1-07-8709/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-07-8709

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-8709 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Igor Amann ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 18. mai 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi D.B süüdistuses KarS § 118 p 1 ja § 121 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19. veebruari 2009.a otsus Apellatsiooni esitaja D.B Prokurör Ruta Rammo Süüdistatav D.B

ik: xxx, elukoht xxxxxxx xxxxxxxx xx-xx, töötab OÜ D., varem kohtu poolt karistamata Kaitsja

Peep Rajavere RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 19. veebruari 2009.a otsus D.B-le KarS § 73 alusel määratud 3 kuu vangistuse kohese ärakandmise ja temalt 128 930

(ühesaja kahekümne kaheksa tuhande üheksasaja kolmekümne) krooni väljamõistmise osas ning teha uus otsus, millega

Välja mõista D.B-lt 63 680 (kuuskümmend kolm tuhat kuussada kaheksakümmend) krooni J. S. kasuks. Apellatsioon rahuldada.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 4. juunil 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. lühimenetluses Harju Maakohtu 19. veebruari 2009.a otsusega mõisteti D.B süüdi ja karistati KarS § 118 p 1 järgi nelja aasta vangistusega ja KarS § 121 järgi ühe kuu

2(4)

vangistusega. KarS § 63 lg 2 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja

liitkaristuseks mõisteti neli aastat vangistust. KrMS § 238 alusel vähendati mõistetud

karistust ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti kaks aastat

kaheksa kuud vangistust. KarS § 73 alusel määrati koheselt ärakandmisele kolm kuud

vangistust ning kaks aastat viis kuud jäeti tingimisi täitmisele pööramata neljaaastase katseajaga. Üks päev vangistust loeti karistusest kantuks.

2. mõisteti KarS § 121 järgi süüdi selles, et tema 4. jaanuaril 2007 umbes D.B kella 01.00 paiku reisilaeva R. kajutis lõi peaga J. S. ühe korra vastu kaela, põhjustades valu. KarS § 118 p 1 järgi mõisteti D.B süüdi selles, et ta samal ööl ja samas kajutis

kella 04.30 paiku lõi magavale J. S. lauanoaga ühe korra paremale poole kaela piirkonda, tekitades sellega raske tervisekahjustuse, mis tekitamise ajal oli ohtlik kannatanu elule. Saadud

tervisekahjustuse läbi sai vigastada J. S. kõriveresoonte põimik, mis põhjustas rohke verejooksu, mis ei oleks ilma arstiabita seiskunud.

3. kogu talle mõistetud Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb D.B

vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist ning temalt välja mõistetud moraalse kahju vähendamist 40 000 kroonini.

3.1 Apellant peab enda suhtes nn šokivangistuse kohaldamist põhjendamatuks, sest ta on kohtu all esmakordselt ja juhuslikel asjaoludel. Ta on oma süüd puhtsüdamlikult kahetsenud ja

materiaalse kahju vabatahtlikult hüvitanud. Tegemist on eaka inimesega, kes on kogu elu töötanud keevitajana ja seetõttu invaliidistunud. Tal on alaline elukoht ja uusi õiguserikkumisi ta toime ei pane. Tervisliku seisundi tõtta on tal raske vangistust kanda.

3.2 Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel ei ole kohus arvestanud sellega, et tüli algatajaks oli kannatanu J. S., kes lõi apellandile vastu nägu ja põhjustas silmast verejooksu.

Apellandil ei olnud võimalik kannatanu ees vabandada, sest kannatanu esindaja ei lubanud kannatanule läheneda ja nõudis, et kogu asjaajamine toimub tema kaudu. Kogu läbirääkimiste aja istus kannatanu kontori teises nurgas ja ei öelnud ühtegi sõna. Apellant mõistis seda nii, et

kannatanu ei soovi temaga rääkida. Kaudselt kinnitab seda kannatanu mitteilmumine

kohtuistungile. Varalise kahju tasus apellant kohe pärast selle suuruse teadasaamist. Ta oli valmis tasuma ka mõistliku suurusega moraalse kahju, kuid kannatanu ja ta esindaja ei olnud

kuni kohtuistungini selle suurust kindlaks määranud. Mittevaralise kahju väljamõistmisel ei

ole kohus arvestanud apellandi varalist olukorda ja ei ole veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa apellandi heaolu olulist langust. Seoses töövõime olulise kaotusega taotleb tööandja tema töölt vabastamist, mistõttu ta kaotab sissetuleku. Pensioni ei ole talle veel määratud. Apellandi omandis on ainult tuba ühiselamus üldpinnaga 16,5 m2.

4. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, taotledes

selle rahuldamist. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et esimese astme kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsus kuulub KrMS § 338 punktide 2

ja 4 alusel tühistamisele, kuna kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta süüdimõistetu isikule.

3(4)

5.1 suhtes ei ole nn Kohtukolleegium nõustub apellatsiooni väitega, et D.B šokivangistuse kohaldamine vajalik. Valides süüdlase täieliku tingimusliku karistusest vabastamise ja karistuse kandmisest osalise

vabastamise vahel, tuleb mõistetud karistusest täielikku vabastamist pidada reegliks ja

karistuse osalist ärakandmist erandlikuks. Karistuse teatud osa kohesele ärakandmisele määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus, otsustanud süüdlase karistusest vabastamise, leiab siiski, et katseaja toime võiks konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt,

kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast vangistus ja milliste tegelike

vabadusepiirangutega on see seotud. Seega võib šokivangistuse kohaldamist pidada põhjendatuks, kui kohus jõuab veendumusele, et kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades ei ole põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse kohaldamine, kuid karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on teatud karistuse osa kohene ärakandmine vajalik. Kohtupraktika kohaselt rakendatakse seda karistusliiki eeskätt esmakordselt kohtu all olevate noorte süüdistatavate suhtes. D.B näol ei ole tegemist alaealisega, keda saaks kohese ja lühiajalise vangistuse

kohaldamisega suunata õiguskuulekusele, sest 63-aastasel isikul on väärtushinnangud elu

jooksul juba välja kujunenud. Käesolevaks ajaks on D.B invaliidistunud ja

kaotanud oma tervisliku seisundi tõttu töökoha. Kohtukolleegium loodab, et süüdistatav on

oma senise elukogemuse ja hariduse pinnalt võimeline edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ka minimaalse, kuigi suhteliselt pikaajalise katseaja jooksul. Seetõttu kohtukolleegium tühistab esimese astme kohtuotsuse osas, millega määrati D.B KarS § 73 alusel koheselt ärakandmisele kolm kuud vangistust.

5.2 kannatanu J. Kohtukolleegium nõustub ka selle apellatsiooni väitega, et D.B-lt S. kasuks välja mõistetud 100 000 krooni mittevaralise kahju hüvitist on põhjendamatult suur.

VÕS § 130 lg 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et süüdistatav D.B kannatanu J. S. noaga

ründas ja talle eluohtliku tervisekahjustuse tekitas. Seda liiki tsiviilasjade lahendamisel

valitseva kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel lähtuda eelkõige konkreetsetest asjaoludest ja juhinduda tavalisest elulisest arusaamast.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kohus mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvestanud sellega, et tüli algatajaks oli kannatanu J. S., kes lõi apellandile rusikaga näkku ja põhjustas verejooksu silma. Tüli tekkis ühise alkoholi tarvitamise käigus. Kui alkohol lõppes,

siis käidi ühiselt alkoholi juurde muretsemas. Kannatanu oli haiglaravil ühe nädala ning kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanul oleks saadud vigastuse tõttu tervis jäädavalt halvenenud. Kannatanu abikaasa ja laste psüühilised kannatused ei oma käesoleva

kaasuse lahendamisel tähtsust, sest VÕS prg 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Kohtukolleegium nõustub apellandi väitega, et mittevaralise kahju väljamõistmisel ei ole kohus arvestanud apellandi varalist olukorda ja ei ole veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa apellandi heaolu olulist langust. Nimelt vabastati D.B seoses töövõime olulise kaotusega töölt ja on käesoleval ajal invaliiduspensionär. Süüdistatava omandis on ainult tuba ühiselamus. Kogu varalise kahju on süüdistatav kohtueelse uurimise käigus kannatanule hüvitanud. Eeltoodud asjaolusid ja analoogsete tsiviilasjade kohtupraktikat

arvestades peab kohtukolleegium D.B-lt kannatanu J. S. kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju mõistlikuks suuruseks 40 000 krooni.

4(4)

5.3 KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire, sõltumata apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Apelleeritud kohtuotsusega on D.B-lt muuhulgas välja mõistetud kannatanu J. S.

kasuks 5250 krooni riigilõivu, mille kannatanu oli tasunud tsiviilhagi esitamiseks mittevaralise kahju nõudes. Kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi

on riigilõivust vabastatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Sellise regulatsiooniga soodustatakse kuriteost tekkinud kannatanu varaliste nõuete lahendamist kriminaalasja raames ja kaitstakse kannatanu huve. Samas ei näe säte ette, et kriminaalmenetluses oleks riigilõivust

vabastatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded, seda eelkõige vältimaks alusetuid avaldusi kriminaalmenetluse alustamiseks ja kriminaalmenetluse koormamist põhjendamatute nõuete lahendamisega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 12. mai 2009.a otsuses nr 3-1-1-41-09 märkinud, et

eeltoodu ei piira siiski seadusandja vabadust sätestada riigilõivuseadusega teatud

valdkondades riigilõivuvabastusi, mis võivad puudutada nii tsiviilkohtumenetlust selle

kitsamas tähenduses kui ka tsiviilhagi lahendamist kriminaalmenetluses. №rmi ulatuse tuvastamisel tuleb lähtuda nii selle sõnastusest kui ka lahenduse efektiivsusest õigussüsteemi jaoks tervikuna. RLS § 22 lg 1 p 11 sõnastus ei seo riigilõivuvabastust üksnes varalise kahju

hüvitamise nõudega (vt võrdluseks RLS § 22 lg 1 p 3). Samuti puudub alus asuda

seisukohale, et seadusandja soovis võimaldada riigilõivuvabastust vaid kehavigastuse, muu

terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel

tsiviilkohtumenetluses. Sellisel juhul paneks riik ebavõrdsesse olukorda isikuid, kellele on

selline kahju tekitatud kuriteoga, võrreldes nendega, kelle õigus mittevaralise kahju

hüvitamiseks tervise kahjustamise tõttu tekkis muul alusel. Lisaks võib selline lähenemine

põhjustada samast kuriteost tulenenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist tsiviilkohtumenetluses ja varalise kahju hüvitamise nõude esitamist kriminaalmenetluses, mis

on kohtusüsteemi kui terviku seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik lahendus. Seega leidis

riigikohus, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kehtib ka sellise nõude esitamisel kriminaalmenetluses. Seoses sellega tuleb apelleeritud kohtuotsus D.B-lt J. S. kasuks välja mõistetud 5250 krooni osas tühistada. Seega kuulub D.B-lt väljamõistmisele 40 000 krooni

mittevaralise kahju hüvitist, 23 600 krooni õigusabikulusid ja 80 krooni kriminaaltoimiku

koopiate eest, kokku 63 680 krooni. Riigilõivuseaduse prg 12 lg 1 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda riigilõivu võtjalt riigilõivu tagastamist kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg p 4, § 338 p 2,4 ja § 340 lg 2 p 4,5

kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu 19. veebruari 2009.a otsuse D.B suhtes osaliselt ja teeb uue otsuse.

Meelika Aava Igor Amann Paavo Randma