3-2-1-64-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-64-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Lagendi OÜ hagi osaühingu Tafrix vastu täiteasjas

nr 133/2015/821 viivise vähendamiseks ja täitemenetluse

osaliselt lubamatuks tunnistamiseks ning avaldus

täitemenetluse ajatamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-969

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Tafrix kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Lagendi OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Armand Reinmaa

Kostja osaühing Tafrix, lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Margus Poola ja Olavi-Jüri Luik

Asja läbivaatamise kuupäev

29. mai 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-969 osas,

millega ringkonnakohus tühistas Pärnu Maakohtu 22. augusti 2016. a otsuse samas tsiviilasjas

osas, millega jäeti rahuldamata Lagendi OÜ hagi osaühingu Tafrix vastu tunnistada täiteasjas

nr 133/2015/821 sundtäitmine lubamatuks viivise vähendamise osas, ning tunnistas

sundtäitmise lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise

katteks rohkem, kui on põhinõude suurus (75 392 eurot 2 senti). Tühistatud osas jätta jõusse

Pärnu Maakohtu 22. augusti 2016. a otsus samas tsiviilasjas, arvestades Riigikohtu põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata Lagendi OÜ hagi osaühingu

Tafrix vastu täiteasjas nr 133/2015/821 täitmisakti alusel sissenõutava viivise suuruse

vähendamiseks ning Lagendi OÜ avaldus samas täiteasjas täitemenetluse ajatamiseks.

3. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

„1. Jätta rahuldamata Lagendi OÜ hagi osaühingu Tafrix vastu täiteasjas nr 133/2015/821

täitmisakti alusel sissenõutava viivise suuruse vähendamiseks.

2. Jätta rahuldamata Lagendi OÜ hagi osaühingu Tafrix vastu täiteasjas nr 133/2015/821

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks viivise vähendamise osas.

3. Jätta rahuldamata Lagendi OÜ avaldus täiteasjas nr 133/2015/821 täitemenetluse

ajatamiseks.

4. Jätta kõikide kohtuastmete menetluskulud Lagendi OÜ kanda.

5. Mõista Lagendi OÜ-lt osaühingu Tafrix kasuks välja menetluskulu 3330 eurot 11 senti

(käibemaksuta) ja viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni."

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada Advokaadibüroo LEXTAL OÜ-le osaühingu Tafrix eest kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lagendi OÜ (hageja) esitas 20. jaanuaril 2016 Pärnu Maakohtule hagi osaühingu Tafrix (kostja)

vastu, milles palus tema suhtes algatatud täitemenetluses (täiteasi nr 133/2015/821):

1) vähendada täitmisakti alusel sissenõutava viivise suurust kuni pooleni põhinõude suurusest

(alternatiivselt kuni põhinõude suuruseni);

2) ajatada sundtäitmine makse suurusega 1000 eurot kalendrikuus kuni kohtu määratud viivisenõude

täitmiseni;

3) tunnistada sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse

viivist rohkem kui summas, mille kohus hagi lahendamisel viivise summaks määrab.

Hagiavalduse kohaselt algatati kostja avalduse ja Pärnu Maakohtu 11. juulil 2014 tsiviilasjas nr 2-13-

10012 (kostja hagi hageja vastu töövõtulepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja lepingust

tuleneva põhivõla ning viivise nõudes) tehtud jõustunud otsuse alusel hageja suhtes täitemenetlus.

Viidatud tsiviilasjas mõisteti mh hagejalt kostja kasuks välja põhivõlg 75 392 eurot 2 senti, viivis

4780 eurot 48 senti ja viivis põhivõlgnevuselt 0,1% päevas alates 1. märtsist 2013 iga maksmisega

viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohtuotsus jõustus 28. septembril 2015.

Hagejalt nõutav viivis on ebamõistlikult suur, ületades põhinõuet ja enam kui kaks korda ka seaduses

sätestatud viivisemäära. Ebamõistlikult suure viivise nõudmine ei ole põhjendatud ja kooskõlas hea

usu põhimõttega. Viivist tuleks vähendada osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse

viivise katteks rohkem kui pool põhinõude suurusest, s.o 37 696 eurot 1 senti. Igal juhul tuleb viivist

vähendada osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivist rohkem, kui on

põhinõude suurus (75 392 eurot 2 senti). Sundtäitmise ajatamine täiteasjas on põhjendatud, kuna

viivise tasumiseks maksegraafiku koostamine võimaldab hagejal jätkata tavapärast majandustegevust

ega kahjusta teda ülemäära. Kostja on väljendanud seisukohta, et esmalt tuleb tasuda nõude põhiosa

ning seejärel kõrvalnõuded. Seega leppisid pooled kokku kohustuste täitmise järjekorra teisiti, kui

sätestab seadus. Hageja oli eeltoodust lähtudes valmis põhinõude täitmise järel alustama läbirääkimisi

maksegraafiku koostamiseks viivise kohta, kuid kostja sellega ei nõustunud.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kehtiv materiaalõigus ei võimalda esitada nõuet, millega taotletakse

viivise vähendamist osas, mis tekkis enne kohtuotsuse jõustumist. Pärast kohtuotsuse jõustumist

tekkinud viivise vähendamiseks peaks esinema erandlikud asjaolud, mida ei ole hagiavalduses välja

toodud. Hageja oleks pidanud viivise vähendamise taotluse esitama tsiviilasjas nr 2-13-10012. Nõude

ajatamiseks ei ole alust. Pooled ei ole kokku leppinud muus kohustuste täitmise järjekorras, kui on

sätestatud seaduses. Hagi on esitatud pahauskselt, hageja ei ole jõustunud kohtuotsust täitnud.

3. Pärnu Maakohus jättis 22. augusti 2016. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse

resolutsiooni kohaselt jäi rahuldamata hagi täitmisakti alusel sissenõutava viivise vähendamiseks ja

sundtäitmine lubamatuks tunnistamiseks viivise vähendamise osas, samuti hagi täitemenetluse

ajatamiseks). Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks.

Maakohtu otsuse põhjendustel on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel kohtulahendi

sundtäitmisel viivise vähendamine erandlik ja seda on võimalik kaaluda ainult ajavahemiku eest

pärast kohtulahendi jõustumist. Seega ei saa vähendada viivist ajavahemiku eest 1. märtsist 2013 kuni

kohtuotsuse jõustumiseni 28. septembril 2015. Rahuldamata jääb ka hageja nõue viivise

vähendamiseks ajavahemiku eest pärast kohtulahendi jõustumist. Hageja oleks pidanud selle taotluse

esitama tsiviilasjas nr 2-13-10012, mida ta ei teinud. Hageja ei ole tõendanud erandlikke asjaolusid,

mis õigustaks viivise vähendamist pärast kohtulahendi jõustumist. Kuna rahuldamata jääb hageja

nõue viivise vähendamiseks, jääb rahuldamata ka hageja taotlus tunnistada selles osas sundtäitmine

lubamatuks.

Arestimisakti kohaselt on tehtud arestimine kogu täitemenetluses täidetava summa tagamiseks.

Täitemenetluses tehtud toimingutest ei sõltu see, milline nõue tuleb lugeda täidetuks esimesena.

Täitemenetlusest saadud nõuete täitmise järjekord on sätestatud TMS § 56 lg-s 2. Tõenditest ei

nähtu, et pooled oleks leppinud kokku teistsuguses nõuete täitmise järjekorras, kui on sätestatud

võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-s 8.

Hageja taotlus täitemenetluse ajatamiseks (TMS § 45) ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. novembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

jäeti rahuldamata hageja nõue tunnistada sissenõutava viivise sundtäitmine lubamatuks viivise

vähendamise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse ja tunnistas sundtäitmise

lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem, kui on

põhinõude suurus (75 392 eurot 2 senti). Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud poolte endi kanda ja määras kindlaks, et pooltel ei tule teineteisele menetluskulude

hüvitisena midagi tasuda. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täpsustas

otsuse resolutsiooni osas, mis puudutas otsustust täitemenetluse ajatamata jätmise kohta.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus TMS § 221 alusel õigesti, et hageja

nõue on põhjendamatu osas, mis puudutab kostja viivisenõuet kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Küll

aga saab viidatud sätte järgi hinnata hageja nõuet osas, mis puudutab kostja viivisenõuet, mis muutus

sissenõutavaks alates kohtuotsuse jõustumisest. Tsiviilasjas nr 2-13-10012 tehtud maakohtu otsuse

jõustumise ajaks oli põhinõudelt arvestatud viivis 71 019 eurot 28 senti. Kostja viivisenõue ületas

seega tema põhinõude (75 392 eurot 2 senti) pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajal.

Eeltoodut arvestades on tegemist erandlike asjaoludega, mis juhul on lubatud esitada hagi viivise

vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Maakohus leidis iseenesest õigesti, et hageja

pidi viivise vähendamise taotluse ja sisulised vastuväited viivisenõudele esitama tsiviilasja nr 2-13-

10012 menetluses ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemisel nendele asjaoludele

enam tugineda ei saa. Samas pidi põhivõlga ületava viivise põhjendatust tõendama võlausaldaja

(kostja), kuid kostja seda tsiviilasja nr 2-13-10012 menetluses ei teinud. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei

nõudnud teises tsiviilasjas viivise vähendamist, ei anna kostjale õigust saada põhivõlga ületavat

viivist, ilma et kohtud oleks kontrollinud sellise nõude põhjendatust. Sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagis ei või vaidlustada asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga, kuid

jõustunud kohtulahendiga ei ole praegusel juhul tuvastatud kostja õigust nõuda hagejalt põhivõlga

ületavat viivist. Hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et kostja ei ole põhjendanud oma õigust

nõuda põhivõlga ületavat viivist. Kostja sellele sisulisi vastuväiteid ei esitanud.

Maakohus leidis valesti, et pooled ei leppinud kokku teistsuguses nõuete täitmise järjekorras, kui on

sätestatud VÕS § 88 lg-s 8. Hageja võis mõistlikult kostja kirjadest järeldada kohustuste täitmise

järjekorra muutmist VÕS § 88 lg 8 tähenduses. Kostja väljendas selgelt, et ta ei ole valmis hagejaga

muus osas läbi rääkima enne, kui põhivõlg on tasutud. Kostja hiljem esitatud vastupidised väited on

otsitud ja tõendamata. Tõenditest järeldub, et kostja andis nõusoleku kohustuste täitmise järjekorra

muutmiseks ja kostjale tasutud summad tuleb lugeda esmalt põhinõude ja seejärel viivise katteks.

Asja materjalidest ei nähtu hageja pahatahtlikku kohustuste täitmisest kõrvalehoidmist (hageja on

teinud võlgnevuse tasumiseks pingutusi ja püüdnud ka kostjaga kokkuleppele jõuda). Eeltoodust

tulenevalt on hageja nõue kostja viivisenõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks osaliselt

põhjendatud. Kuna hageja ei esitanud õigel ajal vastuväiteid kostja viivisenõudele, ei saa praeguses

menetluses vähendada viivist osas, mis ei ületa põhinõude suurust. Seetõttu tuleb tunnistada

sundtäitmine lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks

rohkem, kui on põhinõude suurus. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuse kohaselt on hageja kostjale

tasunud kokku 101 127 eurot 38 senti. Sellest 75 392 eurot 2 senti tuleb lugeda tasutuks põhinõude ja

25 735 eurot 36 senti viivisenõude täitmiseks. Kuna hagejal tuleb tasuda viivist maksimaalselt

põhivõla ulatuses, ei ole hageja viivist, mille vähendamist ta taotleb, kostjale veel tasunud ning

VÕS § 162 lg 3 hageja nõude rahuldamist ei välista.

Maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja täitemenetluse ajatamise avalduse. Maakohtu otsuse

resolutsiooni tuleb täpsustada, arvestades, et maakohus käsitas ekslikult täitemenetluse ajatamise

avaldust haginõudena (maakohus pidanuks tegema otsustuse selle avalduse rahuldamata jätmise

kohta).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu

otsus. Kostja märgib kaebuses, et vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles tunnistati

sundtäitmine lubamatuks osas, millest täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks

rohkem, kui on põhinõude suurus.

Ringkonnakohus kohaldas hagi osalisel rahuldamisel TMS § 221 valesti, võimaldades võlgnikul

(hagejal) lubamatult esitada täitemenetluses viivise vähendamise taotlus, mis on jäänud

põhimenetluses esitamata. Kui võlgnik põhimenetluses viivisele vastu ei vaidle, minetab ta õiguse

hiljem viivise suurust vaidlustada. Ringkonnakohus leidis valesti, et asjas esinevad erandlikud

asjaolud, mis on TMS § 221 järgi täitemenetluse lubamatuks tunnistamise aluseks. Erandlikuks

asjaoluks ei saa lugeda seda, et viivis ületas pärast kohtulahendi jõustumist põhisummat. See ei ole ka

uus asjaolu, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Samuti on ringkonnakohus pannud

menetlusõiguse norme rikkudes viivise vähendamise eelduseks olevate asjaolude tõendamise

kohustuse võlausaldajale (kostjale).

Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, kui leidis, et pooled leppisid kokku teises

täitmisjärjekorras, kui on ette nähtud VÕS § 88 lg-s 8.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse samas tsiviilasjas osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja vastu

tunnistada täiteasjas sundtäitmine lubamatuks viivise vähendamise osas, ning tunnistas sundtäitmise

lubamatuks osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks rohkem, kui on

põhinõude suurus (75 392 eurot 2 senti). Tühistatud osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse

maakohtu otsus, arvestades Riigikohtu põhjendusi. Osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu

otsuse muutmata (st osas, milles hageja nõue kostja vastu täiteasjas täitmisakti alusel sissenõutava

viivise suuruse vähendamiseks ja hageja avaldus täiteasjas täitemenetluse ajatamiseks jäeti

rahuldamata), tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud jaotab kolleegium ümber

ning määrab kindlaks menetlusosaliste menetluskulud. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud.

Kassatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsuse osas, milles tunnistati

sundtäitmine lubamatuks osas, millest täitemenetluses saadavast rahast arvestatakse viivise katteks

rohkem, kui on põhinõude suurus (st osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistas). Muus

osas (st osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata) ei ole ringkonnakohtu otsust

vaidlustatud ning selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.

9. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt viivise

vähendamist ajavahemiku eest pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas nr 2-13-10012 ja selles osas

sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Samuti on kostja osutanud kaebuses sellele, et ringkonnakohus

on asunud ekslikult seisukohale, et pooled leppisid kokku teises täitmisjärjekorras, kui on ette nähtud

seaduses (VÕS § 88 lg 8).

10. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hagejal on õigus tunnistada sissenõutava viivise

sundtäitmine lubamatuks põhinõuet ületavas osas, leides vastupidi maakohtule, et hageja on

tõendanud erandlikud asjaolud, mis õigustavad TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel viivise vähendamist aja

eest pärast kohtulahendi jõustumist. Kolleegium selle järeldusega ei nõustu, ringkonnakohus on

kohaldanud viidatud sätteid ekslikult.

TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud.

Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 kohaselt on

sama sätte lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need

põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Asjas ei kohaldu TMS § 221 lg 11, mis

sätestab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist muu kui kohtulahendi sundtäitmise

puhul (nagu õigesti leidis ka ringkonnakohus). Riigikohus on selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagis (TMS § 221 lg 1) võib võlgnik esitada materiaalõiguslikke vastuväiteid

võlausaldaja nõudele, mille kohta on olemas täitedokument (mh jõustunud kohtulahend), kuid

TMS § 221 lg 2 järgi ei ole sellises hagis võimalik vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud

jõustunud kohtulahendiga. Riigikohus märkis, et muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi

leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul,

kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik

suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga

kindlaksmääratud kuupäevani) (vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09,

p 9). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt viivise vähendamist aja eest pärast

kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja

arvutatav (protsent võlgnetavast summast). See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse

jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast

kohtuotsuse jõustumist. Kolleegium märgib, et juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb

arvestada TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piiranguga. Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on

kohus pooltevahelise vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on

sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluse käigus piiratud. Tegemist on

erineva olukorraga võrreldes sellega, kui täitedokumendiks on muu dokument kui kohtulahend, mil

ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi

vaadanud ning võlgnik vajab seetõttu efektiivsemat õiguskaitset (vt selle kohta Riigikohtu

31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11).

Maakohus leidis eeltoodut arvestades õigesti, et hagejal tulnuks oma viivise vähendamise taotlus

esitada tsiviilasjas nr 2-13-10012. Kui hageja jättis põhimenetluses selle taotluse esitamata ning

jõustunud kohtulahendiga on temalt võlausaldaja kasuks viivis välja mõistetud, on hageja viivise

vaidlustamise võimalused minetanud.

11. Kostja vaidlustab kassatsioonkaebuse kohaselt ka ringkonnakohtu põhjenduse, et pooled leppisid

kokku teises nõuete täitmise järjekorras, kui on ette nähtud seaduses. Kuivõrd kassatsioonkaebus

rahuldatakse ning ringkonnakohtu otsus tühistatakse kostja soovitud ulatuses, pole vajadust kostja

sellekohaseid väiteid käsitleda.

12. Kuivõrd hagi jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud hageja

kanda TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 174 lg 5 järgi määrab

kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 2074 eurot 62 senti ja viivise

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni

(st menetluskulude tasumiseni). Pooled ei ole apellatsiooniastmes maakohtu kindlaks määratud

menetluskulude suurust vaidlustanud. Seega tuleb menetluskulude jaotuse järgi hagejal hüvitada

kostjale maakohtu menetluskuludest 2074 eurot 62 senti.

Ringkonnakohtule esitatud avalduse kohaselt oli kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses

645 eurot 32 senti (käibemaksuta). Hageja vaidles kostja menetluskulude nimekirjale osaliselt vastu,

leides, et alates 27. septembrist 2016 osutatud teenuste tunnihind 140 eurot 61 senti (enne

27. septembrit 2016 oli tunnihind 127 eurot 82 senti) on põhjendamatu ja tunnihinna muutmise alus

on ebaselge. Samuti ei ole menetluskuluna hüvitatav 31. oktoobril 2016 osutatud õigusteenuse kulu

(kohtunõude täitmine, mis seisnes menetluskulude nimekirja koostamises).

Kostja esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja kasutanud menetluses kahe esindaja

õigusabi ja 22. augustil 2016 on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 127 eurot 82 senti

(käibemaksuta) ning alates 27. septembrist 2016 tunnihinnaga 140 eurot 61 senti (käibemaksuta).

Kolleegiumi hinnangul on kõnealused tunnitasud praeguses asjas mõistlikud ning ei ületa oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Samas on põhjendatud hageja vastuväide, et tal ei

ole kohustust hüvitada 31. oktoobril 2016 tehtud toimingu ajakulu. 31. oktoobri 2016. a kohtunõude

täitmiseks on kostja esitanud kohtule apellatsioonkaebusega seotud menetluskulude nimekirja. Kuna

menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab

kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja

vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 11. novembri 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-77-14, p 12). Eeltoodut arvestades tuleb vastavas ulatuses (60 eurot 93 senti) jätta kostja

taotlus rahuldamata. Ülejäänud menetluskulude nimekirjas esitatud kulud on kolleegiumi arvates

põhjendatud. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale apellatsioonimenetluse menetluskulud 584 eurot

39 senti (käibemaksuta).

Riigikohtule esitatud avalduses palub kostja kindlaks määrata kassatsioonimenetluses kantud

õigusabikulud ja mõista hagejalt välja 1582 eurot 22 senti (käibemaksuta) ning viivise VÕS § 113

lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni. Taotluse kohaselt kulus

kostja õigustoimingutele kokku 12 tundi 5 minutit (1 tund 48 minutit + 10 tundi 17 minutit).

Taotluses ei ole märgitud õigusteenuse osutamise tunnihinda, kuid osutatud teenuse ajalisest mahust

ja vastavale ajakulule märgitud õigusabikulu suurusest võib järeldada, et esindaja tunni hinnaks on

osa toimingute puhul 127 eurot 82 senti ja osa toimingute puhul 140 eurot 61 senti. Hageja

vastuväidete kohaselt on kostja õigusabikulud kassatsiooniastmes ülepaisutatud ning neid tuleks

vähendada vähemalt 6 tunni võrra.

Kolleegium rahuldab kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt. Arvestades, et

kostjat on esindanud algusest peale samad esindajad ning kostja tugineb kassatsioonkaebuses suures

osas varasemas menetluses esitatud seisukohtadele, on kolleegiumi arvates põhjendatud määrata

kostja lepingulise esindaja kuludena kindlaks tasu 5 tunni õigusabiteenuse osutamise eest. Kuivõrd

kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on õigusteenust osutatud kahe erineva hinnaga, peab

kolleegium mõistlikuks lähtuda hagejalt väljamõistetava menetluskulu kindlaksmääramisel

tunnihinna keskmisest, milleks on 134 eurot 22 senti. Eeltoodut arvestades saab kostja

kassatsioonimenetluse põhjendatud õigusabikuluks pidada 671 eurot 10 senti (käibemaksuta).

Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja mõista 3330 eurot 11 senti

(käibemaksuta) (s.o 2074 eurot 62 senti + 584 eurot 39 senti + 671 eurot 10 senti). Kooskõlas

TsMS § 177 lg-ga 4 märgib kolleegium, et hageja peab kostjale hüvitatavatelt menetluskuludelt

maksma alates Riigikohtu määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

13. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Kostja on palunud tagastada kautsjon

Advokaadibüroo LEXTAL OÜ-le.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu