3-3-2-1-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-2-1-16

Otsuse kuupäev

30. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi,

Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Paavo

Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus internetile juurdepääsu võimaldamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustajad Tartu Vangla ja Viru Vangla

Arvamuse avaldamiseks kaasatud asutused

Justiitsministeerium, Riigikogu, õiguskantsler

Vaidlustatud kohtulahendid

Tartu Halduskohtu 17. juuli 2008. a otsus ja Tartu

Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-07-2639

ning Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus asjas

nr 3-3-1-5-09

Menetluse alus

Romeo Kalda teistmisavaldus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Romeo Kalda teistmisavaldus osaliselt.

2. Tühistada Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-5-09 ning Tartu

Halduskohtu 17. juuli 2008. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2008. a otsus asjas

nr 3-07-2639 osas, millega lahendati kaebus Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehele juurde-

pääsu võimaldamiseks. Veebilehe www.coe.ee osas jätta teistmisavaldus rahuldamata ja kohtu-

otsused muutmata.

3. Põhiseaduslikkuse järelevalve asja puudutavas osas jätta teistmisavaldus läbi vaatamata.

4. Saata asi tühistatud osas uueks lahendamiseks Tartu Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikohtu üldkogu jättis 7. detsembri 2009. a otsusega asjas nr 3-3-1-5-09 rahuldamata Romeo

Kalda kassatsioonkaebuse ning rahuldas Tartu Vangla kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu

31. oktoobri 2008. a otsuse peale asjas nr 3-07-2639. Üldkogu tühistas halduskohtu otsuse ja

ringkonnakohtu otsuse osas, millega tunnistati veebileheküljele www.coe.ee juurdepääsu keelamine

õigusvastaseks ning kohustati vanglat võimaldama kaebajale juurdepääs nimetatud veebileheküljele.

Sellega jäi tervikuna rahuldamata R. Kalda kaebus, milles ta palus kohustada vanglat tagama talle

juurdepääsu internetilehekülgedele www.coe.ee, www.oiguskantsler.ee ja www.riigikogu.ee ning

tunnistada vangla keeldumine sellest õigusvastaseks. Üldkogu leidis, et vangistusseaduse

(VangS) §-s 311 sätestatud piirang, mille kohaselt ei saa kinnipeetavad kasutada vaidlusaluseid

veebilehekülgi, on proportsionaalne ja põhiseadusega (PS) kooskõlas.

2. Kaebaja esitas asja nr 3-3-1-5-09 peale Euroopa Inimõiguste Kohtule (EIK) individuaalkaebuse.

3. EIK rahuldas 19. jaanuari 2016. a otsusega asjas nr 17429/10 kaebuse, tehes kindlaks Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 10 rikkumise. Kaebaja taotluse mitte-

varalise kahju eest hüvitise saamiseks jättis kohus rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokku-

võtvalt järgmised:

a) kaebaja soovis juurdepääsu üldsusele vabalt kättesaadavale teabele konkreetse vahendi – interneti

– kaudu. EIÕK art-t 10 ei saa tõlgendada nii, nagu paneks see riikidele kohustuse võimaldada

kinnipeetavatele juurdepääs internetile. Kuna aga Eesti õiguse alusel on juurdepääs teatud õigusteavet

sisaldavatele internetilehekülgedele lubatud, riivab juurdepääsu keelamine teistele õigusteavet

sisaldavatele lehekülgedele selles asjas teabe saamise õigust. Taotletud lehekülgedele juurdepääsu

keelamiseks oli seaduslik alus ning õiguspärane eesmärk (teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse

ning korratuste ja kuritegude ärahoidmine);

b) piirang ei olnud aga praegusel juhul vajalik EIÕK art 10 lg 2 mõttes. Kõnealused kolm

internetilehekülge sisaldasid peamiselt õigusteavet, sh teavet põhiõiguste ja kinnipeetavate õiguste

kohta. Juurdepääs sellistele lehekülgedele suurendab avalikkuse teadlikkust ja austust inimõiguste

vastu. See toetab kaebaja väidet, et Eesti kohtud kasutasid kõnealuseid veebilehti teabe saamiseks ja

seetõttu oli ka temal seda vaja enda õiguste kaitseks. Teabenõuete esitamine ei oleks juurdepääsuga

samaväärne, sest päringu tegemiseks peaks esmalt teadma, millist informatsiooni kõnealune veebileht

üldse sisaldab;

c) EIK otsuste täitmise üheks meetmeks on kohtuotsuste selle riigi keelde tõlkimine, kelle suhtes

otsus on tehtud. Kuigi Eesti suhtes tehtud otsuste eestikeelsed tõlked on täna isikutele e-Riigi Teataja

kaudu kättesaadavad, ei olnud need seda kõnealuse kohtuvaidluse ajal, mistõttu oli põhjendatud

taotlus saada juurdepääs lehele www.coe.ee. Euroopa Nõukogu ja muud rahvusvahelised dokumendid

rõhutavad interneti tähtsust ning seda, et aina enam informatsiooni ongi kättesaadav vaid internetis.

Seda kinnitab ka praegune kohtuasi, kuna Eestis avaldatakse õigusakte ametlikult vaid

elektrooniliselt;

d) praegusel juhul olid vanglates juba olemas interneti teatud lehekülgede lugemiseks spetsiaalselt

seadistatud arvutid ja nende kasutamise üle toimus järelevalve. Riigikohus viitas oma otsuses üksnes

üldistele riskidele ja kulule, mis kaasneks uutele veebilehtedele juurdepääsu lubamisega. Eesti kohtud

ega valitsus ei näidanud veenvalt, et tegelikud lisakulud oleksid olnud märkimisväärsed;

e) rikkumise tuvastamine on piisav kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju heastamiseks.

4. Kaebaja palub teistmisavalduses tühistada Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus, samuti

halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused selles asjas ning rahuldada kaebus EIK otsuses toodud

põhjustel.

5. Riigikohtu halduskolleegium andis 22. veebruari 2017. a määrusega asja lahendamiseks Riigikohtu

üldkogule. Kolleegium leidis, et asjas on olemas teistmise alus (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 240 lg 2 p 8) üldkogu otsusega lahendatud kaebaja kassatsioonkaebuse Riigikogu ja

õiguskantsleri veebilehtedele juurdepääsu tagamise osas. Seetõttu on tarvis selgitada, kas teistmise

aluse tõttu tuleks haldusasi lahendada teisiti, kui seda tegi üldkogu oma otsuses. Halduskolleegium

aga ei saa üldkogu otsuse seisukohti seaduse kohaldamisel ümber hinnata. Kolleegium leidis samuti,

et EIK 19. jaanuari 2016. a otsuse seisukohad võivad asja uuel lahendamisel üldkogus tuua kaasa

VangS § 311 põhiseaduspärasusele antud hinnangu ümbervaatamise. Kolleegium kahtles VangS § 311

põhiseadusele vastavuses ning andis asja üldkogule üle ka HKMS § 228 lg 1 p 3 ning põhiseadus-

likkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 alusel.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

6. Riigikogu põhiseaduskomisjoni hinnangul ei tulene EIK 2016. aasta 19. jaanuari otsusest

otseselt, et EIÕK art 10 rikkumise tingib VangS § 311 sõnastus. Kohtuotsuses on leitud, et piirangut

saab pidada asjakohaseks, kui selle tingivad turva- ja majanduslikud kaalutlused. Teistmise aluseks

oleva EIK otsuse järgi on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse käigus VangS § 311 puhul

oluline hinnata eelkõige täiendavate järelevalvemeetmete kulukust. Kui vanglate arvutite

seadistamine kinnipeetavatele asjakohase informatsiooni veebilehtedelt otsimise võimaldamiseks ei

osutu võrreldes teabenõuete esitamise ja täitmisega ülemäära kulukaks, ei pruugi VangS §-st 311

tulenev piirang olla piisavalt põhjendatud. Konkreetseid uusi asjaolusid, mis võimaldaksid jõuda

järeldusele, et VangS §-st 311 tulenevad piirangud ei ole põhiseadusega kooskõlas, ei ole komisjonile

praegu teada. Vangistuse eesmärkide saavutamist võib ohustada eelkõige olukord, kus interneti

kasutamise piiranguid kinnipeetavatele ja järelevalvet nende üle üldse ei ole.

7. Kaebaja on seisukohal, et VangS § 311 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei võimalda

kinnipeetaval tutvuda veebilehtedega www.oiguskantsler.ee ja www.riigikogu.ee. Isegi kui säte on

kooskõlas põhiseadusega, on selle kohaldamine vastuolus EIÕK art-ga 10. Seetõttu tuleks

VangS § 311 ka põhiseaduspärasuse korral jätta vastuolu tõttu välislepinguga selles asjas

kohaldamata.

8. Justiitsminister märgib, et kui kaebuse lahendamisel on võimalik vahetult kohaldada EIÕK art-

t 10, on küsitav, kas VangS § 311 saab konkreetses kohtuasjas pidada asjassepuutuvaks sätteks

PSJKS § 14 lg 2 tähenduses. Riigikohtu varasema praktika kohaselt ei eelda välislepingu sätete

vahetu kohaldamine riigisisese õigusnormi suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamist. Justiitsminister peab õiguse edasiarendamise ja ühetaolise kohaldamise tagamiseks

põhjendatuks, et Riigikohtu üldkogu selgitaks ka haldusorgani volitusi riigisisese õiguse kohaldamata

jätmiseks ning EIÕK vahetuks kohaldamiseks kõnesoleva kaebusega analoogilistel juhtudel.

8.1. PS § 3 lg-s 1 sätestatud legaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus olukord, kus täitevvõim jätab

õigusnormi kohaldamata, kasutades selleks tavapäraseid õigusnormide kollisioonireegleid, tuginedes

nt PS § 123 lg-s 2 sätestatud välislepingu ülimuslikkuse põhimõttele. Riigikohus on varem leidnud,

et välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu säte reguleerib riigisiseseid

suhteid ega vaja konkretiseerimist. EIÕK art 10 reguleerib kahtlusteta riigisiseseid suhteid. Samas on

põhiõigusi sätestavatele õigusaktidele omane kõrge üldistuse aste. Üldjuhul ei küündi EIÕK ega

sealses art-s 10 sätestatu vahetuks kohaldamiseks nõutava konkretiseerituse astmeni. Praeguse asja

eripäraks on see, et samas vaidluses on jõustunud EIK lahend. Ei saa tõdeda, et EIK oleks võtnud

seisukoha küsimuses, kas VangS § 311 sobitub EIÕK art-ga 10 või mitte. Seetõttu puuduks

haldusorganil eeldatavasti võimalus sedastada riigisisese õiguse vastuolu välislepinguga ning

kohaldada vahetult välislepingus sätestatut.

8.2. Teistmismenetluse sõlmküsimuseks on see, kas varem VangS § 311 põhiseaduspärasusele antud

hinnangut mõjutab EIK otsus samas vaidluses. Justiitsminister nõustub halduskolleegiumi määruses

öelduga, mille kohaselt tuleb põhiseaduse II peatükis sätestatud põhiõiguste tõlgendamisel arvestada

EIÕK-s käsitletud sarnaste õiguste ja nende kohaldamispraktikaga. Arvestades sarnasusi EIÕK art 10

lg 1 teises lauses ning PS § 44 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste vahel, näib asjakohane olevat kohaldada

EIK otsuses toodud järeldusi ka PS § 44 lg 1 kontekstis.

EIK selgitas nii kõnesolevas asjas tehtud otsuses kui ka hilisemas praktikas, et vangistus tähendab

paratamatult mitmeid piiranguid kinnipeetavate suhtlusele välismaailmaga, sealhulgas teabe

saamisele. EIÕK art-t 10 ei saa tõlgendada selliselt, et see kehtestab üldise kohustuse pakkuda

kinnipeetavatele juurdepääsu internetile või konkreetsetele internetilehekülgedele. Kuigi EIK

hinnangul oli oluline, et vaidlusalused internetileheküljed sisaldasid õigusalast informatsiooni, ei

pidanud EIK eraldi rikkumiseks seda, et riik ei võimaldanud sellistele lehekülgedele juurdepääsu.

EIK otsusest ei saa järeldada, et riigil oleks absoluutne kohustus tagada kinnipeetavale ligipääs

vaidlusalustele internetilehekülgedele. EIK tugines rikkumise tuvastamisel eeskätt asjaolule, et

internetilehekülgedele ligipääsu andmisest keeldumist ei ole konkreetsel juhul veenvalt põhjendatud.

8.3. Riigikohtu üldkogu 2009. aasta otsuses esile toodud julgeolekuriskid ning ressursikulud, mis

kaasnevad internetiligipääsu laiendamisega, on endist viisi asjakohased. Arvestades infotehnoloogia

arengut ning selle kuritarvitamise riski kasvu üldkogu otsusele järgnenud aja jooksul, on otsuses

nimetatud ohud veelgi kaalukamad, mida näitab registreeritud arvutikuritegude arvu kasv. Praegugi

on õige seisukoht, et igale uuele internetileheküljele ligipääsu andmine suurendab kuritarvituste riski.

Infotehnoloogiliste lahenduste keerukuse tõttu ei pruugi alati olla võimalik kõiki riske täielikult

maandada ka vanglateenistuse poolt kohandatud arvutitega.

Õigustatud on seadusandja senine valik piiritleda ligipääsetav internetisisu konkreetsete

kriteeriumitega (ametlikud õigusaktide andmebaasid ja kohtulahendite registrid) selle asemel, et anda

nimetatud küsimuses vanglale laiem kaalutlusõigus. Erineva sisuga internetilehekülgede suurt hulka

silmas pidades kaasneks vastasel juhul arvukate ligipääsutaotluste lahendamisega ning järgneda võiva

vaide- ja kohtumenetlusega ebamõistlikult suur halduskoormus.

8.4. Samas tuleb EIK otsuse valguses tõdeda, et vaidlusalused internetileheküljed sisaldavad suuresti

vangistuse eesmärkide täitmist toetavaid materjale. Kuigi üldist ligipääsu internetile ei saa pidada

kinnipeetava õiguseks, siis arvestades asjaolu, et kinnipidamise üheks eesmärgiks on õiguskuuleka

käitumise soodustamine, ei pruugiks vangistusseaduse paindlikum regulatsioon seda eesmärki toetava

informatsiooni kättesaadavuse osas olla õiguskuuleka käitumise soodustamise eesmärgiga vastuolus.

VangS § 311 välistab imperatiivselt ligipääsu vaidlusalustele õigusalast ja põhiõiguste kaitset

puudutavat informatsiooni sisaldavatele internetilehekülgedele. Võttes arvesse EIK otsuses toodud

seisukohti, võib sedavõrd resoluutne piirang olla saavutatava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne.

Seetõttu võib VangS § 311 olla põhiseadusega vastuolus osas, milles see välistab kinnipeetava

ligipääsu vanglateenistuse poolt selleks kohandatud arvutites ning vanglateenistuse järelevalve all

internetilehekülgedele www.riigikogu.ee ja www.oiguskantsler.ee.

9. Viru Vangla toetab justiitsministri arvamust ning rõhutab, et erinevate uute infotehnoloogiliste

lahenduste kasutuselevõtt, veebilehtede, sh riigiasutuste veebilehtede arhitektuuri areng ja arendused

võivad reaalsuses suurendada ohtu, et interneti võimalusi kasutatakse ära õigusrikkumiste

toimepanemiseks või kavandamiseks. Iga uus kinnipeetavatele võimaldatav veebilehekülg kätkeb

endas lisaohtu ja võimalikku julgeolekuriski nii vanglas kui ka vanglast väljaspool. Riskide

maandamine olukorras, kus kinnipeetavatel oleks praegusest laialdasem ligipääs veebilehtedele,

muutuks vähem tõhusaks.

Tartu Vangla nõustub justiitsministri arvamuses esitatud põhjenduste ja seisukohtadega.

10. Õiguskantsler on seisukohal, et VangS § 311 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see ei

võimalda juurdepääsu veebilehekülgedele www.oiguskantsler.ee ja www.riigikogu.ee. Piirang on

vastuolus ka EIÕK-ga ning EIK praktikaga.

10.1. Ühiskonna turvalisus on väga kaalukas hüve, ent selle saavutamiseks kasutatav meede –

vaidlusalustele veebilehekülgedele juurdepääsu piiramine – ei ole mõõdukas. Kinnipeetavate interneti

kasutamisega kaasnevaid ohte on võimalik maandada. Vaidlusalustel veebilehtedel avaldatav teave on

riigiasutuste loodud ja valitud. Sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine suurendab kinnipeetava

teadlikkust ühiskonnas toimuvast ning loob talle selgema arusaama tema õigustest ja kohustustest.

Õiguskantsleri ja riigikogu veebilehtedel olev teave on abiks õiguste kaitsmisel kohtus või

haldusmenetluses. Kinnipeetava internetile juurdepääsu võimaldamist hindas EIK ka asjas Jankovskis

vs. Leedu ning leidis, et riigiasutuse sisustatud veebilehekülje külastamine toetaks kaebaja

resotsialiseerimist ning sellise juurdepääsuga kaasnev julgeolekuoht on vähetõenäoline.

10.2. Mitmete riikide kogemuste järgi on interneti kasutamine avardanud kinnipeetavate võimalusi

olla rohkem kontaktis ühiskonnas toimuvaga, valmistada end paremini ette eluks vabaduses, samuti

osaleda internetipõhistes õpingutes. Kinnipeetavate tehnoloogiast ja digimaailmast isoleerimine

tekitab olukorra, kus kinnipeetavad saabuvad vanglasse puudulike teadmiste ja oskustega ning

väljuvad vanglast veel ebasoodsamas olukorras.

10.3. Ka õigusloome käigus on tunnistatud vajadust tagada kinnipeetavatele laiem juurdepääs

internetis kättesaadavale õigusteabele ja ka nt interneti kasutamiseks lähedastega suhtlemisel.

VAIDLUSALUNE SÄTE

11. Vangistusseaduse § 311 "Interneti kasutamine":

"Kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada Internetti, välja arvatud vanglateenistuse poolt selleks

kohandatud arvutites, mille kaudu on vanglateenistuse järelevalve all võimaldatud juurdepääs

ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registrile."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

12. Üldkogu lahendab kõigepealt küsimuse, kas ja millises ulatuses on olemas alus asja teistmiseks

(I). Seejärel selgitab üldkogu välja, kas vaidlustatud kohtulahendeid tuleb teistmise tulemusena muuta

(II).

I

13. Lisaks haldus- ja ringkonnakohtu otsustele taotleb kaebaja Riigikohtu üldkogu 7. detsembri

2009. a otsuse teistmist nii osas, milles üldkogu lahendas haldusasja, kui ka osas, milles üldkogu

hindas VangS § 311 põhiseaduspärasust.

14. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe erinevalt HKMS-st ja teistest

kohtumenetluse seadustikest ette põhiseaduslikkuse järelevalve asjas tehtud kohtuotsuse teistmist.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asunud oma 7. novembri 2014. a kohtuasjas

nr 3-4-1-32-14 tehtud määruse punktides 26–29 seisukohale, et kehtiv õigus ei näe ette võimalust

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tehtud jõustunud kohtulahendeid teista. Üldkogu nõustub

selle seisukohaga ning leiab, et teistmisavaldus tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata osas, milles

üldkogu lahendas põhiseaduslikkuse järelevalve asja.

15. EIK rahuldas 19. jaanuari 2016. a otsusega kaebaja individuaalkaebuse ja tuvastas EIÕK art 10

rikkumise. Haldusasjas võib jõustunud kohtulahendeid menetlusosalise avalduse alusel uuesti läbi

vaadata juhul, kui teistetavas haldusasjas tehtud kohtuotsuse peale EIK-le esitatud individuaalkaebus

on rahuldatud EIÕK või selle protokollide rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja

otsustamist ja seda ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul

viisil kui teistmise kaudu (HKMS § 240 lg 2 p 8).

16. Üldkogu nõustub halduskolleegiumi 22. veebruari 2017. a määruses avaldatud seisukohaga, et

asjas on olemas teistmise alus (HKMS § 240 lg 2 p 8) Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedele

juurdepääsu tagamise kohta tehtud kohtulahendite osas. EIÕK art 10 rikkumine võis mõjutada asja

otsustamist ning rikkumist ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada muul viisil. Üldkogu märgib selle

kohta järgmist.

17. EIÕK art 10 lg 1 järgi on igaühel õigus sõnavabadusele ning see õigus kätkeb vabadust oma

arvamusele ning vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma ametivõimude sekkumiseta ja

sõltumata riigipiiridest. Sama art lg 2 järgi võidakse nende vabaduste kohta seaduses ette näha

formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi

julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude

ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse

teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

18. Kaebajale ei ole taotletavatele veebilehtedele juurdepääsu tagatud. Seega on EIK 19. jaanuari

2016. a otsusega tuvastatud EIÕK rikkumine kõnealuste veebilehtede puhul jätkuv. EIK luges oma

otsuses kaebajal tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisavaks rikkumise tuvastamise. See ei

tähenda, et konventsiooni rikkumine haldusasja sisuks oleva kohustamisnõude osas oleks tervikuna

kõrvaldatud ja võikski jääda kõrvaldamata. EIÕK art 46 lg-ga 1 on Eesti võtnud kohustuse täita EIK

lõplikke otsuseid igas asjas, milles ta on pooleks. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu

osa (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 73).

19. Liikmesriik on EIK kohtuotsuse täitmiseks kohustatud võtma individuaalseid ja vajaduse korral

ka üldise iseloomuga meetmeid enda õiguskorras, et tuvastatud rikkumine lõpetada ja tagajärjed

heastada. Selleks tuleb kaebaja asetada võimalikult suures ulatuses olukorda, milles ta oleks olnud,

kui konventsiooni poleks rikutud (EIK 18. septembri 2012. a otsus asjas nr 12214/07: Egmez

vs. Küpros, p 48, koos seal viidatud kohtupraktikaga). Teistmisavalduse rahuldamata jätmisel jääks

jõusse kohtuotsused, millega kaebus juurdepääsu saamiseks jäeti rahuldamata. See annaks vanglale

aluse jätta rahuldamata ka kaebaja võimalik korduv taotlus samadele lehekülgedele juurdepääsu

saamiseks. Järelikult on rikkumise kõrvaldamiseks vajalik haldusasja taasavamine.

20. Erinevalt Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehtedest puudub teistmise alus veebilehe www.coe.ee

puhul. Seda internetilehekülge enam ei eksisteeri ja sellel lehel varem avaldatud oluline teave (EIK

lahendite tõlked ja kokkuvõtted) on nüüdseks kättesaadav elektroonilises Riigi Teatajas. Selle

lehekülje osas jääb teistmisavaldus rahuldamata.

II

21. Teistmise aluse esinemine ei tähenda vältimatult, et halduskohtule esitatud kaebus veebilehtedele

juurdepääsu võimaldamiseks tuleb rahuldada.

22. EIK tuvastas selles asjas küll EIÕK art 10 rikkumise, kuid ei asunud seisukohale, et juurdepääs

vaidlusalustele lehekülgedele tuleb kinnipeetavatele igal juhul tagada. Kohus märkis, et kuigi Eesti

ametiasutuste viidatud turva- ja majanduslikke kaalutlusi veebilehtedele juurdepääsu piiramisel võib

pidada asjakohasteks, ei analüüsinud kohtud küllaldaselt turvariske, mis väidetavalt tulenevad

kõnealustele veebilehtedele juurdepääsu andmisest. EIK leidis, et Eesti kohtute otsustes toodud

põhjendused ja valitsuse argumendid interneti kasutamise järelevalve keerukuse ja kulukuse kohta ei

olnud piisavalt konkreetsed, põhjendamaks juurdepääsu tagamisest keeldumise proportsionaalsust.

Riigikohus ja riik ei ole suutnud veenvalt näidata, et nimetatud kolmele veebilehele juurdepääsu

võimaldamine oleks tähendanud märkimisväärseid lisakulusid.

23. Riigikohtu üldkogu jagab Justiitsministeeriumi ja vastustajate seisukohta, et üldkogu 2009. a

otsuses viidatud julgeolekuriskid ning ressursikulud, mis kaasnevad kinnipeetavatele interneti-

ligipääsu laiendamisega, on endist viisi asjakohased. Kõiki riske ei pruugi olla võimalik täielikult

maandada ka vanglateenistuse poolt kohandatud arvutitega. Samas ei anna ainult abstraktne viitamine

võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele alust jätta teistmisavaldus

rahuldamata.

24. Tulenevalt EIK 19. jaanuari 2016. a otsuses toodud seisukohtadest tuleb asja uuel lahendamisel

välja selgitada, millised konkreetsed julgeolekuriskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu

andmisega Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehekülgedele ning kui suured on ressursikulud nende

riskide maandamiseks. Tõendid selle kohta tuleb esitada riigil (HKMS § 27 lg 1 p 6). Nende tõendite

põhjal tuleb uuesti hinnata, kas VangS §-s 311 sätestatud piirang on proportsionaalne ja

demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kuna need haldusasja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud

ei ole selged, ei ole üldkogul võimalik teha asjas ise uut otsust. Kui menetluses osalevad riigiasutused

piisavaid tõendeid ei esita, tuleb asja lahendamisel lähtuda EIÕK art 46 lg-st 1 ja EIK 19. jaanuari

2016. a otsuses tuvastatust, mille kohaselt rikub juurdepääsupiirang kaebaja EIÕK art-st 10

tulenevaid õigusi.

25. Üldkogu rõhutab, et kuigi põhiseaduslikkuse järelevalve vaidluse osas jääb teistmisavaldus läbi

vaatamata ja üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus muutmata, ei takista see kohtul VangS § 311

põhiseaduspärasust praeguses asjas uuesti hinnata. Varasemas kohtulahendis põhiseaduspäraseks

tunnistatud seadus võib uues faktilises või õiguslikus olustikus osutuda põhiseadusvastaseks.

26. HKMS § 245 lg 2 järgi tühistab Riigikohus põhjendatud teistmisavalduse alusel teistetava

kohtulahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks sellesse alama astme kohtusse, kus kohtulahend

oli tehtud.

27. Lähtudes eeltoodust, rahuldab Riigikohus R. Kalda teistmisavalduse osaliselt ja tühistab Riigi-

kohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a otsuse ning Tartu Halduskohtu 17. juuli 2008. a otsuse ja Tartu

Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2008. a otsuse Riigikogu ja õiguskantsleri veebilehe osas. Asi

saadetakse tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri

Põld, Paavo Randma, Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu