3-15-1072/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.08.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1072

Haldusasi

OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading kaebus Pärnu

Linnavalitsuse

30.10.2012

otsuse

nr

3-5/1527,

05.03.2013 otsuse nr 3-5/266, 13.09.2013 otsuse nr 3-

5/1368, 04.10.2013 otsuse nr 3-5/1467 ja Pärnu

Linnavalitsuse

23.03.2015

korralduse

nr

tühistamiseks ning Pärnu Linnavalitsuse 19.10.2011

otsuse nr 3-5/1182, 07.06.2012 otsuse nr 3-5/836 ja

05.04.2013

otsuse

nr

3-5/380

õigusvastaseks

tunnistamiseks ning Pärnu linnalt õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise nõudes OÜ Amar Pak kasuks

summas 3620 eurot ja OÜ Arkin Trading kasuks

summas 6720 eurot

Menetlusosalised

Kaebajad – OÜ Amar Pak (rk 10742211) ja OÜ Arkin

Trading (rk 11613349), volitatud esindaja v.adv Anu

Talu

Vastustaja – Pärnu linn, volitatud esindaja Jaanika

Tamar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsus Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2012

otsust nr 3-5/836, 30.10.2012 otsust nr 3-5/1527, 05.03.2013 otsust nr 3-5/266, 05.04.2013

otsust nr 3-5/380, 13.09.2013 otsust nr 3-5/1368, 04.10.2013 otsust nr 3-5/1467 ja

23.03.2015 korraldust nr 176 puudutavas osas.

3. Teha uus otsus, millega tunnistada Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2012 otsus nr 3-5/836,

30.10.2012 otsus nr 3-5/1527, 05.03.2013 otsus nr 3-5/266, 05.04.2013 otsus nr 3-5/380,

13.09.2013 otsus nr 3-5/1368 ja 04.10.2013 otsus nr 3-5/1467 õigusvastaseks ning tühistada

23.03.2015 korraldus nr 176.

3-15-1072

2(12)

4. Jätta halduskohtu otsus jõusse Pärnu Linnavalitsuse 19.10.2011 otsust nr 3-5/1182

puudutavas ning osas, milles halduskohus jättis rahuldamata kahju hüvitamise nõude.

5. Asendada Tallinna Halduskohtu 22.12.2016 otsuse põhjendused käesoleva otsuse

põhjendustega.

6. Mõista Pärnu linnalt OÜ Amar Pak kasuks kahe astme menetluskulude katteks 361

(kolmsada kuuskümmend üks) eurot ja 80 senti ning OÜ Arkin Trading kasuks 408 (nelisada

kaheksa) eurot ja 30 senti.

7. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.09.2017.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Linnavalitsuse 19.10.2011 otsus nr 3-5/1180 „Linnavara kasutusse andmine

suvekaubanduseks avaliku suulise enampakkumise korras” nägi ette avaliku suulise

enampakkumise korraldamise Pärnu linna omandis olevate rajatiste ja kinnisasjade või nende

osade (maa-ala) ning kioskite kasutusse andmiseks kolmeks suveperioodiks (15. mai kuni 15.

september).

2. Pärnu Linnavalitsuse 19.10.2011 otsusega nr 3-5/1182 anti otsustuskorras 2012–2014

suveperioodideks FIE HN kasutusse katastriüksusel Kesklinna rand R2 50 m2 suurune maa-ala

rannatoolide üürimiseks, tasumääraga 300 eurot hooaeg.

3. Pärnu Linnavalitsuse 24.01.2012 otsusega nr 3-5/225 „Linnavara kasutusse andmine

suvekaubanduseks avaliku suulise enampakkumuse korras” kinnitati rannatoolide üürimiseks

maa-alade kasutusse andmiseks korraldatud suulise enampakkumise tulemused ja anti

tingimused, millest lähtudes sõlmida lepingud Kesklinna rannas 50 m2 suuruste maa-alade

kasutusse andmiseks 2012–2014 suveperioodideks. Parimateks pakkujateks tunnistati OÜ

Amar Pak (vastavalt otsuse lisaks 2 olevale asendiplaanile müügikohad nr 1 ja nr 2 tasumääraga

vastavalt 820 ja 1020 eurot hooaja kohta, otsuse p-d 1.3 ja 1.4), OÜ Arkin Trading (müügikohad

nr 3 ja nr 6 tasumääraga vastavalt 3500 ja 340 eurot hooaja kohta, otsuse p-d 1.5 ja 1.8), Lemon

Investments OÜ (müügikohad nr 4 ja nr 5 tasumääraga vastavalt 4060 ja 1030 eurot hooaja

kohta, otsuse p-d 1.6 ja 1.7) ja TK (müügikoht nr 7 tasumääraga 6000 eurot hooaja kohta, otsuse

p 1.9). Nimetatud otsuse alusel sõlmiti lepingud OÜ-ga Arkin Trading (leping 2-13.2/89/2012)

ja OÜ-ga Amar Pak (leping 2-13.2/88/2012).

3-15-1072

3(12)

4. Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2012 otsusega nr 3-5/836 anti otsustuskorras perioodiks

07.06.–31.08.2012 OÜ Salming kasutusse müügikoht nr 4 (siin ja edaspidi viidatud otsuse nr

3-5/225 lisaks 2 oleval asendiplaanil toodud nummerdusele) tasumääraga 1300 eurot.

5. Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2012 otsusega nr 3-5/837 anti otsustuskorras perioodideks

07.06.–31.08.2012 ja 15.05.–31.08.2013 OÜ Velsor kasutusse müügikoht nr 7 tasumääraga 300

eurot hooaeg.

6. Pärnu Linnavalitsuse 12.07.2012 otsusega nr 3-5/1032 „Suulise enampakkumise osaline

nurjunuks tunnistamine” tunnistati otsus nr 3-5/225 p-de 1.6, 1.7 ja 1.9 osas nurjunuks, kuna

Lemon Investments OÜ ja TK ei sõlminud maa-alade kasutamiseks lepingut.

7. Pärnu Linnavalitsuse 30.10.2012 otsusega nr 3-5/1527 anti otsustuskorras 2014–2016

suvehooaegadeks OÜ Velsor kasutusse müügikoht nr 7 tasumääraga 300 eurot hooaeg. Pärnu

Linnavalitsuse 16.10.2013 otsusega nr 3-5/1542 muudeti 30.10.2012 otsuses kasutusse saajat

ning asendati OÜ Velsor OÜ-ga Sonero.

8. Pärnu Linnavalitsuse 05.03.2013 otsusega nr 3-5/266 anti otsustuskorras 2013–2015

suveperioodideks OÜ Salming kasutusse müügikoht nr 4 tasumääraga 1300 eurot hooaeg.

9. Pärnu Linnavalitsuse 05.04.2013 otsusega nr 3-5/380 anti otsustuskorras 2013. aasta

suvehooajaks OÜ Varling kasutusse müügikoht nr 5 tasumääraga 300 eurot.

10. Pärnu Linnavalitsuse 13.09.2013 otsusega nr 3-5/1368 anti otsustuskorras 2014–2016

suvehooaegadeks OÜ Varling kasutusse müügikoht nr 5 (maa-ala suurusega 20 m2)

tasumääraga 400 eurot hooaeg.

11. Pärnu Linnavalitsuse 04.10.2013 otsusega nr 3-5/1467 anti otsustuskorras perioodiks

15.05.2014–31.08.2016 OÜ Salming kasutusse müügikohtade nr 3 ja 4 vahele jääv maa-ala

tasumääraga 3250 eurot hooaeg. Varasemalt oli sama müügikoht OÜ Salming kasutuses Pärnu

Linnavalitsuse 07.06.2011 otsuse nr 3-5/515 alusel 2011–2013 suvehooaegadeks tasumääraga

3450 eurot hooaeg.

12. OÜ-d Amar Pak ja Arkin Trading esitasid 13.10.2014 vaide Pärnu Linnavalitsuse otsuste

nr 3-5/1527, nr 3-5/266, nr 3-5/1368 ja nr 3-5/1467 kehtetuks tunnistamiseks ja uue

enampakkumise korraldamiseks.

13. Pärnu Linnavalitsuse 23.03.2015 korraldusega nr 176 jäeti OÜ-de Arkin Trading ja

Amar Pak vaie rahuldamata, kuna vaide esitamise tähtaeg oli mööda lastud. Pärnu Linnavalitsus

leidis, et isegi juhul, kui vaie oleks esitatud tähtaegselt, tuleks see jätta rahuldamata.

14. OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading esitasid Tallinna Halduskohtule 24.04.2015

kaebuse (täpsustatud 28.09.2015) Pärnu Linnavalitsuse 30.10.2012 otsuse nr 3-5/1527,

05.03.2013 otsuse nr 3-5/266, 13.09.2013 otsuse nr 3-5/1368, 04.10.2013 otsuse nr 3-5/1467 ja

23.03.2015 korralduse nr 176 tühistamiseks ning 19.10.2011 otsuse nr 3-5/1182, 07.06.2012

otsuse nr 3-5/836 ja 05.04.2013 otsuse nr 3-5/380 õigusvastaseks tunnistamiseks ning Pärnu

linnalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks OÜ Amar Pak kasuks summas 3620 eurot

ja OÜ Arkin Trading kasuks summas 6720 eurot.

1)

Vaidlustatud otsused on olulises osas motiveerimata ning kaalutlusvigadega.

Müügikohad üüriti kolmandatele isikutele oluliselt madalama tasumääraga kui kaebajad ja

teised osalejad nende eest enampakkumisel pakkusid. Vastustaja oleks pidanud vastavalt Pärnu

Linnavolikogu 28.06.2001 määrusega nr 22 kinnitatud linnavara valitsemise korra § 14 lg-le 3

enampakkumise nurjumisel p-de 1.6, 1.7 ja 1.9 osas andma linnarajatise otsustuskorras

3-15-1072

4(12)

kasutusse paremuselt järgmisele pakkujale, kelleks müügikoha nr 5 osas oli OÜ Amar Pak ja

müügikoha nr 7 osas OÜ Arkin Trading (pärast lepinguid mittesõlminud TK ja Lemon

Investments OÜ-d). Kuna vastustaja seda ei teinud, oleks vastustaja saanud linnavara

otsustuskorras kolmandatele isikutele kasutusse anda pärast enampakkumise kahel korral

nurjunuks tunnistamist (linnavara valitsemise korra § 17 lg 1 p 2). Praegusel juhul ei järginud

vastustaja müügikohtade otsustuskorras üürile andmisel linnavara valitsemise korda, andes

kolmandatele isikutele õigusvastase konkurentsieelise kaebajate ees: kaebajad on sunnitud

tasuma enampakkumise järgset kõrget hinda, samas kui OÜ-d Salming, Varling ja Velsor

tasuvad madalat hinda vastavalt nende ja linna vahelisele kokkuleppele.

2)

Kaebajad avaldasid linnavalitsusele oma tahet otsustes märgitud maa-alade üürimiseks

13.01.2012, kui võtsid osa Pärnu Linnavalitsuse majandusosakonna korraldatud suulisest

enampakkumisest. Kaebajaid ei teavitatud enampakkumise osalisest nurjumisest. Kaebajad ei

teadnud, et TK ja Lemon Investments OÜ-ga ei sõlmitud enampakkumise tulemuste alusel

lepinguid, vaid müügikohad anti otsustuskorras kolmandate isikute kasutusse. Seejuures anti

müügikoht nr 4 OÜ Salming kasutusse enam kui kuu aega enne seda, kui enampakkumine

osaliselt nurjunuks tunnistati, ning kordades madalama hinnaga (1300 eurot) kui OÜ Salming

oli enampakkumisel pakkunud (4050 eurot).

3)

Kaebajad said vaidlustatud otsustest teada alles 2014. aastal, mil tegid linnale

järelepärimise, ning said vaidlustatud haldusaktid kätte alles pärast korduvaid teabenõudeid.

Kaebajatele selgus alles 16.09.2014, mil nad said kätte otsused nr 3-5/1032 ja nr 3-5/1467,

enampakkumisel osalejate registreerimislehed ja pakkumiste lehed ning otsuses nr 3-5/266

viidatud asendiplaani, et vaidlustatud haldusaktidega on rikutud nende õigusi. Seega oli

13.10.2014 esitatud vaie tähtaegne ning ka kaebus on tähtaegne. Kui kohus peaks siiski leidma,

et kaebetähtaega on rikutud, esineb alus kaebetähtaja ennistamiseks, arvestades, et vastustaja ei

esitanud kaebajate päringutele vastuseks kohe kõiki nõutud dokumente, mistõttu olid kaebajad

sunnitud tegema korduvaid teabenõudeid.

4)

Olukorras, kus kaebajad pidid maksma kõrget üüri, samas kui kolmandad isikud olid

eelisseisundis, kannatasid kaebajad majanduslikku kahju. Kaebajate kahju seisneb

üürilepingute alusel tasutud summades: OÜ-l Amar Pak kokku 3620 eurot ja OÜ-l Arkin

Trading kokku 6720 eurot.

15. Pärnu linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Otsuste nr 3-5/1527, 3-5/266, 3-5/1368, 3-5/1467 ja 3-5/1182 osas tuleb menetlus lõpetada

kaebetähtaja ületamise tõttu. Otsus nr 3-5/1182 on vastu võetud 19.10.2011, kuid kaebus selle

õigusvastasuse tuvastamiseks on esitatud rohkem kui kolm aastat pärast selle haldusakti

andmist. Otsus nr 3-5/1188 ja otsus nr 3-5/255 nägid ette, et linnavara kasutusse saajatel tuleb

sõlmida kasutusleping 60 päeva jooksul enampakkumise tulemuse kinnitamise otsuse teatavaks

tegemisest. Pärast selle perioodi lõppu oleks kaebajad võinud pöörduda vastustaja poole, et

saada informatsiooni lepingute sõlmimise kohta. Kaebajatele pidi olema enampakkumisele

järgnenud esimesest suvehooajast teada, et rannas asuvates müügikohtades toimub

kaubanduslik tegevus. Kaebajate juhatuse liikme AM 16.04.2014 teabenõudest nähtub, et

hiljemalt selleks ajaks oli ta teadlik, et müügikohad nr 4 (otsus nr 3-5/266) ja nr 5 (otsus nr 3-

5/1368) ei ole antud Lemon Investments OÜ kasutusse, kuna see ettevõte oli lepingu

sõlmimisest loobunud. Seega pidid kaebajad hiljemalt 16.04.2014 mõistma, et vastustaja on

andnud haldusaktid, millega võidakse rikkuda nende õigusi. Otsus nr 3-5/1467 puudutab

müügikohtade nr 3 ja 4 vahelist ala, mis oli Pärnu Linnavalitsuse 07.06.2011 otsuse nr 515

alusel antud OÜ Salming kasutusse aastate 2011–2013 suvehooaegadeks. Kaebajate 25.08.2014

teabenõudest nähtub, et nad olid teadlikud, et see maa-ala oli kasutuses kuni 15.09.2013. Seega

3-15-1072

5(12)

oli kaebajatel võimalik juba varem välja selgitada kõnealuse ala kasutusse andmist puudutavad

asjaolud.

2) Vastustaja andis otsusega nr 3-5/836 müügikoha nr 4 OÜ Salming kasutusse, kuna

enampakkumise võitja ei soovinud lepingut sõlmida ning linnavara oli vaja kiirkorras kasutusse

anda, et linn saaks sellelt 2012. aasta suvehooaja eest tulu teenida. Vastustaja ei pidanud

otstarbekaks pakkuda lepingu sõlmimist järgmistele isikutele enampakkumise nimekirjades,

kuna sellega oleks kaasnenud 15-päevane lepingu sõlmimise ooteaeg, mil poleks olnud kindlust,

et müügikohtadele kasutajad leitakse. Otsusega nr 3-5/380 anti müügikoht nr 5 OÜ Varling

kasutusse, kuna linnal oli sel hetkel vaja kiirelt leida müügikohale kasutaja, et algaval

suvehooajal üüritulu teenida. Otsustes nimetatud äriühingud olid kursis kõnealuseid müügikohti

puudutavate asjaoludega ning kui selgus, et TK ja Lemon Investments OÜ ei sõlmi lepingut,

esitasid õigeaegselt avalduse maa-ala kasutusse saamiseks. Kaebajad ei avaldanud sel ajal huvi

nende müügikohtade üürimiseks.

3) Kaebajate kahju hüvitamise nõue on alusetu, kuna vastustaja haldusaktid ega tegevus ei ole

olnud õigusvastased. Samuti ei ole kaebajad piisavalt põhjendanud, milles seisneb neile

väidetavalt tekkinud kahju. Kaebajad sõlmisid vastustajaga lepingu sellise tasumääraga, mida

nad ise olid pakkunud. Vastutasuks said nad äritegevuseks kasutada konkreetset ala rannas.

Pärnu linn ei saa olla vastutav selle eest, et kaebajate kasutusse antud müügikohtades toimuv

äritegevus ei toonud neile piisavalt tulu.

16. Tallinna Halduskohus luges 22.12.2016 otsusega kaebuse Pärnu Linnavalitsuse

majandusosakonna 19.10.2011 otsuse nr 3-5/1182 õigusvastasuse tuvastamise ning 30.10.2012

otsuse nr 3-5/1527, 05.03.2013 otsuse nr 3-5/266, 13.09.2013 otsuse nr 3-5/1368 ja 04.10.2013

otsuse nr 3-5/1467 tühistamise nõuete osas esitatuks seaduses sätestatud kaebetähtaega

rikkudes, jättis kaebetähtaja ennistamise taotlused rahuldamata ning lõpetas selles osas

haldusasja menetluse (p 1); muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata (p 2) ja

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (p 3).

1)

Kaebajad pidid enampakkumisel osalenutena oma õiguste rikkumisest teada saama juba

enne 16.04.2014 teabenõude esitamist. 24.01.2012 otsuse nr 3-5/225 kohaselt tuli leping

linnavara kasutusse saamiseks sõlmida 60 päeva jooksul selle haldusakti teatavaks tegemisest.

Kui kaebajatel oli soov saada enda kasutusse täiendavaid müügikohti, oleks nad saanud kahe

kuu möödudes või hiljemalt sama aasta suveperioodi alguses vastustajalt järele uurida, kas kõik

lepingud on sõlmitud. Arvestades, et kaebajad on osalenud sarnastel pakkumistel alates 2009.

aastast, peaksid nad olema linnavara kasutusse andmise protsessist teadlikud. Teabenõuete

hilisem esitamine ei loo alust kaebetähtaja taastamiseks. Seega leidis vastustaja õigesti, et

13.10.2014 vaie on esitatud tähtaja rikkumisega. Kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus.

Vaideotsus on õiguspärane.

2)

19.10.2011 otsuse nr 3-5/1182 õigusvastasuse tuvastamise nõue on esitatud pärast HKMS

§ 46 lg-s 5 sätestatud tähtaja möödumist. Ka selle otsuse osas ei ole kaebetähtaja ennistamiseks

alust.

3)

Otsustega nr 3-5/836 ja nr 3-5/380 linnavara otsustuskorras kasutusse andmisel on

vastustaja tuginenud linnavara valitsemise korra § 17 lg 1 p-le 4. Vastustaja selgituse järgi ei

pea linnavara kasutusse andmiseks enampakkumist korraldama ning enampakkumise

nurjumise järel ei pea tingimata viima läbi uut enampakkumist. Samuti ei olnud vastustajal

kohustust teha ettepanekut paremuselt järgmise pakkumuse tegijale. Kõnealused otsused ei ole

vastuolus linnavara valitsemise korraga.

4)

Vastustaja ei ole tegutsenud õigusvastaselt ega kaebajatele kahju tekitanud.

3-15-1072

6(12)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

17. OÜ Amar Pak ja OÜ Arkin Trading paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada, või alternatiivselt saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

1)

Kohus ei ole kohaselt tuvastanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning on seetõttu

jõudnud ebaõigetele järeldustele. Samuti on kohus rikkunud põhjendamiskohustust. Kaebajad

jäävad halduskohtule esitatud väidete ja põhjenduste juurde.

2)

Kohus leidis ekslikult, et kaebajad pidid nende õiguste rikkumisest teada saama tunduvalt

varem kui 16.09.2014. Mitte igasugune teadmine asjaoludest ei loo isikus ettekujutust, et tema

õigusi rikutakse. Halduskohus ei analüüsinud kaebusele lisatud tõendeid, millest nähtub, et

vastustaja ei andnud kaebajate teabenõuetele ammendavaid ja selgeid vastuseid, mistõttu ei

olnud kaebajatel võimalik enda õiguste rikkumises ilma korrektsete vastusteta selgusele jõuda.

Kohtupraktika järgi ei saa kaebetähtaeg hakata kulgema varem, kui mõistlikult käituval

kaebajal oleks võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse tema vabadusi.

Kohtuotsusest ei selgu, miks pidi kaebajatel tekkima kahtlus vastustaja tegevuse õiguspärasuses

ja miks oleksid nad pidanud tundma huvi, kas kõigi parimateks tunnistatud pakkujatega on

lepingud sõlmitud. Vastavalt linnavara valitsemise korrale oleks vastustaja pidanud nurjunud

osas korraldama kas uue enampakkumise ja sellest avalikkust teavitama või võtma ise

paremuselt järgmise pakkujaga ühendust.

3)

Kohus on jätnud arvestamata kaebajate väited ebavõrdse kohtlemise ja ebaterve

konkurentsi loomise kohta. Kahju hüvitamise nõude osas jättis halduskohus tähelepanuta, et

kaebajate makseraskused tekkisid seetõttu, et vastustaja keeldus enampakkumise tulemusena

kaebajatega sõlmitud lepinguid üle vaatamast olukorras, kus vastustaja oli andnud linnarajatise

kaebajate konkurentide kasutusse otsustuskorras oluliselt madalama hinnaga.

18. Pärnu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. Kaebus ei ole tähtaegne

ning puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Teabenõudele vastamise sisukus

ja selgus ei saa olla seotud kaebetähtaja ületamisega. Juba 2012. aasta suvel ei osutanud Pärnu

rannas rannatoolide laenutuse teenust OÜ-d Lemon Investments ja TK, vaid OÜ-d Salming ja

Velsor. See asjaolu oleks pidanud kaebajate huvi äratama ka 2013. aasta suvel, mille järel oleks

kaebajad saanud linnale vastava teabenõude esitada. Kaebajate 13.06.2014 pöördumisest Pärnu

linnapea poole nähtub, et nad olid hiljemalt selleks ajaks oma õiguste rikkumisest teadlikud.

2)

Vastustaja ei rikkunud linnarajatisi otsustuskorras kasutada andmisel linnavara

valitsemise korda. Korra § 14 lg 3 järgi on vastustajal õigus, mitte kohustus anda linnarajatis

paremuselt järgmise pakkuja kasutusse. Vastustaja ei kasutanud seda võimalust, kuna

müügikoha välja üürimisega oli 2012. aasta suvel kiire. Vastustaja lähtus korra § 17 lg 1 p-st 4,

mille alusel on olulise avaliku huvi esinemise korral võimalik linnarajatis kasutusse anda

otsustuskorras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kaebajate tühistamisnõudega vaidlustatud haldusaktide

adressaatideks on kolmandad isikud – OÜ-d Salming, Varling ja Sonero (OÜ Velsor

õigusjärglane). Seega otsuste nr 3-5/1527, 3-5/266, 3-5/1368 ja 3-5/1467 tühistamise nõude

3-15-1072

7(12)

rahuldamine oleks kaebuse esitamise ajal võinud mõjutada ka OÜ-de Salming, Varling ja

Velsor õigusi ja kohustusi, mistõttu oleks tulnud need isikud HKMS § 20 lg 1 alusel menetlusse

kaasata. Samas, kuna halduskohtu otsuse tegemise ajaks oli lõppenud linnavara kasutusse

andmise tähtaeg kõikide nimetatud haldusaktide alusel ning vastavad lepingud täidetud, poleks

kohtuotsus saanud selle tegemise ajal enam kolmandate isikute õigusi mõjutada. Seetõttu ei too

kolmandate isikute kaasamata jätmine praegusel juhul kaasa halduskohtu otsuse tühistamist.

20. Halduskohus leidis õigesti, et 19.10.2011 otsuse nr 3-5/1182 tuvastamise nõue ei ole

tähtaegne. HKMS § 46 lg 5 esimeses lauses sätestatud kolmeaastane tuvastusnõude esitamise

tähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmisest. See tähtaeg oli kaebuse esitamise ajaks

ilmselgelt möödunud ning alust tähtaja ennistamiseks ei esine.

21. Kuna kaebajad ei ole vaidlustatud haldusaktide adressaatideks, ei toimetanud vastustaja

neid kaebajatele kätte, vaid kaebajad nõudsid need ise vastustajalt välja. Seega tuleb praegusel

juhul kohaldada HKMS § 46 lg-t 7, mis sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole

kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud,

ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse

kaebetähtaeg möödunuks. Viidatud sättest tuleneb, et kui isik on haldusaktist muul viisil teada

saanud, mõistliku aja jooksul pärast teadasaamist haldusakti haldusorganilt välja nõudnud ning

mõistliku aja jooksul kohtusse pöördunud, on kaebus tähtaegne. Kohtupraktikas on peetud

mõistlikuks ajaks haldusakti vaidlustamiseks pärast selle olemasolust teadasaamist kahte kuud,

s.o tähtaja järgimiseks piisab, kui isik on pärast haldusakti olemasolust teadasaamist nõudnud

selle ühe kuu jooksul välja ning pärast haldusaktist teadasaamist esitanud 30 päeva jooksul

kaebuse (Riigikohtu 09.05.2007 otsus nr 3-3-1-23-07, p-d 10-12; 18.04.2013 määrus nr 3-3-1-

3-13, p 16).

22. Vastustaja ja halduskohus on seisukohal, et kaebajad pidid oma õiguste võimalikku

rikkumist mõistma juba enne 16.04.2014 teabenõude esitamist. Ringkonnakohus möönab, et

kaebajatel võis olla põhjust uurida müügikohtade üürimise kohta nimetatud kuupäevast oluliselt

varem. Pärnu Linnavalitsuse 24.01.2012 otsuse nr 3-5/225 (I kd, tl 36-38) lisas 2 on esitatud

asendiplaan, millele on kantud müügikohtade asukohad ja isikud, kelle kasutusse need

nimetatud otsuse alusel anti. Lisaks müügikohtadele 1–7, mille kohta toimus enampakkumine,

on asendiplaanile kantud ka OÜ Salming müügikoht alade 3 ja 4 vahel ning FIE HN müügikoht

alade 6 ja 7 vahel, mille osas enampakkumist ei toimunud. Kaebajad, kes nii 2012. kui ka 2013.

aasta suvehooaegadel laenutasid nende kasutusse antud müügikohtades rannatoole, pidid

nägema, et teistes müügikohtades toimub äritegevus ja nad võisid igal ajal linnalt järele uurida,

kes seal tegutsevad ja millist tasu nad linnale maksavad. Otsuse nr 3-5/225 p 2 järgi tuli leping

linnavara kasutusse saamiseks sõlmida 60 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemisest.

19.10.2011 otsuse nr 3-5/1180 (I kd, tl 25-26) p-s 1.8 sätestati, et kui parima pakkumise teinud

isik ei ole 60 päeva jooksul pärast enampakkumise tulemuse kinnitamise otsuse teatavaks

tegemist üürilepingut sõlminud, on majandusosakonnal õigus tunnistada enampakkumine selle

maa-ala/kioski osas nurjunuks või tunnistada parimaks pakkujaks paremuselt järgmine pakkuja.

Seega võisid kaebajad arvestada, et kõik pakkujad ei pruugi selleks ettenähtud tähtaja jooksul

lepingut sõlmida ning kui nad soovisid üürida täiendavaid müügikohti, uurida pärast tähtaja

möödumist linna käest, kas nende müügikohtade osas on lepingud sõlmitud. Kaebajate

teabenõuetest järeldub, et nende esindaja on uurinud Pärnu linna dokumendiregistrist, kellega

on sõlmitud lepingud linnavara kasutusse andmiseks.

23. Võimalust uurida müügikohtade välja üürimist puudutavate lepingute sõlmimise kohta ei

saa siiski võrdsustada haldusaktidest teadasaamisega. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid,

mis viitaksid üheselt sellele, et kaebajad teadsid või pidid juba enne teabenõuete esitamist

teadma enampakkumisel olnud müügikohtade otsustuskorras kasutusse andmisest. Seetõttu

3-15-1072

8(12)

tuleb analüüsida kaebajate esindajate (AM ja seejärel vandeadvokaat Anu Talu) esitatud

teabenõudeid ja tuvastada, millal pidid kaebajad konkreetsest haldusaktist teada saama ning kas

vastav haldusakt nõuti pärast sellest teadasaamist mõistliku aja jooksul vastustajalt välja.

16.04.2014 teabenõudest (I kd, tl 47) nähtub, et kaebajate seaduslik esindaja AM oli teadlik

sellest, et OÜ Lemon Investments loobus lepingu sõlmimisest. Pärnu Linnavalitsuse 22.05.2014

vastuses (I kd, tl 48) selgitatakse, et TK ja OÜ-ga Lemon Investments lepinguid ei sõlmitud

ning müügikohad on antud OÜ-de Salming ja Varling kasutusse. Vastuses märgiti lepingute

kehtivus ja tasumäär (vastavalt 15.05.2013–15.09.2015 tasumääraga 1300 eurot hooaeg ning

15.05.2014–15.09.2016 tasumääraga 400 eurot hooaeg).

05.06.2014 teabenõudes (I kd, tl 49p) palus AM teatada, mis alusel anti müügipunktid OÜ-de

Varling ja Salming kasutusse ning kellega ja mis hinnaga sõlmiti leping perioodiks 2012–2013

müügikoha osas, milles otsusega nr 3-5/225 tunnistati parimaks TK pakkumine. Lisaks märkis

AM 13.06.2014 kirjas (I kd, tl 185-186) Pärnu linnapeale, et OÜ-d Amar Pak ja Arkin Trading

on ainsad firmad, kes tasuvad kõrget enampakkumise tasu ja on sellega ebavõrdses

konkurentsis. Pärnu Linnavalitsuse 18.06.2014 vastuses (I kd, tl 49) selgitati, mis haldusaktide

alusel kasutavad OÜ-d Salming ja Varling Pärnu rannas asuvaid müügikohti ning seda, et

müügikohta, mille üürimiseks TK lepingut ei sõlminud, kasutas 2012. aasta suveperioodil OÜ

Velsor tasumääraga 300 eurot. Seega said kaebajad otsusest nr 3-5/1368 teada 18.06.2014

vastusest. Otsuse nr 3-5/266 asemel viitas vastustaja eksitavalt otsusele nr 3-5/232. Kaebajad

nõudsid vastustajalt need haldusaktid välja 04.07.2014 teabenõudes (I kd, tl 50-51) ning seega

mõistliku aja jooksul.

Kaebajate 25.08.2014 teabenõudest (I kd, tl 53-54p) nähtub, et nad olid 14.07.2014 vastusega

(I kd, tl 52) kätte saanud OÜ-d Varling puudutava otsuse nr 3-5/1368 ja otsuse nr 3-5/232 (mis

ei puudutanud OÜ-d Salming). 25.08.2014 teabenõudes palus kaebajate volitatud esindaja

edastada OÜ-d Salming puudutava otsuse ning otsuse nr 3-5/1368 juurde kuuluva asendiplaani,

mida vastustaja polnud koos otsusega edastanud. Ringkonnakohus leiab, et otsus nr 3-5/1368

tuleb lugeda kaebajate poolt kättesaaduks vahemikus 14.07.–25.08.2014. Asendiplaan polnud

selle haldusakti vaidlustamiseks oluline, kuna juba 22.05.2014 vastusest selgus, et OÜ-d

Salming ja Varling üürivad müügikohti, millele esitas algselt parima pakkumise OÜ Lemon

Investments, s.o müügikohad nr 4 ja 5, ning üürihindade järgi (müügikohal nr 4 oli otsuse nr 3-

5/1180 järgi alghinnaks 1000 eurot ja müügikohal nr 5 oli 300 eurot) võis järeldada, et

müügikohta nr 4 üürib OÜ Salming (tasumäär 1300 eurot) ja müügikohta nr 5 üürib OÜ Varling

(tasumäär 400 eurot).

01.09.2014 vastusega (I kd, tl 55) edastas linnavalitsus kaebajate esindajale OÜ-d Salming

puudutava otsuse nr 3-5/266. Otsusele polnud lisatud asendiplaani (kaebajatele edastati see

12.09.2014 vastusega), kuid nagu eelnevalt märgitud, ei olnud asendiplaan otsuse

vaidlustamiseks hädavajalik. Seega tuleb otsus nr 3-5/266 lugeda kaebajate poolt kätte saaduks

vahemikus 01.09.–05.09.2014.

Arvestades AM 13.06.2014 kirjas märgitut ning juunis ja juulis kaebajatele teatavaks saanud

asjaolusid, ei saa põhjendatuks pidada kaebajate seisukohta, et neile selgus, et vastustaja

haldusaktidega rikutakse nende õigusi, alles 16.09.2014, mil nad said kätte linnavalitsuse

12.09.2014 vastuse (I kd, tl 58).

Eelnevast järeldub, et otsuste nr 3-5/226 ja nr 3-5/1368 osas esitati vaie mittetähtaegselt ning

Pärnu linn tagastas nende otsuste osas vaide õigesti. Seega on tühistamiskaebus vastavate

nõuete osas mittetähtaegne. Kaebajad ei ole esitanud mõjuvat põhjust nende haldusaktide

hilinenult vaidlustamiseks. Asjaolu, et algul edastati nimetatud otsused kaebajatele ilma

asendiplaanita, ei takistanud kaebajatel vaide tähtaegset esitamist. Kaebajaid esindas juba alates

3-15-1072

9(12)

04.07.2014 teabenõuete esitamisest vandeadvokaat, kes pidi olema teadlik haldusaktide

vaidlustamise korrast ja tähtaegadest. Tähtaja ennistamise otsustamisel tuleb lisaks arvestada

seda, et haldusaktide andmisest oli vaide esitamise ajaks möödunud juba enam kui aasta,

mistõttu tuleb teiste isikute huve haldusaktide kehtima jäämise vastu pidada kaalukamaks

kaebajate väidetavalt rikutud õigustest.

Otsuse nr 3-5/1467 said kaebajad linnavalitsuse 12.09.2014 vastusega ning otsuse nr 3-5/1527

02.10.2014 vastusega. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajad said või pidid saama nendest

haldusaktidest ja nende sisust teada enne kõnealuste haldusaktide kättesaamist. Otsuste nr 3-

5/1467 ja nr 3-5/1527 peale esitati vaie seega tähtaegselt ning vastavas osas on kaebus

tähtaegne.

Samas tuleb märkida, et kuna linnarajatise kasutusse andmise tähtajad nende otsuste alusel on

praeguseks möödunud, siis sõltumata tühistamisnõude tähtaegsusest ei aitaks nende

haldusaktide tühistamine kaebajate õiguste kaitsele paremini kaasa kui nende õigusvastasuse

tuvastamine. Ringkonnakohtul on võimalik hinnata eelnimetatud otsuste õiguspärasust kahju

hüvitamise nõude raames.

24. Linnavara on valdavalt mõeldud avalike ülesannete täitmiseks. Linnavara kasutusse

andmine tuleb otsustada avaliku õiguse põhimõtetest lähtudes, arvestades diskretsioonireegleid,

avalikku huvi ja võrdse kohtlemise põhimõtet (Riigikohtu 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p-

d 14 ja 20). Linnavara valitsemise korda tuleb tõlgendada selliselt, et see loob põhjendatult ja

isiklikult huvitatud ettevõtjale või muule isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara

kasutusse andmisel korrast kinnipidamist. Kui rikutud on korra sätteid, mis kaitsevad lisaks

avalikele huvidele ka halduskohtusse pöördunud isikute huve, on rikutud ka nende õigusi

(samas, p 24; Riigikohtu 20.12.2001 määrus nr 3-3-1-8-01, p 23). Riigikohus rõhutas

15.12.2005 otsuse nr 3-3-1-59-05 p-s 17, et avaliku ressursi kasutusse andmine peab toimuma

menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel

isikutel. Sama lahendi p-s 20 selgitas Riigikohus, et sellest, et isik tegutseb vaidlustatud

lepinguga hõlmatud või lähedases tegevusvaldkonnas, ei saa tuletada tema õiguste rikkumist

ning selleks, et isiku abstraktne huvi muutuks kaitstavaks õiguseks, peab isik väljendama oma

huvitatust seoses konkreetse haldusakti või -toiminguga.

25. Pärnu linna linnavara valitsemise korra § 10 sätestab, et linnavara, mis ei ole kasutatav

avalikul või valitsemise otstarbel, võidakse anda kasutusse tulu saamiseks. Tehingute

sooritamisel peab linnavara valitseja juhinduma põhimõttest vältida kahju ja saada linnale

võimalikult suuremat kasu (§ 3 lg 4). Korra § 11 lg 1 kohaselt antakse linnavara tasu eest

kasutusse enampakkumise korras, eelläbirääkimistega pakkumise korras või otsustuskorras.

Linnavara tasu eest tähtajaliselt kasutusse andmise otsustab linnavalitsus (§ 11 lg 4 p 1).

Müügikoha paigaldamiseks antakse linnarajatis kasutusse kas otsustus-, enampakkumise või

eelläbirääkimistega pakkumise korras (§ 114 lg 1 p 4) ning otsustusviisi otsustab kasutusse andja

(§ 114 lg 2). Korra §-s 17 on sätestatud ammendav loetelu juhtudest, millisel juhul võib

linnavara anda kasutusse otsustuskorras, seevastu kui enampakkumise ja eelläbirääkimistega

pakkumise korras linnavara kasutusse andmiseks piiranguid seatud ei ole. Sellest järeldub, et

linnavara tasu eest kasutusse andmisel tuleb üldjuhul kasutada viimati nimetatud otsustusviise,

mis võimaldavad kõigil soovijatel pakkumisest osa võtta ning eelduslikult tagavad linnale

võimalikult suure kasu saamise. Otsustuskorras võib linnavara kasutusse anda muu hulgas

juhul, kui enampakkumine kahel korral ja/või eelläbirääkimistega pakkumine tunnistati

nurjunuks (korra § 17 lg 1 p 2) või igakordse otsuse alusel, lähtudes linna huvidest (§ 17 lg 1 p

4). Muud korra § 17 lg-s 1 sätestatud juhud ei ole praegusel juhul asjakohased. Lisaks on korra

§ 14 lg-s 3 sätestatud võimalus anda enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumise korral

linnarajatis otsustuskorras kasutusse paremuselt järgmisele pakkujale.

3-15-1072

10(12)

26. Otsusega nr 3-5/1180 otsustati müügikohad nr 1–7 enampakkumise korras kasutusse anda.

Vaidlust pole selles, et müügikohtade nr 4, 5 ja 7 osas tunnistati enampakkumine otsusega nr 3-

5/1032 nurjunuks, kuid uut enampakkumist või eelläbirääkimistega pakkumist linn ei

korraldanud. Samuti ei kasutanud vastustaja korra § 14 lg-s 3 toodud võimalust.

27. Pärnu Linnavalitsus on vaidlustatud otsustes tuginenud korra § 17 lg 1 p-le 4.

Ringkonnakohus märgib, et sellele alusele tuginedes peab linnavara otsustuskorras kasutusse

andmise otsuses põhjendama, milles seisnevad linna huvid, millest konkreetsel juhul on

lähtutud. Iseäranis oluline on põhjenduste esitamine juhul, kui võib eeldada, et linnavara

kasutusse saamisest on huvitatud mitmed isikud. Praegusel juhul on tegemist just sellise

olukorraga. See nähtub näiteks 13.01.2012 suulise enampakkumise protokollist (I kd, tl 30-31),

mille järgi võttis enampakkumisest osa 14 isikut ning rannatoolide laenutamise aladele tegid

pakkumisi seitse isikut. Kaebajad osalesid enampakkumisel – OÜ Amar Pak tegi pakkumisi

müügikohtadele nr 1, 2 ja 5 ning OÜ Arkin Trading müügikohtadele nr 3, 4, 6 ja 7 – ning asusid

üürima kokku nelja müügikohta kesklinna rannas. Seega on kaebajate puhul ilmne nende huvi

ranna-alade üürimise vastu ning vaidlustatud otsused saavad rikkuda nende õigusi.

28. Otsustes nr 3-5/836, nr 3-5/1527, nr 3-5/266, nr 3-5/380, nr 3-5/1368 ja nr 3-5/1467 ei ole

esitatud kaalutlusi, millest selguks linna huvi linnarajatise otsustuskorras kasutusse andmiseks.

Üksnes asjaolu, et linnavara kasutusse saaja oli linna pikaajaline ja hea maksedistsipliiniga

partner, ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisav linnavara otsustuskorras kasutusse andmiseks.

Vastustaja on täiendavalt selgitanud, et seoses suvehooaja algusega oli ranna-ala kasutusse

andmisega kiire, et linn saaks hooaja eest tulu teenida. See põhjendus saab puudutada eelkõige

otsust nr 3-5/836. Ülejäänud otsuste puhul ei nähtu mingisuguseid põhjusi, miks ei olnud

enampakkumise või eelläbirääkimistega pakkumise korraldamine võimalik ega linna huvides

mõistlik. Ringkonnakohus märgib, et enampakkumise osaline nurjumine pidi selguma juba

2012. aasta märtsi lõpuks, mil möödus lepingute sõlmimise 60-päevane tähtaeg. Seega jäi

linnale piisavalt aega, et kuulutada uus enampakkumine või läbirääkimistega pakkumine.

Lepingu sõlmimise tähtaja oleks seekord saanud panna lühema kui esialgsel enampakkumisel.

Korra § 18 lg 1 kohaselt on kasutuslepingu sõlmimise tähtaeg 15 päeva. Vastustaja ei ole

selgitanud, miks tunnistati enampakkumine osaliselt nurjunuks alles 12.07.2012, kusjuures

müügikohad nr 4 ja nr 7 anti otsustuskorras kasutusse juba 07.06.2012 otsustega, ning miks

pärast 60-päevase perioodi lõppu ei olnud võimalik korraldada uut enampakkumist või

eelläbirääkimistega pakkumist. Kokkuvõttes ei olnud ühelgi juhul tegemist olukorraga, kus

oleks olnud täidetud linnarajatise otsustuskorras kasutusse andmise eeldused. Seega on

kõnealused otsused vastuolus linnavara valitsemise korraga ning õigusvastased. Samuti on

õigusvastane vaideotsus.

29. Kaebajad peavad neile tekitatud kahjuks aastatel 2012–2014 üürilepingute alusel tasutud

summasid. Varalise kahju hüvitamisel tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis,

kui tema õigusi ei oleks rikutud (riigivastutuse seaduse § 8 lg 1). Kolmandaid isikuid

puudutavaid haldusakte vaidlustades ei saa kaebajad saavutada olukorda, kus nad poleks

pidanud linnarajatise kasutamise eest üldse üüri maksma (jättes seejuures endale müügikoha

kasutamisest saadud tulu). Lepingud sõlmiti nende tasumääradega, mida kaebajad olid ise

enampakkumisel pakkunud ning vastutasuks said nad õiguse kasutada linnarajatist. Ka juhul,

kui vastustaja oleks nurjunud osas teinud paremuselt järgmisele pakkujale ettepaneku leping

sõlmida või korraldanud uue enampakkumise, oleks kaebajad pidanud maksma üürilepingu

järgset tasu.

30. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et kui linn annab samas piirkonnas osad

müügikohad üürile enampakkumise tulemuste alusel, teised müügikohad aga otsustuskorras

kokkuleppeliste hindade alusel, võib see kahjustada konkurentsi, kui kokkuleppelised hinnad

3-15-1072

11(12)

on enampakkumise tulemusel sõlmitud lepingutes toodud hindadest oluliselt madalamad.

Sellises olukorras on madalamat üüri maksvatel ettevõtjatel võimalik pakkuda teenust

odavamalt ja teenida kokkuvõttes suuremat tulu. Teoreetiliselt võib sellises olukorras tekkida

kõrgemat üürihinda maksvatel ettevõtjatel varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Kahjunõude

kontekstis ei ole siiski õige võrrelda otsustuskorras määratud tasusid nendega, mida pakuti

enampakkumisel ja millest loobuti, vaid tuleb arvestada müügikohtade paiknemist rannaalal.

Vastustaja selgituse järgi sõltub klientide hulk ja rannatoolide laenutamisest saadav tulu

müügikoha asukohast. Mida atraktiivsem asukoht, seda suurem on selle üürimisest eeldatavalt

saadav tulu, kuna potentsiaalseid kliente on rohkem. Sellest on ka vastustaja lähtunud alghinna

määramisel ning ettevõtjad pakkumuste tegemisel. Seetõttu saab omavahel võrrelda asukoha

poolest sarnaseid müügikohti. Näiteks tasus OÜ Salming keskrannas asuvate müügikohtade nr

3 ja 4 vahele jääva ala eest 2011–2013 suvehooaegadel 3450 eurot ning 2014–2016

suvehooaegadel 3250 eurot, mis on võrreldav müügikoha nr 3 eest OÜ Arkin Trading poolt

tasutud summaga (3500 eurot). OÜ Velsor tasus keskrannast eemale jääva müügikoha nr 7 eest

300 eurot, mis on vaid veidi madalam OÜ Arkin Trading poolt müügikoha nr 6 eest tasutud

summast (340 eurot). Müügikohtade nr 4 ja nr 5 eest tasutud summad (vastavalt 1300 ja 300

eurot; viimane alates 2014. aastast 400 eurot) ei ole nende asukohti ja kõrvalasuvate

müügikohtade üürihindu arvestades ilmselgelt liiga madalad ning on võrreldavad OÜ Amar Pak

poolt müügikohtade nr 1 ja nr 2 eest makstud tasuga (vastavalt 820 ja 1020 eurot). Kolmandate

isikutega sõlmitud lepingutes ei ole tasumäärad vastava müügikoha enampakkumise alghinnast

madalamad. Eelnevat arvestades on ringkonnakohtu hinnangul vähetõenäoline, et vaidlustatud

haldusaktide tõttu oleks kaebajatel tekkinud varaline kahju saamata jäänud tulu näol.

31. Isegi kui möönda, et kaebajatel tekkis vaidlustatud õigusaktide tulemusel mingisugune

kahju, siis tuleks arvestada ka sellega, et kaebajad asusid oma õigusi kaitsma alles siis, kui

lähenemas oli otsusega nr 3-5/225 kinnitatud müügipiirkondade kasutusse andmise kolmas ja

viimane suvehooaeg. Nagu järeldub käesoleva otsuse p-st 22, oleks kaebajad võinud juba 2012.

aasta kevadel järele uurida, kellele ja mis hinnaga teisi müügikohti üüritakse. Aegsasti

tegutsedes oleks kaebajatel olnud tõenäoliselt võimalik neile väidetavalt tekkinud kahju

vähendada. Otsuse nr 3-5/225 lisaks 2 olevale asendiplaanile on enampakkumisel olnud

müügikohtade kõrval märgitud ka OÜ Salming müügikoht ja FIE HN müügikoht. Kaebajatele

oli seega teada, et need müügikohad enampakkumisel ei olnud ning nende müügikohtade

üürimise aluste ja tingimuste kohta oleks kaebajad saanud vastustajalt juba kohe pärast otsusega

nr 3-5/225 tutvumist järele uurida. Kaebajad seda ei teinud.

32. Kaebajate kahju hüvitamise nõue jääb küll rahuldamata, kuid arvestades, et kaebus on

osaliselt põhjendatud, tuleb kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada otsuste nr 3-5/836, nr 3-

5/1527, nr 3-5/266, nr 3-5/380, nr 3-5/1368 ja nr 3-5/1467 õigusvastasus.

33. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus OÜ-de Amar Pak ja Arkin Trading

apellatsioonkaebuse

osaliselt.

Ringkonnakohus

tühistab

halduskohtu

otsuse

Pärnu

Linnavalitsuse otsuseid nr 3-5/836, nr 3-5/1527, nr 3-5/266, nr 3-5/380, nr 3-5/1368 ja nr 3-

5/1467 ning korraldust nr 176 (vaideotsus) puudutavas osas ja teeb uue otsuse, millega tunnistab

nimetatud otsused õigusvastaseks ja tühistab vaideotsuse. Halduskohtu otsus jääb jõusse otsust

nr 3-5/1182 puudutavas ning kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2).

OÜ Amar Pak taotles esimeses astmes 435 euro (sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 420 eurot)

ning OÜ Arkin Trading samuti 435 euro suuruse menetluskulu (sh riigilõiv 15 eurot ja

õigusabikulu 420 eurot) hüvitamist. Kulud on kantud ning on vajalikud ja põhjendatud.

3-15-1072

12(12)

OÜ Amar Pak menetluskulud on teises astmes 288,60 eurot (sh riigilõiv 108,60 eurot ja

õigusabikulu 180 eurot) ning OÜ Arkin Trading kulud on 381,60 eurot (sh riigilõiv 201,60 eurot

ja õigusabikulud 180 eurot). Kulud on kantud ning on vajalikud ja põhjendatud.

Ringkonnakohus arvestab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude proportsiooni määramisel

asjaoluga, et kaebajate põhinõue – kahju hüvitamise nõue – jääb rahuldamata, kuid ka sellega,

et kaebajad tegid esimeses astmes vastustajale neli ettepanekut kompromissi sõlmimiseks. Ükski

ettepanekutest küll ei ühti kaebuse rahuldatud osaga, kuid ettepanek nr 2, milles kaebajad panid

ette korraldada ranna-alade kasutusse andmiseks uus enampakkumine, on sellele lähedane, sest

õiguspäraselt toimides oleks vastustaja pidanud enampakkumise nurjumise järel uue avaliku

enampakkumise korraldama. Eelnevat arvestades peab ringkonnakohus õiglaseks mõista

vastustajalt kummagi kaebaja kasuks välja pool tema esimese ja teise astme menetluskuludest,

s.o OÜ Amar Pak kasuks 361,80 eurot ja OÜ Arkin Trading kasuks 408,3 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)