/L. Seejärel F.T toimetati tõendusliku alkomeetri juurde.

- Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtub, et F.T juhiluba on taastatud

22.04.2014.a.

- Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemuse väljatrükk koos õiguste deklaratsiooniga, millest

nähtuvalt tuvastati 01.06.2017 kell 10:35-10:39 F.T alkoholijoove (lõplik lugem 0,38 mg/l, ± 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,33 mg/l; Dräger Alcotest 7110).

- Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati F.T sõiduki

juhtimiselt 01.06.2017, sest ta juhtis sõidukit Scania R420 reg.märk xxxx haagisega Krone

3

SDP27 reg.märk xxxx ja oli alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus oli alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta oli joobeseisundis.

- Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on F.T 3 kehtivat kriminaalkaristust ja 2

kehtivat väärteokaristust, viimati karistati teda 20.09.2012 KarS § 329 järgi vangistusega 2 aastat ja 21 päeva, vabanes 13.05.2014, kriminaalhoolduse lõpp oli 12.05.2015.

Eelpoolloetletud tõendid langevad omavahel kokku ning F.T süü rikkumises on tõendatud – menetlusalune isik F.T juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus

oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,33 mg/l. F.T käitumine sisaldab LS § 224 lg 2 ettenähtud süüteokoosseisu ja tema tegu on õigusvastane. Väärtegu on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud. Väärteoasjas otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel rikutud ei ole:

menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, VTMS § 150

loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti

kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik F.T , õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

LS 224 lg 1 sätestab, et mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20–0,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas

õhus on alkoholisisaldus 0,10–0,24 milligrammi – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle

ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi – karistatakse

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada

käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

järgmiselt: 1) kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud; 2) kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o. 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Eeltoodust

nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse LS 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni üle keskmise

määra, lisakaristus on määratud LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud puuduvad.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü (nulla poena sine culpa). Positiivne karistusõigus ei määratle karistuse mõistmise iseseisva alusena süüdistatava isikut, mistõttu karistuse

mõistmisel tuleb süü suurust ja preventiivseid kaalutlusi selgelt ja ühemõtteliselt alati eristada (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04, p 7). Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ka lisakaristuse mõistmine peab toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele. Kohus leiab sarnaselt

kohtuvälisele menetlejale, et mootorsõiduki juhtimine seisundis, kui lubatud alkoholipiirmäär on ületatud, on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ja menetlusaluse isiku poolt toime pandud

tahtlikult ning tegemist on enamohtliku väärteoga. Mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades on raske liiklusalane rikkumine, mis mõjutab õnnetusse sattumise ohtu. Juhtides

mootorsõidukit alkoholi mõju all, ei ole inimene võimeline adekvaatselt hindama liiklusolusid, tunnetama ohtu ja vastavalt oma käitumist suunama.

4

Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning

karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes ei ole keskmist määra ületavas määras, isikul tuvastatud joove 0,33 mg/l kohta on alla keskmist määra. Otsuse kohaselt pani menetlusalune isik teo toime tahtlikult, mis suurendab süü suurust. Riigikohus lahendi nr 3-1-1-18-14 p 11 kohaselt karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes. Tutvudes väärteotoimiku materjalidega, siis pole sealt võimalik teha vähimaidki viiteid menetlusaluse isiku kahetsusele. Ka kohtuvälise menetleja otsusest ei nähtu, et kaebaja oleks väljendanud kahetsust. Seega ei olnud kergendavaid asjaolusid tuvastatud. Kahetsust

on kaebaja avaldanud alles kohtule, millest järeldub, et kahetsus on suunatud üksnes mõistetud karistuse vähendamisele, st et objektiivselt avaldunud asjaolude jadast pole võimalik teha järeldusi kahetsuse siiruse kohta ning olukorras, kus kahetsus pole siiras, pole võimalik seda arvestada karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Märkimata ei saa jätta sedagi, et F.T suhtes koostatud karistusregistri väljavõtte kohaselt on teda kaks korda kriminaalkorras karistatud KarS § 424 alusel sõiduki juhtimise eest joobeseisundis. KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo F.T

pani toime 29.11.2010, ning järgmine kord ta juhtis mootorsõiduki joobeseisundis kohtu poolt

määratud katseaja jooksul, ehk 08.04.2012, mistõttu seab jätkuv samaliigiliste süütegude

toimepanemine kahtluse alla kaebaja poolt viidatud kahetsuse siiruse. Seega käesolevas asjas puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on kaebuse esitaja karistatud 10.08.2012 tahtlikult kohtuotsuse

täitmata jätmise eest KarS § 329 alusel 2 aasta ja 21 päeva vangistusega, s.o juhtimisõiguseta

mootorsõiduki juhtimise eest, kui juhtimisõigus on kohtu poolt ära võetud. Lähtudes eeltoodust

kaebuse esitaja süü on keskmisest suurem, puuduvad süüd kergendavad asjaolud, kaebaja oli

varasemat korduvalt karistatud analoogsete süütegude eest, mistõttu puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks karistuse kohaldamise osas. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus, s.o rahatrahv 200 trahviühikut on proportsionaalne kaebaja süü suurusega,

tema poolt toime pandud teo ja tema isikuga. Samas, arvestades määratud rahatrahvi suurust, on mõistlik selle ajatamine.

Lisakaristuse mõistmine peab toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust

tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult

arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse

äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-122-13 p 9).

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude

toimepanemisest. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks

lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate

liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad

asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii korduv samalaadsete (liiklusalaste) süütegude toimepanemine ja hoolimatu suhtumine oma teosse (F.T oli teadlik oma seisundist, tema suust oli tugev alkoholilõhn ja ta asus juhtima veokit), kuid ka teistkordse süüteo toimepanemine, mille eest üldjuhul kohaldatakse lisakaristust ning

5

lisakaristuse võib jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei

ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

kohaldamata jätmise. Seega esinevad kõik kohtupraktikas omaks võetud alused lisakaristuse kohaldamiseks.

F.T-le määrati LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine 3 kuuks. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb lisakaristuse mõistmisel arvestada toimepandud süüteo asjaolusid ja süüdlase isikut. Lisakaristuse mõistmisel tuleb näidata, millistele

asjaoludele tuginevalt loetakse tuvastatuks, et isik paneb samalaadseid rikkumisi uuesti toime (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-13 p 10-11). Seega seisneb lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise

eesmärk eripreventiivses toimes, tagamaks isiku poolt samalaadsete rikkumiste toimepanemise vältimist. Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest, eelkõige liikluse valdkonnas. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on F.T varasemalt kriminaalkorras korduvalt karistatud erinevate

liiklusalaste süütegude eest. Ülalmainitud karistused ei ole karistusregistrist kustutatud ja nad on

määratud samaliigiliste rikkumiste eest. Eelnevalt on F.T kriminaalkorras karistatud liiklusalase kuriteo eest reaalse vangistusega, kuid tema suhtes kohaldatud rangeim karistus ei ole mõjutanud isikut edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, vastupidi, paari aasta möödudes ta on jätkanud liiklusalaste süütegude toimepanemist, mis näitab, et ka kõige tõsiseim karistus ei ole

isikule mõju avaldanud. Tulenevalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest ning arvestades

siinjuures ka õiguskorra tagamise huvisid, on igati põhjendatud lisakaristuse kohaldamine, s.o

juhtimisõiguse äravõtmine. Kohus möönab, et menetlusaluse isiku töö võib olla seotud sõiduki

juhtimisõigusega, kuid selles osas on ka Riigikohus lahendis nr 3-1-1-26-10 p 7 väljendanud

seisukoha seoses juhtimisõiguse vajadusega töökohal, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla

iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2

kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit

liikumispuude tõttu. Kohus ei nõustu ka kaebaja väidetega, et lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisel jäävad tema vanemad ja lapsed toetusteta. Ainult see asjaolu, et kolme kuu jooksul isikul puudub juhtimisõigus ei tee teda töövõimetuks. F.T ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendi selle

kohta, miks tema jaoks on hädavajalik autoga liikumine aga ka selle kohta, kuidas ta toetab oma

vanemaid ja lapsi. Kohus on seisukohal, et lisakaristuse eripreventiivne iseloom kindlasti peab mõjutama F.T käitumiset ka edaspidiselt, lisakaristus on määratud niigi seaduses ettenähtud miinimaalses määras.

Lähtudes eeltoodud motiividest kohus leiab, et puudub alus vaidlustatud otsuse muutmiseks, kuid tuleb anda võimalus rahatrahvi tasumiseks ositi.

Kohtunik / /