3-15-482/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Ruth Plaks ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. august 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-482

Haldusasi

OÜ Applaford ES Transport & Logistics kaebus

Maksu- ja Tolliameti 28.01.2015 ettekirjutuse nr 12.2-

3/028340-2

tühistamiseks

või

alternatiivselt

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Applaford ES Transport & Logistics,

volitatud esindaja v.adv Vahur Kivistik

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Kristel Uibo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 2. septembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ

Applaford

ES

Transport

&

Logistics

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Applaford ES Transport & Logistics apellatsioonkaebus ning

tühistada Tallinna Halduskohtu 2. septembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-482.

2. Teha haldusasjas nr 3-15-482 uus otsus, millega rahuldada OÜ Applaford ES

Transport & Logistics kaebus ning tühistada Maksu- ja Tolliameti 28.01.2015

ettekirjutus nr 12.2-3/028340-2.

3. Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Applaford ES Transport & Logistics kasuks välja

esimese ja teise astme menetluskulud kokku summas 3500 (kolm tuhat viissada) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.09.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-15-482

2(7)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 28.01.2015 OÜ-le Applaford ES Transport & Logistics

raskeveokimaksu seaduse (RVMS) § 13 lg-te 1 ja 2 ning korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg-te

1 ja 2 alusel ettekirjutuse nr 12.2-3/028340-2 autorongi deklareerimise kohta Maanteeameti

liiklusregistris. Korralduse kohaselt on seisuga 12.01.2015 OÜ Applaford ES Transport &

Logistics jätnud deklareerimata Maanteeameti liiklusregistris äriühingu poolt kasutatavad

autorongid. Ettekirjutusega kohustatakse OÜ-d Applaford ES Transport & Logistics hiljemalt

15.02.2015 deklareerima OÜ Applaford ES Transport & Logistics poolt kasutatavad

autorongid. Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, et ettekirjutuse täitmata jätmisel rakendatakse

sunniraha esimesel korral summas 9600 eurot.

2. OÜ Applaford ES Transport & Logistics esitas 26.02.2015 Tallinna Halduskohtule

kaebuse (täiendatud 22.07.2016) MTA 28.01.2015 ettekirjutuse nr 12.2-3/028340-2

tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kaebaja on registreerinud Maanteeameti liiklusregistris äriühingu omandis ja kasutuses

olevad mootorsõidukid ja haagised vastavalt liiklusseaduse (LS) ning majandus- ja

kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määrusega nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise

registreerimise tingimused ja kord” (määrus nr 19) kehtestatud korrale. Need õigusaktid ei näe

ette autorongi registreerimist. Ettekirjutuses viidatud RVMS § 13 lg-test 1 ja 2 ei tulene

kaebajale kohustust autorongide deklareerimiseks. RVMS ei kohusta maksumaksjat esitama

andmeid pärast 2004. a 20. märtsi liiklusregistris toimunud muudatuste kohta. RVMS § 13 lg

1 sätestab, millised andmed peavad liiklusregistris olema, kuid maksumaksja kohustus neid

andmeid esitada oli vaid kuni 2004. a 20. märtsini. MTA-le andmete esitamise kohustus on

Maanteeametil (RVMS § 9 lg-d 2 ja 3). Seega puudub vastustajal õiguslik alus maksumaksja

kohustamiseks.

Maksumaksja on kohustatud arvutama ja tasuma raskeveokimaksu (RVMS § 5 lg 2). Selleks

eraldi deklaratsiooni ei esitata. Kui maksuhalduril on mingi kahtlus, siis saab selle kahtluse

kõrvaldamiseks või kinnitamiseks alustada kontrollimenetlust. Maksuhalduril on õigus nõuda

maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks teabe ja dokumentide

esitamist, kuid seadusliku aluseta kohustuse panemine on lubamatu ning vastuolus hea

halduse põhimõttega. Kui maksuhaldur leiab, et kaebaja on RVMS § 3 kohaselt

raskeveokimaksu maksjaks, on tal võimalik läbi viia kontrollimenetlus, koguda tõendeid ning

maksude tasumata jätmise korral teha maksuotsus ja määrata tasumisele kuuluv maksusumma.

Raskeveokimaksu tasumata jätmise korral on kaebaja suhtes võimalik rakendada ka

sanktsioone, kuid autorongi Maanteeametile deklareerimata jätmine ei ole karistatav ega

sunniga tagatav.

3-15-482

3(7)

Vaidlusaluse ettekirjutuse andmiseks puudub MTA-l pädevus. Maksukorralduse seaduse

(MKS) § 10 lg 1 kohaselt kontrollib maksuhaldur MKS ja maksuseaduste täitmist, kasutades

talle selleks seadusega antud pädevust. Peale töötamise registreerimise järelevalve ei sätesta

MKS muid registreeringute järelevalveid. MTA viitab ettekirjutuse alusena ebaõigesti KorS §

28 lg-tele 1 ja 2. Kaebajale jääb selgusetuks, milline on antud juhul „oht“ või

„korrarikkumine“. Autorongilt maksab maksu veoki omanik. Kuigi formaalselt on tegemist

omandilt võetava maksuga, on sisuliselt maksu eesmärk võtta auto kasutajatelt tasu maanteede

kasutamise eest. Antud olukord on käsitatav maksuhalduri omavolina. Haldusakt tuleb

tühistada ainuüksi motiveerimatuse tõttu.

3. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud ettekirjutus on

õiguspärane, antud kehtiva õiguse alusel ja kooskõlas sellega.

Rahandusministri 19.12.2008 määrusega nr 51 kehtestatud “Riiklike maksude maksuhalduri

poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise, tasumise ja tagastamise kord” § 2

lg 2 kohaselt kannab raskeveokimaksu kohustuse isiku nimel maksuarvestusse maksuhaldur.

RVMS § 9 lg 1 kohaselt on raskeveokimaksu maksuhaldur MTA.

Vaidlustatud maksuhalduri haldusaktis on viidatud RVMS §-le 13. RVMS § 13 lg 1 p 5

kohaselt peavad liiklusregistris olema raskeveoki kohta muu hulgas autorongi koosseisus

üheaegselt kasutatavate haagiste telgede arv ja nimetatud haagiste suurim mass. RVMS § 13

lg 2 järgi, kui osa sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud andmetest liiklusregistris puudub, on

maksumaksja kohustatud nende registrisse kandmiseks pöörduma Maanteeameti kohalikku

asutusse hiljemalt 2004. aasta 20. märtsiks. RVMS rakendussätted ei kehtesta maksumaksjale

iseseisvat autorongiga seotud andmete Maanteeameti liiklusregistrile esitamise kohustust, vaid

kehtestasid õigusliku regulatsiooni muutumise korral rakendussätetes ajutised, kindlal tähtajal

kehtivad sätted seniselt õiguslikult regulatsioonilt uuele üleminekuks. Seadusandja on sellega

täpsustanud, et maksumaksja on kohustatud andmete registrisse kandmiseks pöörduma

Maanteeameti kohalikku asutusse hiljemalt 2004. aasta 20. märtsiks.

Vastustaja nõustub, et on haldusakti andmise õigusliku alusena ekslikult viidanud RVMS § 13

lg-tele 1 ja 2. Samas on Riigikohus oma lahendites nr 3-3-1-33-07, 3-3-1-49-08 ja 3-3-1-57-13

märkinud, et ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei

pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on

olemas. Ka lahendis nr 3-3-1-46-11 on Riigikohus pidanud võimalikuks kontrollida

vaidlustatud haldusakti olukorras, kus haldusaktis on tehtud ekslik viide, kuid asjakohane

regulatsioon on olemas olnud.

Maksuhaldur on vaidlustatud haldusaktis muu hulgas viidanud RVMS § 1 p-le 2, mis sätestab

maksuobjekti ning RVMS § 2 lg 1 p-le 2, millega kehtestati autorongi koosseisus üheaegselt

kasutatavate haagiste telgede arvu ja nimetatud haagiste suurima massi Maanteeameti

liiklusregistrile esitamise kohustus. Seega on asjakohane regulatsioon olemas ning

maksuhaldur on õigesti leidnud, et kaebajal kui maksumaksjal on autorongiga seonduvate

andmete Maanteeameti liiklusregistrile esitamise kohustus. Kuna kaebaja ei ole esitanud

vastuväiteid autorongi kasutamisele ega seda fakti vaidlustanud, siis kaebaja ei ole seadnud

kahtluse alla maksuõigussuhte tekkimist tema ja riigi vahel. Maksuhaldur on lõppkokkuvõttes

õigesti leidnud, et kaebaja on rikkunud RVMS-s sätestatud kohustust.

Raskeveokimaksu administreerimise süsteem on üles ehitatud selliselt, et maksumaksja on

kohustatud esitama autorongiga seonduvad andmed Maanteeametile, kes omakorda esitab

need andmed maksuhaldurile, kes kannab raskeveokimaksu kohustuse isiku nimel

maksuarvestusse. Autorongiga seonduvate, st maksunduslikult oluliste andmete esitamata

jätmine takistab tõhusat riiklikku järelevalvet raskeveokimaksu administreerimisel, sest

3-15-482

4(7)

maksuhalduril puuduvad autorongiga seonduvad andmed, millest tulenevalt ei saa

maksuhaldur tõhusalt raskeveokimaksu kohustust maksumaksja nimel maksuarvestusse kanda

ning tõhusalt maksuvõlga sisse nõuda.

RVMS § 9 lg 1 järgi on raskeveokimaksu maksuhaldur MTA ning MKS § 10 lg 2 p-d 1-4

sätestavad maksuhalduri ülesanded maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrollimisel.

Kuna

maksuhalduril

on

õigus

kontrollida

maksumaksja

maksuarvestuse

õigsust,

maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, MKS-st tuleneb

maksuhalduri üldine kontrollipädevus ning maksuhalduril on õigus tuvastada maksuõigussuhe

ja tegeliku maksukohustuse suurus ning maksuseaduse rikkumine, siis on maksuhalduril, kes

on tuvastanud, et maksumaksja kasutab autoronge ettevõtluses ning ei ole autorongiga seotud

andmeid Maanteeameti liiklusregistrile esitanud (s.t on rikkunud RVMS-s sätestatud

kohustust), õigus kohustada maksumaksjat esitama korrektse maksustamise tagamiseks

autorongiga seonduvaid andmeid Maanteeameti liiklusregistrile. Teistel haldusasutustel

puudub õigus teostada riiklikku järelevalvet raskeveokimaksu tasumise õigsuse üle.

Maksuhalduri üldise kontrollipädevusega ja RVMS rikkumise tuvastamise õigusega kaasneb

ka pädevus kohustada haldusaktiga RVMS rikkumist kõrvaldama. Kuna kaebaja jätkuvalt

rikkus autorongiga seotud andmete Maanteeameti liiklusregistrile esitamise kohustust, siis

võis maksuhaldur kohustada kaebajat rikkumise lõpetamiseks esitama autorongiga seotud

andmed Maanteeameti liiklusregistrile.

4. Tallinna Halduskohus jättis 02.09.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Kohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, et RVMS § 13 lg 1 on puhtal kujul üleminekusäte ja

sellest ei saa tuleneda kaebaja kohustust esitada ka pärast 20.03.2004 (RVMS § 13 lg 2)

RVMS § 13 lg 1 p-s 5 toodud andmeid tema poolt kasutatavate autorongide kohta. RVMS §

13 lg 1 sätestab selgesõnaliselt andmed, mis peavad olema liiklusregistris raskeveoki kohta ja

sellest sättest ega ka ülejäänud RVMS § 13 lõigete sõnastusest ei ole võimalik grammatiliselt

ja eesmärgipäraselt tõlgendades välja lugeda, et neid andmeid oleks soovitud käsitleda

ühekordselt esitatavate andmetena. RVMS § 13 tekstist ja mõttest tulenevalt on üheselt selge,

et need on andmed, mis peavad sisalduma seadusest tulenevalt kogu edasise aja

liiklusregistris. Ka määruse nr 19 § 3 lg 1 sõnastusest tuleneb üheselt, et

(liiklus)registritoiminguid võib teostada ka muude õigusaktide kui LS ja määruse nr 19 alusel.

Kuna RVMS on eriseadus LS suhtes, siis täiendavad selles ettenähtud andmed LS ja selle

alusel vastu võetud õigusaktide järgi liiklusregistris sisalduma pidavaid andmeid. Eeltoodust

tulenevalt oli ja on kaebajal kohustus vastavad andmed seaduses sätestatud korras

liiklusregistrile esitada. Kaebaja väide, et see kohustus ei ole talle arusaadav, on

ennastõigustav. Kohustus avaldada andmed oma autorongide kohta on üheselt ja arusaadavalt

sätestatud RVMS § 2 lg 1 p-s 2.

Kohus nõustub vastustajaga, et autorongide kohta nõutavate andmete esitamata jätmine

kujutab endast korrarikkumist KorS § 5 lg 1 tähenduses, sest sellega ohustatakse avalikku

korda, jättes täitmata kohustuslikud õigusnormid. RVMS § 9 lg 1 kohaselt oli raskeveoki

maksu maksuhaldur MTA õigustatud ja pädev oma üldise kontrollipädevuse piires ning

lähtudes KorS § 6 lg-s 1 ja § 28 lg-tes 1-3 toodud volitustest tegema kaebajale ettekirjutuse ja

hoiatama haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses

ettenähtud tähtaja jooksul. Samuti jäi ettekirjutuses tehtud hoiatus sunniraha maksimaalse

suuruse osas seaduses sätestatud piiridesse.

3-15-482

5(7)

Autorongide andmete registreerimist puudutavad nõuded tulenevad otseselt ja eelkõige

RVMS-st ja nende eesmärk on tagada raskeveokimaksu laekumine, mille kogumise ja

kontrolli pädevus on antud MTA-le. Seega on igati põhjendatud käsitleda selleks vajalike

ettekirjutuste

tegemise

õigust

liiklusregistri

kannete

osas

vastustaja

„kaasneva“

järelevalvepädevusena, kuigi see ei ole MKS-s ega RVMS-s täpselt sõnastatud sarnaselt

kaebaja poolt viidatud töötamise registreerimise järelevalve osas.

Kuigi andmete esitamise kohustus ei tulenenud käesoleval juhul ettekirjutuses viidatud RVMS

§ 13 lg-test 1 ja 2, tulenes see otseselt RVMS § 2 lg 1 p-st 2. Vastustaja on viidanud õigesti

Riigikohtu praktikale, millest tulenevalt on ekslikult haldusakti andmise valele õiguslikule

alusele viitamine küll puudus, kuid see ei too vältimatult kaasa akti tühistamist, kui

asjakohane regulatsioon on olemas. Praegusel juhul on asjakohane regulatsioon vaieldamatult

olemas ja ekslik viide teisele õigusnormile (antud juhul sarnase sisuga rakenduslikule

õigusnormile) ei too kaasa vaidlustatud haldusakti tühistamist.

Kaebaja väited ettekirjutuse põhjendamatuse ja motiveerimatuse kohta on otsitud.

Ettekirjutuses on toodud üheselt arusaadavad selgitused ja faktiline alus, mis põhjustel on see

tehtud ja viited seadustele, mille alusel see tehakse. Samuti ei ole selles määratud tähtaeg

ebaproportsionaalselt väike või tehtud sunniraha hoiatus ülemmäära suhtes vastuolus

seadusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. OÜ Applaford ES Transport & Logistics palub apellatsioonkaebuses tühistada

Tallinna Halduskohtu 02.09.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning

mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud.

Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga RVMS § 13 tõlgenduse osas. RVMS jõustus

01.01.2003 ning RVMS §-s 13 on toodud rakendussätted, mis oma olemuselt on ülemineku

regulatsioon seaduse jõustumisest alates. RVMS § 13 lg 1 nimetab andmed, mis peavad

liiklusregistris olema raskeveoki kohta. Samas LS § 76 lg 3 ütleb, et registreerimisele kuulub

Eestis alaliselt elava, Eestis elamisloa saanud füüsilise ja Eestis registreeritud juriidilise isiku

Eestis kasutusele võetav mootorsõiduk või selle haagis. Seega ei saa väita, et

maksukohustuslasel on kohustus esitada liiklusregistrisse RVMS § 13 lg-s 1 nimetatud

andmed. RVMS ja LS ei ole omavahel kooskõlas, mistõttu puudub õigusselgus. Ükski Eesti

Vabariigis kehtivatest õigusaktidest ei näe ette autorongi registreerimist. Asjaolust, et

seadusandja nimetab veokit koos haagistega autorongiks, ei tulene üheselt mõistetavat

kohustust „autorong“ registreerida. Liiklusregistris peavad olema registreeritud veoauto ja

haagised (RVMS § 1 p 2).

Haagiseid eraldi ei maksustata. Kui haagiseid kavatsetakse kasutada, tekib maksukohustus.

Kui maksuhaldur leiab, et kaebaja on RVMS § 3 kohaselt raskeveokimaksu maksjaks, on tal

võimalik läbi viia kontrollimenetlus, koguda tõendeid ning maksude tasumata jätmise korral

teha maksuotsus ja määrata maksusumma. Raskeveokimaksu tasumata jätmise korral on

kaebaja suhtes võimalik rakendada ka sanktsiooni, kuid autorongi Maanteeametile

deklareerimata jätmine ei ole karistatav ega sunniga tagatav. Selleks eraldi deklaratsiooni ei

esitata. Andmete esitamise kohustus MTA-le on Maanteeametil (RVMS § 9 lg-d 2 ja 3).

Maksumaksjal puudub seadusest tulenev kohustus autorongi liiklusregistrisse kandmiseks

MTA ettekirjutuse alusel. RVMS kohaselt on maksumaksja kohustatud arvutama ja tasuma

raskeveokimaksu, kuid Maanteeamet on kohustatud esitama vastavad andmed MTA-le.

3-15-482

6(7)

Vaidlusaluse ettekirjutuse andmiseks puudub MTA-l pädevus. Ettekirjutuses puudub

õigusliku ja faktilise aluse omavaheline loogiline seostamine, mistõttu on ettekirjutus

motiveerimata ning ebaselge.

Maksuhaldur viitab ettekirjutuse alusena ebaõigesti KorS § 28 lg-tele 1 ja 2. Sellise

ettekirjutuse andmiseks puudub MTA-l pädevus. On arusaamatu, kuidas on antud juhul

Maanteeametile autorongi deklareerimise kohustus seotud „ohu“ või „korrarikkumisega“.

Maksuhaldur saab kohustada isikut vaid juhul, kui selleks on isikule pandud seadusest tulenev

kohustus.

6. Maksu- ja Tolliamet palus kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda, jäädes oma varasemalt esitatud seisukohtadele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb tühistada

materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtu põhjendused on alljärgnevad.

8. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega osas, mis puudutavad RVMS § 13

lg-le 1 antud tõlgendust ning isiku kohustust kanda andmed autorongide kohta

liiklusregistrisse. Samuti on õige halduskohtu väljendatud seisukoht LS ning RVMS kui

eriseaduse vahekorrast. RVMS § 13 lg-s 1 sätestatud andmeid autorongide kohta ei ole

võimalik käsitada ühekordselt esitatavate andmetena. RVMS § 13 tekstist ja seaduse

eesmärgist ning mõttest tulenevalt peavad RVMS § 13 lg-s 1 sätestatud andmed sisalduma

liiklusregistris ka pärast 2004. a 20. märtsi (RVMS § 13 lg 2). Kohustus avaldada andmed

autorongide kohta tuleneb RVMS § 2 lg 1 p-st 2 (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2017

määrus haldusasjas nr 3-17-841, p 13). RVMS on eriseadus LS suhtes. Sellest tulenevalt

täiendavad RVMS-s sätestatud andmed LS ja selle alusel vastu võetud õigusaktide järgi

liiklusregistris sisalduma pidavaid andmeid ning vastuolu õigusaktides ei esine.

9. Õige on aga apellandi seisukoht, et MTA-l puudub riikliku järelevalve ja sunni

kohaldamise (konkreetsel juhul vaidlustatud ettekirjutuse andmise) pädevus, kui isik ei täida

RVMS § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud kohustust § 13 lg-s 1 ette nähtud andmete liiklusregistrile

esitamiseks. Selline pädevus ei saa MTA-le tuleneda ei KorS § 28 lg-st 1 (isegi kui asuda

seisukohale, et andmete registrile edastamata jätmine on avaliku korra rikkumine KorS

tähenduses) ega maksuhalduri üldjärelevalvepädevusest MKS § 10 lg 2 alusel. KorS § 28 lg 1

kohaselt on ettekirjutuse ja haldussunnivahendi kohaldamise õigus pädeval korrakaitseorganil.

Vastavalt KorS § 6 lg-le 1 on korrakaitseorgan seaduse või määrusega riikliku järelevalve

ülesannet täitma volitatud asutus, kogu või isik. MTA-le ei ole ühegi õigusaktiga pandud

riikliku järelevalve pädevust autorongide liiklusregistris registreerimise kohustuse täitmise

üle, erinevalt nt töötamise registreerimise kohustuse täitmisest, mis on MTA järelevalve

pädevusena konkreetselt sätestatud MKS § 10 lg 2 p-s 5 ning §-s 251 jj. Riikliku järelevalve

kohustust konkreetses valdkonnas ei saa tuletada maksuhalduri üldjärelevalvepädevusest.

Riigikohus on 28.10.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-46-14 osutanud, et regulatsiooni ja

volitusnormide

üksikasjalikkuse

astme

määrab

ära

reguleeritav

valdkond.

Mida

intensiivsemalt piiravad sätestatud meetmed põhiõigusi, seda üksikasjalikum peab olema

volitusnorm. Intensiivsemate riivete korral laieneb eeltoodu ka menetlusnormidele (p 11).

Suures mahus andmete esitamiseks ettekirjutuse tegemisel 9600-eurose sunniraha määramise

hoiatusega peab riikliku järelevalve teostamiseks olema vastav pädevusnorm konkreetselt

sätestatud seaduses, sest riive isiku ettevõtlusvabadusele on intensiivne.

3-15-482

7(7)

10. Liiklusregistri pidamise põhimääruse (Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määrus nr 75) § 9

kohaselt ei ole liiklusregistri andmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti.

Autorongide kohta esitatavad andmed omavad liiklusregistris õiguslikku tähendust RVMS § 9

lg-st 2 tulenevalt, kuna maksuhaldur kontrollib raskeveokimaksu tasumist Maanteeameti poolt

MTA-le edastatavate liiklusregistri andmete alusel. MTA riikliku järelevalve pädevus

autorongide liiklusregistris registreerimise kohustuse täitmise üle peaks tulenema kas RVMS

või MKS sätetest, kuid sellist pädevust neist seadustest ega ka ühestki teisest õigusaktist

maksuhaldurile ei tulene. Järelikult on MTA andnud vaidlustatud ettekirjutuse pädevust

ületades ja õigusvastane ettekirjutus tuleb tühistada ning apellatsioonkaebus rahuldada.

11. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Et

ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab

kaebuse ja tühistab vaidlustatud ettekirjutuse, tuleb MTA-lt mõista kaebaja kasuks välja

viimase poolt esimese ja taise astme kohtus kantud põhjendatud menetluskulud. Kaebaja on

taotlenud esimese astme kohtus menetluskulude väljamõistmist kokku summas 4503 eurot ja

16 senti (tl 83-93) ning teise astme menetluses 1149 eurot (tl 124-130), kokku 5652 eurot ja

16 senti. Menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud, kuid ringkonnakohtu

hinnangul on menetluskulude suurus selgelt ülepaisutatud, võrreldes sarnase raskusastme ja

kestusega haldusasjade menetluskuludega. Ringkonnakohus peab põhjendatud ja vajalikeks

menetluskuludeks kahes kohtuastmes kokku summat 3500 eurot, mis tuleb kaebaja kasuks

vastustajalt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)