4-17-2466/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-17-2466

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juulil 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-17-2466 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kaebuse sisu

R.H kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.04.2017. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,004461 LS § 227 lg 2 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik)

R.H (isikukood: xxx) Eesti Vabariigi kodanik Aadress: Xxxx E-post:

xxxx

Karistatus: kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi karistusregistri kohaselt 4 Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet(registrikood: 70008747) Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus Aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn Harjumaa 11316 E-post: pohja@politsei.ee Esindaja: Kairi Palits, Triinu Riigor Menetluse liik Kirjalik menetlus V™S § 120 lg 1 alusel RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p-st 2 kohus otsustas:

1. Rahuldada osaliselt R.H kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.04.2017. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,004461.

2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.04.2017. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,17,004461 osaliselt, s.t karistuse määra osas.

3. Mõista R.H-le LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise

eest karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 (kaheks) kuuks.

4. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohus selgitab, et vastavalt LS §-le 127, kui isiku suhtes on jõustunud mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, on isik kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

4-17-2466

2 LS § 128 lg 1 kohaselt kui süüdlane ei järgi juhiloa loovutamise tasumise tähtaegu, koostab Maanteeamet isikule ettekirjutuse juhiloa loovutamiseks, andes isikule juhiloa loovutamiseks tähtaja, mis ei ole lühem kui viis tööpäeva ega pikem kui 14 päeva. Ettekirjutus jõustub selle kättetoimetamisest.

LS § 128 lg 2 kohaselt võib ettekirjutuse täitmata jätmise korral Maanteeamet rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 640 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. KAEVATAV OTSUS

19.04.2017. a koostas Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2302,17,004461 R.H suhtes (KVM tl 7). Otsusega karistati R.H liiklusseaduse (edaspidi: LS) § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 3 (kolmeks) kuuks (KVM tl 7).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg 2 järgi selle eest, et ta 29.03.2017. a kell 08:19 Harjumaal Rae vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 22. kilomeetril suunaga Tallinn poole juhtis mootorsõidukit Volkswagen Golf reg nr-ga xxxx kiirusega 120 km/h +/- 4 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h, sest lubatud suurim kiirus sellel

teelõigul on 90 km/h. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus R.H sellise tegevusega LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatut ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. KAEBUS

03.05.2017. a esitas menetlusalune isik R.H kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlus-talituse 19.04.2017. a

üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,17,004461 (kohtu tl 1-2). Kaebaja taotles temale määratud karistuse tühistamist põhjusel, et sellega raskendatakse tal tööl käimist, sest elukohast on raske ühistranspordiga tööle liikuda. Samuti on tema töökoht lubadega seotud, sest ta töötab Eesti Postis asendaja ja kullerina.

3. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

19.05.2017. a saabus Harju Maakohtule Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse seisukoht R.H esitatud kaebusele (kohtu tl 5). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses (kohtu tl 5).

Kohtuväline menetleja märkis, et vastavalt LS § 50 lg-s 5 p 3 sätestatule ei tohi juht sõita

kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, seejuures ei sisalda antud seadus erandeid, mis võimaldaksid sätestatud nõuetest kõrvale kalduda ning vastavalt LS § 50 lg-le 3

peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. Menetlusaluse isiku poolt

juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud

sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur, et see pidi olema tema poolt tajutav ja ei saanud

4-17-2466

3

märkamatuks jääda. Kohtuväline menetleja peab oluliseks rõhutada, et kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Kiiruse ületamine on üks massiliselt toimepandud väärtegudest ja seega sellele järgnev sanktsioon peab vastama teo tõsidusele. Karistuse osas märkis kohtuväline menetleja, et R.H on 4 kehtivat väärteokaristust, neid 3 seoses lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega ja nende eest määratud rahatrahvid on tasumata. Seega oli menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid

see ei sundinud teda uue väärteo toimepanemisest hoiduma. Isiku käitumine viitab üheselt

sellele, et ta suhtub liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohutustesse ning võimalikku

järgmisesse karistusse üleolevalt. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei

tuvastanud kohtuväline menetleja ei menetluse käigus ega nähtu neid ka kohtule esitatud

kaebusest. Lisaks eeltoodule on menetleja karistuse määramisel lähtunud ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes korduvalt rikuvad liikluskorda tagavaid õigusnorme. Seega

arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteo iseloomu ja kehtivate karistuste olemasolu, leidis kohtuväline menetleja, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt ei sunni

üksnes rahatrahv menetlusalust isikut liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt

käituma. Üldpreventsiooni osas leidis kohtuväline menetleja, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Kohtuväline menetleja

leidis, et korduvalt samalaadseid süütegusid toime pannud isik tuleb liiklusest kõrvaldada,

kohaldades tema suhtes karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Lõpetuseks leidis kohtuväline menetleja, et menetlusalusele isikule põhikaristusena 3 kuuks mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi heaolu

saavutamisel. Samas aitab selline karistus isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana, kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted ning mõista, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja

vara säästmiseks ja vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Eeltoodud põhjustel palus kohtuväline menetleja jätta menetlusaluse isiku kaebus rahuldamata.

4. KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku

seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.t karistuse määra osas.

4.1. Koosseis, õigusvastasus ja süü

LS § 227 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 21–40 kilomeetrit tunnis võrra. Objektiivne koosseis Kohus on seisukohal, et R.H on täitnud LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu. Asjaolu, et R.H 29.03.2017. a kell 08:19:13 Harjumaal Rae vallas Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa tee 22. kilomeetril suunaga Tallinn poole juhtis mootorsõidukit Volkswagen Golf

registreerimismärgiga xxxx lubatud sõidukiirusest mitte vähem kui 26 km/h kiiremini, kinnitavad kasutatud kiirusmõõteseadme salvestuse andmed (KVM tl 3-4) ning selle lisaks olev videosalvestis (asub eraldi ümbrikus – KVM tl 12).

4-17-2466

4

Kiirusemõõteseadme salvestuse andmetest (KVM tl 3) nähtub, et 29.03.2017. a kell 08:19 mõõdeti mootorsõiduki reg. nr-ga xxxx sõidukiiruseks Harjumaal Rae vallas Tallinn-Tartu- Võru-Luhamaa tee 22. kilomeetril 120 km/h teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 90 km/h. Kiirusmõõteseadme kasutamise videosalvestusest (KVM tl 12) nähtub, et kiirust mõõdeti sõidukil Volkswagen reg nr-ga xxxx, millele kiirusmõõtja oli suunatud ja sõiduki kiiruseks mõõdeti kell 08:19:13 120 km/h peale mida hakkas sõiduki kiirus vähenema. Sealjuures on

videol näha ka teisi sõidukeid, kuid need asuvad antud sõidukist tagapool. Arvestades veel videosalvestiselt nähtuvaid asjaolusid, et mõõtmist teostati loodusliku valgusega ja sademeteta

ajal, hea nähtavusega asulavälisel teel, ei ole kohtul alust kahelda nimetatud mõõteseadme näidu ega mõõteprotsessi usaldusväärsuses. Kiiruse mõõtmiseks kasutati kiirusmõõteseadet LaserCam 4 nr LE0023, mille taatlustunnistus

TTRS-16/00145 kehtis 17.06.2016. a – 16.06.2017. a (KVM tl 5), sest Majandusja

taristuministri 20.09.2016. a määruse nr 57 „Kohustuslikule metroloogilisele kontrollile

kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite olulised ja erinõuded, sealhulgas

täpsusnõuded, ning mõõtevahendite taatluskehtivusajad” lisa tabeli p 8.1. kohaselt on

kiirusmõõturite taatluskehtivusaeg 1 aasta. Seega kasutati kiiruse mõõtmiseks kehtiva taatlusega seadet. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011. a määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi

mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ Lisa 1 kohaselt on paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel 101-135 km/h saadud kiirusmõõteseadme näidu korral mõõtmisel saadud sõiduki kiiruse väärtuse laiendmääramatus +/- 4 km/h. Seega on praegusel juhul tuvastatud, et sõiduk reg nr-ga xxxx kiirus oli mõõtmise hetkel vähemalt 120 – 4 = 116 km/h. Seega ületas antud sõiduk antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) vähemalt 26 km/h võrra.

Kiiruse ületamisele väärteoprotokollis kirjeldatud ajal, kohas ja määras ei vaidle vastu ka

menetlusalune isik R.H . Peale kiiruse ületamist on R.H 29.03.2017. a kell 08.24-08.26 toimunud ülekuulamisel ehk vaid mõned minutid peale tema politsei poolt sõiduki

juhtimiselt kinnipidamist, samuti tunnistanud kiiruse ületamist ning on ülekuulamise protokollile alla kirjutanud (KVM tl 2 pöördel). See tõendab samuti asjaolu, et sõidukit reg. nrga xxxx juhtis just R.H.

Seega nähtub eeltoodud tõenditest, et R.H on 29.03.2017. a kell 08:19:13 juhtinud

mootorsõidukit Harjumaal Rae vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa tee 22. kilomeetril, ületades seejuures lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h võrra, mistõttu on R.H täitnud LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu. Subjektiivne koosseis KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1

kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et R.H pani väärteo toime kavatsetusega KarS

§ 16 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb toime teo kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda

võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. R.H on kohtuvälises menetluses andnud järgmisi ütlusi: Jäin hommikul magama ja kiirustasin tööle (KVM tl 2 pöördel). Seega oli R.H eesmärgiks kiirust ületada. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta sõitis 4-realisel maanteel, kus ühes suunas liikus 2 rida sõidukeid, vasakpoolsel rajal ehk n-ö kiiremal rajal. Ta ei sooritanud möödasõitu ning tal puudus ka muu objektiivne vajadus/põhjus kiiruse ületamiseks. Sealjuures ei nähtu, et kiiruse ületamine oleks

4-17-2466

5 olnud lühiajaline, vaid saab eeldada, et tema kiiruseks oligi püsivalt ca 120 km/h, mida kinnitab ka asjaolu, et R.H eesmärgiks oli jõuda võimalikult kiiresti tööle. Seega seadis R.H eesmärgiks ületada kiirust pikema aja jooksul. On üldteada asjaolu, et lubatud suurimat

sõidukiirust ei tohi ületada. Seda teab ka R.H . Seega oli R.H teadlik, et tulenevalt LS § 15 lg 1 p-st 1 oli antud teelõigul lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h, kuid sellest hoolimata ületas ta lubatud suurimat sõidukiirust, et jõuda tööle õigel ajal (või vähemasti mitte niivõrd suure hilinemisega, kui lubatud piirkiirusega sõites oleks ta jõudnud).

Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et R.H pani LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kavatsetusega. Seega on R.H täitnud LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid R.H teos ei esine. Samuti on R.H süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1983. aastal – KVM tl 1, 2 pöördel, 10). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et R.H on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 2 järgi.

4.2. Karistus

Karistuse määr LS § 227 lg 2 sätestab sanktsioonina kergema karistusliigina rahatrahvi kuni 100 trahviühikut ning raskema karistusliigina sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuni. Seega on seaduses ette nähtud kaks põhikaristuse liiki – rahatrahv ja juhtimisõiguse äravõtmine – kiiruse ületamise

eest määras, mis jääb 21-40 km/h vahemikku. Kohus on seisukohal, et nimetatud kahest

põhikaristusest kergem karistusliik on rahatrahv ning raskem juhtimisõiguse äravõtmine. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseks peab kergema

karistusliigi kohaldamine olema välistatud. R.H on olemas küll töökoht, mis on eelduseks, et isikule on võimalik kohaldada rahatrahvi, kuid praegusel juhul leiab kohus, et

rahatrahvi mõistmine ei vasta eripreventiivsetele eesmärkidele. Nimelt on karistusregistrist

nähtuvalt (KVM tl 10-1) R.H 4 kehtivat väärteokaristust. Samas märgib kohus siinkohal, et tulenevalt karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p-st 11 ja KarS § 82 lg-st 4 peaks olema käesolevaks hetkeks R.H suhtes arhiivi kantud väärtegude täitmise aegumise tõttu vanemad kaks väärteokaristust ehk Politseija Piirivalveameti 03.08.2012. a ja 07.07.2012. a otsused. Sellest märkusest hoolimata on aga R.H siiski 2 kehtivat väärteokaristust, mis mõlemad on määratud temale kiiruse ületamise eest LS § 227 lg 1 või LS § 227 lg 2 alusel – üks otsus on tehtud 20.03.2015. a ning teine 15.09.2015. a. Sealjuures on mõlemad trahvid summades 120 ja 140 eurot R.H seniajani tasumata. Seega ei ole R.H tasunud

temale samaliigiliste väärtegude eest mõistetud karistusi ega ole edasiselt hoidunud ka

samasuguste rikkumiste toimepanemisest. Nimetud asjaolud näitavad, et isiku jaoks ei ole

piisavat mõju uute kiiruse ületamistest hoidumiseks avaldanud rahatrahvide mõistmine. Seetõttu tuleb R.H suhtes rakendada raskemat karistusliiki ehk sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmist, millest on lähtunud ka kohtuväline menetleja (vt KVM tl 7). Seega peab R.H-le mõistetav karistus olema sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine vahemikus ühest kuni kuue kuuni ehk sanktsiooni keskmine oleks juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

4-17-2466

6

R.H süü suurust mõjutab esmalt väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning R.H pani

antud väärteo toime tahtlikult, täpsemalt kavatsetusega, mis on kõige raskem väärteo toimepanemise vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suurele süüle. Samas arvestab

kohus asjaoluga, et R.H poolt ületatud kiiruse määr ( 26 km/h üle lubatud ca sõidukiiruse) jääb LS § 227 lg-s 2 sätestatud 21-40 km/h skaalal alammäära lähedale. Kohtule esitatud kaebuses on R.H viidanud asjaolule, et tal on juhilube vaja seoses töökohaga (kohtu tl 1). Selles osas märgib kohus, et töökoha sõltuvus juhilubade olemasolust ei mõjuta mitte kuidagi isiku poolt toimepandud teos süü suurust. Võimatus tööd teha seoses

rikkumise eest mõistetava juhtimisõiguse äravõtmisega, on tegemist rikkumisele järgneva

karistuse kandmise tõttu isikule tekkivate muu ebameeldiva tagajärjega, millele isik oleks pidanud aga mõtlema enne rikkumise toimepanemist. Kohus leiab, et R.H puhul ei esine karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57 ja 58 mõttes, millisel seisukohal on olnud ka kohtuväline menetleja (KVM tl 7; kohtu tl 5). Eeltoodust nähtuvalt arvestades R.H süü suurust mõjutavaid asjaolusid ning karistust

kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et R.H süü jääb

mõnevõrra alla keskmise, mistõttu tuleks talle mõista karistuseks juhilubade äravõtmine mõnevõrra alla sanktsiooni keskmise. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub sellest, kuidas on võimalik R.H mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Siinkohal arvestab kohus asjaoluga, et R.H on tegelikkuses 2 kehtivat väärteokaristust, mis

mõlemad on talle määratud mootorsõidukiga sõidukiiruse ületamise eest. Karistusregistri andmetest nähtub, et mõlemad määratud rahatrahvid on täitmata (KVM tl 10). Karistusregistri kohaselt on R.H 15.09.2015. a täitnud LS § 227 lg-s 1 kvalifitseeritud väärteo koosseisu ehk ületanud kiirust kuni 20 km/h võrra ning 20.03.2015. a on R.H täitnud LS § 227 lg-s 2 kvalifitseeritud väärteo koosseisu ehk ületanud kiirust 21-40 km/h võrra. Kuna antud rikkumiste eest karistusena määratud rahatrahvid on tasumata, leiab kohus, et on alust uskuda, et eelnevad karistused R.H käitumist ei mõjutanud ning ta võib ka edaspidi toime

panna liiklusalaseid õigusrikkumisi. Seetõttu on rahatrahv ennast karistusena ammendanud

ning R.H-le tuleb karistuseks mõista mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Kuivõrd R.H suhtes ei ole varasemalt raskemaliigilist karistust ehk juhtimisõiguse äravõtmist rakendatud ning praeguses väärteos on kohtu hinnangul tema süü alla keskmise, siis leiab kohus, et temalt tuleks sõiduki juhtimisõigus võtta ära alla sanktsiooni keskmist jäävas määras. Samas ei pea kohus põhjendatuks ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist minimaalses, s.t ühe kuu pikkuses määras. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid

kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja

eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud

peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla

isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi kiiruse ületamine on joobes ja

juhtimisõiguseta juhtimise kõrval üks kõige ohtlikum liiklusrikkumine, ei pea kohus siiski

antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat

karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes

sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Seega üldpreventsioon isikule mõistetava karistuse määra praegusel juhul ei mõjuta.

4-17-2466

7 Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt R.H-le

määratud sanktsiooni keskmises määras ehk 3 (kolmeks) kuuks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, ei vasta R.H süü suurusele ning üldja eripreventiivsetele eesmärkidele.

Seetõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus R.H-le määratud karistuse määra osas tühistada. Kuivõrd kohus leidis, et R.H süü suurusele ning üldja eripreventiivsetele eesmärkidele vastav karistus oleks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine määras, mis jääb alla keskmise, kuid mis ei ole siiski alammääras, siis mõistab kohus R.H-le karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 2 (kaheks) kuuks.

4.3. Kokkuvõte

Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus osaliselt R.H kaebuse Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.04.2017.

a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas 2302,17,004461. Kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, s.t karistuse määra osas. Kohus teeb tühistatud osas uue otsuse ning

mõistab R.H-le LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 2 (kaheks) kuuks.

Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)