3-3-1-24-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-24-17

Määruse kuupäev

16. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus N. kinnipidamiseks ja

paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamis-

keskusesse

Menetlusosalised

Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Lii Mahlberg

Puudutatud isik N., esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2017. a määrus haldusasjas

nr 3-17-239

Menetluse alus Riigikohtus

N. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2017. a ja Tartu Halduskohtu 2. veebruari

2017. a määrused haldusasjas nr 3-17-239.

3. Teha asjas uus määrus, millega jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus N. kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata.

4. Vabastada isik viivitamatult.

5. Määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 403 eurot ja 20 senti (sh 67 eurot ja 20 senti

käibemaks).

6. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt riigituludesse menetluskulu 403 eurot ja 20 senti.

7. Tagastada kautsjon.

8. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga "N.".

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. on tähtajaliste elamislubade alusel Eestis elanud alates 17. juulist 2011, neist viimane kehtis kuni

19. maini 2014. Tartu Maakohtu 14. juuli 2014. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-14-6012 karistati

puudutatud isikut ähvardamise, kehalise väärkohtlemise ja lähenemiskeelu rikkumise eest 8-kuulise

vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulus kaks kuud. Talle on 4. augustil 2014 tehtud kohe

sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. 25. augustil 2014 esitas isik varjupaigataotluse. PPA

luges 14. mai 2015. a otsusega varjupaigataotluse ilmselt põhjendamatuks, lükkas selle tagasi ning

keeldus elamisloa andmisest. 30. septembril 2016 esitas isik uue rahvusvahelise kaitse taotluse, mille

PPA 16. novembri 2016. a otsusega tagasi lükkas. Isik esitas otsuse peale kaebuse haldusasjas nr 3-16-

2377. 18. jaanuari 2017. a määrusega selles haldusasjas piiras Tallinna Halduskohus isiku õigust

viibida haldusasja menetlemise ajal Eestis. Ajavahemikel 4. augustist 2014 kuni 4. märtsini 2016 ning

29. septembrist 2016 kuni 14. novembrini 2016 viibis isik PPA kinnipidamiskeskuses.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 2. veebruaril 2017 Tartu Halduskohtule taotluse Iraagi

Vabariigi kodaniku N. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Taotluse kohaselt

pidas PPA puudutatud isiku 1. veebruaril 2017 kinni. Isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks.

Tema kinnipidamiseks esineb vältimatu vajadus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

§ 15 lg 2 punktide 1 ja 3 alusel, sest esineb isiku põgenemise oht ning tal puuduvad tagasi-

pöördumiseks vajalikud dokumendid. Tulenevalt VSS § 68 punktist 4 esineb välismaalase põgenemise

oht, kui ta on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus.

3. Tartu Halduskohus jättis 2. veebruari 2017. a määrusega PPA taotluse rahuldamata. Halduskohus

asus seisukohale, et kuna isikut on välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS)

alusel juba 18 kuud kinni peetud, ei ole isiku jätkuv kinnipidamine lubatav.

4. PPA esitas Tartu Halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluti halduskohtu määrus

tühistada ning anda luba isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16. märtsi 2017. a määrusega PPA määruskaebuse, tühistas haldus-

kohtu määruse ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

Määruse põhjenduste kohaselt jättis halduskohus tähelepanuta, et PPA taotles isiku kinnipidamis-

keskusesse paigutamist VSS, mitte VRKS alusel. Ajavahemikke, mil isikut peeti kinni VSS alusel ja

VRKS alusel, ei saa summeerida. Tulenevalt VSS § 68 punktist 4 esineb isiku põgenemise oht, samuti

puudub isikul kehtiv reisidokument. Isiku käitumisest nähtub, et ta ei soovi lahkumisettekirjutust täita,

mistõttu ei oleks VSS § 10 lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine tulemuslik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. N. esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi

2017. a määruse ning teha uue lahendi, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Määruskaebuse kohaselt

ei anna pelgalt asjaolu, et ta kolm aastat tagasi kaks kuud vanglakaristust kandis, alust arvata, et

praegu esineks tema põgenemise oht. Isik on viibinud vahepeal korduvalt vabaduses ega ole kordagi

püüdnud põgeneda või menetlustest kõrvale hoida. Seetõttu pole mingit põhjust eeldada, et ka sel

korral oleks põgenemisoht reaalne. Kinnipidamine pole asjaolusid arvestades enam proportsionaalne.

VSS § 10 lg 2 sätestab vähem koormavad abinõud, mis tagaksid samuti eesmärgi saavutamise.

7. PPA on vastuses määruskaebusele seisukohal, et jätkuvalt esineb vajadus isiku kinnipidamiseks.

Kuigi isik ei ole senimaani vabaduses viibides menetlusest kõrvale hoidnud, ei vähenda see

prognoositavat põgenemisohtu. Varem oli isik rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, mistõttu polnud

tema väljasaatmine võimalik. Isik kinnitas halduskohtu istungil 11. mail 2017, et ei tee koostööd

reisidokumendi hankimiseks ega soovi Iraaki naasta.

8. Vastuseks kohtunõudele selgitas PPA Riigikohtule, et vabaduses peab väljasaadetav tegelema ise

reisidokumendi hankimisega ning kinnipidamiskeskuses viibides soovis isik korduvalt kohtuda

Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga, et arutada võimalust Iraaki tagasi pöördumiseks.

Seetõttu pöörduti Iraagi saatkonna poole reisidokumendi saamiseks alles 17. aprillil 2017, mil

Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon teatas koostöö lõpetamisest isikuga. Ümbermõtlemine

viitab soovile väljasaatmist takistada. Vabaduses viibides ei asunud isik täitma lahkumiskohustust ega

tegelenud reisidokumendi hankimisega. Kuigi Iraagi saatkond Helsingis on 9. mail 2017 avaldanud, et

isik peab ise pöörduma Helsingis asuvasse saatkonda, ei saa väljasaatmist pidada perspektiivituks enne

seda, kui pole saadud vastust Välisministeeriumi kirjalikule noodile Iraagi Vabariigile isikule ajutise

reisidokumendi väljastamise kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. VSS § 15 lõike 1 järgi võib välismaalast kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui

VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Lisaks peab kinnipidamine

olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal

üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. Seega tuleb isiku VSS alusel kinnipidamis-

keskusesse paigutamisel esmalt hinnata, kas esineb vähemalt üks VSS § 15 lõikes 2 sätestatud alus.

Niisuguse aluse esinemisel tuleb täiendavalt kontrollida, kas VSS § 10 lõikes 2 sätestatud järele-

valvemeetmetega on võimalik tagada lahkumisettekirjutuse täitmist (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-96-07,

p 19).

10. Ringkonnakohus tugines enda määruses nii põgenemisohule (VSS § 15 lg 2 p 1) kui ka tagasi-

pöördumiseks vajaliku dokumendi puudumisele (VSS § 15 lg 2 p 3).

11. VSS § 15 lg 2 p 3 sätestab välismaalase kinnipidamise alusena juhu, kui välismaalasel puuduvad

tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist

viibib. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lõikega 1. Direktiivi

art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ette-

valmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike

dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel.

Analoogiliselt on ka Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise

direktiivi art 15 lõike 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine.

Praegusel juhul ei ole vaidlust, et puudutatud isikul ei ole kehtivat reisidokumenti. Ringkonnakohus

ega PPA ei ole samas selgitanud, mida oleks isik pidanud praegusel juhul reisidokumendi hankimiseks

tegema ja kas isikul oli selleks võimalus.

12. PPA ja ringkonnakohus on tuginenud põgenemisohu (VSS § 15 lg 2 p 1) tuvastamisel VSS § 68

punktile 4, mille kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht siis, kui ta on toime pannud kuriteo,

mille eest on talle mõistetud vangistus. Puudutatud isiku eelmise, VRKS alusel toimunud kinni-

pidamise asjas on kolleegium selgitanud, et VSS §-s 68 sätestatu jäigalt sõnastatud põgenemise ohu

eeldusi tuleb kohaldada koos VSS § 68 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase

kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama (määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13).

Viidatud määruse punktis 14 ei pidanud kolleegium puudutatud isiku põgenemise ohtu piisavalt

suureks, et oleks täidetud ranged eeldused varjupaigataotleja teistkordseks kinnipidamiseks.

Kolleegium, tuginedes asjaolule, et viibides vabaduses 4. märtsist 2016 kuni uue kinnipidamiseni

29. septembril 2016, ei põgenenud isik kusagile ning tal oli vabaduses viibimise ajal töökoht Eestis.

Praeguses asjas ei ole need asjaolud muutunud. Lisaks oli isik täiendavalt vabaduses 14. novembrist

2016 kuni 16. märtsini 2017. Isiku kinnipidamise taotluse esitamist ei tinginud ükski tema vabaduses

tehtud tegu või muu PPA-le teatavaks saanud asjaolu peale selle, et Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari 2017. a määrusega haldusasjas nr 3-16-2377 muutus lõplikuks Tallinna Halduskohtu

18. jaanuari 2017. a määrus samas haldusasjas, millega piirati isiku õigust viibida kohtumenetluse ajal

Eestis.

13. Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust

puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses. PPA ja

kohtud ei saa aga sellegipoolest loobuda prognoosotsuse tegemisel isiku varasema käitumise

hindamisest. Kolleegium on pidanud küll võimalikuks isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamist

piiratud informatsiooni tingimustes (määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14), kuid praegusel juhul ei ole

tegemist niisuguse olukorraga. Kolleegiumi hinnangul ei saa eeltoodu valguses puudutatud isiku

põgenemisohtu täielikult välistada, kuid tema kinnipidamiseks pole oht piisavalt suur. Kolleegiumi

hinnangul pole ringkonnakohus ja PPA näidanud ära, miks lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks

ei piisa VSS § 10 lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmetest, ennekõike kindlaksmääratud elukohas

elamise ja PPA-s enda registreerimise kohustusest.

14. Puudutatud isikut on PPA korduvalt ja pikaajaliselt juba kinni pidanud. 4. märtsist 2016 kuni

29. septembrini 2016 ning 14. novembrist 2016 kuni 16. märtsini 2017 vabaduses viibides ei asunud

isik end varjama ega menetlustest kõrvale hoidma. Kuigi VRKS ja VSS alusel toimunud kinnipidamisi

ei saa summeerida, muudab korduvate kinnipidamiste pikk kestus kinnipidamise praeguses olukorras

ebaproportsionaalseks.

15. Kolleegium rõhutab, et isik muutus Tallinna Halduskohtu 18. jaanuari 2017. a määrusega haldus-

asjas nr 3-16-2377 väljasaadetavaks ning nimetatud määruse vaidlustamise võimalused ammendusid

Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2017. a määrusega. Isiku suhtes kehtib koheselt sundtäidetav

lahkumisettekirjutus. Õige on PPA seisukoht, et vabaduses viibiv väljasaadetav peab tegelema reisi-

dokumendi hankimisega. See aga ei tähenda, et samal ajal ei peaks PPA astuma lahkumiskohustuse

sundtäitmiseks vajalikke samme, et hiljem ei tekiks vajadust väljasaadetava pikaajaliseks kinni-

pidamiseks.

16. Eeltoodud põhjustel tuleb Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2017. a määrus tühistada. Haldus-

kohus jättis PPA taotluse rahuldamata, tuginedes ekslikult asjaolule, et VRKS alusel on isikut üle 18

kuu kinni peetud, samas kui PPA taotles luba isiku kinnipidamiseks VSS alusel. Selguse huvides tuleb

tühistada ka Tartu Halduskohtu 2. veebruari 2017. a määrus. Kolleegium teeb asjas uue määruse,

millega jätab PPA taotluse isiku kinnipidamiseks rahuldamata.

17. Praeguseks ajaks on Tallinna Halduskohus 12. mai 2017. a määrusega pikendanud luba puudutatud

isiku kinnipidamiseks 12. septembrini 2017. Kuivõrd halduskohtu 12. mai 2017. a määrusega

pikendati VSS § 25 lõike 1 alusel Tartu Ringkonnakohtu 16. märtsi 2017. a määrusega antud luba, ei

ole esialgse kinnipidamise loa tühistamise järel enam isiku kinnipidamiseks alust. Seega tuleb isik

viivitamatult vabastada.

18. PPA-l on õigus lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldada VSS § 10 lõikes 2 sätestatud

järelevalvemeetmeid. Kui isik neid süüliselt ei järgi, võib tekkida VSS § 68 punktis 5 sätestatud

täiendav alus eeldada isiku põgenemise ohtu ning PPA saab muutunud asjaolude tõttu taotleda haldus-

kohtult luba isiku kinnipidamiseks. Samuti võib kinnipidamiseks täiendavalt põhjust anda see, kui isik

ei täida edaspidi väljasaatmismenetluses kaasaaitamiskohustust dokumentide hankimisel.

19. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg on riigi

õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluse kohaselt isikule õigusabi andmiseks kulutanud 4 tundi ja 40

minutit. Kuna riigi õigusabi määras isikule Riigikohus ning varasemas menetluses isikul esindajat ei

olnud, peab kolleegium taotlust põhjendatuks. Lähtudes justiitsministri 1. augusti 2016. a määrusega

nr 16 kehtestatud riigi õigusabi tasu määruse § 11 lõikest 1, rahuldab kolleegium taotluse 403 euro ja

20 sendi ulatuses (sh käibemaks 67 eurot ja 20 senti). Kõnealune summa tuleb HKMS § 118 lõike 2

alusel mõista PPA-lt välja riigituludesse.

20. Tasutud kautsjon tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 107 lõike 4 alusel tagastada.

21. HKMS § 175 lõike 3 alusel asendatakse avaldatavas määruses kohtu algatusel puudutatud isiku

nimi tähemärgiga "N.".

(allkirjastatud digitaalselt)