4-17-2719/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-17-2719

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

24. augustil 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-2719 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kaebuse sisu

V.K kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlus-

talituse 05.05.2017. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,005149 LS § 224 lg 2 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik)

V.K (isikukood: xxx) Kodakondsus: Eesti Vabariigi Aadress: xxxx E-post: xxxx Töökoht: xxxx OÜ

Karistatus: karistusregistri kohaselt kehtivaid kriminaalkaristusi 1 ja kehtivaid väärtegusid 5 Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet (registrikood: 70008747)

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn Harjumaa 11316 E-post: pohja@politsei.ee Esindaja: Kairi Palits, Triinu Riigor Menetluse liik Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 alusel RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p-st 2 kohus otsustas:

1. Rahuldada osaliselt V.K kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 05.05.2017. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,005149.

2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 05.05.2017. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,17,005149 osaliselt, s.t põhikaristuse liigi ning lisakaristuse kohaldamise osas.

3. Mõista V.K-le LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 4 (neljaks) kuuks. Lisakaristust mitte kohaldada.

4. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

4-17-2719

Kohus selgitab, et vastavalt LS §-

le 127,

kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. KAEVATAV OTSUS

05.05.2017. a koostas Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juht politseikolonelleitnant Oleg Lodeikin üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2302,17,005149 V.K suhtes (KVM tl 11-12; kohtu tl 4-5). Otsusega karistati V.K liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena 225 trahviühiku ehk 900 euro suuruse rahatrahviga ning lisakaristusena võeti talt ära mootorsõiduki juhtimisõigus 4 (neljaks) kuuks (KVM tl 11 pöördel; kohtu tl 4 pöördel).

Menetlusalust isikut karistati LS § 224 lg 2 järgi selle eest, et ta 16.04.2017. a kell 11:10

Harjumaal Tallinnas Tehnika tn 24 juures juhtis mootorsõidukit Lexus GS450H reg nr-ga xxxxisikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,43 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,48 mg/l +/- 0,05 mg/l. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus V.K sellise tegevusega LS § 69 lg-s 3 sätestatut ja pani toime LS §

224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo (KVM tl 1, 11; kohtu tl 3, 4).

2. KAEBUS

16.05.2017. a esitas menetlusalune isik V.K kaebuse koos lisadega Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 05.05.2017.

a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,005149 (kohtu tl 1-8). Kaebaja taotles temale määratud rahatrahvi vähendamist ja selle tasumise võimaldamist ositi mitte suuremate igakuiste maksetena kui 200 eurot ning lisakaristuse tühistamist. Kaebuses nõustus menetlusalune isik kirjaliku menetlusega. Kaebaja palus Politseija Piirivalveameti otsusega määratud põhikaristust vähendada ja lisakaristus tühistada järgmistel põhjustel.

Kaebuses tunnistab V.K , et ta juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära ületades, kuid avaldas, et alkoholijoobe kontrolli näit oli talle ootamatu, kuid ta tunnistab aparaadi näidu õigsust. Esmalt selgitas kaebaja, et tarvitas alkoholi 15.04.2017 õhtul, peale mida oli end välja maganud ning järgmise päeva hommikul tundis nii füüsiliselt kui vaimselt end hästi, ei tundnud mingeid joobetunnuseid ega selle jääke. Ta oli absoluutselt kindel, et on kaine. Seetõttu istus rooli tema, mitte abikaasa Natalja V.K, kellel on samuti B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus olemas. Kaebaja tunnistab, et puudub vabandus olukorrale, kus ta istus rooli olemata täielikult veendunud, et ta on 100% kaine. Samuti kahetseb kaebaja väärtegu ning lubab, et selline situatsioon enam kunagi ei kordu. Ta on soetanud endale ka alkomeetri ja lubanud enda olukorda tuua näiteks lähedastele, et nemad oleksid seaduskuulekad autojuhid.

Lisaks märgib menetlusalune isik, et ta vajab juhilube töö jaoks, sest ta transpordib ehitusmaterjale Tallinnas ja Ida-Virumaal. Samuti kasvab kaebaja peres 3 alaealist last ning tema sissetulekust sõltub terve pere (kohtu tl 2-2 pöördel).

4-17-2719

3. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

30.05.2016. a saabus Harju Maakohtule Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse seisukoht V.K esitatud kaebusele (kohtu tl 11). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud V.K kaebusega ja väärteoasja materjalidega, jäi väärteoasjas tehtud otsuses toodud seisukohtade juurde ning palus jätta kaebus rahuldamata.

4. KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.t põhikaristuse liigi ning lisakaristuse kohaldamise osas.

4.1. Koosseis, õigusvastasus ja süülisus

LS 224 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg. Kuivõrd väärteoprotokolli kohaselt heidetakse V.K-le ette mootorsõiduki (KVM tl

1; kohtu tl 3), mitte maastikusõiduki või trammi juhtimist, isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg, mitte isikuna, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg, siis analüüsib kohus, kas V.K on 16.04.2017. a juhtinud mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg. Politseiametnikust tunnistaja Margus Hundi ütlustest (KVM tl 4 pöördel) nähtuvalt peatas ta

16.04.2017. a, osaledes politseioperatsioonil „Kõik puhuvad,“ Harjumaal Tallinnas Tehnika tänaval suunaga Rohu tänava poole kella 11:10 ajal musta värvi Lexus GS450H reg nr-ga xxxx.

Sõidukit juhtis V.K , kes indikaatorvahendiga kontrollides puhus tulemuseks positiivse näidu. Edasi toimetas tunnistaja juhi puhumiseks tõendusliku alkomeetri juurde. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt on V.K kõrvaldatud 16.04.2017. a kell 11:10 sõiduki Lexus GS450H registreerimismärgiga xxxxjuhtimiselt Tallinnas Tehnika 24 juures LS § 91 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et on alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis (KVM tl 1 pöördel).

Tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrüki kohaselt (KVM tl 3/A) on 16.04.2017. a kell 11:35-11:39 toimunud mõõtmisel olnud V.K alkoholijoobeks väljahingatavas õhus 0,48 mg/l, arvestades laiendmääramatust 0,05 mg/l oli lõplikuks mõõtetulemuseks 0,43 mg/l. Sealjuures nähtub väärteoasja materjalidest, et antud tõendusliku alkomeetri järgmine hooldus oli määratud alles juunikuusse 2017. a (KVM tl 3/A) ning antud seadet oli taadeldud viimati

15.12.2016. a, mis tähendab, et seadme taatlus kestis kuni 15.06.2017. a (Majandusja taristuministri 20.09.2016. a määruse nr 57 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad” lisa tabeli p 8.3. kohaselt on tõenduslike alkomeetrite taatluskehtivusaeg 0,5 aastat). Seega oli mõõteseade kehtivalt taadeldud ning töökorras, mistõttu ei ole alust kahelda antud mõõteseadme näidu õigsuses.

Menetlusaluse isikuna ülekuulamisel (KVM tl 2-2 pöördel), mis toimus vahetult peale rikkumise toimepanemist 16.04.2017. a-l kella 11:41-st kuni kella 11:44-ni, tunnistas V.K rikkumist, kuid märkis, et ta arvas, et ta on kaine. Ühtlasi andis V.K ütlusi,

4-17-2719

et ta juhtis sõidukit reg nr-ga xxxx10 minutit. Lisaks saatis menetlusalune isik 26.04.2017. a kohtuvälisele menetlejale e-kirja, kus tunnistas samuti oma süüd. Ta avaldas, et tarbis eelmisel õhtul alkoholi – õlut, kuid järgmisel hommikul arvas, et on juba kaineks saanud (KVM tl 7;

tõlge kohtu tl 12 pöördel). Eeltoodut on väljendanud menetlusalune isik ka kohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 2). Seega nähtub eeltoodud tõenditest, et V.K on 16.04.2017. a kella 11:10 ajal juhtinud mootorsõidukit Harjumaal Tallinnas Tehnika 24 juures suunaga Rohu tänava poole joobeseisundis, täpsemalt tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt

0,43 mg/l. Seega on V.K täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg

1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1 kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus.

Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et V.K pani väärteo toime vähemalt hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes, mis sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.

V.K on kohtuvälises menetluses andnud järgmisi ütlusi: Mõtlesin, et olen kaine (KVM tl 2 pöördel; tõlge kohtu tl 12). Samuti on ta kaebuses öelnud, et tarbis eelmisel õhtul alkoholi, kuid magas end ilusti välja ja hommikul tundis end nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt hästi (kohtu tl 2). Sealjuures tarbis V.K eelmisel õhtul enda sõnul õlut (KVM tl 7; tõlge kohtu tl 12 pöördel. Samuti on V.K nii kaebuses kui kohtuvälises menetluses avaldanud, et tema abikaasal, kes oli samuti sõidukis, on samuti olemas mootorsõiduki juhtimisõigus. Seega kui ta oleks arvanud, et ta ei ole veel kaineks saanud, siis oleks võinud abikaasa sõidukit juhtida ning tema ei oleks rooli istunudki (kohtu tl 2; KVM tl 2 pöördel, 7;

tõlge kohtu tl 12-12 pöördel). Kohus leiab, et V.K oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral, pidanud veenduma sellest, et joove on tõepoolest möödunud, mitte lähtuma vaid enda enesetundest. Sealjuures on ka peale rikkumist V.K nii kohtuvälisele menetlejale kui kohtule avaldanud, et ta on tulevikus taoliste juhtumite vältimiseks soetanud endale alkomeetri (kohtu tl 2; KVM tl 7; tõlge kohtu tl 12 pöördel). Seega ei teadnud V.K enda sõnul, et ta ei ole veel eelmisel õhtul joodud õllest kainenenud, kuid ta ei võtnud peale öösel magamise ning enda subjektiivse hinnangule tugineva enesetunde kontrollimiseks ette mitte midagi täiendavat – nt ei kontrollinud enda olukorda alkomeetriga enne rooli istumist. Samuti oleks V.K võinud igaks juhuks jätta ka peale magamise pikema ajavahemiku peale alkoholi tarbimist ning laskma sõidukit juhtida abikaasal. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et V.K käitus hooletult KarS § 18 lg 3 tähenduses. Seega on V.K täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid V.K teos ei esine. Samuti on V.K süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1987. aastal – KVM tl 1, 1 pöördel, 2, 9). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et V.K on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 järgi.

4.2. Karistus

LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuni. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 224 lg 3 p 1

4-17-2719

alusel 3-9 kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. V.K ei ole varem LS § 224 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatud (KVM tl 9-10). KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

V.K süü suurust mõjutab esmalt alkoholijoobe määr, milles ta sõidukit juhtis. Arvestades, et LS § 224 lg 2 kohaselt karistatakse isikut alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest, olukorras, kus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25-0,74 mg ja V.K oli alkoholijoobe määraks 0,43 mg/l, oli tema joove veidi alla nimetatud sätte keskmise alkoholijoobe määra (49,5 mg/l). Nimetatud asjaolu viitab pigem keskmises määras olevale süü suurusele. Lisaks mõjutab V.K süü suurust väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning V.K pani teo toime ettevaatamatusest, täpsemalt hooletusest, mis on kõige kergem väärteo toimepanemisi vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku väiksele süüle. Neid kaht

V.K süü suurust mõjuvaid asjaolusid arvestades leiab kohus, et tema süüd tuleb lugeda keskmisest väiksemaks, kuid siiski mitte minimaalseks.

Kohtuväline menetleja on leidnud, et V.K puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Kohus on seisukohal, et V.K puhul esineb karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Kuigi lihtsalt süü tunnistamine ei ole veel puhtsüdamlik kahetsus, on esitatud kaebuses V.K sõnaselgelt väljendanud toimepandu osas oma kahetsust (kohtu tl 2 pöördel). Kahetsus väljendub ka selles, et menetlusalune isik kinnitab, et on soetanud endale alkomeetri selleks, et vältida edaspidi taolisi juhtumeid (kohtu tl 2; KVM tl 7; tõlge kohtu tl 12 pöördel). Neid asjaolusid koosmõjus arvestades leiab kohus, et isik kahetseb toimepandud rikkumist. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et V.K puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid KarS §

58 mõttes.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et V.K süü on veidi alla keskmise, kuid mitte minimaalne, mistõttu tuleks teda karistada LS § 224 lg-s 2 sätestatud karistusliigi keskmisest määrast allapoole jääva, kuid mitte siiski alammääras oleva karistusega. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik V.K mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kuigi V.K on 04.05.2017. a seisuga karistusregistri väljavõtte kohaselt 1 kehtiv kriminaalkaristus ning 4 kehtivat väärteokaristust (KVM tl 9-10), siis käesoleva kohtuotsuse tegemise hetkeks on lisandunud menetlusalusele isikule veel üks kehtiv liiklusalane väärteokaristus (kohtu tl 15). Siiski märgib kohus, et nendest kehtivatena märgitud väärteokaristustest peaks kõige vanem, s.t Harju Maakohtu 06.05.2013. a otsusega mõistetud karistus olema kantud arhiivandmetesse, mistõttu kohus seda arvestada ei saa. Kohus on edastanud karistusregistrile ka kirja menetlusaluse isiku karistusandmete parandamiseks (kohtu tl 14-16). Kuivõrd V.K-le mõistetud kriminaalkaristus ei ole seotud liiklusalase rikkumisega, siis ei mõjuta antud karistus isikule käesoleval juhul väärteoasjas mõistetava karistuse suurust.

Käesolevas väärteoasjas menetletava väärteo toimepanemise ajal oli V.K kolm kehtivat väärteokaristust, mis kõik olid temale määratud liiklusrikkumiste eest. Esmalt, 04.03.2017. a jõustunud otsusega karistati teda LS § 207 (tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimine), LS § 227 lg 1 (lubatud sõidukiiruse ületamine kuni 20 km/h võrra) ja LKindlS § 81 järgi (liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine) kvalifitseeritavate

16.02.2017. a-l toime pandud rikkumiste eest rahatrahviga 200 eurot (karistus täidetud

4-17-2719

17.03.2017. a). Teiseks, 14.12.2016. a jõustunud otsusega karistati teda LS § 242 lg 1 (mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine) ja LS § 239 lg 1 p 1 (turvavarustuse nõuetekohaselt kinnitamata jätmine) järgi kvalifitseeritavate 28.11.2016. a-l toime pandud rikkumiste eest rahatrahvidega kokku 40 eurot (karistused täidetud 24.03.2017. a).

Kolmandaks, 01.11.2016. a jõustunud otsusega karistati teda LS § 227 lg 2 (lubatud sõidukiiruse ületamine 21-40 km/h võrra) järgi kvalifitseeritava 16.10.2016. a-l toime pandud rikkumise eest rahatrahviga 120 eurot (karistus täidetud 13.12.2016. a). Praeguses väärteoasjas on kohus tuvastanud, et V.K on 16.04.2017. a-l toime pannud LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava rikkumise. Seega on V.K poole aasta jooksul (16.10.2016. a –

16.04.2017. a) pannud toime kokku 7 liiklusalast väärtegu. Kuigi V.K ei ole varasemalt karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest ja ta on eelnevate kõikide väärtegude eest määratud rahatrahvid tasunud, leiab kohus, et varasemalt määratud karistused ei ole mõjutanud V.K seaduskuulekalt käituma.

Seega kuigi V.K süü suurus võimaldaks praegusel juhul mõista talle karistuseks kergemaliigilise karistuse, s.t rahatrahvi, siis on nimetatud kergeim karistusliik eripreventsioonist tulenevalt V.K puhul välistatud. Seda põhjusel, et olukorras, kus isik on intensiivselt lühikese perioodi jooksul pannud toime palju erinevaid liiklusrikkumisi ning seaduskuulekale teele asumist ei ole suutnud mõjutada ka rahatrahvide mõistmine ega nende tasumine, siis on vajalik isiku suhtes võtta tarvitusele karmimad meetmed, milleks on raskema põhikaristuse liigi ehk mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Kohus ei saa pidada aktsepteeritavaks seda, et isik järjepidevalt paneb toime liiklusrikkumisi, temale määratakse karistuseks rahatrahv, isik tasub selle ära ning sellest hoolimata jätkab isik oma seadusi eiravat käitumist. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on üks kõige raskemaid liiklusalaseid rikkumisi üldse, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Seda eelkõige põhjusel, et kohtu hinnangul aitab käesoleval juhul õiguskorra tagamisele kaasa ka V.K-le eripreventsiooni tõttu mõistetav karistus, s.t põhiskaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nimetatud karistus annab ühiskonnale signaali, et isegi kui mootorsõiduki joobes juhtimine oli esmakordne, aga kui isik ei ole varasemalt muude liiklusrikkumiste eest temale mõistetud kergemaliigilistest karistustest teinud õigeid järeldusi, siis võib koheselt rakendada raskemaliigilist karistust, milleks antud juhul on mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et nii põhikui lisakaristus kogumis peavad vastama nii isiku süü suurusele kui ka üldja eripreventiivsetele kaalutlustele (vt nt 16.05.2017. a otsuse nr 3-1-1-18-17, p 13; 18.06.2015. a otsuse nr 3-1-1-59-15, p 12 ning 13.12.2013. a otsuse nr 3-1-1-122-13, p 9). Kohtuväline menetleja on mõistnud V.K-le käesoleva rikkumise eest põhikaristuseks

225 trahviühiku ehk 900 euro suuruse rahatrahvi ehk rahatrahvi, mis ületab antud karistusliigi keskmist määra (milleks on 150 trahviühikut ehk 600 eurot) tunduvalt. Samas on kohtuväline menetleja kohaldanud menetlusalusele isikule ka lisakaristust, võttes ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 4 kuuks. Arvestades, et V.K ei ole varem alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest karistatud, siis võiks LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võtta temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 3 kuust kuni 9 kuuni. Seega on kohtuväline

4-17-2719

menetleja kohaldanud menetlusaluse isiku suhtes lisakaristust sanktsiooni alammäära ligidases määras. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei vasta põhija lisakaristus kogumis V.K süü suurusele ning üldja eripreventiivsetele eesmärkidele. Samas võttes arvesse seda, et menetlusalune isik on viimase poole aasta jooksul pannud toime hulganisti erinevaid liiklusrikkumisi, millede eest on teda karistatud rahatrahvidega, mis on küll tasutud, kuid millest hoolimata on isik jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist, siis ei saa V.K käesoleval juhul karistada järjekordse rahatrahviga. Seega eripreventsioonist lähtuvalt tuleb V.K-le mõista põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette, et mootorsõiduki juhtimisõigust võib ära võtta kuni 12 kuuks. Võttes arvesse eelnevalt isiku süü juures toodud asjaolusid, millele tuginedes leidis kohus, et V.K süü on keskmisest väiksem, kuid mitte siiski alammääras, mõistab kohus V.K-le põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4 (neljaks) kuuks.

Kohus leiab antud juhul, et tühistades kohtuvälise menetleja poolt isikule määratud lisakaristuse, kuid muutes põhikaristuse liiki raskemaks, ei lähe kohus vastuollu reformatio in peius keelu põhimõttega, mille kohaselt ei või isiku poolt tema suhtes tehtud otsuse edasikaebamine kaasa tuua tema jaoks olukorra raskendamist. Kuigi põhikaristusena on kohtu hinnangul juhtimisõiguse äravõtmine raskem karistusliik kui rahatrahv ja seega raskendaks ainult põhikaristuse olemasolul kergema karistusliigi asendamine raskema karistusliigiga isiku olukorda, tuleb põhija lisakaristust käsitleda kogumis. Nimelt oleks kohtuvälise menetleja otsuse jõustumise korral pidanud V.K kandma nii sanktsiooni keskmist määra ületavat rahatrahvi kui ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 4 kuuks. Praegusel juhul aga tühistab kohus menetlusalusele isikule määratud lisakaristuse ning mõistab isikule vaid põhikaristuse, milleks on 4 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Seega menetlusaluse isiku olukord ei muutu raskemaliigilise põhikaristuse kohaldamise tõttu halvemaks, sest kohtuotsuse tulemusena ei pea menetlusalune isik tasuma rahatrahvi ning ka juhtimisõiguse äravõtmise periood ei pikene.

4.3. Kokkuvõte

Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus osaliselt V.K kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 05.05.2017.

a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,005149. Kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, s.t põhikaristuse liigi ja lisakaristuse kohaldamise osas ning mõistab

V.K-le LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 4 (neljaks) kuuks.

Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)