1-08-9426/9 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-9426

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. mail 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-9426 (08240101272) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Tõlk Antonina Muravjova Kriminaalasi L.H süüdistus KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9; § 266 lg 1 järgi

F.J-i süüdistus KarS § 200 lg 2 p 7, 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 20. veebruari 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav L.H Prokurör Irina Karo Süüdistatav L.H

elukoht: XXX XX , isikukood: XXX, ei tööta

varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral Kaitsja vandeadvokaat Irina Žurina.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu

20. veebruari 2009 kohtuotsus kriminaalasjasnr 1-08-9426 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista L.H-lt kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Irina Žurina poolt osutatud õigusabi

2

eest 3321 krooni 70 senti riigituludesse. L.H

tasuda väljamõistetud summa

Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pank nr

10220034800017 või Swedbank nr 221023778606.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „L.H kriminaalasjas nr 1-08-9426

kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised

nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse

nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 7. maist 2009.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 27. maist 2009.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 28. maist 2009.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 20. veebruari 2009 otsusega mõisteti L.H süüdi ja karistati KarS § 266 lg 1 järgi 2-kuulise vangistusega ja KarS § 200 lg 2 p 4 järgi (V.L-i mobiiltelefoni röövimine) 3-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõisteti L.H-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel, suurendades mõistetud karistust Viru Maakohtu 8. märtsi 2005 otsuse nr 1-315/04 järgi ärakandmata osa võrra, mis on 1 kuu ja 16 päeva, mõisteti L.H-le liitkaristuseks 3 aastat 1 kuu ja 16 päeva vangistust.

Kohus mõistis L.H õigeks V.L-ilt 2000 krooni röövimises KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel.

Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi ja karistati F.J-i , kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

Maakohus arutas muuhulgas L.H-le KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles isikuna, keda on karistatud Ida-Viru Maakohtu 8. märtsi 2005 otsusega KarS § 118 p 1; § 200 lg 2 p 7; § 199 lg 2 p 4, 7; § 183 järgi 4 aasta 13-päevase vangistusega,

3 vabanes 29. mail 2007 tingimisi enne tähtaega, karistuse ärakandmata osa 10 kuud 2 päeva katseajaga 1 aasta, paranemise teele ei asunud, jätkas kuritegude toimepanemist ja taas pani

toime kuriteo järgmistel asjaoludel: tema, võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil,

korteriomaniku tahte vastaselt 2. aprillil 2008 kella 22.00 paiku tungis koos F.J-iga XXX XX A.V korterisse, tegutsedes kooskõlastatult, lõid mõlemad istuvat V.L-i , kusjuures L.H lõi jalaga vastu nägu, tekitades viimasele kehavigastusi. Seejärel L.H võttis kannatanu jope põuetaskust ära mobiiltelefoni LG KV 580 maksumusega 5500 krooni

ning rahakotist sularaha summas 2000 krooni. Peale seda läksid nad hõivatud asjadega F.J-i elukohta, kus tarvitasid alkoholi. Järgmisel päeval müüs L.H mobiiltelefoni LG KV 580 Kohtla-Järvel tundmatule meesterahvale 600 krooni eest. V.L-ile tekitati varaline kahju summas 7500 krooni.

L.H tunnistas end süüdi.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on kannatanu ja süüdistatava L.H ütlustega tõendatud, et L.H lõi A.V korteris V.L-i üks kord jalaga näkku ja vahetult pärast

seda võttis ära V.L-i mobiiltelefoni. Süüdistatavate ja tunnistaja N.M-i ütlustega on

tõendatud, et A.V korterisse siseneti vaba juurdepääsu teel. Samuti puuduvad tõendid, et

telefoni äravõtmine L.H poolt oleks toimunud ühiselt F.J-iga . Seega

puuduvad L.H teos KarS § 200 lg 2 p 7, 9 tunnused (röövimise toimepanemine

grupis ja sissetungimisega). Varem röövimise toime pannud L.H tegu, kes vägivallaga ja omastamise eesmärgil võttis ära V.L-ile kuulunud mobiiltelefoni, vastab KarS

§ 200 lg 2 p 4 tunnustele. Seda, et löömine toimus kavatsetult ja kättemaksu motiivil, tõendavad L.H, F.J-i ja N.M-i ütlused, et F.J ja L.H koos

teistega läksid kannatanut otsima, sest J.B kaebas, et kannatanu oli teda löönud. Seda, et

vägivalla kasutamisega kannatanu vastupanu murdmisele järgnes vahetult kannatanu

mobiiltelefoni äravõtmine, kinnitavad L.H ja V.L-i ütlused. Telefoni omastamise eesmärki tõendavad L.H ütlused tema edasise käitumise kohta – ta müüs telefoni tundmatule isikule ja kulutas ära müügist saadud 600 krooni.

L.H karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kuigi süüdistatav on varem korduvalt

(kuuel korral) kriminaalkorras karistatud ning pani kuriteod toime katseajal, pidas kohus võimalikuks mõista L.H-le karistuseks vangistus KarS § 200 lg 2 alammääras, sest

tema süü ülestunnistamine ning ütlused telefoni röövimise, müümise ja saadud raha kulutamise kohta aitasid kaasa kuriteo avastamisele. KarS § 266 lg 1 järgi mõistis kohus L.H-le

karistuseks vangistuse minimaalmäärale lähedases määras, arvestades süü ülestunnistamist ja tegevkahetsust, mis väljendus kannatanule asjade tagastamises.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

L.H ei nõustu tema poolt toimepandu kvalifitseerimisega KarS § 200 järgi. Apellant

on puhtsüdamlikult tunnistanud, et on selle teoga seotud, kuid toimepandu tuleks kvalifitseerida KarS § 121 (kehaline väärkohtlemine) ja § 199 (vargus) järgi.

Apellant ei vaidlusta, et lõi kannatanu V.L-i jalaga näo piirkonda ning võttis temalt mobiiltelefoni. Apellant sattus korterisse XXX XX mitte omakasupüüdlikel eesmärkidel, vaid selleks, et neiu eest välja astuda – V.L oli löönud J.B-d rusikaga näkku, mille tõttu oli J.B-l

vasaku silma all suur muhk. Apellant lõi V.L-i ühe korra, peale seda rääkis temaga J.B ,

apellant seisis kõrval ja hoidis J.B-d kinni, et ta ei lööks V.L-i . Pärast jutuajamist, mis ei

4 kestnud kauem kui 5 minutit, lahkusid apellant, J.B , N.M , O.M , F.J ja neiu nimega A kõik koos korterist. Lahkudes varastas apellant V.L-ilt mobiiltelefoni, kuid ta ei otsinud

V.L-i läbi, vaid võttis telefoni tema käe juurest. Mitte keegi kohalviibinutest ei näinud, et apellant oleks kannatanu läbi otsinud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Tartu Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel, paludes apellatsiooni rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud materjale, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

ringkonnakohus ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selles, et 2. aprillil 2008 lõi L.H

XXX XX asuvas korteris V.L-ile jalaga näkku mille tagajärjel kaotas viimane teadvuse. Vaidlust ei ole ka selle üle, et pärast V.L-i löömist ning enne korterist lahkumist võttis L.H kaasa kannatanule kuulunud mobiiltelefoni, mille müüs järgmisel päeval 600 krooni eest tundmatule isikule.

Apellatsioonis taotleb L.H oma tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS §-de 121 ja 199 järgi, sest V.L-i lõi ta jalaga seetõttu, et viimane oli tarvitanud tütarlapse suhtes eelnevalt vägivalda, mitte aga selleks, et hõivata kannatanu telefon.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud taotlusega.

Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava apellatsioonis esitatud taotlus võib lähtuda arusaamast,

nagu oleks kellegi suhtes vägivalla kasutamist võimalik röövimisena kvalifitseerida üksnes siis, kui on tuvastatud, et juba vägivalla kasutamise alghetkel esines isikul tahtlus vägivalla kasutamiseks ja nimelt selle vägivalla kui vahendi abil ka vara hõivamiseks.

KarS § 200 lg 1 kohaselt moodustab röövimise objektiivse külje vägivalla abil võõra vallasasja äravõtmine. Seega tuleb röövimise objektiivne koosseis lugeda täidetuks, kui on tuvastatud, et isiku suhtes kasutati vägivalda ja seda vägivalda kasutati asja hõivamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu V.L andnud ütlusi, et 2. aprillil 2008 lõi

L.H teda jalaga näkku mille tagajärjel kaotas ta teadvuse ning edasist ei mäleta.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanu taolistes ütlustes, sest seda kinnitavad nii tunnistaja kui ka süüdistatava enese ütlused.

Nii on tunnistaja N.M-i kinnitanud, et löömise käigus kaotas V.L korraks teadvuse. Ka L.H ise on kinnitanud kannatanu jalaga näkku löömist. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas on leidnud tuvastamist asjaolu, et L.H lõi V.L-i jalaga näkku, mille tagajärjel kaotas viimane teadvuse.

Ringkonnakohus leiab, et vägivalla kasutamist ei saa lugeda lõppenuks, kui vägivallategu (jalalöök näkku) on juba sooritatud, kuid selle toime (teadvusetusseisund) kestab veel edasi.

Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et esialgselt kasutas L.H kannatanu suhtes

5

vägivalda eesmärgiga maksta viimasele kätte K.B löömise eest. Sõltumata asjaolust, et süüdistatav kasutas kannatanu kallal vägivalda muul eesmärgil, oli selle tagajärjel kannatanul tekkinud teadvusetusseisundi näol tegemist kestva vägivallaga.

Kuivõrd L.H hõivas V.L-i telefoni ajal, mil kannatanu oli vastupanuvõimetu, siis tuleb L.H poolt kasutatud vägivalda käsitleda asjade hõivamise vahendina. Oluline

on seejuures ka asjaolu, et kannatanu mobiiltelefoni hõivas süüdistatav vahetult pärast vägivalla tarvitamist. Seega olid süüdistatava vägivallategu ja vara hõivamine vahetult ajalisruumiliselt seotud. Seejuures leiab ringkonnakohus, et asjaolu, kas L.H võttis V.L-ile kuuluva telefoni

tema taskust, tema käest või tema kõrvalt põrandalt, ei ole määrav L.H tegevuse kvalifitseerimisel röövimisena.

Röövimise subjektiivne koosseis eeldab vähemalt kaudse tahtluse olemasolu tuvastatust

objektiivse koosseisu asjaolude - seega nii vägivalla kasutamise kui ka asjade hõivamise suhtes ning lisaks sellele ka hõivatu ebaseadusliku omastamise eesmärgi tuvastatust.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei eita L.H , et ta võttis V.L-i mobiiltelefoni

enda valdusse ning müüs selle järgmisel päeval tundmatule isikule. Seega nähtub kriminaalasja materjalidest, et lüües kannatanut jalaga näkku ja hõivates seejärel tema telefoni

tegutses süüdistatav tahtlikult. Samas näitab süüdistatava poolset telefoni omastamise

eesmärki, s.o kavatsetust telefoni omastamiseks, L.H poolt telefoni hilisem müümine.

Eeeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et puudub alus L.H tegevuse ümberkvalifitseerimiseks KarS §-de 199 ja 121 järgi.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus