1-17-2189/19 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-2189

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

12. juuli 2017, Tallinn

Kriminaalasja number

1-17-2189

Kohtukoosseis

Andres Parmas, Ivi Kesküla ja Sten Lind

Kriminaalasi

S.W süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 26. aprilli 2017. a otsus, üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja

Süüdistatav

S.W (ik XXX) elukoht XXX; varem kriminaalkorras

karistamata; tõkendina kohaldatud elukohast lahkumise

keeldu

Prokurör

Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee

Kaitsja

Vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 26. aprilli 2017. a otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon

rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole CLARUS seoses vandeadvokaadi abi Silver Reinsaare

poolt S.W-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 144

(ükssada nelikümmend neli) eurot (sh käibemaks).

3. Välja mõista S.W-lt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale

makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, mis

tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos

viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse S.W-le eraldi dokumendina.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes

advokaadi vahendusel.

1-17-2189

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.W-le esitati KarS § 320 lg 1 järgi süüdistus selles, et kriminaalasja nr

XXXXXXXXXXX menetluse käigus kannatanuna ülekuulamisel andis ta kahel korral

teadvalt valeütlusi, väites, et 2. augustil 2016 kohtus ta seoses ürituse piletite ostu-müügi

tehinguga võõra mehega, kes võttis temalt vägivallaga ära 600 eurot. Kriminaalmenetluse

käigus leidis aga tõendamist, et kannatanu ütlused ei vasta kuriteosündmuse olulistele

asjaoludele: kohtumine toimus narkootilise aine suures koguses soetamise eesmärgil ja

tegelikkuses võeti S.W-lt raha ära väiksemas summas – 300 eurot.

2. Harju Maakohtu 26. aprilli 2017. a otsusega tunnistati S.W KarS 320 lg 1 järgi süüdi

ning teda karistati

rahalise karistusega 200 päevamäära, võttes päevamääraks

miinimumpäevamäära 10 eurot, s.o. kokku 2000 eurot. KarS § 73 lg-te 1, 2 ja 3 alusel

määrati, et mõistetud karistusest tuleb koheselt ära kanda rahaline karistus 70

miinimumpäevamäära ja ülejäänud osas tuleb karistus jätta tingimisi täitmisele pööramata,

kui S.W ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkendina

kohaldatud elukohast lahkumise keelu maakohus tühistas alates kohtuotsuse jõustumisest.

Maakohus mõistis S.W-lt ositi 12 kuu jooksul menetluskuludena välja 705 eurot sundraha ja

528 eurot kaitsjatasu.

3.1.

Maakohus leidis, et S.W valeütluste andmine on tõendamist leidnud dokumentaalsete

tõendite, s.o S.W kolmel korral kannatanuna ülekuulamise protokollide alusel. Kahel esimesel

kannatanuna ülekuulamisel 2. ja 9. augustil 2016 andis S.W ütlusi, nagu oleks Weekend

festivali pileteid müüa pakkunud noormees X võtnud tema rahakotist ära 600 eur väärtuses

kupüüre ja peast musta nokamütsi. Seejärel olevat noormees aga püüdnud lüüa teda jalga näo

piirkonda ning selle ebaõnnestumisel löönud teda rusikatega näkku. S.W on mõlemal korral

ülekuulamisel enda allkirjaga kinnitanud, et talle on selgitatud KrMS §-de 38 ja 71-74 sisu

ning samuti on teda mõlemal korral hoiatatud, et ütluste andmisest seadusliku aluseta

keeldumise ja teadvalt vale ütluste andmise eest järgneb vastutust KarS §-de 318 ja 320 järgi.

Kolmandal korral kannatanuna ülekuulamisel 16. augustil 2016 andis S.W aga ütlusi, et talle

on arusaadavad tema õigused ja kohustused, saab aru, et ta peab andma tõeseid ütlusi. Ta

varem andis valesid ütlusi, tegelikult ei soovinud ta osta Weekendi ürituse pileti vaid ecstasy

tablette. X võttis tema rahakotist 300 eurot. Sellel ülekuulamisel kinnitab kannatanu, et ta on

kätte saanud hagi hüvitamiseks 310 eurot ja sellega on temale kuriteoga tekitatud kahju

hüvitatud. Samuti kinnitab S.W süüd Harju Maakohtu 2. veebruari 2017. a otsus, millega

tunnistati Q süüdi KarS § 200 lg 1 järgi selles, et ta võttis S.W rahakotist vägivalda kasutades

300 eurot ja tema peast 10-eurose nokamütsi.

3.2.

Andes valeütlusi kannatanu menetlusseisundis, oli S.W KarS § 320 lg 1 järgi nõutav

erisubjekt. Valeütlusi andis ta kahel korral ja tegi seda teadvalt. Seejärel andis ta kolmandal

korral ülekuulamisel ütlusi selle kohta, et tema varasemad ütlused olid ebaõiged. Maakohtu

arvates tegutses S.W valeütlusi andes vähemalt otsese tahtlusega.

1-17-2189

3.3.

Puutuvalt S.W kaitsja viidatud enese mittesüüstamise privileegi ning KarS § 31 lg-sse

1, märkis maakohus, et S.W-le selgitati ülekuulamistel õigust keelduda ütluste andmisest

isiklikel põhjustel. S.W aga seda õigust ei kasutanud, vaid andis hoopis teadlikult valesid

ütlusi. PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 on enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt

küll välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid

eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu, kuid seda tingimusel, et

valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks.

Arutataval juhul ei saa nimetatud põhimõtte rakendamisest kohtu hinnangul rääkida, sest S.W

kuulati üle kannatanuna tema vastu toime pandud kuriteos ning S.W-le ei ole inkrimineeritud

narkootikumidega seotud süüteo toimepanemist, mille alusel ta oleks võinud esitada ebaõigeid

andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu. Samuti asus

maakohtus seisukohale, et KrMS §-st 71 tulenev menetluslik õigus annab aluse ütluste

andmisest keeldumiseks, mitte valeütluste andmiseks. S.W ei keeldunud ütluste andmisest,

vaid vastupidiselt soovis anda teadvalt valesid ütlusi ning seda rohkem kui üks kord.

3.4.

Kohus asus seisukohale, et puuduvad S.W teo õigusvastasust ja süüd välistavad

asjaolud. Samuti leidis maakohus, et S.W-l ei puudunud arusaamine oma teo keelatusest, kuna

teda hoiatati allkirja vastu valeütluste andmise eest. Seega ei saa S.W enda arvamust oma

tegevusest käsitada eksimusena õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 mõttes.

3.5.

S.W-l karistus mõistes märkis maakohus, et tema karistust kergendavaid ega

raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. S.W-l puudub varasem karistatus. Arvestades veel

ka asjaolu, et S.W töötab, pidas maakohus võimalikuks karistada S.W-d kergemaliigilise, s.o.

rahalise karistusega. Kohus lähtus eeldusest, et leebe karistus annab S.W-le piisavalt tugeva

signaali selles, et kohtus või politseis valetamine on kuritegu ja see on karistatav ning isik ei

pane rohkem toime kuritegusid. Maakohus pidas piisavaks karistuseks alla sanktsiooni

keskmist määra jäävat rahalist karistust ning pidas võimalikuks jätta KarS § 73 alusel karistus

osaliselt üheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule S.W kaitsja

vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist S.W

süüditunnistamises KarS

§ 320 lg 1 järgi ja tema selles süüdistuses õigeksmõistmist.

4.1.

Apellant leiab, et S.W süüditunnistamise KarS § 320 lg 1 järgi välistab enese

mittesüüstamise privileeg. Tulenevalt kohtupraktikast ei ole võimalik isiku karistamine

õigusemõistmisevastase teo eest, millega ta üritas vältida iseenda kuriteo avastamist ja

tõendamist. Ekslikud on maakohtu põhjendused, nagu ei laieneks enese mittesüüstamise

privileeg arutatavale juhtumile põhjustel, et S.W kuulati üle kannatanuna tema vastu toime

pandud kuriteos; talle ei ole inkrimineeritud kuritegu, mille varjamiseks ta valeütlusi andis ja

1-17-2189

enese mittesüüstamise privileeg annab õiguse ütluste andmisest keeldumiseks, mitte aga

valeütluste andmiseks.

4.2.

Kaitsja hinnangul ei oma tähtsust, et S.W kuulati arutatavas kriminaalasjas üle

kannatanu, mitte aga kahtlustatavana. Tema vastutus on välistatud sõltumata sellest, milline

oli tema menetluslik staatus ülekuulamise ajal ja kas sellel hetkel oli menetlejal juba alust

pidada S.W-d süüteo toimepanijaks või mitte. Tähtsust ei oma ka see, et S.W-d pole

kahtlustatud narkootikumide omandamises. Isik ei vastuta, kui tema ülekuulamise esemega

seonduva osas hiljem hakatakse teda ennast kahtlustama kuriteos. Isiku vastutus KarS § 320

lg 1 järgi ei saa sõltuda menetleja hilisemast otsusest selle kohta, kas esitada talle kahtlustus

või mitte.

4.3.

Kaitsja märgib, et enese mittesüüstamise privileeg välistab isiku vastutuse

õigusemõistmisevastastes kuritegudes õigusvastasuse tasandil KarS § 27 lg 1 järgi. Arutataval

juhul jäi S.W tegu seoses narkootilise aine omandamisega ettevalmistavasse staadiumisse.

Kuna S.W aga arvas, et juba narkootilise aine soetamise ettevalmistamine on karistatav, siis

rakendub KarS § 31 lg 1, mille kohaselt tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime

pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. S.W

arvaski, et tema poolt narkootilise aine omandamise ettevalmistamine on kuriteona karistatav,

mistõttu andis ta valeütluseid Qga kohtumise asjaolude ja kohtumise tingimuste kohta.

4.4.

Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht, nagu ei annaks KrMS § 71 õigust valetada, on

asjakohatu. Küsimus sellest, kas süüdistataval on õigus valetada, ei omagi käesoleva

kriminaalasja lahendamise seisukohalt kuigivõrd olulist tähtsust. Oluline on see, et isikut ei

saa valeütluste andmise eest karistada, kui ta teeb seda seoses sellega, et tõeste ütluste

andmise korral aitaks ta kaasa enda poolt toime pandud kuriteo avastamisele. Enese

mittesüüstamise privileeg, mille alusel on KarS § 320 lg 1 järgi vastutus välistatud, ei tulene

mitte KrMS §-st 71, vaid hoopis PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1. KrMS §-st 71 tulenev

õigus ütluste andmisest keelduda on enese mittesüüstamise privileegi täiendav garantii.

Maakohus on sisuliselt asunud seisukohale, et ülekuulamisel igasugune menetlusnormidega

vastuolus olev käitumine kannatanu poolt on karistatav kuriteona. Sellise seisukohaga ei saa

aga kehtiva kohtupraktika pinnalt nõustuda.

4.5.

Ühtlasi märgib apellant, et kuigi maakohus arutas kriminaalasja kiirmenetluse sätete

järgi, on S.W-lt sundrahana välja mõistetud 705 eurot, mis vastab 2. astme kuriteos

süüditunnistamisega kaasneva sundraha täismäärale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

5. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud kaitsja apellatsiooni ja kriminaalasja

materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja apellatsiooni rahuldamiseks puudub

alus.

1-17-2189

6. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonis toodud argumendid alust maakohtu

seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks. Kaitsjal on küll õigus, märkides, et

pelgalt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses üle

kuulatava isiku menetluslik staatus ülekuulamise ajal ei tähenda, nagu ei võiks talle rakenduda

enese mittesüüstamise privileeg. Samuti ei oma selle privileegi rakendumise seisukohast

tähtsust, kas menetlejal tekib üldse soovi ülekuulatavale isikule kahtlustust esitada. Enese

mittesüüstamise privileegi mõte on see, et isik ei pea kaasa aitama kriminaal- või

väärteomenetlusele, mida võidaks tema ütlustele tuginedes tema vastu alustada või toimetada.

Õige on ka kaitsja väide, et enese mittesüüstamise privileeg ei seisne sugugi pelgalt õiguses

ütluste andmisest keelduda, vaid võib seisneda ka menetleja aktiivses eksitamises. Niisugust

seisukohta on korduvalt väljendatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (nt

RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17; nr 3-1-1-60-07, p 29). Kuid kaitsja unustab osutada sellele, et

Riigikohtu eelviidatud lahendites esitatakse veel täiendav tingimus valeütluste andmise korral

enese mittesüüstamise privileegi rakendamiseks. Nimelt on isiku karistamine ametivõimudele

ebaõigete andmete esitamise eest eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud

kuritegu välistatud vaid tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus

teise isiku alusetuks süüstamiseks. Arutataval juhul on aga S.W valeütlusi andes teist isikut,

Q, rõõnanud seoses sellega, kui suur summa temalt röövimise käigus ära võeti. Seega on

maakohus õigesti järeldanud, et enese mittesüüstamise privileeg ei õigusta arutataval juhul

S.W valeütluste andmist. Tema tegu on koosseisupärane ja õigusvastane ning puuduvad ka

tema süüd välistavad asjaolud.

7. Kaitsja märgib apellatsioonis, et kuigi maakohus on kriminaalasja lahendanud

kiirmenetluse sätete järgi, on sundraha S.W-lt välja mõistetud täismäära alusel. Kaitsja

väitega, nagu oleks kriminaalasja maakohtus arutatud kiirmenetluse sätete järgi, ei saa

nõustuda. S.W on Harju Maakohtu 9. märtsi 2017. a määrusega kohtu alla antud üldmenetluse

sätete järgi. Harju Maakohtu 26. aprilli 2017. a kohtuotsuses märgitud menetlusnormid, mille

alusel on maakohtu otsus tehtud, viitavad üldmenetluse kohaldamisele. Sama nähtub ka

kohtotsuse päisest. Harju Maakohtu 17. aprilli 2017. a istungi protokollist nähtub samuti, et

kriminaalasja arutati maakohtus üldmenetluses. Seega on kaitsja eeltoodud väide

põhjendamatu ja sellest ei johtu alust maakohtu otsust sundraha osas tühistada.

8. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium

kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu 26. aprilli 2017. a otsuse muutmata.

9. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise

eest tasuna kindlaks kuue pooltunni eest 120 eurot (millele lisandub käibemaks). Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal kuus pooltundi apellatsiooni koostamiseks. Kolleegiumi hinnangul on

taotlus nõuetekohane ja põhjendatud. Seetõttu tuleb taotlus rahuldada täies ulatuses. Seega

tuleb kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks määrata 120 eurot, millele

lisandub 24 eurot käibemaksu. KrMS §-d 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui

apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad

1-17-2189

menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb määratud kaitsjatasu

süüdistatava enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/