3-17-590/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-590

Haldusasi

Eesti Plast OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 16.12.2016

maksuotsuse

nr

12.2-3/037262-20

ja

09.02.2017

vaideotsuse nr 6-1/3594-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Eesti Plast OÜ, esindaja vandeadvokaat Martin

Triipan

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Liisa

Nikkarinen

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 31.05.2017

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.07.2017.

ASJAOLUD

1. Pärnu Maakohus kuulutas 16.12.2015 välja Rexest Grupp OÜ pankroti. Pankrotihaldur

avaldas 09.02.2016 kordusenampakkumise teate Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegutseva

ettevõtte tervikavarana müügiks ja enampakkumisel soetas vara Eesti Plast OÜ. Esialgsel,

31.03.2016 arvel nr 1 oli kajastatud müügihind 1 170 000 eurot, mis sisaldas käibemaksu

195 000 eurot. Hiljem tühistas pankrotihaldur nimetatud arve ja väljastas sama kuupäevaga uue

arve, millel oli tervikvara müügihinnaks märgitud 1 170 000 eurot ilma käibemaksuta.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) nõudis 16.12.2016 maksuotsusega nr 12.2-3/037262-20 Eesti

Plast OÜ-lt tagasi ettemaksukontole täidetud tagastusnõude 182 427,57 eurot ning kohustas

Eesti Plast OÜ-d tasuma maksusumma 12 572,43 eurot.

Maksuotsuse põhjenduste kohaselt soetas Eesti Plast OÜ pankrotimenetluses toimunud

enampakkumisel Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tervikvara, sh laos oleva tooraine ja materjalid,

lõpetamata toodangu ja valmistoodangu, tootmiseks vajalikud seadmed, autopargi, Rexest

Grupp OÜ (pankrotis) tütarettevõtte Väätsa Plast OÜ osad, liisingus olnud seadmed (sh

autopargi), kaubamärgi PlastRex, domeeninimed plastrex.ee, rexest.ee ja terrassilaud.ee ning

jäätmeloa. Enampakkumisel ei müüdud eraldiseisvaid kaupu, mistõttu ei olnud enampakkumise

kuulutuses välja toodud erinevaid käibemaksumäärasid. Enampakkumisel tervikvara soetamise

eesmärgiks oli tegutseva ettevõtte majandustegevuse jätkamine ja selleks soetas Eesti Plast OÜ

2(9)

endiste Rexest Grupp OÜ juhatuse liikmetega seotud Elegro OÜ-lt ka majandustegevuse

jätkamiseks vajaliku oskusteabe, hankijate kontaktid ja kliendibaasi. Eesti Plast OÜ jätkas

tegevust samal tegevusalal ja samades tegevuskohades, kus varasemalt tegutses Rexest Grupp

OÜ (pankrotis), ning organiseeris Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste töötajate ülemineku

uude ettevõttesse ja võttis üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endised töötajad. Sellest järeldas

maksuhaldur, et Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ettevõte on Eesti Plast OÜ-le üle läinud.

Käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 2 p-st 1 lähtuvalt ei teki võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses

ettevõtte või selle osa üleandmisest käivet. Seega puudus Eesti Plast OÜ-l alus 195 000 euro

sisendkäibemaksuna mahaarvamiseks.

3. Eesti Plast OÜ esitas maksuotsuse peale vaide, mille MTA jättis 09.02.2017 vaideotsusega

nr 6-1/3594-2 rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Eesti Plast OÜ palus 13.03.2017 kaebuses maksuotsus ja vaideotsus tühistada.

Kuna kaebaja ostis Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara pankrotimenetluses enampakkumisel, ei

kohaldu KMS § 4 lg 2 p 1, sest sättes on sõnaselgelt viidatud selle kohaldatavusele üksnes

ettevõtte või osa üleandmise korral VÕS-i tähenduses ning VÕS § 181 järgi ei kohaldata VÕS-

i ettevõtte üleminekut puudutavat regulatsiooni ettevõtte ülemineku puhul pankrotimenetluses.

Järelikult oli kaebaja poolt pankrotimenetluses vara omandamine käibemaksuga maksustatav.

Vastustaja leidis vaideotsuse p-s 12 Riigikohtu otsust nr 3-3-1-25-13 tõlgendades valesti, et

VÕS § 181 ei oma KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust. Viidatud kaasuses oli vaidluse all,

kas VÕS §-s 181 kasutatud termin „sundtäitmine“ hõlmab ka spetsiifiliselt vara müüki

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 102 sätestatud viisil. Riigikohus leidis, et „sundtäitmine“

TMS §-s 102 sätestatud viisil vara müüki ei hõlma ning seda põhjusel, et TMS § 102 lg 6 viitab

selgelt VÕS-i kohaldatavusele. Sellest ei ole aga võimalik järeldada, et KMS § 4 lg 2 p 1

kohaldamisel ei oma tähtsust VÕS § 181 ega asjaolu, et vara müük toimus pankrotimenetluses.

Riigikohus väljendas otsuse nr 3-3-1-25-13 p-s 15 seisukohta, et VÕS § 181 omab KMS § 4 lg

2 p 1 kohaldamisel tähtsust. Järelikult saab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldada ainult juhtudel, mida

VÕS § 181 ei reguleeri. Kaebaja seisukohti toetavad VÕS-i kommenteeritud väljaandes antud

selgitused VÕS § 181 kohta. Ebaõige on ka vaideotsuse p 12 väide, et kuna Euroopa Liidu (EL)

Nõukogu direktiiv nr 2006/112/EÜ, millel KMS põhineb, ei erista tehingulist ja seaduse alusel

toimuvat ettevõtte üleminekut, ei oma asjaolu, et kaebaja on ettevõtte omandanud

pankrotimenetluses, tähtsust. Vaideotsuses viidatud direktiivi art 19 jätab liikmesriikidele

teatava diskretsiooniõiguse. Seda arvestades ei ole võimalik KMS § 4 lg 2 p 1 kooskõlas

direktiiviga tõlgendada nii, nagu seda tegi MTA. Seadusandja pidas diskretsiooni raames õigeks

sätestada KMS § 4 lg 2 p 1 otsene seos võlaõigusliku ettevõtte ülemineku regulatsiooniga.

Isegi kui KMS § 4 lg 2 p 1 kohalduks, oleks Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara müügi puhul

ikkagi tegemist maksustatava käibega, sest kaebajale ei läinud üle ettevõte VÕS § 180 lg 2

tähenduses, sest kaebaja ei omandanud Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ettevõtte kohustusi ega

sellega seotud lepinguid. Kaebajale ei läinud üle ettevõte ehk terviklik tegutsev majandusüksus,

sest: a) Rexest Grupp OÜ oli pankrotis, majandustegevus oli lõpetatud ja üürilepingud üles

öeldud, seega ei olnud tegemist tegutseva majandusüksusega; b) ettevõtte identiteet ei säilinud;

c) kaebaja ei võtnud üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) töölepinguid töötajatega; d) kaebajal

puudus Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevuse jätkamiseks vajalik know-how; e) kaebaja ei

kasutanud ega käsutanud oma ettevõtluse tarbeks soetatud üksikvarasid; f) osa üksikvaradest,

mis olid seotud Rexest Grupp OÜ (pankrotis) majandustegevusega, on antud kolmandate

isikute omandisse, kasutusse või käsutusse; g) kaebaja ei ole teinud iseseisvat müügitegevust,

kasutanud turunduskanaleid, kasutanud domeeninimesid ega kaubamärki; h) kaebaja ei võtnud

üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) kohustusi.

3(9)

Lähtudes VÕS-i kommenteeritud väljaandes antud selgitustest VÕS § 180 rakendusala (sh

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661) kohta, on selge, et pankrotis äriühingu ettevõte

ei olnud tegutsev elujõuline majandusüksus. Pankrotipesast varade omandamise ajal olid need

tootmise lõpetanud ja asusid Green World Production OÜ-le kuuluvas hoones, mille

kasutamiseks puudus kaebajal õiguslik alus. Hoone omanik ütles Rexest Grupp OÜ-ga

(pankrotis) sõlmitud üürilepingud üles, kasutas üürileandja pandiõigust ning otsustas panna

tootmisseadmed ja büroo sisustuse avalikule enampakkumisele. Kaebajal õnnestus alles

11.04.2016 sõlmida uus üürileping, mis oli soetatud tootmisliinidele ligipääsemise vältimatu

eeldus. Lepingute sõlmimise fakt ei kinnita seega ettevõtte üleminekut. Kaebajal polnuks isegi

soovi korral võimalik kohe tootmist alustada, vaid enne tuli tegeleda üürilepinguga. Sellest

nähtub ka, et kaebajale ei läinud vara omandamisel üle ettevõtte lepingud (vt VÕS § 180 lg 2).

Soetatud varadega ei tulnud kaasa oskusteavet. Ebaõige on maksuotsuses esitatud seisukoht, et

kuigi Rexest Grupp OÜ oli pankrotis ja majandustegevus peatunud, saab seda siiski lugeda

tegutsevaks ettevõtteks, arvestades pankrotti sattumise põhjust (juhtimisvead, mitte nõudluse

puudumine). Samuti on vastuoluline käsitlus, et kuna Rexest Grupp OÜ (pankrotis) juhtkonna

tegevusest tingitud juhtimisvigade tagajärjeks oli äriühingu pankrot, polnuks pankrotistunud

äriühingu visiooni, strateegiliste eesmärkide ja tegevusplaani ülevõtmine kaebaja jaoks äriliselt

otstarbekas ja mõistlik. Seega vastustaja nendib, et varakogumis puudusid majandustegevuse

jätkamiseks vajalikud strateegilised eesmärgid jne, kuid ometi oli vastustaja arvates tegemist

tegutseva ettevõttega, sest puudused olid tingitud juhtimisvigadest. Arvestades, et üleläinud

varade osas puudusid just juhtimisvigade tõttu nende kasutamise äriplaanid, ettevõte oli

pankrotis ning varaga ei läinud kaasa ettevõtte juhte, puudus ka aktiivne elujõuline

majandustegevus ja võimalus koheselt tootmisega jätkata. Selleks, et valmistada soetatud vara

ette väljarentimiseks, pidi kaebaja sõlmima lepingu Elegro OÜ-ga nõustamisteenuse saamiseks.

Lepingust ilmneb, et kaebajale ei läinud vara omandamisel üle majandustegevuseks vajalikku

informatsiooni. Ekslik on seisukoht, et kuna kliendi- ja hankijasuhted jätkusid, on järelikult üle

läinud organisatsiooniline, iseseisvat identiteeti omav majandusüksus. Kaebaja sai

informatsiooni sisse osta kolmandalt isikult ning see ei tähenda, et enampakkumisel omandatud

vara oli tegutsev ettevõte, vaid vastupidi.

Ettevõtte identiteet väljendub majandusüksuse terviklikkuses, stabiilses organiseerituses ning

see on piisavalt struktureeritud ja autonoomne. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) identiteet ei

säilinud juba seetõttu, et kaebaja ei jätkanud temaga samal tegevusalal. Kaebaja ei planeerinud

hakata iseseisvalt tootma ega müüma plastprofiile, sest puudus oskusteave ja kogemused.

Kaebaja tootis plastgraanuleid, mille tootmisprotsess, kliendibaas ja kasutusotstarve on Rexest

Grupp OÜ (pankrotis) omadest oluliselt erinevad. Kaebaja äritegevus ning omandatud varade

planeeritud tulusus põhines ainult tootmisseadmete rentimisel. Ekslik on maksuotsuse

seisukoht, et kaebaja alustas oma majandustegevusega praktiliselt kohe pärast seadmete

omandamist. Kaebaja ainus eesmärk oli soetatud vara rentimine, kuid enne seda oli vaja

tootmisliinide toimimist ja ekspluatatsioonivalmidust testida. Elegro OÜ-lt soetatud teenus oli

kaebaja juhtidele oluline teadmiste saamiseks (nt mida tootmisvahenditest tootjatele esitleda),

kuid teenus ei olnud suunatud isikustatult kaebajale, vaid tootmistegevuse käivitamisele.

Viimane oli vajalik tootmisliinide väljarentimiseks, mitte selleks, et kaebaja saaks Rexest

Grupp OÜ (pankrotis) majandustegevusega jätkata. Vastustaja seisukoht, et kaebajapoolsest

kontakteerumisest Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste töötajatega võib järeldada selle

äriühingu majandustegevuse jätkamise soovi, on ebaõige. Kaebaja vaid korraldas suhtlust

erinevate osapoolte vahel ning abistas uut rentnikku Plastrex Europe OÜ-d töötajate leidmisel

ja töölepingute sõlmimisel. Ka Plastrex Europe OÜ üksnes rendib tööjõudu View Trading OÜ-

lt. Kaebaja nägemus pankrotivarade omandamisel oli äritegevuse alustamine, kus

partnerlussuhete kaudu on riskid jaotatud erinevate osapoolte vahel. Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) endine äritegevus killustus mitteseotud isikute vahel (kaebaja, Elegro OÜ, Plastrex

4(9)

Europe OÜ, View Trading OÜ). Ettevõtte mõiste avamisel tuleb lähtuda iga konkreetse isiku

majandustegevusest. Plastrex Europe OÜ-ga sõlmiti kirjalik leping 04.07.2016, kuid suulise

kokkuleppe alusel rentis kaebaja Plastrex Europe OÜ-le vara juba mais 2016. Koostöö

toimimiseks sõlmiti laenuleping Plastrex Europe OÜ-ga ja kaebaja sai müümata toodangu

Plastrex Europe OÜ kaudu realiseerida. Kaebaja tegevus erinevate isikute vahel funktsioonide

kokkusobitamisel ei ole Rexest Grupp OÜ (pankrotis) äritegevuse jätkamine. Tootmine ja

tootmisseadmete rentimine on erinevad majandustegevused.

Üle ei võetud organisatsioonilist üksust. Kaebajal puudus organisatsiooniline iseseisvus seoses

omandatud varaga. Kaebajal puudus funktsionaalne side tervikliku tarneahela, tootmisprotsessi

ja müügiahela vahel. Kaebaja ei ole sõlminud käsundi- või töösuhteid Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) juhatuse liikmete või töötajatega. Kaebaja ei omandanud tarnelepinguid ega

hankijatega sõlmitud muid kokkuleppeid ning ka kliendibaas oli erinev. Hankijate ja klientide

olemasolu on aga majandusüksuse funktsioneerimise eelduseks (vt näiteks Tallinna

Halduskohtu 24.10.2007 otsus haldusasjas nr 3-07-1083). Ettevõtte kriteeriumina ei ole õige

hinnata materjalide müümist OÜ-dele Plastrex Europe või Elegro, sest nimetatud kaubatarned

kõigest hõlbustasid kaebajal enda majandustegevuse juurde asumist (renditegevus).

Rexest Grupp OÜ (pankrotis) töötajad ei läinud kaebajale üle ja kaebaja ei sõlminud nendega

töölepinguid. Ekslik on MTA järeldus, et kaebaja soovis sõlmida töölepinguid, kuigi tegutses

vaid erinevate osapoolte vaheliste administratiivsete ülesannete korraldajana. Varade

rentimisega alustamiseks oli vaja erinevatele partneritele näidata, et turul on saadaval

oskustööjõud, oskusteave ja müügikanalid. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endistele töötajatele

oli tähtis esitada viivitamatult teade võimalikust tööpakkumisest, kuigi kaebajal ei olnud veel

kokkulepet partneriga, kes soovinuks töötajad tööle võtta. Töötajad ei teadnud koheselt tegeliku

tööandja isikut, sest neile kirjade saatmise ajal ei olnudki veel tööandja osas kokkulepet.

Töötajad ei ole ühelgi perioodil kaebajale allunud ja kaebajal ei ole ühtegi töölepingutega

seotud kohustust. Töölepingud sõlmis View Trading OÜ. Ei nähtu, kuidas jõudis MTA

järeldusele, et töötajad on kaebajale üle läinud ning et tegelikuks tööandjaks oli kuni 04.07.2016

kaebaja. Järelikult ei saa kontrollakti p 1.1.1.2.7 arvestada ettevõtte ülemineku tunnusena, mida

kinnitab ka VÕS-i kommenteeritud väljaanne.

Kaebaja andis kogu tootmisega seotud vara kasutada Plastrex Europe OÜ-le. Nimetatud

äriühing sai ka Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ja LHV Pank AS-iga sõlmitud liisingulepingu

esemete valduse ja kasutab neid seoses oma tootmis- ja müügitegevusega. Plastrex Europe OÜ

tasus AS LHV Pank ees ka Rexest Grupp OÜ (pankrotis) võlgnevused. Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) omandis olnud sõidukite valdaja on Plastrex Europe OÜ ning omandiõigusega

seotud

registrikandeid

ei

ole

kaebaja

nimele

tehtud.

Kaebaja

ei

omandanud

lamineerimisseadme terviklahendust (koos oskusteabega), sest seade ei kuulunud Rexest Grupp

OÜ-le (pankrotis).

Kaebaja ei omandanud Rexest Grupp OÜ-lt (pankrotis) immateriaalset aktivat, mis seisnenuks

ettevõtte positiivses imagos, tuntud nimes, ärisidemetes, klientuuris. Kaebaja ei jätkanud samal

tegevusalal. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) toodetel kasutatud kaubamärk „Elegro“ kuulub

Elegro OÜ-le, mitte ei läinud üle kaebajale. Kaebaja ei kasuta oma majandustegevuses

kaubamärki „PlastRex“, vaid seda kasutab Plastrex Europe OÜ. Kaebaja nimele registreeritud

domeeninimed on kaebaja jaoks kasutud olnud. Euroopa patenditaotlustest tulenevad õigused

loovutas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) 08.06.2015 OÜ-le Rolan Investment.

Kaebaja ei võtnud üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) kohustusi ning sellekohane informatsioon

puudub ka maksuotsuses. Pankrotimenetluses omandatud vara puhul ei saanud kohustused

kaebajale kaasa minna, mis kinnitab, et KMS § 4 lg 2 p 1 ei kohaldu.

5(9)

5. Maksu- ja Tolliamet palus 12.04.2017 vastuses kaebus rahuldamata jätta, jäädes

kontrollaktis, maksuotsuses ja vaideotsuses esitatud põhjenduste ja järelduste juurde.

Pankrotimenetluses on põhjendatud kohaldada VÕS § 180 lg-t 2 ning VÕS § 181 ei välista

KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamist. Küsimus ettevõtte üleandmisest pankrotimenetluses omab

tähtsust üksnes niivõrd, et sellise menetluse puhul ei lähe ettevõtte omandajale kaasa ettevõttega

seotud kohustused. Vastustaja seisukohta kinnitab Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-

12-1412 (p 9). Riigikohtu otsus nr 3-3-1-25-13 ei ole asjakohatu. Riigikohus on tõepoolest

öelnud, et VÕS § 181 omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust, kuid vastupidist ei väida

ka MTA. VÕS § 181 omab tähtsust selliselt, et kohustused ei lähe pankrotimenetluses ettevõtte

üleandmisel omandajale üle. Ka VÕS-i kommentaaridest tuleneb, et VÕS-i regulatsioon ei ole

ettevõtte müügile pankrotimenetluses kohaldatav just kohustuste osas, sest pankrotimenetlus

kehtestab pankrotivõlgniku ettevõttesse kuuluvate kohustuste võlausaldajate kaitse

eriregulatsiooni.

Kaebaja väited, miks ettevõte pole tegelikult üle läinud, on otsitud ning põhjendamatud. MTA

jõudis kontrolli käigus õigesti järeldusele, et ettevõte on Eesti Plast OÜ-le üle läinud KMS § 4

lg 2 p 1 tähenduses. MTA vastas maksuotsuse p-s 3 kaebaja väidetele seoses ettevõtte

ülemineku asjaoludega, ning jääb nende seisukohtade juurde. MTA tuvastas kontrolli käigus

muuhulgas, et: 1) kaebajale on üle läinud Rexest Grupp OÜ tervikvara (kontrollakti p 1.1.1.2

alapunkt 3, 4, 5, 6); 2) jätkunud on kliendi- ja hankijasuhted (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 7,

8); 3) kui Rexest Grupp OÜ lõpetas töötajate ja käibe deklareerimise, alustas kaebaja käibe

deklareerimisega ja töötajad läksid üle tööjõurendifirmasse – tegevus jätkus sisuliselt koheselt

(kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 8); 4) 88% Rexest Grupp OÜ töötajatest jätkas töötamist

samadel töökohtadel, täites samu tööülesandeid (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 7); 5) kaebaja

alustas majandustegevusega praktiliselt kohe pärast seadmete omandamist ja lõpetatud

lepingute uuesti sõlmimist – tegevus jätkus sisuliselt koheselt (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt

8); 6) tegevuskoht on jäänud samaks ning tegevus samalaadseks (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt

2). Pankrotihaldur müüs kõnealuse tervikvara avaliku enampakkumise teel ja vara

enampakkumise teates on viidatud pankrotiseaduse (PankrS) § 136 lg-le 1 ja TMS § 84 lg-le 2.

Arvestades enampakkumise teate sisu, ei saanud kaebaja kuidagi teisiti aru saada, kui et

tegemist oli tervikvara müügiga. Eeltoodust tuleneb, et kaebajale on üle läinud iseseisvat

identiteeti omav majandusüksus. Vastustaja nõustub vaideotsuses toodud seisukohaga, et

ettevõtte üleminekut ei välista see, kuidas kaebaja oma äritegevuse pärast tervikvara

omandamist korraldanud on, killustades selle erinevate operaatorite vahel. Enampakkumisel

müüdi terviklikku tootmisettevõtet, mille soetamine võimaldas kaebajal jätkata Rexest Grupp

OÜ tegevust. Isegi kui asuda seisukohale, et üksikud elemendid pole üle läinud, siis KMS § 4

lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ka ettevõtte osa üleandmisest ning vaidlust ei ole selles, et

tootmisseadmed on igal juhul üle läinud.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Vaidlus käib selle üle, kas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ettevõte on kaebajale üle läinud ja

kas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tervikvara soetamisest pankrotimenetluses on tekkinud käive.

Sellest sõltub, kas kaebajal on õigus pankrotihalduri arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata.

7. KMS § 1 lg-st 1 ja § 29 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse käibemaksuga ja ostja saab

sisendkäibemaksuna maha arvata üksnes sellise käibemaksusumma, mis on arvestatud

tehingutelt, millest tekib Eestis käive. KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ettevõtte või

selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses. Ettevõtte üleminekut reguleerib kehtivas

õiguses esmajoones VÕS 9. peatüki 4. jagu (§-d 180–185). VÕS § 181 kohaselt ei kohaldata

VÕS 9. peatüki 4. jao sätteid ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise

6(9)

või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige

sundtäitmisel või pankrotimenetluses.

8. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-1-20-11 (p 11), et ettevõtte või selle osa ülemineku

hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka

järgnevat

äriühingute

käitumist.

Ettevõtte

ülemineku

hindamisel

arvestatavateks

kriteeriumiteks on muu hulgas: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude

materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine;

4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse

sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse

aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8)

ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite

liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal. Otsuses

nr 3-3-1-1-13 (p 12) lisas Riigikohus, et loetletud ettevõtte ülemineku kriteeriumeid tuleb

hinnata nende koosmõjus.

9. Kohtu arvates on maksuhaldur jõudnud Riigikohtu otsuses nimetatud kriteeriumeid

koosmõjus hinnates õigele järeldusele, et Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ettevõte on kaebajale

üle läinud, ning see välistab kaebaja õiguse pankrotihalduri arve alusel sisendkäibemaksu maha

arvata. Kohus nõustub vaidlustatud maksuotsuse (sh selle lahutamatuks osaks oleva

kontrollakti) ja vaideotsuse põhjendustega, mis on kokkuvõtlikult esitatud ka käesoleva otsuse

p-s 2, ning HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes kõiki põhjendusi ei korda, täpsustades ja täiendades

maksuhalduri seisukohti järgmiselt.

10. KMS § 4 lg 2 p 1 rakendab Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artikli 19 lg-t

1, mille kohaselt kogu vara või selle osa tasu eest või tasuta või äriühingu kapitali sissemaksena

üleandmise korral võivad liikmesriigid lugeda kaubatarnet mittetoimunuks ning sel juhul

käsitatakse saajat üleandja õigusjärglasena. Direktiivist nähtuvalt jääb liikmesriikidele

tervikvara üleandmise käibeks lugemisel valikuruum ning vara üleandmise käibeks

mittelugemine on seotud juhtudega, kui saajat võib pidada üleandja õigusjärglaseks. Seega on

vaideotsuse p 12 esimeses lõigus toodud maksuhalduri selgitus mõnevõrra ebatäpne, kuid see

ei mõjuta lõpptulemust, sest asja lahendus sõltub kokkuvõttes riigisiseste normide tõlgendusest.

11. Tallinna Ringkonnakohus on 17.12.2013 otsuses nr 3-12-1412 (p 9) selgitanud, et „KMS §

4 lg 2 p 1 mõttes tuleb ettevõtte või selle osa üleandmise tuvastamisel lähtuda VÕS § 180 lg-s

2 sätestatud ettevõtte mõistest, sõltumata sellest, kas ettevõte antakse üle lepinguga,

sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Küsimus ettevõtte üleandmisest sundtäitmisel või

pankrotimenetluses omab tähtsust üksnes niivõrd, et sellise menetluse puhul ei lähe ettevõtte

omandajale kaasa ettevõttega seotud kohustused. Sellest hoolimata – kui ettevõte antakse üle

sundtäitmisel või pankrotimenetluses – on ikkagi tegemist ettevõtte üleandmisega VÕS-i

tähenduses, millisel juhul üleandmisest KMS § 4 lg 2 p 1 järgi ei teki käivet.“

12. Ringkonnakohus ei ole otsuses nr 3-12-1412 oma seisukohta pikemalt põhjendanud, kuid

kohus jagab ringkonnakohtu arusaama KMS § 4 lg 2 p 1 tõlgendamisest järgmistel põhjustel.

VÕS §-des 180-185 sätestatud ettevõtte ülemineku regulatsioon on kantud kahest eesmärgist –

esiteks võlausaldajate kaitse vajadus olukorras, kus ettevõtja võõrandaks vähesoodsatel või

kahjulikel tingimustel ulatusliku osa ettevõttesse kuuluvatest õigustest, tekitades endale sellega

suutmatuse täita ettevõttesse kuuluvaid kohustusi, ning teiseks ettevõttena käsitatavate õiguste

ja kohustuste kogumi üleandmise lihtsuse tagamine (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 877; edaspidi: VÕS kommentaarid). VÕS § 180 sätestab

ettevõtte kui varakogumi üleandmise lubatavuse ja määratleb ettevõtte koosseisu. See säte

näitab, et kohustustehingu esemeks saab olla ettevõte kui tervik (VÕS kommentaarid, lk 876 ja

878).

7(9)

VÕS §-s 181 sätestatud piirang, mille kohaselt võlaõigusseaduse regulatsiooni ei kohaldata

pankrotimenetluses, on tingitud sellest, et pankrotiseadus kehtestab pankrotivõlgniku

ettevõttesse kuuluvate kohustuste võlausaldajate kaitse eriregulatsiooni. Pankrotivõlgniku

ettevõttesse kuuluvad võlad loetakse pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks muutunuks

(PankrS § 42) ning need rahuldatakse pankrotimenetlusega ettenähtud korras (PankrS § 44 lg

1). Samas on ka pankrotimenetluses ettevõtte kui terviku müük põhimõtteliselt võimalik

(PankrS § 141). Seega on ilmne, et võlaõigusseaduse ettevõtte üleminekut puudutav

regulatsioon, mis puudutab eeskätt ettevõtte üleandmise korda ning üleandja ja vastuvõtja

vastutust tekkinud kohustuste eest, ei ole pankrotimenetluses asjakohane selle menetluse

eripära ja pankrotiseaduses sisalduvate erisätete tõttu.

KMS § 4 lg 2 p 1 peamine eesmärk ei ole aga võlausaldajate kaitse, vaid käibemaksuarvestuse

lihtsustamine olukorras, kus sisuliselt vormistatakse ümber ettevõtte omandisuhe ning

majandustegevuse käigus lisandväärtuse loomisest rääkida ei saa (VÕS kommentaarid, lk 888).

Käibe tekkimise või mittetekkimise kontekstis (st KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ja

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kindlakstegemisel) ei ole ettevõtte ülemineku

lihtsustamise eesmärki silmas pidades seetõttu mõjuvat sisulist põhjust käsitada erinevalt

ettevõtte tehingulist üleminekut ja pankrotimenetluses toimuvat üleminekut - mõlemal juhul

võib tervikvara koosneda paljudest erineva maksumääraga kaupadest. Seetõttu on KMS § 4 lg

2 p 1 sisustamisel põhjendatud lähtuda VÕS §-s 180 sätestatud ettevõtte ülemineku mõistest,

arvestades pankrotimenetluse erisusi. Selline tõlgendus on kooskõlas ka ühetaolise

maksustamise põhimõttega.

13. On tõsi, et kaebaja viidatud Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-25-13 võib põhimõtteliselt välja

lugeda ka teistsuguse tõlgenduse KMS § 4 lg 2 p 1 ja VÕS § 181 koostoimest. Nimetatud asjas

müüs kaebaja kinnisasja kohtutäituri kontrolli all TMS §-s 102 sätestatud korras ja Riigikohus

leidis otsuse p-s 15 järgmist: „Ringkonnakohus selgitas otsuse p-s 11, et VÕS § 181 omab KMS

§ 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust. Samas ei välista VÕS § 181 igasugust TMS-ga reguleeritud

vara müüki VÕS rakendusalast. Vara müük TMS § 102 alusel erineb oluliselt muust selle

seadustikuga reguleeritud vara müügist täitemenetluses. Kolleegium nõustub selle

seisukohaga“. Edasi leidis Riigikohus (otsuse p 18), et „VÕS §-s 181 kasutatud mõiste

„sundtäitmisel“ ei tähenda TMS § 102 nimetatud viisil müümist, sest TMS § 102 lg-s 6 on

selgelt ja ühemõtteliselt viidatud võlaõigusseaduse kohaldatavusele. Seega ei välista

kinnisasjade müük kohtutäituri kontrolli all TMS § 102 lg 1 tähenduses ettevõtte üleminekut

VÕS § 180 järgi ning VÕS §-st 181 tulenev piirang ei rakendu.“

Seega ütles Riigikohus tsiteeritud otsuses eeskätt seda, et VÕS § 181 mõttes ei ole kohtutäituri

kontrolli all toimunud kinnisasja müük „üleminek seaduse alusel“, vaid võrdsustatud ettevõtte

tehingulise üleminekuga. Küsimus, kas pankrotimenetluses toimunud ettevõtte üleminekust

saab tekkida käive või mitte, ei olnud asjas nr 3-3-1-25-13 vaidluse esemeks ja Riigikohus ei

võtnud selle kohta ka selget ja ühemõttelist seisukohta. Ka Tallinna Ringkonnakohtu

13.12.2012 otsusest nr 3-10-1514, millega nõustumisele Riigikohus otsuse nr 3-3-1-25-13 p-s

15 viitas, ei saa järeldada midagi enamat. Ringkonnakohus märkis vaid, et „VÕS § 181

eesmärgiks on välistada VÕS-s võlausaldajate kaitseks sätestatud regulatsiooni, mille

põhisisuks on ettevõttega seotud kohustuste üleminek koos õigustega (VÕS § 182 lg 2),

kohaldamine juhtudel, mil see küsimus vajab eriregulatsiooni. Seega omab VÕS § 181 KMS §

4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust.“ Niisiis ei öelnud ringkonnakohus samuti selgelt, kas

pankrotimenetluses toimunud ettevõtte üleminekust saab tekkida käive või mitte. Seetõttu ei

pea kohus õigeks juhinduda käesolevas asjas Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-25-13.

14. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et käesolevas asjas ei välista KMS § 4 lg 2 p 1

kohaldumist

asjaolu,

et

kaebaja

omandas

Rexest

Grupp

OÜ

(pankrotis)

vara

pankrotimenetluses.

8(9)

15. Ettevõtte ülemineku kindlakstegemisel tuleb erinevaid kriteeriume koostoimes hinnates

välja selgitada, kas üle on läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (ettevõtte

tuum), kuid ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ei pea olema üle antud kogu ettevõtte vara.

Samuti pole oluline, et ettevõte läheks üle korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu otsus nr 3-

2-1-82-10, p 13).

Käesolevas

asjas

tugineb

maksuhaldur

ettevõtte

ülemineku

põhjendamisel

lisaks

pankrotimenetluses soetatud vara omandamisele kaebaja poolt ka muudele kriteeriumitele,

mida tuleb hinnata kogumis. Kohus leiab siiski, et arvestades Rexest Grupp OÜ (pankrotis)

tegevusala – madalakvaliteediliste määrdunud segaplastjäätmete ümbertöötlemine, mille

tulemusena toodeti plastgraanuleid, millest omakorda oli võimalik lõpp-produktina toota

ehitusmaterjale (terrassilauad, punnlauad, müratõkked jne) – tuleb kriteeriumitest eriti

kaalukaks pidada just materiaalse põhivara üleminekut. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja

soetas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara pankrotimenetluses toimunud enampakkumisel

tervikvarana – enampakkumisel ei müüdud eraldiseisvalt kaupu, varasid ja õigusi ning ka

maksumus oli määratletud kogu varale üksikute kaupade maksumust eraldi välja toomata, kuigi

tervikvara hulka kuulusid erineva käibemaksumääraga kaubad (vt MTA 12.04.2017 vastuse

lisas 8 olevad müügiarved ja enampakkumise teade; lisas 10 olevad pankrotivara üleandmise

aktid; lisas 18 olevad kaubamärgi ja domeeninimede üleandmise dokumendid; lisas 20 olevad

jäätmeloa üleandmise dokumendid; lisas 34 sisalduv pankrotihalduri 27.05.2016 teade). Lisaks

ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja sai Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste juhatuse liikmetega

seotud Elegro OÜ kaudu Rexest Grupp OÜ (pankrotis) oskusteabe, mis võimaldas soetatud

materiaalse vara baasil tootmisega jätkata (MTA 12.04.2017 vastuse lisa 33). Seejuures on A.

S. maksuhaldurile selgitanud, et nimetatud oskusteave, hankijate kontaktid jms ei olnud Elegro

OÜ omandis, vaid Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste juhatuse liikmete peas (23.08.2016

seletus MTA 12.04.2017 vastuse lisas 22). Ka see kriteerium on käesolevas asjas suure kaaluga.

16. Ettevõtte üleminekut ei välista ainuüksi asjaolu, et Rexest Grupp OÜ oli ajal, mil kaebaja

tervikvara omandas, pankrotis. Kohus kuulutab pankroti välja siis, kui võlgnik on maksejõuetu

(PankrS § 31 lg 1), kuid pankrot ei tähenda automaatselt ettevõtte tegevuse lõpetamist (vt

PankrS § 129).

Praeguse vaidluse puhul viitavad asjaolud sellele, et hoolimata pankrotist oli Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) näol tegemist ettevõttega VÕS § 180 lg 2 ja TsÜS § 661 mõttes, mitte

majandustegevuses mitteosaleva varakogumiga (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-85-12, p 15).

Pärnu Maakohus kuulutas Rexest Grupp OÜ pankroti välja 16.12.2015. Maksumenetluses on

aga tuvastatud, et tootmistegevus peatati alles 2016. a märtsi lõpus, Rexest Grupp OÜ

(pankrotis) varad anti kaebajale üle 2016. a aprillis ning juba 25.04.2016 oli täismahus tootmine

taastatud (vt maksuotsuse lk 5; A. S. 16.11.2016 seletus ja äriühingu tootmisraportid MTA

12.04.2017 vastuse lisades 38 ja 39, A. S. 23.08.2016 seletus MTA 12.04.2017 vastuse lisas

22; K. P. 29.06.2016 seletus MTA 12.04.2017 vastuse lisas 21, pankrotihalduri 27.05.2016

seletus MTA 12.04.2017 vastuse lisas 34). Seega oli tootmistegevuse seisak lühiajaline (vrd nt

Riigikohtu otsus nr 3-2-1-151-11, p 10, kus ei peetud määravaks, et ettevõtte üleandja lõpetas

tegevuse kolm kuud enne üleandmist). Eeltoodu valguses ei ole määravat tähtsust, et kaebajal

oli ajutiselt piiratud juurdepääs tootmisseadetele, nagu ka maksuhaldur õigesti selgitas (vt

maksuotsuse lk 5).

17. Ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ei ole nõutav, et ettevõtte üleandja ja omandaja tegevus

oleks täpselt samasugune, vaid piisab selle sarnasuse tuvastamisest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-

131-11, p 10).

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja omandas pankrotimenetluses lisaks tootmisseadmetele ka

laos oleva tooraine, materjalid ja lõpetamata toodangu. Maksuhaldur on tuvastanud

9(9)

(kontrollakti punkti 1.1.1.2 alapunkt 3), et alates varade üleandmisest 15.04.2016 kuni

01.05.2016 tegeles kaebaja tootmise tarbeks toormaterjali sisseostuga ja valmistoodangu

realiseerimisega ning müüs enampakkumisel soetatud valmistoodangu samale äriühingule,

kellele müüs valmistoodangut Rexest Grupp OÜ (pankrotis). Ka tootmistegevuse raportitest

(MTA 12.04.2017 vastuse lisad 38 ja 39) võib järeldada, et kaebaja jätkas pärast

pankrotimenetluses vara omandamist sarnase tegevusega. Maksuhaldur on tuvastanud ka selle,

et tegevuse jätkamisel kasutati Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endisi töötajaid, kellel oli

tootmisprotsesside ja seadmete kasutamise oskusteave ja kellele kaebaja juhatuse liige

väljendas soovi Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevusega jätkata (vt kontrollakti p 1.1.1.2

alapunkt 7 ja maksuotsuse lk 5-6; samuti MTA 12.04.2017 vastuse lisad 23-32). Sarnase

tegevusega jätkamisele viitab ka 21.04.2016 Elegro OÜ-ga sõlmitud leping (MTA 12.04.2017

vastuse lisa 60). Lepingu p 1.1.1 kohaselt soetas kaebaja Rexest Grupp OÜ (pankrotis) varad ja

soovib nende baasil jätkata tootmis- ja müügitegevusega ning OÜ Elegro omab nende tegevuste

käivitamiseks teadmisi. Lepingu p 1.2 kohaselt oli teenuse sisuks mh tootmistegevuse

taaskäivitamisele kaasaaitamine Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tootmispindadel, tootmisega

seotud know-how üleandmine, hankijate kontaktide üleandmine, hooldus- ja remondilepingute

süsteemi üleandmine, kliendikontaktide andmebaasi üleandmine aktiivse müügitegevuse

jätkamise eesmärgil (vt üleandmise kohta ka MTA 12.04.2017 vastuse lisa 33). Rexest Grupp

OÜ (pankrotis) majandustegevuse jätkuvusega seonduvalt on maksuhaldur veel välja toonud

(maksuotsuse lk 4), et Rexest Grupp OÜ (pankrotis) toodangu järgi oli turul tegelikult nõudlus

olemas ja kaebaja juhatuse liige K. P. pidas Rexest Grupp OÜ-lt (pankrotis) soetatud

seadmetega tootmistegevuse jätkamist perspektiivseks ja kasumlikuks.

18. Kohus lisab, et ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei ole määrav poolte tahe ettevõtte

üleminekuks, vaid maksustamisel tuleb hinnata tehinguid vastavalt tegelikele asjaoludele,

tehingu majanduslikust sisust lähtuvalt (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-1-13, p 17.4). Seega ei ole

sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramisel oluline, et väidetavalt oli kaebaja eesmärk

Rexest Grupp OÜ (pankrotis) varade soetamisel üksnes tootmisseadmete rentimine, mitte ise

tootmine. Selle valguses ja kõike eespool toodut arvestades ei ole määravat tähtsust ka asjaolul,

et kaebaja killustas hiljem Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevuse, andes tootmishooned

allüürile ja plastprofiilide tootmise seadmed, oskusteabe ja kaubamärgi PlastRex rendile

Plastrex Europe OÜ-le (vt 04.07.2016 lepingud tl 28-36), ning et Rexest Grupp OÜ (pankrotis)

endiste töötajatega sõlmis formaalselt töölepingud View Trading OÜ, kellelt Plastrex Europe

OÜ hakkas hiljem tööjõudu rentima (vt 04.07.2016 leping tl 37-39; vrd nt Riigikohtu otsuse nr

3-3-1-1-13, p 15, mille järgi ei välista ettevõtte üleminekut see, kui ülevõtja asub ülevõetud

ettevõtte tegevust mitmekesistama).

19. Kokkuvõttes ei ole vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks alust. Kuna kaebaja ei väida, et

vaideotsus rikub tema õigusi vaide esemest sõltumata, ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks.

Kaebus jääb seega rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega

jäävad menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit