2-16-19022/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29. juuni 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-19022

Tsiviilasi

KT hagi KM vastu elatise nõudes

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 11. aprilli 2017 otsus (otsuses märgitud

kuupäev 7. aprill 2017)

Kaebuse esitaja ja liik

KT apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

666 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): KT (isikukood XXXXXXXXXXX),

seaduslik esindaja TT ja lepinguline esindaja Kaie

Mandel

Kostja (vastustaja): KM (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Birgit Riivits

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kostja 15. juuni 2017 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi

vastuvõtmiseks ja võtta toimikusse sel päeval esitatud pangakonto väljavõte.

2. Mitte menetleda hageja 22. juuni 2017 taotlust kahe täiendava dokumentaalse

tõendi vastuvõtmiseks.

3. Pärnu Maakohtu 11. aprilli 2017 otsus, mille kuupäevaks on otsuses märgitud

7. aprill 2017 ja mida on parandatud 5. mai 2017 määrusega, tühistada osas,

milles kostjalt mõisteti välja elatis vähem kui perekonnaseaduse § 101 lõikes 1

sätestatud elatise alammäär, millest on maha arvatud pool perehüvitiste seaduse

§ 17 alusel makstud riiklikust lapsetoetusest. Teha tühistatud osas uus otsus

vastavalt järgnevas esitatavale otsuse resolutsiooni terviklikule sõnastusele.

4. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata, aga jätta otsuse resolutsioonist välja

otsustus kostja õiguse kohta küsida andmeid lapsetoetuse kohta.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Ringkonnakohtu menetluse kulud jätta poolte endi kanda.

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Rahuldada KT hagi KM vastu osaliselt.

2 (9)

2. Välja mõista KM-lt (isikukood XXXXXXXXXX) alaealise tütre KT (isikukood

XXXXXXXX) ülalpidamiseks alates 1. juulist 2017 kuni tütre täisealiseks

saamiseni 14. septembril 2019 igakuine elatis summas 210 eurot kuus, aga mitte

vähem kui perekonnaseaduse § 101 lõikes 1 sätestatud elatise alammäär, millest

on maha arvatud pool perehüvitiste seaduse § 17 alusel makstavast riiklikust

lapsetoetusest.

3. Välja mõista KM-lt alaealise tütre KT kasuks elatis perioodi 1. aprill 2016 –

30. juuni 2017 eest 1 351 eurot.

4. Rahuldada hageja taotlus otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks.

Elatis

tuleb

maksta

iga

kuu

11. kuupäevaks

TT

arvelduskontole

XXXXXXXXXXXXXXXX selgitusega: K elatis, kuu, mille eest tasuti.

5. Tunnistada kohtuotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks alates 2017. aasta

aprillist igakuise elatise osasummas 141 eurot kuus.

6. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, milleks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. KT (hageja, laps) esitas TT (isa) vahendusel Pärnu Maakohtule 19. detsembril 2016 hagi

KM (kostja, ema) vastu elatise väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista alates

1. aprillist 2016 igakuise elatise 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud töötasu alammäärast. Enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud elatise

summaks arvutas hageja hagiavalduses 1 052,90 eurot.

Hageja põhiväited on järgmised:

 hageja vanemad on kostja ja isa (menetluses hageja seaduslik esindaja), kes on endised

abikaasad ja kelle kooselu lõppes augustis 2014. Alates sellest ajast elab hageja isaga;

 kuni aprillini 2016 osales kostja hageja ülalpidamises piisavalt, kuid sellest kuust

alates on kostja panus 100 eurot kuus, mis on üle poole vähem kui miinimumelatis;

 hageja elab isale kuuluvas majas ja tema eluasemekulud on suviti keskmiselt 50 eurot

kuus ja talvisel ajal ligikaudu 112,50 eurot kuus. Isa on küsinud lapsele elatist

kohtuväliselt, kuid kostja nõuet täitnud ei ole;

 hageja on kostja juures külas käinud keskmiselt korra kuus, hageja kulud on peamiselt

isa kanda, kostja majanduslik tugi on minimaalne.

Menetluse kestel tõi hageja täiendavalt esile, et isa sissetulek on 1 250 eurot kuus. Lisaks

nõustus hageja kostja väitega, et isa arvele laekub igakuine lapsetoetus 50 eurot.

3 (9)

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 kostja loobus pärast vanemate abielu lahutust poolest majast isa kasuks, et hageja

saaks seal elada. Vanemad leppisid kokku, et kui kostja loobub ühisvara jagamisest,

siis ei nõuta temalt elatist ja loetakse loobumine piisavaks rahaliseks panuseks hageja

ülalpidamises;

 kostja osaleb nii palju kui võimalik hageja kasvatamises ja veedab vaba aega hagejaga

nädalavahetustel, siis kui hageja ise seda soovib ja saab. Kostja veedab hagejaga ka

pikemaid perioode, nt puhkuste ajal. Kostja täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust

ajal, mil hageja tema juures viibib ja kannab sellega kaasnevad kulutused;

 kostja on hagejale riideid ostnud ja andnud taskuraha, kuid ei ole seda raha isa käest

välja nõudnud, vaid on maksnud igakuiselt elatist oma võimaluste piires. Sellele lisaks

laekub igakuiselt riigipoolt makstav lastetoetus 50 eurot isa arvele;

 vanemad peavad osalema lapse ülalpidamises proportsionaalselt oma sissetulekuga.

Kostja keskmine palk on ca 750 eurot, aga isal ca 2 000 eurot kuus. Nõutav summa

215 eurot moodustab kostja palgast 28,67%. Isa palgast sama suur osa oleks

573,40 eurot. Nii kujuneks hageja ülalpidamiskuluks kokku 788,40 eurot, mis on

põhjendamatult suur;

 kostja osaleb piisavalt hageja ülalpidamises ja on nõus jätkuvalt maksma hagejale

elatist 100 eurot kuus.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus tegi 11. aprillil 2017 otsuse (dateeritud 7. aprilli 2017ga, vaidlustatud otsus),

mida parandas 5. mai 2017 määrusega. Kokkuvõtvalt rahuldas maakohus hagi osaliselt ja

mõistis välja kostjalt hageja ülalpidamiseks:

 alates 1. jaanuarist 2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni 14. septembril 2019

igakuise elatise 141 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 60% seaduses sätestatud elatise

miinimummäärast, millest tuleb maha arvata pool riiklikust lapsetoetusest;

 tagasiulatuvalt perioodi eest 1. aprillist – 31. detsembrini 2016 võlgnevuse 36 eurot.

Maakohus määras, et elatis tuleb maksta hiljemalt selle kuu, mille eest elatist makstakse,

11. kuupäevaks hageja isa kontole. Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks alates

11. aprillist 2017 sissenõutavaks muutuva elatise osas.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg-te 3 ja 4 alusel.

4. Maakohus tugines asja lahendamisel perekonnaseaduse (PKS) § 97 p-le 1, § 101 lg-tele 1

ja 2 ning § 102 lg-le 1.

Isa töötasu oli viimase kuue kuu jooksul keskmiselt 1 300 eurot kuus, kostja sissetulek samal

perioodil oli keskmiselt 750 eurot kuus. Kuivõrd kostja sissetulek on isa sissetulekust poole

väiksem, kostja kulutused igapäevaseks toimetulekuks on 1-liikmelist leibkonda arvestades

õigustatud ning kostja on ka põhjendanud, miks tema hariduse/ameti juures ei leia senisest

märkimisväärselt suuremat palka, siis tuleb isal kanda 50% võrra suuremaid kulutusi lapse

ülalpidamisel kui kostjal. Seega tuleb seaduses ettenähtud elatismiinimumist 2/3 katta isal

ning 1/3 jääb kostja kanda. Neil kaalutlustel ja arvestades vanemate varalist seisu pidas

maakohus põhjendatuks, et kostjalt võib nõuda elatist (enne muid mahaarvamisi) summas,

mis vastab 35%-le Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ehk 70%-le elatise

miinimummäärast.

4 (9)

Maakohus lähtus Riigikohtu 2. oktoobri 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08 märgitust ja

leidis, et kuna hageja veedab kostja juures vähemalt kolm päeva kuus, on õiglane ja

põhjendatud vähendada lapse kasuks väljamõistetava elatise määra veel 10% võrra, st 60%-le

elatise miinimummäärast, mis rahaliselt väljendatuna teeb kostja ülalpidamise kohustuseks

hageja ees 2016. aastal 129 eurot kuus ja 1. jaanuarist 2017 alates 141 eurot kuus.

Maakohus lähtus lisaks Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsuses nr 3-2-1-174-16 selgitatust ja

märkis, et kuna kostja esitas taotluse arvestada lapsetoetusega, tuleb kostjalt väljamõistetavat

elatist vähendada pooles ulatuses lapstoetusest, st otsuse tegemise ajal 25 euro võrra kuus.

Kuna toetus on ajas muutuv, siis kohus konkreetset summat kindlaks ei määranud, vaid

kostjale jäi õigus teha elatiselt enne maksmist vastav mahaarvamine.

Arvestades eeltoodut tuli kostjal maksta hageja ülalpidamiseks elatist perioodil 1. aprillist

31. detsembrini 2016 igakuiselt 104 eurot (= 129 – 25) ja alates 1. jaanuarist 2017 tuleb

maksta elatist 116 eurot kuus (= 141 – 25).

Maakohus määras kostja taotlusel elatise maksmise kuupäevaks jooksva kuu 11. kuupäeva.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

hagi jäi rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub uue otsusega rahuldada

hagi täies ulatuses ja panna menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks vähendas maakohus põhjendamatult kostjalt väljamõistetavat elatist oluliselt allapoole

seadusega ettenähtud miinimummäära. Kostja keskmisest veidi väiksem sissetulek ja suured

kulud ei ole käsitletav erakorralise asjaoluna PKS § 102 lg 2 tähenduses.

Maakohus ei teinud ka kindlaks, kui suured on kostja kulud hageja ülalpidamisele ajal, mil

hageja viibib tema juures. Kostja mingeid tõendeid kohtule ei esitanud.

Samuti on põhjendamatu arvestada isale makstava peretoetusega, sest kostja tunnistas, et isa

võimaldab hagejale elustiili, mis ületab minimaalse määra. Isa soetas hagejale kalli tehnika,

mida hageja vajab oma hobiga (foto- ja videomontaaž) tegelemiseks. Seega kannab isa niigi

suuremas ulatuses hageja vajalikest kuludest ja seda tuleb arvestada kostjalt elatise

väljamõistmisel.

Teiseks ei põhjendanud maakohus, milles seisneb ebaõiglus, kui alaealise lapse menetlus-

kulud jäävad kostja kanda. Kuna kostja ei ole vaatamata korduvatele palvetele asunud tasuma

hagejale elatist minimaalses määras, tuleb jätta menetluskulud kostja kanda.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kostja esitas 22. juunil 2017 menetlus-

dokumendi, millele lisas kaks uut dokumentaalset tõendit.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega suurendab hagi

rahuldamise ulatust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjalt tuleb PKS § 97 p 1 alusel hageja kasuks välja

mõista miinimummääras (PKS § 101 lg 1) või sellest väiksem elatis (PKS § 102 lg-d 1 ja 2).

Vaidlust ei ole selles, et hageja on kostja laps ja kostjal on tema ülalpidamise kohustus. Laps

elab isa juures, kes annab lapsele igapäevast ülalpidamist. Samuti ei ole vaidlust selles,

millistest summades on kostja menetlusele eelneval perioodil ja menetluse ajal hageja

ülalpidamiseks isa arvele elatist maksnud.

5 (9)

Hageja palus kostjalt välja mõista elatise miinimummääras. Kostja vaidles vastu eelkõige

põhjusel, et tema sissetulek on tunduvalt väiksem võrreldes hageja isa sissetulekuga ning et

hageja viibib ka tema juures, mistõttu peab ta hagejat vahetult ülal. Samuti leidis kostja, et

arvestada tuleb hageja isa arvele laekuva riikliku lapsetoetusega.

Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek kuus on keskmiselt 750 eurot ja hageja isal keskmiselt

1 300 eurot, millele lisandub riiklik lapsetoetus 50 eurot kuus. Samuti tuvastas kohus, et

hageja viibib kostja juures vähemalt 3 päeva kuus. Kuna pooled ei vaidlustanud maakohtu

tuvastatud asjaolusid, võtab ringkonnakohus need apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).

9. TsMS § 442 lg 5 esimene lause sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus poolte

veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja 15. juuni 2017

taotlus ühe kostja arvelduskonto väljavõte) ning hageja 22. juuni 2017 taotlus kahe (kinnistus-

raamatu väljavõte ja ühisvara jagamise kokkulepe) dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks.

Lapse ülalpidamise asjas peab ringkonnakohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada

täiendavaid tõendeid või neid ise koguma (Riigikohtu 8. aprill 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

31-09, p 12, ja selles viidatud 28. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 14). Kostja

esitas oma tõendi tähtaegselt ja tulenevalt ringkonnakohtu selgitustest 2. juuni 2017 määruses.

Osaliselt käsitleb see ajavahemikku pärast maakohtu otsuse tegemist. Ringkonnakohus

rahuldab kostja tähtaegse taotluse TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel.

Hageja taotlus ei ole tähtaegne, sest seisukohti ja taotlusi sai esitada 15. juunini 2017. Pärast

seda oli võimalik üksnes vastaspoole seisukohtadele vastata. Hageja taotluse menetlemine

tooks kaasa menetluse viibimise, sest kostja peaks saama sellele vastata ja lahendi tegemise

aeg lükkuks edasi. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus hageja taotluse TsMS § 331 lg 1

alusel menetlemata. Lisade elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja neid hagejale tagastada,

aga kohus ei võta neid ka toimikusse.

10. Enne kaebuse sisulist lahendamist tuleb käsitleda vaidlustatud otsuse kuupäeva ja

resolutsiooni sõnastust.

Maakohtu otsusele on märgitud kuupäev 7. aprill 2017, aga kohtuotsus on allkirjastatud ja

avaldatud 11. aprillil 2017. TsMS § 435 lg 3 sätestab, et kohtuotsuse kuupäev on selle

avalikult teatavakstegemise päev. Kuna toimikust ei nähtu, et maakohus oleks teinud otsuse

avalikult teatavaks enne allkirjastamist, siis tuleb lugeda otsuse kuupäevaks 11. aprill 2017.

Maakohus muutis otsuse resolutsiooni sõnastust 5. mai 2017 määrusega, mis on pooltele kätte

toimetatud ja mida kumbki pool ei vaidlustanud. Seega on vea parandamise määrus jõustunud

ja lähtuda tuleb 5. mai 2017 määrusega parandatud resolutsioonist.

Maakohus märkis otsuse resolutsioonis, et kostjal on õigus otsuse täitmisel küsida hageja

esindajalt ja Sotsiaalkindlustusametilt andmeid hagejale makstud/maksmisele kuuluva

lapsetoetuse kohta. Kuna sellise otsustusega antaks kostjale õigus isikute suhtes, kes ei ole

käesoleva asja menetlusosalised, siis tuleb vastav lause otsuse resolutsioonist välja jätta.

Kostjal ei ole hageja vanemana siiski takistust küsida andmeid lapsetoetuse kohta.

11. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimust, kas asjas

kuulub kohaldamisele PKS § 102 lg 1 koosmõjus lg 2 teise ja kolmanda lausega.

11.1. PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lg 1 piirab isiku

ülalpidamiskohustust, aga § 102 lg 2 esimese lause järgi ei kohaldu see piirang vähemalt

üldjuhul alaealise lapse ülalpidamiskohustuse puhul. Üksnes sama sätte teise ja kolmanda

lause alusel saab kohus mõjuval põhjusel vähendada vanemalt alaealise lapse kasuks välja

mõistetud elatist.

6 (9)

Ringkonnakohus leiab, et mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses ei

saa pidada kostja esile toodud asjaoludest vanemate mõneti erinevat sissetulekut ega lapse

ajutist viibimist kostja juures. Kuigi PKS § 102 lg 2 kolmanda lause loetelu on üksnes näitlik,

siis iseloomustab selles märgitud mõjuvaid põhjuseid eelkõige tunnus, et need on pigem

erandlikud ja seadusandjal ei olnud võimalik ette näha nende mõju PKS § 101 lg-s 1

sätestatud miinimumile.

11.2. Põhjendamatu on kostja seisukoht nagu tuleks elatise väljamõistmisel arvestada

asjaoludega, et abielu lahutamisel loobus kostja ühisvaraks oleva maja jagamisest ning ta

leppis hageja isaga kokku, et temalt elatist ei nõuta ja loobumine loetakse piisavaks rahaliseks

panuseks hageja ülalpidamises.

Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks

vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest (nt abielu lahutamise korral

ühisvara jagamisel) üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses.

See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist

ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi

omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu

teiselt vanemalt tagasi (vt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-137, p 25, ja

selles viidatud 26. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).

11.3. Hageja isa soovib, et elatis kantakse üle tema pangakontole ning ei ole andnud

nõuolekut ega heaks kiitnud raha andmist otse hagejale. Seega ei saa elatise väljamõistmisel

arvestada asjaoluga, et kostja on hagejale andnud taskuraha või ostnud talle riideid. Kuigi

PKS § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps, ei saa reeglina

ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui vanem ostab lapsele riideid või

kannab raha tema pangakontole.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 2 teise lause kohaselt on alla 18-aastasel füüsilisel

isikul piiratud teovõime. Kui kohustus on täidetud sellisele isikule, siis loetakse kohustus

võlaõigusseaduse § 79 lg 2 esimese lause järgi täidetuks, kui piiratud teovõimega

võlausaldajale täideti kohustus tema seadusliku esindaja nõusolekul või kui seaduslik esindaja

kiitis täitmise heaks. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt

nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud

ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma

kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole

ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-3-07, p 12).

Eeltoodust tulenevalt on vanem ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse

ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest

hoolitseb (vt ka Riigikohtu 16. jaanuar 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12, p 11).

11.4. Põhjendamatu on ka kostja seisukoht, et vanemad peavad osalema lapse ülalpidamises

proportsionaalselt oma sissetulekuga. Hageja soovib elatist miinimummääras. Sel juhul peab

kostja tooma esile ja tõendama mõjuva põhjuse, mis annaks alust tema osa lapse

ülapidamiskuludes vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära. Asjaolu, et kostja

sissetulek on väiksem hageja isa sissetulekust, ei ole mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta

kostja kanda miinimumist väiksem osa lapse ülalpidamiskuludest (vt Riigikohtu

24. oktoober 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 16 seitsmes lõik).

11.5. Kuna kostja vastavat erandlike asjaolude esile toomise koormist ei täitnud, siis ei

saanud maakohus ka kohaldada PKS §-e 101 ja 102 kostja soovitud viisil, st vähendades

nende alusel hageja kasuks välja mõistetavat elatist alla seadusega ette nähtud alammäära, v.a

peretoetuse summale vastavas osas.

7 (9)

11.6. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et vanemal on kohustus hankida nii enda

kui ka laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse

ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu

vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida

sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole

sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel

lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga

vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt nt

Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15, ja 16. jaanuari 2013

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17).

Kostja tõi esile, et tema netotöötasu on 750 eurot kuus. Lähtudes PKS § 102 lg 2 teises lauses

sätestatud põhimõttest, et kostja peab kasutama enda ja lapse ülalpidamiseks vahendeid

ühetaoliselt, puudub alus elatise suuruse vähendamiseks alla seaduses sätestatud

miinimummäära, sest kostja saab hageja ülalpidamiseks kasutada vahendeid 250 euro ulatuses

( = 750 : 3 – lähtudes sellest, et last peab vähemalt samas ulatuses üleval ka teine vanem, aga

enda kulud tuleb kostjal kanda tervikuna). Järelikult võimaldab kostja sissetulek tal hagejat

elatise miinimummääras üleval pidada ja see kohustus ei ole talle ülemääraselt koormav.

11.7. Elatise väljamõistmiseks alla alammäära ei anna põhjust ka asjaolu, et hageja viibib

kostja juures mõned päevad kuus, millal kostja annab oma panuse lapse vahetusse

ülalpidamisse. Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe

või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse

vajaduste

rahuldamiseks

ning

kas

tehtavate

kulude

suurus

vastab

vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele

ka elatist (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13). Kostja ei ole

esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks teha järelduse, et ta kannab vahetult hageja kulutusi

määras, mis põhjendaks elatise väljamõistmise alla seaduses ettenähtud miinimummäära.

11.8. Kuna kostja tõi esile, et hageja isale kantakse üle lapsetoetus ning hageja on selles

osas oma arvamuse esitanud, saab kohus selle asjaoluga elatise väljamõistmisel arvestada (vt

Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).

Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus

koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on

tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28 viies lõik).

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas poolte esile toodud asjaolusid tervikuna arvesse

võttes on kohane arvestada peretoetusega kostjalt välja mõistetava elamise vähendamisel alla

miinimumi. Seda tingib ühelt poolt kostja väiksem sissetulek, mis eespool p-s 11.6 märgitud

kaalutlustel üksi ei anna veel alust elatist vähendada, aga teiselt poolt hageja käsitlus tema

ülalpidamiseks vajalikest kuludest.

Elatise nõude puhul tuleb arvestada lapse ülalpidamiseks vajalike ja mõistlike kuludega. Kui

üks vanematest saab võimaldada lapsel tegeleda keskmisest kulukama hobiga, on see igati

kiiduväärne, kuid hobiks vajalike seadmete (Apple iPhone, tahvelarvuti ja lauaarvuti) kulu ei

ole põhjendatud arvata kantud ülalpidamiskulu hulka. Need on kulud, mida vanemad saavad

teha vastavalt kokkuleppele ja siis kui see on vanemate varalist seisu arvestades reaalselt

võimalik ning vanemate hinnangul lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud. Kostja arvates oleks

isa võinud osta lapsele soodsama hinnaga tooted.

Seetõttu ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et isa arvele kantavat lapsetoetust ei saa kostjalt

elatise väljamõistmisel arvesse võtta. Maakohus märkis õigesti, et võrdse ülalpidamis-

kohustuse juures saab kumbki vanem oma kohustuste vähendamisel arvestada riigi poolt

antud toetuse arvelt poole, mitte terve summaga.

8 (9)

12. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista elatis hageja ülalpidamiseks PKS § 101

lg-s 1 sätestatud elatise alammääras, millest on maha arvatud pool perehüvitiste seaduse (PHS)

§ 17 alusel makstavast riiklikust lapsetoetusest.

1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2016 kehtinud töötasu kuupalga alammäära (430 eurot)

järgi oli elatise miinimum eelmisel aastal 215 eurot kuus ja alates 1. jaanuarist 2017 kehtiva

töötasu kuupalga alammäära (470 eurot) järgi on elatise miinimum praegu 235 eurot kuus.

PHS § 17 lg 3 kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese lapse kohta 50 eurot.

Seega tuleb kostjalt hageja ülalpidamiseks välja mõista alates 1. juulist 2017 kuni lapse

täisealiseks saamiseni 14. septembril 2019 igakuine elatis käesoleval ajal määraga 210 eurot

kuus ( = 235 – 25). Samasugune oli elatise määr alates 2017. aasta algusest, enne seda tuli

tasuda elatist 190 eurot kuus ( = 215 – 25).

13. Vähemalt üldjuhul tuleb elatise nõude rahuldamisel arvestada ka sellega, millises ulatuses

on ülalpidamise andmiseks kohustatud vanem seda kohtumenetluse ajal teinud (Riigikohtu

16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 18 teine lõik, ja selles viidatud

21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul oleks

pidanud maakohus ka käesolevas asjas arvestama menetluse kestel tasutud elatisega, sest

vastav asjaolu oli kohtu ette toodud ja selle üle ei olnud pooltel ka vaidlust. Menetluse kestel

tasutud elatise maksetega arvestamata jätmine võib põhjustada asjatuid vaidlusi hilisemas

täitemenetluses. Ringkonnakohus saab maakohtu otsust selles osas muuta ja arvutada välja

sissenõutavaks muutunud elatise käesoleva otsuse tegemise aja seisuga.

Maakohus mõistis kostjalt välja vastavalt hageja soovile tagasiulatuva elatise alates

aprillist 2016. Selles osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Arvestades eespool p-des 11 – 12

toodut tuli kostjal aprillist – detsembrini 2016 tasuda elatist kokku 1 710 eurot ( = 190 × 9) ja

jaanuarist – juunini 2017 kokku 1 260 eurot ( = 210 × 6), st kokku 2 970 eurot ( = 1710 +

1260).

Vaidlust ei ole selles, et alates aprillist 2016 kuni märtsini 2017 maksis kostja hagejale

elatusraha igakuiselt 100 eurot. Aprillis 2016 tasus kostja hagejale sularahas 100 eurot, mida

hageja ka kinnitas (tl 75). Nähtuvalt kostja pangakonto väljavõtetest (tl 93) kandis ta

maist 2016 – märtsini 2017 isa kontole hageja ülalpidamiseks igakuiselt 100 eurot.

Aprillis 2017 kandis kostja elatisraha üle 184 eurot, mais 119 eurot ja juunis 116 eurot. Seega

on kostja maksnud elatist aprillist 2016 – juunini 2017 (kaasa arvatud) kokku 1 619 eurot

( = 100 × 12 + 184 + 119 + 116). Nii arvestatuna moodustab kostja elatisvõlg perioodil

aprillist 2016 – juunini 2017 (kaasa arvatud) 1 351 eurot ( = 2970 – 1619).

14. Maakohtu otsus jääb muutmata osas, milles kostjat kohustati tasuma elatist isa kontole iga

kuu 11. päevaks. Apellatsioonkaebusest ei nähtunud selgelt, et hageja oleks maakohtu

sellekohast otsustust vaidlustanud. Ringkonnakohtu täpsustavale küsimusele vastas hageja, et

ta ei pea elatise 10 päeva võrra hiljem maksmist oluliseks.

15. Hageja taotluse ja TsMS § 468 lg 3 alusel tunnistas maakohus otsuse viivitamata

täidetavaks alates 11. aprillist 2017 sissenõutavaks muutunud elatise osas. Võttes arvesse

eespool p-des 11 ja 12 märgitud põhjendusi, tähendab see, et maakohtu otsus oli viivitamata

täidetav alates selle tegemisest elatise nõudes 2017. aasta aprillikuu eest ja edaspidi iga kuu

11. kuupäeval vastava kuu elatise summas 141 eurot.

TsMS § 468 lg 3 sätestab mh, et elatise väljamõistmise otsuse tunnistab kohus hageja

taotlusel viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Maakohus ei ole eraldi

põhjendanud, et summa 141 eurot oleks hagejale hädavajalik, aga otsuse viivitamata

täidetavaks tunnistamisest viidatud normi alusel võib seda järeldada. Hageja ei põhjendanud

kaebuses, et hädavajalik elatise igakuine summa oleks suurem. Samuti nähtub poolte väidetest,

et seni on isa tulnud toime hageja ülalpidamisega ka olukorras, kus ema tasus igakuist elatist

9 (9)

summas 100 eurot. Neil kaalutlustel ei ole alust muuta maakohtu otsust selle viivitamata

täidetavaks tunnistamise ulatuse osas, kuigi kostjalt välja mõistetavat elatist ringkonnakohus

suurendab.

16. Riigikohus on märkinud, et ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides on määrata

elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutu kohtulahendiga

väljamõistetud elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle määrata nt

viisil, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise

määra muutumisele (28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13 kolmas lõik,

aga ka hiljutine Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 10 kolmas

lõik).

Ringkonnakohtu hinnangul vastab elatise väljamõistmise otsus kõige paremini TsMS § 442

lg 5 teise lause nõuetele siis, kui selles on märgitud otsuse tegemise ajal teada olevad igakuise

elatise summad numbriliselt ja kui hageja on taotlenud elatise summa muutumist vastavalt

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäärale, siis sellele viitav indekseerimine.

Arvestades Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p-s 14 esitatud

seisukohti ja võimalust, et seadusandja järgib Riigikohtu soovitust vaadata üle elatise

alammäära ette nägeva PKS § 101 lg 1 sõnastus, on otstarbekas piirduda resolutsiooni

sõnastamisel viitega perekonnaseaduse normile ja mitte korrata selles praegu märgitud suhet

töötasu alammääraga. Esiteks võib selle aja jooksul, mil kostjal tuleb hagejale elatist maksta,

muutuda nii vastav suhtarv; teiseks aga võib seadusandja soovida siduda elatise alammäära

edaspidi mõne muu majandusnäitajaga.

17. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus ei põhjendanud, milles seisneb eba-

õiglus, kui lapse menetluskulud jäävad kostja kanda, märgib ringkonnakohus järgmist.

Kuigi maakohus viitas vääralt TsMS § 162 lg-le 4, ei ole käesolevas asjas hagi osalise

rahuldamise tõttu põhjendatud teistsugune menetluskulude jaotus, kui leidis maakohus.

Menetluskulud jätab ringkonnakohus hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 viimase

alternatiivi alusel poolte endi kanda ja põhjendab seda järgmiselt.

Elatise vaidlus ei ole üldjuhul keerukas ja vanematel ei ole selle lahendamiseks alati vaja

kasutada lepingulist esindajat, kuna taolises vaidluses on eelkõige olulised kostja ja laste elu

puudutavad faktilised asjaolud. Niisuguses õigussuhtes saab eeldada, et õigussuhte osaline on

võimeline oma õigusi ise kaitsma. Kuigi menetlusosalisel ei ole keelatud võtta oma huve

kohtus kaitsma esindaja, ei ole eeltoodust tulenevalt käesolevas asjas põhjendatud

õigusabikulude väljamõistmine kostjalt, vaatamata sellele, et hagi on suuremas osas

rahuldatud. Täiendava kohustuse panemine kostjale võib halvendada hageja olukorda, kuna

piirab kostjal elatise maksmist.

Lisaks võtab ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel arvesse, et hageja pöördus

lepingulise esindaja vahendusel kohtusse hagiga, milles ei olnud esile toodud kõiki asja

lahendamiseks vajalikke asjaolusid ning tagasiulatuva elatise nõue oli ilmselgelt arvutatud

ebaõigesti (aprillist novembrini vältavat 8 kuu pikkust perioodi arvestati 9-kuisena ja pooliku

detsembrikuu eest nõutav elatis arvutati vigaselt).

Samuti on kohane kulude jaotamisel pidada silmas seda, et kostja on nii enne kohtusse

pöördumist kui ka menetluse ajal elatist maksnud – kuigi ebapiisavalt.

18. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm