3-17-131/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-131

Haldusasi

A.Š. ja G.L.e kaebus keskkonnaministri 20.12.2016 määruse

nr 72 tühistamiseks osas, milles see näeb ette Aaroni

(registriosa nr 3323208), Ahju (registriosa nr 1345908) ja

Korstna (registriosa nr 1345708) kinnistu arvamise lendorava

Pärnamäe püsielupaiga koosseisu (§ 1 p 6) ning raiepiirangud

(§ 1 p 13-16).

Menetlusosalised

Kaebaja – A.Š. ja G.L., esindaja vandeadvokaat Vitali Šipilov

Vastustaja – Keskkonnaminister, esindajad Marju Erit, Maret

Vildak ja Kristiin Jääger

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 7. juunil 2017

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.Š. ja G.L.e kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 31.07.2017 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-17-131

2(17)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.Š.le kuulub kinnistu aadressil Tudulinna vald, Kellassaare küla, Aaroni (registriosa nr

3323208), sihtotstarbega maatulundusmaa. A.Š. omandas kinnistu Eesti Vabariigilt

järelmaksuga, mille tagamiseks on kinnistule Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteek.

Kinnistule on aastateks 2014-2023 koostatud metsamajandamiskava (I kd, tl-d 19-28). G.L.ele

kuuluvad samas külas kinnistud Ahju (registriosa nr 1345908) ja Korstna (registriosa nr

1345708), sihtotstarbega maatulundusmaa. G.L. omandas kinnistud Eesti Vabariigilt

järelmaksuga, mille tagamiseks on kinnistutele Eesti Vabariigi kasuks seatud hüpoteegid.

Kinnistutele on aastateks 2012-2021 koostatud metsamajandamiskavad (I kd, tl-d 34-55 ja 56-

79).

2. Lendorava ekspert Uudo Timm esitas 2008. ja 2010. a ettepanekud teiste hulgas Pärnamäe

lendorava püsielupaiga moodustamiseks (I kd, tl-d 183; II kd, tl-d 33-34). Keskkonnaamet

koostas nende alusel ekspertiisi, mis pidas ettepanekuid põhjendatuks (III kd, tl 17-18).

U. Timm esitas 24.01.2014 ettepaneku Pärnamäe lendorava püsielupaiga piiride ja kaitse-

eeskirja eelnõuga kavandatud kaitsekorra muutmiseks (III kd, tl-d 19-20). Keskkonnaamet

koostas selle alusel ekspertiisi, mis valmis 2014. a detsembris (II kd, tl-d 47-71).

3. A.Š. esitas 06.05.2014 e-metsateatise, milles kavandas Aaroni kinnistu eraldistel 5 ja 8

lageraiet. Keskkonnaamet peatas metsateatise menetluse 27.05.2014 looduskaitseseaduse

(LKS) § 8 lg 6 alusel kuni 28 kuuks seoses kavandatava Pärnamäe lendorava püsielupaiga

moodustamisega (I kd, tl-d 85-86). G.L. esitas 08.01.2015 metsateatised, milles kavandas Ahju

kinnistu eraldistel 1 ja 20 ning Korstna kinnistu eraldisel 30 lageraiet. Keskkonnaamet peatas

metsateatiste menetluse 29.01.2015 samal alusel (I kd, tl-d 89-90). Keskkonnaamet teavitas

kaebajaid 05.07.2016 kirjadega lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise ja kaitse-eeskirja

muutmise algatamisest (I kd, tl-d 92-99), andes kaebajatele võimaluse esitada seisukohti,

arvamusi ja vastuväiteid. Kaebajad esitasid arvamuse ja ettepanekud (I kd, tl-d 100-116).

Keskkonnaamet vastas vastuväidetele ja ettepanekutele 30.09.2016 kirjaga nr 7-16/16/8672-3

(I kd, tl-d 117-126).

4. Keskkonnaministri 20.12.2016 määrusega nr 72 muudeti lendorava 13 olemasoleva

püsielupaiga piire ja kaitsekorda ning moodustati 25 uut lendorava püsielupaika. Muu hulgas

moodustati määruse § 1 p-ga 6 Ida-Viru maakonnas Tudulinna vallas Pärnamäe lendorava

püsielupaik. Teiste seas kuuluvad sellesse püsielupaika Aaroni kinnistu (0,85 ha ulatuses

püsielupaiga sihtkaitsevööndis ja 12,20 ha ulatuses piiranguvööndis), Ahju kinnistu (24,36 ha

ulatuses piiranguvööndis) ja Korstna kinnistu (15,16 ha ulatuses piiranguvööndis). Määruse

nr 72 eelnõu põhjendused sisalduvad selle § 2 alusel seletuskirjas (I kd, tl-d 136-182).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. A.Š. ja G.L. esitasid 19.01.2017 (täiendavad seisukohad 21.03.2017) Tallinna

Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 20.12.2016 määruse nr 72 „Keskkonnaministri 14.

juuli 2006. a määruse nr 52 „Lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri”

muutmine“ tühistamiseks osas, milles see näeb ette Aaroni, Ahju ja Korstna kinnistute arvamise

lendorava Pärnamäe püsielupaiga koosseisu (määruse § 1 p 6) ning raiepiirangud nendel

kinnistutel (määruse § 1 p-d 13-16). Kaebuse põhjendused on järgmised.

1) Püsielupaiga moodustamisel rikuti menetlusnõudeid. Vastustaja rakendas kaebajate

kinnistutel juba enne vaidlustatud määruse jõustumist määrusega kehtestatud korrale sarnast

kaitsekorda, peatades LKS § 8 lg 6 alusel kaebajate metsateatiste menetlemise. LKS §-st 24

tulenevalt on üheks nõudeks lendorava kaitse alla võtmisel kaitsekohustuse teatise väljastamine

3-17-131

3(17)

püsielupaiga piiresse jäävate kinnistute omanikele ning see tuleb väljastada kohe pärast

lendorava elupaiga avastamise teate saamist. Keskkonnaamet sai teabe lendorava elupaiga

avastamisest hiljemalt 2008. a. A.Š.le väljastati kaitsekohustuse teatis alles 03.06.2014 (I kd, tl-

d 87-88) ning G.L.t ei ole kaitsekohustusest üldse nõuetekohaselt teavitatud. Segadus teatise

väljastamisega viitab, et vastustaja ja Keskkonnaameti andmed lendorava olemasolu kohta

kaebajate kinnistutel ei ole usaldusväärsed.

2) Määrus piirab väga intensiivselt kaebajate õigusi. Vastustaja jättis täielikult arvestamata

ülemäärase riive kaebajate ettevõtlusvabadusele (PS § 31). Kaebajate eesmärk – teenida metsa

majandamisel tulu metsa müügilt – lükati metsateatiste peatamisega alates 2014. a edasi ning

välistati määrusega nüüd täielikult. Määrus ei luba tervikuna ühtki metsamajandamiskavades

ette nähtud raiet, ehkki raied olid metsamajandamiskavades ette kirjutatud metsaekspertide

poolt ja heaks kiidetud riigi poolt. Riivet suurendab asjaolu, et kaebajad peavad lisaks raiete

kooskõlastamisele Keskkonnaametiga kooskõlastama need tulenevalt riigiga sõlmitud

müügilepingutest ka Ida-Viru Maavalitsusega. On nullilähedane tõenäosus, et mõni raie selle

topeltfiltri läbib ja ka majanduslikult mõttekas on. Riivet ei leevenda muudetud kaitse-eeskirja

§ 4 lg-des 7 ja 8 toodud väiksemahulist raiet lubavad erandid. Ükski metsamajandamiskavades

kavandatud raie ei mahu nende piirangute alla. Lubatud lageraie (kuni 30 m laiade ja 0,5 ha

suurte raielankidega, mille kõrval jääb kasvama vähemalt 60 m laiune vana metsa riba) ei ole

kaebajate kinnistute puhul mõistlikult võimalik. Raiemaht väheneks metsamajandamiskavades

lubatuga võrreldes silmnähtavalt, muutuks majanduslikult mõttetuks (masinate kohaletoomine,

autotranspordi hind) ega võimaldaks katta isegi hüpoteegimakseid riigile. Aaroni kinnistul saab

välistest teguritest sõltumata teostada lageraiet vaid 0,3 ha ulatuses ning sõltuvalt

naaberkinnistul plaanitud raietest kuni 0,5 ha ulatuses. Korstna kinnistu kaitse alla jäävas osas

saab välistest teguritest sõltumata teostada lageraiet 3,2 ha ulatuses ning sõltuvalt

naaberkinnistul plaanitud raietest kuni 4 ha ulatuses. Ahju kinnistu kaitse alla jäävas osas saab

välistest teguritest sõltumata teostada lageraiet ligi 1,7 ha ja sõltuvalt naaberkinnistul plaanitud

raietest ligi 2,5 ha ulatuses. Kuigi Ahju kinnistu pindalast jääb 55% püsielupaigast välja,

paikneb sellel üksnes 15,8% kasutatavast metsaressursist. Korstna kinnistu jääb 80% ulatuses

püsielupaigast välja, kuid seal paikneb ainult 32,6% kasutatavast ressursist.

Kaebajate õiguste piirangu intensiivsuse hindamisel ei oma määravat tähtsust see, kas olukord

on püsiv või mitte. Kinnistu majandamisega kaasnevad püsivad kulud – kaebajad peavad

tasuma maamaksu ja hüpoteegimakseid. Puudub mistahes alus loota, et piirangud ajaga

vähenevad või kaotatakse. Ka metsateatiste peatamine ei olnud ajutise iseloomuga ning riivab

kaebajate ettevõtlusvabadust. Tingimused valik-, valgustus- ja harvendusraiele (§ 4 lg 10)

muudavad võimatuks nende raiete teostamise, kui ühel hektaril on 25 haaba. Aaroni kinnistul

ei ole valik-, valgustus- ja harvendusraiete teostamine võimalik, sest metsamajandamiskavas

ette nähtud tööde teostamise nimekirjas valik- ja harvendusraied puuduvad. Valgustusraie oleks

küll võimalik Aaroni kinnistu eraldistel 1 ja 9, kuid sellised raied on kulukad ega ole seotud

tulu teenimisega. Hooldusraiete eesmärk ei ole tulu teenimine, seega pole nende maht oluline.

Lisaks ei saa metsamajandamiskavas hooldusraiete käigus väljaraiutav tihumeetrite arv kattuda

tegeliku raiemahuga. Kehtestatud kaitsekord ei ole kooskõlas piiranguvööndi olemusega.

Piiranguvööndis peab majandustegevus olema üldjuhul lubatud, kuid praegusel juhul on see

sisuliselt keelatud. Sihtkaitsevööndis ei ole lubatud isegi piirangutega raied. Kaebajate

kinnistud moodustavad olulise osa kaebajate majandusüksusest ning nende kinnistute

väljajäämine

majandustegevusest

seab

kahtluse

alla

kogu

kaebajate

metsatalude

jätkusuutlikkuse. Kinnistud pidid olema kaebajate pensionifondiks. Määruse tõttu on sisuliselt

võimatu, et Ahju ja Korstna kinnistute väärtus jääb püsima, mis võimaldaks G.L.el neid RMK

riigihangetes osalemiseks tagatise esitamiseks hüpoteegiga koormata.

3-17-131

4(17)

3) Vastustaja ei arvestanud omandipõhiõigusega (PS § 32). Püsielupaiga moodustamine ei

võimalda kaebajatel kinnistuid kasutada põhiotstarbel (metsamajanduseks ja metsa müügiks).

Selline piirang kujutab endast sisuliselt majanduslikku sundvõõrandamist. Olukorras, kus kogu

kinnistul on metsaraie keelatud, muutub kinnistute turuväärtus olematuks ning kaebajad ei saa

neid oma investeeringute katmiseks võõrandada. Kitsendused ei ole ajaliselt piiratud. Kaebajad

ostsid kinnistud Eesti Vabariigilt turuhinna eest, ent nüüd vähendavad riigi poolt seatud

piirangud kinnistute väärtust. Kaebajad ei saa kinnistuid mõistlikult kasutada, kuid peavad veel

kuni 33 aastat tasuma nende eest riigile järelmakseid. Kui kaebajad makseid ei tasu, tekib riigil

õigus oma hüpoteek realiseerida. Riik võib oma suva järgi enda müüdud kinnistute staatusega

manipuleerida.

4) Vastustaja ei arvestanud kaebajate õiguspärase ootusega. Vastustaja ei võtnud kaitse-

eeskirja muutmisel metsamajandamiskavasid arvesse. Just need võimaldavad kinnistute

kasutamise kavandamist ning neid oleks tulnud otsustamisel arvestada. Kaebajatel tekkis

riiklikult kinnitatud metsamajandamiskavade alusel õiguspärane ootus, et nende kinnistutel

metsaraiele piiranguid ei seata. Metsamajandamiskavad (aastateni 2021 ja 2023) koostati pärast

lendorava kaitseettepanekute esitamist ja inventeeriti riigi poolt. Metsamajandamiskava on

metsaseaduse (MetsaS) § 42 lg-st 1¹ tulenevalt dokument, mille alusel kavandatakse

omandireformi käigus omandatud kinnisasjade kasutamist. Õiguspärane ootus tekkis ka riigi

varasema käitumise tulemusena. Vastustaja ületas seaduses ette nähtud perioodi kaitse alla

võtmiseks. Kuna enam kui 8 aasta jooksul lendorava avastamisest ei moodustatud lendorava

püsielupaika, tekkis kaebajatel õigustatud ootus, et seda ei moodustatagi. Keskkonnaamet

rahuldas sel ajal korduvalt A.Š. esitatud metsateatisi. Õiguspärasele ootusele tuginedes tegid

kaebajad kinnistute majandamiseks ulatuslikke investeeringuid (kinnistute soetamine,

maamaksu tasumine, maaparandusprojektide eest tasumine, kuivendussüsteemide puhastamine,

teede remont, metsatehnika soetamine, hooldusraied). Riik on investeeringuid julgustanud, nt

2012. ja 2014. a metsamajandamiskavade kinnitamisel. Muutes kaitse-eeskirja viisil, mis

välistab metsamajandamiskavades ette nähtud raied, murrab riik kaebajate õiguspärast ootust

lõplikult.

Kaitse-eeskirjast

tulenevad

kitsendused

oleksid

pidanud

olema

metsamajandamiskavades peegeldatud. Asjakohatud on seejuures viited keskkonnaregistri

eripärale, sest registriandmete õigsuse eest vastutab riik. Kui riik oleks esimese vastava

ettepaneku tegemisel (2008. a) alustanud kaitse-eeskirja muutmise menetlust ning asja kohaselt

otsustanud, ei esineks vastuolu metsamajandamiskavade ja kaitse-eeskirjade vahel ega oleks

toimunud kaebajate eksitamist. Vastustaja ei ole põhjendanud selliseid 2008. ja 2010. a

ettepanekute erinevusi 2014. a ettepanekust, mis võimaldasid enne 2014. a raieid lubada. Isegi

kui erinevused olnuks olemas, pole kaebajatele nendest teada antud. Vastustaja peab valesti

asjakohatuks seda, et kinnistud on ostetud järelmaksuga. Kaebajad peavad jätkuvalt tasuma

riigile kinnistute hinna osamakseid. Lendorava kaitse toimub kogu Euroopa Liidu elanikkonna

heaks, kuid sellega kaasnevad piirangud jäävad suures osas kaebajate kanda. Riigikohus on

rõhutanud riiklike hüvitamismeetmete olulisust sellises olukorras. Riik ei võimalda kaebajatel

kinnistuid terviklikult majandada, keeldudes samas kinnistute väljaostmisest.

5) Püsielupaiga moodustamise tõttu on kaebajatele tekkinud oluline kahju (kinnistute

turuväärtuse vähenemine, saamata jäänud tulu). Mets, mille raied 2014. ja 2015. a peatati, oli

just saavutanud raieküpsuse. Asjakohastest artiklitest tuleneb, et küpse metsa raiumata jätmisel

langeb metsa väärtus iga aastaga (nt Hiiu Lehes 2013. a avaldatud artikkel „Majandusmetsa

tuleb raiuda õigel ajal“; Äripäeva põllumajanduslehes 2014. a avaldatud artikkel „Väikmetsa

majandamine – teha ise või kutsuda ühistu appi?“). Aaroni kinnistul kasvav mets on üle

küpsenud ja vajab raiet. Seda kinnitab Virumaa Metsaühistu metsaeksperdi Raldo Loritsa

09.03.2016 hinnang Aaroni kinnistu kohta (II kd, tl-d 4-7). Metsaraie keelamine lükkab edasi

ka tulevikus tekkiva raietulu, sest just eraldistel raiumine võimaldaks raieringi tekkimist ning

3-17-131

5(17)

metsamaa jätkusuutlikku majandamist. Metsanduse professori Hardi Tulluse hinnangul saab

küpse karjamaametsa uuendamine toimuda vaid lageraie abil (ERR 2015. a uudis). Seda

hinnangut kinnitavad ka kaebajate kinnistute metsamajandamiskavad. Lageraie on metsas

elavatele loomaliikidele seega isegi kasulik ning metsaraie täielik keeld ei ole looduskaitse

seisukohalt hea. Lageraie keeld võib olla keskkonnale koguni kahjulik. Vastustaja väited, et

puistu seisundit ei saa olemasolevate kahjustuste tõttu pidada kiirelt halvenevaks, on

paljasõnalised. Metsale tekkivat kahju ei saa hinnata vaid lendorava eksperdi abil. Kahju tekib

metsaraiete ärajäämise tõttu ega ole otseselt lendoravaga seotud. Kinnistute väärtus on juba

vähenenud. Saamata jäänud tulust tekkiv kahju ei pea olema täpselt väljaarvestatav ja võib

tekkida ka tulevikus. Kahju ulatuse täpne tõendamine ja hindamine on raskendatud. Kaebajad

esitasid tühistamisnõude, kuna muid tõhusaid õiguskaitsevahendeid nende käsutuses ei ole.

6) Määrus oleks õiguspärane vaid juhul, kui piiranguid õigustaksid ülekaalukad avalikud

huvid ning piirangud oleksid proportsionaalsed, kuid need tingimused pole täidetud. Lendorav

ei kuulu esmatähtsate liikide alla EL direktiivi nr 92/43/EMÜ (loodusdirektiiv) tähenduses, kuid

vastustaja näib olevat lähtunud esmatähtsate liikide rangemast hindamisstandardist ning jätnud

arvestamata majanduslikud, sotsiaalsed ja piirkondlikud tegurid. Lendorava kaitse ei saa

automaatselt piiranguid õigustada, seda tuleb kaaluda teiste õiguste ja huvidega. Isegi kui

keskkonnakaitselised avalikud huvid kaaluvad üles kaebajate huvid, ei tähenda see, et kaebajate

huvid saaksid jääda kaitseta.

7) Lendorava püsielupaikade laiendamine kaebajate kinnistule ei ole sobiv lendorava kaitse

eesmärgi taotlemiseks. Esiteks põhineb määrus ebausaldusväärsetel andmetel. Teiseks ei ole ei

kaebajate kinnistutel ega kogu Pärnamäe püsielupaigas ammu olnud lendorava jälgi ning seda

möönab ka vastustaja (kd I, tl-d 124 ja 133p). Määruse põhjendused on hüpoteetilised ega

arvesta konkreetset olukorda. Viimati tuvastati lendorava jälgi Pärnamäe püsielupaiga

territooriumil 2014. a (I kd, tl-d 124 ja 124p). Pärnamäe püsielupaigaga külgnev Ojadevahe

püsielupaik on olnud veelgi kauem asustamata. Viimastel aastatel on lendorav asustanud vaid

Ojadevahe elupaigaga külgnevat Murru püsielupaika, seega kaebajate kinnistust väga kauget

ala (I kd, tl 125). Tulenevalt määruse seletuskirjast, mille lk 4 kohaselt kustutatakse

elupaigakirjed registrist alles siis, kui on kindlalt teada, et lendorav seda enam ei asusta, põhineb

kaebajate kinnistute arvamine püsielupaiga koosseisu vaid võimalusel, et lendorav sinna kunagi

naaseb. Kehtiv õigus ei võimalda kaitsta potentsiaalseid elupaiku (LKS § 4 lg 5). LKS § 24 lg 1

ja § 47 kohaselt on kaitse esemeks isendid, kuid ka neid pole kaebajate kinnistutel tuvastatud.

Hüpoteetiline võimalus ei saa õigustada kaebajate õiguste intensiivset riivet. On arusaamatu,

millel põhineb oletus, et lendorav kinnistutele kunagi naaseb. LKS § 4 lg 4 ja § 50 võimaldavad

kaitsta liiki ja pesapuid, mitte leiukohti. Ka lendorava kaitse tegevuskava (LKT; II kd, tl-d 8-

33) põhineb pesapuu, mitte leiukoha mõistel. Leiukohtade mõistele tuginemine on vastuolus

õigusnormi määratletuse nõudega. Oletuslik on käsitlus, et lendorava jälgi võidakse Pärnamäe

püsielupaigas tuvastada tulevikus. See tähendab tagantjärgi kaitse-eeskirja põhjendatuse

õigustamist. Vastustaja möönab, et kaebajate kinnistud ei pruugi 2017. a-ks planeeritud seire

korral juhuvalimisse jäädagi, millisel juhul ei pruugita kontrollida piirangute põhjendatust ka

tulevikus. Kinnistud ei sobi tulevikus lendorava elupaigaks. Põhjendatud ei ole arvata

püsielupaiga sihtkaitsevööndisse Aaroni kinnistu eraldist nr 1, millel puudub lendorava

pesitsemiseks sobiv puistu. Seda on mh tunnistatud määruse seletuskirjas (kd I, tl 157).

Vastustaja arvas selle osa sihtkaitsevööndisse pelgalt maastikulistel põhjustel. Arusaamatuks

jääb ka G.L.ele kuuluvate kinnistute arvamine püsielupaiga piiranguvööndisse. Nendest

kinnistutest lääne pool asuvad maad ei ole hõlmatud ühegi püsielupaigaga. Ühendustee kahe

elupaiga vahel saaks tagada ilma neid kinnistuid kaitse alla võtmata. Lisaks tagatakse

ühendusteid vabatahtlike RMK liikumiskoridoride abil, mistõttu hakkab piirangute efektiivsus

3-17-131

6(17)

sõltuma RMK suvast. Kolmandaks ei pruugi sobiv olla lageraie täielik keeld, sest metsaraie

täielik keeld ei ole loomaliikidele kasulik.

8) Kinnistute kaitse alla võtmine ei ole vajalik, sest lendoravat saab tõhusamalt kaitsta muude

meetmetega. Lendorava kaitseks valitud nn tugiasustamine on uuringute kohaselt ebasoovitav

ning LKT kohaselt äärmuslik abinõu, mille edukust ei ole võimalik hinnata. Peamine võimalus

kaitseks on nn taasasustamine (arvukuse suurendamine juba kaitse alla võetud elupaikades). Ka

U. Timmi 2008. a ja 2010. a ettepanekutes, millel kogu Pärnamäe püsielupaiga moodustamine

põhinebki, tuli luua lendoravate ümberpaiknemise võimalus naabruses olevatesse metsadesse.

Isegi kui Pärnamäe ümbruses ei oleks sobivaid metsi, saaks ümberpaigutamiseks kasutada muid

metsi. Vastuoluline on seisukoht, et U. Timmi ettepanek ei olnud selles osas põhjendatud.

Vastustaja ja Keskkonnaamet jätsid tähelepanuta ja käsitlemata võimaluse kaitsta lendoravaid

Soome eeskujul teiste komplekssete meetmetega ilma majandustegevust piiramata. Erinevalt

Eestist on Soomes läbi viidud mitmeid teadusuuringuid lendoravate kaitsest. Määrusega

kehtestatud lahendusele oli olemas alternatiiv – luua lendoravate ümberpaiknemise võimalus

eramaade naabruses olevatele maadele, mis on katastrisse kandmata, – kuid vastustaja jättis

selle tähelepanuta. Lisaks näitavad metsateadlaste uuringud, et lendorav saab lisaks metsale

liikuda ka muudel aladel ega vaja liikumiseks pidevat metsakoridori (Soome teadlase Vesa

Saloneni väitekiri (II kd, tl-d 35-46, viidatud osa tõlge kaebuse p-s 46 – I kd, tl 7p). Ühendustee

kahe elupaiga vahel saab tagada ka ilma vastavate maade kaitse alla võtmiseta. Puude jätmine

raiesmikule võimaldaks lendoraval ka peale raiet raiesmikku ületada. Vastustaja ei ole lähtunud

ühestki teadusuuringust. Vastustaja käsitlus lendorava kaitsemeetmete prioriteetsusest on

vastuoluline. Uute püsielupaikade moodustamine ei olnud vajalik ka seetõttu, et lendorava

seisund Eestis on niigi soodne ja muutub aina paremaks. Kuna leiukohtade arvu tõus on seotud

senisest põhjalikuma seirega, näitaks põhjalikum seire tõenäoliselt lendorava veelgi paremat

seisundit. Seire teostamise keerukus ja kuluks ei saa õigustada looduskaitsepiiranguid, mis

põhinevad vaid oletustel.

9) Püsielupaikade laiendamine kaebajate kinnistutele ei ole mõõdukas abinõu. Avalik

keskkonnaalane huvi laiendada püsielupaik kaebajate kinnistutele ei olnud suur. Erinevalt

määruse seletuskirjas väidetust ei ole lendorava arvukus vähenemas. LKT-st nähtub lendorava

arvukuse tõus ja populatsiooni laienemine. Igal aastal leitakse uusi pesapuid. Lendorava kaitse-

eesmärk on seega täidetud ka ilma uute püsielupaikade moodustamiseta. Vastustaja on läinud

Soome uuringutega põhjendatud kaitsevajadusest oluliselt kaugemale, kehtestades metsa

kõrgusele suuremad nõuded (kõrgus vähemalt 15 m). Lageraiete teostamine on nagunii piiratud

MetsaS alusel, täiendavate piirangute järele on vajadus väike. Pärnamäe püsielupaiga ala on

ebaproportsionaalselt suur (LKT kohaselt peab püsielupaiga ala olema vähemalt 28 ha, kuid

Pärnamäe püsielupaiga pindalaks on kavandatud 388,4 ha). Ka sihtkaitsevööndi pindala on

võrreldes 2014. a ekspertiisi lk-l 10 tooduga suurendatud ligi 5 korda ning selle kehtestamisel

on lähtutud pesapuudest, mida ei ole enam olemas. Piiranguvööndi üheks eesmärgiks on

tormikindluse tagamine, ent professor A. Nilsoni hinnangul toob tormikindluse tagamine

paratamatult arvukaid keskkonnakahjusid (ettekanne „Regulatsioonid ja tulukus“, kd II, tl

72 jj). Kuna lendorav on häirimiskindel liik, ei saa metsaraie teda ülemäära kahjustada. Seega

on avalik huvi raie keelamise suhtes madal. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada, et

määruse sotsiaalsed mõjud on äärmiselt negatiivsed. Ka määruse seletuskirjas mööndakse, et

Pärnamäe püsielupaigas on eramaa osakaal väga suur. Püsielupaiga moodustamine suretab

kohaliku majanduse faktiliselt välja ning toob kaasa riigile maksude laekumata jäämise.

Inimeste lahkumine Tudulinna vallast, mis on piiriäärne vald, ohustab julgeolekut Eesti piiril.

10) Proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvestada sedagi, et kaebajatel ei ole võimalust

õiglasele ja kohesele hüvitisele. Õigus hüvitisele peab kaebajatel olema sõltumata sellest, kas

kinnistute kasutamise piiramine tunnistatakse sundvõõrandamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-3-

3-17-131

7(17)

1-69-09). Nõutavat hüvitist ei taga kaebajatele LKS § 20 lg-s 1 ette nähtud võimalus taotleda

riigilt kinnistute väljaostmist. Säte eeldab kinnistu sihtkaitsevööndisse arvamist, kaebajate

kinnistud on enamasti arvatud piiranguvööndisse. Keskkonnaamet ei ole vastanud kaebajate

ettepanekutele muuta Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruses nr 242 „Kaitstavat

loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord

ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist

oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ sisalduvat olulisuse

kriteeriumit. Lisaks koheldakse kaebajaid põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes nende

isikutega, kelle kinnistud asuvad Natura 2000 aladel. Kaebajatel puudub võimalus saada hüvitist

vastavalt maaeluministri 22.04.2015 määruse „Natura 2000 alal asuva erametsamaa kohta antav

toetus“ §-le 3. Ka õiguskantsler on leidnud, et LKS § 20 on vastuolus põhiseadusega, kuna riik

ei osta omanikelt välja mõistliku aja jooksul kinnistuid, mille kasutamine on kitsendatud

looduskaitseliste piirangutega. Kinnistute väljaostmise taotlemisel ning isegi kui riik loeks

piirangud oluliseks, seisaksid kaebajad veel ligi 10 a pika ooteaja ees. Kaebajad kuuluvad

eriliselt kannatanud isikute rühma, sest eraisikute omandis olevaid kinnistuid, millele on

lendorava kaitseks piiranguid seatud, on väga vähe ning need on koondatud enamasti Pärnamäe

püsielupaika. Riik piiras kaebajate õigusi selle asemel, et vastavalt U. Timmi soovitusele

piirkonna lendoravad ümber asustada. Lendorava kaitsega seotud koorem on pandud väheste

metsaomanike õlgadele ning võrreldes teiste isikutega on kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt

piiratud. Kaebajad on palunud Keskkonnaametil kinnistutele seatud piirangud üle vaadata

(kd II, tl 94). Riik ei tohi kehtestada keskkonnakaitselisi piiranguid, mida ta ei suuda

põhiseaduslikult hüvitada.

11) Määrus ei ole nõuetekohaselt ega usaldusväärselt põhjendatud. Kuna vastustajal oli

määruse vastuvõtmisel ulatuslik kaalutlusruum, pidanuks ta määrust üksikasjalikult

põhjendama. Määruse põhjendused on ebapiisavad. Põhjendusi pidas ebapiisavaks ka

rahandusminister oma 19.12.2016 kirjas (kd II, tl-d 98-99), leides samuti, et vastustaja oleks

pidanud olema paindlikum. Määruse seletuskirjas ei ole piisavalt käsitletud kinnistuomanike

piirangute proportsionaalsust ja määruse mõjusid. Metsamajanduse osas ei ole esitatud arvulisi

põhjendusi (nt metsaraiest saamata jääv tulu). Vastustaja on üksnes üldsõnaliselt rõhutanud

keskkonnahuvi. Kehtestatud piirangute mõju kohalikele metsaomanikele pole põhjendatud.

Vastustaja pidanuks arvestama ka kahjulikke sotsiaalseid mõjusid. Vale on väide, et määrusega

kaasnev sotsiaalne mõju on pigem väheoluline. Kaebajate õiguste piiramise proportsionaalsuses

ei saa veenduda, kui puudub konkreetne numbriline hinnang maaomanike saamata jäänud tulu

proportsionaalsusest.

12) Lisaks põhinevad määruse põhjendused ebausaldusväärsetel andmetel. Lendorava kaitse

laiendamiseks ei ole tehtud piisavalt uuringuid, mis laieneksid kogu Eesti lendorava

populatsioonile. Kaebajate kinnistute püsielupaika arvamise kaalutlused on vastuolulised, sest

sihtkaitsevööndisse arvati ka Aaroni kinnistu eraldis, millel on tehtud lageraie, seevastu

piiranguvööndisse arvatud kinnistutel lageraie teostamine keelati. Riik on andnud vastuolulisi

andmeid lendorava esinemise kohta Aaroni kinnistul. Pesapuu nr KLO9104274 on kunstlikult

liigutatud Aaroni kinnistult naaberkinnistule, et tekitada alus püsielupaiga moodustamiseks.

Määrusega kehtestatud püsielupaigad tuginevad LKT-le, mis on ebausaldusväärne (puuduvad

tõesed andmed lendorava arvukuse ja leviku kohta, sest ühelgi aastal ei ole kontrollitud kõiki

pesapuid; andmed lendorava arvukuse kohta on vastuolulised; LKT koostamisel sooviti

kunstlikult näidata lendorava arvukuse langust; vastuoluline on ka keskkonnastrateegia

lendorava soodsa arvukuse osas). Vastustajagi möönab, et seire põhjalikkus on muutunud.

Andmete alusel ei ole võimalik hinnata lendorava kui liigi seisundit LKS § 3 lg 2 mõttes. Seega

ei saa LKT-s toodud andmetele tuginev määrus olla õige ning haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 56 mõttes nõuetekohaselt põhjendatud. LKT-st nähtub nii lendorava üldine arvukuse tõus kui

3-17-131

8(17)

ka populatsiooni laienemine. Sellega on täidetud LKT-s toodud pikaajaline eesmärk – lendorava

populatsiooni arvukus on stabiilne või püsiva trendiga, mistõttu uute püsielupaikade

moodustamine ei olnud vajalik.

6. Keskkonnaminister jääb 14.03.2017 vastuses vaidlustatud määruses ja selle seletuskirjas

esitatud põhjenduste juurde ning palub jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.

1) Etteheited seoses metsateatise menetluse peatamisega ja kaitsekohustuse teatise

väljastamisega ei ole asjakohased. Need ei näita menetlusnõuete rikkumist püsielupaiga kaitse

alla võtmisel. Metsateatise menetluse peatamine ja kaitsekohustuse teatise väljastamine ei ole

püsielupaiga kaitse alla võtmise menetluse toimingud ning nendega seonduv ei saa praeguse

menetluse õiguspärasust mõjutada.

2) Väited ettevõtlusvabaduse riive kohta (metsamajandamise võimalikkuse kohta kõnealustel

kinnistutel) on vastuolulised ja eksitavad. Raie ei ole täielikult keelatud. Sihtkaitsevööndis saab

lubada kujundusraiet ja piiranguvööndis on teatud tingimustel lubatud kõik uuendus- ja

hooldusraieliigid, v.a turberaie. Aaroni kinnistul jääb kaitse-eeskirjaga kooskõlas teostatavate

raiete maht küll alla mahule, mida oleks võimalik raiuda juhul, kui kinnistu ei kuuluks

püsielupaiga koosseisu, kuid tõele ei vasta väide, et raielank ei saa paikneda metsamaa piirile

lähemal kui 60 m. Lageraielanki saab tekitada ka püsielupaiga serva ja metsamaa serva, sest

puude kõrguse arvestus toimub vaid metsamaal ja püsielupaiga piires. Aaroni kinnistule on

võimalik paigutada 0,5 ha lageraiet, mille hinnanguline raiemaht on 150 tihumeetrit. Kehtiva

kaitsekorrata saaks Aaroni kinnistul lageraiet lubada kokku 3,1 ha-l. Tulevikus on lageraie

teostamine võimalik mujalgi, kui ümbritsev puistu on nõutava kõrgusega. Seega ei ole tegemist

püsiva olukorraga. Muudetud kaitse-eeskirja § 4 lg-s 10 sätestatud tingimused valik-, valgustus-

ja harvendusraietele ei keela raiete tegemist. Reaalsuses ei esine tavaliselt sellist korrapära, et

1 ha suurusel eraldisel kasvab 25 haaba nii, et seoses haabasid kaitsva 10 meetrise tsooniga

jäävad kõik puud raiumata. Ahju ja Korstna kinnistud jäävad püsielupaika vaid osaliselt,

vastavalt 45% ja 20% ulatuses. Nendesse osadesse on võimalik kavandada mitu lageraielanki.

Kõiki piiranguvööndisse jäävaid eraldisi ei saaks metsanduslike piirangute tõttu lagedaks raiuda

ka ilma kaitsekorrata.

3) Väited omandiõiguse riive kohta on ülepaisutatud. Metsaraie ei ole välistatud ning

kinnistute sihtotstarbelise kasutamise jätkamine on võimalik, mistõttu ei ole tegemist sisulise

sundvõõrandamisega. Kinnistute metsamajandusliku kasutamise võimalused ei ole tulususelt

küll võrreldavad metsamajandamiskavades planeeritud raietega, kuid sellist võrdlust ei saa

võtta aluseks hindamaks, kas kinnistu on maatulunduslikuks tegevuseks kasutatav. Lisaks on

ette nähtud kasutuspiirangute kompenseerimine. Aaroni kinnistul on tulevikus võimalik

teostada lageraiet ka nendel küpse metsaga eraldistel, kus praegu ei ole see ümbritseva metsa

kõrguse tõttu võimalik. Õige ei ole väide, et piiranguvööndisse arvatud Aaroni kinnistul kehtib

sisuliselt sihtkaitsevööndi kaitsekord.

4) Määruse vastuvõtmisega ei rikutud kaebajate õiguspärast ootust. Ekslikud on järeldused

metsamajandamiskavade tähenduse kohta. 10 aastaks koostatav metsamajandamiskava ei loo

raiemahtude osas õigustatud ootust. Ka Eesti Vabariigi kasuks hüpoteegiga koormatud

kinnistutel, kus on metsa majandamiseks kohustuslik järgida metsamajandamiskava, peab

metsateatisel märgitud tegevus olema kooskõlas kehtiva kaitsekorraga. Kinnistu püsielupaiga

koosseisu arvamisel ei pea arvestama kinnistu omandamise viisi ning isikuid sellest lähtuvalt

erinevalt kohtlema. Metsamajandamiskavad koostati enne Pärnamäe lendorava püsielupaiga

kaitse alla võtmist. Metsamajandamiskava ei kinnita keskkonnaregistri ega metsaregistri

andmete ebaõigsust. Kaitse alla võtmise menetluse kestusest ei saanud kaebajatel tekkida

õiguspärast ootust. Õigusaktid ei sätesta loodusobjekti kaitse alla võtmisele tähtaega. 2014. a

3-17-131

9(17)

esitati Pärnamäe püsielupaiga alale uus ettepanek, sest vahepeal oli selgunud, et seni rakendatud

kaitsekord ei taga suure tõenäosusega lendorava säilimist Eestis. Keskkonnaamet ega

Keskkonnaministeerium ei ole pärast 2008. a ja 2010. a ettepanekuid lubanud, et lendorava

elupaiku kaitse alla ei võeta. Varasemalt esitatud ja rahuldatud metsateatised Aaroni kinnistul

raiete, sh lageraiete läbiviimiseks, ei anna alust õiguspäraseks ootuseks. Nende alusel raiete

lubamise otsustamise ajal ei olnud veel esitatud 2014. a püsielupaiga moodustamise

ettepanekut, ehkki lendorava elupaiganõudluse ja tolle hetke parima teadmisega arvestati juba

toona. Metsateatis on tähtajaline luba, mis antakse konkreetse ala (eraldise) kohta ning otsuse

tegemise hetkel kehtiva õiguse alusel. Selle põhjal ei saa tekkida õigustatud ootust muul

eraldisel ja muul ajal kavandatud raiete lubatavuse osas. Väited tehtud investeeringute kohta on

liialdatud – nimetatud kulutused ei ole osaliselt käsitatavad investeeringuna (maamaks), on

osaliselt tehtud enne väidetava õiguspärase ootuse tekkimist (soetamine, maaparanduse

rekonstrueerimine), on tõendamata ega saa olla olulised (pidev kuivendussüsteemide

puhastamine, teede remontimine, hooldusraied) või ei saa olla seotud vaidlusaluste kinnistutega

(väljaveotraktorite liisingumaksed).

5) Kaebajate käsitlus kahju tekkimise kohta ei ole asjakohane. Kaitsekord mõjutab kõige

negatiivsemalt küll küpsete puistute majandamist, kuid metsamajandamiskavadest nähtuvate

kahjustuste põhjal (põdrakahjustus, haavataelik) ei saa puistute seisundit pidada kriitiliseks ja

kiirelt halvenevaks. R. Loritsa hinnang puudutab vaid Aaroni kinnistu eraldisi 5 ja 8 ning on

oletuslik. Viidatud ajaleheartiklid ei käsitle kõnealuseid puistuid. Ühegi kaebaja viidatud allika

autoriks ei ole lendorava eksperdid. Kinnistu kaitse alla võtmisel ei saa lähtuda üksnes kinnistu

või metsa majanduslikust väärtusest. Kavandatud tegevuste majanduslik rentaablus ei saa nende

tegevuste lubatavuse otsustamisel esmatähtsust omada, kui tegemist on I kaitsekategooria

loomaliigi püsielupaigaga.

6) Kaebajate õiguste piirangud on taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalsed. Lendorava

püsielupaikade kaitse alla võtmise eesmärk on lendorava kui esmatähtsa liigi soodsa seisundi

tagamine. Kaebajate käsitlus lendoravate kaitsest põhineb ekslikult vaid pesapuude ja isendite

kaitsel. Püsielupaika ei saa siduda ainult pesapuu olemasoluga. Kaitsealuse liigi leiukoht ei ole

samastatav ühe konkreetse kinnistu ega pesapuuga. Keskkonnaregistri kood KLO9104274

tähistab lendorava leiukohta, mis hõlmab nii pesapuud kui ka ümbritseva pesitsemiseks sobiva

ala. Lisaks konkreetsetele teadaolevatele pesapuudele tuleb kaitsta kogu lendorava elupaika ehk

metsamassiivi, sh pesametsa kaitsvat metsaala. Kaitse tuleb tagada ka siis, kui elupaik mõnel

aastal asustatud ei ole, sest lendoravad liiguvad erinevate elupaikade vahel ja taasasustavad

elupaiku võimalusel uuesti. Kõnealuste püsielupaikade ümbruses on mitmeid asustatud

elupaiku. Pärnamäe lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmine on LKT p-s 9.1 kirjeldatud

I prioriteediga tegevus – püsielupaikade moodustamine, mille eesmärgiks on teadaolevate

elupaikade kaitse kaudu tagada lendorava säilimiseks piisav elupaikade võrgustik. See ei ole

tugiasustamine. Tugiasustamine ei ole lendoravate kaitsel ka arvestatav alternatiiv, sellega ei

ole maailmas kogemusi. Kaebajate poolt välja toodud taasasustamine on LKT-s mainitud

üksnes loodusliku taasasustamise kontekstis. Muud meetmed ei ole LKT kohaselt

püsielupaikade loomisele mõistlikud alternatiivid. Seda ei ole Pärnamäe püsielupaiga puhul ka

U. Timmi nimetatud lendoravate ümberasustamine naabruses olevatele ning veel katastrisse

kandmata maadele, sest sellised sobivad maad puuduvad. Tõendamata ning kontrollimatud on

väited Soomes toimiva lendorava kaitse kohta. Kaebajad ei too välja konkreetseid Soomes

rakendatavaid meetmeid, mis tagaksid lendorava kaitse samal määral. V. Saloneni väitekirjal

põhinevad järeldused on kontrollimatud. Väidetavad vastuolud LKT, määruse eelnõu

seletuskirja ja V. Saloneni väitekirja vahel on kontekstist välja tõstetud lausete tulemus.

Väitekirja lõppjäreldused ei erine oluliselt LKT-s toodust. Kehtestatud piirangute otstarbekust

kinnitab 2014. a ekspertiis. LKT koostamise aluseks on olemasolev teaduskirjandus ja kõik

3-17-131

10(17)

teadaolevad Eesti alalt lendoravate kohta kogutud materjalid. LKT on parim ja asjakohaseim

allikas lendorava kaitse suunamisel, ehkki lendorava kodupiirkonna ja ruumikasutuse

uuringutega tuleb jätkata. Ka teaduslike andmete mittetäielikkuse korral õigustab LKT-s

nimetatud meetmete kohaldamist ettevaatuspõhimõte. Lendoravate seisund Eestis ei ole

soodne. MetsaS ja selle alamaktid ei taga kaitsealuste liikide elupaikade kaitset samal määral

kui LKS. Lageraiete mõju lendorava liikumisele on kaebajatele püsielupaiga kaitse alla võtmise

menetluses selgitatud. Vastustaja kaalus huve, leides, et kaebajate erahuvid ja võimalik

negatiivne sotsiaalne mõju jäävad kaalukuselt alla avalikule huvile lendoravat kaitsta.

Majandamispiirangud ei piira kaebajate õigusi ebaproportsionaalselt. Kaebajatel puudub

kaebeõigus teiste isikute või avalike huvide (sotsiaal-majanduslik avalik huvi) esindamiseks.

7) Määrus on motiveeritud. Määruse eelnõu seletuskirjas on põhjalikult põhjendatud kaitse

alla võtmise vastavust kaitse alla võtmise eeldustele, kaitse alla võtmise otstarbekust ja

piirangute

seadmist.

Andmed,

millel

määruse

põhjendused

põhinevad,

ei

ole

ebausaldusväärsed.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et arvestades menetlusosaliste väiteid ja hinnates nende kinnituseks esitatud

tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, ei ole kaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

8. Vaidlustatud määruse kui üldkorralduse kohaselt on see kehtestatud LKS § 10 lg 2 alusel,

millest tulenevalt kehtestab keskkonnaminister kaitsealuste liikide püsielupaikade piirid ja

kaitsekorra. Määruse eelnõu seletuskirjast (kd I, tl-d 136-182) nähtuvalt on täidetud

loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused LKS § 7 tähenduses ning nende vastavus kaitse-

eesmärgile. Lendorav (Pteromys volans) on vastavalt Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse

nr 195 „I ja II kaitsekategooria kaitse alla võtmine“ § 4 lg 2 p-le 17 I kaitsekategooriasse kuuluv

liik. Samuti on lendorav kantud loodusdirektiivi II lisa liikide nimekirja, mis tähendab, et tema

kaitsmine nõuab erikaitsealade määramist. Loodusdirektiivi II lisas on lendorav hinnatud ka

esmatähtsaks liigiks. Kuna lendorav on I kaitsekategooria liik, tuleb ka LKS § 48 lg 1 kohaselt

tagada kõikide tema teadaolevate elupaikade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või

püsielupaikade kindlaksmääramisega. Määruse seletuskirja kohaselt on lendorava kaitse-

eesmärgi saavutamiseks vaja tagada elupaikade säilimine ja soodne seisund. Määrusega

moodustati lisaks olemasolevatele 25 uut lendorava püsielupaika, teiste hulgas kaebajate

kinnistutele ulatuv Pärnamäe lendorava püsielupaik (määruse § 1 p 6, nr 29) ning täiendati

püsielupaikade kaitsekorda, täpsustades püsielupaiga sihtkaitse- ja piiranguvööndis lubatud

raieid ja nende teostamise tingimusi (määruse § 1 p-d 13-16).

9. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et püsielupaiga kaitse alla võtmise otsustamine on

toimunud selleks pädevust omava ministri poolt LKS alusel. Asjas seisneb vaidlus selles, kas

vastustaja võttis õiguspäraselt vastu 20.12.2016 määruse nr 72 osas, milles see näeb ette Aaroni,

Ahju ja Korstna kinnistute arvamise lendorava Pärnamäe püsielupaiga koosseissu (§ 1 p 6) ning

kehtestab vastavas osas raiepiirangud (§ 1 p-d 13-16). Kaebajad leiavad, et määrus ei ole nende

kinnistute Pärnamäe püsielupaiga koosseisu arvamise osas õiguspärane, sest määrus välistab

kinnistutel mõistliku majandustegevuse, riivab raskelt kaebajate ettevõtlusvabadust ja

omandiõigust ning kujunenud olukorda tuleb seetõttu käsitada sundvõõrandamisena. Kaebajad

toovad seejuures välja, et nad peavad jätkuvalt tasuma riigile kinnistute eest järelmaksu. Lisaks

tuginevad kaebajad asjaolule, et määrus tekitab kaebajatele kahju ja suretab välja kohaliku

majanduse. Kaebajate hinnangul on määruses kehtestatud piirangud ebaproportsionaalsed ning

vastustaja ei ole kaalutlusõigust kohaselt kasutanud. Kaebajad peavad määrust ka formaalselt

õigusvastaseks, sest kaebajatele ei väljastatud aegsasti kaitsekohustuse teatist ning määrus ei

vasta HMS §-st 56 tulenevale põhjendamisnõudele – põhjendused on üldsõnalised ja määruse

3-17-131

11(17)

aluseks olevad andmed on vastuolulised. Kaebajad leiavad, et vastustaja ei saanud praeguses

olukorras piirduda nappide ja ebausaldusväärsete põhjendustega.

10. Kohus leiab, et kaebajate etteheited kaalutlusõiguse rikkumise kohta on alusetud.

Olukorras, kus oli tehtud lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmise ettepanek, pidi vastustaja

kaalutlusõiguse alusel otsustama püsielupaiga moodustamise. Kaalutlusõiguse teostamisel

tuleb arvestada olulisi asjaolusid ja kaaluda põhjendatud huve (HMS § 4 lg 1). Praegusel juhul

oli vastustaja kaalutlusõigus lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmisel LKS § 48 lg-st 1

tulenevalt siiski piiratum, sest vastustaja pidi tagama lendorava kui I kaitsekategooria liigi kõigi

teadaolevate elupaikade kaitse kas kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade

kindlaksmääramise teel. Riigil lasus ka loodusdirektiivist tulenevalt kohustus määrata ala

erikaitsealaks (art 4 lg 4). Vastustajal oli seega kohustus lendorava kõnealune elupaik ühel LKS

§ 48 lg-s 1 sätestatud viisidest kaitse alla võtta, ent tal oli kaalutlusõigus lisaks

looduskaitseobjekti tüübi valikule ka selle piiride ja kaitsekorra kindlaksmääramise osas. Seega

taandub praegusel juhul vaidlus kaalutlusõiguse õiguspärasest teostamisest sellele, kas

vastustaja selgitas kaebajate kinnistute püsielupaika arvamisel ja raiepiirangute kehtestamisel

piisavalt välja erinevad huvid ja omistas neile õige kaalu.

11. Nõustuda ei saa kaebajate etteheitega, et vastustaja on kaalutlusotsuse tegemisel jätnud

täielikult arvestamata ülemäärase riive kaebajate ettevõtlusvabadusele ja omandipõhiõigusele.

Vaidlustatud määruse seletuskirjast nähtub esmalt, et vastustaja on Pärnamäe püsielupaiga

piiride määramisel arvestanud asjaolu, et püsielupaik hõlmab eramaid (lk-d 6, 36) ning

kaalunud Ahju, Korstna ja Aaroni kinnistute püsielupaigast väljaarvamist (lk 37 kaks viimast

lõiku). Vastustaja on samas piisavalt põhjendanud, miks nende kinnistute püsielupaigast välja

arvamine ei ole võimalik. Teiseks on vastustaja kohtu hinnangul ka kaitsekorra kehtestamisel

ning raiepiirangute seadmisel arvestanud kaebajate huvidega, sh omandiõiguse ja

ettevõtlusvabaduse piiramisega. Piirangute kehtestamisel on seletuskirjas esmalt õigesti

tuginetud Riigikohtu praktikale, millest tulenevalt võib põhiõiguste piiramist õigustada muu

hulgas keskkonnakaitseline avalik huvi (lk 59), ning seejärel leitud, et lendorava elupaikade

kaitse vajadus kaalub üle võimalikud erahuvid elupaikadesse jäävaid kinnistuid täiesti vabalt

kasutada (lk 60). Vastustaja on põhjendatult lugenud lendorava püsielupaiga kaitse

ülekaalukaks keskkonnakaitseliseks huviks. Kohtu hinnangul nähtub määruse seletuskirjast, et

vastustaja on mõistlikus ulatuses arvestanud eraomanike, sh kaebajate huvidega. Näiteks on

2014. a ettepanekus kavandatuga võrreldes vähendatud Pärnamäe püsielupaiga pindala (415,3

ha-lt 388,4 ha-ni, seletuskirja lk 38), võimalusel on eramaid püsielupaigast välja jäetud

(seletuskirja lk 4, 2014. a ekspertiisi lk 29), ette on nähtud lageraie võimalus ka

piiranguvööndis,

samuti

tsoneeriti

Ahju

ja

Korstna

kinnistud

sihtkaitsevööndist

piiranguvööndisse (seletuskirja lk 36). Ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust on võimalik

üldistes huvides piirata, mille hulka kuulub ka loodusväärtuste kaitse.

12. Vastustaja ei ole seejuures jätnud arvestamata kinnistute edasise kasutamise võimalusi.

Kohus nõustub vastustajaga, et erinevalt kaebuses väidetust ei välista asja materjalidest

nähtuvalt kaebajate kinnistute Pärnamäe lendorava püsielupaika arvamine majandustegevust

neil kinnistutel täielikult. Nii kohtule esitatud vastustaja vastusest (p-d 35-44) kui varasemas

haldusmenetluses Keskkonnaameti poolt kaebajatele 30.09.2016 ja 04.10.2016 antud

selgitustest (I kd, tl-d 117-135) nähtub, et ehkki raiemahud kinnistute kaitse alla jäävas osas on

võrreldes metsamajanduskavades ettenähtuga oluliselt piiratumad, on kõnealuste kinnistuste

piiranguvööndisse jäävas osas endiselt teatud tingimustel võimalik raieid, sh lageraiet teostada.

Ka määruse seletuskirja kohaselt valiti selline kaitsekord, mis piiraks maaomanike õigusi

võimalikult vähe, kuigi LKS § 31 lg 2 p 5 alusel võinuks piiranguvööndis lageraie ka täielikult

keelata (lk 60). Kaebajad möönavad, et lageraie teostamine on võimalik, kuid leiavad, et see ei

ole lubatud mahus mõistlikult võimalik ja peavad seda majanduslikult mõttetuks. Kaebajad on

3-17-131

12(17)

21.03.2017 seisukoha p-s 7 sisalduvas tabelis välja toonud, et kaitse-eeskirjaga on Aaroni

kinnistul võimalik kavandada lageraieid kuni 0,5 ha, Ahju kinnistul kuni 2,5 ha ning Korstna

kinnistul kuni 4 ha. Tabelis toodud info kohaselt on võrreldes metsamajandamiskavades

ettenähtuga raiemahud küll ilmselgelt piiratumad, kuid see iseenesest ei tähenda, et

majandustegevus oleks piiranguvööndis sisuliselt keelatud. Kinnistu majandustegevuses

kasutamise võimaluse hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, kas tegevuse tulusus on jätkuvalt

võrdne või võrreldav mingi varasema standardiga. Eeltoodust ei tulene, et kehtestatud

kaitsekorda saaks pidada kogu ulatuses sisuliselt võrdseks sihtkaitsevööndiga.

13. Kohus ei nõustu seetõttu ka kaebajate väitega, et kehtestatud kaitsekord ei ole kooskõlas

piiranguvööndi olemusega. Kaitse-eeskirjas toodud tingimustel on piiranguvööndis lubatud

teostada lisaks ka valik-, valgustus- ja harvendusraiet. Väide, et määrus ei luba tervikuna ühtki

metsamajandamiskavades ette nähtud raiet, ei näita, et vastustaja oleks teinud kaalumisvea.

Vastustaja ei pidanud kinnistute püsielupaiga koosseisu arvamise kaalumisel ning lubatud

raieliikide kehtestamisel lähtuma enne püsielupaiga kaitse alla võtmist koostatud

metsamajandamiskavadest,

mis

ei

arvesta

püsielupaiga

olemasolu

ega

lendorava

elupaiganõudlusega. Ehkki MetsaS § 42 lg 1¹ kohaselt on metsamajandamiskavad maareformi

seaduse alusel Eesti Vabariigi kasuks koormatud kinnisasjal kasvava metsa majandamiseks

kohustuslikud, ei tähenda see, et neid poleks põhjendatud vajadusel võimalik muuta või lubatud

tellida tihedama ajavahemiku tagant kui MetsaS § 11 lg-s 4¹ sätestatud maksimaalne 10-aastane

tähtaeg. Vastustaja on määruse seletuskirja lk-l 87 viidanud plaanile korraldada spetsiaalsete

lendoravast lähtuvate metsamajandamiskavade tellimine, mis peaksid kohtuistungil väljendatu

kohaselt eelduslikult valmima järgmise aasta suveks. Seega ei tähenda praegustes

metsamajandamiskavades nende raieliikide mittekavandamine seda, et neid raieliike pole

piiranguvööndisse jääval alal võimalik mingil juhul edaspidi kavandada ega teostada.

14. Kohus ei nõustu kaebajate hinnanguga, et kehtestatud piirangud kujutavad endast nende

erilise intensiivsuse tõttu majanduslikku sundvõõrandamist. Kaebajad viitavad seda väites

valesti, et kogu kinnistul on metsaraie keelatud. Ülaltoodust nähtuvalt on raied, sh lageraie,

osaliselt võimalikud. Edasiste raiete võimalikkust tulevikus mõjutab eraldisi ümbritsevatel

aladel kasvava metsa nõutava kõrguse saavutamine, mistõttu ei kujuta kehtestatud piirangud

endast püsivat olukorda. Praegusel juhul puudub alus väita, et riik manipuleerib oma suva järgi

enda müüdud kinnistute staatusega. Püsielupaiga moodustamine ei olnud seotud sellega, et riik

müüs kaebajatele kinnistud järelmaksuga. Riigil lasuks samavõrra kohustus kaitsta teadaolevaid

lendorava elupaiku, kui need asuksid ilma järelmaksuta ostetud eramaal. Riigi kohustus

elupaikade kaitsmiseks ei sõltu kinnistute omandamise viisist või nendega seotud

laenukohustustest ning vastustaja ei pidanud määruse kehtestamisel sellega arvestama. Asja

materjalide ning kohtuistungil antud selgituste põhjal võib järeldada, et praegusel juhul ei ole

tegemist ka olukorraga, kus kinnistute majandamisest teenitav võimalik tulu ei võimaldaks

kehtestatud piirangute tõttu enam riigile laenumakseid tasuda. Arvestades kaebajate poolt

istungil antud hinnangut 1000 tihumeetrilt teenitava puhaskasumi (30 000 eurot) osas, kaebajate

poolt välja toodud kaitse-eeskirjaga lubatud lageraiete mahte (Ahju kinnistul 527-775

tihumeetrit, Korstna kinnistul 832-1040 tihumeetrit, Aaroni kinnistul 95-150 tihumeetrit –

21.03.2017 seisukoha p-s 7 sisalduv tabel) ning kohtule esitatud kinnistute müügilepingutest

nähtuvaid iga-aastaseid makseid (Ahju kinnistu puhul aastas 2 korda 11 140 krooni – I kd, tl

30; Korstna kinnistu puhul aastas 2 korda 10 438 krooni – I kd, tl 32p; Aaroni kinnistu puhul

aastas 2 korda 1085 krooni – I kd, tl-d 16p, 17), saab asuda seisukohale, et isegi

miinimummahus püsielupaiga piires lageraiete teostamisel ei välista kehtestatud piirangud

järelmaksete tasumise võimalust. Lisaks jäävad Ahju ja Korstna kinnistud piiranguvööndisse

vaid osaliselt. Siinkohal ei oma tähtsust see, et püsielupaiga piiranguvööndist välja jäävas osas

ei pruugi seal varasemalt teostatud raiete tõttu paikneda piiranguvööndisse jääva osaga sama

3-17-131

13(17)

palju metsaressurssi, mistõttu ei pruugi see osa kinnistust olla väärtuselt võrdeline püsielupaika

jääva väiksema osaga. See viitab üksnes, et kinnistute omanik on vastavas osas juba saanud

soovitud mahus omandiõigust teostada ega seondu vaidlusaluste omandiõiguse kitsendustega.

15. On tõsi, et sihtkaitsevööndis on majandustegevus keelatud (LKS § 30 lg 2 p 1), mistõttu

piirab

kinnistu

hõlmamine

sihtkaitsevööndiga

väga

intensiivselt

omaniku

õigusi.

Sihtkaitsevööndis aga jätabki seadus omaniku huvid selgelt tahaplaanile võrreldes

looduskaitselise avaliku huviga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-81-15, p 12). Sihtkaitsevöönd

hõlmab Aaroni kinnistust 0,85 ha, valdavas – 12,20 ha – osas jääb see kinnistu

piiranguvööndisse, kus majandustegevus on teatud ulatuses jätkuvalt võimalik. Lisaks on ka

Riigikohus märkinud, et looduskaitselisi piiranguid tasandavad osaliselt riigi kehtestanud

toetused (samas, p 17). Nii on sihtkaitsevööndisse jäävas osas võimalik looduskaitseliste

piirangute järgimise eest taotleda maaeluministri 22.04.2015 määruses nr 39 „Natura 2000

erametsamaa toetus“ sätestatud toetust. Samuti näeb maamaksuseadus sihtkaitsevööndisse

kuuluva maa puhul ette maamaksuvabastuse, lisaks maamaksusoodustuse piiranguvööndi

puhul.

16. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja selgitas kaebajate kinnistute Pärnamäe

püsielupaiga koosseisu arvamise otsustamisel nõuetekohaselt välja otsustamiseks vajalikud

asjaolud ning lähtus otsustuse tegemisel asjakohastest kaalutlustest. Kohustus arvestada

kaalutlusotsuse tegemisel omanike huvidega, sh omandiõiguse ja ettevõtlusvabadusega, ei

tähenda kohustust neid huve igal juhul eelistada. Otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest

õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum ning kohus saab õiguste ja

huvide ebaõige väärtustamise hindamisel kontrollida üksnes seda, kas see on toimunud

ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga,

õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-87-13, p 19).

Praegusel juhul see nii ei ole. Kaebajate kinnistute arvamine püsielupaiga koosseisu riivab küll

nende ettevõtlusvabadust ja omandiõigust, ent mitte nii olulisel määral, et see kaaluks üles

ülekaaluka avaliku huvi lendorava säilimise tagamiseks.

17. Kohus leiab, et kaebuses välja toodud asjaolud ei andnud alust õigustatud ootuse

tekkimiseks, mida oleks tulnud otsustuse tegemisel arvestada. Vastustaja on vastuse p-des 45,

46 ja 52 õigesti põhjendanud, et 10 aastaks koostatavad metsamajandamiskavad ei ole

dokumendiks, millest saanuks kaebajatel tekkida õigustatud ootus, et neis kavades kavandatud

mahus raied on kogu kavade kehtivuse aja kindlasti lubatud. Raiete teostamise lubamist ei

otsustata metsamajandamiskavade alusel. Riik ei kinnita metsamajandamiskava ega nendes

sisalduvaid

raieplaane

ning

Keskkonnaamet

ei

otsusta

raie

lubamist

mitte

metsamajandamiskava, vaid kehtivate metsanduslike õigusaktide alusel. Isegi asjaolu, et

kaebajate jaoks oli metsamajanduskavade järgimine kohustuslik, ei tähenda, et kaebajatel sai

nende põhjal tekkida usaldus kavandatu teostamise lubamise osas. Riigi poolsest

inventeerimisandmete metsaregistrisse kandmisest ei saa järeldada riigi antud lubadust

kavandatud mahus raiete teostamiseks järgneva 10 aasta jooksul ega pidada seda riigi poolseks

investeeringute julgustamiseks.

18. Samuti ei saa praegusel juhul tuletada riigi lubadust, et lendorava püsielupaika tulevikus ei

moodustata, kaitse alla võtmise menetluse kestusest, sh asjaolust, et esimene ettepanek

lendorava püsielupaiga kaitse alla võtmiseks tehti juba aastal 2008, ega ka metsateatiste

rahuldamisest ajal, mil lendorava olemasolu piirkonnas oli juba teada. LKS ei sätestanud sel

ajal loodusobjekti kaitse alla võtmise otsustamisele ning sellekohase haldusmenetluse

läbiviimisele tähtaega. Hea halduse põhimõttest tulenevalt pidi see toimuma mõistliku aja

jooksul. Lisaks algas 2014. a ettepaneku esitamise järel loodusobjekti kaitse alla võtmise

protsess sisuliselt uuesti. Samuti tuleb märkida, et 2014. a ettepanekust nähtub, et oht lendorava

3-17-131

14(17)

elupaiga killustumiseks on kasvanud ettepanekule eelnenud viimastel aastatel teostatud raiete

tõttu (III kd, tl 19p). Ka määruse seletuskirja lk-l 3 on tuginetud alates 2012. a eksisteerivale

raiesurvele. See metsade majandamisest tulenevatel muutustel tuginev põhjendus on usutav ja

ilmestab, miks võidi varem pidada võimalikuks raiete lubamist suuremas mahus. Arvestada

tuleb sedagi, et juba varasemalt on metsateatise rahuldamisel sätestatud lendoravaga seotud

lisatingimusi (märge 04.11.2009 metsateatisel kohustusega säilitada haabade grupp Aaroni

kinnistu eraldisel nr 1 lageraie teostamisel – I kd, tl 83).

19. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus praegusel juhul määruse kehtestamist võrreldavaks

soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks, millele kaebajad tuginevad.

Kuna erinevalt kaebajatest leiab kohus, et kaitse-eeskirja kehtestamine ei ole käsitatav riigi

poolt antud lubaduse tagasivõtmisega, ei hinda kohus kaebajate tehtud investeeringute

põhjendatust ja nende sisulist seotust kaitse-eeskirja kehtestamisega.

20. Kohus leiab, et kaebajate väited püsielupaigas puistu seisundi kiirest halvenemisest ei ole

praegusel juhul tõendatud. Kaebajate nimetatud tõendid ei kinnita sellekohase kahju tekkimist,

sest tõenditest vaid üks (R. Loritsa analüüs) puudutab konkreetselt Aaroni kinnistu kahte

eraldist. Teised tõendid ei käsitle kaebajate kinnistutel asuvat metsa ega näita nende kriitilist ja

kiirelt halvenevat seisundit. Nende põhjal ei saa pidada usutavaks, et kogu piiranguvööndisse

jääv mets häviks. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnistu kaitse alla võtmise kaalutlusotsuse

tegemisel ei saa lähtuda üksnes kinnistu või metsa majanduslikust väärtusest, vaid riik peab

arvestama erinevaid huve. Veelgi enam, kuna lendorav on loodusdirektiivi tähenduses ühenduse

tähtsusega loomaliik, kelle kaitsmine nõuab ohustatud liigina erikaitsealade määramist, ei saaks

loodusdirektiivi eesmärkidest tulenevalt majanduslikud kaalutlused praegusel juhul kaaluda

üles ökoloogilisi huve. Lisaks ei ole välistatud ka olemasolevate püsielupaikade kustutamise

menetluse algatamine juhul, kui lendoravad ei asu püsielupaika elama.

21. Kohus ei nõustu kaebajate käsitlusega piirangute ebaproportsionaalsusest seoses piirangute

sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukusega. Esmalt tuleb märkida, et erinevalt kaebuses väidetust

kuulub lendorav loodusdirektiivi tähenduses esmatähtsate liikide hulka, sest ta on sellisena

märgitud loodusdirektiivi II lisas. Seega lähtus vastustaja õigesti esmatähtsate liikide rangemast

hindamisstandardist ega pidanud arvestama majanduslikke, sotsiaalseid ja piirkondlikke

tegureid.

22. Määruse seletuskirjast nähtuvalt on lendorava püsielupaikade kaitse alla võtmise eesmärk

lendorava elupaikade säilitamise ja soodsa seisundi tagamine. Kohus ei leia, et püsielupaiga

laiendamist kaebajate kinnistule saaks pidada kaitse-eesmärgi saavutamiseks sobimatuks

vahendiks. Kohtu hinnangul on määruse aluseks olevad ning Keskkonnaameti 2014. a

ekspertiisil põhinevad andmed usaldusväärsed. Määruse põhjendused ei ole hüpoteetilised.

Määruse seletuskirjast nähtuvalt on kõnealune lendorava leiukoht koodiga KLO 9104274, mis

hõlmab 14 teadaolevat lendorava pesapuud, olnud riikliku seire andmetel aastatel 2008, 2012-

2014 lendorava poolt asustatud (seletuskirja lk 36). Ahju ja Korstna kinnistud on tuvastatud

lendorava elupaigana ning Aaroni kinnistu sihtkaitsevööndi osale ulatub lendorava

elupaigakirje (seletuskirja lk 37). Kaebajad tuginevad väitele, et lendorava jälgi pole Pärnamäe

püsielupaigas ammu olnud. Siiski tuleb arvestada, et isegi kui lendoravaid kaebajate kinnistutel

hetkel ei paikne, on lendorava Pärnamäe püsielupaiga ümbruskonnas mitu asustatud elupaika

ning püsielupaiga taasasustamise võimalust peetakse suureks (seletuskirja lk 38). 2014. a

ekspertiisis peetakse ka asustamata elupaikade kaitset oluliseks ning määruse seletuskirjas ja

LKT-s on samuti liigi soodsa seisundi saavutamiseks ja tagamiseks nimetatud oluliseks

tingimuseks mh liigile potentsiaalselt sobiva, kuid praegu asustamata elupaiga ning nende

asustatud elupaikadega sidususe säilitamist (seletuskirja lk 5, LKT lk 4). LKT-s on viidatud

uuringutele, mille kohaselt on lendorava puhul täheldatud varasemate leiukohtade

3-17-131

15(17)

taasasustamist (LKT lk 13) ning toodud välja, et liikumiskoridoride säilides või nende taastudes

asustavad lendoravad sobiva elupaiga uuesti (LKT lk 22). Seega ei saa lendorava naasmise

võimaluste nimetamist pidada üksnes oletuslikuks või põhjendamatuks.

23. Kohus ei nõustu kaebaja tõlgendusega LKS § 4 lg 5 osas. LKS § 4 lg 5 p 1 kohaselt on

püsielupaik LKS tähenduses väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja

erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise

paik. Seda sätet ei saa tõlgendada kitsalt viisil, et see hõlmaks vaid asustatud elupaiku või

pesapuid. Kohus nõustub vastustajaga, et elupaik ei tähenda ainult paika, kus isend parasjagu

elab või konkreetset pesapuud, vaid eelkõige ala, mille tingimused võimaldavad isenditel seda

kasutada, seal ellu jääda ja paljuneda.

24. Kohus leiab, et määruse seletuskirjas on põhjalikult ja asjakohaselt põhjendatud Aaroni

kinnistu põhjaosa arvamist sihtkaitsevööndisse ning Ahju ja Korstna kinnistute osalist arvamist

piiranguvööndisse (seletuskirja lk 37-38). Vastustaja on rõhutanud, et kõnealusele

sihtkaitsevööndisse arvatud alale on varasema metsateatise kooskõlastamisel antud tingimus

säilitada sel alal ragelaie teostamisel ka lendoravale vajalik haabade grupp, lisaks sellele on ala

arvamine sihtkaitsevööndisse põhjendatud maastikulistel põhjustel (seletuskirja lk 37).

Keskkonnaameti 2014. a ekspertiisist järeldub, et paratamatult võib sihtkaitsevööndisse jääda

ka sobimatuid puistuid, mida saab aga kujundusraietega sobivaks muuta (ekspertiisi lk 12).

Seega ei tulenenud ragelaie tagajärjel pesitsemiseks sobiva puistu puudumisest siiski alust

pesapuust 150 m raadiusse ulatuva ala sihtkaitsevööndist välja jätmiseks. Seoses kaebajate

viitega H. Tulluse seisukohale lageraie täieliku keelu võimalikust kahjust loomaliikidele märgib

kohus, et see tõend ei kinnita lageraie keelu võimalikku kahjulikkust lendorava jaoks.

Vastustaja selgituste kohaselt suureneksid lageraie teostamise tagajärjel Pärnamäe lendorava

püsielupaigas lendoravale mittesobilikud ja oluliseks levikutõkkeks olevad alad ning tekiksid

liiga madala puistuga pikad vahemaad, mis ei võimalda neid alasid lendoraval ohutult läbida.

Metsateatiste menetluse peatamiste korraldustest (I kd, tl-d 85-95) nähtub, et kaebajad

kavandasid metsateatistega lendorava püsielupaiga alal lageraiet, mis võib seada ohtu lendorava

elupaikade ja populatsiooni säilimise tagamise püüded. Eeltoodust tulenevalt saab kaebajate

kinnistute hõlmamist püsielupaika pidada sobivaks vahendiks.

25. Kohus ei nõustu kaebajatega, et kaebajate kinnistute kaitse alla võtmine ei ole vajalik, sest

lendoravaid saab tõhusamalt kaitsta muude meetmetega ning lendorava seisund on Eestis

soodne. Kaebuses leitakse ekslikult, et elupaiga kaitse alla võtmise näol on tegu

tugiasustamisega, mida LKT peab äärmuslikuks abinõuks. Vastustaja märgib õigesti, et

kõnealuse püsielupaiga kaitse alla võtmine kujutab endast LKT-s nimetatud I prioriteediga

tegevust – püsielupaiga moodustamist. Kaebajad toovad välja 2008. ja 2010. a ettepanekutes

nimetatud lendoravate ümberpaiknemise võimaluse loomise, kuid neist ettepanekutest

nähtuvalt ei viidata neis sellele, et ümberpaiknemine peaks toimuma inimfaktori otsesel

kaasabil (I kd, tl-d 183; II kd, tl-d 33-34). Ettepanekutes on viide ümberpaiknemise võimaluste

loomisele, kuid need viitavad metsadele, mis kujunevad lähiajal sobivaks elupaigaks ja

paiknevad Pärnamäe püsielupaigas erametsade vahele jäävatel maadel. 2010. a ettepanekus on

otsesõnu nimetatud, et suure püsielupaiga moodustamine looks levimisvõimaluse ja ühenduse

Murru püsielupaiga asurkonnaga. Ettepanekute kohaselt luuakse seega ümberpaiknemise

võimalus seeläbi, et praegu kaitstakse ka lendorava elupaigaks olevaid erametsi. Seega ei saa

kaebaja käsitletud ümberpaiknemist ega ka taasasustamist käsitada eraldi meetmetena

lendorava tõhusaks kaitsmiseks.

26. Kaebuses viidatud V. Saloneni väitekiri, mille osaline tõlge on esitatud kaebuse p-s 46

(I kd, tl 7p), lähtub tõlgitud osa kohaselt Lõuna-Soome maastikustruktuurist ning käsitleb

eelkõige kuusikuid, mistõttu ei saa seda otse üle kanda Eesti metsadele. Kaebuses rõhutatud

3-17-131

16(17)

ning väitekirja tõlkes nimetatud lendoravate võimest liikuda ka läbi majandatud metsamaastike

ei nähtu, et suured lagedaks raiutud alad ei valmistaks lendoravatele üldse probleeme. Lisaks

tuleb arvestada, et määruse seletuskirja kohaselt suudab lendorav küll ületada ka raiesmikku,

ent sellistel aladel ohustab teda kiskluse surve (seletuskirja lk 4), millest nähtuvalt ei saaks

selliseid alasid pidada ohutuks liikumisteeks elupaikade vahel.

27. Asja materjalid ei võimalda kuidagi teha järeldust, et lendorava seisund Eestis on soodne

ja paranemas. Keskkonnaameti 2014. a ekspertiisist nähtub, et senine režiim pole taganud

piisavat kaitset (lk 6) ning viitab lendorava kiiresti kahanevale populatsioonile (lk 7). Määruse

seletuskirjas on arvestatud, et teaduseksperdid viitavad lendorava väljasuremisohule

(seletuskirja lk 3). Samas selgitatakse asjakohaselt sedagi, et leiukohtade arvu tõus on

süstemaatilise ja elupaigamudelitel põhineva otsimise tulemus, mitte ei tähenda lendorava

asurkonna laienemist. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka kaebajate hinnanguga, et

püsielupaiga laiendamine kaebajate kinnistule ei ole mõõdukas abinõu seetõttu, et lendorava

kaitse-eesmärk on täidetud ka ilma püsielupaikade moodustamiseta. LKT-st ei nähtu lendorava

populatsiooni laienemist. Keskkonnaameti 2014. a ekspertiis lükkab ümber väite, et täiendavate

piirangute järele on vajadus väike põhjusel, et lageraie teostamine on metsandusalaste

õigusaktidega nagunii piiratud. Ekspertiisi kohaselt on lendorava elupaikade kaitseks kõige

otstarbekam just püsielupaikade moodustamine (ekspertiisi lk 10). Metsanduslikud õigusaktid,

mis näevad samuti ette raiepiiranguid, ei ole suunatud kaitsealuste liikide elupaikade kaitsele.

Vastustaja märgib õigesti, et elupaikade kaitsel on asjakohane lähtuda LKS-s sätestatud

eesmärkidest ja võimalustest.

28. Konkreetse püsielupaiga suurust on adekvaatselt põhjendatud määruse seletuskirjas (lk 38).

Püsielupaikade suurused võivadki olla erinevad, sõltudes konkreetsetest tingimustest, nt

pesapuude arvust ja paiknemisest (2014. a ekspertiis, lk 10). Kaebajate väide tormikindluse

tagamisega tekitatavatest võimalikest keskkonnakahjudest ei ole meetme mõõdukuse hindamise

kontekstis asjakohane. Professor A. Nilsoni ettekandest ei nähtu, et tormikindluse tagamine

võiks kahjustada lendoravat. Mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada sedagi, et 2014. a

ekspertiisi kohaselt tagab piiranguvöönd lisaks tormikindlusele ka elupaiga pealekasvu,

ühenduskoridoride olemasolu ning servaefektist tulenevat kiskluse vähendamist (ekspertiisi

lk 29). Kohtu hinnangul on põhjendamatu kaebaja väide, et vastustaja on piiranguid kehtestades

läinud Soome uuringutega põhjendatud kaitsevajadusest oluliselt kaugemale, kehtestades metsa

kõrgusele suuremad nõuded. Muudetud kaitse-eeskirja § 4 lg 8 p-s 3 sätestatud 15 m kõrguse

puistu nõue jääb kaebaja poolt nimetatud ning Soome uuringute kohaselt lendorava liikumiseks

kasutatava noore metsa kõrguse vahemikku (8-18 m).

29. Seoses ettenähtud hüvitise puudumisega märgib kohus, et praegusel juhul ei ole kahtlust

selles, et seatud piirangud on takistanud kaebajatel oma kinnisasja üht osa vabalt vallata ja

kasutada. Kinnistute sihtkaitsevööndis ja piiranguvööndis asuv osa on olulise kasutamise

piiranguga, kuid seadusandja on ette näinud hüvitisena sellise olulise omandikitsenduse

kompenseerimiseks vastavalt maamaksuvabastuse või selle vähendamise ja piirangutega maa

riigile omandamise. Samuti on jõustunud maaeluministri Natura 2000 alal asuva erametsamaa

kohta antava toetuse kohta 22.04.2015 määruse nr 39 muutmine, millega nähakse ette ka

loodusobjekti sihtkaitsevööndis asuval erametsamaal looduskaitseliste piirangute järgimise eest

hüvitiste maksmine. Kaebajad ei ole kohtuistungil kinnitatu kohaselt taotlenud riigilt enda

kinnistute väljaostmist, mistõttu ei ole praeguse asja lahendamisel võimalik hinnata kaebajate

väiteid seoses vastava korra põhiseaduspärasusega. Seega leiab kohus, et püsielupaiga

laiendamine kaebajate kinnistutele ning kehtestatud majandamispiirangud ei kujuta endast

kaebajate õiguste ebaproportsionaalset piiramist.

3-17-131

17(17)

30. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vaidlustatud haldusaktil puuduvad piisavad

põhjendused või need ei ole usaldusväärsed. Vaidlustatud määruse § 2 kohaselt on määruse

seletuskirjas esitatud põhjendused kaitse alla võtmise eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla

võtmise eeldustele, loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse, kaitstava loodusobjekti tüübi

valiku, välis- ja vööndite piiride kulgemise ning kaitsekorra kohta. Seletuskirjas on kohtu

arvates piisaval määral välja toodud nii lendorava elupaikade kaitse alla võtmise eesmärk (liigi

soodsa seisundi tagamine), kaitse alla võtmise eeldused (tegu on I kaitsekategooria liigiga, kelle

teadaolevate elukohtade kaitse tuleb LKS § 48 lg 1 kohaselt tagada, tuleb tagada lendorava

elupaikade säilimine ja soodne seisund, Eestile loodusdirektiivist tulenev rahvusvaheline

kohustus võtta lendorav esmatähtsa liigina kaitse alla), püsielupaikade piiride põhjendatus ja

kaitstava loodusobjekti tüübi valik (seletuskirja lk-d 1-5). Piisavalt on põhjendatud ka Pärnamäe

püsielupaiga moodustamist (seletuskirja lk-d 36-38) ning kaitsekorda (seletuskirja lk 59) ja

hinnatud määruse mõjusid (seletuskirja lk-d 86-87). Kohus leiab, et viidatud põhjendustest

nähtuvad keskkonnaministri põhikaalutlused, kaalutlused on jälgitavad ning kohtul oli võimalik

hinnata, kas need vastavad kaalutlusreeglitele. Kaebusele lisatud Rahandusministeeriumi

19.12.2016 kiri (II kd, tl-d 98-100) ei tõenda põhjenduste ebapiisavust või ebausaldusväärsust.

Seletuskirjast nähtub, et neid määruse eelnõu kooskõlastamise käigus esitatud märkusi on

arvestatud ning seletuskirja vastavalt täiendatud (seletuskirja lk-d 92-93).

31. Lendoravate arvukuse ja leviku kohta täielike andmete puudumisest ei saa järeldada, et

olemasolevad andmed oleksid ebausaldusväärsed. Arvukusele hinnangute andmist saab pidada

põhjendatuks olukorras, kus lendoravate täpne loendamine ei ole mõistlikult võimalik. Selliste

hinnangute kasutamine lendorava kui liigi seisundi hindamiseks LKS § 3 lg 2 mõttes ei ole

välistatud. Kuigi vastustaja möönab vajadust jätkata lendorava kodupiirkonna ja ruumikasutuse

uuringutega, ei kinnita seegi olemasolevate andmete ebausaldusväärsust või ebapiisavust

püsielupaiga moodustamise otsustamiseks. Vastustaja on põhjendatult lähtunud perioodiks

2016-2020 koostatud LKT-st, mis põhineb viimastel aastatel läbi viidud uuringutel ning mille

koostamisel on kasutatud teaduskirjandust ja teadaolevaid Eestis lendoravate kohta kogutud

materjale (LKT lk 3).

32. Kohus leiab, et kaebajate etteheited seoses varasemate menetlusrikkumistega ei ole

praeguses asjas asjakohased ega võimalda järeldada, et Pärnamäe püsielupaiga moodustamisel

rikuti menetlusnõudeid. Metsateatise menetluse peatamise osas on jõustunud kohtulahend

(haldusasi nr 3-14-51307) ning selle menetluse õiguspärasus ei seondu järgnenud püsielupaiga

moodustamise õiguspärasusega. Kohus ei pea asjassepuutuvaks ka etteheiteid seoses

kaitsekohustuse teatise hilinenud väljastamisega või väljastamata jätmisega, sest nende

toimingute õiguspärasus ei saa kuidagi mõjutada püsielupaiga kaitse alla võtmise õiguspärasust.

See ei viita kuidagi ka lendorava olemasolu puudutavate andmete ebausaldusväärsusele.

33. Neil põhjustel leiab kohus, et keskkonnaministri 20.12.2016 määrus nr 72 on vaidlustatud

osas õiguspärane ning selle tühistamiseks vaidlustatud osas puudub alus.

34. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmise taotlust kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Ragne Piir