3-3-1-95-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-95-16

Otsuse kuupäev

21. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive

Ligi

Kohtuasi

Eduard Gluhhodidi kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Eduard Gluhhodid

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2016. a otsus

haldusasjas nr 3-14-50951

Menetluse alus Riigikohtus

Eduard Gluhhodidi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eduard Gluhhodidi kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. augusti 2015. a ja Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri

2016. a otsused haldusasjas nr 3-14-50951.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt Eduard

Gluhhodidi kasuks välja 1500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust

alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikel 13. oktoober 2010

kuni 27. september 2011 ning 5. märts 2012 kuni 4. detsember 2013.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Eduard Gluhhodidi kasuks välja menetluskulu 2 eurot ja 25 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eduard Gluhhodid viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja kinnipeetavana 1. jaanuarist 2010 kuni

30. maini 2010, 13. oktoobrist 2010 kuni 27. septembrini 2011 ja 5. märtsist 2012 kuni 4. detsembrini

2013.

2. E. Gluhhodid esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis jäeti tähtajaks läbi vaatamata.

Pärast seda pöördus E. Gluhhodid kaebusega halduskohtusse ning palus välja mõista Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 20 000 eurot eespool nimetatud ajavahemike eest, mil

kaebaja viibis Tallinna Vanglas mittenõuetekohastes tingimustes. Kaebuse kohaselt tagas Tallinna

Vangla kaebajale vähem kui 3 m2 põrandapinda. Kaebaja sai kambrist välja ainult ühetunniseks

jalutuskäiguks, kuid seegi toimus viie teise isikuga 15 m2 suuruses jalutusruumis. Lisaks olid

kambrid niisked, kuna riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris. Ka valgustus oli ebapiisav ning

kurnas silmi. Hiljem esitatud kaebuse täienduses väitis kaebaja, et tal oli võimalik end pesta vaid kord

nädalas ning lisaks sellele valitses suvel kambrites ka õhupuudus.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 14. augusti 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis kaebaja

kasuks välja 1900 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Halduskohus leidis järgmist.

3.1. Kaebust saab tähtaegseks lugeda alates 13. oktoobrist 2010 kuni 12. jaanuarini 2011. Kuna

tegemist oli jätkuva toiminguga, tuleb nõude esitamise tähtaega arvestada kaebaja vabanemisest

27. septembril 2011.

3.2. Kaebaja esitatud kaebuse täiendus, mille kohaselt tekkis tal kahju ka vähese pesemisvõimaluse ja

suvel kambris valitsenud õhupuuduse tõttu, väljub kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud

nõudest ning ei ole seega lubatav.

3.3. WC-alune põrandapind tuleb kambri üldpindalast välja arvata. Kaebaja oli 265 päeval kambrites,

kus oli ühe isiku kohta alla 2,5 m2 põrandapinda. Sellega rikuti toona kehtinud vangla sisekorra-

eeskirja (VSkE) § 6 lg-t 6. Samuti oli kaebaja 516 päeval kambrites, kus ühe isiku kohta oli 2,5–

2,99 m2 põrandapinda. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi on isiku hoidmine kambrites,

kus tal on alla 3 m2 põrandapinda, inimväärikust alandav.

3.4. Kaebaja oli 27. juulist kuni 27. septembrini 2011 kinnipeetav ning tal olid kinnipeetavale

ettenähtud liikumisvõimalused. Ülejäänud aja oli kaebaja vahistatu, mil tal oli kasutada ühetunnine

jalutuskäik.

3.5. Halduskohus leidis, et ei ole piisavalt tõendatud, et kambrites oleks olnud liigniiske või et kambri

valgustatus olnuks ebapiisav.

3.6. Halduskohus mõistis kaebajale 265 päeva eest, mil tal oli kambris alla 2,5 m2 põrandapinda,

hüvitiseks 1000 eurot ja 516 päeva eest, mil põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,5–2,99 m2, hüvitiseks

900 eurot, kokku seega 1900 eurot.

3.7. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 eurot jättis halduskohus kaebaja enda kanda.

4. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse ning palus Tartu Halduskohtu otsuse tühistada, leides,

et ajavahemiku 13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011 osas ei ole kaebus tähtaegne. WC tulnuks

arvata kambripinna sisse. Sel juhul oleks kaebajale olnud tagatud kambripinda vähemalt 2,5 m2.

Lisaks leidis Tallinna Vangla, et väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult suur.

E. Gluhhodid esitas apellatsioonkaebuse kaebuse täies ulatuses rahuldamiseks. Kaebaja leidis, et

väljamõistetud hüvitis ei ole piisavalt suur. EIK praktikas on tuvastatud rikkumisi ka olukorras, kus

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on 3,15–3,4 m2.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 27. septembri 2016. a otsusega E. Gluhhodidi apellatsioonkaebuse

rahuldamata ning rahuldas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus tühistas Tartu

Halduskohtu 14. augusti 2015. a otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas E. Gluhhodidi

kaebuse osaliselt, mõistes tema kasuks Tallinna Vanglalt välja hüvitise 150 eurot. Otsuse

põhjendustes leiti järgmist.

5.1. Ringkonnakohus märkis, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui

kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele (Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus haldusasjas nr 3-3-1-68-5, p-d 10–14). Ringkonnakohus leidis, et hüvitisenõue on ajavahemiku

13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011 osas esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 ja

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes. Väidetud liiga

kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema kohe tajutavad ja järelikult hakkas kohe nende

mõju ilmnemisest kulgema ka kaebetähtaeg. Seega pidi isik olukorras, kus kahju tekitati jätkuva

toiminguga, arvestama sellega, et ta ei saa nõuda kahju hüvitamist pikema ajavahemiku eest kui

nõude esitamisele eelnenud kolm aastat. Kaebaja esitas hüvitisenõude haldusorganile 12. jaanuaril

2014, mistõttu saab ta hüvitist nõuda vaid sellele eelnenud kolme aasta eest, st alates 12. jaanuarist

2011. Ajavahemiku 13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011 puhul on kahju hüvitamise nõude

esitamise tähtaeg möödunud. Ringkonnakohus leidis, et asjas ei nähtu ka tähtaja ennistamise aluseid.

Tartu Ringkonnakohus jättis kaebuse eelnimetatud ajavahemikku puudutavas osas HKMS §151 lg 1

p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

5.2. WC-alune põrandapind tuleb arvata kambri üldpindala sisse. Kaebaja kasutuses oli alates

12. jaanuarist 2011 alla 3 m2 põrandapinda järgmiselt: 1 päev 2,77 m2, 127 päeva 2,9 m2, 2 päeva

2,67 m2, 5 päeva 2,85 m2, 15 päeva 2,61 m2, 14 päeva 2,87 m2, 28 päeva 2,77 m2, 48 päeva 2,73 m2,

197 päeva 2,72 m2, 58 päeva 2,6 m2. Kaebaja oli ajavahemikul 27. juuli 2011 kuni 27. september

2011 kinnipeetav ja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,61–2,87 m2.

Sellisel juhul ei ole kinnipeetaval õigust saada hüvitist, kui tema muid liikumisvõimalusi ei ole

kitsendatud. Asjas ei nähtu, et kaebajal oleks VSkE § 8 lg-s 1 sätestatud vabal ajal liikumise

võimalust (neli tundi oma osakonna piires) sel ajal piiratud. Järelikult ei ole kaebajale 15 päeval, mil

tema kasutuses oli 2,61 m2 isiklikku põrandapinda, ning 14 päeval, mil põrandapinda oli 2,87 m2,

kahju tekitatud ning see aeg tuleb hüvitatavate päevade hulgast välja arvata. Järelejäänud 466 päeval

viibis kaebaja vahistatuna kambrites, kus ühe isiku koha oli alla 3 m2 põrandapinda. Siinkohal tuleb

hüvitise määramisel arvestada seda, kui palju ning kui kaua oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m2.

127 päeval oli ruutmeetreid 2,9 ja 197 päeval 2,72. Need minetused on suures, mitme kinnipeetavaga

kambris ilmselgelt vähemärgatavad, sest niivõrd väikesest alast ilmajäämine ei saanud kaebajale olla

reaalselt tajutav. Arvestada tuleb sedagi, et kuigi vaidlusaluste päevade koguarv on suur, ei olnud

need ajavahemikud, mil kambris oli isiklikku pinda alla 3 m2, kuigi pikad. Üldjuhul vaheldusid need

küllaltki pikkade ajavahemikega, mil kaebaja kasutuses oli 3 m2 märksa suurem põrandapind. See

pidi kaebaja väidetavate kannatuste mõju leevendama. Muud õigused olid kaebajale tagatud.

5.3. Ringkonnakohus leidis, et asjas on õiglaseks hüvitiseks 150 eurot.

5.4. Väited kambri niiskuse ja puuduliku valgustuse kohta ei anna alust hüvitist suurendada. Usutav

ei ole kaebaja väide, et kambris oli valgustus ebapiisav. Kaks 75W elektripirni umbes 16–17 m2

suuruses kambris annavad piisavalt valgust igapäevatoiminguteks vajalike tegevuste tegemiseks.

Kaebaja haiguslugude väljavõttes ei kajastu kaebusi nägemise halvenemise või silmade valulikkuse

üle. Liiga vähese valguse korral olnuks kaebajal võimalik soetada ka lugemislamp. Väited kambri

niiskuse kohta ei pea paika, kuna kambris on keskküte ning võimalus kambrit õhutada.

5.5. Halduskohus tagastas põhjendatult nõuded, mis puudutasid duši kasutamise võimalust ning

õhupuudust kambris, kuna nende kohta ei ole kaebaja kohtueelses menetluses taotlusi esitanud.

5.6. Ringkonnakohus jättis kaebaja menetluskulud (halduskohtus ja ringkonnakohtus tasutud

riigilõivud kokku 30 eurot) kaebaja enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2016. a

otsuse tühistada. Kaebaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamine 20 000 euro ulatuses on

põhjendatud. Kaebaja palub rahuldada ka need kaebuse nõuded, mis puudutavad õhupuudust kambris

ja vähest võimalust võtta dušši. Mida väiksem on ruum, kus inimesed viibivad, seda vähem on

liikumisvõimalust ning õhku. Kui kambris on palju inimesi, on seal ka palju esemeid, mis vajavad

ruumi ning tekitavad tolmu. Iga päev tuleb koristada, pesta põrandaid, kuid see nõuab asjade

liigutamist. Ühtlasi paneb koristamine higistama, kuid suvel higistatakse kambris ka koristamiseta.

WC koristamine puhastusvahenditega ning nende sattumine riietele ja nahale tekitab sügelust. Nendel

põhjustel on kambrisse vaja dušši. Koristamise ja isikliku hügieeni eest hoolitsemise nõue tuleneb

vangla kodukorrast. Ruumi vähesus, õhu ja duši puudumine takistasid kaebajal tegelemast ravi-

võimlemisega. Kaebaja leiab, et täiendas kaebust õhupuudust ja duši kasutamise võimalust

puudutavate nõuetega õigel ajal. EIK on maininud, et WC-d ei arvestata kambripinna sisse. Kambris

oli võrguga õhuaken. Akna külge keevitatud lisavõre takistab õhu pääsu kambrisse. Õhu vähesuse

tõttu tõuseb kambri temperatuur. Kaebaja lisas, et ta pöördus juba 2010. a-l vanglas valitsenud

kinnipidamistingimuste tõttu Tallinna Vangla poole. Kaebaja leiab, et tal on õigus esitada vangla

halbade kinnipidamistingimuste peale kaebusi alates 2007. a-st.

7. Tallinna Vangla leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohus jättis õiguspäraselt aja-

vahemiku 13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011 osas kaebuse läbi vaatamata, kuna kahju

hüvitamise nõue oli esitatud tähtaega rikkudes. Kohus ei saa praegusel juhul arvesse võtta väiteid,

mis puudutavad pesemisvõimaluste tagamist ja õhuvahetuse toimimist kambris, kuivõrd kaebaja ei

ole nimetatud osas kohustuslikku kohtueelset menetlust vangistuseaduse (VangS) § 11 lg-le 8 järgi

läbinud. Kaebaja ei ole varasemas menetluses esitanud ka väiteid seljatrauma ja ravivõimlemise

kohta. Ei ole õige, et suurem põrandapind ei oleks muutnud kaebaja eluolu ühelgi viisil paremaks.

Ruumikitsikuses viibitud aeg vaheldus ajavahemikega, mil kaebajal oli suurem liikumisvõimalus, ja

see võib olla hüvitise ja selle suuruse üle otsustamisel leevendavaks asjaoluks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kaebaja on esitanud kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist ajavahemike

13. oktoober 2010 kuni 27. september 2011 ja 5. märts 2012 kuni 4. detsember 2013 eest.

9. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast,

millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata

teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Sellest sättest tuleneb, et kui kahju ja selle tekitaja on isikule, kes kahju hüvitamise taotluse esitas,

teada, tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast. Sättes mainitud 10-aastane tähtaeg on maksimaalne

ajavahemik, mil nõude esitamine üldse lubatav on.

10. Ringkonnakohus on otsuse põhjendavas osas pidanud kaebaja kahju hüvitamise nõuet, mis

puudutab ajavahemikku 13. oktoober 2010 kuni 11. jaanuar 2011, mittetähtaegseks, kuigi otsuse

resolutsioon seda ei kajasta. Nimetatud ajavahemikku puudutavat nõuet tuleb jätkuvalt kohtu

menetluses olevaks pidada. Halduskohus on leidnud, et kaebus on tähtaegne ka eelmainitud

ajavahemiku osas, põhjendades oma arvamust sellega, et kui isik viibis jätkuvalt kahju tekitavates

tingimustes, tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isik mõistma, et talle on kahju tekitatud. Kui

kahjust teadasaamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav

tegevus lõppeb. Kogu kinnipidamist ühes vanglas ei saa pidada üheks jätkuvaks toiminguks siis, kui

kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-15, p 13). Halduskohus lisas, et selle ajavahemiku puhul tuleb

kahjunõude tähtaega arvestada hetkest, mil kaebaja Tallinna Vanglast vabanes, s.o 27. septemberist

2011.

11. Riigikohus leiab, et praeguses asjas ei saa lähtuda ringkonnakohtu mõttekäigust, mille kohaselt

tuleb kahju hüvitamise nõude tähtaegsust ja selle esitamiseks kohalduvat kolmeaastast tähtaega

hakata lugema hetkest, mil kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse, st 12. jaanuarist 2014.

Asjas ei ole esitatud selliseid asjaolusid, millest nähtuks, et vaidlusaluse ajavahemiku vältel oleks

kinnipidamistingimused oluliselt muutunud. Kaebaja viibis suurema osa sellest ajast ühes kambris,

kus aeg-ajalt muutus vaid isikute arv, keda kambris hoiti, kuid seegi mitte drastiliselt. Isegi kui

kaebaja mõistis kohe pärast vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad tema inimväärikust alandada,

algab kaebetähtaja kulgemine siiski ajast, mil kaebaja sai aru, et talle on kahju tekkinud.

Kohtupraktika kohaselt ei ole lühiajalist kitsastes oludest viibimist põhjust pidada inimväärikust

alandavaks, mistõttu ei mõisteta selle eest välja ka rahalist hüvitist. Seega ei hakka ka kahjunõude

tähtaja kulg kohe kitsastesse tingimustesse sattudes ning iga kitsastes oludes viibitud päev ei kujuta

endast veel eraldi toimingut (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12. mai 2017. a otsus haldusasjas nr 3-

3-1-98-16, p 12).

12. EIK märkis 20. oktoobri 2016. a otsuses nr 7334/13, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada

vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. Kambrisisest sanitaar-

sõlme ei tule arvestada kambri üldpinna hulka (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110, 114 ja 124 ja seal

toodud viited). Riigikohtu halduskolleegium muutis asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist praktikat ning

asus seisukohale, et kambri põrandapinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala.

Mööblialust põrandapinda ei tule kambripinna arvutamisel välja arvata, kuid oluline on hinnata seda,

kas kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda.

13. Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas eespool nimetatud ajavahemikul

781 päeva vahistatu staatuses kambrites, kus kaebaja isiklikus kasutuses olnud põrandapind jäi alla

3 m2 (2,37–2,99m2). Kinnipeetavana viibis kaebaja kambrites, mille põrandapind ühe isiku kohta jäi

alla 3 m2 (2,61–2,87 m2) kokku 32 päeval.

14. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kinnipeetavana ja vahistatuna ka tingimustes, kus talle oli tagatud

isiklikku põrandapinda üle 3 m2. Sellisel juhul tuleb kinnipidamistingimuste vastavust EIÕK art 3

nõuetele hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega (vt haldusasi nr 3-3-1-83-16, p-d 13 ja 16).

Riigikohus nõustub halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukohtadega, mis puudutavad muid

väidetavaid kambris esinenud puudusi, st ei tuvastatud, et kamber oleks olnud liigniiske või et kambri

valgustus oleks olnud ebapiisav. Ka kassatsioonkaebuses väidab kaebaja, et ta sai võimaluse kasutada

dušši vaid korra nädalas ning lisaks ei olnud kambrid piisavalt õhutatud. Halduskohus on õigesti

keeldunud vastu võtmast eelnimetatud väiteid sisaldanud kaebuse täiendust, kuna selles osas ei ole

kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust (HKMS § 121 lg 1 p 4 ja VangS § 11 lg 8; vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 2. oktoobri 2014. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-47-14, p 20 koos seal

viidatud lahenditega). Väide, et kaebaja ei saanud kambris valitsenud olude tõttu tegeleda

ravivõimlemisega, tuleb jätta tähelepanuta, sest sellele ei ole kaebaja varasema menetluse käigus

osutanud.

15. Kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2 (2,37–2,48 m2), kokku

265 päeval, seda ka pikka aega järjest (nt 40, 82 ja 94 päeva). Need ajavahemikud vaheldusid

päevadega, mil kaebajale oli tagatud põrandapinda ka üle 2,5 m2 (2,5–2,99 m2, seda kokku

516 päeva), ning samuti viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli ka üle 3 m2.

Neid asjaolusid tuleb arvesse võtta isikule kohase hüvitise määramisel. Eelnevat arvesse võttes on

kolleegiumi hinnangul kohaseks hüvitiseks inimväärikuse alandamise eest 1500 eurot.

16. Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ja teeb ise uue otsuse, millega mõistab

vastustajalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1500 eurot.

17. HKMS § 109 lg 4 kohaselt tuleb Riigikohtul uue otsuse tegemisel muuta ka menetluskulude

jaotust. Kaebaja tasus kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 30 eurot, mida saab

pidada põhjendatud menetluskuluks. Kautsjoni tasumisest kassatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja

vabastatud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsio-

naalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles mittevaralise kahju hüvitist 20 000 eurot. Kuna

kahju hüvitamise nõue rahuldati 7,5% ulatuses, tuleb HKMS § 108 lg 2 alusel mõista Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 2 eurot ja 25 senti.

(allkirjastatud digitaalselt)