3-2-1-65-17 · Riigikohus

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-65-17

1. Ma olen nõus kolleegiumi otsuse resolutsiooniga, kuid ma ei nõustu otsuse põhjendustega. Leian,

et ringkonnakohtu otsus oleks tulnud tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks teistsugustel põhjustel.

2. Pooled on lähtunud sellest, et hageja töökoht oli töölepingu seaduse (TLS) § 20 esimese lause

mõttes kokku lepitud aadressi täpsusega. Vaidlustamata asjaoludest nähtuvalt on kostja sellest

asjaolust tulenevalt teinud hagejale 30. novembril 2015. a ettepaneku muuta töö tegemise kohta.

Hageja ei ole nõustunud kostja ettepanekuga muuta töö tegemise kohta ning on sellest kostjat

teavitanud.

Ka kolleegium leiab oma otsuse p-s 14, et praegusel juhul olid pooled leppinud hageja töö tegemise

koha kokku TLS § 20 mõttes aadressi täpsusega. Seetõttu on arusaamatu kolleegiumi otsuse p-s 13

öeldu, et kuna pooled vaidlesid selle üle, kus oli hageja töö tegemise koht alates 7. detsembrist 2015,

pidanuks ringkonnakohus tõlgendama töölepingu tingimust töö tegemise koha kohta kooskõlas

VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega. Samuti on seetõttu arusaamatu otsuse p-s 15

antud juhis ringkonnakohtule teha kindlaks poolte ühine tahe töö tegemise koha osas või kui seda ei

saa kindlaks teha, siis lähtuda mõistliku isiku arusaamisest ning arvestada nii töölepingu olemust ja

eesmärki kui ka töölepingu teisi tingimusi.

Minu arvates ei saa olla kahtlust poolte ühises tahtes kokku leppida töö tegemise kohas aadressi

täpsusega, sest selline kokkulepe nähtub selgelt töölepingu p-st 5.1. Pooled ei ole pidanud seda

lepingupunkti näilikuks tehinguks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 mõttes. Kostja on sellest

kokkuleppest lähtudes taotlenud hagejalt töö tegemise koha muutmiseks nõusolekut.

Ilmselt tahtis kolleegiumi enamus eeltooduga väljendada mõtet, et TLS § 20 esimese lause mõttes

kokku lepitud aadressi täpsusega töökoht ei peagi olema pooltele kohustuslik juhul, kui tööandja

muudab oma tegevuskohta. Sellise seisukohaga ei saa ma nõustuda alljärgnevatel põhjustel.

Leian, et töölepingut nagu ka muud liiki lepingut ei saa ühepoolselt muuta välja arvatud juhul, kui

lepingus endas või seaduses on ette nähtud lepingu ühepoolse muutmise võimalus. TLS § 2 sätestab,

et samas seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta

sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks

kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on samas seaduses ette nähtud. TLS ei näe ette töölepingus

kokku lepitud töö tegemise koha muutmise võimalust tööandja ühepoolse tahteavaldusega. Seetõttu

ei saanud ka pooled sellises võimaluses töölepingus kokku leppida ning tulenevalt TLS §-st 2 ei ole

ka töölepingu tõlgendamise teel võimalik sellist lepingutingimust (mis oleks seadusest töötaja

kahjuks kõrvalekaldumine) tuvastada.

VÕS § 29 lg 8 sätestab, et lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt

lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti. Leian et ringkonnakohus peab

seda sätet asja uuel läbivaatamisel samuti silmas pidama juhul, kui ta hakkab täitma kolleegiumi

antud juhist tõlgendada poolte vahel sõlmitud töölepingut töö tegemise koha osas pärast seda, kui

kostja ettevõtte asukoht muutus.

3. On ebaselge, milliseid õiguslikke tagajärgi peab kolleegiumi enamus silmas, öeldes: 1) otsuse

p-s 14: „ [....] kuigi TLS § 20 võimaldab leppida töö tegemise kohas kokku aadressi täpsusega,

peavad pooled töö tegemise koha kokkuleppimisel lähtuma nende vastastikustest huvidest ja hea usu

põhimõttest. TLS § 20 eesmärgiga kooskõlas ei ole töö tegemise koha ebamõistlikult lai või kitsas

määratlemine“; 2) otsuse p-s 15: „Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas

töölepingu p-s 5.1 märgitud töö tegemise koht on määratud poolte vastastikuseid huve arvestades

kooskõlas eespool toodud põhimõtetega.“

Ilmselt ei pidanud kolleegiumi enamus otsuse p-des 14 ja 15 silmas seda, et töölepingu p 5.1 võib

olla tühine. Kolleegiumi enamuse antud juhisest võib pigem aru saada, et hageja tuginemine

töölepingu p-le 5.1 võib olla hea usu põhimõtte vastane, mistõttu see lepingupunkt tuleks ehk jätta

kohaldamata võlaõigusseaduse § 6 lg 2 alusel. Kolleegiumi eelviidatud juhised ei seostu aga sellisel

juhul mitte niivõrd eelnimetatud lepingupunkti tõlgendamisega, kuivõrd sellega, kas hageja sai sellele

lepingupunktile tuginedes keelduda tööd tegemast kostja ühepoolselt ja iseenesest kehtetult määratud

uues töö tegemise kohas.

Leian et juhul, kui töötaja keeldub tegemast tööd kohas, mis erineb TLS § 20 esimese lause järgi

kokku lepitud töö tegemise kohast, ei saa tema sellist tegevust pidada pahauskseks käitumiseks. Seda

põhjusel, et töötaja tugineb sellisel juhul õigusele, mida ta on omandanud töölepinguga, millega on

tööandja olnud nõus. Praeguses asjas oli samas olukord selline, et töölepingu p-s 5.1 märgitud töö

tegemise koht pandi aadressi täpsusega töölepingusse kirja kostja taotlusel (vt kolleegiumi otsuse

p 6). Sellest asjaolust tulenevalt võib pigem väita, et kostja käitumine võib olla hea usu põhimõttega

vastuolus, sest ta oli huvitatud lepingupunktis 5.1 hageja töötamise koha kindlaksmääramisest

aadressi täpsusega, kuid hiljem hakkas tuginema sellele, et hageja peaks olema nõus kokkulepitud töö

tegemise koha muutmisega.

4. TLS § 89 lg 1 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda, kui töösuhte

jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö

ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Töö lõppemiseks selle sätte

tähenduses on minu arvates ka olukord, kus tööandjal ei ole töötajale anda tööd kokku lepitud töö

tegemise kohas.

Juhul kui tööandja ei kasuta TLS § 89 lg-st 1 tulenevat võimalust töötajat koondada (koondamise

kohustust tal iseenesest ei ole), siis peab ta TLS § 35 järgi maksma töötajale jätkuvalt töötasu niikaua

kuni töösuhe kestab. Sellises olukorras ei ole tööandjal mh õigust sundida töötajat tegema tööd

selleks mitte kokku lepitud kohas ega hoiatada töötajat töölepingu erakorralise ülesütlemisest juhul,

kui töötaja keeldub tööd tegemast töölepinguga kokku lepitust erinevas kohas.

TLS § 88 lg 1 p 3 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval

põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui

töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi.

Selle sätte mõttes saavad tööandja „mõistlikud korraldused“ olla vaid seaduslikud korraldused. See

tähendab mh seda, et tööandja ei saa ühepoolselt tugineda sellele, et ta ei pea täitma töö tegemise

koha lepingutingimust juhul, kui see oleks tööandja seisukohalt võttes ebamõistlik, ning seda, et

töötaja peab tegema tööd kokkulepitust erinevas kohas juhul, kui see oleks tööandja seisukohalt

võttes mõistlik.

Tambet Tampuu