4-17-3355/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juulil 2017.a Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-17-3355 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Kohtuistungi sekretär Jane Põldoja Kohtuasi

Vaidlustatud lahend V.T

isikukood xxx elukoht Xxxx väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg.2 järgi

PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve keskuse liiklusmenetlustalituse 15.06.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,17,006809

Kohtuväline menetleja

Menetluse liik PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve keskus

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47 lg 1, § 57 lg 1 p 3, V™S § 132 p. 2, § 133-135, kohus

otsustas:

V.T kaebus rahuldada osaliselt.

PPA Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

15.06.2017.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr. 2302,17,006809 tühistada ning teha uus otsus.

Mõista V.T süüdi LS § 227 lg.2 järgi ja karistada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1(üheks) kuuks.

2

LS § 127 alusel tuleb süüdlasel oma juhiluba loovutada kohtuotsuse jõustumisest arvates 5 tööpäeva jooksul Maanteeametile.

Kohtuotsus pööratakse täitmisele, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi tasunud või kui menetlusalune isik või tema kaitsja ei ole otsuse peale kaebust esitanud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul kohtuotsuse

kättesaamisele järgnevast päevast arvates ja esitama kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklustalituse vanemliikluspolitseinik Kalev Savi koostas 25.05.2017.a. väärteoprotokolli selle kohta, et 25.05.2017.a. kell 16.04 ajal Pargi tn. ja Sihi tn. ristmikul suunaga Vabaduse pst. poole Tallinnas, juhtis V.T mootorsõidukit Renault Master reg. Märgiga xxxx kiirusega 79 +- 3 km/h, lubatud kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus V.T liiklusseaduse § 15 lg.1 p.2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg.2 järgi.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 15.06.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2302, 17,006809 määrati V.T-le karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3-ks kuuks.

Kaebuse sisu.

Menetlusalune isik tunnistab temale omistatud rikkumist, ei vaidlusta seda. Taotleb karistuse ülevaatamist ja võimalusel määrata kergem karistus trahvi näol ning seda taotlust põhjendab pere majandusliku toimetulekuga ja lapse heaoluga . Tema ja elukaaslase peres kasvab väike 3- aastane tütar. Töö on seotud täiel määral auto juhtimisega ning tööandjal teistlaadi tööd

pakkuda ei ole, mis tähendab, et juhtimisõiguse äravõtmisel kaotab töö. Elukaaslase sissetulekust ei piisa, mis aga tähendab, et peavad loobuma üürikorterist ning lapse lasteaiast ära võtma . Annab endale aru, et tema käitumine liikluses ei ole olnud eeskujulik ning on viimane aeg ennast parandada. Kõik varasemad trahvid on kaebuse esitamise ajaks tasutud. Palub otsuse ümbervaatamist ja kergemat karistust rahatrahvi näol. Kohtuistungil osaleda ei soovi.

Kohtuvälise menetleja seisukoht. Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse kirjaliku seisukoha. Kaebuses maakohtule V.T palub määrata kergem karistus rahatrahvi näol. Taotlust põhjendab

3

kaebaja asjaoludega, et peres kasvab 3-aastane laps ning tööülesannete täitmine on täiel määral seotud mootorsõiduki juhtimisega. Tööandjal teist tööd pakkuda ei ole ning elukaaslase sissetulek ei võimalda majanduslikult toime tulla. Kohtuväline menetleja, tutvunud M. Salongi kaebusega ja väärteoasja materjalidega asub seisukohale, et alused kohtuvälise meenetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et V.T-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on proportsionaalne arvestades kaebaja poolt toime pandud väärteo asjaolusid, ohtlikkust ning tema isikut. Kaebaja karistusregistris kajastuvast võib järeldada, et väärteo toimepanemine ei olnud tema elus juhuslik õiguserikkumine ja V.T näol on tegemist isikuga, kelle liiklusalane käitumine on kinnistumas ebaseaduslikkuse suunas. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuivõrd senised rahatrahvid isikule, hoolimata asjaolust, et need muutsid tema majanduslikku olukorda, ei ole suutnud tema igapäevast juhtimisstiili parandada, on selge, et seda ei muuda ka käesolevas väärteoasjas mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise asendamine rahatrahviga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-09, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki ( karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui isiku käitumises tuvastatakse suhteliselt lühikesel perioodil korduvalt LS § 227 ettenähtud väärteokoosseis, siis selline juht on liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning ta tuleb sellekohast põhivõi lisakaristust kohadades liiklusest kõrvaldada. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud kohaldatava karistuse nii üldkui ka eripreventiivset mõju. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest ja rahatrahv ei omaks ilmselgelt kaebaja suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kohtuvälisel menetlejal puudub usk, et V.T suudaks rahatrahvi kohaldades hoiduda uute liiklusalaste süütegude toimepanemistest. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist tulebki kohaldada olukorras, kus on alust arvata põhikaristusena rahatrahvi kohaldamine ei suuda korduva süüteo toimepanemist ära hoida.

Kohtuotsuse põhjendused

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle

vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Käesoleval juhul on nii

menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et V.T kaebus tuleb rahuldada osaliselt

4

Liiklusseaduse § 15 lg.1 p.2 sätete kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis.

Vastavalt liiklusseaduse § 227 lg.2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud

suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 21-40 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

Sama paragrahvi lg.5 p.1 alusel võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Vaidlust ei ole selles, et 25.05.2017.a. kell 16.04 ajal juhtis V.T Pargi tn. ja Sihi tn. ristmikul suunaga Vabaduse pst. poole Tallinnas, mootorsõidukit Renault Master reg. märgiga xxxx kiirusega 79 +- 3 km/h, lubatud kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 26 km/h. Kirjeldatud tegevusega rikkus V.T liiklusseaduse § 15 lg.1 p.2 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, mis on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg.2 järgi.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 15.06.2017.a. üldmenetluse otsuse alusel väärteoasjas nr. 2302, 17,006809 määrati V.T-le karistuseks liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3-ks kuuks. V.T poolt toime pandud väärtegu on mh tõendatud: helija videosalvestusega, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt põhjendab,isik oma väärtegu sellega, et oli kiire ja ei vaadanud kiirendamisel spidomeetrit .

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Oma tegevusega on V.T täitnud LS § 227 lg.2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, sest kõnealust väärtegu saab toime panna vaid tahtlikult, sõites 50 km/h alas kiirusega 79 +- 3 km/h ,pidi sõidukijuht sellist kiirust selgelt tajuma . Oma ütlustes annab menetlusalune isik

selgituse, et oli kiire ja ei vaadanud spidomeetrit kiirendamisel. Kohus leiab, et see ei ole mõistlik põhjendus sellisele rikkumisele . Tulenevalt LS § 14 lg 2 peab iga liikleja järgima kõrvalekaldumatult liiklusalaste õigusaktide nõudeid .

Kohus on uuritud tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudnud järeldusele, et V.T

poolt toime pandud väärtegu on tõendatud ning õigesti kvalifitseeritud. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib öelda, et lubatud sõidukiiruse ületamist arvestades on menetlusaluse isiku süü LS § 227 mõttes keskmine. See aga omakorda tingiks karistuse määramise samuti sanktsiooni keskmises määras või selle lähedasena. Süü kõrval

arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline

menetleja on menetluse jooksul tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse , karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud.

Kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on V.T 2016.a. kaks kehtivat väärteokaristust, mõlemad liiklusalased rikkumised (LS § 203 – rahatrahv 60 eurot ja LS § 227 lg.2 rahatrahv 120 eurot). 09. juulil 2011.a. on V.T karistatud ÜTS § 54(7) lg.1 järgi 20 eurose rahatrahviga , viimased kaks rahatrahvi on tasutud, 2011.a. 20 eurose rahatrahvi kohta täitmise info puudub. Kohtuväline menetleja on mõistnud V.T-le põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-ks kuuks. Kohtule esitatud kaebuses on

menetlusalune isik märkinud, et juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotab ta töökoha ning võimaluse peret ülal pidada.

5

Kohtule esitatud kaebuses on V.T avaldanud kahetsust, on esitanud kirjalikke tõendeid pere materiaalse olukorra kohta ja õiendi töökohast, et V.T töö on täies mahus seotud auto juhtimisega ning teise iseloomuga tööd ettevõttel pakkuda võimalik ei ole. Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates

vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema väärteotoimiku materjalidest. Nagu kohus juba märkis, V.T on varem väärteokorras karistatud. Menetlusalusele isikule on mõistetud põhikaristus sanktsiooni keskmises määras ning kohtuväline menetleja on kohtule esitatud kirjalikus seisukohas põhjendanud et V.T-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on proportsionaalne arvestades kaebaja poolt toime pandud väärteo asjaolusid, ohtlikkust ning tema isikut. Kaebaja karistusregistris kajastuvast võib järeldada, et väärteo toimepanemine ei olnud tema elus juhuslik õiguserikkumine ja V.T näol on

tegemist isikuga, kelle liiklusalane käitumine on kinnistumas ebaseaduslikkuse suunas.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kuivõrd senised rahatrahvid isikule, hoolimata

asjaolust, et need muutsid tema majanduslikku olukorda, ei ole suutnud tema igapäevast juhtimisstiili parandada, on selge, et seda ei muuda ka käesolevas väärteoasjas mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmise asendamine rahatrahviga. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et isiku karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks ja prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivsemalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist, arvestama ka süüdlase isikut. Kohtuväline menetleja leidis, et kui

isiku käitumises tuvastatakse suhteliselt lühikesel perioodil korduvalt LS § 227 ettenähtud

väärteokoosseis, siis selline juht on liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning ta tuleb sellekohast põhivõi lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud kohaldatava karistuse nii üldkui ka eripreventiivset mõju. Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist tulebki kohaldada olukorras, kus on alust arvata , et põhikaristusena rahatrahvi kohaldamine ei suuda korduva süüteo toimepanemist ära hoida. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr . Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka erija üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid . Kohus leiab, et isiku käitumisele pole senised karistused piisavat mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, seega tuleb V.T karistada põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega, kuid seda seaduses ettenähtud minimaalse tähtajaga s.o. kergendada karistust ja võtta V.T-lt mootorsõiduki juhtimise õigus üheks kuuks ning seda põhjusel, et V.T kahetseb toimunut , varasema LS § 227 lg.2 rikkumise pani V.T toime

aasta tagasi . LS § 203 rikkumine ei too sanktsioonina kaasa juhtimisõiguse äravõtmise

võimaluse (sanktsioon ainult rahatrahv). Sellest tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud on

V.T karistamine põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega, kuid seda

minimaalseks ajaks s.o. 1(üheks) kuuks. Kohus leiab, et selline karistus täidab karistuse mõistmise eri –ja üldpreventiivseid eesmärke.

/allkirjastatud digitaalselt/ Leili Raedla Kohtunik

6

7