3-16-1436/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. august 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-1436

Haldusasi

T.P. kaebus Tartu Linnavalitsuse 9. juuni 2016. a otsuse nr

606 tühistamiseks, 20. aprilli 2016. a otsuse nr 16154848467

õigusvastasuse tuvastamiseks ja kohustava ettekirjutuse

tegemiseks - 316,71 euro perekonnatoetuse tasumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

T.P. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant T.P.

Vastustaja Tartu linn

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada T.P. apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2017. a otsuse resolutsiooni punkt 3. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega tühistada Tartu Linnavalitsuse 9. juuni 2016. a

otsus nr 606 ja kohustada Tartu linna uuesti lahendama T.P. taotlus toimetulekutoetuse

saamiseks 2016. aasta aprilli eest, arvestades käesolevas otsuse põhjendusi.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. september 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsuse 20. aprilli 2016. a toimetulekutoetuse otsusega nr 16154848467 otsustati

T.P. le välja maksta toimetulekutoetus 116,51 eurot 2016. aasta aprilli eest.

2. Tartu Maavalitsuse 26. mai 2016. a otsusega nr 7-3/1298-6 rahuldati T.P. vaie Tartu

Linnavalitsuse 20. aprilli 2016. a otsusele ning tehti Tartu Linnavalitsusele ettekirjutus asja uueks

otsustamiseks.

3. Tartu Linnavalitsuse 9. juuni 2016. a otsusega nr 606 jäeti 20. aprilli 2016. a otsus

nr 16154848467 muutmata.

4. 15. juulil 2016 esitas T.P. Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse 20. aprilli 2016. a

otsuse nr 16154848467 ja 9. juuni 2016. a otsuse nr 606 tühistamiseks ning saamata jäänud

perekonnatoetuse 316,71 euro tasumiseks kohustava ettekirjutuse tegemiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on vastustaja kaevatavate otsuste andmisel kaebaja perekonna

2016. aasta aprilli sissetuleku hulgas alusetult võtnud arvesse ühe kuuendiku veebruaris laekunud

tulumaksutagastusest. Sellise otsustuse jaoks puudub seaduslik regulatsioon. Seega, veebruaris

laekunud tulumaksu jagamise ja selle arvesse võtmise otsus on tehtud sotsiaalhoolekande seaduse

(SHS) § 133 lg-s 4 sätestatud volituse piire ületades. Paljasõnaline on Tartu Linnavalitsuse

9. juuni 2016. a otsuses nr 606 tehtud järeldus, et kaebajal ja tema perekonnal on tagatud inimväärne

elu. Selle järelduse kohta puuduvad igasugused kaalutlused. Tulenevalt SHS § 12 lg-test 1 ja 2 ei

tohtinud vastustaja kohaldada SHS § 133 lg 4 ilma kaebaja nõusolekuta. Tartu Linnavalitsuse

9. juuni 2016. a otsus nr 606 on tehtud õigusliku aluseta ja eelarvamustele tuginedes ning jäetud

motiveerimata.

5. Vastuses kaebusele vaidles Tartu linn kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

Tulumaksu tagastust on võimalik jaotada tulenevalt SHS § 133 lg-st 4 kuue kuu peale, lähtudes

laekumise kuupäevast, mitte selle tekkimise ajavahemikust. Toimetulekutoetus on riigi eelarvest

makstav vaesustoetus, millega tagatakse abivajajale minimaalsed vahendid esmavajaduste

rahuldamiseks. Suuremate laekumiste puhul on jagamine eelistatud, kuna iseseisva toimetuleku

soodustamine toimub ka läbi majandamisoskuste parandamise, mille hulka kuulub sissetuleku

mõistlik ja mõõdukas kasutamine mitme kuu lõikes.

Toimetulekutoetus on vaesustoetus, et tagada minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks.

Kaebajal olid aga endal vahendid, mis tagasid tema ja ta pere iseseisva toimetuleku teatud ulatuses.

Vaatamata sellele ei keeldutud kaebajale abi andmast, vaid tehti seda väiksemas mahus. Puuduse

korral inimesele eraldatav toetus ongi rangelt sõltuvuses isiku abivajadusest. Käesoleval juhul sai

määravaks laekunud summa suurus, mis tagas perekonnale rahalised vahendid toimetulekuks ka

taotlemisele järgnevatel kuudel ja arveldusarvel olev summa aprillis 2016, mis tagas perele

toimetulekupiiri.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2017. a otsusega võttis kohus vastu kaebaja taotluse kaebuse

muutmiseks selliselt, et kaebuse lõplikuks nõudeks jäi tühistada Tartu Linnavalitsuse

9. juuni 2016. a otsus nr 606, tuvastada 20. aprilli 2016. a otsuse nr 16154848467 õigusvastasus ja

kohustada vastustajat tasuma kaebaja perekonnatoetus 316,71 eurot.

Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse

20. aprilli 2016. a otsuse nr 16154848467 osas, milles see on kaebaja jaoks ebasoodne. Ülejäänud

osas jäi kaebus rahuldamata.

7. Otsuse põhjenduste kohaselt SHS § 132 lg 2 järgi toimetulekutoetust on õigus saada üksi elaval

isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast SHS § 133 lg-des 5 ja 6 sätestatud tingimustel

arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Tulenevalt

SHS § 133 lg-st 1 toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on üksi elava isiku või perekonna kõigi

liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul

tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir.

8. 25. veebruaril 2016 laekus kaebaja abikaasa M. P. pangakontole MTA enammakstud tulumaksu

tagastus 1900,28 eurot. Tuginedes SÜS §-le 5 ja SHS § 133 lg-dele 2 ja 4 otsustas vastustaja jagada

tulumaksu tagastuse kuueks osaks ning lisada 1/6 osa (316,71 eurot) kaebaja perekonna

sissetulekule aprillis. Lisaks tuvastas vastustaja, et 15. aprilli 2016 seisuga oli kaebaja pereliikmete

arveldusarvetel kokku 1742,52 eurot ning leidis, et kaebajal olid endal vahendid, mis tagasid talle

ja tema perele iseseisva toimetuleku teatud ulatuses.

9. Kohus nõustus, et tulumaksu tagastust saab pidada kaebaja perekonna sissetulekuks, mille kohta

ei kehti SHS § 133 lg-tes 2 ja 3 sätestatud erandid, kuid ei nõustunud, et SHS § 133 lg 4 annab

haldusorganile volituse tulumaksu tagastuse kuueks osaks jagamiseks ja ühe kuuendiku osa kaebaja

perekonna aprillikuu sissetulekule lisamiseks. SHS § 133 lg 4 on kohaldatav vaid juhul, kui taotleja

sai tagantjärele makstud sissetuleku taotluse esitamise kuul. Sel juhul on haldusorgan õigustatud

kaaluma SHS § 133 lg 4 kohaldamist. Teiseks, õigusnormist ei tulene, et seadusandja õigustaks

normi rakendajat tagantjärele makstud sissetuleku jagamiseks kuueks osaks ja sellest jagamisest

saadud ühe kuuendiku osa taotlusele eelneva kuu sissetulekule lisamiseks. Taotluse esitamisele

eelnenud kuue kuu keskmise sissetuleku arvutamisel vastavalt SHS § 133 lg-le 4, võib toetuse

taotleja olla soodsamas positsioonis, kui talle tagantjärele makstud sissetuleku 6-ks osaks jagamise

ja ühe kuuendiku osa eelneva kuu sissetulekule lisamise korral, kuid see on kooskõlas

toimetulekutoetuse eesmärgiga. Vastupidise tõlgenduse korral võib materiaalsest puuduses olev isik

ja tema perekond jääda põhjendamatult ilma abita.

10. Kaebaja perekonna toimetulekupiir 2016. aasta aprillis oli 1014 eurot, kuid tegelikult

pangakontodel oli 1742,52 eurot. Seega 20. aprilli 2016 otsuse nr 16154848467 andmise ajal ei

esinenud kaebaja perekonnal materiaalset puudust ning sotsiaalkaitse korraldamisel koheldi

kaebajat ja tema perekonna liikmeid inimväärikust alandamata. 9. juuni 2016. a otsus nr 606 vastab

diskretsioonilise haldusakti põhjenduse miinimumstandardile. Otsuse faktilistest põhjendustest

nähtuvad põhikaalutlused on jälgitavad. Otsuses viitas vastustaja SÜS § 5 lg-le 1 ja § 10 lg-le 1,

mis ei ole täpne, õigeks õiguslikuks aluseks on SHS § 134 lg 4 p 3. HMS § 58 kohaselt haldusakti

kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid

või et haldusakt ei vasta vorminõuetele. Kuigi vastustaja kohaldas SHS § 133 lg-t 4 ebaõigesti,

leidis ta lõppkokkuvõttes õigesti, et kaebajal endal olid vahendid, mis tagasid talle ja tema perele

iseseisva toimetuleku teatud ulatuses.

Vastavalt on põhjendamatu ka vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemise nõue.

11. Tartu Linnavalitsuse 20. aprilli 2016. a otsus nr 16154848467 on õigusvastane, kuna tugineb

üksnes eelkirjeldatud tulumaksu tagastuse lubamatule arvesse võtmisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. T.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus

jäi rahuldamata ja teha uus otsus, millega kaebus täielikult rahuldada.

13. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohtu otsus jõustunud Tartu Linnavalitsuse

20. aprilli 2016. a otsuse nr 16154848467 õigusvastasuse tuvastamise osas. Seega on perekonna

sissetulek toimetulekutoetuse taotlemisele eelnenud kuul kokku 908,86 eurot, mis on alla

kaheksaliikmelise perekonna toimetulekupiiri, mis oli 1014 eurot. Eluasemekulud võeti arvesse

328,08 eurot ja seega oli perekonnal õigus saada aprillis 2016 toimetulekutoetust. Välja maksti

116,51 eurot, kätte saamata jäi 316,71 eurot.

14. Pere arvelduskontode seis näitab muu hulgas perele antud Tartu Linnavalitsuse lapse

toimetuleku tagamise toetust lastele koolitarvete, riiete, jalanõude ja muu hädavajaliku ostmiseks.

Toimetulekutoetuse arvepidamisse ei võeta vastavalt seadusele kogu saadud peretoetust ning

vajaduspõhist peretoetust. Otsuses viidatud suvalisel kuupäeval esitatud pere kontode seis ei puutu

esitatud toimetulekutoetuse taotlemisse, arvesse läheb vaid eelneva kuu sissetulek. Selline viitamine

ei saa näidata õiglaselt varalist seisu, sest juba olid laekunud sissetulekud taotlemisele järgneva kuu

eest, aga maksmata olid korteri ja muud ettenähtavad kulud. Perekond 6 lapsega jäeti puudusesse.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tartu linn apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

selle rahuldamata.

16. Vastustaja selgitas, et SHS § 133 lg 2 punktid 1-8 sätestavad sissetulekud, mida

toimetulekutoetuse arvestamisel üksi elava isiku või perekonna sissetulekute hulka ei arvestata.

Kohtuvaidluse esemeks ei olnud mitte see, kas toimetulekutoetuse arvepidamisse võetakse kogu

saadud peretoetus ja vajaduspõhine peretoetus, vaid vaidlusaluseks sätteks oli tulumaksutagastuse

arvestamine perekonna sissetulekuna ning selle jagamine kuue kuu raames vastavalt

SHS § 133 lg-le 4. Kaebaja vaidles esialgselt selle üle, et tema sissetulekute hulka lisati 316,71

eurot. Apellandi perekonna toimetulekupiir oli 2016. aasta aprillis 1014 eurot, kuid tegelikult oli

pangakontodel 1742,52 eurot.

Vastustaja möönab, et tõlgendas SHS § 133 lg-t 4 teistmoodi, kui seda tegi kohus, kuid see ei muuda

olematuks fakti, et tegelikult oli kaebaja perel aprilli toimetulekutoetuse otsust tehes tagatud

äraelamiseks piisavad vahendid. SHS § 134 lg 4 p 3 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib

jätta toimetulekutoetuse määramata, kui ta leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna

kasutuses või omandis olev vara, selle üürimine, rentimine või müümine tagab temale või

perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid. Märkimist väärib aga asjaolu, et sellele

õiguslikule alusele tuginemisel oleks kaebaja jäänud ilma ka 116,50 euro suurusest toetusest ning

seega on Tartu Linnavalitsus juhindunud tegelikkuses sellest, mis on olnud kaebajale soodsam.

Puuduvad mõjuvad põhjused 9. juuni 2016. a otsuse nr 606 tühistamiseks. Kaebajal olid

vaidlusalusel ajal olemas piisavad vahendid toimetulekuks, mistõttu peaks otsuse nr 606 tühistamise

korral tulenevalt kaebaja materiaalsest seisundist uuesti samasisulise haldusakti vastu võtma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebus rahuldada.

18. Apellatsioonimenetluses vaidlustab T.P. halduskohtu otsust osas, milles kohus jättis

rahuldamata Tartu Linnavalitsuse 9. juuni 2016. a otsuse tühistamise ja vastustaja toetuse

maksmiseks kohustamise nõude.

19. Vastustaja on kahel korral lahendanud T.P. 2016. aasta aprilli taotlust toimetulekutoetuse

saamiseks. 20. aprilli 2016. a otsusega nr 16154848467 rahuldati taotlus osaliselt ja otsustati maksta

toetust 116,51 eurot. 9. juuni 2016. a otsuse nr 606 resolutsiooni kohaselt otsustati jätta varasem

otsus muutmata. 9. juuni 2016. a otsuse andmisele eelnes Tartu Maavanema 26. mai 2016. a

vaideotsus nr 7-3/1298-6, mille resolutsiooni punktiga 1 rahuldati T.P. vaie otsuse nr 16154848467

peale ja punktiga 2 tehti vastustajale ettekirjutus asja uueks otsustamiseks.

Ringkonnakohus märgib, et nõustub Tartu Halduskohtu 17. novembri 2016. a määruses toodud

seisukohaga, et kuigi vaideotsuse resolutsioonis ei ole otsesõnu märgitud Tartu Linnavalitsuse

20. aprilli 2016. a otsuse kehtetuks tunnistamine, siis tegelikkuses vaideotsusel siiski on selline

toime. Sellist järeldust toetab asjaolu, et vaideotsuse õigusliku alusena on viidatud

haldusmenetluses seaduse (HMS) § 85 p-dele 1 (õigus rahuldada vaie ja tunnistada haldusakt kas

täielikult või osaliselt kehtetuks ning kõrvaldada haldusakti faktilised tagajärjed) ja 2 (õigus teha

ettekirjutus haldusakti andmiseks, toimingu sooritamiseks või asja uueks otsustamiseks). Olukorras,

kus maavanem kohustas vastustajat T.P. taotluse uueks lahendamiseks, pidi sellele eelnema

varasema otsuse kehtivuse lõpetamine. Vastasel juhul oleks T.P. taotlus olnud jätkuvalt lahendatud

20. aprilli 2016. a otsusega ning sõltumata selle võimalikust õigusvastasusest oleks otsus olnud

kõigile täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2 ls 1) ja asja uus otsustamine vastavalt välistatud.

20. 9. juuni 2016. a otsusega aga ei ole vahetult lahendatud T.P. taotlust, vaid on otsustatud jätta

muutmata varasem, vaideotsusega kehtivuse kaotanud, 20. aprilli 2016. a otsus. Seega on Tartu

Linnavalitsuse 9. juuni 2016. a otsus nr 606 formaalselt õigusvastane, kuna ilma 20. aprilli 2016. a

otsuseta ei ole see üheselt arusaadav ega selge (HMS § 55 lg 1). Käesoleval juhul ei too see

iseenesest siiski kaasa otsuse tühistamist, kuna koostoimes haldusmenetluse teiste dokumentidega

on tehtud otsustuse mõju kaebaja õigustele ja kohustustele arusaadav ning puudub alus arvata, et

eksimus resolutsiooni sõnastamisel oleks mõjutanud asja otsustamist (HMS § 58).

21. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja kaheksaliikmelise pere toimetulekupiir 2016. aasta aprillis

oli 1014 eurot (SHS § lg-d 3-5, 2016. aasta riigieelarve seadus § 2 lg 8 p 1). Toetuse taotlemisel

deklareeritud kaebaja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete eelmise kuu netosissetulek

(SHS § lg-d 1 ja 2) kokku oli 908,86 eurot ja arvesse võetavad eluasemekulud (SHS § 133 lg 5)

328,08 eurot.

Nende andmete alusel kujunenuks kaebajale määratava toimetulekutoetuse summaks 1014 –

(908,86-328,08) = 433,22 eurot.

Tegelikkuses määrati kaebajale toetus 116,51 eurot.

22. Kaevatavas otsuses põhjendatakse toodud suuruses toetuse määramist sellega, et

25. veebruaril 2016 laekus kaebaja abikaasa kontole Maksu- ja Tolliametilt 1900,28 eurot

2015. aastal enam makstud tulumaksu tagastusena ning tulenevalt SHS § 133 lg-st 4 saab ühe

kuuendiku osa sellest (316,71 eurot) arvesse võtta kaebaja perekonna sissetulekuna.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja seisukoht ei tugine kehtival õigusel ning

kaebaja abikaasale laekunud tulumaksutagastuse ühe kuuendiku osa arvestamine 2016. aasta aprilli

toimetulekutoetuse määramisel ei olnud lubatud.

23. Vastavalt SHS § 133 lg-le 1 on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks perekonna kõigi

liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul

tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir.

Seega on vahetult seaduses määratletud see ajavahemik, mille sees saadud sissetulekut tuleb toetuse

arvestamisel aluseks võtta. SHS § 133 lg-st 1 ei tulene haldusorganile õigust arvestada

perekonnaliikmete varem saadud sissetulekuga. Juhul, kui toimetulekutoetust arvestatakse

SHS § 133 lg 1 kohaselt, tuleb haldusorganil lähtuda taotluse esitamisele eelneval kuu (eelneval

kalendrikuul või erandlikult taotluse esitamisele eelneval 30 päeval) saadud sissetulekust, mille

hulgast on välja arvatud SHS § 133 lg-s 2 nimetatud laekumised.

24. Tulenevalt SHS § 133 lg-st 4 kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonnaliige saab

sissetulekuid, mis on makstud mitmeks kuuks ette või tagantjärele, võib toimetulekutoetuse

arvestamise aluseks võtta taotlemisele eelnenud kuue kuu keskmise sissetuleku. Sotsiaalhoolekande

seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (693 SE)

seletuskirja, millega sätestati norm kehtivas sõnastuses, kohaselt tuleb otsus kuue kuu keskmise

sissetuleku arvesse võtmiseks teha juhtumipõhiselt, lähtudes isiku või perekonna abivajadusest.

Ringkonnakohus nõustub, et normis kasutatud mõiste „võib“ osutab, et perekonna kuue kuu

keskmisest sissetuleku arvestamine toimetulekutoetuse määramisel tuleb igakordselt eraldi

otsustada. Kuna selle otsustuse tegemisel on haldusorganil kaalutlusruum, siis tuleb otsustust

põhjendada, näidates ära otsuse tegemisel oluliseks peetud asjaolud. Eelkõige peab haldusorgan

otsustuse tegemisel veenduma, et kuue kuu keskmise sissetuleku alusel toimetulekutoetuse

arvestamine ei tooks kaasa puuduses perekonna abita jätmist.

Seega tuleb kuue kuu keskmise sissetuleku arvestamine kõne alla eelkõige juhul, kui mitmeks kuuks

ette või tagantjärele makstud sissetulek on saadud toetuse taotlemisele eelneval kuul. Kui sissetulek

on saadud varem, siis tuleb hinnata, millised on kuue kuu keskmise sissetuleku alusel toetuse

määramise tagajärjed, eelkõige kuidas see mõjutab taotleja toimetulekut. Asjakohane võib

siinjuures olla milliseid kulusid on varasemalt saadud sissetuleku arvel tehtud või ka taotleja

selgitused selle kohta milliseid kulusid on kavas teha.

25. Sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt on seega võimalik arvestada toimetulekutoetuse

määramisel perekonna eelneva kuu sissetuleku või eelneva kuue kuu keskmise sissetulekuga.

Nende kahe kombineerimine ei ole ühelgi juhul lubatud. Vastavalt ei saa toetuse määramisel lähtuda

perekonna eelmise kuu sissetulekust, millele on liidetud veel üks kuuendik osa varasemal kuul

saadud sissetulekust. Täiendava nn arvestusliku osa lisamine varasemalt saadud sissetuleku arvel

toimetulekutoetuse arvestamisel on arvutusmudel, mis ei tugine kehtivale õigusele. Kuna seadusega

ei ole vastustajale antud õigust arvestada toimetulekutoetust seaduses kirjeldamata mudeli alusel,

siis on õigusvastane T.P. 2016. aprilli toimetulekutoetuse arvestamine taotlemisele eelnenud kuu

sissetuleku alusel, millele on täiendavalt liidetud üks kuuendik taotleja abikaasale 2016. aasta

veebruaris laekunud tulumaksutagastuse summast.

26. Teiseks on vaidlustatud otsust põhjendatud asjaoluga, et taotleja perekonnaliikmete

arvelduskontodel kokku oli 1742,52 eurot 15. aprilli 2016 seisuga, mistõttu on perekonnale tagatud

iseseisev toimetulek teatud ulatuses. Halduskohus on pidanud toodud põhjendust asjakohaseks,

leides, et õigusliku alusena tulnuks siinkohal viidata SHS § 134 lg 4 p-le 3.

Ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga ei nõustu.

27. Vastavalt SHS § 134 lg 4 p-le 3 kohaliku omavalitsuse üksus võib jätta toimetulekutoetuse

määramata kui ta leiab, et toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis

olev vara, selle üürimine, rentimine või müümine tagab temale või perekonnale toimetulekuks

piisavad elatusvahendid.

Normi kohaselt võib haldusorgan jätta toimetulekutoetuse määramata, kui veendub, et taotlejal on

toimetulekuks piisavad vahendid. Seega on SHS § 134 lg 4 p 3 alusel toimetulekutoetuse määramata

jätmine kaalutlusotsuse tegemise eeldus. Otsuse tegemisel peab haldusorgan arvestama

toimetulekutoetuse otstarvet ning konkreetse taotleja olukorda.

28. Käesoleval juhul vastustaja hinnangul on perekonnaliikmete pangakontodel olev raha varaks,

mis tagab perekonna toimetuleku.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvelduskontodel olevat raha ei saa ainuüksi summa suurusele

tuginedes hinnata SHS § 134 lg 4 p 3 tähenduses piisavaks. Arvelduskontodel olev raha on

eelduslikult kogunenud taotleja perekonnaliikmete sissetulekutest. SHS § 133 lg-s 2 on sätestatud

milliseid laekumisi ei arvestata taotleja ja tema perekonna sissetulekute hulka, kui

toimetulekutoetust arvestatakse taotlemisele eelneva kuu sissetulekute alusel. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb SHS § 134 lg 4 p koostoimes SHS § 133 lg-ga 2 tõlgendada selliselt, et taotleja või

tema perekonna toimetulekuks piisavate vahendite olemasolu tuvastamisel arvelduskonto(de)l

olevatele rahalistele vahenditele tuginedes ei ole lubatud panna taotlejat halvemasse olukorda, kui

ta oleks toetuse taotlemisel sissetulekute arvestamisel SHS § 133 lg 1 ja lg 2 järgi. Kui

arvelduskontodel olevate vahendite summa on võrreldav sissetulekupiiri ja SHS § 133 lg 5 kohaselt

sellele liidetavate kulude summaga, tuleb haldusorganil erilise hoolega veenduda, et arvelduskontol

olevad vahendid on piisavad perekonnale toimetulekuks. Ringkonnakohus nõustub siinjuures

kaebajaga, et suvalise kuupäeva seis eraldi võetuna ei ole piisav tuvastamaks piisavate vahendite

olemasolu. Olukorras, kus kontojäägi alusel piisavate vahendite olemasolu ei ole ilmselge, kaasa

arvatud juhul, kui rahaliste vahendite summa on võrreldav toimetulekupiiri ja SHS § 133 lg-s 5

nimetatud kulude summaga, tuleb hinnata lisaks veel perekonna kulude ja sissetulekute struktuuri

ning maksete tegemise ja sissetulekute laekumise aega.

Pärast piisavate vahendite olemasolu tuleb haldusorganil kaaluda, kas konkreetsel juhul toetuse

määramata jätmine on põhjendatud. Vaatamata sellele, et toimetulekutoetus on olemuselt rangelt

vajaduspõhine, oleks toetuse eesmärgiga vastuolus see, kui toetuse määramise tingimused

suunaksid taotlejaid nende käsutuses olevaid vahendeid ennaktempos kulutama, et vältida SHS §

134 lg 4 p 3 tähenduses piisavate vahendite olemasolu, selle asemel, et vajadusel säilitada vahendeid

tulevikus ettenähtavate kulude katmiseks. Eriti ilmne on, et lastega seonduvalt võib perekonnal

tekkida kulutusi, mille katmine peretoetuste ega toimetulekutoetuse arvel ei ole võimalik. Seetõttu

on põhjendatud ka toimetulekutoetuse arvestamisel pidada silmas laste huve, et vältida laste

igakülgse arengu tagamiseks planeeritud vahendite kasutamist perekonna igapäevase toimetuleku

tarbeks.

29. Kohtumenetluses esitatud kaebaja ja tema abikaasa arvelduskontode väljavõtetest 2016. aasta

veebruari ja märtsi (tl 41-50) kohta nähtub, et taotleja ja tema abikaasa arvelduskontodele on

laekunud makseid, mida ei ole lubatud toimetulekutoetuse arvestamisel sissetulekuna arvesse võtta.

Nii on kaebajale laekunud peretoetus 8. veebruaril ja 8. märtsil, toimetulekutoetus 26. veebruaril ja

ühekordne sotsiaaltoetus 4. märtsil ning kaebaja abikaasale vajaduspõhine peretoetus 4. märtsil.

Viidatud arvelduskonto väljavõtetelt nähtub ühtlasi ka kontol olevate vabade vahendite seis

15. aprilli 2016 seisuga (tl 46p, 50), kuid puuduvad andmed konto liikumiste kohta 2016. aasta

aprillis.

Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et vastustaja ei ole välja selgitanud, kas perekonnaliikmete

arvelduskontodel 15. aprillil 2016 olnud vahendid on piisavad perekonna toimetulekuks, arvestades

kontol olevate vahendite päritolu. Samuti ei nähtu otsusest kaalutlusi, miks olukorras, kus

perekonnaliikmete kontodel olevate rahaliste vahendite summa (1742,52 eurot) on võrreldav

toimetulekupiiri ja arvesse tulevate kulude summaga (1014+328,08=1342,08 eurot) ja taotleja on

selgitanud vajadust katta lastega seotud erakorralisi kulutusi, pidas vastustaja siiski põhjendatuks

maksta toetust vähendatud ulatuses.

30. Ringkonnakohus osutab siinkohal, et arusaamatu on toetuse osalise maksmise põhjendamine

asjaoluga, et taotleja perekonnal endal on piisavad vahendid toimetulekuks. Piisavate vahendite

olemasolu võib olla aluseks toetuse määramata jätmiseks, kuid toetuse osalise maksmise korral

tuleb täiendavalt põhjendada, millistele asjaoludele tuginedes otsustati toetus osaliselt maksmata

jätta ning mille alusel valiti toetuse maksmise proportsioon.

Käesoleval juhul on vastustaja sisuliselt põhjendanud kaebaja perekonnal piisavate vahendite

olemasoluga toimetulekutoetuse arvestamist taotleja perekonna eelneva kuu sissetuleku alusel,

millele on lisatud üks kuuendik varasemalt kaebaja abikaasale laekunud tulumaksutagastusest.

Seega on vastustaja korraga rakendanud nii erinevaid arvutusmudeli määramise kui ka toetuse

maksmata jätmise regulatsioone. Seaduses puudub aga sellekohane volitus ja rakendamise

tingimused haldusorganile.

31. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Linnavalitsuse 6. juuni 2016. a

otsus nr 606 on nii formaalselt kui materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada.

T.P. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, tühistada Tartu Halduskohtu 24. jaanuari 2017. a otsus

osas, milles T.P. kaebus jäeti rahuldamata (resolutsiooni punkt 3). Ringkonnakohus teeb tühistatud

osas uue otsuse millega rahuldab T.P. kaebuse ja tühistab Tartu Linnavalitsuse 6. juuni 2016. a

otsuse nr 606. Sotsiaalhoolekande seadus näeb vastustajale ette alternatiivi kaebaja taotluse

lahendamise metoodika osas. Osa andmete puudumisel ei saa ringkonnakohus käesoleval ajal

veenduda, et kaebajale tuleb määrata toetus kaebuses nimetatud ulatuses. Seetõttu kohustab

ringkonnakohus Tartu linna otsustama uuesti T.P. perekonnale toimetulekutoetuse määramine

2016. aasta aprilli eest.

32. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid

välja ei mõisteta.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt