1-17-6021/27 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

17. august 2017

Kohtuasja number

1-17-6021

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Mati Kartau ja Aarne Sarjas

Kohtuasi

Kriminaalasi mh Valeri Prištšepovi süüdistuses KarS § 184 lg 2

p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. juuli 2017. a määrus (vahistuse põhjendatuse

kontroll kohtu alla andmisel)

Määruskaebuse esitaja

Süüdistatav Valeri Prištšepov

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Tatjana Tamm

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. august 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Maakohtu 3. juuli 2017. a määruse põhiosa järgmiselt:

1) jätta sellest välja järeldus, et Valeri Prištšepov tuleb jätta vahi alla, kuna ta võib hakata

kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma ja tunnistajaid mõjutama;

2) täiendada määruse põhiosa käesoleva määruse põhiosa punktis 29 toodud

põhjendustega.

2. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdistatava advokaadist kaitsja esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Valeri Prištšepovi vahistamine kohtueelses menetluses

1. Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2017. a määrusega, mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari

2017. a määrusega muutmata, võeti Valeri Prištšepov kohtueelses menetluses prokuratuuri

taotlusel kuni 24. märtsini 2017 vahi alla.

2(9)

Vahistamismääruse kohaselt on põhjendatud alus kahtlustada V. Prištšepovi karistusseadustiku

(KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, mis seisnes selles, et kahtlustatav

koos teise isikuga käitles vähemalt 582 grammi amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses.

Maakohus leidis, et V. Prištšepovi osas on olemas ka vahistamisalus, nimelt võib ta vabaduses

jätkata narkokuritegude toimepanemist. Seejuures osutas kohus sellele, et V. Prištšepovi on varem

karistatud neli korda, sh kahel korral narkokuriteo eest. Tartu Maakohtu 25. mai 2012. a otsusega

tunnistati ta süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi amfetamiini korduvas omandamises,

edasiandmises ja müümises. Teda karistati kolmeaastase vangistusega, mis jäeti tingimisi

kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Kontrollnõudena keelas kohus V. Prištšepovil

narkootikumide tarvitamise. Harju Maakohtu 26. mai 2015. a otsusega tunnistati V. Prištšepov

süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, § 274 lg 1 ja § 424 järgi ning talle mõisteti kohtuotsuste kogumis

liitkaristuseks 4 aasta 7 kuu ja 26 päeva pikkune vangistus, mis jäeti tingimisi kolmeaastase

katseajaga täitmisele pööramata, allutades süüdistatava elektroonilisele valvele. Kuriteokahtluses

nimetatud tegu on seega pandud toime katseajal. Kohtuistungil avaldas V. Prištšepov, et ta tarvitab

ka ise amfetamiini. Pikka aega narkootilist ainet tarvitanud isiku puhul on oht, et ta võib vabaduses

oma sõltuvuse tõttu uusi kuritegusid toime panna. V. Prištšepovil on usalduslik suhe narkootilist

ainet käitlevate isikutega. Ka kohtuistungil märkis kahtlustatav, et aine kättesaamine pole talle

probleem. V. Prištšepov kinnitas, et vahistamise eelselt tal töökohta polnud.

Samas pidas kohus oletuslikuks prokuratuuri vahistamistaotluses esitatud väidet, et V. Prištšepov

võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma. V. Prištšepov on saanud kriminaalhooldus-

ametnikult loa elukoha vahetamiseks ja ametnik on olnud teadlik ka tema muudest

viibimiskohtadest. Kriminaalhooldus on kulgenud nõuetekohaselt. Seega otsest pakkumineku

ohtu ei ole.

2. Tartu Maakohtu 22. märtsi 2017. a määrusega pikendati V. Prištšepovi vahi all pidamise tähtaega

prokuratuuri taotlusel 24. maini 2017. Maakohus leidis, et kahtlustatava esialgse vahistamise

aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Jätkuvalt on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui

ka oht, et kahtlustatav jätkaks vabaduses uute kuritegude toimepanemist. Kohtueelses menetluses

on jätkunud aktiivne tõendite kogumine ka pärast vahistamismääruse tegemist. Menetlust on

toimetatud tõhusalt ja menetlejale ei saa ette heita vahistamistähtaja pikenemist.

3. Tartu Maakohtu 23. mai 2017. a määrusega pikendati V. Prištšepovi vahi all pidamise tähtaega

prokuratuuri taotlusel 24. juulini 2017. Kohus märkis, et V. Prištšepovi suhtes tekkinud

kuriteokahtluse kohta on lisandunud uusi tõendeid. Ka vahistamisalus ei ole ära langenud.

Jätkuvalt on oht, et kahtlustatav jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist, ja seda ohtu ei ole

võimalik maandada muul viisil kui kahtlustatava suhtes raskeimat tõkendit kohaldades. Pole alust

arvata, et kahtlustatava ohtlikkus oleks vahi all viibimise ajal märkimisväärselt langenud. Samuti

ei saa järeldada, et vahistamistähtaja pikendamine oleks kahtlustatava suhtes liigselt koormav või

muul viisil tema õigusi põhjendamatult riivav. Ühtlasi asus kohus seisukohale, et aktiivne tõendite

kogumine on jätkunud ka pärast kahtlustatava vahistamist ja senine menetlus on toimunud

põhjendamatute viivitusteta. Tegemist on väga mahuka kriminaalasjaga, kus on üle

10 kahtlustatava ja hulk tõenduslikku materjali. Kohtueelne menetlus on lõppenud, kuid

järelejäänud vahistamistähtaja jooksul ei ole võimalik kriminaalasja kohtusse saatmiseks

vajalikke toiminguid ära teha. Kohtu hinnangul on igati alust arvata, et kohtueelset menetlust on

toimetatud tõhusalt ja seetõttu ei saa menetluse kestust ja vahistamise pikendamist pidada

põhjendamatuks.

3(9)

Vahistamise põhjendatuse kontroll kohtu all andmisel

4. Tartu Maakohtu 3. juuli 2017. a määrusega anti teiste isikute hulgas üldmenetluses kohtu alla

V. Prištšepov, keda süüdistatakse KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemises. Sama määrusega otsustas maakohus kohaldada V. Prištšepovi suhtes jätkuvalt

tõkendina vahistamist, kuna esinevad KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamise alused.

Kohtulikuks arutamiseks määras maakohus kokku 10 päeva ajavahemikus 27. novembrist kuni

14. detsembrini 2017.

5. Määruse põhiosas viitas maakohus kohtueelses menetluses tehtud määrustele V. Prištšepovi

vahistamise ja tema vahistamise tähtaja pikendamise kohta. Ühtlasi sedastas kohus, et tulenevalt

narkokuritegude iseärasustest on alus arvata, et narkomüügi ahelasse sattunud isikut ei jäeta rahule

ja vabaduses võib ta jätkata nii uute kuritegude toimepanemist kui ka end kriminaalmenetluse eest

varjama hakata. Samuti on tõenäoline, et sellised isikud hakkavad mõjutama tunnistajaid.

Lähtuvalt eeltoodust on põhjendatud V. Prištšepovile jätkuvalt kohaldada tõkendina vahistamist

kriminaalmenetluse tagamiseks.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Maakohtu 3. juuli 2017. a määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatav V. Prištšepov,

kes taotleb enda vahi alt vabastamist.

7. Määruskaebuse esitaja väljendab esmalt arusaamatust, miks teda vahi all peetakse, kuna ta ei ole

midagi märkimisväärset ebaseaduslikku teinud. Ta on üksnes aeg-ajalt narkootikume tarbinud ja

teeb seda vabanedes tõenäoliselt ka edaspidi, sest tema jaoks on narkootikumideta olla piin. Ta

näeb narkootikume ka unes. Süüdistatav on enda hinnangul vähem süüdi, kui mitmed teised

isikud, kes on käesolevas kriminaalasjas tunnistajad. Tõendid süüdistatava hinnangul tema süüd

ei kinnita.

8. Süüdistatava väitel on ta viie aasta jooksul järginud kriminaalhoolduse nõudeid. Ta palub

asendada vahistamine elukohast lahkumise keeluga. Kõik viimased karistused on saadud teiste

isikute süül. V. Prištšepovi arvates oleks ta menetleja sekkumiseta narkootilise aine tarbimise tõttu

juba surnud, sest tal ei ole selles ühiskonnas kohta. Vanglas on ta kosunud ja tarbimine „kuni teise

ilma saamiseni“ on palju keerulisem. Kaebaja väitel vihkab ta „ebaõiget ühiskonda“ ja sellise

olukorra jätkumisel peab keegi lõpuks vastutama.

9. Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib süüdistatav, et tema süü ei ole nii suur, nagu väidetakse,

mistõttu ta palub end kuni kohtuistungini vabastada. Ta on varem järginud nõuetekohaselt

kriminaalhoolduse reegleid. Süüdistatav kordab, et tema süü seisneb vaid narkootilise aine

tarbimises, mida ta jääb tegema elu lõpuni, kuna ta ei suuda selleta olla. Korteris, kust leiti suur

kogus narkootilist ainet, viibis ta juhuslikult ja tema pole süüdistuses kirjeldatud narkootikumide

käitlemisega seotud. Oma sotsiaalse tausta tõttu on ta sunnitud suhtlema isikutega, kes puutuvad

kokku narkootikumidega. Kuna talle ei avata pangakontot, saab ta töötada vaid n-ö mustalt, mis

senimaani on lõppenud alati sellega, et tööandja jätab palga maksmata.

10. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.

4(9)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

11. Kolleegium juhib esmalt tähelepanu sellele, et Tartu Maakohtu 3. juuli 2017. a määruse

vaidlustamisviide on eksitav. Selles märgitu kohaselt ei ole määrus edasikaevatav. Iseenesest on

õige, et KrMS § 385 p 16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtu alla andmise määruse peale.

Osutatud edasikaebepiirang ei hõlma aga kõiki maakohtu otsustusi, mis võivad KrMS § 263

kohaselt kohtu alla andmise määruses sisalduda. Nii on Riigikohus selgitanud, et süüdistatava

suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta tehtav otsustus

KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud ei ole, kuna osutatud küsimuse

lahendus

ei

kujuta

endast

süüdistatava

kohtu

alla

andmise

eeldust

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi (RKKK) 30. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 17). Süüdistatava

kohtu alla andmisel tema tõkendi muutmata jätmise vaidlustamise välistas varem

KrMS § 385 p 6, kuid alates 1. septembrist 2016 see säte enam ei kehti. Järelikult pole süüdistatava

suhtes kohtueelsel uurimisel kohaldatud tõkendi muutmata jätmise otsustuse vaidlustamine alates

nimetatud kuupäevast enam välistatud (RKKK 23.02.2017 nr 3-1-1-118-16, p 16).

12. Eeltoodust tulenevalt pidanuks ka Tartu Maakohus oma 3. juuli 2017. a määruse

vaidlustamisviites muu hulgas märkima, et määruses tehtud otsustus jätta süüdistatava(te)le

kohaldatud tõkend muutmata on määruskaebe korras vaidlustatav, ja selgitama lühidalt

määruskaebuse esitamise korda.

13. Maakohtu eelnevalt kirjeldatud viga vaidlustamisviite formuleerimisel võiks vähemalt teatud

juhtudel olla käsitatav kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena (KrMS § 172 lg 2 p 2), mis

annaks aluse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Käesoleval juhul vajadust

kaebetähtaja ennistamiseks aga pole, sest V. Prištšepovi määruskaebus on tähtaegne.

14. Lisaks osutab kolleegium puudustele Tartu Maakohtu töökorralduses. Nimelt edastas maakohus

V. Prištšepovi 10. juulil 2017 esitatud määruskaebuse ringkonnakohtule alles 9. augustiks 2017

ehk ligikaudu kuu aega hiljem. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist lubamatult pika

viivitusega, mida tuleb edaspidi vältida.

II

15. Järgnevalt käsitleb kolleegium maakohtu poolt V. Prištšepovi kohtu alla andmisel tehtud otsustust

jätta selle süüdistatava suhtes tõkend vahistamine muutmata.

(A)

16. Kolleegiumi hinnangul tuleb põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamise esmase eeltingimuse

olemasolu jaatada.

17. V. Prištšepov on antud üldmenetluses kohtu alla süüdistatuna KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

kokkuvõtlikult selles, et tema, olles varem karistatud narkootikumidega seotud kuriteo eest, käitles

ajavahemikus 2016. a detsembrist kuni 24. jaanuarini 2017 koos ühe kaassüüdistatavaga vähemalt

667,42 grammi amfetamiini. Muu hulgas süüdistatakse V. Prištšepovi selle narkootilise aine

müümises mitmele isikule.

18. Riigikohus on leidnud, et asja arutav kohtukoosseis ei tutvu üldmenetluses kohtu alla andmise

staadiumis kriminaaltoimikuga, mistõttu ei saa ta tõkendiga seotud küsimuste lahendamisel

kontrollida tõendipõhiselt väiteid, mis seonduvad süüdistuse sisuga. Isiku kohtu alla andmisel

5(9)

prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse piisavat

põhjendatust. (RKKK 12.11.2014 nr 3-1-1-69-14, p 10.2) Seega ei saa maakohtule ette heita, et ta

ei käsitlenud V. Prištšepovi vahi alla jättes tõendipõhiselt kuriteokahtluse põhjendatust. Kui

kriminaalasja üldmenetluses lahendav kohtunik asuks enne kohtulikku arutamist tõkendi

küsimuse otsustamisel kriminaaltoimikus olevatele tõenditele tuginedes üksikasjalikult

kuriteokahtluse vettpidavust analüüsima, jääks kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 4. jaos

sätestatud tõendite esitamise ja vastuvõtmise reeglite (nn kahe toimiku süsteemi) eesmärk suurel

määral saavutamata. Samuti saaks kõnealuses olukorras riivatud kohtu erapooletuse nõue, sest

maakohus peaks enne süüküsimuse otsustamisele asumist andma sisulise tõendipõhise

eelhinnangu süüdistuses kirjeldatud kuriteokahtluse põhjendatusele. Eelmärgitu oleks muu hulgas

vastuolus ka KrMS § 49 lg 1 p 2 eesmärgiga. Siiski ei välista seadus täielikult võimalust, et kohus

tutvub eelmenetluses mh tõkendi küsimuse lahendamisel kriminaaltoimiku materjalidega

(vt KrMS § 258 lg 3). Käesoleval juhul pole aga ilmnenud selliseid – pigem erandlikke –

asjaolusid, mis eeldanuks maakohtult kohtu alla andmise staadiumis kriminaaltoimikuga

tutvumist.

19. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu süüdistusaktist selliseid aspekte, mis seaksid V. Prištšepovi

kuriteokahtluse põhjendatuse ilmse kahtluse alla (nt võiks see olla nii, kui süüdistuses kirjeldatud

tegu ei vastaks ühegi kuriteokoosseisu tunnustele). Lisaks saab arvesse võtta sedagi, et

V. Prištšepovi kohtueelses menetluses vahi alla võttes ja vahistamistähtaega pikendades tutvusid

eeluurimiskohtunikud korduvalt kriminaalasjas kogutud tõenditega ja leidsid nende alusel, et

kuriteokahtlus V. Prištšepovi suhtes on põhjendatud.

(B)

20. Kui kuriteokahtluse põhjendatust saab kohus süüdistatava kohtu alla andmisel tõkendi küsimust

lahendades hinnata vaid piiratud ulatuses (vt käesoleva määruse punktid 17–18), siis

vahistamisaluse (jätkuvat) olemasolu tuleb kohtul kontrollida üldises korras, sh vajadusel

(kriminaaltoimiku välistele) tõenditele tuginedes (RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.2). Ühtlasi peab

kohus hindama, kas süüdistatava jätkuv vahi all hoidmine ei riiva – vaatamata vahistamisaluse

olemasolule – ebaproportsionaalselt süüdistatava õigust vabadusele ega riku Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg-st 3 tulenevaid nõudeid. On lubamatu, kui

kohus piirdub kohtu alla andmisel süüdistatavat vahi alla jättes vaid üldsõnalise märkusega, et

kohtueelses menetluses tehtud vahistamismääruses on vahistamisalus tuvastatud ja kohtu arvates

pole see ära langenud.

21. Siinkohal osutab kolleegium Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt vahistamisaluse kaal aja

jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt

isiku vabaduspõhiõigust, tuleb arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui

aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja

piiresse, sõltumata vahistamisaluse olemasolust. Märgitust tulenevalt ei piisa selleks, et

kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine süüdistatava kohtu alla andmisel

muutmata jätta, üldjuhul pelgalt sellest, kui kohtueelses menetluses on tuvastatud vahistamisaluse

olemasolu ja kohtu alla andmisel ei esitata kohtule andmeid vahistamisaluse äralangemise kohta.

Kohus peab hindama ka menetluse senist käiku ja seda, kas vahistamisaluse toime kaalub jätkuvalt

üles vahistamisega kaasneva põhiõiguste riive. Selle nõude järgimine on seda olulisem, mida

pikem aeg on isiku vahi alla võtmisest möödunud. (RKKKm 31.03.2016 nr 3-1-1-23-16, p 42)

22. V. Prištšepovi vahi alla jätmisel ei ole maakohus piisaval määral järginud eeltoodud nõuetest

tulenevat põhistamiskohustust. Kohus piirdus vahistamisaluse sedastamisel järgmise tõdemusega:

„Tulenevalt narkokuritegude iseärasustest on alus arvata narkomüügi ahelasse sattunud isikut ei

6(9)

jäeta rahule ning vabaduses võib ta seepärast jätkata uute kuritegude toimepanekut kui ka end

kriminaalmenetluse eest varjama hakata. Samuti on tõenäoline, et sellised isikud ka tunnistajaid

mõjutama hakkavad. Lähtuvalt eeltoodust on põhjendatud […] Valeri Prištšepovile jätkuvalt

kohaldada tõkendina vahistamist kriminaalmenetluse tagamiseks, nende puhul esinevad jätkuvalt

KrMS § 130 lg. 2 toodud vahistamise alused.“

23. Kohtupraktika kohaselt ei saa vahistamisaluse tuvastamisel piirduda üldist laadi arutluste ega

standardsete formuleeringutega (vt nt RKKKm 01.02.2016 nr 3-1-1-105-11, p 12). Praegusel

juhul on aga maakohus suuresti just selliselt toiminud, tuletades vaid üldisest väitest, et

narkomüügi-ahelasse sattunud isikuid ei jäeta rahule, järelduse, mille kohaselt võib V. Prištšepov

hakata vabaduses nii uusi kuritegusid toime panema kui ka end kriminaalmenetluse eest varjama.

24. Iseäranis raske on mõista, kuidas jõudis kohus järelduseni, et V. Prištšepov võib hakata vabaduses

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma ja tunnistajaid mõjutama. Nimelt asus eeluurimiskohtunik

V. Prištšepovi kohtueelses menetluses vahi alla võttes otsesõnu (põhistatud) seisukohale, et

konkreetset pakkumineku ohtu V. Prištšepovi puhul ei ole ja sel alusel teda vahistada ei saa

(vt käesoleva määruse punkt 1). Ka nendes määrustes, millega maakohus pikendas kahtlustatava

vahistamistähtaega kohtueelses menetluses, pole sedastatud, et V. Prištšepov võiks hakata

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Seevastu V. Prištšepovi kohtu alla andes leidis maakohus,

et süüdistatav võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Oma sellise

järelduse kinnituseks ei osutanud kohus aga ühelegi konkreetsele – V. Prištšepovi isiku või

kriminaalasja isepäraga seotud – faktile, mis võiks kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu

kinnitada

ja

muudaks

mõistetavaks,

miks

kriminaalasja

arutav

kohtunik

erinevalt

eeluurimiskohtunikust pidas V. Prištšepovi pakkuminekut tõenäoliseks. Muu hulgas ei ole

käsitletud V. Prištšepovi käitumist varasemates kriminaalmenetlustes ega tema sotsiaalseid

sidemeid või elukorraldusest tulenevaid põhjusi, mis soodustaksid pakkuminekut (või siis

räägiksid hoopis selle ohu vastu). Mõistetavalt ei saa peaaegu mitte kunagi välistada võimalust, et

süüdistatav võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma. Selline abstraktne oht pole aga

isiku vahistamiseks piisav. Samuti ei näe kehtiv kriminaalmenetlusõigus ette võimalust isiku

vahistamiseks ainuüksi kuriteo raskuse tõttu (RKKKm 11.12.2006 nr 3-1-1-103-06, p 12).

25. Lisaks on maakohtu 3. juuli 2017. a määruses esmakordselt viidatud tunnistajate mõjutamise

ohule, kuid ka seejuures pole kohus tuginenud konkreetsetele asjaoludele, mis sellisele ohule

osutaksid. Riigikohus on tõdenud, et vahistamiseks võib alust anda näiteks see, kui on olemas

põhjendatud oht, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku

tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata

(KarS § 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe

kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo. Mõne sellise kuriteo toimepanemise ohu

olemasolu tuleb aga vahistamismääruses konkreetselt põhjendada. Mõistetavalt on isik enamasti

huvitatud sellest, et teda kuriteos süüdi ei tunnistataks. Seetõttu ei saa kunagi täielikult välistada

võimalust, et kahtlustatav või süüdistatav võib vabaduses viibides panna toime uusi kuritegusid,

mille eesmärk on takistada kriminaalmenetluses tõe tuvastamist. Selline abstraktne oht ei ole aga

käsitatav uute kuritegude toimepanemise võimalusena KrMS § 130 lg 2 mõttes. Võimalus, et

kahtlustatav või süüdistatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime uusi kuritegusid, on

käsitatav KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalusena üksnes siis, kui saab rääkida

konkreetsetest faktidest, mis muudavad kõnealuse võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks

(nt kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo

toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise

korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju

all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmise vastaste kuritegude eest vmt). Eeltoodud

7(9)

asjaolud peavad olema vahistamismääruses ära näidatud. (RKKKm 12.04.2012 nr 3-1-1-32-12,

p 9.1) Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohus, leides, et V. Prištšepov võib vabanedes asuda

tunnistajaid mõjutama, viidanud ühelegi faktilisele asjaolule, mis osutaks sellise võimaluse

tavapärasest suuremale tõenäosusele. Ka ringkonnakohtul ei ole andmeid, mis kinnitaks kõnealuse

ohu olemasolu.

26. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et maakohtu järeldus, mille kohaselt võib V. Prištšepov

hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma ja/või tunnistajaid mõjutama, on oletuslik

ja paljasõnaline ning tuleb KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel kohtumääruse põhiosast välja jätta.

27. Ka narkootikumide käitlemisega või nende soetamiseks vajaliku vara hankimisega seotud

kuritegude jätkuva toimepanemise ohu kui vahistamisaluse olemasolu on maakohus jätnud kohtu

alla andmise määruses piisavalt põhistamata, rikkudes KrMS § 3051 lg 1 nõudeid. Samas on

kõrgendatud oht, et V. Prištšepov hakkab juba enne käesoleva kriminaalasja lahendamist

kõnealuseid kuritegusid toime panema, kriminaalasja materjalide pinnalt selgelt tuvastatav. Seega

on ringkonnakohtul võimalik maakohtu põhistamisviga kõrvaldada (vt ka RKKK 3-1-1-105-11,

p 17).

28. Riigikohus on selgitanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt

kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on suur. Sellelaadseteks kuritegudeks

on kohtupraktikas loetud ka narkokuriteod. Samuti on kuritegude jätkuva toimepanemise

tõenäosus vältimatult suurem ka nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja

karistatud (RKKKm nr 3-1-1-103-06, p 15). Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuleb võtta

arvesse mh isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid, samuti tema eelnevat

elukäiku (RKKKm 20.05.2008 nr 3-1-1-30-08, p 9). Kuritegude jätkuva toimepanemise oht kui

vahistamisalus tähendab prognoosi, et oletatavasti toimepandud kuritegude uurimiseks alustatud

kriminaalmenetlus ei suuda iseenesest vältida isiku poolt uute kuritegude toimepanemist, kui isiku

vabadust ei piirata (RKKKm 08.12.2009 nr 3-1-1-108-09, p 9). Kuigi kuriteokahtlusega

hõlmatava kuriteo raskus ainuüksi ei ole vahistamisaluseks, pole välistatud konkreetsetele

asjaoludele tuginevad põhjendused, et just kuriteo raskusest tingitult võib isik jätkata kas

samalaadsete

kuritegude

toimepanemist

või

selliste

kuritegude

toimepanemist

(RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.2). Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende

kahtlustatavate puhul, keda on varem süüdi tunnistatud ja karistatud, kuid keda karistused ei ole

suunanud õiguskuulekale käitumisele (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.3). Teatud juhtudel saab ka

ainuüksi kuriteokahtlusega hõlmatavate kuritegude suur hulk ja süstemaatilisus olla aluseks

selliste kuritegude jätkuva toimepanemise prognoosimisele (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.4). Uute

kuritegude toimepanemise ohu kui vahistamisaluse põhjendamisel on aktsepteeritav tugineda muu

hulgas ka sellistele asjaoludele nagu isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki

kuritegusid, samuti kahtlustatava eelnev elukäik. Välistatud pole ka tuginemine faktile, et isiku

suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud

kohtuotsuseni jõutud. (RKKKm nr 3-1-1-32-12, p 9.2)

29. V. Prištšepovi puhul on juba tema vahistamisel kohtueelses menetluses asjakohaselt välja toodud

fakt, et tegemist on varem korduvalt – sh narkokuritegude, aga ka varavastaste kuritegude eest –

karistatud isikuga, kes on ühtlasi ka ise narkootikumide tarvitaja. Käesolevas kriminaalasjas

süüdistatakse teda tervelt 667,42 grammi amfetamiini grupiviisilises käitlemises, sh selle aine

müümises. Amfetamiini puhul loetakse süüdistuse kohaselt suureks koguseks 1,3 grammi, seega

ületab väidetavalt käideldud narkootilise aine kogus suure koguse piirmäära enam kui 500-

kordselt. Seotus sedavõrd suure narkootilise aine koguste käitlemisega koostoimes varasemate

karistustega sarnaste rikkumiste eest viitab kahtlusele, et V. Prištšepovi seotus narkootilise aine

käitlemisega pole juhuslik, vaid väljakujunenud harjumus. V. Prištšepovi väidetav kuritegu on

8(9)

süüdistuse kohaselt toime pandud eelmise kohtuotsusega määratud katseajal. Süüdistatava

määruskaebuses ja tema kirjalikus seisukohas märgitu viitab kujukalt sellele, et V. Prištšepovil on

praegu tugev narkosõltuvus, millest tingitud tahe tarbida narkootikume näib olevat isegi peamine

põhjus, miks süüdistatav soovib vahi alt vabaneda (vt käesoleva määruse punktid 7–9).

Süüdistatav rõhutab korduvalt, et ta ei suuda narkootikumideta olla ja ta näeb neid isegi unes.

Samas kinnitas V. Prištšepov Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2017. a määruses sedastatu kohaselt

vahistamismenetluses kohtule, et kinnipidamisele eelnenud ajal tal töökohta ei olnud.

Süüdistusakti kohaselt piirdub süüdistatava haridus 6 klassiga. Ringkonnakohtule esitatud

kirjalikus seisukohas kirjeldab V. Prištšepov raskusi, mis on tal püsivalt takistanud tööga raha

teenida. Need faktid koostoimes asjaoluga, et pole andmeid süüdistataval märkimisväärse vara

olemasolu kohta, viitavad väga suurele tõenäosusele, et vabanemise korral ei piirduks süüdistatava

tegevus Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse §-s 151 ette nähtud

väärtegude toimepanemisega. Nimelt on põhjust arvata, et hankimaks oma sõltuvuse

rahuldamiseks narkootikume, ei jääks süüdistataval legaalse sissetuleku või muu vara puudumise

tõttu üle teist võimalust, kui hakata panema toime uusi kuritegusid. Tegemist võib olla nii

narkokuritegudega, mille toimepanemise kõrvalt või millest teenitu arvelt saaks süüdistatav

rahuldada ka enda sõltuvust, kui ka varavastaste kuritegudega, teenimaks vara narkootikumide

soetamiseks. Siinkohal tuleb märkida, et süüdistataval on kehtiv karistus mh nii raskendavatel

asjaoludel toime pandud röövimise kui ka kvalifitseeritud varguse eest. Igal juhul annab

süüdistatava määruskaebuse meeleheitlik ja samas agressiivne alatoon alust kartuseks, et

vabaduses ta oma narkosõltuvuse rahuldamiseks vahendeid ei valiks ja karistusseadustikuga

tagatud käitumisreeglitest kinni ei peaks. Seda kinnitavad ka süüdistatava varasemad karistused.

30. Eelmärgitu annab kolleegiumi hinnangul piisava aluse nõustuda maakohtu järeldusega, et

V. Prištšepov võib hakata vabaduses uusi kuritegusid toime panema. Ühtlasi on nii nende

võimalike kuritegude toimepanemise tõenäosus kui ka raskus sedavõrd suur, et V. Prištšepovi vahi

alla jätmist tuleb pidada KrMS § 130 lg 2 vältimatuks (vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.3).

31. Arvestades ühelt poolt käesoleva kriminaalasja küllaltki suurt mahtu, samuti seda, et kohtueelne

menetleja on ilmutanud tõendusteabe kogumisel nõutavat aktiivsust, ja pidades teisalt silmas aega,

mille vältel on V. Prištšepovilt käesolevas menetluses vabadus võetud (alates 24. jaanuarist 2017),

ei ole hetkel alust väita, et süüdistatava vahistamise jätkumine 27. novembril 2017 algava

kohtuliku arutamiseni riivaks tema õigust vabadusele ebaproportsionaalselt. Riigikohus on

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes selgitanud, et ka pikk vahi all pidamine võib olla

EIÕK art 5 lg 3 mõttes põhimõtteliselt õigustatud, kui see johtub ka riigi parima tegutsemise korral

arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest. Nii võib nt mitmeepisoodilise ja suures grupis

toimepandud keeruka kuriteo eeluurimine ja kohtulik arutamine nõuda palju aega, kuid ikkagi

kaalub süüdistatava suhtes vahistamisaluste olemasolu korral avalik huvi tema vahi all pidamiseks

üles süüdistatava vabaduspõhiõiguse. (RKKKm 22.02.2010 nr 3-1-1-110-10, p 16)

32. Neil põhjustel peab ringkonnakohus V. Prištšepovi suhtes tõkendina vahistamise kohaldamist

jätkuvalt õigustatuks, kuna lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele on tema puhul olemas

kõrgendatud oht uute kuritegude toimepanemiseks ja vältimatu vahistamsvajadus, samuti ei ole

V. Prištšepovi vahistamisaeg muutunud (ega lähiajal muutumas) ebaproportsionaalselt pikaks.

III

33. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 3. juuli 2017. a määruse resolutiivosa

muutmata, kuid eemaldab määruse põhiosast maakohtu järelduse, et V. Prištšepov tuleb jätta vahi

alla põhjusel, et ta võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma ja tunnistajaid mõjutama.

9(9)

Samuti täiendab kolleegium maakohtu määruse põhjendusi vahistamisaluse olemasolu kohta

käesoleva määruse põhiosa punktis 29 toodud põhjendusega. Määruskaebus tuleb rahuldada

osaliselt.

34. Andmeid määruskaebemenetluse kulude kohta ega nende hüvitamise taotlust pole

ringkonnakohtule esitatud.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Juhan Sarv

Mati Kartau

Aarne Sarjas