1-17-113/60 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise kuupäev ja

koht

10. august 2017, Tartu

Kohtuasja number

1-17-113

Kohtukoosseis

Juhan Sarv, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Kertu Kuusik

Kohtuasi

Süüdistatav

Heinar

Kooviti

(isikukood

39401014926)

vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 12. juuli 2017. a määrus Heinar Kooviti

vahistamise kohta

Määruskaebuse esitaja

Heinar Kooviti kaitsja Monica Meristo-Dmitrijev

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Irina Karo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

8. august 2017, suuline menetlus

Istungil osalenud isikud

Määruskaebemenetluse pooled kohtuistungile ei ilmunud

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 12. juuli 2017. a määrus osas, millega maakohus ei määranud

kindlaks Heinar Kooviti vahistamise lõpptähtpäeva.

2. Teha tühistatud osas uus otsustus, määrates, et Heinar Koovit vahistatakse kuni

31. oktoobrini 2017.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 12. juuli 2017. a määrus muutmata, kuid muuta

kohtumääruse põhiosa, jättes sellest välja järelduse, et Heinar Koovit tuleb vahistada mh

seetõttu, et ta võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdistatava advokaadist kaitsja esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

2(12)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vahistamistaotlusele eelnenud menetlus

1. Viru Maakohtu 28. veebruari 2017. a määrusega anti Heinar Koovit, kes samal ajal kandis

varasema kohtuotsusega mõistetud vangistust, käesolevas kriminaalasjas kohtu alla süüdistatuna

karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kohtu alla

andmise määruses märgiti, et H. Kooviti suhtes tõkendit ei kohaldata. Kriminaalasja arutamise

ajaks määras maakohus 24.–25. aprilli 2017.

2. 24. aprillil 2017 alanud kohtuistungi lükkas maakohus edasi.

3. 11. mai 2017. a korraldaval istungil esitas prokuratuur muudetud süüdistuse, kvalifitseerides

H. Koovitile etteheidetava teo ümber KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi. Ühtlasi taotles

prokuratuur rahvakohtunike kaasamist. Süüdistuse muutmist põhjendas prokuratuur asjas

nr 3-1-1-111-16 tehtud Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohtadega.

4. Muudetud süüdistuse kohaselt seisnes H. Kooviti tegu kokkuvõtlikult selles, et tema, viibides

kinnipeetavana Viru Vanglas, ründas 1. detsembril 2015 kaaskinnipeetavat. H. Koovit haaras

sõnadega „Sa ei jäta mulle muud võimalust“ vasaku käega kannatanul selja tagant kõrist kinni ja

lõi istuvat kannatanut korduvalt tuvastamata noakujulise lapiku otsaga terava metallesemega

roiete aluse ja rindkorvi piirkondadesse. Kannatanu koos talle naaberkambrist appi tulnud

isikutega lükkasid H. Kooviti kannatanust eemale ja takistasid kuriteo lõpuleviimist. H. Kooviti

tegevuse tagajärjel sai kannatanu tervisekahjustuse ehk vähemalt kolm veritsevat torke-lõikehaava

ja kriimustused rindkere ja kõhuvööndi piirkonnas. H. Kooviti valitud kuriteovahend ja teo

toimepanemise tehiolud viitavad süüdistuse kohaselt aga sellele, et H. Kooviti tegevus oli

suunatud kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele.

5. Samal korraldaval istungil määras maakohus kohtuliku arutamise ajaks 27.–30. juuni 2017.

6. 13. juunil 2017 saatis prokuratuur maakohtusse teise süüdistusakti, milles heidetakse H. Koovitile

ette KarS § 274 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Süüdistuse kohaselt

ähvardas H. Koovit, keda on varem KarS § 274 järgi karistatud, 23. mail 2017 Viru Vangla

inspektor-kontaktisikut tervisekahjustuse tekitamisega, sundimaks kannatanut kui võimuesindajat

ebaseaduslikule teole. Nimelt helistas H. Koovit kambrist kannatanu ametitelefonile ja ähvardas

teda ebatsensuurseid väljendeid kasutades tervisekahjustuse tekitamisega. Mõni minut hiljem

helistas H. Koovit ka Viru Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialistile, edastades ka tema

kaudu kannatanu aadressil tervisekahjustuse tekitamise ähvarduse.

7. Viru Maakohtu 20. juuni 2017. a määrusega anti H. Koovit KarS § 274 lg 2 p 4 järgi esitatud

süüdistuses kohtu alla. Sama määrusega ühendas maakohus ühiseks menetlemiseks üldmenetluse

korras kriminaalasja, milles H. Koovitit süüdistatakse raske tervisekahjustuse tekitamises, ja

kriminaalasja, kus H. Koovitit süüdistatakse vägivallas võimuesindaja vastu. Varem

27.–30. juuniks 2017 planeeritud kohtuistungi lükkas maakohus edasi, määrates kohtuistungi

ajaks 3.–6. ja 10. aprilli 2018. Seejuures märkis kohus määruse põhiosas, et kuna süüdistuse maht

oluliselt suureneb, siis varem planeeritud istungitel ühendatud asja arutada ei saa. Kohtu alla

andmise määruse tegemisele eelnenud 20. juuni 2017. a eelistungil selgitas kohtunik, et kuna

prokuröri kalender on 2018. a märtsi lõpuni täis, teeb kohus ettepaneku arutada asja 3.–6. ja

10. aprillil 2018. Kohtumenetluse pooled nõustusid selle ettepanekuga. Samas sedastas kohus

eelistungil sedagi, et tõkendit kohaldatud ei ole ja selleks pole ka taotlusi.

3(12)

Vahistamistaotlus

8. 28. juunil 2017 esitas prokuratuur maakohtule taotluse vahistada H. Koovit kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 275 lg-s 1 sätestatud korras KrMS § 130 lg 2 alusel.

9. Vahistamistaotluses märgiti, et H. Koovit, kellele ei ole tõkendit kohaldatud, vabaneb 1. augustil

2017 vanglast kriminaalasjas nr 1-14-2911 mõistetud karistuse kandmiselt. Samas algab

käesolevas kriminaalasjas kohtulik arutamine 3. aprillil 2018. H. Kooviti puhul on olemas

KrMS § 130 lg-s 2 ette nähtud vahistamisalused. Arvestades H. Koovitile esitatud süüdistuse sisu

ja tema varasemat karistatust, on põhjendatud alus arvata, et H. Koovit võib vabaduses jätkata

uute kuritegude toimepanemist, samuti hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma.

10. H. Koovitit on kriminaalkorras karistatud viiel korral, sh neljal korral reaalse vangistusega (viiest

karistusest kolm on kustunud). Kuigi süüdistataval on elukoht, ei ole varem taganud

seaduskuulekat käitumist. Viimati karistati H. Koovitit vanglas toime pandud vägivaldse kuriteo

eest. H. Koovit kannab KarS § 121 järgi mõistetud vangistust. Käesolevas asjas süüdistatakse

H. Koovitit samuti vägivallaga seotud kuritegudes, mis on toime pandud pärast eelmist

süüdimõistvat kohtuotsust. Varasemad karistused ei ole H. Koovitile mõju avaldanud ja ta on

jätkanud vägivaldsete kuritegude toimepanemist, seda ka vanglas viibides. See viitab sellele, et

suure tõenäosusega jätkab H. Koovit vabanedes oma endist kuritegelikku elustiili ja paneb toime

uusi kuritegusid. Võimaliku retsidiivsusohu hindamisel tuleb arvestada H. Koovitile käesolevas

menetluses ette heidetavate süütegude tehiolusid.

11. Lisaks ei ole H. Kooviti puhul välistatud, et ta võib hakata kõrvale hoiduma tema suhtes toimuvast

kriminaalmenetlusest. Süüdistuses kirjeldatud kuritegude eest mõistetava võimaliku karistuse

rangus, mis raskema kuriteo puhul ulatub nelja- kuni kaheteistaastase vangistuseni, annab aluse

arvata, et kahtlustatav võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma, minnes kohtu eest

pakku.

12. Eeltoodud põhjustel on vältimatult vaja H. Koovit vahistada juhuks, kui ta vabastatakse

kriminaalasjas nr 1-14-2911 mõistetud karistuse kandmiselt.

Vahistamismäärus

13. Viru Maakohtu 12. juuli 2017. a määrusega rahuldati prokuratuuri vahistamistaotlus ja H. Koovit

vahistati tingimuslikult. Maakohus määras, et tingimuslik vahistamine kohaldub vahetult pärast

H. Kooviti vabanemist (ennetähtaegselt või tähtaegselt) praegu kantava vangistusese kandmiselt.

14. Kohus märkis, et kuigi tal pole käimasolevas menetlusetapis võimalik tutvuda süüdistuse aluseks

olevate tõenditega, saab ta süüdistuse põhjendatust hinnata süüdistusakti põhjal. Sellist lähenemist

on aktsepteerinud ka Riigikohus asjas nr 3-1-1-69-14 tehtud määruses. Tutvudes süüdistuse sisu

ja süüdistusaktis toodud tõendite loeteluga, leidis kohus, et H. Kooviti suhtes on põhjendatud

kuriteokahtlus.

15. KrMS § 130 lg 2 kohaselt võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada, kui ta võib

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Kohtupraktika järgi

on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus olemas eeskätt selliste kuritegude puhul, mille

korduva toimepanemise tõenäosus on suur. Vältimatult on kuritegude jätkuva toimepanemise

tõenäosus suurem ka nende kahtlustatavate puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja

karistatud. Käesolevas asjas süüdistatakse H. Koovitit KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 ja § 274 lg

2 p-de 1 ning 3 järgi. Süüdistatavat on varem korduvalt karistatud, tal on kaks kehtivat

4(12)

kriminaalkaristust. Praegu kannab ta reaalset vangistust. Viimati tunnistati H. Koovit süüdi Viru

Maakohtu 23. aprilli 2014. a otsusega KarS § 121 järgi ja teda karistati KarS § 65 lg-t 1

kohaldades vangistusega 4 aastat ja 5 kuud. Enne seda karistati H. Koovit KarS § 274 lg 1, § 275,

§ 214 lg 2 p 1, § 120, § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi vangistusega

4 aastat ja 4 kuud. Võttes arvesse süüdistatava eelnevaid karistusi, mida ta praegu kannab, ja

käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistust, on olemas põhjendatud alus eeldada, et vabadusse

sattudes võib H. Koovit jätkata kuritegude toimepanemist.

16. H. Kooviti puhul on ka teine vahistamise alus ehk pakkumineku oht. H. Koovit peaks vabanema

vangistusest 2. augustil 2017. Käesolevas kriminaalasjas algavad kohtuistungid aga alles 3. aprillil

2018. Võttes arvesse H. Koovitit ees ootava karistuse raskust (KarS § 274 lg 2 järgi ähvardab

süüdistatavat kuni 5-aastane vangistus ja KarS § 118 lg 1 p 1 – § 25 lg 2 järgi kuni 12-aastane

vangistus), võib süüdistatav hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

17. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H. Kooviti kaitsja Monica Meristo-Dmitrijev,

kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdistatava vahistamata jätmist.

18. Kaitsja hinnangul on vahistamismääruse põhjendused oletuslikud ja paljasõnalised. H. Koovit ei

ole kunagi kriminaalmenetlusest kõrvale hoidnud ja pole ka põhjust arvata, et ta võiks vabaduses

jätkata uute kuritegude toimepanemist. H. Koovit kavatseb asuda vabanedes tööle ja mitte enam

sekeldustesse sattuda. H. Kooviti varasem karistatus ei saa olla vahistamise aluseks. H. Koovit on

valmis karistust kandma, kui kohus talle selle käesolevas asjas mõistab. Kuna ta on olnud üle nelja

aasta vanglas, soovib ta kasvõi mõnda aega kodus olla. Käesolevas asjas on H. Koovit nõus ka

lühimenetlusega.

19. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

20. Kolleegium märgib esmalt, et kohtupraktikas on aktsepteeritud võimalust vahistada teises

kriminaalasjas vangistust kandev süüdistatav edasilükkava tingimusega – alates vangistuse

ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK) 28. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12,

p 15). Samuti on leitud, et KrMS § 130 lg-t 2 saab kohaldada ka kohtumenetluses, samas on isiku

vahistamiseks KrMS § 130 lg 2 alusel ka kohtumenetluses nõutav prokuratuuri taotlus

(RKKKm 3-1-1-94-12, p 19). Käesoleval juhul esitaski prokuratuur taotluse H. Kooviti

vahistamiseks. Seega oli maakohus iseenesest pädev tegema otsustuse võtta kohtu alla antud

H. Koovit KrMS § 130 lg 2 alusel vahi alla ja teha seda tingimuslikult, s.o alates isiku

vabanemisest teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse kandmiselt.

II

21. Isiku vahistamise saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja

selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo

5(12)

tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest

ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused,

millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud

kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus. (RKKKm 01.02.2012 nr 3-1-1-105-11, p 12) Teisalt võib

kohus nii kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu põhjendades tugineda muuhulgas

vabatõendeile ning üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele.

Samuti on kohtupraktikas peetud vahistamisaluse põhjendamiseks lisaks väliselt tajutavatele

asjaoludele aktsepteeritavaks ka nn seesmisi asjaolusid nagu näiteks isiku hoiak ja tema kalduvus

panna toime teatud liiki kuritegusid. Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad

näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud,

perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond.

(RKKKm 3-1-1-105-11, p 12.2)

22. Määruskaebuse esitaja ei vaidlusta maakohtu järeldust, et H. Kooviti suhtes on põhjendatud

kuriteokahtlus. Ka kolleegium ei näe alust maakohtule kuriteokahtluse tuvastamise osas

etteheiteid teha. Kuna H. Koovit oli vahistamistaotluse esitamise ajaks üldmenetluses kohtu alla

antud, hindas kohus kuriteokahtluse põhjendatust õigustatult süüdistusakti pinnalt. Isiku kohtu

alla andmisel prokuratuuri esitatud süüdistusakti alusel kinnitataksegi sisuliselt kuriteokahtluse

piisavat põhjendatust (RKKKm 12.12.2014 nr 3-1-1-69-14, p 10.2).

23. Maakohus tugines H. Koovitit vahistades mõlemale KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud

vahistamisalusele. Nimelt leidis kohus nii seda, et süüdistatav võib hakata kriminaalmenetlusest

kõrvale hoiduma (vt käesoleva määruse punkt 16), kui ka seda, et H. Kooviti puhul on olemas

kuritegude jätkuva toimepanemise risk (vt käesoleva määruse punkt 15).

(A)

24. Kolleegiumi hinnangul ei ole vahistamismääruses märgitu piisav, jaatamaks kõrgendatud ohtu, et

H. Koovit võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Samuti ei ole

prokuratuuri vahistamistaotluses esitatud asjaolusid, mis annaksid selge aluse asuda seisukohale,

et H. Kooviti puhul on kõnealune oht olemas.

25. Nii maakohus kui ka prokuratuur tuginesid kõnealuse vahistamisaluse sisustamisel üksnes

H. Koovitit süüdimõistmise korral ähvardava karistuse raskusele, viidates seejuures KarS § 118

lg 1 sanktsiooni ülemmääras ette nähtud 12-aastasele ja KarS § 274 lg 2 sanktsiooni ülemmääras

ette nähtud 5-aastasele vangistusele. Kolleegium möönab, et isikut ähvardava karistuse raskus on

üks argument, mis võib toetada järeldust, et isik võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest

kõrvale hoidma (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 22.4). Vahistamisaluse (sh menetlusest

kõrvalehoidumise ohu) tuletamine üksnes võimaliku karistuse raskusest on aga vastuolus

(põhi)seaduse mõttega. Kui (põhi)seadusandja pidanuks sellist lähenemist aktsepteeritavaks oleks

põhiseaduses lubatud ja seaduses sätestatud ka selline vahistamisalus, mis lähtuks üksnes

kahtlustuse või süüdistuse esemeks oleva kuriteo raskusest. Ometigi kehtiv õigus sellist

vahistamisalust ette ei näe. Riigikohus on märkinud, et ka kõige raskema kuriteo toimepanemises

põhjendatud kahtlus saab olla üksnes vahistuse eeltingimus mitte aga samaaegselt ka

vahistamisalus. Erinevalt mitmetes teistes riikides valitsevast regulatsioonist ei nähta Eesti

Vabariigi Põhiseaduses ega kriminaalmenetluse seadustikus ette isiku vahistamist ainuüksi

kuriteo raskuse tõttu. (RKKKm 11.12.2006 nr 3-1-1-103-06, p 12)

26. Peale viite H. Kooviti süüdistuses nimetatud kuriteokoosseisude sanktsioonidele pole

vahistamismääruses (nagu ka vahistamistaotluses) esitatud ühtki argumenti, põhistamaks

järeldust, et H. Koovit võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Muu hulgas

6(12)

ei ole käsitletud H. Kooviti käitumist varasemates kriminaalmenetlustes ega tema sotsiaalseid

sidemeid või elukorraldusest tulenevaid põhjusi, mis soodustaksid pakkuminekut (või siis

räägiksid hoopis selle ohu vastu). Kolleegiumi hinnangul ei nähtu ka kriminaalasja materjalidest

fakte, mis osutaksid selgelt kõrgendatud ohule, et H. Koovit võib hakata vabanedes

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Seetõttu nõustub ringkonnakohus määruskaebuse

esitajaga, et maakohtu järeldus kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu kohta on oletuslik ja

paljasõnaline. Kõneksolevat vahistamisalust tuleb eitada. Seetõttu muudab kolleegium

KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu määruse põhiosa, jättes sellest välja järelduse, mille kohaselt

tuleb H. Koovit vahistada muu hulgas seepärast, et ta võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale

hoiduma.

