4-17-3388/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-17-3388

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. august 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-3388 (2316,17,002601) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi M.K kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem- väärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 25.05.2017 otsusele nr 2316,17,002601 M.K karistamises LS

§ 227 lg 3 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude

toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2

alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900

eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv

Menetlusalune isik: M.K, ik xxx, elukoht: xxxx.

Menetlusaluse isiku kaitsja: vandeadvokaat Indrek Sirk, Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, Tallinn. RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

M.K kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 25.05.2017 otsusele nr 2316,17,002601 M.K karistamises LS § 227 lg 3 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas.

2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 25.05.2017

otsus nr 2316,17,002601 M.K karistamises LS § 227 lg 3 ja LS § 224 lg 2

ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel

rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks osaliselt, s.o põhikaristuse täitmise tähtaja osas. Muus osas jätta otsus muutmata ja tühistamata.

3. LS § 224 lg 3 p 1 alusel määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse

2 äravõtmise 6-kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

5. Teha põhikaristuse täitmise tähtaja osas uus otsus ja määrata, et vaidlustatud otsusega

määratud rahatrahvist kogusummas 900 eurot kaebuse läbivaatamise hetkeks tasumata osa summas 350 eurot tuleb KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel alates kohtuotsuse avalikult teatavaks

tegemise päevast 5 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades 70 euro kaupa kuus tasuda

vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220175081669.

6. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu,

saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o alates 22.08.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on

21.09.2017. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 22.09.2017.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanem-

väärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 25.05.2017 otsusega nr 2316,17,002601 karistati M.K LS § 227 lg 3 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise

eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 09.04.2017 kell 03:18 juhtis Tallinnas Pärnu mnt suunaga

Saku tn poole mootorsõidukit kiirusega 101 +/- 4 km/h, millega ületas antud teelõigul liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 47 km/h võrra. Samuti juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas

õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,54 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 ja § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime LS § 227 lg 3 ja § 224 lg 2 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Põhjenduseks LS § 15 lg 1 p 2 rikkumise kohta selgitas kaebuse esitaja kaebuses, et kuna mootorratta mootor hakkas puterdama siis andis gaasi kuna arvas, et küttefilter on umbes ja

lootis, et gaasi andes ei jää ratta mootor seisma. Kuid selle tulemusel ületas mitte tahtlikult kiirust. Kiiruse ületamine tahtlikult ei olnud plaanis.

LS § 69 lg 3 rikkus kuna olin eelnevalt 10 tundi tagasi tarbinud alkoholi ning sõitma hakates

arvas, et alkoholijoove on juba välja läinud. Enne sõidu alustamist küsis ka sõbra käest

alkomeetrit, kuid tal oli anda ainult tanklas müüdavaid ühekordseid alkomeetreid. Ühekordsesse alkomeetrisse puhudes näitas alkomeeter joobe puudumist. Tänu sellele julges üldse rattaga sõitma minna. Oleks alkomeeter joovet näidanud, siis ei oleks kindlasti rattaga sõitma läinud.

3

Palus politseil mitte peatada juhtimisõigus, kuna sellest tulenevalt on uue töökoha leidmine piiratud. Tegeles varem perele lisaraha teenimiseks juhutöödega ning juhutöödel käimiseks ja osalemiseks on vaja pidevalt autoga liikuda, siis sellest tulenevalt on oluline, et oleks olemas juhtimisõigus. Ametlikult oli viimane aasta töötu, kuna tuli pärast aastaid Soomes töötamist 2016. aastal tagasi Eestisse. Selle põhjuseks oli lapse sünd 04.02.2017. Kahjuks aga Eestis ei leidnud pikka aega püsivat tööd. Ülapidamisel on elukaaslane ja 4-kuune laps. Lisaks maksab elatist oma eelmisest kooselust sündinud tütrele. Majapidamises on ainukene inimene, kellel

on võimalik juhtida autot. Juhtimisõiguse puudumisel on takistatud elukaaslasel käia koos lapsega arstide vastuvõttudel ja tööl käimine.

Tulenevalt elukohast ja sealsest piiratud ühistranspordi liikumisest, palus mitte määrata

karistuseks juhtimisõiguse peatamist ning määrata rahatrahv. Lisaks palus võimaldada ositi rahatrahvi tasumist. Kumbagi taotlust politsei ei rahuldanud.

Kahetseb oma tegu väga ning on aru saanud, et selline teguviis ei ole aktsepteeritav ja lubab edaspidi olla liikluses tähelepanelikum ja järgida liiklusseadust.

Taotlused kohtule:

1. Palub võtta esitatud kaebus menetlusse.

2. Palub võtta vastus esitatud tõendid – politsei otsus, lapse sünnitunnistus, elatise maksmise kohtuotsus, elatise maksmise pangaväljavõte.

3. Palub kergendada karistust – tühistada juhtimisõiguse äravõtmine.

4. Palub lubada trahvi maksta osade kaupa.

Kohtuistungil jäi kaebuse juurde ja selgitas, et alkomeetri näit ei näidanud kaebuse esitaja joovet, seetõttu asuski sõitma. Mõtles teha ühe tiiru, pole ammu sõitmas käinud. Pärnu mnt-l hakkas viaduktil mootor jukerdama, andis gaasi. Teisel pool viadukti oli politsei, peatas kinni.

On naine ja 6 kuune laps, eelmisest kooselust 10 aastane tütar. Maksab elatist, kohustused

panga ees. On käinud juhutöödel, ehitanud sõpradele. Tänase seisuga võimalik tööle asuda.

Oleks võimalik sõlmida tööleping, kuid on vajalik juhtimisõigus. Tööks oleks puitmajade valmistamine, materjali tarnimine, tööde juhendamine objektidel.

Sel õhtul tegi sõpradega tööd, soojustasid vundamenti ja pärast tarvitasid viina. Alkoholi tarvitas kodus, Peetri külas. Hiljem tuli tahtmine sõita, sõitis Vana-Tartu mnt-d kaudu. Joobe tunnuseid ei tundnud, enesetunne oli nagu täna. Täna ei istuks ei mootorratta ega auto rooli kui on tarvitanud alkoholi päeval või eelneval õhtul suuremas koguses. Eelmise aasta augustis käis Hiiumaal ja Haapsalusse sõites tähelepanematusest leidis aset kiiruse ületamine. Märk oli okste vahel varjatud.

Kaitsja märkis, et vahepeal on olukord muutunud, menetlusalune isik on leidnud töökoha.

Käis proovipäevadel, koolitusel. On tasunud osa trahvist, 550 eurot. Kui kohus ei pea

võimalikuks karistusest täielikult vabastada, siis kohtupraktika on lubanud seda teha ka kategooria kaupa, millega rikkumine toime pandi, mootorrattaga. Seda töö tegemiseks vaja ei

ole. Ainuke põhjendus, hinnata kas karistus on põhjendatud, on avaldanud kahetsust. Oli alkoholi tarvitanud, ennast kontrollinud ja hinnanud, et joobes ei ole. Ilmselgelt vale hinnang. Inimesed teinekord eksivad, teevad vigu. Ümbritsevale ohtlik ei olnud, jäi silma mõtlematu

kiirendamisega viaduktil. Joobetunnuseid ei näinud isegi politsei, oli alkoholilõhn. Enese

hindamine on keerulisem. Ülalpidamisel mitu inimest, rahatrahv üle keskmise. Palub

kergendada lisakaristust, kas vabastada sellest või kohaldada ainult A-kategooriale või siis vähendada 6 kuust väiksemaks, et saaks võimalikult kiiresti tööle asuda. Teine karistus ei saa

olla aluseks iseloomustamisel, karistuse määramisel, mis oli väärteona karistatav kui ettevaatamatu tegu.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et menetluslune isik on toime pannud kaks liikluses

väga ohtlikku tegu. Kaitsja ülesanne rääkida karistusest, kohtuvälise menetleja ülesanne vaadelda tegu ennast. Kohtuväline menetleja ei pea eluliselt usutavaks, et kui kaebuse esitaja

4 tarvitas viina, siis sellise koguse juures tundis end sama kainena kui täna. Menetlusalune isik

pidi teadma oma seisundist isegi siis kui tarvitatud alkoholi kogus oli teadmata. Kaebuse esitaja asus mootorsõidukit juhtima teadlikult. Mis puudutab kiiruse ületamist, siis on kaebuse esitaja staažikas juht ja peaks teadma, et maantee ei ole testimise koht. Ei pea kaebuse esitaja põhjendusi kiiruse ületamise põhjuse kohta usutavaks. Menetlusalune isik püüab oma tegusid põhjendada, kuid see annab aluse kahelda kahetsuses. Arvestades isiku süü suurust, ühe teoga

kahe kvalifikatsiooninormi tunnuse täitmist, teo ohtlikkust temale endale ja kaasliiklejatele

ning varasemaid karistusi liiklusalaste väärtegude eest, on määratud karistus õige ja proportsionaalne. Asjaolud, mida palutakse kaebuses silmas pidada lisakaristuse tühistamisel,

olid menetlusalusele isikule teada juba väärteo toimepanemise ajal. Ta saanuks neid

prioriteediks seades säilitada seda olukorda, mida täna palub. Mis puudutab juhtimisõiguse

vajalikkust seoses tööülesannetega, siis on selgitanud, et professioon on ehitus ja

mootorsõiduki juhtimine osa sellest tööst. Samuti on endine tööandja pidanud võimalikuks

tööle naasmist, kuid ise keeldus palgatingimuste tõttu. Sellised põhjendused, mis tooksid kaasa lisakaristuse vähendamise või tühistamise, puuduvad. Palub kaebus jätta rahuldamata, ei ole vastu rahatrahvi tasumisele maksegraafiku alusel osas, mis on tasumata.

Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kohtule edastatud väärteotoimikuga ning

kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ning kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ja § 227 lg-s 2 ettenähtud süütegude toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on

karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib

kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni,

kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 09.04.2017.a kella 03:18 ajal

M.K seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110

5 (taatlemistunnistuse nr TTRC-16-00158). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,62 mg ja 0,59

mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05

menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,54 mg alkoholi ühe liitri

väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Artur Bõstrov, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta

mitte vähem kui 0,54 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset

leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd

menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,54 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt

määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1

mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31

mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

LS § 227 lg 3 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse

ületamise eest 41-60 kilomeetrit tunnis ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud

rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja sama

paragrahvi lõikes 3 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni.

Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki Honda VTR 1000F reg. märk 28VU kiirust

mõõdeti 09.04.2017.a kella 03:18 ajal liiklusjärelevalve käigus tehniliselt korras laser-tüüpi

mõõteseadmega Ultra Lyte LTI 20-20 100LR nr UX014775 ning kiirusemõõturi lugemi

kohaselt oli kiiruseks 101 km/h. Vastaval teelõigul on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50

km/h, kuivõrd tegemist on asulasisese teega ja liikluskorraldusvahenditega ei ole lubatud

sõidukiirust teisiti reguleeritud. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel

laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületati suurimat lubatud

sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), kes väärteo toimepanemist ei eita. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas suurimat lubatud sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 47 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Eelpool on kohus juba asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud VTMS § 133 p 1-6 sätteid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 3 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel

6 rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse

äravõtmisega 6 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada

rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärtegude kogumi eest määranud rahatrahvi keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on

lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,54

mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise

keskmist määra ületav, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse

isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga,

mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole

esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Puutuvalt subjektiivsesse külge selgitas menetlusalune isik, et Kohtu hinnangul on

menetlusaluse isiku sellekohased õigustavad selgitused eluliselt mitte usutavad. Menetlusaluse isiku ütlused, et ta jõi alkoholi 10 tundi varem tähendab seda, et ta pidi

alkoholi joomise lõpetama juba kell 17 õhtul ning siis öösel kella 3-ni ootama, et alkohol

organismist lahkuks. Samuti selgitus, et ühekordsesse alkomeetrisse puhumine joovet ei näidanud, ei ole süüd välistav ega ka süüd vähendav, kuna vaid kalibreeritud või taadeldud

mõõtevahendi näitu võib pidada usaldusväärseks. Seejuures ei saa märkimata jätta ka

menetlusaluse isiku enese selgitust ühekordse alkomeetri kasutamise kohta, millest saab

järeldada, et menetlusalune isik ei olnud ka ise oma kainuses veendunud. Arvestades aga

tarvitatud alkoholi kangust, ei oleks 10 tunni möödudes olnud võimalik eeldada, et kange

alkoholi tarvitaja on kaineks saanud. 10 tunni möödudes saaks heal juhul eeldada, et pärast

150 ml kange alkoholi tarvitamist võib tarvitaja olla kaineks saanud, kuid kaebuse esitaja sõnade kohaselt tarvitati seltskonna peale ära kolm liitrit viina. Seega oli kas kaebuse esitaja tarvitatud alkoholi kogus üle kahe korra suurem või oli alkoholi tarvitamise ja sõitma asumise vaheline ajavahemik oluliselt väiksem kui 10 tundi. Igal juhul pidi kaebuse esitaja olema oma juhile keelatud seisundist teadlik ning alkoholi tarvitamise järgselt ei saanud kaebuse esitaja

asuda seisukohale, et ta on kaineks saanud. Kohtu arvates viitab juba mootorrattaga sõitma

asumine ja Tallinna suundumine ilma igasuguse põhjuseta enne kella 3 öösel sellele, et kaebuse esitaja ei mõelnud kainelt. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine

saab toimuda vaid teadlikult ja tahtlikult, sest tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja

isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,54 mg/l, s.o enam kui neli korda rohkem ning teadmist eelnevalt tarvitatud suurest kogusest kangest alkoholist, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma

oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde, alkoholi maitse tõttu suus, kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima.

LS § 15 lg 1 p 2 rikkumise kohta selgitas menetlusalune isik, et Siinkohal juhib kohus tähelepanu, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 47 km/h ja seda asulasisesel teel, s.o teelõigul, kus kaebuse esitaja oli teadlik, et piirkiirus on 50 km/h. Gaasi andmine küttefiltri umbe mineku vältimiseks oli teadlik ja eesmärgipärane tegevus, mis ei muuda kuidagi kiiruse ületamist mitte tahtlikuks. Taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik ületas

lubatud suurimat sõidukiirust teadlikult ja tahtlikult. Ületamise määra arvestades aga ei

7

saanud ka kiiruse kasvamine kiiruseni, mis ületab lubatud suurust kaks korda, jääda

menetlusalusele isikule märkamata, nagu ka see, et kiirusmõõturi kasutamise protokolli

kohaselt mõõdetav sõiduk kiirendas intensiivselt, jõudis järele pärisuunas liikuvatele

sõidukitele, möödus nendest ja jõudis neist ka ette. Kui mootorratas oli võimeline sellise

kiiruseni kiirendama, ei saanud kuidagi kütusefilter umbes olla. Pealegi ei pea kütusefiltri

läbilaskevõime suurendamiseks või kontrollimiseks ületama lubatud sõidukiirust, kuivõrd mootorrattal on võimalik seda teha ka oluliselt ohutumal viisil. Antud juhul oli kohtu arvates

tegemist teadliku ja eesmärgipärase käitumisega. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud süüteod on toime pandud kavatsetult.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani sellega toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo. Samuti rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani sellega toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Ülalpool on kohus juba väärtegude koosseisud ja nende eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni

keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke.

Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kaks erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt

olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel.

Hinnates M.K süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,54 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse

isiku süü on üle keskmise. Menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides samaaegselt ka suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h võrra ning LS § 227 lg 3 sätestatud vahemikku 41 kuni 60 km/h arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on süüga, mis on keskmine. Kohus leiab, et kuna menetlusalune isik pani toime kaks väärtegu, siis tema süü on hinnatav üle keskmise suureks.

Puutuvalt subjektiivsesse külge leidis kohus juba eelpool, et menetlusalusele isikule

inkrimineeritud süüteod on toime pandud kavatsetult. Kohtuistungil toodud vabandused on

ennastõigustavad ega ole süüd vähendavad, sest liiklusreeglid kehtivad kõigile ühte moodi ning liiklusreeglite eiramine ei ole mingil põhjusel vabandatav. Kohtu arvates menetlusaluse isiku sellisest arusaamast lähtumine näitab kaebuse esitaja suhtumist teosse ja näitab kaebuse

esitajat ohtliku liiklejana, sest püüdes ennast õigustada ei adu isik endast tulenevat ohtu ei teistele liiklejatele ega iseendale.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaks asjaoluks on märgitud kahetsus ning kahetsust on

8

avaldatud ka kaebuses ja kohtuistungil. Seega on kohtuväline menetleja sellega ka põhjendatult arvestanud.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu

allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist

nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis.

Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamine. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on

määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud.

Puutuvalt kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille lisakaristuse

kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud üle keskmise suurena.

Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool.

Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui

ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega

aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema

allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse

kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,54 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra ületav määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb

karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Karistusregistri andmetel on

M.K juba kehtiv väärteokaristus LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest (teo

toimepanemise aeg 26.08.2016). Seega antud juhul on tuvastatud nii piirmäära(de) oluline

ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse ja sellele lisaks ka varasem liiklusalase väärteo toimepanemine menetlusaluse isiku poolt. Seega on täidetud kõik lisakaristuse määramise eeldused.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi

eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja

9 seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise

tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse

kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks

liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid mõneks ajaks liiklusest kõrvaldatakse

võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Kuivõrd kaebuse esitaja on ühe teo

toimepanemisega toime pannud kaks erinevat väärtegu, milliste toimepanemise eest on põhikaristusena ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni, kui ka

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine vastavalt siis kas kolmest kuust kuni kuue kuuni (LS § 227 lg 5 p 2) ja kolmest kuust üheksa kuuni (LS § 224 lg 3 p 1), siis on kohtu arvates

kaebuse esitaja suhtes lisakaristuse kohaldamine LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmises määras kohane ja proportsionaalne.

Kaebusest nähtub, et kaebuse esitamise põhjus on vältida juhtimisõiguse äravõtmist, kuna see piiraks töökoha leidmist ja lapsega arsti juures käimist. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja

seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja seda, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võivad järgneda nii rahatrahv

kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, samuti sellest tingitud

ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja, et ta on

saanud endale töökoha, kuid selle töö tegemiseks on vajalik juhtimisõigus. Kohus leiab, et taoline asjaolu ei saa olla ei süüd vähendavaks ega ka kohtuvälise menetleja otsuse järelduste

ümberhindamist tingivaks asjaoluks. Menetlusalune isik on oma väidete kohaselt senini

saanud sissetulekut juhutöödest sõprade või tuttavate juures töötades, kuid nüüd saaks

alalisele tööle. Kohus leiab, et menetlusalune isik ei saanud olla seisukohal, et ta jääbki juhutöödest elatuma, vaid peab nii või teisiti temale lasuvate rahaliste kohustuste täitmiseks

leidma alalise sissetuleku. Menetlusalust isikut karistati 25.05.2017 koostatud otsusega, millega teda muuhulgas karistati ka juhtimisõiguse äravõtmisega, kuid sellele vaatamata otsis ta endale töökoha, kus on vajalik just juhtimisõigus. Kohtu arvates ei saanud kaebuse esitaja

kaebuse esitamisel eeldada, et kaebuse esitamisel kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse

kohaldamise osas kindlasti tühistatakse. Kohus leiab, et otsuse kättesaamisel pidanuks kaebuse esitaja otsima endale eelkõige sellist tööd, mis ei ole otseselt seotud juhtimisõiguse vajalikkusega. Ometigi on kaebuse esitaja otsinud endale just sellise töö ning esitanud kohtule

ka võimaliku tööandja õiendi, mille kohaselt on tööandja esindaja pidanud võimalikuks

kaebuse esitajaga töölepingu sõlmimist, kuid selleks, et kaebuse esitaja saaks tööle asuda, peaks kaebuse esitajal olema juhtimisõigus ning äriühingul ei ole võimalik teha lisakulutusi ja ei ole ka aega uue töötaja välja koolitamiseks või transporditeenuse sisseostuks. Kohus asub seisukohale, et võimaliku tööandja majandustegevus ja sellest tulenevad vähesed võimalused ei saa olla asjaoluks, mis peaks tingima kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise lisakaristuse osas. XxxxOÜ majandustegevus ei ole käesoleva väärteoasjaga puutumuses ning äriühingule

vajaliku tööjõu küsimustega ja tagamisega peab äriühing tegelema ise, mitte kohus väärteoasja kaebemenetluses. Ühe äriühingu majandustegevus ja tööjõu nappus ei ole kohtule väärteoasja lahendamisel siduv. Seetõttu jätab kohus XxxxOÜ juhataja õiendi tähelepanuta.

Mis puudutab kaebemenetluses kaebuse esitaja kaitsja seisukohta lisakaristuse kohaldamise

võimalikkusest teatud kategooria osas, siis kohus peab vajalikuks märkida, et kohus ei pea võimalikuks piirduda lisakaristuse kohaldamisega ainult A-kategooria osas, kuivõrd tegemist

ei olnud spetsiifilise liiklusalase väärteoga, mis oleks omistatav vaid mootorratturile, vaid

tegemist oli kahe üheaegselt toime pandud väärteoga, milliste iseloom näitab süüteo

toimepanija üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja liikluskorda isiku poolt, keda on juba

varem osalt samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud ja keda eelmine karistus ettevaatusele ei sundinud. Seetõttu jääb see kaitsja taotlus tagajärjetuks. Puutuvalt kaebuse esitaja põhjendustesse juhtimisõiguse vajalikkuse kohta leiab kohus, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada

väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale

inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Käesoleval juhul olid kaebuse esitaja

10 prioriteediks mitte kodus abikaasa ja väikese lapse juures olemine, vaid tuttavatega alkoholi tarvitamine ning öisel ajal juhile keelatud seisundi mootorrattaga sõitmine ja lubatud suurima

sõidukiiruse ületamine, kusjuures eesmärgiks oli lihtsalt ringi sõites aega veeta. Seejuures

jõudis kaebuse esitaja juhile keelatud seisundis läbida üle kümne kilomeetri ja ilmselgelt plaanis ka tagasi sõita. Selline käitumine näitab aga kohtu arvates kaebuse esitaja tegelikku suhtumist nendesse põhjendustesse, mis kaebuse kohaselt aga peaksid näitama juhtimisõiguse

vajalikkust pere eest hoolitsemisel. Võrreldes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus

seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Kohus viitab

siinkohal ka Riigikohtu praktikale, mille kohaselt seoses töö tegemisega juhilubade kaotus

iseenesest ei ole juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata KarS §-le 50 lg 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26- 10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Puutuvalt lapse eest hoolitsemisse ja arsti juurde viimise vajadusse leiab kohus, et iga lapsevanem peab

juba seadusest tulenevalt täitma hoolitsemiskohustust ning see ei ole sõltuvuses juhtimisõiguse olemasolust või selle puudumisest. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus,

et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on

küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel LS § 224 lg 3 p 1 sätestatud keskmises määras.

Kaebuses on palutud määrata rahatrahvi tasumine ositi kuna menetlusalusel isikul ei ole

võimalik koheselt rahatrahvi maksta. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või

väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise

ositi ühe aasta jooksul. Seega saaks rahatrahvi ositi määramist kohaldada vaid juhul, kui

kohtuväline menetleja või kohus teeb esimese karistusotsuse. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada rahatrahvi ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul on

kohtule esitatud lapse sünnitunnistus, elatise maksmise kohtuotsus, elatise maksmise kohta

pangaväljavõte, kuid samas dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta esitatud ei ole, s.t kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud, vaid on selgitanud, et ta sissetulek seisneb juhutöödest saadavast tulust. Kohtule esitatud tõendid

näitavad rahaliste kohustuste olemasolu, kuid ei anna mitte mingit informatsiooni

sissetulekuallikate ega suuruse kohta. Samas esitas kaebuse esitaja konto väljavõtte, mille

kohaselt on ta kolme osamaksega tasunud määratud trahvist 550 eurot. Kuigi kohtule vastavaid tõendeid ei esitatud, siis arvestades trahvisumma suurust, mis on ühe kuu keskmise palga lähedane ning menetlusaluse isiku ütlusi oma majandusliku seisundi raskuse kohta, siis leiab kohus, et on võimalik menetlusalusel isikul siiski võimaldada seni veel maksmata trahv summas 350 eurot tasuda 5 kuu jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevast.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline

tühistamine. Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja

põhjendatud otsuse tühistamiseks, kuid kohus peab võimalikuks põhikaristuse täitmise osas otsust muuta ja võimaldada isikul tasuda seni tasumata rahatrahv 350 eurot 5 kuu jooksul.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/