2-16-16251/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 16.01.2017 otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Hagejal kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

30.06.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-16251

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi I-

ST (T) vastu õigusliku aluseta saadu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16.01.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I-ST apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

13 800 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

(registrikood 70000349), esindaja Katri-Helena Siirak

Kostja I-ST (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Marit Toom

Kohtuistungi toimumise aeg

08.06.2017

1. Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu (hageja) esitas 27.10.2016 Harju Maakohtule hagi

I-ST (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista õigusliku aluseta saadu väärtus 13 800

eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja vanaema TT (pärandaja) suri 04.08.2014. Pärandaja poeg IT esitas 29.08.2014 pärandist

loobumise avalduse. 13.10.2014 notar Ülle-Riin Raja poolt koostatud ja tõestatud

pärimistunnistuse kohaselt sai pärandaja ainupärijaks kostja. Ühtlasi sai pärandaja korteri

(registriosa nr XXXXXXX) ainuomanikuks kostja. Kostja võõrandas 07.11.2014 pärandvaraks

olnud korteri MK-le hinnaga 13 800 eurot, kes võõrandas selle hiljem O OÜ-le.

Maksukohustuslaste registri andmetel oli seisuga 26.10.2016 pärandaja poja IT maksuvõlg

kokku 20 193,98 eurot, millest põhivõlg oli 11 173,35 eurot ja intressid 9 020,63 eurot. Kuivõrd

IT maksuvõlga ei tasunud, alustas maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist, arestides

28.04.2006 tema Hansapangas ja Ühispangas olevad arvelduskontod. Eelneva tulemusena ei

õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda, mistõttu esitati 09.08.2006 ja 28.11.2013

täitmisavaldused Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojale. Maksuhalduri ja kohtutäituri poolt

sissenõude pööramisega IT varale ei kaasnenud hageja nõude rahuldamist.

Kui IT ei oleks pärandist loobunud ja pärandvara ei oleks pärimisseaduse (PärS) §-st 13

tulenevalt läinud üle kostjale, oleks maksuhaldur saanud oma nõude pärandvara arvelt vähemalt

osaliselt rahuldada. IT eesmärgiks pärandist loobumisel pidi olema end teadlikult ja

maksuhalduri huve kahjustades varatuks ja maksejõuetuks teha ning vältida seeläbi

sundtäitmist. Kuivõrd puudutatud isik loobus pärandist, võis PärS § 126 kohaselt võlausaldaja

nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal

õiguse järgi saada olevast pärandist, s.t hagejal tekkis pandiõigus. Põhjusel, et kostja pärandvara

võõrandas, oli hagejal õigus nõuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 alusel väärtuse hüvitamist

õiguse rikkumise korral. Praegusel juhul esinesid eeldused VÕS § 1037 kohaldamiseks.

Hagejal ei olnud vastuväiteid pärandvaraks olnud korteri edasimüümise kohta, kuid kostja

rikkus hageja õigusi, kui ei andnud hageja pandiõiguse realiseerimiseks üle pärandvara müügist

saadut. Kuivõrd kostja seda ei teinud, kuigi pidi tajuma, et pärandvara arvelt võidakse sisse

nõuda pärandist loobunu võlad, rikkus kostja hageja pandiõigust. Hageja ei soovinud

pandiõigust realiseerida mitte kostja isikliku vara arvelt, vaid pärandvaraks olnud korteri

edasimüügist saadud raha arvelt.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Praegusel juhul puudusid VÕS §-

s 1037 sätestatud nõude rahuldamise eeldused: kostja ei rikkunud hageja õigusi, ei rikastunud

alusetult hageja arvelt ja ei käsutanud hagejale kuulunud õigust.

Selleks, et kostja tegevust saaks käsitleda hageja õiguste rikkumisena, peaks kostja olema toime

pannud midagi õigusvastast, käitunud viisil, mis on seadusega keelatud. Hageja ei toonud välja

seda, millise õigusnormi vastu on kostja oma tegevusega eksinud. Korteriomandi

võõrandamine kostja poolt oli õiguspärane tegevus. Kostja ei rikastunud korteriomandi

võõrandamisest saadud raha endale jätmisega hageja arvelt, vaid kostja enda õiguste

(omandiõiguse) käsutamise arvelt. Kuna kostjal oli õigus talle kuulunud korter võõrandada

(omandit käsutada), siis oli tal ka õiguslik alus jätta selle tehingu tulemusena saadud raha

endale. PärS § 126 ei kohusta pärandi vastuvõtnud isikut andma pärandist loobunud isiku

võlausaldajale välja pärandvara võõrandamisest saadud raha. PärS § 126 kohustab pärandi

vastuvõtnud isikut üksnes taluma pärandist loobunud isiku võlausaldaja nõuete rahuldamist

pärandvara arvelt. Hageja ei ole soovinud oma nõudeid pärandvara arvelt rahuldada ja hageja

tegevusetuse tagajärgi ei saa kostjale ette heita. Kostja ei käsutanud hageja pandiõigust. Kostja

käsutas temale kuuluvat korteriomandit ja tegi seda õiguslikul alusel. Asjaolu, et hageja

pandiõigus korteriomandi võõrandamise tulemusena seaduse alusel lõppes, ei tähendanud, et

tegemist oli hageja pandiõiguse käsutamisega.

Pandiõigus on asjaõigus ja vastavalt numerus clausus’e põhimõttele on asjaõigused seaduses

ammendavalt sätestatud. Seaduses sätestatud asjaõiguse olemust muuta ja moonutada ei tohi.

Pandiõigus on oma olemuselt realiseerimisõigus, s.t võlausaldaja saab õiguse pandiese oma

nõude katteks realiseerida (müüa). Realiseerimisõigusena tähendab pandiõigus võimalust

realiseerida pandiese, kuid see ei loo isiklikku kohustust pantijale ega anna võimalust pöörata

sissenõuet tema muule varale. Pandiõiguse sisusse ei kuulu pandipidaja õigus nõuda pantijalt

välja pandieseme müümise tulemusena saadud raha. Ainult juhul, kui pandipidaja on asunud

oma pandiõigust realiseerima (nõudnud panditud vara müüki) ja kokkuleppel pantijaga toimub

nö vabakäeline müük, saab pandipidaja nõuda pantijalt müügi tulemusena saadu endale

väljaandmist. Eelnevale lisaks leidis kostja, et PärS § 126 tuleks tõlgendada selliselt, et

pandiõigus tekib vaid siis, kui pandipidaja pärandit vastuvõtnud isikut pandiõiguse tekkimise

eeldustest teavitab.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 13 800 eurot. Menetluskulud jättis

kohus kostja kanda ja määras, et hagejal menetluskulud puuduvad.

Praeguses asjas puudus vaidlus, et pärijaks oli kostja, kelle pärimisõigus tekkis tema isa IT

loobumisel pärandist. Pärandina sai kostja endale korteri. Pärandist loobunud IT-l oli

maksuvõlg hageja ees 20 193,98 eurot, millest põhivõlg oli 11 173,35 eurot ja intress 9 020,63

eurot. Maksuhaldur oli püüdnud sundkorras võlgnevust sisse nõuda, kuid tulutult. Kostja

võõrandas pärandina saadud korteri 07.11.2014 kolmandale isikule hinnaga 13 800 eurot.

PärS § 126 sätestab võlausaldajate seadusjärgse pandiõiguse, mis annab õiguse nõuda võla

tasumist selle pärandvara arvel, millest võlgnik on loobunud. Võlausaldaja võib nõuda, et

pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi

saada olevast pärandiosast. Kohtupraktikas on leitud, et PärS § 126 alusel peab kolmas isik

taluma, et talle üle läinud pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Pärandi

vastuvõtnud isiku isikliku vara arvelt ei või võla tasumist nõuda (Riigikohtu 25.05.2010 otsus

nr 3-2-1-41-10, p 12).

Kohtul tuli lahendada küsimus, kas korteriomandi võõrandamisel saab hageja jätkuvalt nõuda

kostjalt PärS § 126 alusel müüdud korteriomandist saadud raha arvelt pärandist loobunud isiku

võla tasumist. Maakohus leidis, et kuna hagejal tekkis korteri suhtes seadusjärgne pandiõigus,

mida ei saanud realiseerida, sest korteriomand võõrandati kostja poolt, oli hagejal nõudeõigus

VÕS § 1037 alusel ja ta sai korteriomandist saadud raha arvelt nõuda pärandist loobunud isiku

võla tasumist. Hagejal oli õigus nõuda võlgnevust üksnes korteri müügist saadu ulatuses.

Kohus jättis kohtuotsuse täitmist tagama 31.10.2016 määrusega hagi tagamise abinõuna kostja

kinnisasjale seatud kohtuliku hüpoteegi 13 800 euro ulatuses. Menetluskulud jättis kohus TsMS

§ 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal puudusid menetluskulud, mida kindlaks määrata.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus jättis tuvastamata VÕS § 1037

kohaldamiseks vajalikud asjaolud ja sisustas vääralt PärS § 126 alusel tekkivat pandiõigust.

Samuti jättis maakohus otsuse suures ulatuses põhjendamata ja ei käsitlenud enamikke kostja

väiteid.

Kohus ei tuvastanud otsuses VÕS § 1037 lg-s 1 sätestatud nõude eelduseid: missugust hageja

õigust rikuti ning milles rikkumine seisnes ja kas kostja rikastus rikkumise tulemusena hageja

arvelt. Kostja oli seisukohal, et praegusel juhul nimetatud eeldusi ka ei esinenud. PärS §-st 126

ei tulene pärijale kohustust anda võlausaldajale välja panditud eseme müügist saadud raha.

Realiseerimisõigusena tähendab pandiõigus võimalust realiseerida pandiese, kuid see ei loo

isiklikku kohustust pantijale ega anna võimalust pöörata sissenõuet tema muule varale. Hageja

ei ole kunagi asunud realiseerima pandiõigust – ei ole nõudnud, et pärandvara müüdaks hageja

nõuete katteks. Pandiõiguse realiseerimisena ei saa käsitleda hagi esitamist kostja vastu.

Maakohus jättis analüüsimata kostja väite, et PärS §-st 126 tulenev pandiõigus on varjatud

olemusega. PärS § 126 alusel tekkiv pandiõigus ei ole ilma pandipidaja poolse aktiivse

tegevuseta pantijale „nähtav“. PärS § 126 alusel pandiõiguse tekkimiseks on kaks eeldust:

pärandist loobujal on võlad ja neid võlgu ei ole võimalik pärandist loobuja vara arvelt täita.

Nende eelduste olemasolu teab üksnes võlausaldaja. Pärandit vastu võttev isik ei saa kuidagi

teada, kas pärandist loobujal on kohustusi ja kui neid kohustusi on, siis kas neid on võimalik

täita pärandist loobuja vara arvelt. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja aktiivne roll oma

pandiõiguse realiseerimisel määrava tähtsusega. Praegusel juhul ei teinud hageja midagi, et

kostjat oma pandiõigusest teavitada. Olukorras, kus PärS § 126 ei sätesta pärandi vastuvõtnud

isikule selget ja ühemõttelist pärandvara võõrandamise keeldu ja kus võõrandamise tulemusena

saadud raha endale jätmiseks on õiguslik alus, ei saa pärandvara võõrandamist ning sellest

tehingust saadud raha võlausaldajale väljaandmata jätmist lugeda võlausaldaja õiguste

rikkumiseks VÕS § 1037 lg 1 mõttes.

Maakohtu tõlgendus PärS § 126 kohta läheb vastuollu Riigikohtu praktikaga, kus on selgitatud,

et pärandi vastuvõtnud isik peab taluma, et pärandist loobunu võlad tasutakse pärandvara arvel.

Praeguses asjas aktsepteeris maakohus vääralt hageja nõuet rahuldada pärandist loobunud isiku

võlad kostja isikliku vara arvelt. Maakohtu seisukoht, et korteriomandi võõrandamisel saadud

raha on pärandvara, on väär. Pärand on pärandaja vara, s.t korter.

Maakohtu otsus on vastuolus ka põhiseadusest (PS) tuleneva omandi kaitse põhimõttega.

Kuivõrd PärS § 126 ei sätesta pärandi vastuvõtnud isikule keeldu pärandvara võõrandada, ei

saa sellest tuletada keeldu võõrandamistehingu tulemusena saadud raha endale jätta. Samuti ei

tea pärandi vastuvõtnud isik, kas pärandvara on koormatud pandiõigusega, kui võlausaldaja

pärandi vastuvõtnud isikut pandiõigust tekitavatest asjaoludest eraldi ei teavita. Pärandi

vastuvõtnud isik ei pea aastaid kandma riski, et võib-olla oli pärandvara siiski pandiga

koormatud ning võib-olla peab seaduslikult ja kehtivalt tehtud võõrandamistehingu tulemusel

saadud rahalised vahendid hoopis kolmanda isiku võlgade katteks võlausaldajale välja andma.

Praegusel juhul ei esinenud eeldusi ka VÕS § 1037 lg 2 kohaldamiseks, sest kostja ei rikkunud

hageja omandit või muud õigust selle käsutamise kaudu. Kostja ei käsutanud hageja

pandiõigust, vaid käsutas temale endale kuuluvat korteriomandit õiguslikul alusel.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel ning apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks.

PärS § 126 sätestab, et võlausaldaja võib nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa

loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Tegu on ühe

seadusliku võimalusega omaniku nõusolekuta omandi võõrandamiseks PS § 32 mõttes.

Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist

loobunu asemel. Seega on PärS § 126 kohaldamise eeldused järgmised: (1) võlgnikul oli õigus

pärida vara, (2) võlgnik loobus pärandist ja (3) võlgniku enda varast ei ole võimalik

võlausaldaja nõuet rahuldada.

Praeguses tsiviilasjas puudub vaidlus, et pärast pärandaja TT surma 04.08.2014 oli tema pojal

(kostja isal) õigus vara pärida, kuid pärandaja poeg loobus pärandist 29.08.2014, kui esitas

pärandist loobumise avalduse. Pärandaja vara (korter registriosa numbriga XXXXXXX) päris

lõppastmes kostja. Samuti ei vaieldud selle üle, et pärandaja pojal on maksuvõlg kokku

20 193,98 eurot, mida ei ole olnud sundkorras võimalik rahuldada. Seega esinesid kõik eeldused

PärS § 126 kohaldamiseks.

Pooled vaidlesid selle üle, kas müües edasi pärandvara, mille arvelt oli hagejal õigus oma nõuet

rahuldada, oli hagejal õigus nõuda kostjalt korteri müügist saadud raha 13 800 eurot või lõppes

sellega hageja seadusjärgne pandiõigus. Maakohus leidis, et hagejal oli õigus nõuda korteri

müügist saadud raha, tuginedes VÕS § 1037 lg-le 1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

lõppjäreldusega, kuid mitte VÕS § 1037 lg 1 kohaldamisega. Õige on kostja väide, et praegusel

juhul ei esinenud VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eelduseid: kostjal oli õigus endale kuuluvat

asja võõrandada ja seda tehes ei rikkunud ta hageja omandit, muud õigust või valdust. Samuti

ei esinenud VÕS § 1037 lg-st 2 tulenevad eeldusi. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja nõude

alussäteteks maksuseadustes maksukohustust reguleerivad sätted (sh maksukorralduse seadus

§ 105) koosmõjus PärS §-ga 126.

Riigikohus on 25.05.2010 otsuses nr 3-2-1-41-10 selgitanud, et PärS § 126 (toona kehtinud

seaduses PärS § 125) sätestab võlausaldajate seadusjärgse pandiõiguse, mis annab õiguse nõuda

võla tasumist selle pärandvara arvel, millest võlgnik on loobunud. Pärija peab taluma, et talle

üle läinud pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Olukorras, kus isik on

pandieseme võõrandanud, asendab pandieset PärS § 126 rakendamisel selle võõrandamisel

saadud raha (vt ka Riigikohtu 19.04.2017 otsust 3-2-1-123-16, p 10), s.o praegusel juhul

pärandvaraks olnud korteri müümisest saadud 13 800 eurot.

Eelnevat järeldust ei väära asjaolu, et pärija ei pruugi olla teadlik pärandil lasuvast

pandiõigusest. Tegu ei ole karistuslikku funktsiooni omava sättega, vaid võlausaldajate huve

kaitsva normiga olukorras, kus võlgnik on pärandist loobunud võlausaldajate huve kahjustades.

Pärand, sarnanedes mitmes mõttes kinkega, ei ole võlausaldaja nõuete eest sedavõrd kaitstud

kui muu omand, mille omanik on isiklike vahendite arvelt omandanud. Võlausaldajate

nõudeõigust piirab seadusega kehtestatud aegumistähtaeg (reguleeritud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse 10. peatüki sätetes), mille möödumisel võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse

täitmisest. Muid tähtaegu seadus PärS § 126 rakendamisele ette näinud ei ole, mistõttu ei saa

võlausaldajale ette heita kostja silmis „vähest aktiivsust“ nõude realiseerimisel kolme aasta

jooksul.

Menetluskulud

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Eelnevast tulenevalt jäävad

menetluskulud kostja kanda. Hagejal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots