2-16-9037/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Margo Klaar, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. juuli 2017. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-9037

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi KH Energia-Konsult hagi AS Süda Maja

(pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma vastu

kahjuhüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi KH Energia-Konsult apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

15 210 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktsiaselts KH Energia-Konsult (registrikood

10303995), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor

Särgava

Kostja AS Süda Maja (pankrotis) pankrotihaldur

Toomas Saarma, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Madis Saar

Kohtuistungi toimumise aeg

20. juuni 2017. a

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 1. märtsi 2017. a otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulud

Jätta menetluskulud Aktsiaselts KH Energia-Konsult kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. AS KH Energia-Konsult (hageja) esitas 9. juunil 2016. a Harju Maakohtule AS Süda

Maja (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Toomas Saarma (kostja) hagi, milles nõuab

hageja kostjalt pahausksete lepingueelsete läbirääkimistega tekitatud kahju 18 252

eurot hüvitamist.

2. Hageja leiab, et kostja pidas hagejaga ajavahemikul 28. jaanuarist 2016. a kuni 10. ap-

rillini 2016. a pahauskselt läbirääkimisi võlgniku pankrotimenetluses esitatud hagide

suhtes kohtulike kompromisside sõlmimiseks, teades juba ette, et läbirääkimiste plat-

vormiks olnud kompromisside pinnalt kokkulepet ei sõlmita, mistõttu hageja on kand-

nud läbirääkimistega seonduvalt kasutuid õigusabikulusid kogusummas 18 252 eurot.

Hageja leiab, et juhul kui kostja oleks juba läbirääkimiste alguses teavitanud hagejat

oma seisukohast, et arutatavaid kompromisse ei ole võimalik õiguslikult realiseerida,

ei oleks hageja rahalisi kulutusi läbirääkimistega seonduvale õigusnõustamisele teinud

ega kahju kandnud.

Kostja vastuväited

3. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et ta ei ole hagejaga pa-

hauskselt lepingueelseid läbirääkimisi pidanud ega selle läbi hagejale kahju tekitanud.

4. Kostja möönab, et tema ja hageja osavõtul toimusid võlgniku pankrotimenetluses

esitatud hagide suhtes kohtulike kompromisside saavutamisele suunatud läbirääki-

mised, kuid leiab, et nende edukas lõpuleviimine ei sõltunud ainult kostjast. Samuti ei

sõltunud ainult kostjast, kas hageja kompromissettepanekus sisalduvatest põhimõtetest

lähtuvaid kohtulikke kompromisse oli võimalik sõlmida või mitte. Kostja leiab, et ta

oli pankrotihaldurina kohustatud hageja poolt esitatud kompromissettepaneku heaks

kiitnud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtivuse kohtulikult vaidlustama, kuna

selle otsuse vastuvõtmine oli vastuolus seadusega, samuti ei olnud sellist komp-

romissettepanekut võimalik õiguslikult realiseerida, kuna selleks puudusid teistelt võ-

lausaldajatelt vajalikud nõusolekud ja kokkulepped ning heakskiidetud kujul rikub

kompromissettepanek võlausaldajate ühiseid huve.

5. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole kahju tekkimist ja kahju suurust nõuetekohaselt

tõendanud, samuti on tõendamata põhjuslik seos väidetava kahju ja kostja poolse

väidetava rikkumise vahel. Kostja on lisaks seisukohal, et esitatud kujul ei ole võima-

lik hagi rahuldada, sest hagiavalduses toodud asjaoludest ja põhjendustest lähtuvalt

oleks võimalik nõuet esitada võlgniku, mitte aga võlgniku pankrotihalduri vastu.

Maakohtu otsus

6. Harju Maakohus jättis 1. märtsi 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

7. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hagi on esitatud

õige kostja vastu, kas kostja on käitunud hagejaga lepingueelseid läbirääkimisi pidades

vastuoluliselt ja pahauskselt ning kas hageja kahjunõue on tõendatud.

8. Maakohus selgitas, et pankrotiseaduse (PankrS) § 54¹ lg-st 1 järeldub, et pankrotivara-

ga seotud vaidlustes on poolena menetlusosaliseks haldur, kuid kohtuvaidluse tule-

musena tekkivate kohustuste kandjaks on pankrotivõlgnik. Seega, kui hagi esitatakse

rahasumma väljamõistmiseks pankrotivara arvel, siis on sellises kohtumenetluses kost-

jaks pankrotihaldur, kuid hagi esemeks olev rahasumma tuleb hagi rahuldamisel välja

mõista võlgnikult, mitte haldurilt. Kohus nõustus hagejaga, et eeltoodu ei eelda nõude

esitamist formaalselt pankrotivõlgniku vastu. Kohus märkis, et käesoleval juhul ei ole

kahjunõue esitatud mitte Toomas Saarma kui füüsilise isiku vastu, vaid kui AS Süda

Maja (pankrotis) pankrotihalduri vastu, seega isiku vastu, kes ainuisikuliselt esindab

pankrotivaraga seonduvas kohtumenetluses võlgnikku. Kuigi pankrotivaraga seonduv

hagi on esitatud pankrotihalduri vastu, tuleb seadusest tulenevalt hagi võimalikul ra-

huldamisel rahaline kohustus kanda võlgniku pankrotivara arvel, täpsemalt massiko-

hustusena vastavalt PankrS § 148 lg 1 p 1. Järelikult ei ole hagi esitatud ebaõige kostja

vastu.

9. Kohus nõustus hagejaga, et kostja käitumine 26. aprilli 2016. a võlausaldajate üld-

koosoleku otsuse kohtulikul vaidlustamisel on osaliselt vastuolus tema varasema

positsiooniga ja tegevusega sarnase kohtuliku kompromissi ettevalmistamise suhtes.

Nii on kostja pidanud ise võimalikuks esitada varasemale võlausaldajate üldkoosole-

kule heakskiitmiseks hageja poolt koostatud kompromissettepaneku nelja mahukama

kohtuasja osas kohtuliku kompromissi sõlmimiseks, mis samuti ei eeldanud pankroti-

seaduse kohaselt võlausaldajate otsust selle heakskiitmise kohta ning ka see varasem

kompromissettepanek oleks heakskiitmisel kujutanud endast pankrotihalduri jaoks tea-

tud määral juhist kompromissiga seonduvate üksikküsimuste lahendamiseks, samuti ei

olnud selleks ajaks lõpetatud kohtuvaidlus hageja nõude suuruse osas, ka oli kostja

teatanud võlgniku suurematele võlausaldajatele, et talle 7. jaanuari 2016. a üldkoosole-

ku otsusega pandud ülesannet pankrotimenetlusliku kompromissi väljatöötamise osas

ei ole võimalik täita ning järgnenud läbirääkimiste käigus oli kostja seisukohal, et koh-

tuliku kompromissi kinnitamine on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses. Sellegi-

poolest kasutas kostja neid samu asjaolusid, mida ta varem vaidlustatavaks ei pidanud,

argumentidena 26. aprilli 2016. a võlausaldajate üldkoosoleku kohtulikuks vai-

dlustamiseks, mida võib kohtu arvates hinnata vastuoluliseks käitumiseks. Kohus mär-

kis siinkohal, et ükski nimetatud põhjendustest võlausaldajate otsuse võimalikuks vai-

dlustamiseks ei saanud olla hagejale teadmata, kuna teda esindas läbirääkimistel

vandeadvokaat.

10. Eeltoodule vaatamata maakohus siiski ei hinnanud kostja tegevust hageja komp-

romissettepanekuga seonduvate läbirääkimiste perioodil 28. jaanuarist 2016. a kuni

10. aprillini 2016. a ja 26. aprilli 2016. a üldkoosoleku otsuse vaidlustamisel VÕS §

14 lg 3 teise lause, samuti TsÜS § 138 lg 2 mõttes pahauskseks käitumiseks. Kohus pi-

das põhistatuks kostja vastuväidet, et hagejaga ja teiste võlausaldajatega läbirääkimisi

alustades ja pidades ei saanud kostjale mitte teada olla see, milliste kokkulepetega lä-

birääkimised lõpevad ja milliste kompromissettepaneku tingimusteni lõpuks jõutakse,

samuti milliseid seisukohti ja võimalikke vastuväiteid osapooled läbirääkimiste käigus

esitavad ning kas ja millise otsuse võlausaldajad hageja kompromissettepaneku suhtes

üldkoosolekul teevad. Kohus pidas põhjendatuks kostja väidet, et ta alustas ja pidas

hagejaga ja teiste võlausaldajatega läbirääkimisi heauskselt (vt TsÜS § 139 heausksuse

eeldus) lootusega, et lõpuks jõutakse kohtulike kompromisside osas kõiki osapooli ra-

huldavate kokkulepeteni, misjärel esitatakse läbirääkimiste tulemus võlausaldajate

üldkoosolekule arutamiseks ja heakskiitmiseks.

11. Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et kostja poolt tingis hageja kompromissette-

paneku heakskiitnud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamise eelkõige asja-

olu, et kompromissiläbirääkimiste osapooled ei jõudnud tegelikult sellises komp-

romissis kõiki osapooli rahuldavale kokkuleppele ning see asjaolu oli teada ka hage-

jale. Kohus leidis, et isegi kui nõustuda, et kostja 11. detsembril 2015. a esitatud ja ha-

geja 22. märtsil 2016. a esitatud kompromissettepanekute erinevus ei ole suur, ei tule-

ne sellest vältimatult järeldust, et kostjal kui pankrotihalduril ei olnud teatud asjaolusid

ja/või teiste võlausaldajate vastuväiteid arvesse võttes õigus oma seisukohta varasema

kompromissettepaneku vastuvõetavuse suhtes muuta ja ümber hinnata. Pankrotihal-

duri positsioon on selles mõttes n.ö tavalise lepingupoole positsioonist oluliselt erinev,

kuna pankrotihaldur peab lähtuma mitte ainult ühe, vaid kõigi võlausaldajate, samuti

võlgniku õigustest ja huvidest (PankrS § 55 lg 1), mis aga võivad olla vastuolus ja

nende ühisosa raskesti määratletav. Eeltoodust tulenevalt ja asjas poolte esitatud tõen-

deid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et asjas pole leidnud tõendamist, et

kostja oleks lepingueelsete läbirääkimiste käigus käitunud hageja suhtes pahauskselt,

jättes teatamata sellistest asjaoludest, mille vastu hagejal oli äratuntav oluline huvi

ning pidades hagejaga kompromissläbirääkimisi, omamata tegelikult tahet komp-

romissi sõlmida.

12. Hageja kahjunõude osas on kohtu hinnangul põhjendatud kostja vastuväited, et hageja

ei saa nõuda õigusabikuludelt tasutud käibemaksu 3042 euro hüvitamist, kuna hageja

on käibemaksukohustuslane ning et hageja ja kostja vaheliste läbirääkimistega saab

seostada hageja õigusabitoiminguid mahus kuni 73,5 tundi, s.t 9555 eurot käibemaksu-

ta. Samas kuna kohus ei leidnud, et kostja oleks pidanud hagejaga kompromissläbi-

rääkimisi pahauskselt ja oleks samal motiivil vaidlustanud hageja kompromissette-

paneku heakskiitnud võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, ei ole kostja VÕS § 14 lg-tes

1 ja 3 sätestatud kohustusi rikkunud, mistõttu ei mõistnud kohus nimetatud summat

(9555 eurot) kostjalt hageja kasuks välja.

Apellatsioonkaebus

13. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

jäeti rahuldamata hageja nõue 15 210 euro väljamõistmiseks ja teha uus otsus, millega

hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 15 210 eurot ning jätta kõik

menetluskulud kostja kanda.

14. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu seisukohad vastuolulised.

Nimelt asjaolu, kas üldkoosoleku otsus võidakse vaidlustada või mitte, ei oma

käesolevas asjas tähtsust. Samuti ei oma tähtsust, kas üldkoosoleku otsuse

vaidlustamiseks alused esinevad või mitte. Hagis on kostjale ette heidetud pahausksete

lepingueelsete läbirääkimise pidamist. Selle etteheite ühe elemendina on ette heidetud,

et kostja ise nõudis läbiräägitava kokkuleppe hääletusele panekut üldkoosolekule, kuid

seejärel ise selle vaidlustas.

15. Maakohus omistas alusetult tähtsuse asjaolule, et hagejat esindas läbirääkimistel

vandeadvokaat. Nimelt ei ole kohus põhjendanud, kuidas vandeadvokaat peaks ette

nägema, et kui pankrotihaldur nõuab pankrotimenetlusega seotud küsimuse

hääletusele panekut üldkoosolekule, siis ta ka ise selle üldkoosoleku otsuse hiljem

vaidlustab.

16. Hageja rõhutab, et isegi kostja ise ei ole käesoleva menetluse raames tuginenud

asjaolule, mille kohaselt hagejale pidi olema teada, et kuigi kostja nõudis kokkuleppe

hääletusele panekut üldkoosolekule, siis ta selle hiljem ise pädevuse puudumise

vaidlustab. Siit tulenevalt oli maakohtu poolt vastupidisele seisukohale asumine

alusetu. Sealjuures juhul, kui kostja kavatses üldkoosoleku otsuse kindlasti

vaidlustada, siis miks oli vajalik sellest hagejale teatada alles 10. mail 2016. a, mitte

aga läbirääkimiste alguses 28. jaanuaril 2016. a.

17. Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et kostja pidas läbirääkimisi heas usus. Hagi

põhjendatakse sellega, et kostja poolt AS Süda Maja (pankrotis) 26. aprilli 2016. a

üldkoosoleku vaidlustamiseks 6. mail 2016. a esitatud hagist nähtuvalt muutsid kostja

arvates osapoolte vahel kokkuleppe sõlmimise võimatuks asjaolu, et võlausaldajate

üldkoosolekul puudus kohtulike kompromisside kinnitamiseks pädevus, et

kompromissi realiseerimine on võimatu, sest hõlmab hageja nõuete üleminekut, kuid

hageja nõude tunnustamise osas on vaidlus alles pooleli ning et kompromiss läheb

vastuollu AS Süda Maja (pankrotis) 7. jaanuari 2016. a üldkoosolekul kostjale antud

ülesandega töötada välja pankrotiülene kompromiss. Kõik need asjaolud olid kostjale

enne läbirääkimiste algust teada. Vaatamata sellele pidas kostja läbirääkimisi kuni 22.

märtsini 2016. a. Esmakordselt teatas kostja hagejale põhjustest, mis tema hinnangul

välistavad kokkuleppe sõlmimise alles 10. mail 2016. a. Kuivõrd kostja ei teavitanud

hagejat enne läbirääkimiste pidamist eelnimetatud põhjustest, mis tema hinnangul

välistavad läbiräägitava kokkuleppe sõlmimise, siis ta pidaski läbirääkimisi

pahauskselt.

18. Hageja selgitab, et käesoleval juhul ei oma tähtsust maakohtu otsuse p-s 15 käsitletud

pankrotihalduri ametipositsioon, kuna see ei vabasta teda VÕS § 14 sätestatud

kohustustest pidada läbirääkimisi heas usus.

19. Vaidluse vältimiseks ei nõua hageja õigusabikuludele lisandunud käibemaksu

hüvitamist.

Vastus apellatsioonkaebusele

20. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

21. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muut-

miseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rik-

kumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

22. Lepingueelseid läbirääkimisi pidavate isikute kohustusi teineteise suhtes reguleerib

VÕS § 14. VÕS § 14 lg 1 esimese lause järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pi-

davad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama

üksteise huvide ja õigustega. VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatakse, et lepingu-

eelseid läbirääkimisi pidav isik peab teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille

vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Sama para-

grahvi esimese lõike teisest lausest tulenevalt peavad lepingu sõlmimise etteval-

mistamise käigus esitatud andmed olema tõesed. VÕS § 14 lg 2 teine lause sätestab, et

neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama.

Lisaks reguleerib lepingueelsetel läbirääkimistel tekkivat teavitamiskohustust tsiviil-

seadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 95, mille järgi tuleb lepingu sõlmimisel teavi-

tamiskohustuse juures eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis,

millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused vaja-

like andmete saamiseks ja kui suured on tema poolt nende andmete saamiseks

tehtavad vajalikud kulutused (vt Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

50-12, p 18; 28. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15).

23. VÕS § 14 lg 3 ning TsÜS § 138 ja VÕS § 6 lg 1 teise lause järgi ei või isik lepingueel-

seid läbirääkimisi pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta pidada, samuti neid

pahauskselt katkestada. Selle kohustuse eesmärgiks on mh hoida ära usalduskahju tek-

kimine (VÕS § 127 lg 2). Lepingueelsetel läbirääkimistel pahauskse käitumise keelu

rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus esitada kohustust rikkunud poole vastu

kahju hüvitamise nõue VÕS § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 4. märtsi 2015. a otsus tsi-

viilasjas nr 3-2-1-168-14 p 12; 6. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 14;

15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 15). Läbirääkijate esindajate

vastutus põhineb aga deliktilisel alusel. Sellisel juhul on VÕS § 14 lg-d 1 ja 2 kaitse-

normid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, samuti võib vastutuse aluseks olla VÕS § 1045 lg

1 p 8 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. juuni 2013. a otsus nr 3-2-1-62-13, p 14-18).

24. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nõuetekohaselt hinnanud kostja poolt VÕS §-

st 14 tulenevate kohustuste täitmist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega,

mille kohaselt ei ole asjas tuvastamist leidnud, et kostja oleks lepingueelsete läbirääki-

miste käigus käitunud hageja suhtes pahatahtlikult, jättes läbirääkimiste käigus hagejat

teavitamata olulistest asjaoludest. Maakohus on käsitlenud peetud läbirääkimiste

aluseks olnud asjaolusid ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja

esitatud nõuet rahuldada. Maakohus on hagis esiletoodud asjaolusid seostanud õigete

materiaalõigusenormidega ning andnud esitatud tõenditele seadusekohase hinnangu.

Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust

hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erine-

vale seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi

korrata.

25. Ringkonnakohus lisab maakohtu põhjendustele, et küsimused, kas võlausaldajate

üldkoosolekul on kohtulike kompromisside kinnitamiseks pädevus; kas kompromissi

realiseerimine on võimalik kui see hõlmab nõuete üleminekut, mille tunnustamise

osas on vaidlus pooleli ning kas kompromiss läheb vastuollu AS Süda Maja

(pankrotis) 7. jaanuari 2016. a üldkoosolekul kostjale antud ülesandega töötada välja

pankrotiülene kompromiss, on kõik õigusliku sisuga. Erinevalt kaebajast leiab

ringkonnakohus, et kuna hagejat esindas läbirääkimistel vandeadvokaat, ei pidanud

kostja nõustama hagejat läbirääkimiste perspektiivi puudutavates õigusküsimustes.

Vaidlust ei ole selles, et kõnealuste õigusküsimuste taustaks olevad faktilised asjaolud

olid hagejale teada. See tähendab, et kostja ei ole varjanud hageja eest olulist teavet,

millest kostja pidanuks VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja TsÜS § 95 järgi hagejat

teavitama. Kõigi oluliste faktide teadmise tõttu puudus hageja esindajal takistus

eriteadmisi ja kogemusi arvestades kompromissi õigusliku võimalikkuse ja sellest

lähtuvalt läbirääkimiste pidamiseks kulutuste tegemise mõttekuse üle iseseisvalt

otsustada. Pankrotihalduri ühte- või teistpidi tehtud õiguslikud kaalutlused ei olnud

hagejale mingil viisil siduvad ega kohustanud hagejat läbirääkimisi pidama.

26. Ringkonnakohus ei ole kaebajaga ühte meelt selles, et praegusel juhul ei oma tähtsust,

mis põhjusel kompromiss sõlmimata jäi. Hindamaks kostja käitumist lepingueelsetel

läbirääkimistel ja hageja väidet, et kohtulikud kompromisskokkulepped jäid sõlmimata

kostja süül, analüüsis maakohus põhjendatult kokkulepete sõlmimata jätmise

põhjuseid. Maakohus on asjas esitatud tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et

läbirääkimiste edukus ei sõltunud kostjast, vaid kompromissid jäid kohtule tõenditena

esitatud e-kirjavahetusest ning Jaan Rüütmani ja Sulev Mandre ütlustest järelduvalt

sõlmimata võlausaldajate erimeelsuste tõttu (I kd, tl 136-139, II kd, tl 24-25 pöördel).

Et kompromissi selliste asjaolude tõttu sõlmida ei õnnestunud ning läbirääkimistele

tehtud hageja kulutused seetõttu asjatuks osutusid, ei ole kostjale etteheidetav.

27. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda. Maakohus otsuse tegemisel

menetluskulusid summaarselt kindlaks ei määranud ja seepärast määrab

menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist kindlaks asjas lahendi teinud maakohus

TsMS §-s 177 sätestatud korras.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Iko Nõmm

Margo Klaar

Ande Tänav