2-16-13106/45 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-16-13106

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. juuli 2017. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-16-13106

Tsiviilasi

R.K. hagi OÜ Hercule vastu saamata jäänud töötasu,

vähem

arvestatud

puhkusetasu

ja

töölepingu

ülesütlemisel makstava hüvitise nõudes

Tsiviilasja hind

44 526,99 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja R.K. (isikukood: XXX, XXX)

Hageja lepinguline esindaja Tatjana Kalin OÜ Emirlin

Consult Õigusbüroo, Punane 18 kab. 404 Tallinn 13625

(e-post: tatjana.kalin@gmail.com )

Kostja: OÜ Hercule (registrikood: 11737637)

Kostja lepinguline esindaja advokaadi abi Andres

Kalm Advokaadibüroo TGS Baltic AS , Kaluri 2 Tartu

51004 (e-post: menetlus@tgsbaltic.com),

Kohtuistungi toimumise aeg

15. mai 2017. a, sekretär Mairit Sarapson´i juuresolekul

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu hagist osaline loobumine ning lõpetada menetlus 2015. a eest saamata jäänud

töötasu 419,62 euro ja saamata jäänud puhkusetasu 65,64 euro, kokku 485,26 euro

nõudes.

2. Rahuldada hagi osaliselt.

3. Välja mõista OÜ-lt Hercule R.K. kasuks brutosummadena:

3.1. 2015. a eest saamata jäänud töötasu 10 733,85 eurot;

3.2. puhkusetasu 1887,08 eurot.

3.3. hüvitis TLS § 100 lg 4 alusel 14 042,73 eurot.

4. Resolutsiooni p-s 3 väljamõistetud summadelt peab kostja kinni pidama kohustuslikud

riiklikud maksud ja maksed.

5. Välja mõista OÜ-lt Hercule R.K. kasuks viivis 2015. a saamata jäänud töötasu nõude

summalt 7558,07 eurot alates 2.01.2016. a kuni 5.05.2017. a summas 801,50 eurot ja

alates 6.05.2017. a kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

6. Välja mõista OÜ-lt Hercule R.K. kasuks viivis haginõuet 7558,07 eurot ületavalt

summalt alates 30.08.2016. a kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

7. Jätta menetluskulud 35% ulatuses R.K. ja 65% ulatuses OÜ Hercule kanda.

8. Määrata R.K. menetluskulude rahaliseks suuruseks 3666 eurot.

9. Lugeda OÜ-lt Hercule R.K. kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks 2382,90

eurot.

10. Määrata OÜ Hercule menetluskulude rahaliseks suuruseks 2820,10.

11. Lugeda R.K. OÜ Hercule kasuks väljamõistmisele kuuluvaks menetluskuluks 987,03

eurot.

12. Teha menetluskulude osas tasaarvestus ja välja mõista OÜ-lt Hercule R.K. kasuks

menetluskulu 1395,87 eurot (2382,90 eurot - 987,03 eurot).

13. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6).

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. R.K. (hageja) esitas 30.08.2016. a Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palub OÜ-lt

Hercule (kostja) hageja kasuks välja mõista: saamata jäänud töötasu 2015. a eest summas

12 423,83

eurot;

vähem

tasutud

puhkusetasu

summas

1952,72

eurot;

hüvitise

töölepinguseaduse (TLS) § 100 lg 4 esimese lause järgi 5400 eurot; saamata jäänud töötasu

2016. a eest 6705,11 eurot ja TLS § 100 lg 4 teise lause järgi hüvitise summas 14 860,39

eurot või alternatiivselt hüvitise TLS § 100 lg 4 teise lause järgi 21 565,5 eurot; viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses alates hagiavalduse esitamisest kuni

kahjusumma tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2. Seoses nõude osalise tasumisega pärast hagiavalduse esitamist ning osaliselt kostja

vastuväidetega nõustumisega on hageja oma nõuet 8.05.2017. a täpsustanud (kd I tl 140-

146), paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista: saamata jäänud töötasu 2015. a eest

summas 12 004,21 eurot; puhkusetasu summas 1887,08 eurot; hüvitise TLS § 100 lg 4

esimese lause järgi 5400 eurot; saamata jäänud töötasu 2016. aasta eest 6705,11 eurot ja TLS

§ 100 lg 4 teise lause järgi hüvitise summas 14 860,39 eurot või alternatiivselt hüvitise TLS §

100 lg 4 teise lause järgi 21 565,5 eurot; viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses kostja

poolt omaks võetud nõude summalt 7558,07 eurot alates 2.01.2016. a kuni 6.05.2017. a

summas 801,50 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses alates 6.05.2017. a kuni töötasu

maksmiseni; viivise haginõuet 7558,07 eurot ületavas summas VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

suuruses alates hagiavalduse esitamisest kuni kahjusumma tasumiseni. Hageja on

26.06.2017. a täpsustanud (kd II tl 33), et on 2015. a eest saamata jäänud töötasu ning

puhkusetasu nõudest osaliselt loobunud.

3. Hageja nõude põhjenduste kohaselt sõlmiti poolte vahel 31.12.2013. a tööleping tähtajaga

31.12.2016. a, mille alusel hageja asus kostja juures tööle müügijuhina. Töölepingu p-s 4

leppisid pooled kokku hageja töö tasustamises. Pooled leppisid kokku, et hageja töötasudeks

eraldatava ja hagejale väljamakstava töötasufondi suuruseks on 4,478% kostja poolt

osutatavate teenuste müügikäibest majandusaastas. Töötaja fikseeritud (põhi)töötasu

suuruseks kalendrikuiselt oli alates 2015. a 1800 eurot. Kostja kohustus maksma hagejale

lisatasu olukorras, kus 4,478% kostja teenuste müügikäibest ületab hagejale 11 kalendrikuu

jooksul makstava põhitasu summa (19 800 eurot). Sellisel juhul kohustus kostja tasuma

hagejale põhitasu ületavas osas lisatasu, mis vastaks poolte poolt kokkulepitud töötasufondi

suurusele. Lihtsustatult öeldes leppisid pooled kokku, et töötaja töötasude suurus peab olema

võrdne 4,478% kostja poolt osutatavate teenuste müügikäibest. Olukorras kus kokkulepitud

põhitasude kogusumma (19 800) eurot on protsentuaalselt väiksem kui seda on 4,478%

teenuste müügikäivest, kohustus kostja tasuma hagejale vastavas osas lisatasu.

1.07.2016. a teavitas hageja kostjat töölepingu ülesütlemisest TLS § 91 lg 2 p 2 alusel kuna

kostja oli jätnud hagejale tasumata töötasu töölepingus kokkulepitud suuruses. Töölepingu

ülesütlemise põhjuste üle pooled ei vaidle ning kostja on kirjalikult tunnistanud, et võlgneb

hagejale makstamata töötasu 2015. aasta eest kuid samuti puhkusetasu ning töölepingu

erakorralisest lõpetamisest tuleneva hüvitise. Osaliselt ei ole kostja hageja nõudeid

tunnistanud, kuid ei ole välja maksnud ka enda poolt omaks võetud võlgnevusi.

3.1. 2015. a töötasu nõue

Hageja nõustub kostja käibearvestusega, mille kohaselt kostja teenuste müügikäive 2015. a-l

oli 725 515 eurot ning hageja töötasufondi suurus seega 32 488,56 eurot (725 515 eurot x

4,478%). Nimetatud summast on hageja kätte saanud 20 484,35 eurot (bruto). Saamata jäänud

töötasuna 2015. a eest nõuab hageja kostjalt 12 004,21 eurot. Hageja nõustub, et kostja on

tasunud hagejale pärast hagiavalduse esitamist kokku brutosummas 1270,36 eurot. Hageja on

nõus nõuet vähendama kui kostja kajastab pärast töölepingu lõpetamist tehtud maksed 2015. a

töötasuna (tl 141). Hageja vaidleb vastu 3000 euro saamisele sularahas.

3.2. Puhkusetasu nõue

Hageja nõustub kostja puhkusetasu arvestusega, mille kohaselt hagejal on saamata

puhkusetasu summas 1887,08 eurot (bruto).

3.3. Hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 esimese lause järgi

Kostja on tunnistanud hageja nõuet TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise summas 5400 eurot (bruto)

saamiseks, kuid esitanud hagejale avalduse nõuete tasaarvestamiseks. Hageja nõustub, et

tööandjal on võimalik oma nõudeid hüvitise nõuetega tasaarvestada. Hageja leiab, et

tasaarvestus on teostamatu, kuna kostja nõue on ebaselge ning hageja on sellele olulises osas

vastu vaielnud. Hageja ei nõustu tasaarvestatavate kohustuste suurusega. Hageja on 5500

eurosest laenusummast tagastanud kostjale 3500 eurot. Hageja hinnangul saanuks

tagasimakseid arvestada üksnes intressi ja põhiosa tasumiseks. Nõudeid viivise tasumiseks ei

olnud OÜ Apollon ega kostja hagejale esitanud. Võimalikust viivisevõlgnevusest sai hageja

teada alles tasaarvestuse avalduse saamisel. Hageja leiab, et võimalik viivisenõue on

vastuolus hea usu põhimõttega. Apollon OÜ on kostja omaniku ja juhatuse liikme kontrollitav

ettevõte. Laenu tagasimaksetega viivitamise põhjuseks oli kostja enda viivitus töötasu

maksmisega.

3.4. 2016. a töötasu nõue ja hüvitis TLS § 100 lg 4 teise lause järgi

Seisuga 30.06.2016. a moodustas kostja poolt osutatud teenuste käive kokku 356 466,7 eurot.

Töölepingu punktis 4.2. kokkulepitut arvestades pidi kostja seega tasuma hagejale

töötasudena kokku (brutosummana) 15 962,31 eurot (356 461 eurot x 4,478%). Nimetatud

summast oli tegelikkuses arvestatud ja välja makstud brutotasudena 7229,62 eurot. Pärast

töölepingu lõppemist on kostja tasunud hagejale täiendavalt 1653,43 eurot (neto) ning mida

arvestavalt on hageja saanud brutosummana kätte kokku 9257,20 eurot. Arvestades seega

töölepingus kokkulepitut on hagejal perioodi 1.01.-30.06.2016. a eest saamata töötasu

summas 6705,11 eurot (356 466,70 x 4,478% - 9257,20 eurot).

Juba (hageja poolt) sõlmitud lepingute tulemusel moodustab kostja teenuste aastakäive 2016.

a-l kokku 688 314 eurot. Eeltoodut arvestades nõuab hageja kostjalt hüvitise maksmist ka

2016. a kogukäibelt. Hüvitise suuruseks, mida hageja nõuab enda 2016. a töötasunõude

rahuldamise korral kujuneb seega brutosummana 14 860,39 eurot (688 314 eurot x 4,478% -

9257,20 eurot - 6 705,11 eurot).

3.5. Alternatiivne hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 teise lause järgi

Alternatiivselt (kui hageja nõue 2016. a eest saamatajäänud töötasu väljamõistmiseks ei ole

rahuldatav) nõuab hageja hüvitise tasumist summas 21 565,50 eurot (30 822,7 eurot - 9257,2

eurot).

Hageja viitab Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-79-13 ja 3-2-1-80-15, milles

Riigikohus leidis, et tähtajalise töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kohtus tuleb töötajale

TLS § 109 lg 1 alusel tagada hüvitis kogu lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu saamata

jäänud tulu eest, seevastu kui TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi makstav kolme kuu

keskmise töötasu suurune hüvitis on üldjuhul vaid minimaalne hüvitis. Riigikohus leidis, et

hüvitise arvutamine töötaja sissetuleku põhjal vastab kahju hüvitamise üldpõhimõttele VÕS §

127 lg 1 järgi, millest lähtudes tuleb töötaja asetada hüvitist makstes olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui tööandja ei oleks tähtajalist

töölepingut ebaseaduslikult üles öelnud (st oleks saanud kokkulepitud tasu). Kahjuhüvitisest

tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata hageja teisel töökohal saadud tasu. Hageja leiab, et

Riigikohtu seisukohad TLS § 109 lg 1 alusel makstava hüvitise osa on kohaldatavad ka

käesoleval juhul. TLS § 100 lg 4 teine lause on identne TLS § 109 lõike 1 teises lauses

sätestatuga, mille kohaselt võib kohus või töövaidluskomisjon hüvitise suurust muuta,

arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

Kostja oli hagejale töötasu maksmisega viivituses rohkem kui kuus kuud ja seda summas, mis

ületas hageja poole aasta fikseeritud töötasu suurust. Tegemist ei olnud hageja initsiatiivil

toimunud lepingu ülesütlemisega, vaid hageja oli sunnitud seisus. Hageja oli sunnitud

töölepingu üles ütlema kostja rikkumise tõttu. Sellises situatsioonis lepingu ülesütlemise

tagajärjeks ei saa olla olukord, milles see on tööandjale tegelikukuses kasulik ning tööandja

vabaneb olulises osas oma rahalistest kohustustest töötaja ees. Olukord, milles tööandjal on

odavam vabaneda töötajast talle töötasu mitte makstes ei vasta seadusandja tahtele.

Arvestades kostja vastuväiteid ning asjaolu, et 2016 alguses soovis kostja vähendada hagejaga

sõlmitud kokkulepet töötasu suuruse osas, leiab hageja, et kostja eesmärgiks oli hagejast

vabanemine kostjale võimalikult vähem kulukal viisil.

Lähtuvalt 2016. a kogukäibest 688 314 eurot on hagejale makstavaks töötasuks

brutosummana 30 822,7 eurot (688 314 eurot x 4,478%), millest hageja on töötasudena

saanud kätte 9 257,2 eurot (bruto) ning mida arvestavalt kujuneb hageja hüvitise nõudeks

(TLS § 100 lg 4 teise lause järgi) brutosummana 21 565,5 eurot (30 822,7 eurot - 9 257,2

eurot).

KOSTJA SEISUKOHAD

4. Kostja tunnustab hageja nõuet summas 7416,41 eurot (bruto). Ülejäänud osas palub kostja

jätta hagi rahuldamata. Kostja palub määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja viis ning

sätestada otsuse resolutsioonis, et hageja kasuks välja mõistetud summa on brutosumma,

millelt kostja peab enne hagejale väljamakse tegemist kinni seaduses sätestatud maksud.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

4.1. Kostja vaidleb osaliselt vastu 2015. a lisatasu nõudele. Kostja on 2016. a jooksul enne

töösuhte lõppu maksnud hagejale 2015. a töötasuna sularahas 3000 eurot, mis brutosummas

võrdub 3810,98 euroga. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast töösuhte lõpu on kostja

hagiavalduse esitamise seisuga (30.08.2016) tasunud hagejale 500 eurot netos, mis

brutosummas võrdub 635,16 euroga. Seega hagiavalduse esitamise seisuga oli hageja

põhjendatud lisatasu nõue 7558,07 eurot ning selles osas võtab kostja vastuses hagile hagi

õigeks. Pooled ei vaidle ka selle üle, et pärast hagiavalduse esitamist on kostja hageja nõudest

1.09.2016 tasunud täiendavalt 500 eurot netos (s.o 635,16 eurot brutos). Kostja ei nõustu

hageja väidetega maksete deklareerimise osas. Kostja on väljamaksed deklareerinud õigesti

vastavalt väljamakse kuule. Seega on 2015. a lisatasu nõue põhjendatud 6922,91 euro

ulatuses.

4.2. Puhkusetasu 1887,08 euro (bruto) nõudes võtab kostja vastuses hagile hagi õigeks.

4.3. Kostja vaidleb vastu 5400 euro suurusele nõudele TLS § 100 lg 4 alusel. Kostja leiab, et

nõue on tasaarvestuse tulemusena lõppenud.

OÜ Apollon ja hageja vahel 26.02.2014 sõlmitud laenulepingu alusel anti hagejale laenu

kokku summas 5500 eurot. Hageja kohustus vastavalt lepingu p-le 2.2 laenu tagastama

hiljemalt 6.11.2014. Laenulepingu järgseks intressiks oli 1,5% kuus (lepingu p 2.1) ning

viivisemääraks maksetähtaja ületamisel 0,1% päevas (lepingu p 3.2). Hageja ei tagastanud

laenu kokkulepitud tähtajaks. Pärast 6.11.2014 hakati arvestama laenunõudelt viivist. Hageja

asus lepingu järgsete maksete katteks tegema makseid alles märtsist 2015. Hageja tasus

perioodil märts - juuli 2015 kokku 3500 eurot, misjärel lõpetas maksete tegemise. Vastavalt

lepingu p-le 3.2 loeti võlgnevuse tasumisel esmalt tasutuks viivis ja seejärel intressid ning

viimases järjekorras laenu põhiosa. Seisuga 5.07.2016 oli hageja tasunud osaliselt pärast laenu

tähtaja saabumist kogunenud viivised, täielikult likvideerinud intressivõlgnevuse ning

osaliselt maksnud tagasi põhiosa. Viivisevõlgnevus oli 1448,51 eurot ning põhivõlgnevuseks

3 968,52 eurot. Kokku oli nõue 5.07.2016 seisuga seega 5417,03 eurot. OÜ Apollon loovutas

nõude 7.07.2016 kostjale ja teatas sellest ka hagejat. Kostja kasutas nõudest 4320 euro suurust

osa, tasaarvestamaks kohtuväliselt hageja TLS § 100 lg 4 kohast nõuet. Netosummas oli

hageja nõue 4320 eurot. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on kostja 7.07.2016. a

tasaarvestusavalduse kätte saanud. Tasaarvestuse järgselt jäi kostja nõude summaks 1097,03

eurot.

4.4. Kostja kasutab tasaarvestamata nõude jääki (1097,03 eurot) kohtumenetluses hageja

2015. a lisatasunõude tasaarvestamiseks. Kuna kostja nõue kajastab netosummat, aga hageja

nõue on esitatud brutosummas, arvestab kostja tasaarvestamiseks oma nõude ümber

brutosummaks. Töötasunõude tasaarvestamisel on kostja nõue brutosummas 1393,58 eurot.

Tasaarvestuse järgselt jääb kostja poolt tunnustatud nõudeks kokku 7416,41 eurot (6922,91

eurot + 1887,08 eurot - 1393,58 eurot).

4.5. Kostja vaidleb vastu 21 565,50 euro suurusele nõudele. Kostja leiab, et hagejal ei ole

2016. a eest sissenõutavaks muutunud töötasu nõuet. Arvestades poolte vahel 1.12.2014

sõlmitud töölepingu muutmise kokkuleppe p-i 4.3., pidi tööandja käive lisatasu maksmise

kohustuse tekkeks ületama 442 162 euro piiri. Vaidlus puudub selles, et enne töölepingu

lõppemist oli käive 356 460,70 eurot. Sellest tulenevalt ei olnud mis tahes summas lisatasu

maksmise tingimused töölepingu lõppemise seisuga täitunud ning hageja nõudel puudub alus.

Kostja leiab, et hagejal ei ole nimetatud summas nõuet ka TLS § 100 lõike 4 alusel. Sisuliselt

nõuab hageja TLS § 100 lõike 4 alusel makstava hüvitise koosseisus oma eeldusliku töötasu

hüvitamist kuni 2016. a lõpuni. Esmalt jätab hageja nõude esitamisel vääralt arvestamata, et

kostja on TLS § 100 lõike 4 kohase nõudena hagejale juba 5400 eurot hüvitanud. Hageja

viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-79-13 ja 3-2-1-80-15 puudutavad hüvitise arvutamist

TLS § 109 lõike 1 kohaselt. Kostja leiab, et TLS § 100 lõike 4 kohaldamise eeldused on TLS

§ 109 lõike 1 kohaldamise eeldustest oluliselt erinevad ning TLS § 109 lõiget 1 käsitlevad

Riigikohtu seisukohad ei ole TLS § 100 lõike 4 tõlgendamisel kohaldatavad.

TLS § 109 lõikes 1 sätestatud regulatsioon põhineb Euroopa Sotsiaalharta artikli 24 punktil b,

mille kohaselt tunnustavad lepingu osalisriigid õigust saada piisavat hüvitist või muud toetust,

kui töötaja töösuhe on lõpetatud mõjuva põhjuseta (vt 3-2-1-79-13, p 26). TLS § 100 lõikes 4

sätestatud regulatsioon ei põhine samadel kaalutlustel. Kostja arvates on keskse tähendusega,

et erinevalt TLS § 109 lõikes 1 sätestatud olukorrast on käesoleval juhul just hageja ise

selleks lepingupooleks, kelle initsiatiivil on tööleping lõpetatud. Eelduslikult on hageja

nimetatud otsus võetud vastu mingitest kaalutlustest lähtuvalt (nt kavatsus otsida uus töökoht

vms). Kostja küll möönab omapoolset lepingurikkumist töötasu maksmisega viivitamisel,

kuid leiab, et hageja ise on ennast pannud olukorda, kus ta on töötasu teenimise võimaluse

kostja juures kaotanud. VÕS § 139 lõike 1 loogikat aluseks võttes tuleb seda hageja

hüvitisnõude lahendamisel arvestada. Kostja leiab, et 5 400 euro suurune hüvitis on asjaolusid

arvestades piisab ning selles summas hüvitise on kostja hagejale tasaarvestusega juba tasunud.

TLS § 100 lõike 4 alusel esitatud nõude lahendamisel on kohane hinnata ka hageja motiive

töölepingu ülesütlemisel. Tuleb arvestada, et kostja ei ole kunagi vaidlustanud hageja õigust

töötasu saada, ka mitte pärast töölepingu ülesütlemist hageja poolt. Hagejal puudus alus

arvata, et talle ei maksta väljateenitud töötasu. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on

hagejale kokkulepitud põhitasu alati maksnud. Kostja ei ole maksnud hagejale lisatasu välja

seetõttu, et töötaja ja tööandjaga seotud äriühingu vahel oli paralleelne laenusuhe ning töötaja

keeldus vaatamata lubadustele laenu tagastamisest – see on üks olulistest põhjustest, miks

poolte vahelised suhted pingestusid. Kostja leiab, et hageja tegelik motiiv töölepingu

ülesütlemisel olid poolte vahelised pingelised suhted, mitte töötasu võlgnevus, millele hageja

on formaalselt tuginenud.

Hageja nõue TLS § 100 lõike 4 alusel on spekulatiivne ja tõendamata osas, milles see põhineb

OÜ Hercule 2016. a käibel. Asjaolu, et OÜ Hercule on sõlminud koostööpartneritega

lepinguid, ei anna alust väitmaks, milliseks kujuneb 2016. a-l OÜ Hercule müügikäive.

Kostja arvates oleks OÜ Hercule 2016. a müügikäibe põhjal hagejale lisatasu hüvitamine

asjaolusid arvestades ka ebaõiglane. Lisatasu teenimise eelduseks on töötaja aktiivsus kogu

majandusaasta kestel ja oma tööülesannete täitmine viisil, mis viib sellise rahalise tulemini, et

tööandja seisukohast on majanduslikult põhjendatud kokkulepitud põhitasust kõrgema tasu

maksmine. Kostja leiab, et hageja ei ole 2016. a jooksul teinud lisatasu teenimiseks vajalikke

pingutusi. Lepingute sõlmimine koostööpartneritega on vaid üks osa hageja tööülesannetest.

Pärast töötaja lahkumist peab tema ülesandeid täitma keegi teine ning sellega seoses tekivad

kulud. Hageja lahkus tööpostilt aasta keskel ja sisuliselt päevapealt, pannes sellega kostja

äriühingu äärmiselt keerulisse olukorda. Seega hageja ei saa pärast töösuhte lõppemist lugeda

OÜ Hercule 2016. a käivet enda tegevuse tulemuseks. Kuivõrd TLS § 100 lõike 4 alusel

hüvitise määramisel on kohtule antud kaalutlusruum, palub kostja kõiki eelnimetatud

asjaolusid hüvitisnõude lahendamisel arvestada.

Juhul kui kohus leiab, et hagejal võib TLS § 100 lõike 4 alusel olla 5400 eurost suurem nõue,

palub kostja hagejale kuni 2016. a lõpuni määratud ja makstava töötuskindlustushüvitise

summas 4335,74 eurot hageja nõudest igal juhul maha arvestada. Samuti tuleb arvestada

hagejale tasaarvestusega tasutud kolme kuu hüvitist summas 5400 eurot.

4.6. Kohtuvaidluse teesides vaidleb kostja vastu ka hageja viivisenõudele alates 2016. a.

Hagiavalduses esitas hageja viivisenõude alates hagi esitamisest, viivisenõude alates 2016. a

esitas hageja 5.05.2017. a, s.o pärast eelmenetlust. Nii hiline nõude muutmine on lubamatu

ning kostja selleks nõusolekut ei anna. Kostja tugineb viivisenõudele vastuväite esitamisel ka

VÕS § 113 lg-le 4, leides et kostjal oli alus keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 lg

1 alusel. Laenusuhe ja hageja töötasunõue on omavahel seotud tulenevalt poolte regulaarsest

suhtest, seega sai kostja keelduda täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel.

KOHTU SEISUKOHT

5. R.K. (hageja, töötaja) on esitanud kohtule hagi OÜ Hercule (kostja, tööandja) vastu

saamata jäänud töötasu, vähem arvestatud puhkusetasu, TLS § 100 lg 4 järgse hüvitise ning

viivise nõudes. Seoses kostja poolt hagi osalise õigeksvõtu ning kosja vastuväidetega osalise

nõustumisega on hageja töötasu ja puhkusetasu nõutest osaliselt loobunud ning muutnud oma

viivisenõuet.

2015. a töötasu nõuet on hageja 12 423,83 eurolt vähendanud 12 004,21 eurole, s.o 419,62

euro võrra ning puhkusetasu nõuet 1952,72 eurolt 1887,08 eurot eurole, s.o 65,64 euro võrra.

2015. a saamata jäänud töötasu 419,62 euro ja puhkusetasu 65,64 euro, kokku 485,26 euro

osas võtab kohus arvestades TsMS § 429 lg-t 1 vastu hagist loobumise ning lõpetab menetluse

TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel.

Viivisenõude muutmise osas märgib kohus, et tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376

tähenduses ning selleks ei olnud vaja kostja nõusolekut. Hageja on pärast kostja vastuse

saamist esitatud nõude täpsustuses esitanud viivisenõude hagiavaldusega võrreldes osaliselt

varasemast ajast. Sellega on hageja viivisenõuet laiendanud, mida TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi

ei peeta hagi muutmiseks.

6. Vaidlus puudub selles, et pooled sõlmisid 31.12.2013. a töölepingu tähtajaga 31.12.2016. a,

mille alusel asus hageja kostja juures tööle müügijuhina (tl 10-14). Kostja ei ole menetluse

kestel kordagi väitnud, et puudus alus tähtajalise töölepingu sõlmimiseks. Tähtajalise

töölepingu võib TLS § 9 lg 1 teise lause järgi sõlmida juhul, kui seda õigustavad töö ajutisest

tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine suurenemine

või hooajatöö tegemine. Lepingu p-st 1.2. nähtuvalt sõlmiti leping tähtajalisena tööandja

majandustegevuse raames osutatavate teenuste väjaarendamiseks ning nende teenuste

pakkujana arvestatava turuosa hõivamiseks. Seega oli tegemist ajutise iseloomuga tööga ning

esines alus tähtajalise töölepingu sõlmimiseks. Pooled ei vaidle ka selle üle, et leping lõppes

alates 5.07.2016. a erakorralise ülesütlemisega töötaja poolt tööandja olulise rikkumise tõttu

TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.

7. Kohus leiab, et hageja nõuded on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

7.1. 2015. a töötasu (lisatasu) nõue

Hageja nõuab 2015. a eest töötasu (lisatasu) brutosummas 12 004,21 eurot. Kostja on töötasu

nõuet tunnustanud 6922,91 euro ulatuses. Vaidlus puudub selles, et hageja on kostjale tasunud

täiendavalt brutosummas 1270,36 eurot. Hageja on olnud nõus nõuet vähendama kui kostja

kajastab pärast töölepingu lõpetamist tehtud maksed 2015. a töötasuna. Kostja on

deklareerinud töötasu lähtuvalt selle maksmise ajast. Kohus leiab, et kostja on väljamaksed

deklareerinud õigesti väljamakse tegemise kuul (tulumaksuseaduse (TuMS § 40 lg 4,

töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 42 lg 1 p 3, sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p 1,

§ 9 lg 1 p 4) ning tasutud 1270,36 eurot tuleb töötasu nõudest maha arvata.

Kostja tugineb sellele, et ta on sularahas täiendavalt hagejale üle andnud 3000 eurot netos.

Hageja sellega ei nõustu. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on kostjalt oma väite tõendamise

kohustus. Ainsaks tõendiks raha üleandmise kohta on kostja seadusliku esindaja H.E. vande

all antud ütlused, mille kohaselt ta maksis veebruarist maini 2016 hagejale 3000 eurot

sularahas usalduse peale. Hageja vande all antud seletuste kohaselt ei ole ta 2016 kevadel

mitme osamaksena 3000 eurot sularahas saanud. Kohus leiab, et kostja ei ole raha üleandmist

hagejale tõendanud. Eeltoodut arvestades on 2015. a saamata jäänud töötasu nõue

põhjendatud 10 733,85 euro (bruto) ulatuses.

7.2. Puhkusetasu nõue

Puhkusetasu 1887,08 euro (bruto) nõudes on kostja hagi õigeks võtnud ning selles osas

kuulub hagi rahuldamisele.

7.3. 2016. a töötasu (lisatasu) nõue

Hageja nõuab 2016. a eest saamata jäänud töötasuna lisatasu brutosummas 6705,11 eurot.

Vaidlus puudub selles, et 1.12.2014. a allkirjastasid pooled töölepingu muudatused (tl 15),

millega muudeti töötasu suurust ning lisatasu maksmise korda. Kohus leiab, et lepingu

muudatuste p-dest 4.3., 4.4. tulenevalt pidi kostja maksma lisatasu alates hetkest, mil tema

teenuste müügikäive ületab majandusaasta kestel summa, millest alates moodustab töötajale

11 kalendrikuu jooksul makstava põhitasu suurus (19 800 eurot) vähem kui 4,478% teenuste

müügikäibest. Lepingu p-i 4.4. viimase lause kohaselt kohustus tööandja tasuma lisatasu

majandusaasta sellel kalendrikuul, millele eelneval kalendrikuul on lisatasu maksmise

tingimused täidetud. Eelnevast tuleneb, et kui töölepingu ülesütlemisele eelneval kuul ei

olnud lisatasu maksmise tingimused täidetud, siis 2016. a eest lisatasu maksmisele ei

kuulunud. Vaidlus puudub selles, et seisuga 30.06.2016. a oli kostja käive kokku 356 466,7

eurot. Sellest tulenevalt pidi kostja hageja hinnangul, arvestades lepingu p-s 4.2. kokkulepitut,

tasuma hagejale töötasudena kokku brutosummana 15 962,31 eurot (356 461 eurot x 4,478%).

Kohus eeltoodud hageja seisukohaga ei nõustu. Lisatasu tuli lepingu p 4.2. järgi maksta alates

hetkest, mil tema teenuste müügikäive ületab majandusaasta kestel summa, millest alates

moodustab töötajale 11 kalendrikuu jooksul makstava põhitasu suurus (19 800 eurot) vähem

kui 4,478% teenuste müügikäibest. Kui teenuste müügikäive 30.06.2016. a seisuga oli 356

466,7 eurot, siis sellest 4,478% s.o 15 962,31 eurot oli väiksem kui 11 kalendrikuu jooksul

makstava põhitasu suurus (19 800 eurot). Seega lepingu lõppemise seisuga ei olnud kostjal

tekkinud kohustust tasuda hagejale lisatasu ning saamata jäänud töötasuna perioodi eest

1.01.2016. a kuni 30.06.2016. a 6705,11 eurot välja mõistmisele ei kuulu.

7.4. Hüvitise nõue TLS § 100 lg 4 alusel

Viitega TLS § 100 lg 4 esimesele lausele palub hageja välja mõista hüvitise oma kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses brutosummas 5400 eurot. Viitega TLS § 100 lg 4 teisele lausele

palub hageja täiendavalt välja mõista hüvitise brutosummas 14 860,39 eurot või

alternatiivselt, kui tema 2016. a töötasu nõue jääb rahuldamata, summas 21 565,5 eurot.

Pooled vaidlevad TLS § 100 lg 4 alusel maksmisele kuuluva hüvitise suuruse üle, eelkõige

selle üle, kas TLS § 100 lg 4 alusel makstava hüvitise koosseisus kuulub töötajale

hüvitamisele kuni lepingu tähtajani saamata jäänud töötasu. TLS § 100 lg 4 kohaselt Kui

töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt

rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. TLS § 100 lg 4 teise lause sõnastus on

identne TLS § 109 lg 1 teise lause sõnastusega. TLS § 109 lg 1 kohaldub juhul, kui

töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele

mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud ning kohus või

töövaidluskomisjon lõpetab lepingu. Riigikohus on selgitanud, et TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud

hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue ning selle hüvitise

koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv

varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Tähtajalise töölepingu

ennetähtaegsel lõpetamisel kohtus tuleb töötajale TLS § 109 lg 1 alusel tagada hüvitis kogu

lepingu ennetähtaegse lõppemise tõttu saamata jäänud tulu eest. Sealjuures on TLS § 109 lg 1

esimese lause järgi makstav kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis üldjuhul vaid

minimaalne hüvitis (Riigikohtu 21. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 18;

Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014. a tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p-d 32.2.-32.3.). Kohus

nõustub hagejaga, et sarnased põhimõtted kehtivad tähtajalise töölepingu korral hüvitise

määramisel ka TLS § 100 lg 4 alusel. TLS § 100 lg 4 alusel on töötajal õigus saada hüvitist,

kui ta on töölepingu ise tööandjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu erakorraliselt üles

öelnud. Ka TLS § 100 lg-s 4 ettenähtud hüvitisnõue on olemuselt lepingu rikkumisest tulenev

kahju hüvitamise nõue ning selle raames tuleb töötajale hüvitada tööandjapoolse

lepingurikkumise tagajärjel tekkinud kahju, sh saamata jäänud tulu. Kohus nõustub hagejaga,

et töölepingu oluline rikkumine tööandja poolt, mis annab töötajale õiguse leping

ennetähtaegselt üles öelda, ei tohiks olla tööandja jaoks soodsam lahendus. Töölepingu

olulisel rikkumisel tööandja poolt peaks töötajal olema õigus samaväärsele hüvitisele, kui

tööandja poolt töölepingu tühisel ülesütlemisel. Töötajalt ei saa eeldada töölepingu jätkamist,

kui tööandja ei täida oma töölepingu järgset põhikohustust ning viivitab pikemat aega

oluliselt töötasu maksmisega.

Riigikohus on märkinud, et lisatasusid tuleb saamata jäänud tulu ja seega ka TLS § 109 lg 1

järgi hüvitise arvutamisel arvestada vähemalt ulatuses, milles need olid töölepingus kokku

lepitud ja nende rahaline väärtus suure tõenäosusega hinnatav (Riigikohtu 21. septembri 2015.

a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 29). Kohtu hinnangul on olemas piisav tõenäosus, et

lepingu edasi kestmise korral oleks käive ületanud nõutud taseme ning hagejal oleks tekkinud

lepingu järgi õigus lisatasule. Vaidlus puudub selles, et enne lepingu ülesütlemist oli käive

356 460,70 eurot. Lisatasu maksmise kohustuse tekkeks pidi käive ületama 442 162 eurot.

Kostja on vastuses märkinud et hageja nõue põhineb oletusel, et kostja äriühingu käive 2016.

aastal on 688 314 eurot; pelk asjaolu, et OÜ Hercule on sõlminud koostööpartneritega

lepinguid, ei anna alust väitmaks, milliseks kujuneb 2016. a-l OÜ Hercule müügikäive.

Lükkamaks ümber hageja poolt aluseks võetud käivet 688 314 eurot, ei ole kostja 2016. a

tegelikku käivet üldse nimetanud. Hageja on arvestanud välja prognoositava käibe lähtuvalt

enda poolt juba sõlmitud lepingutest (arvestused kd tl 28-33). Kostja ei ole vaidlustanud, et

nimetatud lepingud nendes mahtudes olid sõlmitud. Hageja oli sõlmitud lepingute põhjal

arvutanud välja käibe ka 2015. a jaoks, käive erines kostja nimetatust 9371 euro võrra

(734 886 eurot – 725 515 eurot). Kohus leiab, et kostjaga võrreldes on hageja võimalused

kostja käibe tõendamiseks piiratud. Hagejal puudub võimalus esitada kostja käibe

tõendamiseks kostja raamatupidamisdokumente. Seetõttu tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt

tõendamiskoormis ümber pöörata. Kui tegelik 2016. a kogukäive või hageja sõlmitud

lepingute alusel tekkinud käive oleks hageja nimetatust väiksem, olnuks kostjal seda lihtne

ümber lükata. Kostja ei ole oma vastuväidetes seda teinud. Eeltoodut arvestades loeb kohus

tõendatuks, et hageja poolt sõlmitud lepingute alusel tekkinud käive ning kostja 2016. a

kogukäive oli vähemalt 688 314 eurot. Vaidlus puudub selles, et 2016. a on hageja saanud

kätte töötasu summas 9257,20 (bruto). Seega olnuks hagejal lepingu jätkudes olnud õigus

töötasule koos lisatasuga summas 21 565,50 eurot (688 314 x 4,478% - 9257,20 eurot).

Hageja on esitanud eraldi hüvitise nõuded TLS § 100 lg 4 esimese ja teise lause alusel. Kohus

nõustub kostjaga, et igal juhul ei ole hagejal õigus nõuda TLS § 100 lg 4 alusel hüvitist nii

kolme kuu keskmise töötasu ulatuses kui ka ulatuses, mis vastab töölepingu tähtaja

saabumiseni saamata jäänud töötasule. TLS § 100 lg 4 ei sätesta kahte erinevat hüvitise nõude

alust, vaid TLS § 100 lg 4 teine lause võimaldab esimeses lauses nimetatud hüvitist vastavalt

asjaoludele suurendada. Seega osas milles hageja nõuab lisaks lepingu tähtajani saamata

jäänud töötasule hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses brutosummas 5400 eurot, tuleb

hagi jätta rahuldamata.

Kostja tugineb sellele, et on hageja hüvitise nõude 5400 euro (bruto) ulatuses 7.07.2016

tasaarvestanud (tasaarvestusavaldus kd I tl 26) nõudega hageja vastu, mis tulenes hageja ja

OÜ Apollon vahel sõlmitud laenulepingust (kd I tl 151-152) ning mille OÜ Apollon loovutas

7.07.2016 kostjale (kd I tl 134). Hageja vaidleb tasaarvestusele vastu, leides et tasaarvestatav

nõue ei ole selge ning kostja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul

on kostja esitanud selge nõude arvestuse (kd I tl 133). Kohus ei nõustu hagejaga, et

viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohtu praktika kohaselt saab

aegumistähtaja jooksul viivisenõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks

üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige saab selliseks erandlikuks asjaoluks olla võlausaldaja

vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest

loobunud (nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14, p 11).

Selliseid erandlikke asjaolusid kohtu hinnangul ei esine. Samas on kohus siiski seisukohal, et

kostja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Laenulepingus oli kokku lepitud

viivisemäär 0,1% päevas. Arvestades et hageja on füüsiline isik, on hageja näol eelduslikult

tegemist tarbijaga. VÕS § 415 lg 1 järgi ei ole tarbijalt lubatud nõuda võlgnetavate maksete

tasumisega viivitamisel VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Viivise

määr 0,1% päevas oleks tarbijaga sõlmitud lepingus tühine ka tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1

ja lg 3 p 5 järgi. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on kostjal õigus nõuda viivist VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vaidlus puudub selles, et hageja on laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks tasunud kokku 3500 eurot. Arvestades viivist VÕS § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses, oli kostjal hageja vastu 5.07.2016. a seisuga nõue summas

3187,03 eurot (põhinõue 2949,91 eurot, viivise võlgnevus 237,12 eurot). Seega sai kostja

tasaarvestada hageja hüvitisnõude laenulepingust tuleneva nõudega hageja vastu summas

3187,03 eurot ning selles ulatuses on poolte nõuded vastavalt VÕS § 197 lg-le 2 lõppenud.

Kohus nõustub kostjaga, et VÕS § 127 lg 5 alusel kuulub töötajale makstavast hüvitisest

maha arvamisele töötajale makstud töötuskindlustushüvitis (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014.

a tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.7.). Maksu- ja tolliameti andmetel on hageja 2016. a eest

saanud töötuskindlustushüvitist brutosummas 4335,74 eurot (kd I tl 115, 117). Pärast

tasaarvestust ning töötuskindlustushüvitise maha arvamist jääb TLS § 100 lg 4 alusel

makstava hüvitise suuruseks 14 042,73 eurot (21 565,50 eurot - 3187,03 eurot - 4335,74

eurot).

15.05.2017 kohtuistungil on kostja esindaja palunud arvestada mh töölepingu p-ga 8.2. Kohus

leiab, et lepingu p 8.2. ei ole asjakohane, kuna käsitleb hüvitise suurust lepingu tööandja poolt

ilma mõjuva põhjuseta ülesütlemisel. Samuti ei ole seaduses sätestatust töötaja kahjuks

kõrvalekalduvad kokkulepped lubatud (TLS § 2).

7.5. Viivisenõue

Hageja palub viivise kostja poolt õigeks võetud 2015. a töötasu nõude summalt 7558,07 eurot

välja mõista alates 2.01.2016. a. Kostja on viivisenõudele esitanud vastuväite VÕS § 113 lg 4

alusel, leides et tal oli õigus keelduda hagejale töötasu maksmisest VÕS § 110 lg 1 alusel.

Kohus leiab, et kostja vastuväide on põhjendamatu. Vaidlus puudub selles, et kostja omandas

nõude hageja vastu alles 7.07.2016. Samal päeval tasaarvestas kostja oma nõude hageja

hüvitisnõudega. Kostja keeldus õigustamatult hagejale töötasu maksmisest, kuna tal puudus

sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu. Töötasu nõudelt brutosummas 7558,07 eurot

kuulub väljamõistmisele viivis alates 2.01.2016. a kuni 5.05.2017. a summas 801 eurot ning

alates 6.05.2017. a kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Haginõuet 7558,07 eurot ületavalt summalt (10 733,85 eurot - 7558,07 eurot + 1887,08 eurot

+ 14 042,73 eurot = 19 105,59 eurot) kuulub viivis välja mõistmisele alates hagi esitamisest

30.08.2016. a kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Menetluskulud

8. Arvestades hagi osalist rahuldamist, on kohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud

TsMS § 163 lg 1 alusel poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 124 lg 1,

TsMS § 133 lg-te 1, 2, TsMS § 134 lg 1 järgi on käesoleva hagi hind 44 526,99 (12 004,21

eurot + 1887,08 eurot + 5400 eurot + 21 565,5 + hagi esitamise 30.08.2016. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 401,66 eurot + ühe aasta viivis kogu nõudelt (40 856,79

eurot) 3268,54 eurot). Rahuldatud hagi hind on 29 198,41 eurot (10 733,85 + 1887,08 +

14 042,73 eurot + hagi esitamise 30.08.2016. a seisuga viivis 401,66 eurot + ühe aasta viivis

rahuldatud nõudelt (26 663,66 eurot) 2133,09 eurot). Seega kohus rahuldas hagi ca 65%

ulatuses, mistõttu menetluskulud jäävad 35% ulatuses hageja ja 65% ulatuses kostja kanda.

9. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise

suuruse.

9.1. Hageja on 22.05.2017. a esitanud menetluskulude nimekirja (kd II tl 5-7), mille kohaselt

tema menetluskuluks on riigilõiv 1000 eurot ning lepingulise esindaja kulu 2666 eurot.

Hageja lepingulise esindaja ajakulu oli kokku 23,5 tundi ja tasumäär 100 eurot tunnis. Lisaks

hõlmab lepingulise esindaja tasu transpordikulusid seoses kohtuistungitel osalemisega

summas 216 eurot. Hageja palub menetluskuludelt välja mõista viivise alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Arvestades et töötasu ja sellelt arvestatud viivise nõuded on riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1

p 1 järgi riigilõivuvabad, tuli hagejal tasuda riigilõivu hagilt hinnaga 31 160,79 eurot (1887,08

eurot + 5400 eurot + 21 565,5 eurot + ühe aasta viivis 2308,21 eurot). RLS § 59 lg 1 ja lisa 1

järgi tuli hagejal tasuda riigilõivu 1000 eurot. Seega riigilõivu on hageja tasunud seaduses

sätestatud ulatuses.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu 23,5 tundi on asja keerukust ja

mahtu arvestades põhjendatud ja vajalik. Kohus arvestab mh seda, et asjas toimus kaks

kohtuistungit ajakuluga kokku 5 tundi ja 10 minutit. Kostja on hageja menetluskuludele

esitanud vastuväite, mille kohaselt on kostjal kahtlus, et hageja menetlusdokumendid ei ole

täies ulatuses koostatud hageja lepingulise esindaja Tatjana Kalini poolt, vaid hageja on lisaks

lepingulise esindajale kasutanud ka nõustajat. Hagejat esindas kohtuistungitel tema

lepinguline esindaja Tatjana Kalin, kes on allkirjastanud ka kõik hageja poolt kohtule esitatud

menetlusdokumendid. Isegi kui menetlusdokumentide ettevalmistamisel on kasutatud

kolmanda isiku abi, ei anna see alust kahelda hageja lepingulise esindaja enda ajakulu

õigsuses. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot on praktikas tavapärane. Hageja on

lepingulise esindaja sõidukulusid arvestanud 0,3 eurot ühe kilomeetri kohta. Arvestades et

samadel põhimõtetel hüvitatakse auto kasutamise kulusid seoses riigi õigusabi osutamisega,

on põhjendatud sõidukulude hüvitamine kogusummas 216 eurot (2 x 360 km x 0,3 eurot).

Eeltoodud põhjendustel määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3666

eurot.

9.2. Kostja on 22.05.2017. a esitanud menetluskulude nimekirja (kd II tl 15-17), mille

kohaselt kostja menetluskuluks on lepingulise esindaja kulu kokku 4021 eurot ning

kohtuväline kulu seoses kostja 2015. a majandusaasta aruande hankimisega 2 eurot.

Lepingulise esindaja ajakulu oli kokku 35,6 tundi ning õigusabi keskmine tunnihind 110,16

eurot. Kostja palub menetluskuludelt välja mõista viivise alates menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja ajakulu ei saa asja keerukust ja mahtu arvestades

pidada märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikuks. Kohus peab põhjendatuks vähendada

ajakulu 10 tunni võrra. Ülemäära suur on kohtu hinnangul eelkõige hagile vastamisega seotud

ajakulu 12,8 tundi ning kohtuvaidluse teeside koostamise ja selleks toimikuga tutvumise

ajakulu 5,1 tundi. Lepingulise esindaja tunnitasu ca 110 eurot on praktikas tavapärane. Kostja

majandusaasta aruande hankimise kulu ei ole põhjendatud, kuna kostjalt oli aruanne võimalik

saada tasuta. Eeltoodud põhjendustel määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks

suuruseks 2820,10 eurot (25,6 tundi x 110,16 eurot).

9.3. Arvestades menetluskulude jaotust, mille kohaselt kohus jättis menetluskulud 65%

ulatuses kostja ja 35% ulatuses hageja kanda, tuleks hagejalt kostja kasuks välja mõista

menetluskulu 987,03 eurot (2820,10 eurot x 35%); kostjalt tuleks hageja kasuks välja mõista

menetluskulu 2382,90 eurot (3666 eurot x 65%). Kuna pooltel on vastastikused kohustused

menetluskulude tasumisel, siis teeb kohus nõuete osas tasaarvestuse ja mõistab

lõppkokkuvõttes kostjalt hageja kasuks välja 1395,87 eurot (2382,90 eurot - 987,03 eurot).

Vastavalt hageja taotlusele kohus märgib, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrus Miilaste

Kohtunik