(B)

27. Samas jagab kolleegium maakohtu arvamust, et H. Kooviti puhul on põhjendatud alus rääkida

kõrgendatud ohust, et ta võib vabanedes hakata toime panema uusi kuritegusid.

28. Riigikohus on selgitanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt

kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur. Samuti

on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus vältimatult suurem ka nende isikute puhul, keda

on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (RKKKm nr 3-1-1-103-06, p 15). Vahistamisaluse

olemasolu kontrollimisel tuleb võtta arvesse mh isiku hoiakut ja kalduvust panna toime teatud liiki

kuritegusid, samuti tema eelnevat elukäiku (RKKKm 20.05.2008 nr 3-1-1-30-08, p 9). Kuritegude

jätkuva toimepanemise oht kui vahistamisalus tähendab prognoosi, et oletatavasti toimepandud

kuritegude uurimiseks alustatud kriminaalmenetlus ei suuda iseenesest vältida isiku poolt uute

kuritegude toimepanemist, kui isiku vabadust ei piirata. Sellist tulevikuprognoosi ei saa tuletada

vahetult kuriteokahtlusest ega ka mitte väidetavalt juba toimepandud kuriteo raskusest. See

tähendab, et vahistamisalust ei tohi sisustada ainuüksi kuriteokahtluse kui vahistamise eeldusega.

Samas tuleb vältimatult arvestada, et tulevikuprognoosi esitamiseks peab kohus pöörduma

andmete poole, mis tal vahistamisküsimuse otsustamise ajal on olemas nii vahistatava enda kui ka

tema senise käitumise kohta. (RKKKm 08.12.2009 nr 3-1-1-108-09, p 9). Kuigi kuriteokahtlusega

hõlmatava kuriteo raskus ainuüksi ei ole vahistamisaluseks, pole välistatud konkreetsetele

asjaoludele tuginevad põhjendused, et just kuriteo raskusest tingitult võib isik jätkata kas

samalaadsete

kuritegude

toimepanemist

või

selliste

kuritegude

toimepanemist

(RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.2). Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende

kahtlustatavate puhul, keda on varem süüdi tunnistatud ja karistatud, kuid keda karistused ei ole

suunanud õiguskuulekale käitumisele (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.3). Teatud juhtudel saab ka

ainuüksi kuriteokahtlusega hõlmatavate kuritegude suur hulk ja süstemaatilisus olla aluseks

selliste kuritegude jätkuva toimepanemise prognoosimisele (RKKKm 3-1-1-108-09, p 10.4). Uute

kuritegude toimepanemise ohu kui vahistamisaluse põhjendamisel on aktsepteeritav tugineda muu

hulgas ka sellistele asjaoludele nagu isiku hoiak ja tema kalduvus panna toime teatud liiki

kuritegusid, samuti kahtlustatava eelnev elukäik. Välistatud pole ka tuginemine faktile, et isiku

suhtes toimub teatud kuriteo tunnustel kriminaalmenetlus, milles pole veel jõustunud

kohtuotsuseni jõutud. Otsustades, kas uute kuritegude toimepanemise risk on piisavalt suur, et

kahtlustatav või süüdistatav selle tõttu vahi alla võtta, tuleb kohtul eraldi hinnata kahte aspekti:

1) uue kuriteo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue kuriteo raskust. Raskemate

kuritegude toimepanemise ohu korral võib kahtlustatava või süüdistatava vahistamiseks piisata

sellisest uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu

puhul vahistamiseks alust ei annaks. (RKKKm 12.04.2012 nr 3-1-1-32-12, p-d 9.2–9.3)

29. Kolleegium leiab, et H. Kooviti varasem karistatus koostoimes käesolevas kriminaalasjas esitatud

süüdistusest nähtuva kuriteokahtlusega loovad põhjendatud aluse arvata, et H. Kooviti puhul on

7(12)

kõrgendatud oht vägivallakuritegude toimepanemiseks. H. Koovitil on kehtiv karistatus muu

hulgas mitme vägivallakuriteo – kehalise väärkohtlemise, väljapressimise, ähvardamise ja

võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise – eest (sarnaselt maakohtule ei võta ringkonnakohus

siinkohal arvesse prokuratuuri vahistamistaotluses asjakohatult välja toodud H. Kooviti kustunud

karistusi, sest isiku retsidiivsusriski hinnates ei ole lubatav tugineda karistusregistri arhiivi kantud

andmetele – vt RKKKm 05.02.2016 nr 3-1-1-15-16, p 19). Käesolevas kriminaalasjas

süüdistatakse H. Koovitit esiteks kaaskinnipeetava brutaalses ründamises, mis kolmandate isikute

sekkumiseta oleks võinud lõppeda raske tagajärjega (vt käesoleva määruse punkt 4), ja teiseks

vanglaametniku tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises, millega kaasnes kannatanule

adresseeritud nõudmine panna toime ebaseaduslik tegu (vt käesoleva määruse punkt 6).

30. Asetades H. Kooviti süüdistuses kirjeldatud väidetava käitumise varasemate kohtuotsustega

tuvastatud vägivallakuritegude foonile, on põhjendatud alus arvata, et H. Koovitil on tugev

kalduvus vägivaldsusele. Kuriteokahtluse (süüdistuse) sisu viitab sellele, et H. Koovit ei suuda

isegi kontrollitud vanglakeskkonnas oma agressiivsust talitseda. Väärib märkimist, et

vanglaametniku väidetav ähvardamine toimus ajal, mil kohus juba menetles H. Koovitile esitatud

süüdistust kaaskinnipeetava ründamises. Seejuures leidis kõneksolev ähvardamine süüdistuse

kohaselt aset alles üsna hiljuti – mais 2017. See suurendab vaadeldava intsidendi kaalukust

retsidiivsusriski tuvastamisel, sest mida vähem aega on möödunud viimasest (arvatavast)

vägivallajuhtumist, seda vähem on põhjust loota, et isik on vahepeal oma käitumist muutnud.

31. H. Kooviti varasemate kuritegude, samuti praeguse menetluse esemeks olevate tegude iseloom

viitab süüdistatava hoiakule, mille kohaselt on vägivald tema jaoks tavapärane vahend oma

eesmärkide saavutamiseks. Märgitule osutab ka süüdistuses kirjeldatud H. Kooviti väidetavate

tegude agressiivsuse aste: tegemist on tõsise füüsilise või vaimse vägivallaga, mitte juhuslikku

laadi või karistatava käitumise alampiiri kompavate rikkumistega. Seejuures ei saa mööda vaadata

kahtlusest, et H. Kooviti vägivaldsus on ajas isegi süvenenud, sest käesolevas kriminaalasjas

tekkinud kuriteokahtlus hõlmab muu hulgas juba ka raske tervisekahjustuse tekitamise katset.

32. Arvestades, et süüdistuse kohaselt üritas H. Koovit alles hiljuti survestada ähvarduse (psüühilise

vägivalla) abil vanglaametnikku ebaseaduslikku tegu toime panema, ei saa kõrvale jätta ka ohtu,

et H. Koovit võib vabaduses kasutada sama meetodi (vägivalda) käimasoleva kriminaalmenetluse

mõjutamiseks. Süüdistusakti(de) kohaselt on selles kriminaalasjas oluline roll isikulistel

tõendiallikatel. Seetõttu võib süüdistataval – tema seniseid hoiakuid ja käitumisviisi arvestades –

tekkida vabanedes kiusatus sundida tunnistajaid ja kannatanuid valeütluste andmisele

(KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime mõni isikuvastane kuritegu.

Arvestades selliste võimalike kuritegude raskust, tuleb vahistamisaluse olemasolu jaatada isegi

juhul, kui asuda seisukohale, et nende toimepanemise tõenäosus pole erakordselt suur

(vt ka RKKK 3-1-1-32-12, p 9.3).

33. Eelnevat arvestades saab H. Kooviti puhul rääkida tavapärasest oluliselt suuremast riskist, et ta

võib vabaduses panna toime uusi vägivallakuritegusid. Seega on olemas KrMS § 130 lg 2 teises

alternatiivis ette nähtud vahistamisalus.

III

34. Vaatamata sellele, et H. Kooviti suhtes on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka

vahistamisalus ja tema vahistamist saab praegu pidada seaduslikuks, leiab kolleegium, et

olemasoleval kujul toob Viru Maakohtu 12. juuli 2017. a vahistamismäärus koosmõjus sama

kohtu 20. juuni 2017. a kohtu alla andmise määrusega (vt käesoleva määruse punkt 7) kaasa

H. Kooviti põhiõiguste ebaproportsionaalse riive. Nimelt võeti H. Koovit vaidlustatud määrusega

8(12)

tähtajatult vahi alla, tagamaks kriminaalmenetlust, milles on järgmine menetlustoiming –

kohtuistung – planeeritud alles 3.–6. ja 10. aprilliks 2018. Seejuures tuleb arvestada, et H. Kooviti

vangistusaeg lõppes 2. augustil 2017. See tähendab, et Viru Maakohtu praeguste otsustuste

kohaselt peaks H. Koovit vahi all viibides (esimesed) rohkem kui kaheksa kuud üksnes ootama

seda, et kohus hakkaks tema kriminaalasja arutama. Eelduslikult ei tee riik samal ajal

kriminaalmenetluse toimetamiseks midagi.

35. Kolleegium meenutab esmalt, et vahistamise näol on tegemist kahtlustatava või süüdistatava

põhiõiguste – eeskätt üldise vabadusõiguse ja süütuse presumptsiooni – kõige intensiivsema

riivega, mille tõttu tuleb kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et isikuid peetaks vahi all üksnes

siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik

(RKKKm 20.05.2008 nr 3-1-1-30-08, p 10 ja RKKKm 3-1-1-105-11, p 12.1).

36. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginedes selgitanud, et vahistamisaluse

kaal väheneb aja jooksul. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada

ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb kindlasti arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid

kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma

mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust. Ka juhul, kui Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 järgi ei ole veel möödunud mõistlik aeg,

kriminaalasjas lõpliku lahendini jõudmiseks, võib ometi olla juba möödunud eelvangistuses

pidamise mõistlik aeg (EIÕK art 5 lg 3). Põhjendamatud viivitused menetluses sunnivad kaaluma

vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga. (RKKKm 22.02.2011

nr 3-1-1-110-10, p 15, samuti RKKKm 31.03.2016 nr 3-1-1-23-16, p 42)

37. Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul on süüdistatava viibimine vahi all asjaolu, mis nõuab

kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist: nt selle arutamist võrreldes

muude kriminaalasjadega eelisjärjekorras (vt otsus asjas Kudla vs. Poola, p 130 ja Pishchalnikov

vs. Venemaa, p 49). Vastasel korral rikub vahi all pidamine ka vahistamisaluse olemasolul

EIÕK art 5 lg 3 nõudeid. Lihtsas ja väiksemahulises kriminaalasjas võib ka juba suhteliselt lühike

vahistamise aeg rikkuda EIÕK art 5 lg 3 nõudeid (vt nt otsus asjas Shishkov vs. Bulgaaria, p 66,

kus EIÕK art 5 lg 3 rikkumiseks tunnistati seitsme kuu ja kolme nädala pikkune eelvangistus või

Belchev vs. Bulgaaria, p 82, kus EIÕK art 5 lg 3 rikkumiseks loeti nelja kuu ja neljateistkümne

päeva pikkune eelvangistus).

38. Ringkonnakohus leiab, et H. Kooviti vahi all hoidmine alles aprillis 2018 algava kohtuliku

arutamiseni oleks eelnevalt käsitletud põhimõtetega vastuolus. Esiteks on käesolev kriminaalasi

võrdlemisi lihtne ja väiksemahuline. Süüdistuse esemeks on kaks vanglas toime pandud

vägivallategu (kaaskinnipeetavale raske tervisekahjustuse tekitamise katse ja vanglaametniku

ähvardamine). H. Koovit on kriminaalasjas ainukene süüdistatav. Süüdistus- ja kaitseaktide

kohaselt on nende kuritegude kohta esitatavate tõendite hulk tagasihoidlik (tervisekahjustuse

tekitamise katse puhul Viru Vangla meditsiiniosakonna õiend, üks asitõendite vaatlusprotokoll,

lisaks süüdistatava, kannatanu ja kahe tunnistaja ütlused; vanglaametniku ähvardamise puhul kaks

asitõendite vaatlusprotokolli, sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, väljatrükk H. Kooviti

distsiplinaarkaristustest, süüdistatava, kannatanu ja kahe tunnistaja ütlused). Sellise mahu ja

keerukusastmega kriminaalasjas on vahistusaeg, mis tõenäoliselt hõlmaks nii kaheksakuulist

perioodi enne kohtuliku arutamise algust kui ka kohtulikku arutamist ja sellele järgnevat aega kuni

kohtuotsuse jõustumiseni, märkimisväärselt pikk.

39. Määrava tähendus vaidlustatud kohtumäärusest tuleneva H. Kooviti põhiõiguste riive

ebaproportsionaalseks lugemisel on aga siiski sellel, et ajavahemikul augustist 2017 kuni aprillini

2018 ehk tervelt kaheksa kuud peaks H. Koovit viibima vahi all mitte selleks, et riik saaks samal

9(12)

ajal teha tema kriminaalasja lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid, vaid üksnes selleks, et

oodata kohtumenetluse algust. Sellises olukorras pole võimalik väita, et riik ilmutaks

kriminaalasja lahendamiseks erilist hoolikust (vt käesoleva määruse punkt 37).

40. Maakohus määras kohtuliku arutamise aja kindlaks siis, kui H. Koovitit polnud veel vahistatud ja

prokuratuur polnud ka kohtule selleks taotlust esitanud (vt käesoleva määruse punktid 7 ja 8).

Seega ei saanud kohus ega kohtumenetluse pooled kohtulikku arutamist planeerides arvestada

asjaoluga, et tegemist on kriminaalasjaga, milles süüdistatav viibib vahi all. KrMS § 2681 lg 2 p 2

mõtte kohaselt on aga kriminaalasjal, milles süüdistatavale kohaldatakse tõkendina vahistamist,

kohtuliku arutamise aja valikul teatav prioriteet. H. Kooviti kriminaalasja arutamist planeerides

pole aga sellega arvestatud ja see võis pikendada H. Kooviti vahistamise ja kohtuliku arutamise

alguse vahele jäävat aega. Sellise olukorra muudab eriti problemaatiliseks see, et asjaolud, millele

tuginedes prokuratuur 28. juunil 2017 H. Kooviti vahistamist taotles ja maakohus süüdistatava 12.

juulil 2017 vahistas, pidid olema prokuratuurile ja kohtule teada juba 20. juuni 2017. a eelistungil,

mil kohtuliku arutamise aeg paika pandi.

41. 20. juuni 2017. a eelistungil põhjendas maakohus kohtuliku arutamise aja määramist 2018. a

aprillikuusse üksnes asjaoluga, et prokuröri kalender on 2018. a märtsi lõpuni täis (vt käesoleva

määruse punkt 7). Kolleegiumi hinnangul ei ole prokuröri hõivatus piisav argument, õigustamaks

olukorda, kus H. Koovit peab käesolevas asjas vahi all viibides kaheksa kuud oma kriminaalasja

arutamist ootama, taludes sedavõrd pikka aega vahistamisega kaasnevat vabadusõiguse, samuti

süütuse presumptsiooni riivet. Nende riivete proportsionaalsuse hindamise aspektist pole tähtsust,

kas prokuratuuri suutmatus tagada käesolevas asjas riikliku süüdistuse esindamine kohtus enne

2018. a aprillikuud on tingitud puudustest selle asutuse sisemises töökorralduses või hoopis

asjaolust, et prokuratuurile pole tagatud ressursse, mis võimaldaks võtta teenistusse piisaval arvul

prokuröre, menetlemaks kriminaalasju mõistliku aja jooksul. Mõlemal juhul lasub vastutus

riigivõimul ja kummagi põhjusega ei saa õigustada sedavõrd pikka ajavahemikku H. Kooviti

vahistamise ja kohtuliku arutamise alguse vahel. H. Koovit ega tema kaitsja ei põhjustanud

kohtuliku arutamise lükkumist sedavõrd kaugesse tulevikku.

IV

42. Eeltoodust tulenevalt on käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus ühelt poolt on H. Kooviti

suhtes nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka vahistamisalus (vt käesoleva määruse II osa) ning

viimase kaalukust arvestades tuleb süüdistatava vahistamist pidada KrMS § 130 lg 2 mõttes

vältimatult vajalikuks. Teisalt tooks maakohtu vahistamismäärus – selle praegusel kujul –

koostoimes sama kohtu poolt varem tehtud kohtu alla andmise määrusega edaspidi kaasa

H. Kooviti põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, sh EIÕK art 5 lg 3 rikkumise, kuna süüdistatav

peaks liiga kaua vahi all kriminaalasja arutamist ootama. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

43. Kolleegiumi hinnangul ei ole H. Kooviti põhiõiguste rikkumise vältimiseks piisav ka KrMS § 275

lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt peab maakohus vähemalt korra kuue kuu jooksul tegema

süüdistatava vahistamise põhjendatuse kontrollimiseks kirjaliku määruse. Esiteks oleks ka

kuuekuuline vahistusaeg, mille vältel süüdistatav üksnes ootab kohtumenetlust, käesoleva

kriminaalasja

asjaolusid

arvestades

ülemäärane.

Teiseks

järeldub

vahistamismääruse

põhjendustest maakohtu seisukoht, et süüdistatav peaks jääma vahi alla vähemalt kohtuliku

arutamiseni, mistõttu on vähetõenäoline, et maakohus H. Kooviti omal algatusel varem vabastaks.

Kolmandaks ei ole kohtupraktika põhjal üheselt selge, kas KrMS § 275 lg 2 on kohaldatav ka enne

kohtuliku arutamise algust (vt RKKKm 30.05.2016 nr 3-1-1-22-16, p 17 lõpuosa).

Ringkonnakohus leiab siiski, et KrMS § 275 lg-t 2 tuleks (vähemalt analoogia korras) kohaldada

10(12)

kohtu alla antud süüdistatava suhtes ka enne kohtuliku arutamise algust. Sellist järeldust toetab

lisaks põhiõiguste kaitse argumendile ka KrMS § 275 lg 2 sõnastus, mis räägib maakohtu

menetluses vahi all olevast süüdistatavast üldiselt, nimetamata üksikuid menetlusetappe (vrd sama

paragrahvi esimese lõikega).

44. Tulenevalt KrMS § 262 lg 1 p-st 4 või § 275 lg-st 1 ja § 130 lg-test 1 ja 2 on kohus pädev nii

selleks, et kohtumenetluses esitatud vahistamistaotlus täielikult rahuldada ja süüdistatav

(tähtajatult) vahi alla võtta, kui ka selleks, et vahistamistaotlus täielikult rahuldamata jätta ja

süüdistatava vahistamisest keelduda. KrMS § 390 lg 1 ja § 337 lg 1 kohaselt laieneb osutatud

pädevus ka vahistamise või sellest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendavale

ringkonnakohtule. Sellises olukorras on kohtul loogiliselt ka n-ö vahepealne pädevus – rahuldada

kohtumenetluses esitatud vahistamistaotlus teatud kitsendava tingimusega, nt määrates kindlaks

maksimaalse vahistamistähtaja, mille vältel tohib isikut konkreetse määruse alusel vahi all hoida.

Selline otsustus vähendab isiku põhiõiguste riive intensiivsust võrreldes olukorraga, kus kohus

võtab kohtu alla antud süüdistatava vahi alla tähtajatult ja asub alles kuue kuu (KrMS § 275 lg 2)

möödudes kontrollima vahistatuse jätkuvat põhjendatust. Riigikohus on sarnast tõlgendusmeetodi

kasutades leidnud, et olukorras, kus KrMS § 114 lg 2 võimaldas kohtul kas lubada

jälitustoimingute tegemist kuni kahe kuu jooksul iga päev või jätta jälitustoimingu luba üldse

andmata, tuli iseenesest seaduslikuks pidada ka kohtu n-ö vahepealset otsustust, sh näiteks seda,

kui kohus piiritles jälitustegevuse toimumise küll mingi kuni kahekuulise ajavahemikuga, kuid

kitsendas jälitustoimingu luba tingimusega, et toimingute tegemine pole lubatav mitte kogu selle

ajavahemiku vältel, vaid üksnes teatud arv päevi (RKKKo 30.06.2014 nr 3-1-1-14-14, p 751).

45. Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et kõigile riigivõimu harudele siduva

proportsionaalsuse põhimõtte (põhiseaduse § 11) järgimiseks on kriminaalmenetluse tagamisel –

konkreetsemalt KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamisel – võimalik kohaldada

kõnealuseid meetmeid ka ajutiselt kohtu määratud tähtajaks, ehkki seadus sellist tähtaegsust

otsesõnu ei sätesta (vt nt RKKKm 20.02.2012 nr 3-1-1-1-12, p-d 16–23 ja RKKKm 08.03.2017

nr 3-1-1-117-16, p 35). Ringkonnakohtu hinnangul on argumendid, millele tuginedes Riigikohus

põhistas n-ö ajutise arestimise vajalikkust, mutatis mutandis arvestatavad ka siis, kui küsimuse all

on kohtu pädevus kohtumenetluses esitatud vahistamistaotluse lahendamisel.

46. Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium järgmisele seisukohale. Olukorras, kus kohtu alla antud

süüdistatava puhul on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus, vahistamisalus kui ka KrMS § 130

lg-s 2 nimetatud vältimatu vahistamisvajadus, kuid tema tähtajatu vahistamine riivaks

ebaproportsionaalselt isiku põhiõigusi, on kohus pädev võtma süüdistatava KrMS § 262 lg 1 p-s

4 või § 275 lg-s 1 sätestatud korras vahi alla ka kindlaks tähtajaks, mis on lühem kui KrMS § 275

lg-s 2 nimetatud kuus kuud. Esmajoones on selline pädevus oluline vahistamismääruse peale

esitatud määruskaebust lahendava ringkonnakohtu jaoks, sest ringkonnakohtul puudub võimalus

kontrollida maakohtu menetluses vahi all oleva süüdistatava vahistatuse põhjendatust omal

algatusel ja enne KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud kuue kuu möödumist ning vältida sel moel

tähtajatust vahistamisest tingitud põhiõiguste riive muutumist ebaproportsionaalseks. Samuti võib

vahistamistähtaja määramine olla oluline selleks, et kohus ja kohtumenetluse pooled ilmutaksid

nõutavat hoolikust kriminaalasja kiireks lahendamiseks (vt käesoleva määruse punkt 37).

47. Eelmises punktis märgitu ei tähenda seda, nagu peaks kohtu alla antud süüdistatav, kelle kohus

vahistab kindlaks tähtajaks, viibima kõikidel juhtudel vahi all selle tähtaja lõpuni. Juhul kui

kuriteokahtlus,

millele

vahistamisel

tugineti,

või

vahistamisalus

langeb

ära

enne

vahistamismääruses nimetatud tähtaja lõppu, tuleb kohtul süüdistatav KrMS § 275 lg-s 2 ette

nähtud korras viivitamatult vabastada (vt ka KrMS § 131 lg 5). Sama kehtib ka siis, kui ilmnevad

uued asjaolud, mis muudavad vahistamise jätkamise isikule ebaproportsionaalselt koormavaks.

11(12)

Teisalt ei ole ringkonnakohtu arvates välistatud seegi, et kohus pikendab algses

vahistamismääruses ette nähtud vahistamise tähtaega, kui sellise pikendamise otsustamise ajaks

on ilmnenud (muutunud) asjaolud, mis võimaldavad isiku vahi all pidamist jätkuvalt

proportsionaalseks pidada.

48. Ringkonnakohus leiab, et H. Kooviti põhiõiguste ja EIÕK art 5 lg 3 rikkumise vältimiseks tuleb

tema vahistamine muuta tähtaegseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa olukord, kus H. Koovit viibib

vahi all üksnes kohtuliku arutamise ootamiseks, ilma et tema kriminaalasjas tehtaks ühtki sisulist

menetlustoimingut, kesta kauem kui 2017. a oktoobri lõpuni ehk umbkaudu 3 kuud vahistamisaja

algusest. Seetõttu tuleb maakohtu vaidlustatud määrus tühistada osas, millega kohus ei määranud

kindlaks H. Kooviti vahistamise lõpptähtaega, ja teha selles osas uus – täiendatud – otsustus,

määrates H. Kooviti vahistamise lõpptähtpäevaks 31. oktoobri 2017. See tähendab, et käesoleva

määrusega muudetava vahistamisotsustuse alusel ei tohi H. Koovit olla vahistatud kauem kui

31. oktoobrini 2017.

49. Käesolev määrus ei võta aga maakohtult võimalust asjaolude muutumisel H. Kooviti vahi all

viibimise tähtaega prokuratuuri taotlusel (vt käesoleva määruse punkt 20) uue määrusega

pikendada. Eeskätt võib kohus kaaluda vahistamistähtaja pikendamist siis, kui kohtuliku

arutamise aega peaks muudetama nii, et kohtuistung algab juba enne käesolevas määruses ette

nähtud vahistamistähtaja möödumist või vahetult pärast seda. Sõltumata sellest võib

vahistamistähtaja pikendamine tulla kõne alla ka juhul, kui kohus peab samal ajal võimalikuks

asendada vahistamise KrMS § 1371 alusel elektroonilise valvega või kui elektroonilise valve

kohaldamine osutub võimatuks ainuüksi seetõttu, süüdistatav ei anna selleks KrMS § 1371 lg-s 1

nimetatud nõusolekut.

50. Mõistetavalt ei takista ringkonnakohtu määratav vahistamistähtaeg H. Kooviti vabastamist ka

enne 31. oktoobrit 2017, kui nt kuriteokahtlus või vahistamisalus peaks varem ära langema.

V

51. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-st 3 ja

§ 339 lg-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 12. juuli 2017.

a määruse H. Kooviti vahistamise kohta osaliselt. Maakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega

kohus jättis kindlaks määramata H. Kooviti vahistamise lõpptähtpäeva. Kolleegium teeb

tühistatud osas uue otsustuse, määrates, et H. Koovit võib olla käesoleva määruse all vahi all kuni

31. oktoobrini 2017. Muus osas ringkonnakohus maakohtu vahistamismäärust ei muuda, kuid

jätab määruse põhiosast välja järelduse, et H. Koovit tuleb vahistada mh seetõttu, et ta võib

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Kaitsja määruskaebuse rahuldab ringkonnakohus osaliselt.

52. Eeltoodust järeldub muu hulgas, et H. Kooviti algne vahistamine ja praegune vahi all pidamise

jätkamine on seaduslik.

53. Ehkki ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu vahistamismääruse, pole käesoleva määruse

näol tegemist vahistamisest keeldumise määrusega KrMS § 387 lg 2 mõttes. Seetõttu laieneb

käesolevale määrusele KrMS § 387 lg-st 1 tulenev edasikabe kord (vt ka RKKKm 01.12.2016

nr 3-1-1-99-16, p 10 jj). Selle korra kohaselt tuleb määruskaebus esitada Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada

saama. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebuse põhjendamatuks, edastab ta selle KrMS § 389

12(12)

lg 4 kohaselt Riigikohtule. Kaitsjana saab määruskaebuse esitada üksnes advokaat (KrMS § 390

lg 1 ja § 344 lg 3 p 2).

54. Andmeid määruskaebemenetluse kulude kohta ega nende hüvitamise taotlust pole

ringkonnakohtule esitatud.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Juhan Sarv

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas