3-16-796/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-796

Haldusasi

Olev

Tomsoni

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

21. jaanuari 2016. a maksuotsuse nr 12.2-5/002382 ning

1. aprilli 2016. a vaideotsuse nr 6-1/3259-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 3. novembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Olev Tomsoni apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Olev Tomson

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Olev Tomsonile 19. juuni 2017. a menetlusdokumendi lisana esitatud

tõendid.

2. Jätta Olev Tomsoni apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

3. novembri 2016. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 31. juuli 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29. oktoobril 2015 saatis Maksu- ja Tolliamet (MTA) Olev Tomsonile teatise selle kohta, et

Olev Tomsonil on esitamata tuludeklaratsioon maksustamisperioodil 2014. aasta tulude kohta.

O. Tomson on võõrandanud Viljandi vallas Pulleritsu külas asuva kinnistu, millega seoses tuli

esitada kinnistu soetusdokumendid ja kinnistu võõrandamisega seotud kuludokumendid hiljemalt

5. novembril 2015.

2. 31. oktoobril 2015 teatas O. Tomson e-kirjaga MTA-le, et dokumentide esitamise tähtaeg on

ebamõistlikult lühike ning ta ei ole kinnistu võõrandamisest kasu saanud, mistõttu tal puudub

kohustus tuludeklaratsiooni esitada.

3. 20. novembril 2015 andis MTA korralduse nr 9-1/7796, millega kohustas O. Tomsonit esitama

kinnistu võõrandamisega ja soetamisega seotud dokumendid ja kuludokumendid.

Posti teel ei õnnestunud korraldust kaebajale kätte toimetada ning MTA avaldas korralduse

resolutiivosa väljaandes Ametlikud Teadaanded 14. detsembril 2015, luges korralduse kätte

toimetatuks 24. detsembril 2015 ja korralduse täitmise tähtajaks 4. jaanuari 2016. O. Tomson

nõutud dokumente ega tuludeklaratsiooni ei esitanud.

4. 21. jaanuaril 2016 andis MTA maksuotsuse nr 12.2-5/002382, millega määras O. Tomsonile

maksustamisperioodi 2014 eest tasumisele kuuluva tulumaksu 3768,30 eurot.

Maksuotsust ei õnnestunud O. Tomsonile posti teel kätte toimetada ja maksuotsuse resolutiivosa

avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 18. veebruaril 2016. Maksuotsuse tervikteksti sai

O. Tomson kätte 22. veebruaril 2016.

5. 1. aprilli 2016 vaideotsusega nr 6-1/3259-2 jättis MTA rahuldamata O. Tomsoni vaide

maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks.

6. 25. aprillil 2016 esitas O. Tomson kaebuse Tallinna Halduskohtule, taotledes MTA

1. aprilli 2016 vaideotsuse tühistamist ning maksumenetluse taastamise kohustamist ning

maksuasja raames läbiviidava täitemenetluse peatamist esialgse õiguskaitse korras.

7. 4. mai 2016 määrusega Tallinna Halduskohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse, kohustas

MTA-d vabastama O. Tomsoni pangakontod aresti alt ning peatas maksuotsuse täitmise kuni

kohtuotsuse või menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni selliselt, et MTA-l on lubatud

maksuotsuse täitmise tagamiseks sooritada MKS § 130 –g-s 1 nimetatud täitetoimingud (va MKS

§ 130 lg 1 p 3 alusel pangakontode arest).

8. Pärast asja kohtualluvuse tõttu Tartu Halduskohtule üleandmist ja kaebuse nõude täpsustamist

võttis kohus menetlusse O. Tomsoni kaebuse Maksu- ja Tolliameti 21. jaanuari 2016. a

maksuotsuse nr 12.1-5/002382 ja 1. aprilli 2016 vaideotsuse nr 6-1/3259-2 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt ei olnud O. Tomsonil kohustust tuludeklaratsioon esitada, kuna

maksustamisperioodil 2014 saadud tulult ei olnud tarvis täiendavalt tulumaksu tasuda.

Maksumenetluses

ei

võimaldatud

kaebajal

oma

arvamusi

ja

vastuväiteid

esitada.

29. oktoobri 2015. a e-kirjas nõuti dokumentide esitamist 5. novembriks 2015, s.o seitsme päeva

jooksul. Selline lühike tähtaeg eeldaks, et dokumendid oleks kaebajal käepärast ja esitamisvalmis.

Lisaks küsiti kaebajalt dokumente korraldusega, mida kaebaja kätte ei saanud. Teadete ja

maksuotsuse avaldamine Ametlikes Teadaannetes on vastuolus MKS § 55 sisulise mõttega.

Maksuhalduril oli olemas kontakt O. Tomsoniga emaili teel, samuti oli võimalik dokumente kätte

anda e-maksuameti kaudu.

Kui oleks läbi viidud seaduslik maksumenetlus, siis oleks ka selgunud, et tal ei olnud kohustust

2014. aasta kohta tuludeklaratsiooni esitada ja maksuotsus oleks tulnud kaebaja kasuks.

9. MTA vaidles kaebusele vastu, leides, et kaebaja ei ole kaebuses esitanud väiteid, mis lükkaks

ümber maksu määramist tinginud asjaolud, seega taandub vaidlus üksnes sellele, kas maksuhaldur

on rikkunud menetlusnõudeid ja kas need väidetavad menetlusnõuete rikkumised võisid mõjutada

lõpptulemust ehk viia väära maksuotsuse tegemiseni.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

10. Tartu Halduskohtu 3. novembri 2016. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

11. Otsuse

põhjenduste

kohaselt

on

vaidlustatud

maksuotsuse

menetluses

rikutud

menetlusnõudeid ja hea halduse tava, kuid need asjaolud ei ole viinud ebaõigele maksuotsusele

ega too kaasa maksuotsuse tühistamist.

Õigusvastane oli 20. novembri 2015. a korralduse nr 9-1/7796 kui ka maksuotsuse resolutiivosa

avaldamine Ametlikes Teadaannetes. MKS § 55 sätestab kaks tingimust, mille avaldumisel võib

dokumenti kätte toimetada Ametlikes Teadaannetes: isik ei ela maksuhaldurile teadaoleval

aadressil ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. Antud juhul olid

maksuhalduril olemas andmed kaebaja aadressi kohta, ei nähtu ka, et maksuhalduril oleks olnud

andmed, et kaebaja sellel aadressil ei viibi. Ühe tähtkirja üleandmise võimatus posti teel ei tähenda,

et kirja pole võimalik üle anda kas teisel katsel või mõnel muul viisil.

Maksuhaldur ei ole selgitanud, miks ei olnud võimalik korraldust ja maksuotsust saata kaebajale

elektronposti aadressile, kuigi muud kirjavahetust kaebajaga peeti sama aadressi kaudu. Ei nähtu,

et kaebaja oleks keeldunud dokumentide vastuvõtmisest elektronposti aadressil või et

maksuhaldur oleks kaebajat teavitanud dokumendi kättesaadavusest e-maksuametis. Kuigi

MKS § 55 ei tohi tõlgendada viisil, mis võimaldaks isikutel maksuhalduri saadetud dokumentide

kättesaamisest teadlikult kõrvale hoida, eeldab MKS § 55 kohaldamine, et Ametlikes Teadannetes

saab avaldada dokumendi resolutiivsosa alles seejärel, kui dokumenti ei ole muul viisil võimalik

kätte toimetada.

12. Samas ei nõustunud halduskohus kaebaja seisukohaga, et tal ei olnud enne haldusakti andmist

võimalik oma seisukohta või vastuväiteid esitada. Nimelt on maksuhaldur 29. oktoobril 2015

saatnud kaebajale e-kirja, milles on teavitatud kinnistu võõrandamisest ning on antud tähtaeg

kinnistu soetamisdokumentide ja võõrandamisega seotud dokumentide esitamiseks. Täiendava

tulumaksu tasumise kohustuse tingis O. Tomsonile kuulunud Jaani kinnistu võõrandamine

müügihinnaga 18 000 eurot 9. detsembril 2014. Kinnistu müümise ja müügihinna osas vaidlust ei

ole.

31. oktoobri 2015. a vastuses, teatas O. Tomson, et talle on antud dokumentide esitamiseks lühike

tähtaeg, ning lisanud, et ta vara võõrandamisest kasu ei saanud ja seetõttu kasu ka ei deklareerinud.

Kaebaja ei ole taotlenud vastamise või dokumentide esitamise tähtaja pikendamist ega näidanud,

miks ei ole võimalik dokumente esitada. Kaebaja oli seega teadlik, mille kohta dokumente

küsitakse.

13. MTA 20. novembri 2015. a korraldusest sai kaebaja teada MTA 7. jaanuari 2016. a e-kirjast.

Vaatamata kaebaja taotlusele talle korraldust ei saadetud ega avaldatud ka e-maksuametis. Ka

selles osas toimis maksuhaldur õigusvastaselt. Samas oli kaebaja nii MTA 29. oktoobri 2015. a

kirjast kui 7. jaanuari 2016. a kirjast teadlik, et tal tuleb esitada kinnistu soetamise ja

võõrandamisega seotud dokumendid ning tal oli selleks ka piisavalt aega. Ühestki kaebaja

vastuskirjast ei nähtu, et kaebajal oleks olnud soov selliseid tõendeid esitada või oleks teavitanud

tõendite puudumisest. Ainult kaebaja teavitus, et ta kinnistu võõrandamisest kasu ei saanud, ei

asenda nõutud dokumentide esitamise kohustust ega saanud olla piisavaks tõendiks kasu

mittesaamise kinnitamiseks. Kaebaja ei ole vaide- ega kohtumenetluses esitanud ühtegi maksu

suurendamist ega vähendamist tingivat tõendit ega kontrollimist vajavat faktilist asjaolu, mis

lükkaks ümber maksu määramise. Vastustaja on sellele osundanud nii vaideotsuses kui

kohtumenetluses, seega oli kaebajal teada, et sellised tõendid tuleb esitada.

Halduskohus leidis, et ei saa maksuotsust tühistada ainult kaebaja väite alusel, et ta soovib

vastuväited maksuotsusele esitada maksumenetluses, mitte kohtumenetluses, teadmata, kas ja

millised need tõendid kaebajal võiksid olla.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. O. Tomson esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks lahendamiseks.

15. Apellatsioonkaebuses nõustub O. Tomson, et vastustaja on menetluses rikkunud

menetlusnõudeid ja hea halduse tava, kuid vaidleb vastu seisukohale, et rikkumised ei ole viinud

ebaõigele maksuotsusele.

16. Samas ei nõustu kaebaja, et ta ei ole 31. oktoobri 2015. a e-kirjas taotlenud vastamise või

dokumentide esitamise tähtaja pikendamist. Kui kaebaja selgitas maksuhaldurile, et tähtaeg on

liiga lühike, siis võiks ametnik pakkuda välja pikema tähtaja või vähemalt uurida, milline tähtaeg

siis sobiv võiks olla. Halduskohus märgib õigesti, et kaebaja teadlik, mis dokumente küsitakse.

Kuid dokumentide esitamiseks antud tähtaja jooksul ei olnud võimalik dokumente reaalselt esitada

ning muud asjaolud viitasid sellele, et mingit ajapikendust või dokumentide hilisemat

aktsepteerimist vastustaja poolt aset ei leia. Seetõttu ei hakanud kaebaja dokumente esimeses

järjekorras kokku koguma ja süstematiseerima. Eesti seadustest ei tulene füüsilise isiku kohustust

säilitada ja esitamisvalmiduses hoida vastustaja nõutud dokumente. Ka 2016. aasta jaanuaris antud

7-päevane tähtaeg ei olnud piisav dokumentide esitamiseks.

17. Kaebaja kulutused (hindamisaktide tellimised, müügikuulutused, maakleritasu, turu-

uuring jne.) on vara võõrandamisega otseselt seotud kulud. Kui tal oleks olnud reaalne võimalus

maksumenetluses dokumendid esitada, siis kindlasti oleks need kulutused muutnud maksuotsust.

Kaebaja soovib eraldi välja tuua, et pooleteistkümne aasta pikkuse müügitöö tulemusena koguneb

suur hulk kuludokumente ning nende üle arutamine võib kujuneda suhteliselt ajamahukaks

tegevuseks.

18. Kaebaja on halduskohtule selgelt väljendanud, et juhul, kui kohus peab vajalikuks analüüsida

sisulisi vastuväiteid maksuotsusele ja tõendeid, miks vaidlustatav maksuotsus ei ole õige, siis

soovib kaebaja kohtuistungi korraldamist. Kohtuistungit halduskohus aga ei taganud, kuid samas

on oma otsuses seisukohal, et pelgalt menetlusnõuete rikkumise põhjusel maksuotsuse

tühistamisega ei nõustu.

19. MTA vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

20. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole temale antud võimalusi selgituste andmiseks ära

kasutanud, eirates samal ajal temal lasuvat kaasaaitamiskohustust. O. Tomson ei ole palutud ja

hiljem korraldusega nõutud dokumente käesoleva ajani esitanud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi

sisulist vastuväidet, mis lükkaks ümber vaidlustatud maksuotsuses maksu määramist tinginud

asjaolud. Vastustaja on seisukohal, et väidetavad menetlusnõuete rikkumised ei saanud mõjutada

lõpptulemust ehk siis viia väära maksuotsuse tegemiseni. Apellatsioonkaebuses on viidatud

kuludokumentidega seotud asjaoludele, nende kohta tõendeid esitamata. Varasemas menetluses ei

ole kaebaja selliseid asjaolusid isegi loetlenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

21. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

muutmiseks.

Halduskohus

on

põhjalikult

analüüsinud

menetlusreeglite

järgimist

maksumenetluses, eelkõige dokumentide O. Tomsonile kättetoimetamist ja kaebajale seisukoha ja

tõendite esitamise võimaluse tagamist, samuti menetlusrikkumiste võimalikku mõju

maksuotsusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, järgib neid ning

HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

22. O. Tomsonile määrati MTA 21. jaanuari 2016. a maksuotsusega tasumiseks täiendav tulumaks

2014. aastal vara võõrandamisest saadud deklareerimata tulult.

Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 p 3 kohaselt tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise

isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu,

sealhulgas kasu vara võõrandamisest. TuMS § 15 lg 1 ls-ga 1 on täpsustatud, et tulumaksuga

maksustatakse kasu (TuMS § 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme,

sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest. TuMS § 37 lg-s 1 kohaselt kasu või kahju vara

(TuMS § 15 lg 1) müügist on müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe.

Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega

otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud.

Eeltoodud regulatsioonist tuleneb üheselt, et kasu kinnisasja võõrandamisest on füüsilise isiku

tulumaksu objektiks. Kasu arvutamiseks tuleb kinnisasja müügihinnast lahutada kinnisasja

soetamismaksumus. Lisaks on maksumaksjal õigus saadud vahest lahutada kinnisasja müümisega

vahetult seotud kulud. Selliste kulude arvesse võtmine toimub üksnes maksumaksja initsiatiivil

ning tingimusel, et kulud on dokumentaalselt tõendatud.

23. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja omandas Viljandi vallas Pulleritsu külas asuva kinnistu kinke

teel, s.o tasuta, 2001. aastal ning võõrandas müügihinnaga 18 000 eurot 2014. aastal. Seega pidi

O. Tomson esitama tuludeklaratsiooni 31. märtsiks 2015 (TuMS § 44 lg 1 ls 1) või kui ta leidis, et

ei pea tuludeklaratsiooni esitama põhjusel, et tema 2014. tulult ei pea täiendavat tulumaksu tasuma

(TuMS § 44 lg 6 p 1), siis olema veendunud, et TuMS § 37 lg-s 1 sätestatud reeglite kohaselt ei

ole ta kinnisasja võõrandamisest kasu saanud, m.h, et tal on olemas dokumentaalsed tõendid

kinnisasja müügihinnast maha arvatavate kulude kohta.

Vastavalt ei ole asjakohane kaebaja väide, et füüsilise isikuna, erinevalt juriidilistest isikutest, ei

ole tal raamatupidamisarvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustust. Kuigi kaebajal ei

ole raamatupidamisarvestuse ja dokumentide säilitamise kohustust juriidiliste isikutega

võrreldavas mahus, siis maksukohustuslasena kannab ta kulude tõendamise riisikot vastavalt

TuMS § 37 lg 1 ls-le 3. Selline regulatsioon on ka ainuvõimalik, sest maksukohustuslane valdab

infot selle kohta, milliseid kulutusi ta on teinud ja millised dokumendid kulusid tõendavad. Kui

mõni tõend ei ole maksukohustuslasele kättesaadav, võib ta taotleda maksuhalduri abi tõendi

hankimisel või tõendite esitamise tähtaja pikendamist. Seejuures tuleb siiski silmas pidada, et

maksukohustuslane peab juba tuludeklaratsiooni esitamise ajaks olema veendunud deklaratsioonis

esitatavate andmete õigsuses. Vara võõrandamise korral tulu tekkimise küsimuses tähendab

andmete õigsus muu hulgas seda, et maksukohustuslane suudab nõutavas vormis tõendada tulust

mahaarvatavaid kulusid.

24. Ringkonnakohus peab asja lahendamisel määravaks, et 29. oktoobril 2015 MTA-lt e-kirja

saamisel, milles viidatakse kinnisasja võõrandamisel saadud kasule ja võimalikule

tulumaksukohustusele, ühes palvega asjakohaste dokumentide esitamiseks, pidi kaebajal olema

selge, et täiendava tulumaksu määramise vältimiseks tuleb ta dokumentaalsete tõenditega

tõendada, et 2014. aastal kinnistu võõrandamisest kasu ei tekkinud. O. Tomsonile e-kirja

saatmisega oli vastustaja täitnud kohustuse kaebajat teavitada ning anda võimalus väidete ja

tõendite esitamiseks.

Sõltumata sellest, et MTA ei vastanud O. Tomsoni 31. oktoobri 2015. a e-kirjale, ei saanud kaebaja

eeldada, et TuMS § 15 lg 1 ja § 37 lg 1 regulatsioon tema suhtes ei kohaldu ning maksuhaldurile

tõendite esitamata jätmine ei too kaasa täiendava tulumaksu määramist. Juhul, kui dokumentide

esitamiseks antud tähtaeg ei olnud kaebaja hinnangul selleks piisav, pidi eelkõige kaebaja ise

osutama, millise tähtaja jooksul on tõendite esitamine mõistlikult võimalik ning siis tõendid ka

esitama. Seetõttu ei ole põhjendatud lugeda, et 2016. jaanuaris, kui selgus, et MTA kavandab

kaebajale täiendava tulumaksu määramist, oli kaebajal tõendite kogumiseks ja esitamiseks üksnes

seitsmepäevane tähtaeg. Sellele eelnenud kaks ja pool kuud oli O. Tomsonile piisav uuesti

hindamaks, kas ja milliseid dokumentaalseid tõendeid on vaja esitada, et kinnitada oma väidet, et

kinnistu võõrandamisel tulu ei tekkinud. Maksukohustuslane peab juba tuludeklaratsiooni

esitamise (või esitamata jätmise) ajal arvestama, et vajadusel tuleb kulutusi dokumentaalselt

tõendada. Seetõttu ei saa O. Tomsoni väiteid maksumenetluses lugeda piisavaks, et maksuamet

pidanuks kaaluma maksuotsuse tegemise edasilükkamist ja kaebajale tõendite esitamiseks

täiendava tähtaja määramist. Selleks pidanuks O. Tomson osutama konkreetselt millised on

kulutused olnud, mida ta on teinud nende kohta dokumentaalsete tõendite saamiseks ja millal on

tõendite esitamine võimalik.

25. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et maksumenetluses, vaidemenetluses

ja ka kohtumenetluses tõendite ja isegi kulude suuruse kohta konkreetsete väidete esitamata

jätmine osutab sellele, et kaebaja tegelikult TuMS § 37 lg-s 1 nimetatud kulutusi ei teinud või ei

ole kulutusi nõutud vormis võimalik tõendada.

26. Vastuseks ringkonnakohtu 12. mai 2017. a määrusele esitas O. Tomson 19. juunil 2017

menetlusdokumendi, milles selgitas, et on kinnistu võõrandamisega seoses 2014. aastal teinud

kulutusi autokütusele, kantseleitarvetele, toidule, lilledele, sideteenustele, ravimitele, kingitustele,

auto remondile ja isikut tõendavate dokumentide vahetamiseks. Kaebaja on loetlenud 52 kulurida,

kokku 469,47 euro väärtuses.

Ringkonnakohus osutab, et veel apellatsioonkaebuse esitamisel on kaebaja kinnistu müügiga

seotud kulutustena nimetanud hoopis kulutusi hindamisaktidele, müügikuulutustele, turu-

uuringutele ja maakleritasu. Neid kulutusi, erinevalt 19. juuni 2017. a menetlusdokumendis

nimetatud kulutustest, saab pidada kinnistu müügiga seotud kulutusteks kulutuste olemusest

tulenevalt. 19. juuni 2017. a menetlusdokumendis loetletud kulutused on olemuslikult aga

olmekulutused ega seondu tavaarusaama järgi otseselt kinnistu müügiga. Seetõttu 19. juuni 2017. a

menetlusdokumendis kulutuste nimetamisest ja nende tõendamisest ainuüksi ei piisa nende

lugemiseks TuMS § 37 lg-s 1 nimetatud kulutusteks. Kaebaja selgitused kulutuste kohta ei veena

samuti ringkonnakohut, et kulutused on vahetult kinnistu müügiga seotud. Varasemalt haldus- ega

kohtumenetluses ei ole kaebaja seda liiki kulutusi üldse nimetanud ning vastupidi, varasemas

menetluses üldsõnaliselt nimetatud kulutusi ei ole kaebaja 19. juuni 2017. a menetlusdokumendis

üheski positsioonis nimetanud ega tõendanud. Ringkonnakohtu hinnangul viitab see, et O. Tomson

tegelikult ei ole kandnud kinnistu müügiga seotud kulutusi ning esitab üksnes otsitud selgitusi

igapäevaste kulutuste arvesse võtmiseks. Eeltoodut kinnitab veelgi tõsisasi, et kaebaja loetletud

kulutuste summa on väiksem kui kolm protsenti kinnistu müügihinnast, kui kaebaja väitel on

müügiga seotud kulutused olnud sedavõrd suured, et kinnistu võõrandamisest ei ole tulu üldse

tekkinud.

27. Kulutusi tõendavate dokumentidena on 19. juuni 2017. a menetlusdokumendile lisatud

Swedbank AS internetipanga maksekorralduse väljatrükid. Arvestades kulutuste iseloomu, nende

tegemist kinnitava tõendi allikat ning asjaolu, et kaebaja sai ringkonnakohtu 12. mai 2017. a

määruse kätte 29. mail 2017, s.o esitas kulude loetelu ja tõendid kolme nädala jooksul, leiab

ringkonnakohus, et O. Tomsonil ei saanud olla tegelikke takistusi samade tõendite esitamiseks

juba maksumenetluses. Kaebaja ei ole ka ise põhjendanud, miks ta ei saanud tõendeid esitada

varem maksumenetluses või halduskohtumenetluses, kuigi selle asjaolu põhjendamise kohustusele

juhtis ringkonnakohus kaebaja tähelepanu 12. mai 2017. a määruses.

Ringkonnakohus rõhutab, et O. Tomsoni selgitused kinnistu müügiks väidetavalt tehtud kulutuste

kohta ei muuda ringkonnakohtu seisukohta, et kaebajal oli maksumenetluses nii kohustus kui

võimalus kulutuste tõendamiseks. Apellatsioonimenetluses loetletud kulutuste koosseis ei ole

selline, et õigustaks andmete varasemat esitamata jätmist. Seetõttu andemete ja tõendite esitamata

jätmisega haldusmenetluses minetas O. Tomson õiguse tugineda kinnistu müügiga seotult

kulutuste tegemisele tulumaksukohustust vähendava asjaoluna. Vastavalt on MTA maksuotsuses

õigustatult tuginenud sellele, et kinnistu müügist tekkinud tulu vähendavaid dokumentaalselt

tõendatud kulusid ei ole ja tulumaks määratud üksnes kinnistu müügi- ja soetushinna vahelt.

28. HKMS § 198 lg 2 ls-te 1 ja 2 kohaselt uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab

menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus

asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks

lahendamiseks. Käesoleval juhul ei ilmne O. Tomsoni selgitustest, et 19. juuni 2017. a

menetlusdokumendile lisatud tõendid oleks ilmselt vajalikud asja õigemaks lahendamiseks.

Seetõttu tagastab kohus tõendid kaebajale.

29. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et O. Tomsonile täiendava tulumaksu

määramine on kooskõlas TuMS § 15 lg-ga 1 ja § 37 lg-ga 1 ning menetluslikud minetused

maksuotsuse andmisel ei saanud mõjutada asja otsustamist. Vastavalt ei ole alust MTA

21. jaanuari 2016. a maksuotsuse nr 12.2-5/002382 tühistamiseks.

O. Tomsoni apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. novembri 2016. a otsus

muutmata.

30. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu MTA kasuks menetluskulusid

välja ei mõisteta.

Madis Ernits

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt