3-17-841/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. august 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-841

Haldusasi

OSAÜHING PARME TRANS kaebus Maksu- ja

Tolliameti 03.03.2017 ettekirjutuse nr 12.2-3/039635-1 ja

05.04.2017 vaideotsuse nr 6-1/3664-2 tühistamiseks ning

18.04.2017

täitekorralduse

nr

12.2-3/039635-2

tühistamiseks või alternatiivselt Maksu- ja Tolliameti

keelamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OSAÜHING PARME TRANS, esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Aiki Meister

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada

Maksu-

ja

Tolliameti

03.03.2017

ettekirjutus

nr

12.2-3/039635-1,

05.04.2017

vaideotsus nr 6-1/3664-2 ja 18.04.2017 täitekorraldus

nr 12.2-3/039635-2.

3. Mõista

vastustajalt

kaebaja

kasuks

välja

menetluskulu 1320 eurot (ilma käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 22.09.2017.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 03.03.2017 ettekirjutusega nr 12.2-3/039635-1

OSAÜHINGUT PARME TRANS (OÜ Parme Trans) deklareerima hiljemalt 31.03.2017

Maanteeameti liiklusregistris OÜ Parme Trans kasutatavad autorongid või esitama MTA-le

tõendid, et OÜ Parme Trans ei kasuta ettekirjutuse lisas 1 näidatud sadulveokeid autorongidena.

Ettekirjutuse andmise alusena oli märgitud raskeveokimaksu seaduse (RVMS) § 1 p 2 ja § 2 lg

1 p 2 ning korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg-d 1 ja 2. Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, et

ettekirjutuse tähtaegsel täitmata jätmisel rakendatakse äriühingu suhtes esimesel korral

sunniraha 2000 eurot.

2(6)

2. OÜ Parme Trans esitas MTA 03.03.2017 ettekirjutuse peale vaide, mille MTA jättis

05.04.2017 vaideotsusega nr 6-1/3664-2 rahuldamata.

3. MTA kohustas 18.04.2017 täitekorraldusega nr 12.2-3/039635-2 OÜ-d Parme Trans

tasuma 10 päeva jooksul sunniraha 2000 eurot ning deklareerima liiklusregistris OÜ Parme

Trans kasutatavad autorongid hiljemalt 10.05.2017. Sunniraha määramise alusena oli märgitud

asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 ning KorS § 28 lg 2.

Täitekorralduses hoiatati, et kui kohustus jäetakse tähtpäevaks täitmata, võib maksuhaldur

rakendada sunniraha 2000 eurot.

4. OÜ Parme Trans esitas 19.04.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis

24.04.2017 määrusega menetlusse nõuetega tühistada MTA 03.03.2017 ettekirjutus ja

05.04.2017 vaideotsus ning tühistada MTA 18.04.2017 täitekorraldus või alternatiivselt keelata

MTA 03.03.2017 ettekirjutuse ja 18.04.2017 täitekorralduse alusel sunniraha rakendamine ja

sissenõudmine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. OÜ Parme Trans kaebuse põhjendused olid järgmised.

RVMS § 1 p-st 2 ja § 2 lg 1 p-st 2 ei tulene kaebajale autorongi deklareerimise kohustust.

RVMS §-d 1 ja 2 sätestavad ainult maksu objekti ja maksumäärad. Kaebaja ei pea tõendama

negatiivset asjaolu, et ta ei kasuta 03.03.2017 ettekirjutuse lisas 1 näidatud sadulveokeid

autorongidena. Antud asjas pole maksuteatist ega maksuotsust, mille puhul lasuks kaebajal

vastavalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg-le 1 tõendamiskoormus. Seega puudub

kaebajal RVMS § 1 p 2 ja § 2 lg 1 p 2 alusel kohustus autoronge deklareerida või tõendada, et

ta ei kasuta enda sadulveokeid autorongidena.

Vastustajal puudus pädevus 03.03.2017 ettekirjutuse tegemiseks, mistõttu on ettekirjutus

tühine. Vastustaja pädevus ei tulene KorS § 28 lg-st 1. KorS § 28 lg 1, § 2 lg 4, § 4 lg 1, § 5 lg

1, § 6 lg-te 1 ja 2 ning MKS § 1 lg 7 tõlgendamisest koostoimes tuleneb, et 03.03.2017

ettekirjutuse tegemiseks KorS § 28 lg 1 alusel on pädev üksnes see (korrakaitse)organ, kellele

lisaks KorS-ile on mingi muu õigusaktiga antud veel riikliku järelevalve teostamise pädevus

selle kohustuse osas, mille täitmist isikult ettekirjutusega nõutakse või kui seda organit ei ole

määratud, siis Politseiamet. Sisuliselt on küsimus selles, kelle pädevuses on liiklusregistri

pidamine ja selles sisalduvate andmete üle riikliku järelevalve teostamine. MKS § 10 lg-te 1 ja

2 ning MTA põhimääruse §-de 1, 6 ja 7 pinnalt tuleb jõuda järeldusele, et MTA on pädev

teostama riiklikku järelevalvet maksuseaduste täitmise ehk maksude õiguspärase tasumise üle,

kuid maksuseadustest ei tulene pädevust teostada riiklikku järelevalvet liiklusregistri üle.

Üksnes Maanteeamet on pädev teostama riiklikku järelevalvet liiklusregistri üle (liiklusseaduse

(LS) § 173 lg-d 1 ja 3, Maanteeameti põhimääruse § 1, § 8, § 9 p-d 4 ja 5, § 10 p 21,

liiklusregistri pidamise põhimääruse § 11 lg 4).

Autorongide deklareerimisel ja raskeveokimaksu tasumisel tekib topeltmaksustamise olukord.

Kaebaja ei nõustu MTA 05.04.2017 vaideotsuse p-st 11 tuleneva seisukohaga, et kuna

väidetavalt haagiseid ei Eestis ega teises Euroopa Liidu liikmesriigis eraldi raskeveokimaksuga

ei maksustata, siis juhul, kui kõigis liikmesriikides toimub ainult autorongi maksustamine

veoautopõhiselt, ei saa see kaasa tuua topeltmaksustamist. Topeltmaksustamine tekib juhul, kui

üht ja sama asja maksustatakse korraga vähemalt kahes erinevas riigis. Autorong moodustub

veoautost ja haagisest (LS § 2 p 4). Kuna kaebajal endal puuduvad haagised, siis saavad Eesti

liiklusregistris registreeritud kaebaja sadulveokid vedada ainult kolmandatele isikutele

kuuluvaid haagiseid. Nende samade haagistega sõidavad aga ka välisriigis registreeritud

sadulveokid. Seega isegi, kui liikmesriikides ei maksustata eraldi haagiseid, maksustatakse neid

ikkagi kaudselt ehk autorongi koosseisus. See võimaldab sama haagise topeltmaksustamist

3(6)

erinevates riikides erinevate autorongide koosseisus. Kaebajal on kõikide talle kuuluvate

raskeveokite pealt raskeveokimaks täielikult tasutud.

MTA 18.04.2017 täitekorraldus on õigusvastane. Kuna kaebaja ei pidanud MTA 03.03.2017

ettekirjutust kaebuses toodud põhjustel täitma, siis puudus vastustajal õigus ettekirjutuse

täitmata jätmise eest sunniraha määrata. Kaebaja on põhjendanud, et 03.03.2017 ettekirjutus on

tühine. Seega ei tohtinud sunnivahendit vastavalt ATSS § 8 lg 3 p-le 1 ja § 8 lg-le 1 rakendada,

sest puudus kehtiv ettekirjutus. Kaebajal pole ka objektiivselt võimalik ettekirjutatud tegu teha,

kuna tal puuduvad selleks nõutavad andmed ning nende saamine ja edastamine on

ebamõistlikult koormav ja ebaproportsionaalne (vt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-31-15 p 18).

Autorongide deklareerimiseks on vaja teada haagise andmeid, mida kaebajal ei ole, sest kui ta

isegi veab haagiseid, siis kuuluvad need kolmandatele isikutele. Kaebaja veab iga päev uute

andmetega haagiseid, mistõttu on ebamõistlik ja ebaproportsionaalne seda iga kord

deklareerida. Kaebajal puuduvad ka andmed selle kohta, millise suurima massiga ja

registrimassiga haagist tohib konkreetne auto vedada. Seega ei ole võimalik auto

registreerimistunnistusele märkida haagise lubatud suurimat massi või võib see info olla

ebaõige. Haagise registrimassi ei ole üldjuhul raske kindlaks teha, sest see kantakse haagise

registreerimistunnistusele. Auto registreerimistunnistusele kantakse haagise lubatud suurim

mass, mitte registrimass. Haagise suurim mass ja registrimass on erinevad asjad. Autorongi

jaoks on vaja teada haagise suurimat massi. Põhimõtteliselt tähendab registrimass seda massi,

millest rohkem haagis veosega kaaluda ei tohi. Auto registreerimistunnistusele kantud selle

autoga vedada lubatud haagise suurim mass tähendab haagise tegelikku lubatud suurimat massi

konkreetsel ajahetkel ja seda saab kindlaks teha vaid kaalumisel. Vastustaja rikkus sunniraha

määramisel põhjendamiskohustust, sest pole selgitatud, kuidas kujunes sunniraha suuruseks

2000 eurot. Sunniraha on määratud põhjendamatult suures summas, sest vastavalt KorS § 28

lg-le 2 ja MKS § 67 lg-le 3 saanuks sunniraha määrata maksimaalselt 640 eurot.

6. Maksu- ja Tolliamet palus 22.05.2017 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja on rikkunud RVMS-is sätestatud kohustust. Maksumaksja on kohustatud arvutama

raskeveokimaksu (RVMS § 1 lg 2, § 2 lg 1 p 2, § 5 lg 2) ning raskeveokimaksu kohustuse

kannab isiku nimel maksuarvestusse maksuhaldur (rahandusministri 19.12.2008 määrusega nr

51 kehtestatud „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste

arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord“ § 2 lg 2). Raskeveokimaksu maksuhaldur

on MTA (RVMS § 9 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-31-99 selgitanud, et

maksuseadusega sätestatakse maksukohustuse tekkimiseks vajalik teokoosseis. Sellise

teokoosseisu alusel tekib maksuõigussuhe riigi ja maksumaksja vahel. Seega on kaebajal kui

maksumaksjal autorongiga seonduvate andmete Maanteeameti liiklusregistrisse esitamise

kohustus. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et ta ei kasuta vedukeid autorongides, ei ole ta seadnud

kahtluse alla maksuõigussuhte tekkimist tema ja riigi vahel. Selline autorong, mille veoauto on

registreeritud Eesti liiklusregistris, kuid haagised on registreeritud teistes liikmesriikides,

kuulub maksustamisele Eestis.

Vastustajal on õigus kohustada kaebajat esitama Maanteeametile autorongide andmeid. RVMS

eelnõu nr 482 SE kinnitab, et autorongiga seonduvad andmed peab Maanteeametile esitama

kaebaja. Maanteeamet omakorda esitab andmed maksuhaldurile, kes kannab raskeveokimaksu

kohustuse isiku nimel maksuarvestusse. Maksunduslikult oluliste andmete esitamata jätmine

takistab tõhusat riiklikku järelevalvet raskeveokimaksu administreerimisel. Andmed on

vajalikud maksuhaldurile pandud ülesannete täitmiseks (MKS § 10 lg 2 p-d 1-4). Vastustaja

leiab Riigikohtu otsustest nr 3-3-1-46-14, 3-3-1-48-10 ja 3-3-1-31-99 tulenevalt, et kuna

maksuhalduril on õigus kontrollida maksumaksja maksuarvestuse õigsust, maksukohustuslase

poolt maksude tasumisega seotud dokumente, MKS-ist tuleneb maksuhalduri üldine

kontrollipädevus ning maksuhalduril on õigus tuvastada maksuõigussuhe ja tegeliku

4(6)

maksukohustuse suurus ning maksuseaduse rikkumine, siis on maksuhalduril, kes on

tuvastanud, et maksumaksja kasutab autoronge ettevõtluses ning ei ole autorongiga seotud

andmeid Maanteeameti liiklusregistrile esitanud, st on rikkunud RVMS-is sätestatud kohustust,

õigus kohustada maksumaksjat esitama korrektse maksustamise tagamiseks autorongiga

seonduvaid andmeid Maanteeameti liiklusregistrile. Teistel haldusasutustel puudub õigus

teostada riiklikku järelevalvet raskeveokimaksu tasumise õigsuse üle. MTA üldise

kontrollipädevusega ja RVMS rikkumise tuvastamise õigusega kaasneb ka pädevus panna

haldusaktiga RVMS rikkumise kõrvaldamise kohustus. Autorongide kohta nõutavate andmete

esitamata jätmine on korrarikkumine KorS § 5 lg 1 tähenduses, kuna kohustuslike õigusnormide

täitmata jätmisega ohustatakse avalikku korda. MTA oli pädev üldise kontrollipädevuse piires

KorS § 6 lg 1 ja § 28 lg-te 1-3 alusel tegema kaebajale ettekirjutust ja hoiatama teda

sunnivahendite kohaldamise eest. Kuigi liiklusregistri pidajaks on Maanteeamet, piirdub tema

pädevus raskeveokimaksu puhul registreerimise tegemisega, mitte aga raskeveokimaksu

maksustamisandmete kontrollimisega. Autorongide andmete registreerimist puudutavad

nõuded tulenevad RVMS-ist. Kuna MTA tuvastas RVMS rikkumise kaebaja poolt, siis oli ta

oma pädevuse piires õigustatud ka ettekirjutuse tegema.

Kaebaja ei ole tõendanud oma väiteid topeltmaksustamise kohta.

Seonduvalt kaebaja väitega, et ta ei tea ette, milliseid kolmandate isikute haagiseid ta veab ning

milline on haagiste lubatud suurim mass, nõustub vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu

19.05.2017 määruse p-s 12 toodud seisukohtadega. Vastustaja nõustub ka ringkonnakohtu

selgitusega, et liiklusregistris deklareeritud ja maksustamise aluseks olevaid autoronge on

võimalik hiljem muuta. Seega ei ole asjakohased kaebaja argumendid, mille kohaselt ei ole just

temal tulenevalt tema ettevõtluse eripärast võimalik ettekirjutust täita. Sunniraha kohaldamise

eeldused olid täidetud. MTA-l oli pädevus ja kohustus ettekirjutust teha. Kuna MTA täidab

praegusel juhul oma järelevalvetegevuses KorS-ist tulenevat pädevust, siis tuleb lähtuda KorS

§ 23 lg-s 4, mitte MKS § 67 lg-s 3, sätestatud sunniraha määrast. MKS § 67 lg 1 näeb ette

meetmed üksnes MKS §-des 60-62 ettenähtud kohustuste rikkumise eest, kuid käesoleval juhul

ei ole tegemist nende rikkumisega. MTA ei ole kaebajale sunniraha määrates ületanud

ülemmäära 9600 eurot. Sunniraha on proportsionaalne.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas õigusaktidest tulenes kaebajale kohustus deklareerida

tema kasutatavaid autoronge Maanteeameti liiklusregistris ning kas MTA-l oli pädevus teha

kaebajale ettekirjutus autorongide deklareerimiseks ja kohustuse täitmata jätmise korral nõuda

sunniraha tasumist.

8. RVMS § 1 lg 2 kohaselt maksustatakse raskeveokimaksuga veoste vedamiseks

ettenähtud veoautost ja ühest või enamast haagisest koostatud 12-tonnise või suurema registri-

või täismassiga autorong, mille veoauto on registreeritud liiklusregistris. Liiklusseaduse (LS) §

2 p 4 kohaselt on autorong on ühest või enamast vedavast autost (veduk) ja ühest või enamast

haagisest või pukseeritavast seadmest koosnev sõidukite ühend. RVMS § 2 lg 1 p 2 sätestab, et

RVMS §-s 1 nimetatud veoauto ja autorong (edaspidi raskeveok) maksustatakse seaduse lisas

toodud määra järgi vastavalt autorongi registrimassile või täismassile, võttes aluseks RVMS §

2 lg 1 p-s 1 nimetatud veoauto näitajad, autorongi koosseisus üheaegselt kasutatavate haagiste

telgede arvu ja nimetatud haagiste suurima massi, mille veoauto omanik või kasutaja on

avaldanud Maanteeametile ning Maanteeamet on kandnud liiklusregistrisse.

9. Kohus leiab, et tsiteeritud sätetest tuleneb kaebajale kohustus deklareerida liiklusregistris

andmed tema kasutatavate autorongide kohta. RVMS §-de 1 ja 2 pealkirjad ei ole määravad

olukorras,

kus

seaduse

süsteemse

ja

eesmärgist

lähtuva

tõlgenduse

järgi

on

deklareerimiskohustuse olemasolu ilmne. Nende andmete alusel määratakse hiljem kindlaks

5(6)

kaebaja maksukohustuse suurus. Deklareerimise kohustust ei välista asjaolu, et autorongi osaks

olevad haagised asuvad kaebaja väidete kohaselt välisriigis ja kuuluvad välisriigis asuvatele

isikutele, samuti see, et kaebaja kasutab neid haagiseid üksnes välisriigis. RVMS viidatud sätete

järgi on autorongi deklareerimise ja sellega kaasneva raskeveokimaksu maksmise kohaks riik,

kus on registrisse kantud autorongi kuuluv veduk. Selline oli RVMS vastuvõtmisel ka

seadusandja tahe (vt Riigikogu IX koosseisu 482 SE I seletuskiri). Kaebaja ei ole

kohtumenetluses esitanud vastuväiteid MTA 05.04.2017 vaideotsuse p-des 9 ja 10 toodud

seisukohale, mille kohaselt ei lähe RVMS sätted vastuollu ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivis 1999/62/EÜ sätestatuga. Vaideotsuse p 9 kohaselt tugineb maksuhalduri selline

seisukoht Euroopa Komisjoni hinnangule ja Euroopa Komisjoni asjakohane kiri on kaebajale

edastatud. Kaebaja väide topeltmaksustamise ohust on hüpoteetiline, sest kaebaja ei ole

esitanud tõendeid oma autorongide või nende osaks olevate haagiste maksustamise kohta

mõnes teises riigis.

10. Kohus märkis 28.04.2017 määruses, et MTA pädevust vaidlustatud ettekirjutuse

tegemiseks tuleb pigem jaatada, kuid möönis siiski, et asja lahendus sõltub RVMS, MKS, KorS

ja LS asjakohaste normide hindamisest nende koostoimes ning seda hinnangut ei saa

ammendavalt anda esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. Kohus, olles asja põhjalikumalt

kaalunud, leiab, et maksuhalduril puudus pädevus kaebuse esemeks oleva ettekirjutuse

tegemiseks järgmistel põhjustel.

11. Vaidlustatud ettekirjutuses on selle andmise õiguslikuks aluseks märgitud KorS § 28 lg 1,

mis sätestab, et ohu või korrarikkumise korral on pädeval korrakaitseorganil õigus panna

avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise

kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda KorS § 28 lõikes 2 või 3 nimetatud

haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja

jooksul. Korrakaitseorgan on KorS § 6 lg 1 kohaselt seaduse või määrusega riikliku järelevalve

ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. Riikliku järelevalve teostamisel on KorS

üldseadus teiste seaduste suhtes, mis reguleerivad riikliku järelevalve meetme kohaldamist

(KorS § 1 lg 3, MKS § 1 lg 7).

12. Maksuhalduri üldine järelevalvepädevus tuleneb MKS-st. MKS § 10 lg 1 kohaselt

kontrollib maksuhaldur MKS ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud

pädevust. MKS § 10 lg 2, mis loetleb maksuhalduri ülesanded, ei anna vastustajale konkreetset

pädevust teha ettekirjutus isikule, kes ei täida RVMS § 2 lg 1 p-st 2 tulenevat kohustust

liiklusregistrile andmete esitamiseks (vrd nt MKS § 10 lg 2 p 5 koostoimes MKS §-dega 251-

258, mis sätestavad ülesande teostada järelevalvet töötamise registreerimise kohustuse täitmise

üle). Ka RVMS, LS ega nende alusel kehtestatud määrused ei anna maksuhaldurile

selgesõnaliselt sellise ettekirjutuse tegemise pädevust.

13. Riigikohtu praktika kohaselt määrab regulatsiooni ja volitusnormide üksikasjalikkuse

astme ära reguleeritav valdkond. Mida intensiivsemalt piiravad sätestatud meetmed põhiõigusi,

seda üksikasjalikum peab olema volitusnorm. Intensiivsemate riivete korral laieneb eeltoodu

ka menetlusnormidele (Riigikohtu 28.10.2014 otsuse nr 3-3-1-46-14 p 11). Viidatud otsuses

leidis Riigikohus, et MKS alusel läbiviidav üksikjuhtumi kontrollimenetlus, milles nõutakse

teavet dokumentide esitamisena nende asjaolude kohta, mille kogumise ja säilitamise kohustus

on maksukohustuslasel raamatupidamisarvestuses niikuinii, ei ole sedavõrd põhiõigusi piirav,

et nõuaks seaduses veel täpsema volitusnormi olemasolu, kui seda on MKS § 60 lg 1 (p 11).

Kohus leiab, et erinevalt kohtuasjast nr 3-3-1-46-14 riivab käesolevas asjas vaidlustatud

ettekirjutus intensiivselt kaebaja ettevõtlusvabadust, sest teda kohustatakse 9600 euro suuruse

sunniraha ähvardusel (vt KorS § 28 lg 2) esitama liiklusregistrile suurt hulka andmeid tema

poolt autorongide koosseisus kasutatavate haagiste telgede arvu ja massi kohta (vt RVMS § 2

lg 1 p 2 ja § 13 lg 1 p 5), mis on omakorda aluseks kaebaja poolt raskeveokimaksu arvutamiseks

6(6)

ja tasumiseks (RVMS § 3 ja 5). Sellises olukorras ei ole õige riikliku järelevalve pädevust

tuletada maksuhalduri üldisest pädevusest, vaid riikliku järelevalve läbiviimiseks peab olema

seaduses või määruses konkreetne pädevusnorm. Kuna selline norm praegu puudub, on

vaidlustatud ettekirjutus tehtud pädevust ületades ja on seega õigusvastane.

14. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole

andnud pädev haldusorgan. Riigikohtu praktika kohaselt on haldusakti tühisus akti automaatne

kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Kui

haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused

ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni

pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-21-03,

p 13). Kuna käesolevas asjas ei olnud MTA pädevuse puudumine ilmselge, ei tuvasta kohus

vaidlustatud ettekirjutuse tühisust, vaid tühistab selle.

15. MTA pädevuse puudumise tõttu on õigusvastane ka vaidlustatud ettekirjutuse

õiguspärasust kinnitav 05.04.2017 vaideotsus, samuti ettekirjutuse kehtivusele tuginedes

18.04.2017 antud sundtäitmise korraldus (vt ATSS § 8) ning need tuleb samuti tühistada. Kuna

kohus jääb 21.04.2017 määruse p-s 8.2 toodud seisukohale, et 18.04.2017 sundtäitmise

korraldust saab käsitada haldusaktina, ei ole vaja lahendada alternatiivset nõuet sunniraha

rakendamise ja sissenõudmise keelamiseks.

16. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse ning tühistab MTA 03.03.2017 ettekirjutuse nr 12.2-

3/039635-1, 05.04.2017 vaideotsuse nr 6-1/3664-2 ja 18.04.2017 täitekorralduse nr 12.2-

3/039635-2.

17. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude

väljamõistmise eelduseks on kohtule esitatud kulude nimekiri ja dokumendid kulude kandmise

kohta (HKMS § 109 lg 1). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud (HKMS

§ 109 lg 6).

Otsus tehakse vastustaja kahjuks, seega tuleb menetluskulud kanda vastustajal. Kaebaja

menetluskuluks on riigilõiv 75 eurot, mille kohta on toimikus maksekorraldused (tl 14 ja 21),

ning õigusabikulud 4 950 eurot ilma käibemaksuta, mille kohta esitas kaebaja kulude nimekirja,

arved ja tõendi kulude kandmise kohta (tl 62-68). Kohus leiab, et õigusabile kulutatud aeg – 45

tundi – on ülepaisutatud. Tegemist ei ole kuigi mahuka ega keeruka asjaga ning selle valguses

on kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamisele kulutatud ca 27 tundi ilmselgelt

ebaproportsionaalne. Lisaks tuleb arvestada, et asja menetlus kestis lühiajaliselt ning kaebaja

esialgse õiguskaitse taotlus ja sellega seonduv määruskaebus jäid rahuldamata. Eeltoodut

arvestades tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1320 eurot ilma käibemaksuta, mis

sisaldab ka riigilõivu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit