3-16-453/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.07.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-453

Haldusasi

VS kaebus Maksu- ja Tolliameti 01.02.2016 otsuse nr

3.3-4/013-1-1 tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti

kohustamiseks hüvitise maksmiseks või kaebaja

taotluse uueks läbivaatamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – VS, volitatud esindaja adv Tiia Kruusmaa

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Irmeli Kuusemäe

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

VS apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

20.06.2017

RESOLUTSIOON

1. Jätta VS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus

haldusasjas nr 3-16-453 muutmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.08.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-16-453

2(11)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VS oli Maksu- ja Tolliameti (MTA) tollikorralduse osakonna Põhja tollipunkti

vaneminspektor-koerajuht, kellel oli 11.11.2013–15.12.2013 ajakavajärgne puhkus. MTA

peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga (tl 34) määrati VS teenistuskoerte atesteerimiseks

moodustatud 4-liikmelise komisjoni koosseisu ning tal tuli 12.12.2013 osaleda kell 11.00

algaval teenistuskoerte atesteerimisel Lõuna tollipunktis. VS töötas summeeritud tööaja

arvestusega, ühe töövahetuse kestus oli kuni 12 tundi ning vahetuse algus ja lõpp oli määratud

vahetuste ajakavaga. Komisjoni töös osalemiseks katkestas VS 12.12.2013 oma puhkuse.

Ajakava järgi algas VS töövahetus 12.12.2013 kell 06.00 ja töövahetuse lõpp oli planeeritud

kell 18.00. VS pidi 12.12.2013 minema esmalt OÜ Reller SV Sikupilli tänava tasulisse

parklasse, kus oli garažeeritud ametiauto ning parklast pidi ta sõitma Lasnamäele, kus teda ootas

teine Tallinnas elav komisjoni liige, kellega koos pidid nad sõitma Luhamaale.

2. 12.12.2013 kell 06.40 leiti Tallinnas Sikupilli tänaval VS otsasõidutunnustega surnukeha.

Põhja Ringkonnaprokuratuur alustas 12.12.2013 teatisega (tl 10) sündmuse asjaoludel

kriminaalmenetlust, teatisest nähtuvalt puudusid VS-le mootorsõidukiga otsa sõitnud juhi

andmed. MTA viis sündmuse osas läbi esmase uurimise, mille käigus pöördus ka

Tööinspektsiooni poole, saamaks hinnangut, kas tegemist oli tööõnnetusega. Tööinspektsiooni

09.01.2014 vastuse nr 1.4-1/9-1 (tl 9p) kohaselt ei olnud tegemist tööõnnetusega.

3. VS lesk VS esitas 04.03.2014 Tööinspektsiooni Põhja inspektsioonile taotluse VS surmaga

lõppenud õnnetuse osas täiendava uurimise läbiviimiseks. Tööinspektsioon jättis 04.04.2014

otsusega nr 1.4-1/386-1 (tl 66-66p) VS taotluse rahuldamata, leides, et tegemist ei ole

tööõnnetusega töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 mõistes. Tööinspektsiooni

otsuse kohaselt ei seosta TTOS § 22 lg 1 õnnetuse määratlemist otseselt tööajaga, vaid rõhk on

õnnetuse ajal toimunud tegevusel – kas õnnetuse toimumise ajal täideti tööülesandeid ning

tegutseti tööandja huvides. Seejuures ei oma tähtsust, kas tööandja huvides tegutsemine toimus

tavapärasel tööajal või mitte. Tööõnnetuse määratlemise aspektist tuleb ametniku töötamise

koha mõistet tõlgendada kitsendavalt ja töö tegemise kohaks saab lugeda vaid kohta, kus

ametnik reaalselt täidab või saab täita oma ametiülesandeid.

4. VS vaidlustas Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuse nr 1.4-1/386-1 Tallinna Halduskohtus

(haldusasi nr 3-14-398), kuid halduskohus jättis 16.01.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.08.2015 otsusega rahuldamata halduskohtu otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuse ning Riigikohus jättis 20.11.2015 ringkonnakohtu otsuse peale

esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

5. VS esitas 30.12.2015 MTA-le taotluse avaliku teenistuse seaduse (ATS, kuni 30.06.2016

kehtinud redaktsioonis) § 49 lg 1 alusel hüvitise saamiseks, leides, et tema abikaasa hukkus

seoses teenistusülesannete täitmisega (tl 11-12p).

Taotluse kohaselt oli VS hukkumine liiklusõnnetuses otseses seoses talle MTA poolt antud

teenistuskohustuse täitmisega. Kuivõrd VS alustas oma töö iseloomu tõttu reeglina

töökohustuste täitmist kodust, toimus ka kõnealune liiklusõnnetus ajal, mil VS täitis

tööülesannet, suundudes OÜ Reller SV Sikupilli tänaval asuvasse parklasse ametiauto järele.

Välistatud ei ole ka tahtlik otsasõit seoses VS tööülesannete eduka täitmisega.

6. MTA jättis 01.02.2016 otsusega nr 3.3-4/013-1-1 (tl 13-14) VS taotluse rahuldamata.

3-16-453

3(11)

MTA-l on ATS § 49 lg 1 alusel õigus maksta hüvitist vaid juhul, kui ametnik hukkub seoses

teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema vastu toime pandud ründe või tema

poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel. Hüvitise maksmiseks pole alust, kuna tuvastatud ei ole

põhjuslikku seost VS hukkumise ja teenistusülesannete täitmise vahel. VS sattus õnnetusse enne

parklasse jõudmist ning isiku liikumist tasulisse parklasse ehk suundumist teenistusülesandeid

täitma ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr

3-14-398). MTA-l puuduvad andmed, et tegemist olnuks rünnakuga VS vastu seoses tema

teenistusülesannete täitmisega.

7. VS esitas 02.03.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-6p; täiendatud 02.05.2016, tl 40-

41p) MTA 01.02.2016 otsuse tühistamiseks ning MTA kohustamiseks lahendada kaebaja

30.12.2015 taotlus uuesti või maksta talle hüvitist.

1) VS hukkumine oli seotud teenistusülesannete täitmisega. Seos teenistusülesannete täitmisega

võib esineda ka siis, kui ametnik hukkus muus kohas peale teenistuskoha või väljaspool

tööaega. Laiendavat tõlgendust on kasutatud ka kohtupraktikas (Riigikohtu 29.05.2006 lahend

nr 3-3-1-30-06, 13.11.2008 lahend nr 3-3-1-26-08). VS puhkus katkestati MTA peadirektori

09.12.2013 käskkirjaga selleks, et lähetada ta 12.12.2013 Luhamaale, et viia läbi teenistuskoerte

atesteerimine. Lähetuse kestuseks määrati 12.12.2013 kell 06.00−18.00, mis lähtus VS-le antud

esmasest teenistusülesandest – minna oma kodust OÜ Reller SV Sikupilli tänava tasulisse

parklasse, kuhu oli garažeeritud talle Luhamaale sõiduks kasutada antud ametisõiduk, võtta

Lasnamäelt peale üks komisjoni liige ning sõita Luhamaale, kus kell 11.00 algas teenistuskoerte

atesteerimine. Lähetus (ATS § 44 lg 1) ei toimu üldjuhul ametniku, vaid ametiasutuse huvides.

Lähetusse suundutakse reeglina kodust ning mõisted „tavapärane töötamiskoht” ja „töötee” ei

ole asjakohased. VS tegevus oli alates kodust lahkumisest suunatud talle antud

teenistusülesande täitmisele ning õnnetus leidis aset otseses seoses korraldusega täita

teenistusülesannet väljaspool alalise ametikoha asukohta. MTA otsuses ei ole tuvastatud ega

analüüsitud, et VS-ga juhtus õnnetus lähetuses olles. Kuigi VS viibis siselähetuses, on oluline

välislähetust reguleeriva Vabariigi Valitsuse 19.12.2012 määruse nr 115 §-st 5 tulenev

põhimõte, mille kohaselt loetakse välislähetuse sõidupäeva välislähetuse päevaks.

2) Otsusest ei nähtu, millistel faktilistel asjaoludel põhineb arusaam, et VS suundus tasulisse

parklasse eraelulistel põhjustel ja isiklikes huvides. Töötee mõiste puhul ei ole oluline VS

töökoha juriidiline mõiste, vaid tema faktiline tavapärane töötamiskoht, kuhu talle edastati

teenistusülesandeid ja kust ta neid täitma suundus. Tööinspektsioon kinnitas, et ta ei ole

õnnetuse uurimisel ja hüvitise määramisel asjakohane isik, vaid selleks on MTA. Samas ei ole

ka MTA käsitlenud oma otsuses VS tegeliku töötamiskohaga seonduvat. VS-l puudus töö

iseloomu tõttu tavapärane töötamise koht MTA töökabinetis ning talle anti igapäevaseid

tööülesandeid reeglina sidevahendite vahendusel. Taoline töökorraldus tingis olukorra, kus ta

alustas töökohustuste täitmist oma kodust. Kaebaja seisukohta kinnitab Euroopa Kohtu

pressiteade nr 99/15 (tl 15-15p), mis käsitleb analoogse töö (liikuv töö ilma tavapärase

töökohata) tegijate tööaja mõistet. Eelnevat arvestades tuleb VS „tavapäraseks töötamiskohaks”

lugeda tema kodu. Seega isegi juhul, kui lähtuda „töötamiskoha” ja „töötee” mõistest, jättes

kõrvale Riigikohtu arusaama tööandja huvides tegutsemisest, on VS-ga toimunud õnnetus

otseses seoses tema tööga ehk käsitatav tööõnnetusena ka Tööinspektsiooni arusaamast

lähtudes.

3) MTA otsuse põhjendus on puudulik, üldsõnaline ja vastuolus esmase uurimise käigus

tuvastatud asjaolude ning kogutud tõenditega. MTA ei ole uurinud ja analüüsinud õnnetuse ja

ATS § 49 lg-s 1 sätestatud olulisi asjaolusid, vaid on lähenenud formaalselt. Taotluse

rahuldamata jätmisel on üldsõnaliselt osutatud varasemale vaidlusele, milles MTA ei osalenud

ja mille sisuks oli see, et õnnetuse olulised asjaolud on välja selgitamata. Kuivõrd

3-16-453

4(11)

Tööinspektsioon ei olnud pädev juhtumi olulisi asjaolusid tuvastama, ei ole ka haldusasjas

nr 3-14-398 esitatud seisukohad asjakohased.

4) Kuigi VS täitis tavapäraselt teenistusülesandeid kindlates piiripunktides, on oluline, et tal

puudus tavapärane töötamiskoht MTA kabinetis. VS-l tuli igapäevaste teenistusülesannete

täitmiseks transportida piiripunkti ka teenistuskoer. VS-l oli 12.12.2013 kohustus suunduda

kodust tasulisse parklasse, et transportida teenistuskoerte atesteerimisele oma töökaaslased,

kuid tegutsedes tööandja huvides, võttis ta atesteerimisele kaasa ka endise teenistuskoera.

Tööandja huvides toimimise tuvastamisel ei saa ametnikke, kellel tehtava töö eripära tõttu ei

olegi kunagi võimalik suunduda kabinetist oma teenistuskohustusi täitma, kohelda õiguslikult

erinevalt ametnikest, kellel on olemas tavapärane töötamiskoht MTA kabinetis.

8. Maksu- ja Tolliamet palus 31.03.2016 vastuses (tl 25-26p; täiendatud 09.05.2016, tl 45-45p)

jätta kaebus rahuldamata.

1) VS hukkumise ja tema teenistusülesannete täitmise vahel ei ole tuvastatud põhjuslikku seost.

Lähtudes TTOS § 1 lg-s 1 sätestatud seaduse reguleerimisalast, tuleb ATS § 49 lg 1

rakendamisel mõistete „tööõnnetus“ ja „töökoht“ sisustamisel võtta aluseks TTOS sätted. VS

sattus õnnetusse enne, kui jõudis parklasse, kust pidi võtma ametiauto ja sõitma Luhamaale.

Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-14-398 leidnud, et isiku

liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides. Ka Tööinspektsioon

leidis, et tegemist ei olnud tööõnnetusega. MTA ei olnud VS-le määranud tasulisse parklasse

liikumiseks konkreetset marsruuti või kellaaega. Selle, millist teed mööda ja millisel

ajavahemikul VS parklasse liikus, valis ta ise, lähtudes kohustusest viia teine komisjoniliige

Luhamaale ja olla õigel ajal teenistusülesannete täitmiseks Lõuna tollipunktis.

3) Vastustaja ei pidanud eraldi tuvastama ja analüüsima, kas VS õnnetus toimus lähetuses olles.

Asjaolu, et VS-l tuli teenistusülesannet täita väljaspool alalise ametikoha asukohta, ei anna alust

järelduseks, et tema tegevust alates kodust lahkumisest tuli lugeda teenistusülesannete

täitmiseks. Kehtivast õigusest ei tulene, et lähetuse puhul saab teenistusülesannete täitmiseks

lugeda ka seda, kui isik alles suundub teenistusülesandeid täitma.

4) Asjaolu, et VS-l puudus tavapärane töötamiskoht MTA töökabinetis, ei anna põhjust väiteks,

et VS kodu tuleb lugeda tema „tavapäraseks töötamiskohaks“. VS-le rakendunud summeeritud

tööaja arvestuse puhul planeeriti VS töö ühekuulise perioodina graafikus ette ning sarnaselt

teistele ametnikele oli ka temal olemas tavapärane töötamiskoht (Muuga, Paldiski,

Reisiterminali ja Lennujaama piiripunkt), kus ta täitis oma ametijuhendist tulenevaid

teenistusülesandeid. Järelduseks, et VS alustas reeglina teenistuskohustuste täitmist kodust,

mitte kabinetist, ei anna alust ka asjaolu, et koerajuhil on õigus tööst vabal ajal hoida

teenistuskoera oma isiklikus elukohas.

5) Otsus on selge ja üheselt mõistetav ning selles on tuginetud asjakohastele õigusnormidele ja

analüüsitud põhjusliku seose esinemist. Samuti on õigesti tuginetud Tallinna Ringkonnakohtu

lahendile haldusasjas nr 3-14-398, milles leiti, et isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada

tegutsemiseks tööandja huvides.

6) Alates 01.07.2003 on kehtivas õiguses selgesõnaliselt loobutud tööteel toimunud õnnetuse

käsitamisest tööõnnetusena. Samuti ei saa parklasse minemist pidada ühekordse

teenistusülesande täitmiseks. Kuna teel parklasse ei saanud VS veel täita oma

teenistusülesandeid, ei oma määravat tähtsust ka see, et õnnetus leidis aset Sikupilli tänaval

tasulise parkla värava ees ning vastavalt töögraafikule oli VS-l tööaeg. Määravat tähtsust ei

oma, et teenistuskoer elas VS kodus ning teda tuli toita ja hooldada ka tööst vabal ajal.

3-16-453

5(11)

Teenistuskoerad on MTA-s töövahendina arvel, kuid VS-l oli kaasas maha kantud endine

teenistuskoer, keda ei olnud võimalik igapäevatöös kasutada.

9. Tallinna Halduskohus jättis 07.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) ATS § 49 lg 1 alusel hüvitise maksmise eeldused ei ole täidetud. Kaebaja ei väida, et VS

hukkus kuriteo tõkestamise tagajärjel. Puuduvad tõendid selle kohta, et VS oleks tema

ametialase tegevuse tõttu rünnatud. Kui kriminaalmenetluses ei ole õnnestunud välja selgitada

VS-le otsa sõitnud juhi andmeid, ei saa tööandjale ette heita, et ta ei asunud täiendavalt

tuvastama õnnetuse põhjustanud juhi isikut, sest MTA võimalused selleks on oluliselt

piiratumad kui kriminaalasja menetlejal. Juhi isikut teadmata ei saa teada ka seda, millised olid

juhi võimalikud motiivid.

2) Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuses nr 1.4-1/386-1 on leitud, et VS-ga ei juhtunud

tööõnnetust TTOS § 22 lg 1 mõttes. Kohtud on jätnud selle otsuse peale esitatud kaebuse

rahuldamata ning ringkonnakohus selgitas 25.08.2015 otsuses (p-d 16-18), et tegemist oli

õnnetusega teel tööle. Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-08 valguses on Tööinspektsiooni otsus

ATS § 49 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmisel siduv (p 11-12). Kuna puuduvad tõendid, et VS

rünnati tema ametialase tegevuse tõttu ja MTA pidi hüvitise maksmise otsustamisel lähtuma

Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsusest, mille õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli, ei

saanudki MTA teha kaebaja taotluse suhtes teistsugust otsust kui keelduda hüvitise maksmisest.

3) MTA ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Kuigi MTA ei korranud kõiki ringkonnakohtu

poolt asjas nr 3-14-398 esitatud põhjendusi, on selge, et MTA on ringkonnakohtu otsusest

lähtunud. Kaebajale on asjas nr 3-14-398 esitatud kohtu põhjendused teada. Seega ei toonud

nende põhjenduste kordamata jätmine kaasa ebaõige otsuse tegemist. Vaidlustatud otsuse

tühistamise korral tuleks MTA-l vastu võtta uus samasisuline otsus.

4) ATS § 44 lg-st 1 ei saa järeldada, et lähetuse korral hakkab tööandja huvides tegutsemine

alati peale ajast, mis on määratud lähetuse algusajaks, või kohe kodust väljudes, vaatamata

asjaolule, et lähetusse suundutakse enamasti kodust. Ka lähetuse korral on ATS § 49 lg-s 1

sätestatud hüvitise maksmise eeltingimuseks piisav põhjuslik seos õnnetuse tagajärjel

hukkumise ja tööandja huvides tegutsemise vahel. Seejuures ei pea tööandja hüvitise

maksmisest keeldumiseks tingimata tõendama, et töötaja tegutses hukkumise ajal isiklikes

huvides, vaid hüvitise saamiseks tuleb tuvastada tööandja huvides tegutsemine. Praegusel juhul

puudub VS hukkumise ja teenistusülesannete täitmise vahel piisav põhjuslik seos, sest

hukkumise ajal VS alles suundus tööülesandeid täitma. Seega ei saanud teenistuslähetuse

mõiste analüüsimata jätmine vaidlustatud otsuses viia asja ebaõige otsustamiseni. Kuivõrd

ringkonnakohus on asjas nr 3-14-398 tuvastanud, et VS ei tegutsenud tasulisse parklasse

suundudes tööandja huvides, ei oma määravat tähtsust, kas VS tavapäraseks töökohaks tuleks

lugeda ka tema kodu või tuleks töökoht piiritleda üksnes VS ametijuhendi järgi. Samal põhjusel

ei oma tähtsust ka kaebaja viidatud Euroopa Kohtu pressiteade nr 99/55 (tl 15).

5) Kuna kohus ei tühista MTA 01.02.2016 otsust, ei ole alust kohustada vastustajat ka kaebaja

30.12.2015 taotluse uueks läbivaatamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. VS palub apellatsioonkaebuses (tl 52-55) Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus tühistada

ning uue otsusega kaebus rahuldada.

1) Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsus nr 1.4-1/386-1 ei ole pooltele siduv. Praeguse asja

menetluses ei ole seda tõendit esitatud ning halduskohus ei ole teatanud pooltele omalt poolt

täiendavate tõendite kogumisest. Kohtuotsuse rajamine sellele tõendile on vastuolus

3-16-453

6(11)

HKMS § 157 lg-s 2 sätestatuga. Samuti ei olnud MTA haldusasjas nr 3-14-398 menetlusosaline

ning ta ei ole tuginenud Tööinspektsiooni otsusele haldusmenetluses. Asjakohane ei ole

halduskohtu tuginemine Riigikohtu 13.11.2008 otsusele nr 3-3-1-26-08, kuivõrd erinevalt

haldusasjast nr 3-14-398 oli selles haldusasjas olemas dokument (õnnetuse uurimise akt, mis

sisaldas tööandja otsustust õnnetusjuhtumi kohta ning oli dokumendina siduv haigekassale

hüvitise maksmisel), mida oli võimalik lugeda eelhaldusaktiks. Haldusasja nr 3-14-398

menetlemise ajal ei olnud olemas õnnetuse kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportit või

muud dokumenti ehk puudus eelhaldusakt, mida kaebaja oleks saanud vaidlustada. Kohus on

jätnud tähelepanuta, et Tööinspektsioon on haldusasjas nr 3-14-398 selgitanud, et tema ei

pidanud vajalikuks viia läbi õnnetuse asjaolude uurimist. MTA viis küll läbi õnnetuse esialgse

uurimise, kuid ei edastanud enne 01.02.2016 otsuse tegemist kaebajale ühtki dokumenti, millest

oleks nähtunud tema lõplik ja põhjendatud otsus sellest, kas õnnetust käsitletakse tööõnnetusena

või mitte.

2) Halduskohtu otsus on põhjendamata. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et

halduskohtu otsuse sisu oleks ilmselgelt ette teada. Praeguses asjas on haldusasjaga nr 3-14-398

võrreldes erinevad menetlusosalised ning kohus ei saanud anda varasemas vaidluses hinnangut

uues asjas vaidlustatud haldusaktile, kuivõrd siis seda haldusakti veel ei olnud. Kohus on

rikkunud HKMS § 165 lg 1 p-i 4, § 165 lg-t 2 ja § 157 lg-t 4. Tõendid, mida kohus ei võta

kogumis arvesse nende ebausaldusväärsuse tõttu, peaksid olema kohtuotsuse põhjendustes

märgitud (Riigikohtu 02.06.2014 lahend nr 3-3-1-27-14).

3) Halduskohus on jätnud sisustama määratlemata mõiste „tegutsemine tööandja huvides“.

Tegemist on mõistega, mis hõlmab endas tegutsemist tööandja huvides nii tööteel kui mujal.

Tavapärasel „töötee“ mõistel ei ole praeguse vaidlusega puutumust, kuivõrd 12.12.2013 aset

leidnud õnnetuse ajal oli VS suunatud lähetusse ehk väljapoole piirkonnast, kus ta tavaliselt

oma ametikohustusi täitis. Riigikohtu seisukohtade järgi saab teenistusülesande täitmisena

vaadelda tegevust, mida ametnik pidi sooritama tulenevalt tema kui ametniku tegevust

reguleerivatest õigusaktidest või ülema käsust (Riigikohtu 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-30-06).

Tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt lähtuda teenistusülesande täitmise

faktist, vaid selleks saab kvalifitseerida ka muul ajal tööandja huvides tegutsemise ajal

toimunud õnnetusjuhtumi (Riigikohtu 13.11.2008 otsus nr 3-3-1-26-08, p 20). Praeguse

vaidluse asjaolud ei jäta kahtlust, et hukkunud ametnik tegutses õnnetuse ajal vaid tööandja

huvides – tema puhkus katkestati tööandja huvides, talle anti ülemuse poolt korraldus minna

lähetusse (ehk tegutseda tööandja huvides), ametniku tegutsemine sel varahommikul toimus

vaid tööandja korraldust silmas pidades ning õnnetus leidis aset tööajal. On ilmne, et VS

suundus 12.12.2013 parklasse üksnes talle antud teenistusülesandega seoses ehk ta tegutses

tööandja huvides. Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja viidatud asjaolusid ja tõendeid ning

kohtuotsusest ei nähtu, millised asjaolud ning tõendid kinnitavad halduskohtu seisukohta, et VS

ei tegutsenud tasulisse parklasse suundudes tööandja huvides. Lisaks ei ole kohtu pädevuses

analüüsida tööandja poolt ametnikule antud lähetuskorralduse sisu. Vastuvõetav ei ole

halduskohtu deklaratiivne seisukoht, et ametnik, kes suundub täitma asutuse juhi poolt antud

teenistuslikku korraldust, toimib erahuvides. Halduskohtu lähenemise korral oleks VS

tegelikuks tööajaks olnud üksnes atesteerimise aeg (ca 2-3 tundi). Tuvastamaks ametniku

tegutsemist tööandja huvides, on põhjendatud käsitleda ametnikule antud töökorraldust

tervikuna, mitte lahutades seda tegevuste ahelaks. Hüvitise maksmisest keeldumiseks pidi MTA

tõendama, et töötaja tegutses isiklikes huvides. Halduskohus on jätnud sisuliselt analüüsimata

õnnetuse asjaolud.

11. MTA palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3-16-453

7(11)

1) Halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole rikkunud kohtuotsuse

motiveerimiskohustust ega ka teisi menetlusnorme. Kohus on õiguspäraselt tuginenud Tallinna

Ringkonnakohtu otsuses nr 3-14-398 esitatud põhjendustele. VS hukkumise ja tema

teenistusülesannete täitmise vahel ei ole tuvastatud põhjuslikku seost. VS sattus õnnetusse enne,

kui jõudis tasulisse parklasse, kuhu oli pargitud MTA ametiauto, millega ta pidi sõitma

Luhamaale teenistuskoerte atesteerimise läbiviimiseks. Tallinna Halduskohus ja Tallinna

Ringkonnakohus leidsid haldusasjas nr 3-14-398, et isiku liikumist tasulisse parklasse kui

suundumist teenistusülesandeid täitma ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides. Ka

Tööinspektsioon on 09.01.2014 vastuses nr 1.4-1/9-1 ja 04.04.2014 otsuses nr 1.4-1/386-1

leidnud, et kõnealusel juhtumil ei olnud tegemist tööõnnetusega. VS ei täitnud parklasse

liikumisel veel oma teenistusülesandeid ning valis ise, millist teed mööda ja millisel

ajavahemikul ta parklasse liikus.

2) Kuna VS hukkumise ja tema teenistusülesannete täitmise vahel põhjuslikku seost ei

tuvastatud, polnud MTA-l alust ATS § 49 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmiseks. MTA ei

pidanud hüvitise maksmisest keeldumisel eraldi tuvastama ja analüüsima, kas VS-ga toimunud

liiklusõnnetus toimus lähetuses olles. MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjaga nr 353-P oli

konkreetselt paika pandud teenistusülesanne, mida VS-l tuli 12.12.2013 Lõuna tollipunktis

täita. Asjaolu, et VS-l tuli täita MTA peadirektori 09.12.2013 käskkirjas nr 353-P antud

teenistusülesannet väljaspool alalise ametikoha asukohta, ei anna alust järelduseks, et VS

tegevust alates kodust lahkumisest tuli lugeda teenistusülesannete täitmiseks. Ka lähetuse korral

on ATS § 49 lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmise eeltingimuseks piisav põhjuslik seos õnnetuse

tagajärjel hukkumise ja tööandja huvides tegutsemise vahel. Seejuures ei pea tööandja hüvitise

maksmisest keeldumiseks tingimata tõendama, et töötaja tegutses hukkumise ajal isiklikes

huvides, vaid hüvitise saamiseks tuleb tuvastada tööandja huvides tegutsemine. Kodust

parklasse minemist ei saa pidada ametikohustuse täitmiseks ka lähetuse puhul. Samuti ei saa

parklasse minemist pidada ühekordse teenistusülesande täitmiseks.

3) TTOS § 22 lg 1 sisaldab kahte alust – tööülesannete täitmine ja tegutsemine tööandja huvides.

Muust tööandja huvides tegutsemisest on alust rääkida siis, kui see ei ole seostatav töötaja

tavapärase tööga või muu tööandja loal tehtava tööga. Alates 01.07.2003 on kehtivas õiguses

selgesõnaliselt loobutud tööteel toimunud õnnetuse käsitamisest tööõnnetusena. Selle valiku

teadlikkust kinnitab muudatuse teinud seaduseelnõu 1154 SE I seletuskiri, mille kohaselt ei

loeta tööteel juhtunud õnnetust tööõnnetuseks, kuna tegemist ei ole tööandja vastutusega.

Kaebaja tõlgendus, et suundumist parklasse saab käsitada tööandja huvides tegutsemisena,

muudaks TTOS § 22 lg 1 muudatuse sisutühjaks.

4) Kuna on tuvastatud, et teel tasulisse parklasse ei täitnud VS veel oma teenistusülesandeid

ning isiku liikumist tasulisse parklasse ei saa pidada tegutsemiseks tööandja huvides, sest

tööandja huvides tegutsemiseks ei saa pidada isiku suundumist teenistusülesandeid täitma, ei

pidanud MTA ega kohus hakkama eraldi analüüsima ja hindama, millal algas 12.12.2013 VS

poolt ametiülesannete täitmine ning milline oli VS tavapärane töötamiskoht.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus

on seaduslik ja põhjendatud.

13. MTA on jätnud 01.02.2016 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse ATS § 49 lg-s 1

sätestatud hüvitise väljamõistmiseks. ATS § 49 lg 1 kuni 30.06.2016 kehtinud redaktsioonis

sätestas, et kui ametnik hukkub seoses teenistusülesannete täitmisega õnnetusjuhtumi või tema

vastu toimepandud ründe või tema poolt kuriteo tõkestamise tagajärjel, makstakse tema lapsele,

vanemale ja lesele ning perekonnaseaduse tähenduses tema ülalpidamisel olnud teisele isikule

3-16-453

8(11)

ühekordset hüvitist kokku hukkunud ametniku kümne aasta põhipalga ulatuses. Puudub vaidlus,

et kaebaja kuulub ATS § 49 lg-s 1 nimetatud hüvitise saamiseks õigustatud subjektide ringi.

Halduskohus on õigesti osutanud, et kaebaja ei väida, et VS oleks hukkunud kuriteo tõkestamise

tagajärjel. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et VS oleks rünnatud tema ametialase tegevuse

tõttu. Seega saaks praegusel juhul anda kaebajale hüvitise maksmiseks alust üksnes

õnnetusjuhtum, mille puhul on tuvastatav seos VS poolt teenistusülesannete täitmisega.

14. TTOS § 1 lg-st 1 tulenevalt kohaldub TTOS ka ametnike osas. TTOS § 22 lg 1 kohaselt on

tööõnnetus töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või

muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides

tegutsemise ajal. Sama sätte teise lause järgi ei käsitata tööõnnetusena tervisekahjustust või

surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või

töökeskkonnaga. Kuigi kuni 30.06.2016 kehtinud ATS § 49 ei sisaldanud volitusnormi

ametniku hukkumise korral hüvitise arvutamise ja väljamaksmise korra kehtestamiseks ning

vastav hüvitise maksmist täpsustav kord puudus, oli sätet tõlgendades selge, et selles nimetatud

õnnetusjuhtumi all oli silmas peetud tööõnnetust TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Sellise tõlgenduse

õigsusest annab tunnistust näiteks see, et mitmed sel ajal avaliku teenistuse eriliikide osas

kehtinud rakendusaktid, mis reguleerisid hüvitise maksmist ametniku hukkumise korral seoses

teenistusülesannete täitmisega, viitasid õnnetuse asjaolude väljaselgitamisega seonduvalt

TTOS § 24 lg 6 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määrusele nr 75

„Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (nt

päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) § 15 alusel kehtestatud siseministri 10.09.2010 määruse

nr 49 § 1 lg 3 ning politsei ja piirivalve seaduse § 75 lg 14 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

29.12.2009 määruse nr 221 § 1 lg 3). Samuti on Riigikohus kinnitanud, et kuni 30.06.2016

kehtinud PäästeTS §-s 14 sätestatud tööõnnetuse mõiste ei erinenud tööõnnetuse mõistest

TTOS § 22 lg 1 mõttes (Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 22). Alates 01.07.2016

on ATS § 49 regulatsiooni täpsustatud ning selle lg 13 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

01.04.2016 määruse nr 41 § 1 lg 2 sätestab selgelt, et ATS § 49 lg-tes 1, 2, 6, 7 või 10 nimetatud

juhtumi asjaolude registreerimine ja uurimine toimub TTOS § 24 lg 6 alusel kehtestatud korra

ehk Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määruse nr 75 kohaselt. Seega nõustub ringkonnakohus

halduskohtu ja vastustajaga, et ATS § 49 lg 1 alusel hüvitise maksmise saab kaasa tuua üksnes

tuvastamine, et ametnikuga juhtunud õnnetusjuhtumi näol oli tegemist tööõnnetusega

TTOS § 22 lg 1 tähenduses.

15. Praeguses asjas vaidluse all oleva õnnetusjuhtumi osas puudub tõepoolest Tööinspektsiooni

või MTA koostatud akt, mille resolutiivosas oleks tuvastatud VS-ga tööõnnetuse

mittetoimumine. Siiski nähtub Tööinspektsiooni seisukoht tööõnnetuse mittetoimumisest

Tööinspektsiooni 09.01.2014 vastusest (tl 9p) MTA päringule ning kaebaja 04.03.2014 taotluse

kohta tehtud 04.04.2014 otsusest (tl 66-66p). Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsus on läbinud

haldusasja nr 3-14-398 raames kohtuliku kontrolli ning on jäänud pärast kõigi kolme

kohtuastme läbimist kehtima. Ühestki MTA 01.02.2016 otsuse tegemise ajal kehtinud

õigusaktist ei tulenenud, et ATS § 49 lg 1 alusel esitatud taotluse rahuldamata jätmiseks pidi

olema eelnevalt väljastatud Tööinspektsiooni või tööandja akt tööõnnetuse toimumise või

mittetoimumise kohta. Kuigi praegusel juhul sellist MTA-le siduvat akti ega tööõnnetuse

raportit (TTOS § 24 lg 2) ei eksisteerinud, oli MTA 01.02.2016 otsusest nähtuvalt teadlik nii

Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsusest kui haldusasjas nr 3-14-398 toimunud vaidlusest. Seega

sai MTA lähtuda ATS § 49 lg 1 alusel hüvitise maksmise otsustamisel ka Tööinspektsiooni

otsustes esitatud seisukohtadest ja haldusasjas nr 3-14-398 esitatud kohtute põhjendustest.

Eeltoodu ei vabastanud siiski vastustajat taotluse rahuldamata jätmise otsuses vastavate

põhjenduste esitamisest (HMS § 56 lg 1) ning ATS § 49 lg 1 kohaldamise eelduste hindamisest.

3-16-453

9(11)

Asjaoludest ei nähtu siiski, et MTA-l oleks kaebaja taotluse lahendamisel olnud põhjust kalduda

kõrvale Tööinspektsiooni ja kohtute varasematest seisukohtadest.

16. MTA on 01.02.2016 otsuses õiguspäraselt leidnud, et VS-ga toimunud õnnetusjuhtumi ja

tema teenistusülesannete täitmise vahel ei ole võimalik tuvastada seost, mis annaks aluse

kaebajale ATS § 49 lg 1 alusel hüvitise maksmiseks. Sellise seose tuvastamiseks oleks pidanud

olema täidetud kõik TTOS § 22 lg 1 kohaldamise eeldused. Praegusel juhul on aga nii

Tööinspektsioon kui kohus haldusasjas nr 3-14-398 olnud seisukohal, et neid eeldusi ei saa

lugeda täidetuks. MTA on vastavatele kohtu seisukohtadele taotluse rahuldamata jätmisel ka

viidanud. MTA on taotluse rahuldamata jätmist piisavalt põhjendanud ning kõigi kaebaja

30.12.2015 taotluses esitatud väidete käsitlemata jätmine ei mõjutanud antud juhul asja

otsustamist (HMS § 58 lg 1).

17. Ringkonnakohus leiab ka praeguses asjas, et üksnes VS liikumist 12.12.2013 tema kodust

tasulisse parklasse, kust ta pidi võtma ametisõiduki, sõitma sellega järele teisele

atesteerimiskomisjoni

liikmele

ning

suunduma

seejärel

Luhamaale

teenistuskoerte

atesteerimisele, ei saa pidada teenistusülesannete täitmiseks või muul viisil tööandja huvides

tegutsemiseks TTOS § 22 lg 1 tähenduses. Nii TTOS § 22 lg 1 kui ATS § 49 lg 1 kannavad

endas eesmärki piiritleda ametiasutuse vastutus üksnes ametnikuga juhtunud selliste

õnnetustega, mis olid põhjuslikus seoses tema teenistusülesannete täitmise või töökeskkonnaga

ning mille puhul saab eeldada, et ametnik oli allutatud ametiasutuse juhistele ja kontrollile. Kui

kuni 30.06.2003 kehtinud TTOS § 22 lg-s 1 sätestatud tööõnnetuse mõiste hõlmas ka

tervisekahjustust, mis leidis aset tööteel ehk tööülesannete täitmisele suundumisel, siis alates

01.07.2003 kehtima hakanud TTOS § 22 lg-ga 1 on tööteel juhtunud õnnetused tööõnnetuse

mõistest selgelt välistatud. Muudatuse kaasa toonud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning

toote ohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu 9. koosseisu 1154 SE) seletuskirjas

on selgitatud järgmist: „Paragrahvi 22 muutmise eesmärk on jätta tööõnnetuse mõistest välja

õnnetused tööteel. Eurostati tööõnnetuste registreerimise ja uurimise metoodika (ESAW) ja

ILO käsitluse kohaselt tööteel juhtunud õnnetust ei loeta tööõnnetuseks, kuna tegemist ei ole

tööandja vastutusega. See muudatus vabastab tööandja ja tööinspektori tööteel juhtunud

õnnetuste uurimisest.“ Eeltoodust nähtub seadusandja selge tahe välistada tööõnnetuse mõistest

õnnetused, mis leiavad aset tööülesannete täitmisele suundumisel.

18. Asja materjalidega on tuvastatud, et VS suundus 12.12.2013 hommikul Sikupilli tänava

parklasse eesmärgiga võtta sealt ametisõiduk ja sõita Lõuna tollipunkti täitma talle MTA

peadirektori 09.12.2013 käskkirjast nr 353-P (tl 34) tulenevat konkreetset teenistusülesannet

osaleda 12.12.2013 toimuval MTA tollikorralduse osakonna Lõuna tollipunkti teenistuskoerte

atesteerimisel ning atesteerimise läbiviimiseks moodustatud komisjoni töös. Arvestades

käskkirja sisu ning seda, et selle p 4 kohaselt tuli juhtidel korraldada käskkirja tutvustamine

asjasse puutuvatele ametnikele, saab pidada käskkirjast tulenevat korraldust tollipunkti juhataja

poolt VS-le antud ühekordseks ülesandeks, mille täitmine kuulus tema ametijuhendi p 3.15 järgi

tema teenistusülesannete hulka. Kuivõrd tegemist oli teenistusülesande täitmisega väljaspool

VS alalise ametikoha asukohta, oli tegemist teenistuslähetusega ATS § 44 lg 1 tähenduses.

Arvestades, et VS pidi sõitma Luhamaale ametisõidukiga ning alustama sõitu pärast sõiduki

võtmist Sikupilli parklast, puudub alus pidada lähetust alanuks enne VS ametisõiduki juurde

jõudmist. Kaebaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et VS 12.12.2013 parklasse sõiduki järele

suundumine ei erinenud olemuslikult tema tavapärasest tööle suundumisest. Seega saab VS

tegevust ka sel päeval parklasse minemisel pidada üksnes suundumiseks teenistusülesannete

täitmisele ja vaidlusalust õnnetust toimunuks tööteel.

19. Alusetud on kaebaja väited, et VS-ga juhtunud õnnetust tuleks lugeda tööõnnetuseks, kuna

ta alustas tema töö iseloomu tõttu tööülesannete täitmist reeglina kodust. Kuigi VS ametijuhendi

3-16-453

10(11)

p 1.3 kohaselt olid tema töökoha asukohtadeks Tallinn, Maardu ja Paldiski, oli tema

teenistusülesannete täitmise kohta täpsustatud MTA tolliosakonna põhimääruse p-s 14, mille

kohaselt täidab Põhja tollipunkt ülesandeid Lennujaama, Lennujaama reisiterminali, Muuga,

Paldiski, Posti, Reisisadama ja Sillamäe piiripunktides. Seega olid ka VS-l tavapärased

töötamiskohad, milles teenistusülesannete täitmine oli vastustaja poolt ühekuulise perioodina

vastavalt teenistuslikule vajadusele Tallinnas, Maardus ja Paldiskis ette planeeritud (tl 26) ning

tema kodu ei saanud pidada tema töökohaks, hoolimata sellest, et ta hoidis ja hooldas kodus

teenistuskoera. VS töökorraldus ei ole võrreldav kaebuses viidatud Euroopa Kohtu asjas

nr C-266/14 esinenud olukorraga, kus töötajad liikusid tööülesannete täitmiseks erinevate

klientide juurde, kuhu minemiseks said nad igakordsed korraldused oma tööandjalt. Ka

12.12.2013 oleks VS teenistuslähetus alanud alles Sikupilli parklast ametisõidukiga Luhamaa

poole sõitma hakkamisel. VS teekonda kodust parklasse ei saa aga pidada teenistusülesannete

täitmiseks ega tööandja huvides tegutsemiseks, hoolimata sellest, et VS ei lähtunud sel ajal

ühestki konkreetsest isiklikust huvist peale teenistusülesannete täitmisele suundumise.

20. VS tegevust 12.12.2013 varahommikul Sikupilli tänava parklasse suundumisel ei saa pidada

tööandja huvides tegutsemiseks ainuüksi põhjusel, et teenistuskoerte atesteerimisele lähetamise

tõttu katkestati tema puhkus ning õnnetus leidis aset tema tööajagraafiku järgsel tööajal. TTOS

§ 22 lg 1 alusel tööõnnetuse määratlemisel ei saa omada määravat tähtsust see, millisel

eesmärgil on ametnik enne õnnetusse sattumist kodust lahkunud ja kas õnnetus toimus tööajal

või mitte. Nagu kohus eespool viitas, on TTOS § 22 lg 1 kohaldamisel oluline määratleda, kas

töötaja tegevus oli seotud tööülesannete täitmise või tööandja huvides tegutsemisega. VS-ga

juhtus 12.12.2013 õnnetus hommikul kodust lahkumise ja tasulisse parklasse jõudmise vahelisel

ajal ning tuvastatud ei ole, et VS oleks peale pelgalt teenistusülesannete täitmisele suundumise

lähtunud sel ajal mõnest tööandja huvist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2015 otsus nr

3-14-398, p 17). Olukorra olemust ei muuda praegusel juhul see, et VS-le oli antud korraldus

minna ametisõidukiga järele teisele atesteerimiskomisjoni liikmele ja viia ka tema Luhamaale.

Puudub vaidlus, et VS selle korralduse täitmiseni ei jõudnud.

21. Halduskohus ei ole rikkunud HKMS § 157 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise

kohustust. Arvestades, et kohtud olid haldusasjas nr 3-14-398 analüüsinud asjaolusid, mis olid

määravad ka praeguses asjas, puudus halduskohtul vältimatu vajadus esitada otsuses sama

sisuga põhjendusi ilma viideteta Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2015 otsusele, milles need

seisukohad sisaldusid. Viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses käsitletud kaebaja

argumendid kattusid suures osas praeguses asjas kaebaja esitatud väidetega. Samal põhjusel

pole alust heita halduskohtule ette kõigi kaebaja esitatud tõendite ja väidete iseseisvalt

analüüsimata jätmist. Oluliseks menetlusnormi rikkumiseks, mis saaks kaasa tuua halduskohtu

otsuse tühistamise, ei saa pidada ka seda, et halduskohus ei olnud võtnud asja materjalide juurde

Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsust. Sellele tõendile on viidanud MTA kaebaja taotluse

rahuldamata jätmise otsuses ning tõendit on igakülgselt hinnatud haldusasjas nr 3-14-398,

millele halduskohus vaidlustatud otsuses ka viitas. Seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et

selle tõendi asja juurde võtmata jätmine oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise.

Ringkonnakohus

kõrvaldas

kõnealuse

puuduse

apellatsioonimenetluses

ning

võttis

Tööinspektsiooni 04.04.2014 otsuse 20.06.2017 toimunud kohtuistungil ise asja materjalide

juurde (tl 70).

22. Eelnevalt esitatud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus HKMS § 200 p 1 alusel

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.06.2016 otsus muutmata.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude

3-16-453

11(11)

väljamõistmist taotlenud, jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1

alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets