3-17-666/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht

13. juuli 2017, Jõhvi

Kohtuasja number

3-17-666

Kohtuasi

Gevin Küti kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Kuressaare arestimaja tingimustega tekitatud

6680 euro suuruse mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja: Gevin Kütt

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

Agne Niido

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Gevin Küti kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Kuulutada menetlus kaebaja terviseandmeid puudutavate dokumentide osas kinniseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 14.08.2017.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 02.02.2017 on Viru Vangla kinnipeetav Gevin Kütt (edaspidi kaebaja) koostanud Politsei- ja

Piirivalveameti (edaspidi vastustaja) Lääne Prefektuurile adresseeritud kahjunõude (tl 13-21),

milles palus maksta Kurssaare arestimajas kokku 167 päeva kestnud kinnipidamise ajal värskes

õhus jalutamise ja kolm korda päevas toitlustamise mittevõimaldamise läbi oma õigustele ja

väärikusele tekkinud mittevaralise kahju eest välja 6680 euro suuruse hüvitise. 01.03.2017

vastusega nr 62.1-3/38162-5 (tl 22-23) jäeti kahjunõue rahuldamata. Seejuures esitati vastuväited

tema etteheidetele ning avaldati lisaks ka arvamust, et niisuguse nõude tagantjärele esitamine teenib

väidetust erinevat eesmärki.

Veel on toimikusse esitatud kaebaja teabenõue ja sellele antud vastus (tl 10-12), selgitus Kuressaare

arestimaja tingimuste kohta (tl 57). Lisaks on kohus omal algatusel Viru Vanglast nõudnud

väljavõtte kaebaja tervisekaardist ajavahemiku kohta 01.01.2015 kuni 01.01.2017 (tl 64-65).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 21.03.2017 koostatud ja Tallinna Halduskohtule adresseeritud kaebuses (tl 1-9) palus kaebaja, et

6680 euro suuruse hüvitise talle tekitatud väärikuse alandamise, hingeliste piinade, kannatuste ja

ebameeldivuste eest mõistaks välja halduskohus. 17.05.2017 saabus kaebus Tallinna Halduskohtu

17.04.2017 kohtumääruse järgselt kohtualluvuse kohasele lahendamisele Tartu Halduskohtu Jõhvi

kohtumajja. Kaebaja väitis, et on viibinud ajavahemikel 03.07.2015 – 31.08.2015, 09.11.2015 –

16.11.2015, 07.03.2016 – 04.04.2016 ja 02.05.2016 kuni 11.07.2016 kokku 167 päeva Kuressaare

arestimajas, kus rikuti tema seadusest tulenevat õigust viibida vähemalt üks tund päevas värskes ja

vabas õhus ning toitlustati kolme toidukorra asemel kaks korda päevas. Seejuures ei pidanud ta

selles arestimajas pakutud saiaviilu tassi teega kehtestatud normidele vastavaks hommikusöögiks,

märkis ära pideva kaameraga jälgimise ning väitis, et nimetatud inimsuse vastased teod tekitasid

talle inimkatsetele allutamise tunde, põhjustasid hingelisi piinu, kannatusi, ebameeldivusi ja

alandasid inimväärikust. Kahju suuruseks nimetas ta 40 eurot iga arestimajas viibitud päeva eest.

3. Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi vastustaja) kirjalikus vastuses (tl 52-54) peeti kaebust

põhjendamatuks, paluti see tervikuna rahuldamata jätta ning selgitati arestimajas kehtivat korda ja

seal valitsenud tingimusi. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et Kuressaare arestimaja tingimused

on head, sest see asub 30.10.2012 avatud kaasaegses ja kõigile nõuetele vastavas hoones. Värskes

õhus viibimise osas leiti siseministri 27.09.2011 määrusega nr 21 kehtestatud „Arestimaja

sisekorraeeskirja“ (edaspidi eeskiri) § 12 lg-le 4 tuginedes, et nõuetekohase jalutuskambri

olemasolu tõttu pole kaebajal võimalik jalutushoovi puudumist ette heita ja lisati, et arestimaja töö

arvestuse raamatutes ei kajastu tema jalutamise soovi. Toitlustamise osas kinnitati, et see on

korrapärane, vastab toiduhügieeni nõuetele ja toidunormidele, selgitati hommikusöögiga seonduvat

ning leiti, et päevase toidunormi jagamine kolme toidukorra tarbeks kahe toidukorra ajal ei riiva

kinnipeetu õigusi. Alusetuteks peeti ka kaebuse väiteid arestimaja ebainimlike tingimuste kohta,

selgitati oma seisukohti kahju hüvitamise põhimõtete osas ning märgiti, et kaebaja vahi alla võtmine

ei ole olnud tingitud vastustaja õigusvastasest käitumisest ja arestimajas viibimisega seotud

ebamugavused pole riivanud tema õigusi niisuguse intensiivsusega, mis tingiks rahalise hüvitise

määramise.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajab lahendamist küsimus, kas Kuressaare arestimajas valitsenud tingimuste

tõttu on saanud kaebajale tekkida tema poolt nimetatud mittevaraline kahju.

5. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldisi aluseid käsitleb RVastS § 7 lg 1,

milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja

on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada

haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või

toimingu sooritamise nõude abil. RVastS § 7 lg 4 näeb lisaks ette ka eraõiguse sätete kohaldamise.

Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid käsitlevad RVastS § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab

küll nõuda väärikuse alandamisest tuleneva mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes

haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades

süü vormi ja raskusastet. Ka VÕS § 134 lg 5 on sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb

arvestada rikkumise raskust ja ulatust.

6. Arestimajas kinnipidamise tingimusi reguleerivad VangS ja selle alusel kehtestatud õigusaktid.

VangS § 45 lg 1, § 90 lg 4 ja § 156 lg 2 kohaselt peab nii vahistatu kui arestialuse kamber tagama

tema pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise ning vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga, selle ringluse, valguse

ja temperatuuri. Arestikambri suuruse ja sisustuse nõuded sisalduvad eespool viidatud eeskirjas.

Selle § 12 lg-te 1, 2, 3 ja § 13 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetu arestimajas ühe või

mitmekohalisse väljaspoolt lukustatava uksega kambrisse, kus on igale kinnipeetule vähemalt 2,5

m2 põrandapinda ja ühe- või kahekordsed voodid ning võimaluse korral ka laud, istekohad, WC,

pesemiskoht, valjuhääldi, riidenagi ja isiklike asjade hoiukoht.

Kaebaja pole väitnud, et tema kambrites polnud need tingimused tagatud ning kurdab üksnes pideva

jälgimise üle. Vastav kohustus tuleneb VangS § 66 lg-st 1 ja § 156 lg-st 2 ja justiitsministri

05.09.2011 määruse nr 44 § 2 p-st 1 ning teenib muuhulgas ka kambris kinni peetavate isikute elu-

ja tervise kaitsmise eesmärki.

7. VangS § 93 lg 5 ja eeskirja § 31 lg-s 2 kehtestatu kohaselt tuleb arestimajas kinni peetavale

isikule tema soovil võimaldada vähemalt üks tund päevas valve all värskes õhus viibimist.

Käesoleval juhul ei ole menetluse pooltel erimeelsust selles, et Kuressaare arestimajas puudub

jalutushoov. Seetõttu ei saa olla vaidlust ka selle üle, et kaebajal polnud võimalik oma vastavat

õigust vabas õhus jalutades realiseerida. Õiguskantsler on nimetatud arestimaja tingimusi puudutava

22.07.2010 kontrollkäigu kokkuvõttes sellekohase puuduse ära märkinud, kuid kaebusele vastustaja

poolt antud vastusest nähtub, et peale tema kontrollkäiku on Kuressaare arestimaja saanud

kaasaegses hoones uued ruumid ning neis on olemas jalutuskamber. Võru arestimaja 01.03.2011

kontrollkäigu kokkuvõttes on õiguskantsler jalutamiskambri rajamist tunnustanud ega ole

käsitlenud jalutamise või värskes õhus viibimise õigusega seonduvat arestimajas kinni peetavate

isikute inimväärikuse alandamisena. Kuna ka eespool juba viidatud eeskirja § 12 lg-s 4 sätestatu

näeb ette võimaluse, et jalutushoovi asemel on arestimajas olemas jalutuskamber, pole kohtul

samuti tõsiselt võetavat põhjust käsitleda Kuressaare arestimaja vastavaid tingimusi kaebaja õiguste

rikkumisena. Lisaks nähtub arestimaja vanema selgitusest, et teised temaga samal ajal arestimajas

viibinud kinnipeetud on vaatamata vastava ruumi väidetavatele puudustele siiski kasutanud selles

viibimise õigust, mis lubab järeldada, et sealsed tingimused polnud nende väärikuse seisukohalt

vastuvõetamatud.

8. Kinni peetavate isikute toitlustamisega seonduv on reguleeritud VangS § 47 lg-s 1 ja eeskirja § 26

lg-s 5 ning näeb ette üksnes üldsõnalised kohustused korraldada see vastavuses elanikkonna üldiste

toitumistavadega, korrapäraselt, toiduhügieeni nõuetele vastavalt ja elutegevuseks vajalikku

toidutarvet arvestavalt. 31.12.2002 määruses nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lg- s

2, § 2 lg-s 1, § 3 lg-tes 1, 2, 3, 5 ja 6 sätestatud täpsemate nõuete kohaselt toimub

kinnipidamisasutuses viibiva isiku päevase toidunormi arvestamine kahe nädala keskmise järgi, see

peab arvestama tema vanust, sugu, tehtavat tööd, kehalise aktiivsuse taset, katma elutegevuseks

vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergia ja minimaalse mikrotoitainete ja valgu

vajaduse ning olema antud kindlatel kellaaegadel vähemalt kolm korda päevas.

Kaebaja toitlustamine vastab üldjoontes neile nõudmistele, sest kohtule esitatu kohaselt toitlustati

teda kolm korda päevas. Asjaolu, et hommikul anti reaalselt vaid suhkruga tee ning selle juurde

ettenähtud leib või sai oli kätte antud juba koos eelmise päeva söökidega, pole iseenesest rikkumine

ega saa kinnipeetava väärikust ka alandada. Kinni peetava isiku toidutarbe ja muud toiduga seotud

vajadused peavad olema kaetud kahe nädala toidu keskmiste näitajate tulemusena. Seda, et need

peaks tagama iga toidukord, õigusaktidest aga ei tulene. Vastustaja kohtueelse vastuse väidetel on

toitlustamise korraldus olnud Kuressaare arestimajas aastaid sama ja ühtne kõigile. Eelnevalt juba

viidatud kontrollkäigu kokkuvõttes pole ka õiguskantsler selles valdkonnas rikkumisi täheldanud

ning on märkinud, et kinnipeetavatele on söök tagatud kolm korda päevas. Kaebaja kurdab küll

puudulikust toitlustamisest tingitud tervisehäireid, kuid kohtu algatusel Viru Vanglast välja nõutud

tervisekaardi andmed nende tekkimist ei kinnita. 31.08.2015 Tallinna Vanglasse saabumisel tehtud

õendusanamneesi ja järgmisel päeval toimunud arstlike läbivaatuste tulemuste kohta ei ole

kannetesse nr 35, 36 ja 37 märgitud muud kui tsükliline alkoholi tarvitamine, kolme aasta tagune

kaksteistsõrmiku haavand ja kaebuste puudumine. Kaebuste puudumine on märgitud ka 16.11.2015,

04.04.2016 ja 11.07.2016 arestimajast vanglasse saabumisel tehtud kannetetesse nr 39, 42 ja 43

ning igasse nimetatud kandesse on lisatud märge, et tervislikus seisundis pole mingeid muutusi.

9. Eelnevalt käsitetu kohaselt ei ole vastustaja rikkunud Kuressaare arestimajas kaebajale

kohaldunud tingimuste läbi tema seadusest tulenevaid õigusi. Ka vastupidisele seisukohtadele

asumise puhul ei oleks nii värskes õhus viibimise kui toitlustamisega seonduv veel piisav alus

kaebaja kahjunõude rahuldamiseks. Riigikohus on nimelt vangla kinnipidamistingimustega seotud

väärikuse alandamise küsimusi käsitledes korduvalt märkinud, et kinnipidamisega kaasnevad

paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel

inimväärikuse alandamist ning väiksema rikkumise puhul pole rahalise hüvitise väljamõistmine

üldse põhjendatud. Sama järelduse saab ka käesolevas asjas vaidlustatud arestimaja tingimuste osas.

Kõik kaebaja Kuressaare arestimajas viibimise perioodid on olnud suhteliselt lühiajalised. Asjaolud,

et kaebajal polnud võimalust viibida värskes õhus väljaspool arestimaja ruume ja tuli leppida

üksnes selleks kohaldatud jalutusruumis olemisega ning, et hommikusöögiks ette nähtud leib või sai

anti kätte juba eelmisel päeval, võis talle küll tekitada ebamugavusi, pahameelt ja muid vaimseid

üleelamisi, kuid kindlasti ei saaks olla tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mis võiks

õigustada rahalise hüvitise määramist seoses tema väärikuse alandamisega.

10. HKMS § 77 lg 1 ning TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada,

kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise või muu isiku eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku

arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on kohus välja nõudnud kaebaja

tervisekaardi väljavõtte. Kuna selles on kajastatud tema eraelulised andmed, millede avaldamiseks

puudub avalik huvi, on vajalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada.

11. Eeltoodud järeldustel ei ole kohtul alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks ja süüliseks

mittevaralise kahju põhjustamiseks ega mõista temalt välja kaebaja poolt soovitud või mistahes

muu suurusega rahalist hüvitist. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 200,40 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Vastustaja

oma menetluskulude kohta taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole, mistõttu puuduvad käesolevas

asjas jagamisele kuuluvad menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane