1-09-5937/3 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 3. juuni 2009. a

Kriminaalasja number 1-09-5937 Kohtukoosseis Paavo Randma, Julia Katškovskaja, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25. aprilli 2009. a otsus Apellatsiooni esitaja F.O Resolutsioon

Jätta F.O apellatsioon kui ilmselt

põhjendamatu läbi vaatamata

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 25 lg 2 - Harju Maakohtu 25. aprilli 2009. a otsusega tunnistati F.O

§ 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra, s.o vangistuseni pikkusega neli kuud. Karistuse kandmise alguseks märgiti 24. aprill 2009. a.

F.O tunnistati süüdi selles, et tema, olles varem karistatud KarS § 199 lg 2 p 9 alusel

(17.10.2008 Harju Maakohtu poolt), püüdis 24.04.2009. a ebaseadusliku omastamise eesmärgil varastada jalatseid Adidas Formotion väärtusega 599.- EEK.

2. apellatsiooni, milles ta leiab, et talle on mõistetud Maakohtu otsuse peale esitas F.O liiga karm karistus. Süüdistatav palub mõista talle karistuseks kolm kuud vangistust. Apellatsioonis selgitab F.O, et ta varastas üksnes selleks, et hankida endale toitu, kuivõrd teo toimepanemise ajal oli ta töötu ja kodutu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid

sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida

tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56

lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. põhjendatud

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

5. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral.

Tuvastamist leidis, et F.O on varavastaste süütegude eest varasemalt karistatud korduvalt,

seejuures vabadusekaotuslike karistustega. Kokku on F.O erinevate kuritegude toimepanemise eest karistatud üheksa korda. Need asjaolud näitavad ilmekalt, et F.O jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud sisuliselt sissetulekuallikaks. Sisuliselt tuleneb see ka apellatsioonist, kus F.O selgitab, et teiste isikute vara omastas ta asjade mahamüümise ja raha saamise eesmärgil. Eelnevalt mõistetud karistused ei ole F.O jaoks tähendanud sisuliselt mitte midagi; vahetult

peale eelmise kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist (F.O vabanes kinnipidamiskohast 13. veebruaril 2009. a) pani süüdistatav peatselt toime uue varavastase kuriteo. Samuti on maakohus osundanud süüdistatava narkosõltuvusele, mis on tinginud varavastaste süütegude kestva ehk siis süstemaatilise toimepanemise. Arvestades seda, et F.O pani toime

kuriteo, mille eest on võimalik mõista karistus kuni viis aastat vangistust, ei näe

kriminaalkolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses vähimatki eksimist nn

proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Karistuse eesmärgid ning õiguskorra kaitsmise huvid on

maakohtu otsuses leidnud piisavat käsitlemist ning kriminaalkolleegium ei näe siin mingeid õiguslikke minetusi. Samuti ei oma tähendust asjaolu, et F.O ei õnnestunud süütegu lõpule viia ning see jäi katse staadiumisse. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et nii lõpule viidud kui ka katse staadiumi

jäänud süüteod on karistusõiguslikult samaväärsed; argument, et isik ei suutnud enda plaanitud kuritegu lõpule viia ning jäi lihtsalt vahele, ei ole kuigivõrd karistust kergendavaks asjaoluks.

Ühtlasi ei pea kriminaalkolleegium asjakohaseks argumenti, et F.O varastas üksnes toidu

saamiseks – selleks varastatakse toitu, mitte aga jalanõusid. Teiseks ei päde see selgitus ka tervikuna. Riiklikul ning kohalikul tasandil on olemas piisavad meetmed, mis garanteerivad isikule

piisava toimetuleku elatusvahendite (sh toidu) näol ilma, et see õigustaks mingilgi määral varavastase kuriteo toimepanemist. Kriminaaltoimiku materjalidest on seejuures üheselt aru saada, et varastamise eesmärgiks oli hoopis vahendite saamine narkootiliste ainete omandamiseks.

6. vaatluse Arvestades kõiki neid argumente kogumis, peab kriminaalkolleegium F.O-le all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – kuus kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonis puuduvad igasugused argumendid,

mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas. Ei eriega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks.

7. Eeltoodud argumentidel leiab kriminaalkolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt

põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa

täiendavad kulud kaitsetasude näol, suuruses minimaalselt 1000.- krooni, mis tuleks välja mõista

F.O-lt endalt. Kriminaalkolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele, mida ta väljendab enda taotluses.

Kriminaalasja menetlemist apellatsioonimenetluses ehk siis ringkonnakohtu istungil peab kriminaalkolleegium ebapraktiliseks ka menetlusökonoomiliselt ja konkreetselt järgmisel põhjusel. Nimelt saaks kriminaalkolleegium apellatsiooni määrata sisulisele arutamisele alles 2. septembriks 2009. a. Selleks ajaks on F.O-le mõistetud karistus aga juba kantud.

8. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud

täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium

määras:

Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Paavo Randma

Julia Katškovskaja

Meelika Aava