2-17-2979/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

28.06.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-17-2979

Tsiviilasi

Z.H kaebus kohtutäitur Rannar Liitmaa 13.02.2017

otsusele täiteasjas nr 175/2009/4325

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 27.03.2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtutäitur Rannar Liitmaa määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (võlgnik): Z.H (isikukood XXX, elukoht

XXX); lepinguline esindaja vandeadvokaat Hannes

Toodu

Puudutatud isikud:

kohtutäitur Rannar Liitmaa (asukoht Rüütli 51-M3

80011 Pärnu)

sissenõudja AS Swedbank (asukoht Liivalaia 8,

Tallinn), esindaja Gertu Pillenberg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 27.03.2017 määrus ja teha uus määrus.

2. Jätta Z.H kaebus Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa 13.02.2017 otsusele

täiteasjas nr 175/2009/4325 rahuldamata.

3. Määruskaebus rahuldada.

Menetluskulud

4. Jätta menetluskulud võlgniku Z.H kanda.

5. Mõista võlgnikult Z.H Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa kasuks välja

menetluskulud summas 15 eurot.

6. Määrata, et võlgniku poolt hüvitamisele kuuluvad menetluskulud sissenõudjal

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates.

Asjaolud

1. 23.02.2017 esitas Z.H (avaldaja, võlgnik) Pärnu Maakohtule kaebuse kohtutäitur

Rannar Liitmaa 13.02.2017 otsusele täiteasjas nr 175/2009/4325, milles palus

tühistada kohtutäituri otsuse ja kohustada kohtutäiturit kustutama võlgniku relvadele

seatud käsutamise keelumärked ning mõista kohtutäiturilt välja menetluskulud.

Kaebuse kohaselt esitas võlgnik 21.12.2016 kohtutäiturile avalduse temale kuuluvatele

relvadele seatud käsutamise keelumärke kustutamiseks vastavalt TMS § 66 lg 1 p 5,

kuna relvad on vajalikud kutsetegevuse jätkamiseks ja elatise hankimiseks. Võlgnik

on töölepinguga laskeinstruktor ning relvad on vajalikud tööülesannete täitmiseks ning

perele hädavajaliku sissetuleku hankimiseks. Erinevate kaliibritega relvade olemasolu

võlgnikul oli ka töölepingu sõlmimise eelduseks. Eeltoodust tulenevalt palus võlgnik

mitte võõrandada täitemenetluses temale kuuluvaid relvi ning vabastada need arestist.

12.01.2017 vastusega jättis kohtutäitur avalduse rahuldamata.

2. 17.01.2017 esitas võlgnik kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kohtutäitur jättis

13.02.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ega nõustunud, et tulirelvad on

mittearestitavaks varaks TMS § 66 lg 1 p 5 mõttes, kuna sissenõudjal on õigus saada

nõue rahuldatud mõistliku aja jooksul. Võlgnik esitas sarnase avalduse ka kohtutäitur

Rocki Albertile. Kohtutäitur Rocki Albert oma 16.01.2017 vastuses leidis, et relvad on

vajalikud võlgnikul sissetuleku hankimiseks ning tulenevalt TMS § 66 lg 1 p 5 ei

koosta kohtutäitur võlgnikule kuuluvate relvade arestimisakti ega realiseeri võlgnikule

kuuluvaid relvasid enampakkumisel. Seega on ka kohtutäiturite arusaamine TMS § 66

lg 1 p 5 kohaldamisest erinev. Võlgniku arvates on seadusandja TMS § 66 lg 1 p 5

kehtestades juba arvesse võtnud, et täitemenetlused toimuvadki riiklikult tunnustatud

täitedokumendi alusel ning sissenõudjal on õigus saada nõue rahuldatud mõistliku aja

jooksul. Samuti on kohtutäitur ebaõigesti aru saanud, justkui TMS § 66 lg 5 p 1

eesmärk oleks võimaldada võlgnikul tööd teha või kutsetegevusega jätkata

võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil. TMS § 66 lg 1 p 5 on sätestatud võlgniku

kaitseks ning seadusandja on sellise sätte kehtestamisel juba arvesse võtnud

võlausaldaja ning võlgniku põhiõigusi ja kaalumise tulemusel jõudnud järeldusele, et

võlgniku õigus inimväärsele äraelamisele kaalub üles sissenõudja huvi. Võlgnik

kinnitas, et kõik relvad on vajalikud töökohustuste täitmiseks ning selle kohta on

võlgnikule teadaolevalt varasemalt tööandja ka saatnud vastuse täitemenetluses, mille

kohaselt on vajalikud kõik relvad. Ühtlasi selgitas võlgnik, et töötab osalise tööajaga,

kuna tal on määratud osaline töövõime ning määratud töövõimetuspension. Samuti on

võlgnikul alaealisi ülalpeetavaid.

3. 20.03.2017 esitas võlgnik täiendavalt koopia tema nimele 27.10.2015 väljaantud

laskeinstruktori litsentsist ning selgitas, et on selles kutsetegevuses tegutsenud juba

aastaid enne relvadele keelumärke seadmist. Kuna võlgniku selgitusel ei saanud ta ise

esitada asjaolude tõendamiseks tööandja X OÜ selgitusi ja vastuseid tööandja esindaja

välisriigis viibimise tõttu, küsis kohus TsMS § 477 lg 6 sätestatud uurimisprintsiipi

kohaldades nimetatud tõendid ise kohtutäitur R. Albertilt välja. 17.03.2017 edastas

kohtutäitur R. Albert temale OÜ-lt X saabunud 27.12.2016 ja 11.01.2017 e-kirjad

võlgniku isiklike tulirelvade töökohal kasutamise vajaduse kohta.

4. 28.02.2017 määrusega jättis Pärnu Maakohus võlgniku kaebuse puuduste tõttu

käiguta. 07.03.2017 kõrvaldas võlgnik osundatud puudused, sh täpsustas nõuet,

paludes TMS § 66 lg 1 p 5 tulenevalt lugeda temale kuuluvad registrisse kantud

tulirelvad mittearestitavateks asjadeks, relvad arestist vabastada ja müümata jätta ning

käsutamise keelumärge registrist kustutada. Alternatiivselt soovis võlgnik aresti

asendamist eelarestiga TMS § 69 lg 1 tähenduses ning vara müümata jätmist.

5. 09.03.2017 määrusega võttis kohus võlgniku kaebuse menetlusse ja küsis kohtutäituri

ning sissenõudja seisukohad.

Puudutatud isikute seisukohad

6. Sissenõudja Swedbank AS leidis 15.03.2017 seisukohas, et võlgniku kaebus ei ole

põhjendatud ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Sissenõudja nõustus täielikult

kohtutäituri 13.02.2017 otsuses toodud põhjendustega, palus arvestada need

sissenõudja seisukohtadeks ega hakanud neid menetlusökonoomia põhimõttest

lähtuvalt üle kordama.

7. Kohtutäitur Rannar Liitmaa palus 15.03.2017 seisukohas jätta võlgniku kaebuse

rahuldamata, tagastada võlgnikule tõendina esitatud kohtutäitur R. Alberti vastus

avaldusele ning jätta kõik kulud võlgniku kanda. Juhindudes TMS §-st 8 leidis

kohtutäitur, et on kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud

abinõud täitedokumendi täitmiseks ning võlgniku tulirelvade lugemine

mittearestitavaks varaks riivaks ebaproportsionaalselt sissenõudja õigust saada

riiklikult tunnustatud täitedokumendist tulenev nõue rahuldatud mõistliku aja jooksul.

Siinjuures tuleb täiendavalt arvestada ka sellega, et võlgniku sissetuleku suurus ei

võimalda sellest kinnipidamisi teha, mistõttu relvade müük on ainsaks võimaluseks

sissenõudja nõude kasvõi osaliseks rahuldamiseks. Seega ei kuulu tulirelvadele seatud

käsutamise keelumärge kustutamisele. Kohtutäitur selgitas, et ei ole teadlikult

pöördunud võlgniku tööandja X OÜ poole, kuna TMS § 8 kohustab kohtutäiturit

võtma tarvitusele kõik meetmed, et saavutada täitedokumendis määratud eesmärk.

Kohtutäitur R. Albert on sisuliselt enda 16.01.2017 vastusega avaldusele andnud

täiturile kuuluva ainupädevuse üle võlgniku tööandjale X OÜ-le, kes on otsustanud, et

tulirelvade arestimine ja müük ei ole lubatav. TMS § 66 lg 1 p-s 5 sätestatu

kohaldamine kuulub kohtutäituri pädevusse ja asjakohatud on kolmandate isikute

seisukohad. Seega ei oma käesoleva kaasuse lahendamisel tähtsust R. Alberti vastus

avaldusele ning see tuleb võlgnikule TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel tagastada.

8. Kohtutäitur selgitas, et täiteasjas nr 175/2009/4325 on võlgnikule kuulvatele

tulirelvadele käsutamise keelumärge seatud 03.02.2016. Käsutamise keelumärke

seadmise avaldus on võlgnikule edastatud 02.02.2016 e-posti aadressil XXX ning

võlgnik on selle kättesaamist kinnitanud samal kuupäeval vastuskirjaga. Seega oli

võlgnikule juba 03.02.2016 teada, et tulirelvadele on seatud käsutamise keelumärge,

kuid vaatamata sellele on võlgnik sõlminud 01.12.2016 töölepingu klausliga

„kasutades vajadusel isiklike tulirelvasid“ (töölepingu p 2.2.). Täituri arvamusel ei

kuulu TMS § 66 lg 1 p 5 kohaselt arestimisele esemed, mis on vajalikud töö- või

teenistussuhte jätkamiseks, mitte uute töö- ja teenistussuhete loomiseks. Käesoleval

juhul on võlgnik astunud uude töösuhtesse pärast tulirelvadele keelumärke seadmist,

millest tulenevalt puudub õiguspärane alus kohaldada TMS § 66 lg 1 p-s 5 sätestatut.

Võlgnik on asunud meeleheitlikult looma olukorda keelumärgete kustutamiseks ilma

võlgnevuste likvideerimiseta (sh sõlminud töölepingu sissetuleku suurusega, mis ei

võimalda võlgnevuste tasumist). Nimelt oli võlgnikuga koostatud võlgnevuste

likvideerimiseks maksegraafik, mille täitmise võlgnik teadmata põhjusel katkestas.

Täiendavalt leidis kohtutäitur, et TMS § 66 lg 1 p 5 eesmärk on luua eelkõige olukord,

kus võlgnikule jäetakse kasutada esemed, mille abil on tal võimalik saada sissetulekut,

mis võimaldab lisaks äraelamisele võlgnevuste tasumist.

Esimese astme kohtu määrus

9. 27.03.2017 määrusega rahuldas Pärnu Maakohus võlgniku kaebuse kohtutäitur Rannar

Liitmaa 13.02.2017 otsusele täiteasjas nr 175/2009/4325. Kohus tunnistas võlgnikule

kuuluvad ja relvaregistrisse kantud 8 relva: 1) püstol CZ-75-P-07 nr. B431603, 2)

püstol Walther-P-22 nr. Z004623; 3) püstol Tangofolio-Witness-1911 nr. A1535366;

4) püss CZ550 Varmint nr. B849668; 5) püss CZ-858 Tactical nr. B654003; 6) püss

CZ-455 Long nr. B867912; 7) püss OP SKS nr. 4186 ja 8) püss Baikal MP-155 nr.

1515509151, TMS § 66 lg 1 p 5 tähenduses mittearestitavaks varaks, kuni võlgnik

kasutab neid endale ja alaealistele ülalpeetavatele elatise teenimiseks. Tulirelvade

võõrandamine võlgniku poolt loetakse nende mittearestitavuse lõppemiseks ning võib

kaasa tuua tehingute tagasivõitmise TMS § 187-189 sätestatud alustel. Samuti määras

kohus tühistada Rannar Liitmaa 13.02.2017 otsus ja kohustada kohtutäiturit vabastama

võlgnikule kuuluvad tulirelvad arestist õigusega kohaldada varale TMS § 69 lg 1

alusel eelaresti koos relvaregistris eelaresti märke tegemisega. Kohus kohustas

kohtutäiturit jätma eelarestitud tulirelvad TMS § 71 alusel täitemenetluse ajaks

võlgniku valdusse ja kasutusse. Võlgniku menetluskuludest 50% jättis kohus tema

enda kanda ja 50% kohtutäituri kanda TsMS § 172 lg 1 alusel. Ülejäänud

menetlusosaliste menetluskulud jättis kohus nende endi kanda. TsMS § 178 lg 1 ja §

175 lg 1 alusel määras kohus võlgniku menetluskulude mõistlikuks ja põhjendatud

suuruseks 591 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja lepingulise esindaja kulud koos

käibemaksuga 576 eurot). Kohus mõistis kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja

menetluskulud 295,50 eurot.

10. Seoses kohtutäitur Rannar Liitmaa taotlusega tagastada kohtutäitur R. Alberti

16.01.2017 vastus võlgnikule, selgitas kohus, et nimetatud dokument annab lisateavet

vaidlusaluse arestitud vara kasutamise vajaduse kohta võlgniku töökohal, olles seega

asjakohane ja lubatav tõend, mille vastuvõtmisest keeldumiseks või arvestamata

jätmiseks puudub TSMS § 238 järgi alus. Kohus, tutvunud esitatud kirjalike

seisukohtadega ja uurinud esitatud tõendeid, leidis, et võlgniku kaebus täituri

13.02.2017 otsuse peale täiteasjas nr 175/2009/4325 on põhjendatud ja kaebus täituri

otsusele tuleb rahuldada kaebaja alternatiivse nõude alusel alltoodud põhjendustel.

11. Vaidlust menetlusosaliste vahel ei ole, et võlgniku suhtes on kohtutäitur R. Liitmaa

juures pooleli täitemenetlus täiteasjas nr 175/2009/4325 sissenõudja Swedbank AS

täiteavalduse ja Pärnu Maakohtu 14.10.2009 määruse nr 2-09-43183 alusel

(täitemenetluste registri andmetel sissenõue suurusega 2713,18 eurot + täituritasu ja

täitekulud – tlk 74) ning menetluse raames on kohtutäitur R. Liitmaa võlgnikule

kuuluvad erinevad tulirelvad (kokku 8 relva, relvade loetelu tlk 24) arestinud ning

seadnud neile seisuga 03.02.2016 relvaregistris käsutamise keelumärke. Võlgnik on

esitanud kohtule tõendid selle kohta, et talle on väljastatud Eesti Laskurliidu poolt

27.10.2015 laskeinstruktori litsents nr 640 kehtivusega kuni 27.10.2018 (tlk 71) ning

alates 01.12.2016 töötab võlgnik tähtajatu töölepingu alusel OÜ-s X poole kohaga (4

tundi nädalas ja 80 tundi kuus) miinimumpalgaga 215 eurot kuus laskeinstruktorina

Potsepa Laskepaiga administraatori ametikohal, tööülesandeks on läbi viia relva- ja

laskeõppega seonduvaid koolitusi, korraldada laskeharjutuste läbiviimist Potsepa

Laskepaigas, kasutades selleks vajadusel isiklikke tulirelvi (tlk 20-23). Kohtu poolt

tõendi kogumise korras kohtutäitur R. Albertilt kohtule väljastatud X OÜ 27.12.2016

ja 11.01.2017 e-kirjades sisalduvast relvade loetelust nähtub, et lisaks tööandja

relvadele on võlgnikul tööülesannete täitmiseks vaja kõiki võlgniku nimele

relvaregistrisse kantud ja kohtutäitur R. Liitmaa poolt arestitud relvi. Kohus leidis, et

kohtutäitur on rikkunud täitemenetluse läbiviimisel proportsionaalsuse põhimõtet

sissenõudja kasuks võlgniku põhiõigusi riivavalt.

12. Eelpool toodud asjaolud ja tõendid kogumis, aga eeskätt võlgniku laskeinstruktori

litsents ja kehtiv tööleping annavad alust lugeda temale kuuluvad relvaregistrisse

kantud relvad mittearestitavateks vallasasjadeks TMS § 66 lg 1 p 5 tähenduses, kuna

on võlgnikule vajalikud tema kutsetegevuses ja ka elatise saamiseks. Nimetatud säte

eristab füüsilise isiku majandustegevust, kutsetegevust ning töö- või teenistussuhet.

Kutsetegevus eeldab üldjuhul litsentsi olemasolu ning kutsetegevusega võib kaasneda

töö- või teenistussuhe. Kuna võlgnik on laskeinstruktori kutsetegevuses vastava

litsentsi alusel tegutsenud vähemalt alates oktoobrist 2015 ehk enne relvade arestimist

veebruaris 2016, ei ole põhjendatud kohtutäituri väide, et võlgnik on sõlminud

detsembris 2016 töölepingu eesmärgiga meeleheitlikult vältida tulirelvadele

sissenõude pööramist. Asjaolu, et võlgnik osalise töövõime kaotuse tõttu töötab poole

kohaga ning saab töölepingu alusel käesoleval ajal pool miinimumpalka kuus (lisaks

võib töölepingu p. 6.3 järgi tööandja maksta täiendavaid tasusid - tlk 22), millest ei ole

olnud võimalik sissenõudja nõuet rahuldada, ei muuda olematuks võlgniku õigust

teenida elatist oma kutseoskustega ja selleks vajalike, temale kuuluvate vahenditega.

Kui kohtutäitur arestitud asjad TMS § 78 alusel müüb, siis muutub võlgnikul senisel

töökohal jätkamine võimatuks ning tema elatiseks vajalik sissetulek võib üldse

kaduda. Vara arestimisel seatud piirangute kohaldamisel tuleks TMS § 66 lg 1 sisu

järgi arvestada ka sissenõude suurust ja liiki – antud juhul on tegemist AS Swedbank

alla 3000 euro suuruse võlanõudega. Kumbki pool ei ole kohtule esitanud andmeid

arestitud vara väärtuse ja selle arvelt sissenõude võimaliku rahuldamise korral selle

ulatuse kohta, kusjuures kohtule teadaolevalt on võlgniku suhtes täitmisel veel

vähemalt 3 täitemenetlust, mistõttu käesolevas asjas sissenõudjale arestitud vara

müügist saadav kasu eeldatavasti väheneks veelgi ning samas täielikult võib kaduda

perspektiiv saada sissenõue aja jooksul vähemalt osaliseltki rahuldatud võlgniku

sissetuleku arvelt. Rahvastikuregistrist nähtuvalt peab võlgnik lisaks enda elatisele

hoolitsema 2 alaealise lapse ülalpidamise eest. Eeltoodud asjaoludel võlgniku

põhiseaduslik (PS § 28 lg 1, § 29 ja § 31) õigus temale kuuluvate töövahenditega

tagada endale ja ülalpeetavatele elatusmiinimum ning saada elatist vabalt valitud

kutse- või erialal kaalub üles sissenõudja õiguse saada oma sissenõue osaliselt

rahuldatud nende töövahendite müügist. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt

peavad võlgniku ja sissenõudja huvid olema menetluses tasakaalus ning seda tasakaalu

peab jälgima kohtutäitur. TMS § 66 lg 1 p 5 on ette nähtud võlgnikule

elatusmiinimumi tagamiseks, aga seotud ka võlgniku õigusega vabalt valida

tegevusala, elukutset ja töökohta.

13. Kohtu hinnangul on kohtutäitur jõudnud ekslikule järeldusele, nagu oleks kolmandalt

isikult (OÜ X) kogutud teabe ja võlgniku taotluse alusel võlgnikule kuuluvate esemete

TMS § 66 lg 1 p 5 alusel mittearestitavaks tunnistamine sunnivahendi valiku

üleandmine kolmandale isikule. Kohtutäitur peaks tegema endast oleneva (sh koguma

vajadusel teavet), et välistada mittearestitavate asjade arestimist ja võlgniku panemist

olukorda, mida seadusandja on soovinud antud sättega ära hoida, mh elatisest

ilmajätmist. Kohtutäitur R. Liitmaa ise kinnitanud, et eelistab igal juhul sissenõudja

huve, teadlikult välistades ilma asjaolusid kontrollimata TMS § 66 rakendatavuse, mis

ei ole kohane täitemenetluse osapoolte huvide kaitsel proportsionaalsuse tagamisel.

14. Seega võlgnikule kuuluvad ja seisuga 21.12.2016 relvaregistris olevad kohtutäituri

poolt arestitud 8 tulirelva on mittearestitavad asjad võlgniku töölepingu kehtivuse ajal

seni, kuni tööülesanded eeldavad kõigi nende relvade kasutamist. Relvad muutuvad

arestitavateks, kui töösuhe lõpeb või kui laskeinstruktori litsents kaotab kehtivuse.

Samas peab võlgnik igal ajal olema valmis kohtutäiturile esitama tõeseid andmeid

asjaolude muutumise kohta, sh kui ta teatud relvi enam tööks ei vaja. Kohus nõustus,

et TMS § 8 sätestatud ülesande täitmisel tuleb jälgida sissenõudja õigusi ja võlgniku

kaitse ei saa minna niikaugele, et sissenõudja nõude rahuldamine täielikult

perspektiivituks ja võimatuks muutuks. Tulenevalt TMS § 52 lg-st 1 varale sissenõude

pööramiseks vara arestitakse ja müüakse. TMS 64 lg-s 1 sätestatu kohaselt on registris

võlgniku asjadele seatud käsutamise keelumärge võrdsustatud arestiga ning seaduse

alusel ei ole võimalik seada asjadele keelumärget ilma neid arestimata. Olukorras, kus

võlgnikule ei kuulu muud vara peale mittearestitavate asjade, mida võlgnik kasutab

käesoleval ajal elatise saamiseks, aga need asjad võivad olenevalt võlgniku edasisest

tegevusest muutuda kohtutäiturile teadmata igal ajal arestitavateks, pidas kohus

võimalikuks antud asjas võlgniku alternatiivse nõude alusel TMS § 69 järgi lubada

mittearestitava vara eelarestimist, kui sissenõudja seda soovib. Siiski on sel juhul

tegemist ajutise abinõuga ning sissenõudja huvid saavad olla paremini kaitstud pigem

vara tagasivõitmise hoiatuse kaudu. Kohus selgitas, et võlgnikul tuleb meeles pidada,

et relvad kui tööks vajalikud vahendid kaotavad TMS § 66 lg 1 p 5 tähenduses

mittearestitavuse niipea, kui võlgnik püüab neid mistahes viisil võõrandada ning enda

valdusest ja omandist välja anda, s.t enam ei kasuta neid töötamiseks ja elatise

saamiseks. Seetõttu ka kõik võlgniku poolt nimetatud varaga tehtavad tehingud selle

vara võõrandamiseks või valdusest välja andmiseks tähendavad sissenõudjate huvide

kahjustamist ja võivad kaasa tuua tehingute kehtetuks tunnistamise ja vara

tagasivõitmise TMS § 187-189 sätestatud alustel.

15. Kohus märkis, et mistahes mõistliku isiku arusaamist mööda ei ole eluliselt usutav, et

huvilaskmisi korraldav ettevõte, kes avalikult kättesaadava hinnakirja järgi

(https://Xestonia.com/harjutusalad/) küsib kliendilt ca 3-tunnise laskeharjutuse eest

54-96 eurot, maksab harjutust juhendavale spetsialistile miinimumtasu (2,54

eurot/tund brutos), mis ei ole väärikas ega õiglane ei töötaja ja tema pere huvides ega

ka tööandja seisukohalt ning võib anda alust kahtlustada osapooli tegeliku töötasu

varjamises.

16. Võlgniku menetluskulud jättis kohus TsMS § 172 lg-le 1 tuginedes pooles ulatuses

tema enda kanda ja pooles ulatuses kohtutäituri kanda, võttes arvesse, et kaebus

rahuldatakse ning kohtutäitur ei teinud endast olenevat võlgniku ja sissenõudja õiguste

ja kohustuste tasakaalu seadmisel diskretsiooniõiguse kasutamisel, samas aga ei ole ka

võlgnik teinud endast olenevat täitemenetluses sissenõudjate huvidega arvestamisel.

Võlgnik palus määrata kindlaks menetluskulud summas 807 eurot, sh riigilõiv 15

eurot ning kulutused lepingulisele esindajale 5,35 tunni eest (120 eurot/tund +

käibemaks) summas 792 eurot, mis sisaldab lisaks kaebuse ja seisukoha koostamisele

eraldi väljatooduna tasu esindatavaga suhtlemise ja nõustamise eest, mis kohtu

hinnangul aga ei saa olla sama tunnitasuga kui õigusdokumentide koostamine ning

peaks olema hõlmatud juba menetlusdokumentide koostamisega. Lepingulise esindaja

tunnitasu 120 eurot/tund + km on Riigikohus hinnanud mõistlikuks üldjuhul

hagimenetluses, kuid olenevalt vaidluse keerukusest võib olla mõistlik ka hagita

menetluses. Kohus pidas mõistlikuks ja põhjendatuks menetluskuluna riigilõivu 15

eurot ning kulutusi lepingulisele esindajale 4 tunni ulatuses, so summas 480 eurot +

käibemaks 96 eurot, kõik kokku 591 eurot, millest pool ehk 295,50 eurot jääb

menetluskulude jaotuse alusel avaldaja enda kanda ja teine pool summas 295,50 eurot

kuulub väljamõistmisele kohtutäiturilt.

Määruskaebus

17. 12.04.2017 esitatud määruskaebuses palub kohtutäitur tühistada Pärnu Maakohtu

27.03.2017 määruse ja jätta kohtutäituri 13.02.2017 otsuse täiteasjas nr 175/2009/4325

muutmata ning menetluskulud võlgniku kanda.

18. Kaebuses jääb kohtutäitur enda varasemalt, s.o 13.02.2017 otsuses ja 15.03.2017

seisukohas väljendatud seisukohtade juurde. Kohtutäitur ei nõustu võlgniku

seisukohaga, mille järgi tuleks tulirelvi käsitleda mittearestitava varana TMS § 66 lg 1

p 5 mõttes. Selline lähenemine riivaks ebaproportsionaalselt sissenõudja õigust saada

riiklikult tunnustatud täitedokumendist tulenev nõue rahuldatud mõistliku aja jooksul.

Siinjuures tuleb täiendavalt arvestada sellega, et võlgniku sissetuleku suurus ei

võimalda sellest kinnipidamisi teha, mistõttu relvade müük on sisuliselt ainsaks

võimaluseks sissenõudja nõude kasvõi osaliseks rahuldamiseks. Samuti ei nõustu

kohtutäitur võlgniku seisukohaga, et tegemist on hädavajalike tulirelvadega, millele ei

ole võimalik pöörata sissenõuet. Seega ei kuulu tulirelvadele seatud käsutamise

keelumärge kustutamisele. Samuti leiab kohtutäitur, et kohtutäitur Rocki Albert on

sisuliselt enda 16.01.2017 vastusega avaldusele andnud täiturile kuuluva ainupädevuse

üle võlgniku tööandjale X OÜ-le, kes on otsustanud, et tulirelvade arestimine ja müük

ei ole lubatav. Täitur Rocki Albert on diskretsiooni kasutamata jätmisega jätnud

tähelepanuta sissenõudjate huvid. TMS § 66 lg 1 p 5 kohaldamine kuulub kohtutäituri

pädevusse, asjakohatud on kolmandate isikute seisukohad. Seega ei oma käesoleva

kaasuse lahendamisel tähtsust täitur Rocki Albert vastus avaldusele ning see kuulub

võlgnikule tagastamisele TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel.

19. Täiteasjas nr 175/2009/4325 on võlgnikule kuulvatele tulirelvadele käsutamise

keelumärge seatud 03.02.2016. Käsutamise keelumärke seadmise avaldus on

võlgnikule edastatud 02.02.2016 e-posti-aadressile XXX ning võlgnik on selle

kättesaamist kinnitanud samal kuupäeval vastuskirjaga. Seega oli võlgnikule juba

03.02.2016 teada, et tulirelvadele on seatud käsutamise keelumärge, kuid vaatamata

sellele on võlgnik sõlminud 01.12.2016 töölepingu klausliga „kasutades vajadusel

isiklike tulirelvasid“ (töölepingu p 2.2.). TMS § 66 lg 1 p 5 kohaselt ei arestita

füüsilise isiku majandus- või kutsetegevuse või töö- või teenistussuhte jätkamiseks

hädavajalikke esemeid. Arestimisele ei kuulu hädavajalikud esemed, mis on vajalikud

töö- või teenistussuhte jätkamiseks, mitte uute töö ja teenistussuhete loomiseks.

Võlgnik on astunud uude töösuhtesse peale tulirelvadele keelumärke seadmist, millest

tulenevalt puudub õiguspärane alus kohaldada TMS § 66 lg 1 p-s 5 sätestatut. Võlgnik

on asunud meeleheitlikult looma olukorda keelumärgete kustutamiseks ilma

võlgnevuste likvideerimiseta. Nimelt oli võlgnikuga koostatud võlgnevuste

likvideerimiseks maksegraafik, mille täitmise võlgnik teadmata põhjusel katkestas.

Peale maksegraafiku mittetäitmist asus võlgnik koheselt taotlema keelumärgete

kustutamist, soovimata maksegraafiku taastamist, mis oleks talle taganud tulirelvade

jätkuva kasutamise võimaluse. Kohtutäitur jääb varasemalt esitatud seisukoha juurde,

et võlgniku sissetuleku suurus ei võimalda sellest kinnipidamisi teha, mistõttu relvade

müük on sisuliselt ainsaks võimaluseks sissenõudja nõude kasvõi osaliseks

rahuldamiseks. TMS § 66 lg 1 p-s 5 sätestatu eesmärk on luua eelkõige olukord, kus

võlgnikule jäetakse kasutada esemed, mille abil on tal võimalik hankida sissetulek

ulatuses, mis võimaldab lisaks inimväärsele äraelamisele võlgnevuste likvideerimist.

20. Maakohus määras 09.03.2017 määrusega, et teiste menetlusosaliste menetluskuludele

vastuväidete esitamise tähtpäev on 22.03.2016. Maakohus on ekslikult märkinud

aastaks 2016, seega oli vastuväite esitamise tähtpäev 22.03.2017. Kohtutäiturile on

toimetatud kätte võlgniku menetluskulude nimekiri 27.03.2017, seega puudus

kohtutäituril võimalus esitada vastuväide maakohtu poolt määratud kuupäevaks s.o.

22.03.2017. Vaatamata asjaolule, et kohtutäiturile ei võimaldatud avaldada enda

seisukohta vastaspoole menetluskulude nimekirja osas, tegi maakohus lõpplahendi

27.03.2017. Maakohus rikkus menetluskorda, millest tulenevalt ei võimaldatud

kohtutäituril realiseerida TsMS § 199 lg 1 p-s 6 sätestatut.

21. Maakohtu määruse resolutsioon on vastuoluline. Maakohus on määruse resolutsiooni

p-s 2 lugenud võlgnikule kuuluvad tulirelvad mittearestitavaks varaks, kuid p 3 alusel

jõudnud vastupidisele seisukohale, et tulirelvad kuuluvad arestimisele. Kokkuvõtvalt

on maakohus lugenud tulirelvadele seatud käsutamise keelumärke õiguspäraseks, kuid

vaatamata sellele kaebuse rahuldanud. Faktiliselt on tegemist ühe ja sama olukorraga,

kas juriidiliselt on tulirelvadele seatud käsutamise keelumärge arestimise või

eelarestimise eesmärgil. Võlgnikul puudub mõlemal juhul võimalus tulirelvade

võõrandamiseks ning on võimalus neid kasutada.

22. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, leides et laskeinstruktori

kutsetegevuse litsents on samastatav töösuhtega. Litsentsi olemasolu iseenesest ei

tõenda, et isik, kellele see on väljastatud, tegeleb laskeinstruktorina. Litsents tõendab

vaid laskeinstruktoriks olemise õigust. Litsentsi olemasolu ei piira tulirelvade

arestimist, kui võlgnik ei kasuta neid sissetuleku hankimiseks. Samuti ei kohaldu TMS

§ 66 lg 1 p-st 5 tulenev arestimise keeld, kui tegemist ei ole töösuhte jätkamise

takistamisega. Töölepingu p-st 2.2 tulenevalt kasutab võlgnik vajadusel isiklikke

tulirelvi, seega ei ole tegemist relvadega, mis on hädavajalikud töökohustuste

täitmiseks. Tulirelvade kasutamise hädavajalikkust ei ole võlgnik tõendanud.

23. Paljasõnaline on maakohtu seisukoht, et sissenõudjale arestitud tulirelvade müügist

saadav kasu eeldatavasti väheneks veelgi ning täielikult võib kaduda perspektiiv saada

sissenõue aja jooksul vähemalt osaliselt rahuldatud võlgniku sissetuleku arvelt.

Tänaseni ei ole võlgnik võimaldanud kohtutäituril tutvuda tulirelvade seisukorraga, et

tuvastada nende väärtus. Kuni väärtuse tuvastamiseni ei ole asjakohane asuda

hindama, millises ulatuses oleks võimalik täita tulirelvade müügitulemist võlgnevusi.

24. Kohtutäitur nõustub maakohtu seisukohaga, et esineb töötasu tegeliku suuruse

varjamise kahtlus. Olenemata sellest ei ole kohus arvestanud sissenõudja huvidega.

TMS § 66 lg 1 p 5 sätestatu eesmärk ei ole luua olukord, kus töösuhte osapooled

tegeliku sissetuleku suuruse varjamisega välistavad sissenõude pööramise tulirelvadele

ning ühtlasi ei ole võimalik pöörata sissenõuet ka töötasule kinnipidamise piirangute

tõttu.

Vastused määruskaebusele

25. Sissenõudja nõustub määruskaebuse põhjendustega ning palub rahuldada

määruskaebuse kohtutäituri esitatud põhjendustel. Võlgnik vaidleb määruskaebusele

vastu ja palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kohtutäituri kanda.

Edasine menetluse käik

26. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5

alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

27. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu

27.03.2017 määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel tühistada ja teha uus

määrus, millega jätta võlgniku kaebus kohtutäituri 13.02.2017 otsusele täiteasjas nr

175/2009/4325 rahuldamata ja kohtutäituri otsus muutmata. Määruskaebus kuulub

rahuldamisele.

28. Võlgniku kaebus kohtutäituri otsusele rajaneb põhjendusel, et kohtutäitur on

ebaõigesti kohaldanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 66 lg 1 p 5, arestides

võlgnikule kuuluvad tulirelvad, mis on võlgnikule hädavajalikud tema tööülesannete

täitmiseks laskeinstruktorina. Võlgniku hinnangul on talle kuuluvad tulirelvad

mittearestitavaks varaks TMS § 66 lg 1 p 5 mõttes. Ringkonnakohus võlgniku

eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kolleegium jagab määruskaebuses toodud

kohtutäituri seisukohta. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust, tuginedes kaebuse rahuldamisel TMS § 66 lg 1 p-le 5 ja leides, et

kohtu poolt käsitletud asjaolud ja tõendid kogumis, aga eeskätt võlgniku

laskeinstruktori litsents ja kehtiv tööleping, annavad alust lugeda võlgnikule kuuluvad

relvaregistrisse kantud relvad mittearestitavateks vallasasjadeks TMS § 66 lg 1 p 5

tähenduses. Kohtutäitur on määruskaebuses õigesti märkinud, et eelviidatud sätte

kohaselt ei kuulu arestimisele füüsilise isiku majandus- või kutsetegevuse või töö- või

teenistussuhte jätkamiseks hädavajalikud esemed, mitte uute töö- või teenistussuhete

loomiseks hädavajalikud esemed. Seega kaitseb nimetatud säte majandus- või

kutsetegevuse või töö- või teenistussuhte jätkamise võimalust, mitte ei kaitse uue töö-

või teenistussuhte loomiseks vajalike vahendite äravõtmise eest. Vastupidise käsitluse

korral annaks TMS § 66 lg 1 p 5 võlgnikule võimaluse töö- või teenistussuhtesse

astumise läbi vältida selliste vallasasjade realiseerimist täitemenetluses, mis ei olnud

vara arestimise ajal võlgnikule töö- või teenistussuhte jätkamiseks vajalikud. Nimetatu

ei oleks kooskõlas sätte mõtte ega eesmärgiga ning takistaks ebamõistlikult

täitedokumendist tuleneva sissenõudja nõude rahuldamist. Eeltoodust tulenevalt ei saa

sätte eesmärgiks pidada olukorra tekitamist, kus täitemenetluses täidetava nõude

rahuldamine võlgnikule kuuluva ja arestitud vara arvelt ei ole võimalik põhjusel, et

võlgnik asub töö- või teenistussuhtesse, mis eeldab vastava vara kasutamist.

29. Vaidlus puudub asjaolu üle, et võlgnik asus laskeinstruktorina X OÜ-s töölepingu

alusel tööle 01.12.2016, s.o pärast võlgnikule kuuluvatele tulirelvadele käsutamise

keelumärke seadmist 03.02.2016. Maakohtu määruses märgitu, et võlgnik on

laskeinstruktorina vastava litsentsi alusel tegutsenud vähemalt alates oktoobrist 2015

ehk enne relvade arestimist veebruaris 2016, ei anna alust väärata kohtutäituri

seisukohta, et võlgnik on sõlminud detsembris 2016 töölepingu eesmärgiga vältida

tulirelvadele sissenõude pööramist. Kohtutäitur on määruskaebuses õigesti osundanud

sellele, et litsentsi olemasolu iseenesest ei tõenda, et isik, kellele see on väljastatud,

tegeleb oma majandus- või kutsetegevuses laskeinstruktorina. Laskeinstruktori

litsentsi olemasolu tõendab vaid laskeinstruktorina tegutsemise õigust. Eeltoodut

silmas pidades ei anna asjaolu, et võlgnikule on Eesti Laskurliidu poolt 27.10.2015

väljastatud laskeinstruktori litsents, alust lugeda võlgnikule kuuluvaid relvaregistrisse

kantud relvi mittearestitavateks vallasasjadeks TMS § 66 lg 1 p 5 tähenduses. Õige on

määruskaebuse väide, et kuivõrd võlgnik on astunud töösuhtesse pärast talle

kuuluvatele tulirelvadele käsutamise keelumärke seadmist, puudub õiguspärane alus

TMS § 66 lg 1 p 5 kohaldamiseks. Isegi kui oleks tõendatud, et võlgnik on juba enne

tulirelvade arestimist tegutsenud laskeinstruktorina ja et võlgniku sissetuleku

jätkumine sõltub laskeinstruktorina tegutsemisest, ei takistaks relvade arestimine

laskeinstruktorina tegutsemise jätkamist, kuivõrd TMS § 54 lg 1 kohaselt keelatakse

keelumärke seadmisega vara käsutamine, mitte kasutamine. Seega puudub antud juhul

alus võlgnikule kuuluvate tulirelvade arestist vabastamiseks ning kohtutäitur on

õigesti leidnud, et nimetatud varale on võimalik pöörata sissenõuet. Eeltoodud

põhjendustel on maakohus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tulemusel

jõudnud ebaõigele lõppjäreldusele, mis tingib maakohtu määruse tühistamise.

30. Kuigi ringkonnakohus on seisukohal, et kohtutäitur on sissenõudja nõude

rahuldamiseks õigesti arestinud võlgnikule kuuluvad ja relvaregistrisse kantud 8

tulirelva ning põhjendatult jätnud võlgniku kaebuse rahuldamata, peab kolleegium

siinkohal sellegipoolest vajalikuks vastata kaebuse väidetele, mis puudutavad

maakohtu määruse vastuolulisust seoses eelarestimise kohaldamisega. Maakohtu

seisukoht tulirelvade TMS § 66 lg 1 p 5 alusel mittearestitavaks tunnistamisest on

vastuolus maakohtu hinnanguga lubada mittearestitava vara eelarestimist sissenõudja

soovil. Kohtutäitur on määruskaebuses õigesti osundanud, et nimetatud

sunnimeetmete kohaldamise osas ei ole erinevust, kuivõrd mõlemal juhul on võlgnikul

keelatud tulirelvade käsutamine. Seega on maakohus vaidlustatud määruses sisuliselt

pidanud võlgnikule kuuluva vara arestimist põhjendatuks. Võlgnikule kuuluvate

tulirelvade osas eelaresti kohaldamine ei takista relvade hilisemat realiseerimist

täitemenetluses, mille vältimine oli aga võlgniku kaebuse alternatiivse nõude sisuks.

Sellest tulenevalt on ebaõige ka vaidlustatud maakohtu määrusest nähtuv kohtu

otsustus võlgniku kaebuse rahuldamisest alternatiivse nõude alusel.

31. Arvestades, et sundvõõrandatava vara hinna vaidlustamiseks on täitemenetluse

seadustikus sätestatud vastav kord ning võlgnik ei ole arestitud tulirelvade väärtust

kohtutäiturile ega kohtule esitatud kaebustes vaidlustanud, ei kuulu küsimused

täitemenetluses realiseeritava vara väärtuse osas lahendamisele käesolevas

määruskaebemenetluses. Sel põhjusel on õige määruskaebuses väljendatud seisukoht,

et maakohtu hinnangud tulirelvade müügist saadava kasu ja sissenõudja nõude

rahuldamise ulatuse osas ei ole käesoleval juhul asjakohased.

32. Määruskaebuses heidab kohtutäitur maakohtule ette ka menetlusnormide rikkumist,

kuna kohtutäituril ei võimaldatud esitada seisukohta võlgniku menetluskulude osas.

Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse sellekohased etteheited on põhjendatud.

Võlgniku menetluskulude nimekiri maakohtu menetluses kantud kulude kohta sisaldus

võlgniku 20.03.2017 menetlusdokumendis. Vastavalt TsMS § 176 lg-le 8 määrab

kohus menetlusosalisele tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha

esitamiseks, mis ei või olla pikem kui seitse päeva menetluskulude nimekirja ja

tõendite kättetoimetamisest. Kohtu kohustus toimetada menetluskulude nimekiri ja

tõendid viivitamata vastaspoolele kätte tuleneb TsMS § 176 lg-st 7. Asja materjalidest

nähtub, et võlgniku 20.03.2017 menetlusdokument on kohtutäiturile avaliku e-toimiku

vahendusel kätte toimetatud 27.03.2017 kell 10:16. Esmalt märgib kolleegium, et

kuivõrd TsMS § 176 lg 8 seob vastaspoolele menetluskulude kohta seisukoha

esitamise tähtaja menetluskulude ja tõendite kättetoimetamisega, on maakohus seega

rikkunud nimetatud sätet, määrates 09.03.2017 määruses konkreetse tähtpäeva

(22.03.2017, määruses ekslikult märgitud 22.03.2016) menetluskuludele vastuväidete

esitamiseks. Kuna võlgniku menetluskulude nimekiri toimetati kohtutäiturile kätte

alles 27.03.2017 ja kohus tegi asjas lõpplahendi samuti 27.03.2017, puudus

kohtutäituril võimalus esitada oma seisukoht võlgniku menetluskuludele.

33. Eeltoodud rikkumiste tõttu tuleb vaidlustatud maakohtu määrus tühistada.

Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue määruse. Arvestades, et

ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et maakohus on ebaõigesti käsitanud võlgnikule

kuuluvaid ja relvaregistrisse kantud 8 tulirelva mittearestitava varana TMS § 66 lg 1 p

5 tähenduses, tuleb võlgniku kaebus Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa 13.02.2017

otsusele täiteasjas nr 175/2009/4325 jätta rahuldamata ja kohtutäituri otsus muutmata.

Menetluskulud

34. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb ise uue määruse asja

uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust.

Kuna võlgniku kaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 172 lg-te

1, 7 ja 10 alusel võlgniku kanda.

35. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja

või tsiviilasja materjalid.

36. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohtutäitur oleks maakohtu menetluses kandnud

menetluskulusid. Ka ei kuulu vastavalt TsMS § 175 lg-s 31 sätestatule kohtutäituri

otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud

õigusabikulud hüvitamisele. Sissenõudja ei ole samuti avaldanud, et tal oleks

maakohtu menetluses tekkinud hüvitamisele kuuluvaid kulusid. Ringkonnakohtule

12.05.2017 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kohtutäituri kuludeks

määruskaebemenetluses kaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot, millise kulu palub

kohtutäitur jätta võlgniku kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt (tl 99) on kohtutäitur

nimetatud summas riigilõivu määruskaebuse esitamisel tasunud 18.04.2017, seega on

tegemist põhjendatud menetluskuluga, mis kuulub võlgniku poolt kohtutäiturile

hüvitamisele. Sissenõudja ei ole kohtu määratud tähtajaks esitanud

määruskaebemenetlusega seonduvate kulude nimekirja. Ka ei nähtu toimiku

materjalidest sissenõudja poolt selliste kulude kandmist, mille rahalise suuruse saaks

kohus toimiku materjalide põhjal kindlaks määrata. Eeltoodust tulenevalt jätab

ringkonnakohus sissenõudja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata

ning mõistab võlgnikult kohtutäituri kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Margo Klaar

Krista Kirspuu

Mati Maksing