3-3-1-19-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-19-17

Määruse kuupäev

27. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Nele Parrest ja Jüri Põld

Kohtuasi

A ja B kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18. novembri 2016. a

otsuse nr 15.3- 3.2/4650-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks tegema uue otsuse A tähtajalise

elamisloa taotluse kohta

Menetlusosalised

Kaebajad A ja B, esindaja vandeadvokaat Liisa Linna

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mari-Liis Laan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2017. a määrus

haldusasjas nr 3-16-2415

Menetluse alus Riigikohtus

Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2017. a määruse haldusasjas nr 3-16-2415

resolutsiooni punkt 2 osas, milles ringkonnakohus kohustas Politsei- ja Piirivalveametit andma

kaebuse rahuldamise korral A-le tähtajalise elamisloa kuni uue otsuse tegemiseni A tähtajalise

elamisloa taotluse kohta.

3. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2017. a määruse haldusasjas nr 3-16-2415

resolutsiooni punkt 2 muutmata osas, milles ringkonnakohus kohustas Politsei- ja Piirivalve-

ametit andma A-le tähtajalise elamisloa kuni kohtuvaidluse lõpuni haldusasjas nr 3-16-2415.

4. Määruse avaldamisel asendada kaebaja 1 nimi tähemärgiga "A" ja kaebaja 2 nimi

tähemärgiga "B".

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A (kaebaja 1) esitas 19. juulil 2016 tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS)

§ 137 lg 1 alusel elama asumiseks Eestis püsivalt elava abikaasa B (kaebaja 2) juurde. Kaebaja 1 on

Ameerika Ühendriikide kodanik ja kaebaja 2 Eesti kodanik. Nad abiellusid 27. oktoobril 2015

Ameerika Ühendriikides, Georgia osariigis.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 18. novembri 2016. a otsusega nr 15.3-3.2/4650-1

kaebajale 1 tähtajalise elamisloa andmisest.

3. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tühistada PPA 18. novembri

2016. a otsus nr 15.3-3.2/4650-1 ja kohustada PPA-d andma kaebajale 1 tähtajaline elamisluba või

tegema selle kohta uue otsuse. Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse, milles

palusid kohustada PPA-d viivitamatult andma kaebajale 1 tähtajaline elamisluba, kuni PPA teeb uue

otsuse kaebaja 1 taotluse kohta.

4. Tallinna Halduskohus jättis 29. novembri 2016. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata. Halduskohus leidis, et esialgse õiguskaitse korras PPA kohustamine andma kaebajale 1

elamisluba oleks vastuolus riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-ga 4. Kohus ei saa teha haldusorgani

eest kaalutlusotsust ega kohustada haldusorganit vastu võtma konkreetset otsust, kui otsus tuleks teha

kaalumise teel. Tähtajalise elamisloa andmisel tuleb lisaks VMS § 137 lg-s 1 sätestatud tingimustele

hinnata ka teisi VMS 4. jaotise 1. alajaotises nimetatud tingimusi, milleks kohtul puudub pädevus.

Esialgse õiguskaitse korras ei saa kohus anda kaebajatele suuremaid õigusi, kui saaks neile anda

kaebuse rahuldamise korral.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 23. jaanuari 2017. a otsusega kaebuse ja kohustas PPA-d tegema

ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest uue otsuse kaebaja 1 poolt 19. juulil 2016 esitatud tähtajalise

elamisloa taotluse kohta. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) puudub vaidlus, et kaebajate abielu on tegelik ja vastab VMS § 138 lg-le 1. Samasoolisel abikaasal

peab olema õigus saada elamisluba teise abikaasa juurde elama asumiseks. Eesti õiguskord on

aktsepteerinud samasoolisi paare perekonnana ja neile laieneb põhiseaduse (PS) §-s 27 sätestatud

perekonnaelu kaitse. VMS §-d 118, 137 ja 138 ei sätesta, et abikaasa, kelle juurde elama asumiseks

taotletakse elamisluba, peab olema taotlejaga erinevast soost;

2) kui kaebaja 2 abielueelseks elukohaks tuleb määrata Ameerika Ühendriigid, ei takista miski PPA-d

väljastamast kaebajale 1 VMS § 137 lg 1 alusel elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks.

Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 55 lg 2 ja perekonnaseaduse (PKS) § 1 lg 1 järgi

(koostoimes § 10 lg-ga 1) on kaebaja 2 abiellumiseaegne elukoht praeguses vaidluses määrav faktiline

asjaolu. Vaidlustatud 18. novembri 2016. a otsuses ei ole aga PPA tuvastanud, milline oli abiellumise

ajal kaebaja 2 elukoht. Kuna PPA on kaebaja 2 elukohale enne abiellumist omistanud määrava

tähenduse, oleks PPA pidanud selle kohta kaebajalt 2 seisukohta ja tõendeid küsima ning nendest

lähtudes põhjendatud järeldusele jõudma;

3) võimatus elada perekonnaelu Eestis põhjustab kaebajatele olulisi ebamugavusi ja rahalisi kulutusi

ning PS §-des 26 ja 27 sätestatud põhiõiguste intensiivse riive. Sellises olukorras pidanuks PPA

kahtluse korral, kas kaebaja 2 elukoht oli abiellumise ajal Eesti või Ameerika Ühendriigid, lähtuma

kaebajatele soodsamast määratlusest;

4) kohus ei saa teha haldusorgani eest kaalutlusotsust ega kohustada haldusorganit konkreetset otsust

vastu võtma, kui otsus tuleks teha kaalumise teel. Asjaolu, et isikul on Eestis abikaasa, ei anna veel

absoluutset õigust saada tähtajaline elamisluba. Seetõttu tuleb PPA-l teha kaebaja 1 taotluse kohta uus

otsus.

6. PPA esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu

23. jaanuari 2017. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

7. Kaebajad esitasid Tallinna Ringkonnakohtule 2. märtsil 2017 esialgse õiguskaitse taotluse PPA

kohustamiseks viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 15. märtsil 2017, andma kaebajale 1 tähtajalise

elamisloa kehtivusega kuni PPA uue otsuse tegemiseni kaebaja 1 19. juuli 2016. a tähtajalise elamisloa

taotluse kohta. Alternatiivselt palusid kaebajad võimaldada kaebajal 1 viibida seaduslikult Eestis ja

keelata alates 24. aprillist 2017 tema väljasaatmise menetluse algatamine halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 251 lg 1 p 2 alusel, kuni PPA teeb uue otsuse 19. juulil 2016 esitatud tähtajalise

elamisloa taotluse kohta. Esialgse õiguskaitse taotlust põhjendati järgmiselt:

1) kaebajal 1 on lubatud Eestis viibida 23. aprillini 2017. Kaebajatele on iga kolme kuu järel sunnitud

kolmekuuline lahusolek väga koormav nii emotsionaalselt kui ka rahaliselt. Kaebajad on pidanud

tegema regulaarselt suuri kulutusi lennupiletitele ja elamispinnale Ameerika Ühendriikides ning sageli

katkestama töölepinguid. Kaebajal 1 ei ole Ameerika Ühendriikides perekonnaliikmeid, kes saaksid

teda ülal pidada, ja tal on keeruline leida vaid kolme kuu pikkusteks perioodideks võimetele vastavat

tööd nii Eestis kui ka Ameerika Ühendriikides. Kohtumenetluse ajal kestev õiguslik ebaselgus seab

ohtu kaebajate abielu säilimise ja majandusliku toimetuleku;

2) kaebuse rahuldamine halduskohtus näitab, et kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajale

tekkivaid kahjulikke tagajärgi ei ole võimalik kõrvaldada muul mõistlikul viisil, kui lubada esialgse

õiguskaitse kohaldamisega jääda kaebajal 1 Eestisse vähemalt kuni kohtumenetluse lõpuni või haldus-

kohtu otsuse jõustumisel kuni PPA uue otsuse tegemiseni kaebaja 1 tähtajalise elamisloa taotluse

kohta. Kohtupraktika järgi ei ole põhivaidluse ära otsustamise keeld esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamisel absoluutne. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamise järele on ülekaalukas vajadus ja

pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita olulist kahju avalikule huvile või

kolmandatele isikutele, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine välistatud.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse (määruse resolutsiooni punkt 1) ja

kohustas PPA-d andma kaebajale 1 tähtajalise elamisloa kuni kohtumenetluse lõpuni haldusasjas nr 3-

16-2415 või kaebuse rahuldamise korral kuni vastustaja uue otsuse tegemiseni kaebaja 1 tähtajalise

elamisloa taotluse kohta (resolutsiooni punkt 2). Ringkonnakohus põhjendas esialgse õiguskaitse

kohaldamist järgmiselt:

1) pöördumatud tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus esitati, on ette nähtavad ja

tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega;

2) kohtumenetluse vältel valitsev õiguslik, rahaline ja emotsionaalne ebakindlus võib põhjustada

kaebajatele selliseid ületamatuid raskusi, mis seavad objektiivselt hinnates ohtu nende kooselu.

Tegemist ei ole abstraktse võimalusega, vaid asjaolusid arvestades konkreetse ohuga. Esialgse õigus-

kaitse kohaldamisega on võimalik tagada kohtumenetluse kestel kaebajate jaoks vajalikku stabiilsust,

et kohtuvaidlus ei kujuneks kaebajate kooselu võimaliku lagunemise tõttu ja sellega põhivaidluse

äralangemise tõttu eesmärgipäratuks. Lisaks toob kohtumenetluse ajal stabiilse kooselu võimatus

kaebajatele kaasa küll tingimata mitte pöördumatuid, kuid siiski väga koormavaid rahalisi

väljaminekuid, mille järele puudub tegelik vajadus;

3) kohtumenetluse ajal kaebaja 1 Eestis elamise võimaldamine ei kahjusta ühtegi teist isikut ega

põhjusta kellelegi kahju. Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ei ole selge vastustaja väite põhjendatus,

mille järgi puudub õiguslik alus anda kaebajale 1 tähtajaline elamisluba. Valitseva õigusliku

ebaselguse tõttu ei ole kohtumenetluse ajal kaebajal 1 Eestis elamise võimaldamine vastuolus kehtiva

õigusega. Samuti puudub vastuolu avaliku huviga. Avalik huvi seisneb selles, et pereelule seatavad

riiklikud piirangud oleksid õiguspärased. Avalikuks huviks ei saa lugeda seda, et pereelule seatavate

riiklike piirangute pärast tekkinud kohtuvaidluste korral rakendab riik menetlusosaliste suhtes selliseid

koormavaid abinõusid, mille tõttu on oht, et põhiõigused, mille kaitseks kohtusse pöörduti, ei vaja

kohtuotsuse tegemise ajal enam kaitset. Eeltoodust lähtuvalt on kaebajatel ülekaalukas esialgse

õiguskaitse vajadus;

4) esialgse õiguskaitse korras on võimalik kohustada PPA-d andma kaebajale 1 tähtajalist elamisluba.

Kuigi PPA-le on VMS § 137 lg-ga 1 antud diskretsioon otsustamaks selle üle, kas anda tähtajaline

elamisluba välismaalasele elama asumiseks Eestis elava Eesti kodanikust abikaasa juurde, tuleb

eeldada elamisloa andmise põhjendatust, kui täidetud on ka muud VMS 4. jaotise 1. alajaotises

nimetatud tingimused. PPA ei ole kohtumenetluses esile toonud peale põhivaidluse objektiks oleva

asjaolu muid tingimusi, mis võiksid praegusel juhul kaasa tuua tähtajalise elamisloa andmisest

keeldumise. Riigikohus on leidnud, et "välistada ei saa alati ja absoluutselt esialgse õiguskaitse korras

haldusorgani kohustamist kindla sisuga haldusakti andmiseks ka juhul, kui haldusakti andmisel on

haldusorganil kaalutlusruum, eeldusel, et puudub muu tõhus abinõu kaebaja õiguste kaitseks ning

kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus" (Riigikohtu 22. septembri 2014. a määrus asjas

nr 3-3-1-59-14, p 17). Praegusel juhul puuduvad muud tõhusad abinõud kaebajate õiguste esialgseks

kaitseks;

5) tähtajalise elamisloa andmine kaebajale 1 esialgse õiguskaitse korras on kooskõlas kaebuse

eesmärgiga ega välju selle piiridest. Sellega ei otsustata ära põhivaidlust, vaid tagatakse põhivaidluse

otsustamiseks ja kaebajate põhiõiguste efektiivseks kaitseks vajalikud tingimused. Tähtajalise

elamisloa andmine ei lähe praegust õiguslikku ebaselgust arvestades otseselt vastuollu ka ühegi

õigusaktiga. Halduskohus on õigesti märkinud viitega ringkonnakohtu jõustunud lahenditele, et

samasooliste isikute abielu tunnustamiseks puudub avalikust korrast lähtuv või muu põhimõtteline

takistus (27. augusti 2014. a otsus asjas nr 3-13-1808 ja 24. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-15

2355). Senise kohtupraktika järgi pole põhjust pidada kaebust perspektiivituks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. PPA palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt 2 ja saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale või teisele ringkonnakohtule. Määruskaebuses

väidetakse järgmist:

1) tähtajalise elamisloa andmine esialgse õiguskaitse korras ei ole kooskõlas kaebuse eesmärgiga ja

väljub kaebuse piiridest. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb esialgse õiguskaitse korras anda

tähtajaline elamisluba. Esialgne õiguskaitse ja Eestis viibimise õigus võib isikul olla ka ilma tähtajalise

elamisloata, kuna tal on võimalik vaidlusaluse kohtumääruse alusel Eestis seaduslikult viibida

kohtuvaidluse lõpuni;

2) kohtul on suur kaalutlusruum esialgse õiguskaitse abinõu valikul. Kohustamismäärus peab siiski

olema eesmärgipärane ja vajalik. Kohus peab arvestama, et määrus oleks tehtud just kaebaja huvides,

kuid silmas tuleb pidada, et esialgse õiguskaitsega antu ei väljuks kaebuse piiridest. Kohustamis-

määrusega ei saa kohus anda korraldusi, mille täitmine on faktiliselt või õiguslikult võimatu.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks on vaja esialgse õiguskaitse abinõuna anda elamisluba.

Määrusest ei nähtu muude tõhusate abinõude kaalumist. Kohus keskendus üksnes sellele, et panna

PPA-le kohustus anda elamisluba. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-55-06 olnud seisukohal, et

esialgse õiguskaitse abinõu ei tohi legaliseerida ilmselgelt õigusvastast olukorda. Ringkonnakohus,

andes kaebajale elamisloast tulenevad õigused, legaliseeris õigusvastase olukorra;

3) esialgse õiguskaitse korras ei ole võimalik kohustada vastustajat andma kaebajale 1 tähtajalist

elamisluba. VMS järgi on tähtajalise elamisloa andmine PPA diskretsiooniotsus. VMS ei näe ette

tähtajalise elamisloa liigina kohtu poolt esialgse õiguskaitse korras määratud elamisluba. Elamisloa

andmiseks kohustamine esialgse õiguskaitse korras on vastuolus RVastS § 6 lg-ga 4. Esialgse

õiguskaitse korras ei saa kohus anda suuremaid õigusi, kui saaks anda kaebuse rahuldamisel, eriti kui

põhivaidlus jätkub samal alusel tähtajalise elamisloa andmise üle. Esialgse õiguskaitse taotluses ega

ringkonnakohtu määruses ei ole põhjendatud, miks on vaja esialgse õiguskaitse korras tähtajalist

elamisluba. Seega on arusaamatu, milliste põhiõiguste efektiivseks kaitseks on vaja elamisluba

esialgse õiguskaitse korras. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisel saab kaebaja 1 õiguse viibida

riigis kohtumenetluse lõpuni, mis tagab PPA hinnangul kaebajatele piisavalt tõhusa õiguskaitse;

4) Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-59-14 selgitanud, et esialgse õiguskaitse menetluses tuleks

vältida põhivaidluse ära otsustamist. See ei tähenda kohtu jaoks vääramatut keeldu, vaid seda tuleb

arvestada koos muude asjaoludega. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamise järele on ülekaalukas

vajadus ja pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine ei tekita avalikule huvile või

kolmandatele isikutele olulist kahju, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine tingimata välistatud.

Viidatud lahendis otsustas Riigikohus, et kui vastustajale tehakse samasisuline ettekirjutus, mida

taotletakse ka kaebuses, siis otsustataks esialgse õiguskaitse kohaldamisega põhikohtuasi vähemalt

osaliselt ette ära. Esialgse õiguskaitse raames ei saa kohustada PPA-d andma elamisluba, kui kogu

vaidlus käib selle üle, et elamisloa andmiseks puudub seaduslik alus;

5) PPA ei nõustu ringkonnakohtuga, et elamisloa andmise kohustamisega esialgse õiguskaitse raames

ei otsustata ära põhivaidlust, kui põhivaidluses on kaebajate eesmärk saada elamisluba ja sellega

kaasnevad õigused. Iga kolme kuu tagant sunnitud kolmekuuline eemalolek üksteises, mis on

erakordselt koormav nii vaimselt kui ka majanduslikult, ei nõua iseenesest tõhusa õiguskaitse

saamiseks tähtajalist elamisluba. Esialgse õiguskaitse eesmärk ei saa olla selliste õiguse loomine, mida

taotletakse põhivaidluses. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega tagatakse kaebajale 1 riigis viibimise

õigus, mis on ka üldjuhul esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks (VMS § 43). Kaebajatel tekib

võimalus viibida oma kohtumenetluse juures, elada perekonnaelu, mis tagab neile soovitud stabiilsuse.

VMS-st ei tulene eraldi tähtajalise elamisloa andmise alust esialgse õiguskaitse raames. Tähtajalise

elamisloa andmise alused tulenevad VMS §-st 118, kus sellist alust ei ole. Pole eluliselt usutav, et

esialgse õiguskaitse raames on seadusandja eesmärk anda kaebajale sellised õigused, mis omandatakse

elamisloaga ja mis on ka praeguses põhivaidluses kaebuse eesmärgiks;

6) 30. märtsi 2017. a määruses sarnases haldusasjas nr 3-16-1903 märkis Tallinna Ringkonnakohus, et

õigusliku aluse puudumisel VMS-s on esialgse õiguskaitse korras tähtajalise elamisloa andmise

aluseks kohtumäärus, millega kohaldatakse esialgset õiguskaitset (VMS § 43 lg 1 p 5). PPA selgitab, et

VMS § 43 alusel ei saa anda elamisluba. See säte sisaldab riigis viibimise seaduslikke aluseid, mille

alla läheb ka kohtumäärusest tulenev riigis viibimise õigus. Tähtajalise elamisloa saab anda üksnes

VMS §-s 118 sätestatud alustel, mitte VMS § 43 lg 1 alusel. Ringkonnakohus tõlgendas valesti VMS

ja jõudis ebaõigele järeldusele, et VMS § 43 lg 1 alusel saab anda tähtajalise elamisloa esialgse

õiguskaitse määruse alusel. Eeltoodud määruse põhjal võib eeldada, et ka vaidlusaluses määruses

pidas ringkonnakohus ekslikult võimalikuks anda tähtajaline elamisluba VMS § 43 lg 1 alusel, ehkki

viidatud alust kohtu põhjendustest ei tulene. Arvestades vaidlusalust kohtumäärust ja viidatud

kohtumäärust, tekib põhjendatud kahtlus, et kohus pidas võimalikuks ja vajalikuks esialgse õiguskaitse

abinõuna tähtajalise elamisloa andmist, kui VMS § 43 lg 1 alusel tekib kaebajal esialgse õiguskaitse

korras riigis viibimise õigus, kuid tähtajalise elamisloa korral kaasnevad sellega laiemad õigused, mis

on kaebaja eesmärgiks põhivaidluses.

10. Kaebajad paluvad jätta PPA määruskaebuse rahuldamata ja esialgse õiguskaitse määruse

tühistamata. Kaebajad väidavad vastuses määruskaebusele järgmist:

1) ringkonnakohus ei eksinud esialgse õiguskaitse määramisel. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei

lahendanud ära põhivaidlust;

2) PPA andis esialgse õiguskaitse määrusega 30. märtsil 2017 kaebajale 1 VMS § 118 p 1 ja § 137 lg 1

alusel tähtajalise elamisloa elama asumiseks püsivalt Eestis elava abikaasa juurde 30. märtsist 2017

kuni 29. märtsini 2018. Kuna elamisluba ei ole antud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 1 p 4

mõttes kõrvaltingimusega, mis seoks elamisloa kehtivuse aja esialgse õiguskaitse määrusega, siis ei

sõltu selle määruse tühistamisest elamisloa kehtivus. Samuti ei ole otsuses viidet esialgse õiguskaitse

määrusele, mistõttu ei saa kohaldada ka HKMS § 254 lg-t 2, mille järgi tuleb kaebuse rahuldamata

jätmise korral tunnistada elamisluba kehtetuks. Kaebajal 1 on õigus 30. märtsil 2017 antud elamisloa

alusel elada Eestis 29. märtsini 2018, olenemata sellest, kuidas lahendatakse haldusasi, ja elamisloa

saab kehtetuks tunnistada vaid VMS-s sätestatud alustel. Kui kohtuvaidlus kestab ka pärast 29. märtsi

2018, siis on PPA-l kohustus anda uus elamisluba praegu vaidlustatud esialgse õiguskaitse määruse

alusel;

3) PPA on küll andnud taotletava haldusakti, s.o elamisloa abikaasa juurde asumiseks VMS § 118 p 1

ja § 137 lg 1 alusel, kuid 18. novembri 2016. a otsus, millega keelduti elamisloa andmisest, kehtib

edasi. Seega kehtib praegu kaks PPA vastuolulist haldusakti: kaebajate vaidlustatud 18. novembri

2016. a otsus, millega keelduti elamisloa andmisest, ja 30. märtsi 2017. a otsus anda elamisluba.

11. Vastuseks kolleegiumi küsimustele õigusliku olukorra kohta selgitas PPA, et 30. märtsi 2017. a

otsus elamisluba anda tehti esialgse õiguskaitse määruse täitmiseks. Elamisloa kehtivuse kalendaarse

tähtaja määramisel võttis PPA arvesse VMS §-st 143 tulenevat abikaasa juurde elama asumiseks

antava tähtajalise elamisloa kehtivuse aega, sest PPA-l ei ole võimalik prognoosida kohtumenetluse

kestust või jätta elamisloa tähtaeg määramata. 18. novembri 2016. a otsust elamisloa andmisest

keelduda ei ole kehtetuks tunnistatud ja see on kehtiv. Koos vastusega kolleegiumi küsimustele saatis

PPA Riigikohtule 17. märtsi 2017. a kuupäeva kandva "Tähtajalise elamisloa erandina andmise otsuse

põhjenduse nr 10357918888/TE". Otsust põhjendati kokkuvõtlikult järgmiselt:

1) tulevalt Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2017. a määrusest, millega kaebajale 1 kohustati

andma esialgse õiguskaitse korras tähtajalist elamisluba, uuendab PPA kaebaja 1 tähtajalise elamisloa

taotluse menetluse HMS § 44 lg 1 alusel. Võib eeldada, et kaebaja 1 on nõus menetluse uuendamisega;

2) elamisloa tähtaja määramisel võtab PPA arvesse VMS §-st 143 tulenevat abikaasa juurde elama

asumiseks antava tähtajalise elamisloa kehtivuse aega, sest PPA-l ei ole võimalik ette määrata kohtu-

vaidluse pikkust;

3) võttes arvesse Tallinna Ringkonnakohtu 17. märtsi 2017. a määrust, annab PPA kaebajale 1 esialgse

õiguskaitse raames erandina tähtajalise elamisloa abikaasa juurde elama asumiseks üheks aastaks

30. märtsist 2017 kuni 29. märtsini 2018.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. Kaebaja 1, kes on Ameerika Ühendriikide kodanik, esitas 19. juulil 2016 VMS § 137 lg 1 alusel

PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks Eestis püsivalt elava Eesti kodanikust abikaasa

(kaebaja 2) juurde. Mõlemad kaebajad on naissoost. Kaebajate abielu on sõlmitud Ameerika Ühend-

riikides. PPA jättis 18. novembri 2016. a otsusega taotluse rahuldamata ning kaebajad vaidlustasid

selle otsuse halduskohtus. Ühtlasi taotlesid kaebajad halduskohtult esialgset õiguskaitset, mille haldus-

kohus jättis 29. novembri 2016. a määrusega kohaldamata. Halduskohus rahuldas 23. jaanuari 2017. a

otsusega kaebuse põhivaidluses ja kohustas PPA-d tegema uue otsuse tähtajalise elamisloa taotluse

kohta.

Ringkonnakohus rahuldas 17. märtsi 2017. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja kohustas PPA-

d andma kaebajale 1 esialgse õiguskaitse korras tähtajalise elamisloa. PPA esitas Riigikohtule

määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määratud esialgse õiguskaitse tühistamist.

PPA apellatsioonkaebust halduskohtu 23. jaanuari 2017. a otsuse peale ei ole ringkonnakohus

praeguseks läbi vaadanud.

13. PPA selgituste ja 30. märtsi 2017. a põhjenduste (vt käesoleva määruse p 11) alusel lähtub

kolleegium määruskaebuse lahendamisel sellest, et PPA andis 30. märtsil 2017 kaebajale 1 tähtajalise

elamisloa ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse tõttu ning 19. juulil 2016 kaebaja 1 esitatud

elamisloa taotlus on senini lõplikult lahendamata ning kohtuvaidluse objekt on nii põhiasjas kui ka

määruskaebemenetluses säilinud.

14. Riigikohtus ei vaielda praegu selle üle, kas PPA jättis kaebaja 1 poolt 19. juulil 2016 esitatud

elamisloa taotluse 18. novembri 2016. a otsusega õigesti rahuldamata ja kas halduskohtu 23. jaanuari

2017. a otsus vastab seadusele. Riigikohtus vaieldakse praegu selle üle, kas ringkonnakohus kohaldas

17. märtsi 2017. a määrusega õigesti esialgset õiguskaitset, kohustades PPA-d andma kaebajale 1

elamisloa ajutiselt, s.o käimasoleva kohtumenetluse ja elamisloa taotluse võimaliku uue menetlemise

ajaks.

15. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne

põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks

peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on

võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebus ei tohi seejuures olla ilmselgelt perspektiivitu. Faktilised ja

õiguslikud asjaolud võivad aga esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal olla veel ebaselged.

Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse

eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele

isikutele.

II

16. Ringkonnakohus kohaldas esialgset õiguskaitset selleks, et tagada kaebajate õigus perekonnaelule.

Perekonnaelu erinevad aspektid on kaitstud PS §-dega 26 ja 27.

Perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduse tekstis seatud sõltuvusse perekonna-

liikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Sellised kitsendused ei ole põhiseadusest leitavad ka

tõlgendamise teel. Ka ei ole samasooliste isikute kooselu Eestis seadusega keelatud ega karistatav.

PS §-st 26 ega § 27 lg-st 1 ei tulene küll samasooliste isikute õigust sõlmida abielu Eestis. Samas

võib riik sekkuda välismaalase perekonnaellu, välistades tema õiguse elada perekonnaliikmega koos

Eestis. Kuid ka samast soost elukaaslastel on õigus riigi kaitsele (PS § 13) ning mistahes õiguste

piirang ei tohi minna vastuollu diskrimineerimise keeluga (PS § 12 lg 1) ja peab olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalik (PS § 11).

17. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on samasooliste isikute elamisloa asjades leidnud järgmist:

1) samasooliste isikute kooselu, kui tegemist on püsiva faktilise partnerlusega, kuulub perekonnaelu

kaitsealasse samamoodi nagu samalaadses olukorras oleva erinevast soost paari kooselu (Pajić vs.

Horvaatia, 23. veebruar 2016, taotlus nr 68453/13, p 64);

2) erinev kohtlemine seksuaalse orientatsiooni alusel nõuab iseäranis kaalukaid põhjuseid erineva

kohtlemise õigustamiseks (Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, 30. juuni 2016, taotlus nr 51362/09, p 89);

3) riigil on kitsas hindamisruum, kui isikute erinev kohtlemine tuleneb isiku soost või seksuaalsest

orientatsioonist (Pajić vs. Horvaatia, p 59; Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 89).

Asjades Pajić vs. Horvaatia ning Taddeucci ja McCall vs. Itaalia tuvastas EIK Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni diskrimineerimist keelava artikli 14 rikkumise koosmõjus

perekonnaelu kaitseks kehtestatud artikli 8 rikkumisega. Tegemist on lahenditega, kus EIK võttis

esimest korda kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha, et samast soost paarile elamisloa andmisest

keeldumine on teatud juhtudel diskrimineeriv sekkumine perekonnaellu. Varasemates otsustes piirdus

EIK konventsiooni artikli 8 rikkumise tuvastamisega.

Praegune kohtuasi erineb asjadest Pajić vs. Horvaatia ning Taddeucci ja McCall vs. Itaalia pea-

asjalikult selle poolest, et praegu käib põhiasjas vaidlus selle üle, kas välisriigis sõlmitud samasooliste

isikute abielu ühele poolele tohib elamisloa andmisest keelduda põhjusel, et Eestis ei saa sellist abielu

sõlmida.

18. Kolleegium märgib, et samasooliste isikute abielu või partnerluse fakt võib Eestis Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2004/38/EÜ art 2 lg 2 alapunktide a ja b ja art 3 lg 2 alapunkti b

järgi, samuti Riigikogus vastu võetud Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 22 alusel anda Euroopa Liidu

kodaniku perekonnaliikmele tähtajalise elamisõiguse. Riigikogus 26. novembril 2015 vastu võetud

Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (57 SE) seletuskirjas põhjendati Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 3 lg 3 muutmist sõnaselgelt

sellega, et kui lähteriigis tunnustatakse samasooliste isikute kooselu samaväärsena abieluga, siis on

põhjendatud elamisloa andmine ka vastuvõtvas riigis. Seadusemuudatus seisneb selles, et § 3 lg-sse 3

lisati punkt 2, mille järgi loetakse leibkonnaliikmeks selle seaduse tähenduses "isik, kellel on Euroopa

Liidu kodanikuga tõendatud püsiv ja faktiline kooselu".

Kaebajale 1 direktiiv 2004/38/EÜ ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse § 3 lg 3 siiski ei laiene.

III

19. Kolleegium on seisukohal, et kaebajale 1 esialgse õiguskaitse korras tähtajalise elamisloa andmine

abikaasa juurde elama asumiseks on kooskõlas kaebuse eesmärgiga ega välju kaebuse piiridest.

Praegusel juhul käib põhivaidlus abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa andmise taotluse

rahuldamata jätmise üle. Kaebajad põhjendasid esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et kujunenud

olukorras on elamisloa puudumine nende jaoks juba kohtumenetluse ajal äärmiselt koormav ja

põhivaidluses kaitstavat õigushüve kahjustav. Kaebajad ei ole taotlenud esialgset õiguskaitset pelgalt

selleks, et olla oma kohtumenetluse juures. Kaebajad taotlesid esialgse õiguskaitse korras tähtajalist

elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks lõppkokkuvõttes selleks, et nende perekonnaelu ei

laguneks.

20. Õige on PPA määruskaebuses esitatud väide, et välismaalaste seadus ei sätesta elamisloa andmise

liigina kohtu esialgse õiguskaitse määruse alusel antavat elamisluba. Kuid sellist elamisloa liiki või

elamisloa andmise alust ei peagi välismaalaste seaduses olema. Haldusakti andmine esialgse õigus-

kaitse korras on ette nähtud halduskohtumenetluse seadustiku 24. peatükis. Kohus ei saa esialgse

õiguskaitse korras anda elamisluba ega ühtegi muud haldusakti. Elamisloa kui haldusakti annab PPA.

Kohus saab HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel vaid kohustada haldusorganit andma esialgse õiguskaitse

korras haldusakti. Ka tähtajaline elamisluba on haldusakt, mille andmiseks esialgse õiguskaitse korras

saab kohus teha ettekirjutuse HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel.

21. Kui ringkonnakohus määras, et esialgse õiguskaitse korras tuleb anda elamisluba, siis pidi

ringkonnakohus ka otsustama, millise välismaalaste seaduses sätestatud elamisloa andmise kohustus

tuleb panna PPA-le esialgse õiguskaitse korras. Esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada abstraktselt,

näitamata ära esialgse õiguskaitse vahendit, st õigust või kohustust, mis esialgse õiguskaitse määrusest

tuleneb. Teisalt ei saa kohus rakendada suvalist esialgse õiguskaitse vahendit. Võimalikud esialgse

õiguskaitse abinõud loetleb HKMS § 251 lg 1.

22. Ringkonnakohus ei nimetanud kohtumääruse resolutsioonis, millisel seaduses sätestatud alusel

tuleb kaebajale 1 tähtajaline elamisluba esialgse õiguskaitse korras anda. Kuid ringkonnakohtu

määruse põhjendustest, milles ringkonnakohus kõneleb VMS §-st 137 ja sama seaduse 4. jaotise

1. alajaotises nimetatud tingimustest, tuleneb selgelt, et kohus pidas silmas tähtajalist elamisluba

abikaasa juurde asumiseks. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon on seetõttu arusaadav.

23. Määruskaebuses väidetakse, et esialgse õiguskaitse määrusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks

kaalunud muid tõhusaid õiguskaitsevahendeid, vaid kohus keskendus üksnes sellele, et panna PPA-le

kohustus anda elamisluba. Kuid samas ei näita määruskaebuse esitaja selgelt, millised on need muud

tõhusad kaebuse eesmärgile vastavad esialgse õiguskaitse vahendid, mille ringkonnakohus jättis

kaalukausile panemata, ja mille poolest on need paremad ringkonnakohtu kohaldatud abinõust. PPA

määruskaebusest saab järeldada, et vastustaja peab praeguses asjas võimalikuks esialgse õiguskaitse

vahendiks kohtulahendit VMS § 43 lg 1 p 5 mõttes või sellise kohtulahendi alusel antavat elamisluba.

23.1. Praeguses vaidluses pole asjakohane VMS § 43 lg 1 p 5. Ringkonnakohus seda sätet ei

kohaldanud ega pidanudki kohaldama.

VMS § 43 loetleb välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused, mitte aga esialgse

õiguskaitse vahendid. VMS § 43 lg 1 p 5 järgi on üheks välismaalase Eestis ajutise viibimise aluseks

vahetult kohtulahendist tulenev õigus või kohustus viibida Eestis. VMS § 43 lg 1 p 5 üksnes viitab

võimalusele, et välismaalane võib riigis viibida ka vahetult kohtulahendi alusel (nt tõkend elukohast

lahkumiseks), kuid ei anna ise kohtule volitust anda välismaalasele riigis viibimise õigust. Alus VMS

§ 43 lg 1 p-s 5 viidatud kohtulahendi tegemiseks peab seega tulenema mõnest muust seadusest.

Kolleegium märgib, et välismaalaste seadus eristab selgelt Eestisse saabumise ja Eestis ajutise

viibimise aluseid, mis on sätestatud VMS 2. peatüki 1. jao 1. jaotises, ning tähtajalist elamisluba, mis

on sätestatud VMS 3. peatükis. Kohtulahend, mida nimetatakse VMS § 43 lg 1 p-s 5, on Eestis ajutise

viibimise õiguslik alus. Seejuures on selline kohtulahend VMS § 43 lg 1 p 5 sõnastuse kohaselt Eestis

ajutise viibimise vahetu õiguslik alus. Esialgse õiguskaitse määrus, millega kohustatakse andma

tähtajalist elamisluba, ei ole Eestis elamise ja töötamise vahetuks õiguslikuks aluseks. Vahetuks

õiguslikuks aluseks on esialgse õiguskaitse määruse alusel antav haldusakt, s.o elamisluba.

23.2. Ringkonnakohus tõepoolest ei käsitlenud muid esialgse õiguskaitse vahendeid, sh kaebaja

alternatiivselt taotletud väljasaatmismenetluse algatamise keelamist 24. aprillist 2017. Kolleegium ei

välista, et mõnel juhul võib vaidluses elamisloa üle olla kohane õiguskaitsevahend väljasaatmise

keelamine. Praegusel juhul ei oleks see olnud piisav, sest esialgse õiguskaitse vajadus ei tulene vaid

väljasaatmise ohust. Väljasaatmise keelamine oleks takistanud lahkumiskohustuse sundtäitmist, kuid

oleks kaebaja staatuse jätnud ebakindlaks. Väljasaatmise keelamine ei anna üldjuhul välismaalasele

õigust riigis elada ja töötada, samuti mitte õigust naasta riiki pärast ajutist eemalviibimist.

24. Määruskaebuses viidatakse Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-59-14 ning väidetakse, et ringkonna-

kohus rikkus esialgset õiguskaitset kohaldades keeldu teostada vastustaja eest kaalutlusõigust.

Kolleegium selle väitega ei nõustu.

Ka kaalutlusõiguse alusel antavad haldusaktid alluvad PS § 15 lg 1 kohaselt kohtulikule kontrollile

ning seadus ei piira nende puhul esialgse õiguskaitse kohaldamist. Ajutiste abinõude kaalumist

esialgse õiguskaitse raames reguleerib HKMS § 249 lg 3 ning see säte annab vastava pädevuse

kohtule. Kolleegium selgitas asjas nr 3-3-1-59-14, et välistada ei saa esialgse õiguskaitse korras

haldusorgani kohustamist kindla sisuga haldusakti andmiseks ka juhul, kui haldusakti andmisel on

haldusorganil kaalutlusruum, eeldusel, et puudub muu tõhus abinõu kaebaja õiguste kaitseks ning

kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus (määruse p 17).

Kõigi praeguses asjas kõne alla tulevate esialgse õiguskaitse vahendite vahel valiku tegemine

tähendaks seda, et kohus valiks vahendi, mida PPA ilma esialgse õiguskaitse määruseta kohaldaks

kaalutlusõiguse alusel. Sellisteks vahenditeks on nii kaebajate alternatiivselt taotletud tähtajalise

elamisloa andmine või väljasaatmismenetluse algatamise keelamine kui ka pikaajalise viisa andmine,

mida kaebajad ei taotlenud. Kuna kõiki neid vahendeid kohaldab PPA tavaolukorras kaalutlusõiguse

alusel, siis ei ole põhjendatud PPA etteheide, et ringkonnakohus rikkus keeldu teostada PPA eest

kaalutlusõigust. Vastasel juhul poleks elamisloa taotluste üle peetavate kohtuvaidluste ajal paljudel

elulistel juhtudel üldse efektiivset esialgse õiguskaitse võimalust.

25. Ringkonnakohus on vaidlustatud määruses põhjendanud, miks ta peab esialgse õiguskaitse korras

elamisloa andmist vajalikuks.

Kolleegium nõustub nende põhjendustega neid kordamata.

26. Ringkonnakohus on kooskõlas HKMS § 249 lg-ga 3 põhjendanud ka seda, et kohaldatud esialgne

õiguskaitse vahend ei kahjusta kellegi õigusi ega avalikku huvi.

Kolleegium nõustub ka nende põhjendustega.

27. Tähtajalise elamisloa andmise alused on sätestatud VMS-s. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja

puhul esineksid välismaalaste seaduses sätestatud asjaolud, mis välistavad elamisloa andmise (näiteks

§ 124 lg 2 ja § 126), või mille korral saaks elamisloa anda vaid erandina (§ 125).

Praegusel juhul kohustati PPA-d andma elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks. Kolleegium

märgib, et VMS § 141 ei luba abikaasa juurde elamisloa andmiseks esitatud tähtajalise elamisloa

taotluse rahuldamisest keeldumist põhjendada isegi sellega, et välismaalase Eestis viibimine võib

ohustada kõlblust või teiste isikute õigusi või huve.

28. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel peab kohus muu hulgas hindama põhiasjas esitatud

kaebuse perspektiive (HKMS § 249 lg 1). Kaebus ei tohi olla ilmselgelt perspektiivitu. See tähendab

eelhinnangu andmist kaebuse sisule. Eelhinnangu raames antud õiguslikud seisukohad ei ole kohtule

siduvad põhiasja lahendamisel.

Kaebust PPA 18. novembri 2016. a otsuse peale ei ole põhjust pidada ilmselgelt perspektiivituks juba

seetõttu, et halduskohus on pärast asja sisulist läbivaatamist kaebuse rahuldanud. Kolleegiumi

hinnangul ei oleks elamisloa andmine VMS § 137 alusel Eestis kehtivate seadustega vähemalt mitte

ilmselges vastuolus. Tõsi, samasooliste isikute abielu sõlmimise võimalust Eestis PKS § 1 lg 1 järgi ei

ole. Praegusel juhul ei ole aga küsimus selles, millal on abielu lubatud sõlmida Eestis, vaid selles, kas

Ameerika Ühendriikides sõlmitud abielu tuleb arvestada Eestis elamisloa andmisel.

Eesti õigus ei saa reguleerida abielu sõlmimist kõikjal maailmas. PKS § 1 lg 1 ei kohaldu abielu

sõlmimisele välismaal, kui kummagi abielluja elukoht pole Eestis. Seadus on selge selles, et üldjuhul

tuleb välisriigis sõlmitud ja abikaasade elukohariikide õigusele vastav abielu lugeda kehtivaks ka

Eestis (REÕS § 55 lg 2). Välismaal sõlmitud abielu lubab seadus Eestis kehtetuks lugeda vaid

erandina, juhul kui välisriigi õigus on ilmselges vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (REÕS

§ 7). Vähemalt praeguses menetlusstaadiumis on kolleegiumi hinnangul õiguslikult vaieldav, kas PKS

§ 1 lg 1 saab lugeda Eesti õiguse oluliseks põhimõtteks. Seadus ei sätesta sellele küsimusele selget ega

ainuvõimalikku vastust. REÕS § 7 kasutab määratlemata õigusmõisteid, delegeerides sellega

hindamisõiguse seaduse rakendajale, sh kohtule.

Ringkonnakohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse vahend pole selges vastuolus kehtiva õigusega.

29. Õige ei ole määruskaebuse väide, et ringkonnakohus on esialgse õiguskaitse andmisega ette ära

otsustanud põhivaidluse haldusasjas nr 3-16-2415. Ringkonnakohus pani PPA-le vaid kohustuse anda

elamisluba üksnes ajutiselt, esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse ajaks. Selle kohustuse täitmiseks

oleks PPA võinud anda elamisloa HMS § 53 lg 1 p-s 1 või 4 sätestatud kõrvaltingimusega, st piirates

loa kehtivusaega või seades sellele muutmisreservatsiooni (vt selle kohta veel käesoleva määruse

p 31). Ka PPA enda vastused kolleegiumile kinnitavad, et lõplikku otsust elamisloa taotluse kohta ei

ole PPA veel teinud. Küsimust, kas elamisloa taotlus tuleb rahuldada lõplikult, ei ole seega ette ära

otsustatud ning põhivaidlus ei ole muutunud ainetuks.

IV

30. Ringkonnakohus kohaldas kohtumääruse resolutsiooni punktiga 2 esialgset õiguskaitset kuni

kohtumenetluse lõpuni või kaebuse rahuldamise korral kuni PPA uue otsuse tegemiseni kaebaja 1

tähtajalise elamisloa taotluse kohta.

HKMS § 249 lg 4 esimese lause järgi ei saa esialgse õiguskaitse vahendi kehtivuse aeg ulatuda

kaugemale põhivaidluses tehtava kohtuotsuse jõustumisest või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata

jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumisest.

Selle sätte järgi piirdub esialgse õiguskaitse kestus kohtumenetluse ajaga. Kolleegium on seepärast

seisukohal, et ringkonnakohtu määrus on ebaõige osas, milles ringkonnakohus kohaldas esialgset

õiguskaitset kuni ajani, mil PPA teeb kaebuse rahuldamise korral kaebaja 1 elamisloa taotluse kohta

uue otsuse. Ringkonnakohtu määrus on aga kooskõlas HKMS § 249 lg 4 esimese lausega osas, milles

ringkonnakohus kohaldas esialgset õiguskaitset kuni kohtumenetluse lõpuni.

31. Vastuolu tõttu HKMS § 249 lg 4 esimese lausega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas,

milles ringkonnakohus alternatiivselt kohaldas esialgset õiguskaitset kuni vastustaja uue otsuse

tegemiseni elamisloa taotluse kohta. Ringkonnakohtu määrus jääb muutmata osas, milles esialgset

õiguskaitset kohaldati haldusasja kohtumenetluse lõpuni. PPA määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

V

32. Praeguses asjas andis PPA esialgse õiguskaitse korras tähtajalise elamisloa kindlaks ajavahemikuks

(30. märtsist 2017 kuni 29. märtsini 2018).

Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu määruse täitmiseks oli PPA-l võimalik anda elamisluba

üheaastase kehtivusajaga. Kuid sellise kestusega elamisluba oleks olnud kohane anda HMS § 53 lg 1

p-s 1 või 4 sätestatud kõrvaltingimusega. PPA-l on ka praegu võimalik muuta 30. märtsi 2017. a

otsust, lisades kõrvaltingimuse, mille järgi esialgse õiguskaitse korras üheks aastaks antud elamisloa

kehtivus lõppeb või tunnistatakse luba edasiulatuvalt kehtetuks, kui jõustub kohtulahend haldusasjas

nr 3-16-2415 (HMS § 53 lg 1 p 1 või 4). Kuna esialgse õiguskaitse määrusest tuleneva õiguse kehtivus

on halduskohtumenetluse seadustikuga täpselt kindlaks määratud ja kaebaja ei saa seetõttu arvestada,

et esialgse õiguskaitse korras antud haldusakt kehtib ka pärast seadustikus sätestatud esialgsest

õiguskaitsest tuleneva õiguse lõppemist, siis ei takista usaldust kaitsev HMS § 67 PPA 30. märtsi

2017. a otsusele kõrvaltingimuse lisamist.

Kui aga kohtumenetlus haldusasjas nr 3-16-2415 kestab ka pärast 29. märtsi 2018, siis tuleb PPA-l

praegu vaidlustatud esialgse õiguskaitse määruse alusel antud 30. märtsi 2017. a otsust muuta,

pikendades selle otsusega antud tähtajalise elamisloa kestust, või teha uus esialgse õiguskaitse korras

elamisloa andmise otsus.

VI

33. Kolleegiumi arvates tuleb selgitada ka seda, kuidas on võimalik toimida, kui põhivaidluses esitatud

kaebus rahuldatakse ja esialgne õiguskaitse seetõttu lõpeb.

Kaebuse rahuldamisel võib pärast kohtuotsuse jõustumist mõnikord tekkida olukord, kus kaebajal

esialgse õiguskaitse lõppemisest kuni vastustaja uue otsuse tegemiseni ei ole enam esialgset õigus-

kaitset. Uut esialgset õiguskaitset ei ole aga võimalik kohaldada enne uut vaide- või kohtumenetlust

(HKMS § 249 lg 5). Kuid HMS § 53 lg 1 p-d 1 ja 2 ning lg 2 p 2 näevad haldusorganile ette kõrval-

tingimusega haldusakti andmise võimaluse ja isikule sellise haldusakti taotlemise võimaluse ka

väljaspool esialgset õiguskaitset. Võimalikuks kõrvaltingimuseks on haldusakti kehtivusaja piiramine

põhiasjas esitatud taotluse kohta uue haldusakti andmise ajaga.

VII

34. HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas määruses kaebaja 1 nimi tähemärgiga "A" ja

kaebaja 2 nimi tähemärgiga "B".

(allkirjastatud digitaalselt)