3-2-1-63-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-63-17

Määruse kuupäev

Tartu, 21. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktiebolaget Trav och Galopp avaldus Stockholmi

Kaubanduskoja vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja

täitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-15640

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Totalisaator määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Aktiebolaget Trav och Galopp, esindajad

advokaadid Allar Jõks ja Maria Pihlak

Puudutatud isik Aktsiaselts Totalisaator, esindaja advokaat

Maksim Greinoman

Asja läbivaatamise kuupäev

29. mai 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2016. a määruse (tsiviilasi nr 2‑15‑15640)

resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud Riigikohtus Aktsiaseltsi Totalisaator kanda ning mõista temalt

Aktiebolaget Trav och Galopp kasuks välja menetluskuludena 700 eurot, samuti viivise

sellelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras Riigikohtu määruse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.

4. Määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiebolaget Trav och Galopp (avaldaja) esitas 20. oktoobril 2015 Harju Maakohtule avalduse,

milles palus tunnustada ja tunnistada täidetavaks Stockholmi Kaubanduskoja vahekohtu (Stockholmi

vahekohus) 2. juuli 2015. a otsuse nr V (2014/108), millega mõisteti Aktsiaseltsilt Totalisaator

(puudutatud isik) avaldaja kasuks välja menetluskulude hüvitis 650 000 Rootsi krooni

(käibemaksuta) ja viivis (intress) Rootsi intressiseaduse § 6 kohaselt alates vahekohtu otsuse

tegemisest kuni menetluskulude tasumiseni ning jäeti puudutatud isiku kanda 2/3 vahekohtu

tasudest. Samuti palus avaldaja jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda ja mõista temalt enda

kasuks välja 3906 eurot 1 sent.

Avaldaja väitel sõlmis ta puudutatud isikuga 1. novembril 2006 lepingu (2006. a leping), mille

p-s 22 lepiti kokku, et kõik lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse vahekohtus vastavalt

Stockholmi Kaubanduskoja Vahekohtu Instituudi reglemendile. Pooled on lepingut 31. detsembrini

2015 pikendanud. 10. jaanuaril 2014 peatas avaldaja lepingu täitmise, kuna puudutatud isik rikkus

lepingut. Puudutatud isik esitas 22. augustil 2014 vahekohtule avalduse vahekohtumenetluse

alustamiseks.

2. juulil 2015 tegi Stockholmi vahekohus otsuse, milles leidis, et avaldajal oli õigus peatada

lepingust tulenevate teenuste osutamine kuni vahekohtu otsuse tegemiseni ning avaldaja ei ole

kohustatud puudutatud isikule kahju hüvitama. Vahekohtu tasud (kokku 164 610 eurot 74 senti)

mõisteti avaldajalt ja puudutatud isikult välja solidaarselt. Seejuures jäeti kohustatud isikute

sisesuhtes puudutatud isiku kanda 2/3 kuludest. Avaldaja saab (avalduses esitatud arvutuste kohaselt)

puudutatud isikult nõuda tasu 27 435 euro 25 sendi ulatuses. Samuti kohustati puudutatud isikut

hüvitama avaldajale menetluskulud 650 000 Rootsi krooni ulatuses (ei sisalda käibemaksu) ja tasuma

kuludelt viivist (intressi) Rootsi intressiseaduse § 6 kohaselt vahekohtu otsuse tegemisest

menetluskulude tasumiseni. Puudutatud isik ei ole täitnud vahekohtu otsusest tulenevaid kohustusi

avaldajale, sh hüvitanud avaldaja vahekohtumenetluses kantud kulusid ega enda osa

vahekohtumenetluse tasudest, mille avaldaja on solidaarvõlgnikuna kandnud. Puudutatud isik ei ole

taotlenud vahekohtu otsuse parandamist ega selgitamist intressi täpsustamiseks.

Vahekohtu otsust tuleb täita alates otsuse tegemisest. Puudutatud isik on saanud otsuse kätte.

Puudutatud isik ega avaldaja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitanud vahekohtu otsuse

tühistamise avaldust, seega on otsus jõustunud.

2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta palus jätta

menetluskulud avaldaja kanda ning mõista avaldajalt esindajakulude katteks välja 1527 eurot 50 senti

ja viivise seadusjärgses määras lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Puudutatud isik

vaidles vastu osaliselt ka avaldaja menetluskulude põhjendatusele.

Puudutatud isiku arvates ei ole avaldaja tõendanud, et pooltel oli vahekohtu kokkulepe. 2006. a

leping kehtis lepingu p 20.1 järgi 31. detsembrini 2009. Stockholmi vahekohtu otsus ei ole ka

muutunud pooltele siduvaks, sest otsuse kaebetähtaeg ei ole veel möödunud. Vahekohtu otsus on

vastuolus Eesti avaliku korraga. Seda ei saa Eestis formaliseerituse põhimõttest lähtudes täita, sest

see ei ole selge käibemaksu lisandumise osas ega osas, milles puudutatud isikut on kohustatud tasuma

intressi, kuna see eeldab, et kohtutäitur tuvastab ja rakendab välisriigi õigust, mida täitemenetluse

seadustik (TMS) ei võimalda. Avaldaja ei saa nõuda vahekohtu otsuse täitmist vahekohtu ja

vahekohtunike kasuks.

3. Harju Maakohus rahuldas 27. juuli 2016. a määrusega avalduse ning tunnustas Stockholmi

vahekohtu otsust ja tunnistas selle Eestis täidetavaks. Menetluskulud jättis maakohus puudutatud

isiku kanda ja mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja 2052 eurot 41 senti.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esitas avaldaja kohtule Stockholmi vahekohtu otsuse

tunnustamiseks 1958. a välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni

(konventsioon) art-s 4 nimetatud dokumendid. Asjas ei esine konventsiooni art-s 5 loetletud otsuse

tunnustamisest ja täitmisest keeldumise ega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 620

ja § 753 lg-s 2 sätestatud vahekohtu otsuse tunnustamist välistavaid asjaolusid.

2006. a lepingu p 22 kohaselt lahendatakse lepingust tulenevad vaidlused vahekohtus vastavalt

Stockholmi vahekohtu reglemendile. Stockholmi vahekohtu otsusest nähtub, et pooled on lepingut

pikendanud 31. detsembrini 2015. Puudutatud isik võttis lepingulise esindaja vahendusel

vahekohtumenetlusest osa. Stockholmi vahekohtu 29. septembri 2015. a kinnituse kohaselt on

vahekohtu otsus lõplik ja täidetav otsuse tegemise kuupäevast. Vahekohtu otsuse võib vaidlustada

menetluslikel alustel piiratud ajavahemiku jooksul. Puudutatud isiku lepingulised esindajad said

vahekohtu otsuse kätte pärast selle tegemist, sest nad saatsid avaldaja esindajatele juba 21. augustil

2015 kirja, millest see nähtub. Seega ei ole pooltele edastatud vahekohtu otsust alles 29. septembril

2015.

Avaldus ei ole esitatud menetlusvälise isiku huvide kaitseks. Vahekohtu otsusest nähtub, et

puudutatud isik hüvitab avaldajale menetluskulud 650 000 Rootsi krooni (ei sisalda käibemaksu) ja

kuludelt makstava intressi alates vahekohtu otsuse tegemise päevast kuni kulude tasumiseni ning

mõlemalt poolelt on mõistetud välja solidaarselt vahekohtumenetluse tasud vahekohtunikele ja

vahekohtule. Vahekohtu otsus ei ole ebaselge ning on Eestis täidetav. Avaldusest nähtub, et 2. juulist

kuni 20. oktoobrini 2015 oli Rootsi intressiseaduse § 6 järgi intress 8% aastas. Nimetatule puudutatud

isik vastu ei vaielnud. Avaldaja saab koos täitemenetluse avaldusega esitada kohtutäiturile Rootsi

intressiseaduse § 6 väljavõtte, millest nähtub intressi suurus.

4. Puudutatud isik palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas, milles avaldus rahuldati

ja mõisteti puudutatud isikult avaldaja menetluskulude katteks välja hüvitis. Puudutatud isik ei

vaidlustanud määrust osas, milles jäeti osaliselt rahuldamata avaldaja menetluskulude väljamõistmise

taotlus. Ringkonnakohtu menetluskuludena palus puudutatud isik mõista avaldajalt välja 1270 eurot

ja viivise sellelt seadusjärgses määras lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Puudutatud isik vaidles avaldaja menetluskuludele osaliselt vastu.

Määruskaebuses tugines puudutatud isik sellele, et tõendatud ei ole vahekohtu kokkuleppe olemasolu,

viite tõttu intressiseadusele on vahekohtu otsus ebaselge ega ole täidetav ning kohtule esitatud

vahekohtu otsus ei ole apostillitud ega ole seega autenditud konventsiooni art 4 lg 1 lit a mõttes.

5. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohtu

menetluskuludena palus avaldaja puudutatud isikult välja mõista 951 eurot 13 senti. Avaldaja vaidles

puudutatud isiku menetluskuludele osaliselt vastu.

6. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. detsembri 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Määruskaebuse menetluse kulud jättis ringkonnakohus puudutatud isiku

kanda, kellelt mõistis avaldaja kasuks välja 434 eurot 63 senti.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi esitas avaldaja kohtule Stockholmi vahekohtu otsuse

kinnitatud koopia (inglise keeles) ja selle tõlke eesti keelde, mille on kinnitanud vandetõlk Erik

Tomberg. Seega on avaldaja esitanud kohtule konventsiooni art 4 lg 1 lit-s a nimetatud dokumendi.

Konventsiooni art 4 lg 1 lit-s a ei ole sätestatud, et avaldaja peaks esitama kohtule apostilliga

kinnitatud vahekohtu otsuse. Kuna kohtule esitatud vahekohtu otsusel on kinnitanud ärakirja õigsust

vahekohtu jurist, kes on kaaskirjas ühtlasi kinnitanud, et vahekohtu otsus on lõplik ja täidetav otsuse

tegemise päevast, vastab see konventsiooni art 4 lg 1 lit-s a sätestatud tingimustele. Puudutatud isik ei

ole väitnud, et Stockholmi vahekohus ei ole tema suhtes sellise sisuga otsust teinud.

Maakohus leidis ekslikult, et avaldaja on esitanud nõuetekohase vahekohtu kokkuleppe. 2006. a

lepingu p 20.1 järgi kehtis leping 31. detsembrini 2009. Vahekohtu otsuse kohaselt puudutas avaldaja

ja puudutatud isiku vaidlus aga ajavahemikku 2013-2014. Kuna konventsiooni art 2 lg-te 1 ja 2 järgi

peab vahekohtu kokkulepe olema sõlmitud kirjalikult, ei piisa kokkuleppe tõendamiseks avaldaja

väitest, et kokkulepet pikendati, ega sellest, et vahekohus on tuvastanud kokkuleppe pikenemise.

Maakohus pidi hagita menetluses kehtiva uurimispõhimõtte kohaselt kohustama avaldajat esitama

vahekohtu kokkuleppe pikendamise kohta konventsiooni nõuetele vastavad dokumendid, kuid ei

teinud seda. Ringkonnakohus kõrvaldas puuduse ja kohustas ise avaldajat vastavaid dokumente

esitama. Avaldaja esitas ringkonnakohtule tema ja puudutatud isiku 5. novembri 2012. a kokkuleppe

(2012. a kokkulepe) ja selle tõlke eesti keelde, millest nähtub, et lepingupooled pikendasid 2006. a

lepingut 31. detsembrini 2015. Seega on avaldaja tõendanud, et leping, milles sisaldus ka vahekohtu

kokkulepe, kehtis ajavahemikul 2013-2014. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku vastuväide, et

avaldaja ei ole tõendanud lepingu kehtimist ajavahemikul 1. jaanuarist 2010 kuni 5. novembrini

2012, mistõttu ei saa lugeda lepingut kehtivaks ka 5. novembrist 2012. Piisab, et avaldaja on

tõendanud, et lepingupooled pikendasid kokkulepet ja see kehtis ajavahemikul, mille jooksul

ilmnesid vahekohtus lahendatud vaidluse aluseks olnud asjaolud. Tähtsust ei ole ka puudutatud isiku

väitel, et lepingu pikendamise kokkuleppele on alla kirjutanud isik, kes ei ole avaldaja varem esitatud

registri väljavõtte kohaselt avaldaja juhatuse liige. Kuna registriväljavõte on esitatud avalduse

esitamise ajal (14. oktoobri 2015. a seisuga), kuid pikendamise kokkulepe sõlmiti 5. novembril 2012,

ei saa sellest järeldada, et avaldaja nimel oleks lepingu pikendamise allkirjastanud esindusõiguseta

isik.

Puudutatud isiku vastuväited avaldusele ei anna samuti alust jätta vahekohtu otsust tunnustamata ja

täidetavaks tunnistamata. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, et pooled ei võinud Eesti õiguse järgi

vahekohtu kokkulepet sõlmida või et otsuse tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine oleks vastuolus

Eesti avaliku korraga. Puudutatud isik ei ole tuginenud ühelegi konventsiooni art 5 lg-s 1 sätestatud

alusele, mis annaks põhjust keelduda vahekohtu otsust tunnustamast. Maakohus on puudutatud isiku

vastuväidetele piisavalt põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtu määruse

põhjendustega ega korranud neid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Puudutatud isik palub määruskaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ning jätta

avaldus rahuldamata. Puudutatud isik märkis Riigikohtu menetluskuludeks 546 eurot, paludes välja

mõista ka seadusjärgse viivise sellelt. Puudutatud isik vaidles osaliselt vastu avaldaja

menetluskuludele.

Puudutatud isiku arvates ei ole esitatud vahekohtu kokkulepet. Avaldaja ei ole tõendanud, et

31. detsembrist 2009 kuni 5. novembrini 2012 kehtisid varasemad lepingutingimused, sh vahekohtu

kokkulepe, muutmatul kujul. Kui vahekohtu kokkulepet on pikendatud, peavad olema esitatud kõik

pikendamiskokkulepped. Ringkonnakohtu lahendist ei ole jälgitav, miks ringkonnakohus nõustus

asjaoluga, mille avaldaja jättis tõendamata (Remy Nilsoni esindusõigus).

Vahekohtu autenditud originaalotsuse all tuleb mõista apostillitud vahekohtu otsust, millega

vahekohtu asukohariik oma ametliku asutuse kaudu kinnitab, et vahekohtu asukohariigi õiguse järgi

on vahekohtu otsus tehtud seaduspäraselt ja on kehtiv.

Vahekohtu otsus ei ole täidetav ebaselguse tõttu. Kohtutäituril ei ole pädevust tõlgendada

täitedokumenti viisil, et ta ise tuvastab, millise välisriigi millise õigusaktiga on „intressiseaduse“

puhul tegu ja mis on selle sisu.

9. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning Riigikohtu menetluskulud puudutatud isiku

kanda ja mõista temalt välja 1212 eurot 50 senti ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise

lause järgi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 691

p 5, § 692 lg 2 ja § 695 alusel tuleb muuta osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus

jääb rahuldamata.

11. Kolleegium käsitleb esmalt välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise üldisi eeldusi ja

korda (I), seejärel Stockholmi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise formaalseid eeldusi

konventsiooni art 4 alusel (II) ning edasi sisulisi eeldusi konventsiooni art 5 alusel ja otsuse

täidetavust (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas Eestis on alust tunnustada ja täita Stockholmi vahekohtu 2. juuli

2015. a otsust.

Avaldaja taotlusel tunnustas maakohus seda otsust ja tunnistas selle Eestis täidetavaks. Puudutatud

isiku määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata.

13. Puudutatud isikul on ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus sarnaselt

väisriigi kohtulahendi täidetavaks tunnistamise asjaga tulenevalt TsMS § 754 lg-st 2, § 625 lg 2

esimesest lausest ja § 696 lg 1 teisest lausest (vt Riigikohtu 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-154-14, p 8).

14. TsMS § 754 lg 1 järgi tunnustatakse välisriigi vahekohtute otsuseid ja võetakse Eestis täitmisele

üksnes vastavalt konventsioonile ja teistele välislepingutele. Konventsiooni kohaldamist kinnitab ka

selle art 1 lg 1. Tulenevalt TsMS § 754 lg-st 2 tuleb välislepinguga reguleerimata osas kohaldada

TsMS erisätteid välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise suhtes ning

kolmandas järjekorras TsMS sätteid välisriigi kohtulahendite tunnustamise kohta (TsMS § 620 jj),

mis asendavad kohaldamisel riigisisese vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise

sätteid.

15. Konventsiooni art 3 esimese lause järgi tunnustab iga lepinguosaline riik vahekohtu otsuseid kui

kohustuslikke ja täidab neid kooskõlas protseduurireeglitega, mis kehtivad territooriumil, kus

toetutakse sellele otsusele, vastavalt art-tes 4 jj kehtestatud tingimustele. Konventsiooni art 4 näeb

ette vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks esitatavad dokumendid ja art 5

alused otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks. TMS § 2 lg 1 p 6 järgi on täitedokumendiks

Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu otsus, samuti muu vahekohtu täidetavaks tunnistatud otsus.

Välisriigi vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamise korda reguleeritakse TsMS-s

esmajoones §-des 754 ja 757.

Eelneva põhjal tuleb vahekohtu otsuse Eestis sundtäitmiseks seda Eesti kohtulahendiga tunnustada ja

tunnistada see täidetavaks. Seejuures kontrollitakse esmajoones konventsiooni art-te 4 ja 5 eelduste

täitmist.

II

(A)

16. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega, et Stockholmi vahekohtu otsuse tunnustamist ja

täidetavaks tunnistamist ei välista see, et otsust ei ole esitatud nõuetekohases vormis, kuid täiendab

kohtute põhjendusi.

17. Avaldaja esitas kohtule Stockholmi vahekohtu 2. juuli 2015. a ingliskeelse otsuse vahekohtu

juristi (legal counsel) Anja Håvedal-Ippi kinnitatud koopia ja selle tõlke eesti keelde, mille on

kinnitanud vandetõlk (I kd, tl 76-126).

18. Konventsiooni art 4 lg 1 lit a kohaselt tuleb vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks

tunnistamiseks esitada autenditud originaalotsus või selle nõuetekohaselt kinnitatud koopia (the duly

authenticated original award or a duly certified copy thereof).

Konventsiooni rakendamise juhise (UNCITRAL Secretariat Guide on the Convention on the

Recognition and Enforcement of Foreign Arbitral Awards (New York, 1958);

http://www.uncitral.org/pdf/english/texts/arbitration/NY-conv/2016_Guide_on_the_Convention.pdf)

art 4 komm 44 järgi tuleks otsuse ehtsuse kindlakstegemiseks kinnitada vahekohtunike allkirju ja

koopia kinnitamiseks seda, et tegu on originaali ehtsa koopiaga. Konventsiooni rakendamise juhise

art 4 komm-de 51-54 järgi ei näe konventsiooni art 4 lg 1 lit a ette kinnitamiseks pädevat

ametiasutust ning eri kontekstis on eri riikide kohtud pidanud koopia kinnitamiseks pädevaks

erinevaid asutusi ja isikuid. Konventsiooni art 4 lg 1 lit-s a ega mujal konventsioonis ei ole sätestatud,

et avaldaja peaks esitama kohtule apostilliga kinnitatud vahekohtu otsuse, nagu väidab puudutatud

isik.

19. Konventsiooni art 7 lg 1 järgi ei jäta konventsiooni sätted kumbagi asjast huvitatud poolt ilma

mitte ühestki õigusest kasutada ära vahekohtu otsust sel viisil ja sellises ulatuses, nagu lubavad selle

riigi seadused või kokkulepped, kus sellisele otsusele toetumist nõutakse (The provisions of the

present Convention shall not … deprive any interested party of any right he may have to avail himself

of an arbitral award in the manner and to the extent allowed by the law or the treaties of the country

where such award is sought to be relied upon).

Sellest järeldab kolleegium, et välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks

tunnistamiseks Eestis piisab otsuse esitamisest ka Eesti menetlusseaduses esitatud vormis.

TsMS § 757 lg-te 1 ja 3 järgi ei ole vahekohtu otsuse tunnustamiseks ja täidetavaks tunnistamiseks

esitatavale vahekohtu otsusele erilisi vorminõudeid aga kehtestatud, vaid esitada tuleb vahekohtu

otsus või selle tõestatud ärakiri.

Eesti seadus ei nõua vahekohtu otsuse ehtsuse kinnitamiseks ei otsuse kui sellise ega vahekohtunike

allkirjade tõestamist ega apostilliga kinnitamist. Puudutatud isik ei ole ei Stockholmi vahekohtu

olemasolu, pädevust ega ka vaidlusaluse otsuse olemasolu ja tegemist selle allkirjastanud

vahekohtunike poolt ka sisuliselt vaidlustanud ning esitatud asjaolud ei anna selleks vähimatki alust

ka kolleegiumile.

Avaldaja tugines otsuse vormipuudusele ka alles ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses (I kd,

tl 184, 185). Kuigi TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjenduseks esitada uusi asjaolusid ja

tõendeid, ei ole puudutatud isik selgitanud, miks tal maakohtu menetluse ajal vahekohtu otsuse

ehtsuses kahtlusi ei tekkinud.

20. Kolleegium märgib siiski, et esitatud vahekohtu otsuse koopia ei pruugi formaalselt vastata ei

konventsiooni art 4 lg 1 lit a ega TsMS § 757 lg 1 nõuetele. Nimelt ei ole esitatud andmeid, et koopia

kinnitanud Stockholmi vahekohtu juristil (vt I kd, tl 76, 102) on õigus vahekohtu otsuse ärakirja

tõestada. Siiski ei järeldu ainuüksi sellest, et otsuse olemasolu ei ole Eesti kohtu jaoks tõendatud ning

vahekohtu otsus tuleks jätta tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata.

Tegemist on üksnes võimaliku formaalse puudusega. Kolleegiumi arvates on avaldaja vahekohtu

otsuse olemasolu ja selle sisu piisavalt tõendanud. Puudutatud isik ei ole neid vaidlustanud ega ka

otsuse koopia tõestamist kahtluse alla seadnud.

21. Riigikohtus ei ole puudutatud isik enam tuginenud sellele, et otsus ei oleks jõustunud või täidetav.

(B)

22. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega ka selles, et pooltel oli sõlmitud vahekohtu

kokkulepe, kuid muudab ringkonnakohtu määruse sellekohaseid põhjendusi.

23. Konventsiooni art 2 ja art 4 lg 1 lit b järgi on välisriigi vahekohtu otsuse tunnustamise ja

täidetavaks tunnistamise eeldus ka kirjaliku vahekohtu kokkuleppe esitamine kohtule

originaallepinguna või nõuetekohaselt kinnitatud koopiana.

24. Vahekohtu vaidluse aluseks olnud 2006. a lepingu p-s 22 sisaldus ka Stockholmi vahekohtu

kokkulepe (I kd, tl 24, 32).

Puudutatud isiku väitel kehtis see leping p 20.1 järgi aga 31. detsembrini 2009. Avaldaja väitel

pikendasid pooled lepingut 31. detsembrini 2015, mille tõendamiseks esitas ta ringkonnakohtule ka

2012. a kokkuleppe (II kd, tl 31). Puudutatud isiku arvates ei ole avaldaja sellega tõendanud, et

pooled pikendasid vahekohtu kokkuleppe kehtivust.

25. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et avaldajal ei olnud vaja tõendada lepingu

kehtimist ajavahemikul 1. jaanuarist 2010 kuni 5. novembrini 2012. Piisab sellest, kui avaldaja on

tõendanud, et lepingupooled pikendasid algset kokkulepet ja see kehtis ajavahemikul, mille jooksul

ilmnesid vahekohtus lahendatud vaidluse aluseks olnud asjaolud, s.o 2013 − 2014.

Põhjendamatu on aga ringkonnakohtu käsitlus avaldaja nimel 2012. a kokkuleppe allkirjastanud

R. Nilsoni esindusõigusest. On õige, et asjaolu, et R. Nilsoni ei ole 14. oktoobri 2015. a registri

väljavõttel avaldaja esindusõigusliku isikuna nimetatud, ei tähenda, et ta ei võinud olla esindajaks

2012. a-l. Samas ei ole avaldaja R. Nilsoni esindusõiguse tõendamiseks 2012. a-l esitanud tõendeid,

mh registri väljavõtet ega puudutatud isiku väitele esindusõiguse puudumise kohta (II kd, tl 36

pöördel) isegi reageerinud. Ka Riigikohtu menetluses on avaldaja piirdunud kinnitusega, et R. Nilson

tegutses avaldaja esindajana (vastus määruskaebusele, p 15), viidates seejärel asjas mittekohalduvale

Eesti materiaalõiguse sättele (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 116 lg 2). Piisav ei ole ainuüksi

vahekohtu otsuses sisalduv seisukoht 2006. a lepingu pikenemise kohta 2015. a 31. detsembrini, mis

ei ole pealegi antud vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamise kontekstis (I kd, tl 78, 104).

26. Tuvastatud asjaoludel on puudutatud isik aga vahekohtumenetluses osalenud. Vahekohtu otsusest

endast nähtub (I kd, tl 87, 113), et vahekohtusse pöörduski just puudutatud isik ise. Tuvastatud

asjaoludest ei nähtu, et puudutatud isik oleks vahekohtusse pöördudes vaidlustanud vahekohtu

kokkuleppe olemasolu või teinud seda hiljem vahekohtumenetluses.

Seega on vahekohtu kokkuleppe võimalik vormipuudus vahekohtusse pöördumisega kõrvaldatud.

26.1. Konventsioon ei näe ette vahekohtu kokkuleppe vormipuuduste kõrvaldamise võimalust

menetluses osalemise teel. Samas võimaldab konventsiooni art 7 lg 1 avaldajal tugineda vahekohtu

otsuse tunnustamisel ja täidetavaks tunnistamisel ka Eesti seadusega antud õigustele (vt ka määruse

p 19). Kuigi konventsiooni art 7 lg 1 tekstis ei räägita vahekohtu kokkulepete tunnustamisest, saab

lähtuda sellest, et see hõlmab ka vahekohtu kokkulepetele kehtivaid ja konventsiooni art-st 2

liberaalsemaid riigisiseseid vorminõudeid (vt konventsiooni rakendamise juhise art 7

komm-d 31-38; MüKoZPO/Adolphsen UNÜ § 2 Rn. 18-21 ja § 4 Rn 8, beck-online).

Konventsiooni vorminõuetest kõrvalekaldumise võimalusele viidatakse ka UNCITRAL 2006. a

soovituses konventsiooni art II lg 2 ja art 7 lg 1 tõlgendamise kohta (Recommendation regarding the

interpretation of article II, paragraph 2, and article VII, paragraph 1, of the Convention on the

Recognition and Enforcement of Foreign Arbitral Awards, done in New York, 10 June 1958 (2006);

http://www.uncitral.org/uncitral/en/uncitral_texts/arbitration/2006recommendation.html).

26.2. Eesti seadus (TsMS § 719 lg 1) nõuab vahekohtu kokkuleppele kirjalikult taasesitatavat vormi

ja selle kohtule esitamist otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise eeldusena (TsMS § 757

lg 1). Samas ei mõjuta vorminõude järgimata jätmine TsMS § 719 lg 3 järgi kokkuleppe kehtivust,

kui pooled nõustuvad vaidluse lahendamisega vahekohtus.

26.3. Lisaks on puudutatud isiku käitumine kolleegiumi hinnangul vastuoluline, kuna ta on nõustunud

vahekohtumenetlusega ega ole selles menetluses esitanud vastuväiteid vahekohtu kokkuleppe

puudumise kohta ega ole ka hiljem esitanud väiteid, et tal sellist võimalust varem ei olnud. Seega

võib tema tuginemine kohtus vahekohtu kokkuleppe puudumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega

(TsMS § 200 lg-d 1 ja 2).

III

27. Kolleegium ei nõustu puudutatud isikuga, et Stockholmi vahekohtu otsus ei ole täidetav

ebaselguse tõttu.

28. Vahekohtu otsuse kohaselt on avaldajalt mh välja mõistetud menetluskulud 650 000 Rootsi krooni

ja intress neilt kuludelt intressiseaduse § 6 kohaselt („pursuant to sections 6 of the Interest Act) (I kd,

tl 101, 125).

Kolleegiumi arvates, ei ole mõistlikku kahtlust, et viidatud õigusakt on Rootsi intressiseadus

(Räntelag (1975:635) (https://www.riksdagen.se/sv/dokument-lagar/dokument/svensk-

forfattningssamling/rantelag-1975635_sfs-1975-635), kuigi vahekohus võinuks oma otsuse

resolutsioonis sellele ka täpsemalt viidata. Vahekohtu otsuses on viidatud, et vaidlus lahendatakse

Rootsi õiguse alusel (I kd, tl 80, 106), viitega 2006. a lepingu p-le 22. Vaidlus lahendati Rootsis

Stockholmi vahekohtus. Ka puudutatud isik ei ole väitnud, et ei saa aru, millise õigusaktiga on tegu.

29. Rootsi intressiseaduses on reguleeritud viivitusintressi (viivise) maksmise kohustust sarnaselt

Eesti VÕS § 113 lg-ga 1. Rootsi intressiseaduse § 6 kohaselt on viivitusintressi aastamääraks

üldjuhul 8%, millele lisandub intressiseaduse § 9 kohaselt Rootsi Keskpanga iga poole aasta tagant

määratav intressimäär.

30. Eesti kohtumenetlustes tehtud lahendites on võimalik VÕS § 113 lg 1 teise lause kohane

seadusjärgne viivis välja mõista selliselt, et kuni otsuse tegemiseni mõistetakse see välja kindla

summana ning sealt edasi protsendina põhinõudest (TsMS § 367). Sarnaselt saab TsMS § 177 lg 4

kohaselt tulevase viivise ette näha hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

Selliselt näevad paljud Eesti kohtulahendid resolutsioonis ette sarnase viivise maksmise korralduse,

nagu seda on väljendatud praeguses Stockholmi vahekohtu otsuses. Sarnane viivise väljamõistmine

on võimalik ka Eesti vahekohtumenetluses.

31. Välisriigi vahekohtu lahendi Eestis täitmisele ei tohiks konventsiooni art 3 teise lause järgi seada

oluliselt rangemaid tingimusi kui Eesti vahekohtu lahendite täitmisele, mis samuti võivad tugineda

viivise väljamõistmisele välisriigi materiaalõiguse alusel (vt ka TsMS § 742). Välisriigi seaduse järgi

viivise arvutamine võib olla ette nähtud ka välisriigi kohtulahendis, mida samuti tuleb Eestis täita,

seejuures otsust täiendavalt täidetavaks tunnistamata.

32. Riigikohus on korduvalt leidnud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille

kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse

nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari

2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11; 16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

110-16, p 16). Riigikohus on ka leidnud, et tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei

saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu

see on otsuses kirjas (vt nt Riigikohtu 15. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11;

16. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16).

Kolleegiumi arvates ei ole kohtutäituril Stockholmi vahekohtu otsuse täitmiseks viivise osas vaja

tegeleda materiaalõiguslike küsimuste lahendamisega. Tegemist on tehnilise, matemaatilise

küsimusega, kuidas arvutada välja (vahe)kohtulahendiga väljamõistetud viivis, mille arvutamise

periood algab lahendis märgitud ajast ja lõpeb põhinõude täieliku täitmisega (vt ka TMS § 56 lg 3)

ning mille suurus tuleneb seadusest, olgugi et praegusel juhul välisriigi seadusest. Täitemenetluse

tõhususe ja võlgniku õiguste kaitse huvides on see, kui sissenõudja esitab kohtutäiturile koos

täitmisavaldusega nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete suuruse kuni täitmisavalduse esitamise ajani

ning näitab ka üksikasjaliku arvutuskäigu (koos välisriigi seaduse tekstiga, vajadusel tõlkega), kuidas

ta nimetatud tulemusele on jõudnud. Edasi arvutab viivist kohtutäitur ise.

33. Kolleegium märgib, et vajadusel saab nii võlgnik kui sissenõudja esitada täitemenetluses hagi ka

välisriigist pärineva täitedokumendi (sh vahekohtu otsuse) selgitamiseks TsMS § 368 lg 2 alusel ning

seda sõltumata sellest, kas on minetatud võimalus saada selgitus lahendi andnud organilt. Samuti on

võimalik ka välismaise täitedokumendi (sh vahekohtu otsuse) alusel toimuv täitemenetlus tunnistada

TMS § 221 alusel lubamatuks.

IV

34. Riigikohtu menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1

alusel puudutatud isiku kanda. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele

hüvitatavad menetluskulud. Maakohtus ja ringkonnakohtus väljamõistetud menetluskulude rahalist

suurust ei ole vaidlustatud.

34.1. Riigikohtule esitatud avalduses palub avaldaja puudutatud isikult välja mõista Riigikohtus

kantud esindajakulud 1212 eurot 50 senti. Taotluse kohaselt kulus õigustoimingutele kokku 6 tundi

50 minutit. Õigusteenuse tunnihind oli keskmiselt 186 eurot 50 senti. Avaldaja on vastuseks

Riigikohtu järelepärimisele kinnitanud, et esindajakulud ei sisalda käibemaksu.

Puudutatud isiku arvates on avaldaja põhjendatud ajakulu 1,5 tundi ja tunnitasuks tuleks lugeda

130 eurot.

34.2. Kolleegium leiab, et taotluses esitatud esindajakulud on TsMS § 175 lg 1 esimese lause mõttes

põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Arvestades vaidluse eseme põhiosas kattuvust ringkonnakohtu

menetlusega ja avaldaja seisukohtade sarnasust seal, vaidluse mitte ülemäära suurt keerukust ja

mahukust ning avaldaja vastuse kohatist ebapiisavust ja asjakohatust (nt R. Nilsoni esindusõiguse

tõendamata jätmine, viitamine kohaldamisele kuuluva Rootsi materiaalõiguse asemel Eesti omale

(kaebuse p 15)), loeb kolleegium põhjendatud esindajakuluks 700 eurot.

34.3. Lisaks menetluskuludele tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel puudutatud isikult avaldaja taotlusel tema

kasuks mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates

Riigikohtu määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.

35. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik