3-16-1204/18 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.08.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1204

Haldusasi

P.P kaebus Sotsiaalkindlustusameti 02.03.2016 otsuse

nr 02638 ja 16.05.2016 vaideotsuse nr 1.1-10/33

tühistamiseks, väljateenitud aastate pensionile õigust

andva staaži tuvastamiseks ja pensioni määramiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – P.P , esindaja S.U

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja B.J

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18.11.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P.P apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta P.P apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

18.11.2016 otsus haldusasjas nr 3-16-1204 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.09.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-16-1204

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P.P esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 24.09.2015 taotluse väljateenitud aastate

pensioni määramiseks väljateenitud aastate pensionide seaduse (VAPS) § 2 p 7 alusel kui isik,

kes on töötanud asenduskodude, erivajadustega inimeste õppeasutuste ja haigete laste asutuste

surdopedagoogina.

2. Sotsiaalkindlustusamet jättis 02.03.2016 otsusega nr 02638 S. P.P-le väljateenitud

aastate pensioni määramata.

Vabariigi Valitsuse 16.07.1992 määrusega nr 207 „Väljateenitud aastate pensionile õigust

andvate kutsealade ja ametikohtade loetelu ning selle pensioni määramiseks vajaliku staaži

arvutamise kord“ kinnitatud „Pedagoogidele väljateenitud aastate pensionile õigust andvate

asutuste ja ametikohtade loetelu“ (Loetelu) alusel on väljateenitud aastate pensionile õigus

õpetajal, kes töötab täistööajaga Loetelu I osa p 2 ap-des 3-7 ja 9-10 nimetatud erivajadustega

laste koolis.

P.P väljateenitud aastate pensionile õigust andva 15-aastase staaži hulka ei saa arvata

töötamise

perioode

surdopedagoogina

kurtide

laste

kodus õpetamisel,

surdopedagoogina kurtide laste klassis ja aineõpetajana vaimupuudega laste klassis

ajavahemikus 01.09.1992-31.08.2015. Narva Paju Kool (varasem Narva 10. Keskkool) ei ole

Loetelu I osa p-s 2 nimetatud erivajadustega laste kool. Narva Paju Kool (edaspidi NPK) on

munitsipaalkool üldkeskhariduse omandamiseks. NPK-d ei saa võrdsustada Loetelus

nimetatud abikoolide, -klasside (vaimupuuetega lastele) ega erikoolidega kasvatuse

eritingimusi vajavatele õpilastele, kus töötamine õpetajana ja surdopedagoogina arvatakse

väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka. Puuduvad dokumentaalsed tõendid,

et NPK-s olid moodustatud klassid vaimupuuetega lastele. Samuti ei ole NPK eriinternaatkool

kuulmis- ja kõnepuuetega lastele. NPK-s olid moodustatud kurtide klassid, kuid kuulmis- ja

kõnepuudega laste klassides pedagoogina töötamine ei anna õigust väljateenitud aastate

pensionile. Õiguse väljateenitud aastate pensionile annab töötamine õpetajana ja

surdopedagoogina eriinternaatkoolis kuulmis- ja kõnepuudega lastele. SKA-l ei ole õigust

täiendada Vabariigi Valitsuse määrust ega võrdsustada mõnda Loetelus nimetamata ametikohta

või asutust Loetelus nimetatud ametikoha või asutusega.

3. SKA jättis 16.05.2016 vaideotsusega nr 1.1-10/33 P.P vaide rahuldamata.

4. P.P esitas Tallinna Halduskohtule 27.06.2016 kaebuse SKA 02.03.2016 otsuse ja

16.05.2016 vaideotsuse tühistamiseks, väljateenitud aastate pensionile õigust andva

staaži tuvastamiseks ja SKA kohustamiseks määrata kaebajale väljateenitud aastate

pension. 1) SKA asus põhjendamatult seisukohale, et NPK-d ei saa võrdsustada

Loetelus nimetatud abikooli või -klassiga vaimupuudega lastele, arenduskooli või –

klassiga vaimse arengu peetusega lastele ega erikooliga kasvatuse eritingimusi

vajavatele õpilastele. Esitatud tõenditest nähtub selgelt, et Narva 10. Keskkool tegeles

juba kaebaja palkamisel erivajadustega/haigete laste õpetamisega, palgates kaebaja

surdopedagoogiks – kurtide laste õpetajaks. Dokumendid tõendavad, et Narva 10.

Keskkoolis õpetatakse kurte ja vaimupuudega lapsi ning kaebaja on alates 01.09.1992

2(11)

3-16-1204

kuni taotluse esitamiseni töötanud täiskoormusega surdopedagoogina ja vaimupuudega

laste õpetajana.

2) Lisaks asus SKA põhjendamatult seisukohale, et Loetelu alusel on õigus väljateenitud

aastate pensionile ainult sellisel täistööajaga koolis töötaval surdopedagoogil, kes töötab

Loetelu I osa p 2 alapunktides nimetatud koolides või klassides. Riigikohtu 03.03.2010

otsusest nr 3-3-1-96-09 tulenevalt ei ole põhjendatud ega seaduslik kohelda erinevalt isikuid,

kes on töötanud samasugustes tingimustes sama pika perioodi jooksul, kuid isikust

mitteolenevatel põhjustel on dokumendid puudulikult vormistatud või jäetud vormistamata (nt

asutuse põhikirjas ei kajastu otsesõnu asutuse tegelik eesmärk ja töö sisu). Soodustingimustel

vanaduspensionile õiguse tekkimise seisukohast on olulise tähendusega töö sisu. Sama

põhimõte kehtib ka väljateenitud aastate pensioni puhul. 3) VAPS ei sisusta mõisteid

„erivajadustega inimeste õppeasutus“ ja „haigete laste asutus“. Seega tuleb eeldada, et

tegemist on haigeid või erivajadusega lapsi õpetava asutusega. Tõendid kinnitavad, et NPK-s

õpetatakse ja on kogu kaebaja töötamise perioodil õpetatud haigeid/vaimupuudega lapsi.

Vastustaja on tõlgendanud VAPS § 1, § 14 p 4 ja Loetelu kitsendavalt. Arvestada tuleb

asjaoluga, et Loetelu ei ole pedagoogide osas kordagi muudetud, küll aga on korduvalt

muudetud haridussüsteemi reguleerivaid õigusakte, sh on muutunud riigi arusaam

erivajadustega ja haigete laste õpetamisest ja selleks sobivatest vormidest. Täna õpetatakse

erivajadustega ja haigeid lapsi valdavalt tavakoolides või luuakse tavakoolide juurde vastavad

klassid. Vastustaja ei ole tõendanud, mil moel muudab NPK põhikirjas haigete laste õpetamise

märkimata jätmine sisuliselt asjaolu, et kaebaja on kogu oma pedagoogikarjääri jooksul

töötanud just VAPS § 14 p-s 4 nimetatud lastega. Pelgalt puudulik dokument ei saa välistada

kaebaja õigust pensionile, mis määratakse samasugust tööd teinud isikutele, kelle tööandja

põhikirjas on vastav asjaolu märgitud. Kaebajat koheldakse ebavõrdselt ja selleks ei leidu

mõistlikku põhjendust. Kurtide Liidu andmetel on Eestis hetkel kurtidel noortel võimalik

omandada põhiharidust ja keskharidust Tallinna Heleni Koolis, Tartu Hiie Koolis, Porkuni

Koolis ja NPK-s. NPK on ainus venekeelse õppega kurtide õppeasutus ja võrdväärne teiste

sarnase puudega lapsi õpetavate asutustega, kuigi seda kooli ei nimetata tema põhikirjas

erikooliks ega internaatkooliks. Kui vastustaja tõlgendus VAPS § 14 p-le 4 ja Loetelule on

õige, tuleks need tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks.

5. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.

1)

Narva Linnavalitsuse 31.08.1993 käskkirjaga nr 89 lubati Narva 10. Keskkoolis avada

alates 01.09.1993 eriklassid kurtidele ja kuulmislangusega lastele ning pimedatele ja

nägemislangusega lastele. Narva Linnavalitsuse 01.10.2003 korraldusega kinnitatud

põhimäärusest nähtuvalt on NPK munitsipaalkool üldkeskhariduse omandamiseks, kooli

juures võivad tegutseda tasandusklassid ja kasvatusraskustega laste klassid. NPK puhul ei ole

tegemist eriinternaatkooli ega lasteaiaga, mis on loetletud ainsate asutustena kuulmis-,

nägemis- ja kõnepuudega lastele.

2)

NPK kurtide klassi ei saa lugeda klassiks, kus töötamine surdopedagoogina annab

õiguse väljateenitud aastate pensionile. NPK 05.11.2015 tõendi kohaselt töötas kaebaja

01.09.199231.08.2007 ja 01.09.2009-31.12.2009 täiskoormusega surdopedagoogina kurtide

klassis. Seega ei saa neid perioode arvata väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži

hulka. Samas tõendis on ka andmed kaebaja töökoormuse kohta surdopedagoogina kurtide

klassis ja aineõpetajana vaimupuudega laste klassis. Ajavahemikku 2011-2013 jäävatel

perioodidel on kaebaja töötanud nii surdopedagoogina kurtide klassis kui ka aineõpetajana

vaimupuudega laste klassis. Seega ei töötanud ta täistööajaga väljateenitud aastate pensionile

õigust andval ametikohal. Kaebaja on töötanud 01.09.2014-31.08.2015 täiskoormusega

aineõpetajana vaimupuudega laste klassis, s.o 1 aasta. Isegi kui arvata staaži hulka ka osalise

ajaga töötamine aineõpetajana vaimupuudega laste klassis ajavahemikku 2011-2013 jäävatel

3(11)

3-16-1204

perioodidel (4 kuud, 4 kuud ja 8 kuud), oleks kaebajal väljateenitud aastate pensionile õigust

andvat staaži kokku 2 aastat ja 4 kuud.

6. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1)

Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on olemas VAPS § 14 p-s 4 sätestatud väljateenitud

aastate pensioni määramiseks vajalik 25-aastane pedagoogilise töö staaž. Vaidlus on selle üle,

kas kaebajal on olemas samas sättes täiendavalt nõutav vähemalt 15-aastane staaž, mis on

omandatud töötamisel asenduskodus, erivajadustega inimeste õppeasutuses, haigete laste

asutuses või kinnipidamiskoha koolis. Vabariigi Valitsus on kehtestanud VAPS §-de 2 ja 15

alusel Loetelu asutustest ja ametikohtadest, kus töötamine annab pedagoogile õiguse

väljateenitud aastate pensionile. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et väljateenitud

aastate pensionile annab õiguse töötamine Loetelu II osas nimetatud ametikohal Loetelu I

osas nimetatud asutuses.

2)

Narva Linnavalitsuse 01.10.2003 korraldusega nr 729 kinnitatud NPK põhimääruse p-

st 1.1 ja Narva Linnavalitsuse 01.12.2004 määruse nr 1209 „Narva Paju Kooli põhimäärus“ p-

st 1.1 nähtuvalt oli NPK Narva linna munitsipaalõppeasutus üldkeskhariduse omandamiseks.

Narva Linnavalitsuse 21.12.2012 määruse nr 1332 „Narva Paju Kooli põhimäärus“ §-dest 3 ja

4 ning Narva Linnavalitsuse 22.01.2014 määruse nr 3 „Narva Paju Kooli põhimäärus“ §-dest

3 ja 4 nähtuvalt oli/on NPK linna haridusasutus põhihariduse omandamiseks.

Seega ei ole tegemist Loetelu I osa p-s 1 (lastekodud) ega p-s 3 (haigete laste (ravi)asutused)

nimetatud asutusega, samuti Loetelu I osa p 2 ap-des 1 (erilasteaiad), 2 (lasteaia,

lastepäevakodu erirühmad kuulmis-, nägemis-, kõne-, keha- ja vaimupuudega lastele), 7

(invaliidide kutsekool), 8 (kutseklassid eriinternaat- ja abikoolide juures), 10

(kinnipidamiskohtade koolid) või 11 (logopeedipunktid (ja –kabinetid)) nimetatud asutusega.

Tõenditest ei nähtu ja kaebaja ei väida, et NPK näol oleks tegemist erikooli või

erikutsekooliga kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele või kaugõppe-erikeskkooliga.

Seega ei vasta NPK ka Loetelu I osa p 2 ap-des 6 ja 9 nimetatud asutustele. Lisaks ei nähtu

asjas esitatud tõenditest, et NPK näol oleks või oleks olnud tegemist eriinternaatkooliga

vaimu-, nägemis-, kuulmis-, kõne-, kehapuuetega ja vaimse arengu peetusega lastele (Loetelu

I osa p 2 ap 5). Küll aga tugineb kaebaja väitele, et koolis õpetati mh vaimu- ja

kuulmispuudega lapsi.

3)

NPK 2003. a ja 2004. a põhimäärustest ei nähtu tõepoolest, et kool oleks mõeldud

spetsiaalselt vaimu-, nägemis-, kuulmis-, kõne-, kehapuuetega ja vaimse arengu peetusega

lastele või koolis oleksid olnud neile lastele mõeldud eriklassid. Selliste eriklasside olemasolu

on näha alles NPK 2012. a ja 2014. a põhimäärustest. Erivajadustega laste olemasolu või neile

mõeldud eriklasside olemasolu koolis on aga näha muudest asjas esitatud tõenditest. 4) Riigi

Kooliameti 29.07.1993 kirjast Narva linna haridusosakonnale, Narva linna

rahvaharidusosakonna 31.08.1993 käskkirjast, NPK veebilehe väljavõttest, Narva 10.

Keskkooli 02.09.1992 käskkirjast, kaebaja ja kooli nr 10 vahel 01.09.1992 sõlmitud

töölepingust, kaebaja tööraamatust, Narva Linnaarhiivi 18.01.2016 arhiiviteatisest, NPK

23.09.2015 tõendist, NPK 05.11.2015 vastusest ja NPK 05.02.2016 kirjast nähtub, et kaebaja

töötas NPK-s vaimu- ja kuulmispuuetega laste õpetajana. Nende tõenditega on vastuolus NPK

ja kaebaja vahel 02.01.2014 sõlmitud töölepingu uus redaktsioon, mille järgi asus kaebaja

tööle põhikooli õpetaja ametikohale ja milles on kirjeldatud tavakooli õpetaja ülesandeid,

kohustusi ja õpetajatele esitatavaid nõudeid. Samas võib töölepinguga lähemal tutvumisel

näha, et tegemist on tüüplepinguga, mida ei pruugi olla kohandatud vastavalt kaebaja tegeliku

töö eripärale. Kuna nimetatud tööleping puudutab kaebaja töötamist alates 2014. a algusest ja

kaebaja töötas sel ajal õpetaja ametikohal osalise tööajaga, saab selle tõendi ja perioodi jätta

asja lahendamisel kõrvale ning lähtuda muudest asjas esitatud tõenditest muude perioodide

4(11)

3-16-1204

kohta. Eeltoodud tõenditele tuginedes ei vasta kaebaja ametikoht Loetelu II osa p-des 1, 3, 4,

6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14 ja 15 nimetatud ametikohtadele.

5)

NPK 05.11.2015 vastusest nähtuvalt töötas kaebaja järgmistel ametikohtadel:

01.09.199231.08.2007 (15 aastat) täiskoormusega surdopedagoog; 01.09.2009-31.12.2009 (4

kuud) täiskoormusega surdopedagoog; 01.09.2011-31.12.2011 (4 kuud) osalise ajaga

surdopedagoog ja osalise ajaga aineõpetaja vaimupuuetega klassis; 01.09.2012-31.08.2013

(aasta) osalise ajaga surdopedagoog ja osalise ajaga aineõpetaja vaimupuuetega klassis;

01.09.201431.08.2015 (aasta) täiskoormusega aineõpetaja vaimupuuetega klassis. Neil

perioodidel töötas kaebaja täistööajaga. Osalise tööajaga töötamise aega ei saa VAPS § 1 järgi

väljateenitud aastate pensionile õigust andva staaži hulka lugeda.

6)

Seega on kaebaja töötanud suurema osa ajast surdopedagoogina ja väiksema osa

vaimupuuetega õpilaste klassis aineõpetajana. Ainuüksi vaimupuuetega õpilaste klassis

aineõpetajana töötamise staažist ei piisa väljateenitud aastate pensioni määramiseks, sest

nõutav on 15-aastane staaž. Kuulmispuudega laste õpetajale ehk surdopedagoogile saab

Loetelu I osa p 2 ap-st 5 nähtuvalt määrata väljateenitud aastate pensioni, kui tegemist on

eriinternaatkooliga mh kuulmispuudega lastele. Kuulmispuudega lastele mõeldud eriklasse

Loetelu I osa p 2 välja ei too, erinevalt vaimupuudega lastele ja vaimse arengu peetusega

lastele mõeldud eri(abi- või arendus)klassidest.

Puudub vaidlus, et kaebaja on töötanud üle 15 aasta kuulmispuuetega lastega.

Surdopedagoogina töötamine ei anna alust väljateenitud aastate pensioni määramiseks, kui

selline töö ei toimunud Loetelu I osas nimetatud asutuses. NPK-d ei saa lugeda Loetelu I osa

p 2 ap 5 alla kuuluvaks, sest tõenditest nähtuvalt ei olnud ega ole tegemist eriinternaatkooliga,

vaid tavalise munitsipaalkooliga, milles on mh kuulmispuudega lastele ettenähtud eriklassid.

Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt on internaatkool õppeasutus, mille õpilased elavad

kooli juures asuvas internaadis ning õpivad õpetajate ja kasvatajate järelevalve all. NPK

põhikirjast, kaebaja selgitustest ega muudest tõenditest ei nähtu, et tegemist oleks olnud

internaatkooliga.

7)

Seda, et Loetelu ei võimalda määrata väljateenitud aastate pensioni kuulmispuudega

laste eriklassis töötanud surdopedagoogile, ei saa pidada põhiseadusevastaseks ebavõrdseks

kohtlemiseks, sest erinevaks kohtlemiseks on olemas mõistlik põhjus. Töötamist

surdopedagoogina tavakoolis kuulmispuudega lastele mõeldud eriklassides ei saa võrdsustada

töötamisega kuulmispuudega lastele mõeldud eriinternaatkoolis. Erinevus tavakooli ja

internaatkooli vahel seisneb selles, et tavakoolis tegeleb õpetaja lastega vaid koolipäeva

kestel. Pärast õppetöö lõppu läheb laps koju vanemate hoole ja järelevalve alla.

Internaatkoolis õpetavad, kasvatavad ja valvavad õpetajad laste järele ööpäevaringselt.

Õpetajal on selliste lastega tegelemisel suurem (vaimne) koormus ja vastutus, mis erineb

tavakooli õpetaja omast. Erinevalt vaimse puudega või vaimse arengu peetusega laste

õpetamisest, ei ole kuulmispuudega laste õpetamine vaimselt või emotsionaalselt oluliselt

kurnavam tavaliste laste õpetamisest. Seetõttu ongi vaimse puudega ja vaimse arengu

peetusega laste õpetajatele ette nähtud väljateenitud aastate pensioni saamise õigus nii juhul,

kui selliseid lapsi õpetatakse erikoolides, kui ka juhul, kui selliseid lapsi õpetatakse

eriklassides. Kuulmispuude olemasolu ei tähenda, et lapsel oleks ka muu puue.

Kuulmispuudega laste õpetamine eriklassides on tingitud nende õpetamisel kasutatava

metoodika eripärast (nt viipekeele kasutamine). See ei vähenda aga eelduslikult õpetaja

töövõimet (mis on VAPS § 1 järgi väljateenitud aastate pensioni määramise eelduseks),

mistõttu tema eristamine teistest õpetajatest ei ole põhjendatud.

8)

VAPS § 2 p 7 ega § 14 p 4 ei defineeri tõepoolest erivajadustega inimeste õppeasutusi

ega haigete laste asutusi, kuid VAPS § 2 p 7 delegeerib selliste asutuste kindlaksmääramise

5(11)

3-16-1204

kohustuse Vabariigi Valitsusele. Järelikult ei saa asja lahendamisel lähtuda vaid VAPS § 2 p 7

ja § 14 p 4 ebamäärase sisuga normidest, vaid tuleb arvestada Vabariigi Valitsuse kehtestatud

Loeteluga nii asutuste kui ka ametikohtade osas, kus töötamist saab lugeda väljateenitud

aastate pensionile õigust andva staaži hulka. Seadusandjal on sotsiaalsete õiguste

ettenägemisel avar kaalutlusruum. Kaebajal puudub põhiseadusest tulenev õigus

eripensionile. Sellise õiguse määramine on seadusandja otsustada, kes määrab kindlaks ka

sellise pensioni saamise tingimused. Kohtul puudub pädevus asuda seadusandja asemel

eripensioni saamiseks õigustatud isikute ringi laiendama. Kohus saab vaid kontrollida, et

isikuid ei koheldaks põhjendamatult ebavõrdselt. Praegusel juhul ei ole kaebajat koheldud

põhjendamatult ebavõrdselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. P.P palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus.

1)

Halduskohus tõlgendas ebaõigesti materiaalõiguse norme (VAPS § 2 p 7 ja § 14 p 4,

Vabariigi Valitsuse 16.07.21992 määruse nr 207 p 1.7 ja Loetelu I osa p 2 ap 5), hindas

ebaõigesti tõendeid ja tegi lõpptulemusena väära otsuse.

2)

SKA ja halduskohus asusid põhjendamatult seisukohale, et NPK-d ei saa võrdsustada

Loetelus nimetatud abikooli või –klassiga vaimupuudega lastele, arenduskooli või –klassiga

vaimse arengu peetusega lastele ega erikooliga kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele.

Toimikus olevad dokumendid tõendavad, et NPK-s õpetatakse kurte ja vaimupuudega lapsi

ning kaebaja on alates 01.09.1992 kuni taotluse esitamiseni töötanud surdopedagoogina ja

vaimupuudega laste õpetajana. Halduskohus viitas Riigi Kooliameti 29.07.1993 kirjale, milles

riik ja Narva linn pidasid vajalikuks Narvas haigetele lastele (kurdid, pimedad, nürmikud,

nörbikud) vene õppekeelega erikooli avamist. Asjaolu, et Narva linn on selle kohustuse

täitmisel vormistanud dokumente puudulikult või jätnud vormistamata, ei saa võtta kaebajalt

õigust väljateenitud aastate pensionile, sest tema töö vastab VAPS-s pensioniõigusliku staaži

kohta sätestatule. Ebavõrdseks kohtlemiseks PS § 12 mõttes saab lugeda seda, kui

samasisulist tööd teinud (haigeid lapsi õpetanud) isikuid koheldakse erinevalt, viidates

formaalselt õigusnormi grammatilisele tõlgendusele ning tuues põhjendusena asjaolu, et ühe

asutuse põhikirjas on vastav märge, teise omas aga mitte. NPK on ainus venekeelse õppega

kurtide ja vaimupuuetega laste õppeasutus ning võrdväärne teiste sarnase puudega lapsi

õpetavate asutustega hoolimata sellest, et kooli ei nimetata põhikirjas erikooliks ega

eriinternaatkooliks.

3)

Haridusvaldkonna õigusaktides on haridusasutuste nimetusi ja määratlusi korduvalt

ajakohastatud, kuid VAPS-s ja selle rakendusaktis on haridusasutuste loetelu jäetud ilmselt

ministeeriumide puuduliku koostöö tõttu ajakohastamata. Sellele vaatamata on neis

õigusaktides sisalduvate normide koos tõlgendamisel tuvastatav seadusandja tahe – VAPS §

14 p 4 kohaselt annab väljateenitud aastate pensionile õiguse töötamine asenduskodudes

ja/või erivajadustega inimeste ja haigete laste õpetamisel. Kaebaja juhib tähelepanu asjaolule,

et alates 2010. a-st kehtivas põhikooli ja gümnaasiumi seaduses (PGS) ei olegi sellist kooli

nagu eriinternaatkool. Haigete laste õpetamise meetodid ja asutused sätestab seadus sõltuvalt

laste terviseseisundist – neid õpetatakse tavakoolis, tavakooli eriklassis, koduõppel või

haiglaõppel. Kooli nimetus põhikirjas ei saa olla seaduslik põhjendus väljateenitud aastate

pensioni määramata jätmiseks, sest VAPS § 1 kohaselt määratakse pension nende kutsealade

töötajatele ja spetsialistidele, kes teevad sellist tööd, millega kaasneb enne vanaduspensioni

ikka jõudmist kutsealase töövõime kaotus või vähenemine, mis takistab sellel kutsealal või

ametikohal töötamise jätkamist. Narva 10. Keskkooli 02.09.1992 käskkirjast on näha, et

6(11)

3-16-1204

kaebaja võeti tööle surdopedagoogina kurtide laste kodus õpetamiseks. Neid lapsi ei olnud

võimalik nende seisundi tõttu koolis õpetada. PGS § 53 sätestab erivajadustega laste

koduõppe tervise erivajadusest lähtuvalt. Sama põhimõte kehtis ka varasema PGS kehtivuse

ajal, st kogu vaidlusalust staaži puudutava aja vältel. Koduõpet tervislikel põhjustel

rakendatakse õpilasele, kellel on raske funktsioonihäire, haigus või puue või kelle tervislik

seisund võib selle põhjustada ning kelle õppetöö läbiviimiseks erivajadustest tulenevalt

puuduvad koolis võimalused ja tingimused.

4)

Halduskohus asus seisukohale, et väljateenitud aastate pensioni saaks määrata

surdopedagoogina töötanud isikule siis, kui tegemist oleks eriinternaatkooliga

kuulmispuudega lastele. Kohus kasutas õigusnormi tõlgendamisel eesti keele seletava

sõnaraamatu selgitust mõistele internaatkool, jättes tähelepanuta, et Eesti Vabariigi hariduse

reformimisel on juba aastaid tagasi kaotatud selline õppeasutuse liik nagu internaatkool või

eriinternaatkool. Enamikes koolides, kus õpetatakse erivajadusega või haigeid lapsi

(sõltumata sellest, kas tegemist on munitsipaal- või riigikooliga), on õpilaskodud. NPK-l on

õpilaskodu (vana nimetusega internaat) ning lapsed elavad ja õpivad nii nagu varasemalt

internaat- ja eriinternaatkoolides. Apellatsioonkaebusele lisatud NPK õpilaskodu kodukorrast

nähtuvalt on laps õpilaskodus õppeperioodil ning vanemal on võimalus võtta laps koju

nädalavahetuseks ja koolivaheajaks. Seega on kohtuotsus sisuliselt ebaõige, sest tuginedes

otsuses põhiliselt sõnale internaat, on kohus jätnud tähelepanuta kaebaja argumendid selle

kohta, et tema töö vastas sisuliselt VAPS ja selle alusel antud määruse tingimustele.

5)

Halduskohtu väite, et NPK kui tavakooli lapsed lähevad pärast õppetöö lõppu koju

vanemate hoole ja järelevalve alla, kuid eriinternaatkoolis jäävad lapsed õpetajate ja

kasvatajate järelevalve alla ööpäevaringselt, on ümber lükatud uue tõendi – NPK õpilaskodu

kodukorraga. Lisaks ei ole surdo- ega muud eripedagoogid ning üldse pedagoogid õpetanud ja

kasvatanud lapsi 24/7, vaid õpetajate töö- ja puhkeaega on alati reguleerinud vastavasisulised

õigusaktid, ning eriinternaatkoolide internaatides ja tänaste tavakoolide õpilaskodudes

töötavad inimesed (väljaspool õppetööd mh kasvatajad, hooldajad, tegelusjuhid) vastavalt töö-

ja puhkeaja reeglitele. Samuti on põhjendamatu ja meelevaldne kohtu seisukoht, et vaimse

puudega või vaimse arengu peetusega laste õpetamise vaimne koormus ja emotsionaalne

kurnatus erineb/on suurem surdopedagoogi vaimsest koormusest. Kaebaja juhib taas

tähelepanu tervislikel põhjustel koduõppe rakendamist puudutavatele selgitustele ning leiab,

et halduskohtu seisukoht kuulmispuudega laste õpetamise sisu kohta (asi piirdub lihtsalt mingi

metoodika, nt viipekeele kasutamisega), ei ole kooskõlas kogutud tõenditega, mille kohaselt

on kaebaja suure osa oma tööstaažist õpetanud lapsi kodus ehk tegemist oli sedavõrd haigete

lastega, et nende koolis, ka internaatkoolis õpetamine oli võimatu. Otsusest ei nähtu, et kohus

oleks oma seisukoha kujundamisel (metoodikate selgitamisel või haigete laste koduõppest

tingitud pedagoogi vaimse koormuse tuvastamisel ja õpilaskodus/internaadis elavate laste

õpetamisega võrdlemisel) kaasanud erialaasjatundjaid või eksperte.

6)

Kogutud tõenditega on leidnud kinnitust, et NPK näol on tegemist haigete laste

õppeasutusega, millel on muu hulgas ka õpilaskodu (internaat) ning kaebaja on kogu

vaidlusaluse staaži kestel õpetanud haigeid lapsi. VAPS § 14 p 4 eeldused on täidetud ja

haigete laste asutuses töötamine on tõendatud.

8. Sotsiaalkindlustusamet palub 12.01.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu

põhjendustega.

7(11)

3-16-1204

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue

otsusega kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti õigusnorme ega

rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes

vajalikuks neid kõiki korrata.

10. VAPS § 2 p 7 kohaselt on õigus saada väljateenitud aastate pensioni asenduskodude,

erivajadustega inimeste õppeasutuste ja haigete laste asutuste õpetajatel (§ 14 p 4). Samuti

näeb VAPS § 2 ette, et selle paragrahvi p-des 1-8 märgitud isikute kutsealad ja ametikohad,

kus töötamine annab õiguse saada väljateenitud aastate pensioni, samuti töötajatele selle

pensioni määramiseks vajaliku väljateenitud aastate arvutamise korra kinnitab Vabariigi

Valitsus. VAPS § 14 p 4 kohaselt on õigus saada väljateenitud aastate pensioni õpetajatel,

olenemata vanusest, kellel on vähemalt 25-aastane pedagoogilise töö staaž, millest vähemalt

15 aastat on töötatud asenduskodudes ning erivajadustega inimeste õppeasutuses ja haigete

laste asutustes, samuti kinnipidamiskohtade koolides. VAPS § 25 näeb ette, et VAPS § 14 p-s

4 nimetatud staaži hulka arvestatakse ka pedagoogina töötatud aeg.

11. Apellatsioonimenetluses käib vaidlus jätkuvalt selle üle, kas kaebaja on töötanud

vähemalt 15 aastat VAPS § 2 p-s 7 ja § 14 p-s 4 märgitud asutuses. Tulenevalt NPK

05.11.2015 vastusest (tl 42), on vaatluse all kaebaja töötamine ajavahemikus

01.09.199231.08.2015, mil kaebaja töötas NPK-s periooditi täiskoormusega

surdopedagoogina, osalise ajaga surdopedagoogi ja osalise ajaga aineõpetajana

vaimupuuetega laste klassis ning täiskoormusega aineõpetajana vaimupuuetega laste klassis.

12. Kuna on selge, et kaebaja töötamise aeg aineõpetajana vaimupuuetega laste klassis (nii

täiskoormusega kui ka osalise ajaga kokku 2 aastat ja 4 kuud) pole väljateenitud aastate

pensioni määramiseks piisav, on vaidluse lahendamiseks määrava tähtsusega küsimus sellest,

kas kaebaja NPK-s töötamist täiskoormusega surdopedagoogina perioodidel

01.09.199231.08.2007 ja 01.09.2009-31.12.2009 (kokku 15 aastat ja 4 kuud) saab vaadelda

VAPS § 2 p-s 7 ja § 14 p-s 4 märgitud (Loetelu I osas täpsustatud) asutuses töötamisena.

Surdopedagoog on Loetelu II osas nimetatud pedagoogi ametikoht (vt p 5 – õpetaja-

defektoloog (ka surdo- ja tüflopedagoog), kusjuures surdopedagoogi ametikoha puhul,

erinevalt paljudest teistest ametikohtadest, Loetelu II osa ei täpsusta, millises asutuses peab

see ametikoht olema.

Loetelu II osas nimetatud ametikoht peab aga olema VAPS § 2 p-s 7 ja § 14 p-s 4 märgitud

(Loetelu I osas täpsustatud) asutuses.

Kaebaja pole väitnud, et ta oleks töötanud VAPS § 2 p-s 7 ja § 14 p-s 4 märgitud

asenduskodudes või kinnipidamiskohtade koolides. Selgusetuks on aga kaebajale jäänud see,

mida on VAPS-s mõeldud erivajadusega inimeste õppeasutuste (Loetelu I osa p 2 –

erivajadustega laste asutused) ja haigete laste asutuste (Loetelu I osa p 3 – haigete laste

(ravi)asutused)) all.

13.

01.07.1992 jõustunud VAPS-i on muudetud, sh pedagoogide väljateenitud aastate

pensioni puudutavas osas, kuid muudatused ei ole olnud sisulised. VAPS § 2 p 7 ja § 14 p 4

nõudsid algredaktsioonis vähemalt 15 aastat töötamist lastekodude, hälvikute ja haigete laste

asutustes. Ka Loetelu I osa p-s 2 oli algredaktsioonis hälvikute asutuste loetelu. VAPS

kehtivas redaktsioonis on lastekodud asendatud asenduskodudega ning hälvikute asutus

erivajadustega inimeste õppeasutusega, haigete laste asutuste osas ei ole VAPS-i muudetud.

Alates 27.10.2006 ei kasutata ka Loetelus mõistet hälvikud, vaid räägitakse erivajadustega

lastest.

8(11)

3-16-1204

14. VAPS ei avanud hälvikute asutuste ega ava erivajadustega inimeste õppeasutuste, nii

nagu ka haigete laste asutuste mõisteid, kuid selleks, et aru saada, mida on pedagoogi

eripensioni reguleerivates normides nende all silmas peetud, tuleb pöörduda pedagoogina

töötamist reguleerivate seaduste - haridusseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse

(PGS) poole.

30.03.1992 jõustunud haridusseaduse algredaktsioonis sisaldus § 10 „Hälvikute õpetamine“,

mille lg 1 nägi ette, et keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega ning eriabi vajavatele isikutele

tagab kohalik omavalitsus võimaluse õppida elukohajärgses koolis; vastavate tingimuste

puudumisel tagavad riik ja kohalik omavalitsus õigusaktides ettenähtud korras ja tingimustel

neile õppimisvõimalused selleks loodud õppeasutustes. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et

kasvatuse eritingimusi vajavatele lastele tagavad riik ja kohalik omavalitsus võimaluse õppida

selleks loodud õppeasutustes, kindlustades nende täieliku ülalpidamise õigusaktides

ettenähtud korras ja tingimustel. 10.10.1993 – 31.08.2010 kehtis PGS (PGS1993). PGS1993 nägi

algredaktsioonis ette järgmist.

Sõltuvalt õpilaste vajadusest saada eriõpet, eriabi, kasvatuse eritingimusi ja ravi, võib

põhikool ja gümnaasium olla hälvikute erikool või sanatoorne kool (§ 4 lg 1). Hälvikute

erikool on keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega, samuti kasvatuse eritingimusi vajavatele

õpilastele (§ 4 lg 2). Sanatoorne kool on tervisehäiretega õpilastele, kus nad õpivad ja saavad

vajalikku ravi (§ 4 lg 3). Põhikool ja gümnaasium on munitsipaalkool; hälvikute erikool ja

sanatoorne kool võivad olla riigikoolid (§ 5). Kohaliku omavalitsuse täitevorgan moodustab

koolis vastavalt vajadusele eraldi klasse hälvikutele (§ 15 lg 1). Kultuuri- ja

Haridusministeerium või kohaliku omavalitsuse täitevorgan asutab vastavalt vajadusele koole

tervisehäiretega lastele ja hälvikutele (§ 15 lg 2). Hälvikute erikooli või sanatoorse kooli

internaadis võivad õpilased elada kogu õppe- ja raviperioodi vältel, hälvikute erikooli

internaadis ka aastaringselt (§ 16 lg 2). Keha-, kõne-, meele- ja vaimupuuetega ning eriabi

vajavatele lastele tagab kohalik omavalitsus võimaluse õppida elukohajärgses koolis;

vastavate tingimuste puudumisel tagab Kultuuri- ja Haridusministeerium või kohaliku

omavalitsuse täitevorgan neile õppimisvõimalused selleks moodustatud klassis või koolis (§

21 lg 1). Kasvatuse eritingimusi vajav laps õpib ja täidab koolikohustust selleks moodustatud

koolis (§ 21 lg 2). Alates 01.05.2004 ei sisaldanud PGS1993 mõistet hälvikud, vaid selle asemel

kasutati mõistet erivajadustega õpilased.

01.09.2010 jõustunud PGS (PGS2010) § 2 lg 4 nägi algredaktsioonis ette, et hariduslike

erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võib asutada ja pidada hariduslike

erivajadustega õpilastele suunatud kooli. Riik tagab koolide asutamise ja pidamise nägemis-,

kuulmis- ja kõnepuudega õpilastele, liikumispuudega õpilastele, kellel lisaks liikumispuudele

esineb täiendav hariduslik erivajadus, liitpuudega õpilastele, intellektipuudega õpilastele,

tundeelu- ja käitumishäiretega õpilastele ning kasvatuse eritingimusi vajavatele õpilastele (§ 2

lg 4). Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe paremaks korraldamiseks võis koolis

moodustada muu hulgas klasse kõne-, nägemis-, kuulmis- või liikumispuudega õpilastele, et

luua vajalikud tugiteenused õpilastele, kellele neid ei ole võimalik tagada tavaklassis (§ 51 lg

1 p 4). PGS2010 § § 93 lg 3 nägi ette, et selle seaduse jõustumise hetkel tegutsenud

meelepuuetega laste klassid loetakse nägemis- või kuulmispuudega õpilaste klassideks sama

seaduse § 51 lg 1 tähenduses.

15. Eeltoodust nähtub, et ajal, mil VAPS jõustus (01.07.1992) ja kaebaja asus tööle

surdopedagoogina (01.09.1992), nägi seadus ette, et kuulmispuudega (meelepuudega) lapsi

õpetati kas tavakoolides või selleks loodud õppeasutustes. See põhimõte ei ole kuni

31.12.2009 (praeguses asjas olulise ajavahemiku lõpuni) ega hiljemgi muutunud – puudega

lapsi õpetati kas tavakoolis selleks moodustatud eraldi klassis või erikoolis. Eeltoodust nähtub

seegi, et mõistetel erivajadusega lapsed ja haiged lapsed on määratletav ja erinev sisu.

9(11)

3-16-1204

Haiged lapsed olid PGS1993 mõistes tervisehäiretega lapsed, kes õppisid ja said ravi

sanatoorsetes koolides. Erivajadustega lapsed olid puudega lapsed või kasvatuse eritingimusi

vajavad lapsed, kusjuures ka neid mõisteid tuleb eristada. Kaebaja ei tegelenud

surdopedagoogina haigete laste ega kasvatuse eritingimusi vajavate laste, vaid puudega

lastega.

16. Loetelu järgib erivajadustega laste asutuste määratlemisel haridussüsteemi loogikat

ning eristab klasse ja koole, arvestades seega asjaoluga, et erivajadustega lapsi õpetatakse ka

selleks loodud klassides. Erinevalt vaimupuuetega laste abiklassidest (Loetelu I osa p 2 ap 3)

ja vaimse arengu peetusega laste arendusklassidest (Loetelu I osa p 2 ap 4), ei loeta aga

nägemis-, kuulmis-, kõne- ja kehapuuetega laste klasse asutusteks, kus töötatud aja saaks

arvata VAPS järgi nõutava 15-aastase staaži hulka. Nägemis-, kuulmis-, kõne- ja

kehapuuetega laste puhul on selliseks asutuseks lasteaia või lastepäevakodu erirühmade

(Loetelu I osa p 2 ap 2) kõrval üksnes eriinternaatkoolid (Loetelu I osa p 2 ap 5).

17. Halduskohus leidis õigesti, et NPK ei ole eriinternaatkool vaimu-, nägemis-, kuulmis-,

kõne-, kehapuuetega ja vaimse arengu peetusega lastele (Loetelu I osa p 2 ap 5), vaid tegemist

on tavakooliga, mille juures on muu hulgas kurtide klass. Selle järelduse ümberhindamiseks ei

anna alust kaebaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud uus tõend ning sellele tuginev väide,

et NPK juures on õpilaskodu.

Apellatsioonkaebusele lisatud NPK õpilaskodu kodukord (tl 85) on kinnitatud NPK direktori

29.05.2015 käskkirjaga ja jõustus 01.09.2015. Seega ei puuduta tõend praeguses asjas

vaidluse all olevat perioodi. Samas on asjas juba olemas tõendid selle kohta, et 2003. aastal

avati NPK juures õpilaskodu. See nähtub NPK veebilehe väljavõttest (tl 35p), NPK 2003. a

põhimääruse p-st 4.3 (tl 37p), NPK 2004. a põhimääruse p-st 4.3 (tl 50p), NPK 2012. a

põhimääruse § 7 lg-st 2 (tl 52p) ja NPK 2014. a põhimääruse § 7 lg-st 2 (tl 53p).

Alates 29.07.2002 kaotas PGS1993 § 16 lg 2, milles reguleeriti hälvikute erikooli või sanatoorse

kooli internaadis elamise aega, kehtivuse ning seadusesse lisati § 161, mis nägi ette, et

vajaduse korral moodustab kooli omanik õpilaskodu. Seega osutab kaebaja õigesti, et

eriinternaatkool ei ole koolide nimetusena enam käibel, kuid pelgalt asjaolu, et tavakooli

juurde, milles on muu hulgas kurtide klass, on moodustatud ka õpilaskodu, ei muuda kooli

VAPS ja Loetelu mõttes eriinternaatkooliks.

NPK ei ole kuulmispuudega laste õpetamiseks loodud erikool. Nõustuda võib kaebaja poolt

Riigi Kooliameti 29.07.1993 kirjast (tl 43) tehtud järeldusega, et riik ja Narva linn pidasid

toona vajalikuks Narvas vene õppekeelega erikooli avamist. Nimelt nõustus Riigi Kooliamet

viidatud kirjas Narvas füüsiliste puuetega (sh kurdid) vene õppekeelega õpilaste jaoks erikooli

avamisega tingimusel, et selles koolis luuakse võimalused õpilaste vastuvõtuks väljaspool

Narvat, internaadi avamiseks õpilaste nädalaringseks kohalolekuks ning lasteaiarühma

avamiseks vastava kontingendi kooliks ettevalmistamisel. Kooli põhikiri pidi seejuures

kajastama eespool toodud tingimusi ning kooli omandivormiks pidi saama riigiomand. Kirjas

paluti Narva linna haridusosakonnal teha kooli ülalpidamiseks vajalike vahendite arvestus

(eelarve). Selline erikool jäi aga loomata, mistõttu ei vasta kaebaja töö sisu VAPS-s

pensioniõigusliku staaži kohta sätestatule.

Iseenesest ei saa välistada, et NPK õpilaskodus elas kaebaja surdopedagoogina töötamise ajal

ka mõni kuulmispuudega laps, kuid asjas puuduvad andmed ja kaebaja väidetest ka ei nähtu,

et tema töö oleks kuidagi olnud seotud õpilaskoduga.

18. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei kinnita asjas olevad tõendid kaebaja väidet,

et ta on suure osa oma tööstaaži ajast õpetanud lapsi kodus ning tegemist oli sedavõrd haigete

lastega, et nende koolis (ka internaatkoolis) õpetamine oli võimatu. Narva 10. Keskkooli

02.09.1992 käskkirjaga nr 28 (tl 44, tõlge tl 43p) võeti kaebaja tõepoolest alates 01.09.1992

10(11)

3-16-1204

tööle surdopedagoogina kurtide laste kodus õpetamiseks (01.09.1992 sõlmitud töölepingu (tl

44p-45p, tõlge tl 60-61) kohaselt võeti kaebaja tööle surdopedagoogina ning töö sisuks oli

kuulmishäiretega laste õpetamine ja kasvatamine), kuid NPK 05.02.2016 kirjast (tl 41)

nähtub, et ta töötas surdopedagoogina õpilastega, kes õppisid koduõppel, ajavahemikus

01.09.1992-31.08.1993. Narva linna rahvaharidusosakonna 31.08.1993 käskkirjast nr 89 (tl

40p, tõlge tl 59) nähtub aga, et 01.09.1993 avati kooli nr 10 baasil juba eriklass kurtidele ja

vaegkuuljatele lastele. PGS1993 sätestas §-s 20, et koolikohustust võib täita ka kodus õppides,

sidumata seda võimalust lapse terviseseisundist tuleneva erivajadusega.

19. Halduskohus ei ole tuginenud otsuse tegemisel üksnes kooli põhikirjas vastavate

märgete olemasolule või puudumisele ega lähtunud pelgalt õigusnormide grammatilisest

tõlgendamisest, vaid on asjakohaselt põhjendanud, miks ei ole tavakooli kuulmispuudega

laste klassis töötanud surdopedagoogi erinev kohtlemine võrreldes eriinternaatkoolis töötanud

surdopedagoogiga, samuti tavakooli kuulmispuudega laste klassis töötanud surdopedagoogi

erinev kohtlemine võrreldes vaimupuudega ja vaimse arengu peetusega laste õpetajatega

käsitatav põhiseadusevastase ebavõrdse kohtlemisena. Ringkonnakohus nõustub nende

põhjendustega. Kahtlemata on õpetajate töö- ja puhkeaega alati reguleerinud vastavad

õigusaktid, kuid halduskohtu otsus ei sisaldagi järeldust, nagu oleksid eriinternaatkoolis

eripedagoogid õpetanud ja kasvatanud lapsi 24 tundi järjest ja 7 päeva nädalas. Halduskohus

selgitas, et erinevalt eriinternaatkoolist tegeleb tavakooli õpetaja lastega vaid koolipäeva

kestel. Kaebaja etteheide erinevate erivajadustega laste õpetamise vaimse koormuse ja

emotsionaalse kurnatuse osas seisukoha kujundamisel erialaasjatundjate ja ekspertide

kaasamata jätmise kohta on põhjendamatu, sest kaebaja ei ole nende kaasamist taotlenud ja

kohtul ei ole alust kahelda selles, et vaidlusaluse õigusliku regulatsiooni loomisel on olnud

kaasatud ka vastava ala asjatundjad.

20. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest

(riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 8). Ringkonnakohus ei tühista kaebaja kahjuks tehtud

halduskohtu otsust, mistõttu jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud esindaja

kulud kaebaja enda kanda (HKMD § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud vastustaja

enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

Ruth Plaks

Virgo Saarmets

11(11)