3-2-1-69-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-69-17

Määruse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

Kohtuasi

Marit Lõbu hagi Keila Tarbijate Ühistu vastu 513 euro

74 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2017. a määrus

tsiviilasjas nr 2-16-13604

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Keila Tarbijate Ühistu määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marit Lõbu

Kostja Keila Tarbijate Ühistu, esindaja vandeadvokaat Janek

Väli

Asja läbivaatamise kuupäev

5. juuni 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2017. a määrus tsiviilasjas

nr 2-16-13604. Saata asi samale ringkonnakohtule Keila Tarbijate Ühistu apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Keila Tarbijate Ühistule määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marit Lõbu (hageja) esitas 17. juunil 2016 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni

töövaidluskomisjonile Keila Tarbijate Ühistu (kostja) vastu avalduse, milles palus kostjalt välja

mõista ületunnitöö tasu 596 eurot 54 senti. Töövaidluskomisjon rahuldas 9. augusti 2016. a otsusega

avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 513 eurot 74 senti. Kostja esitas Harju

Maakohtule avalduse lahendada asi hagimenetluses osas, milles töövaidluskomisjon hageja avalduse

rahuldas.

2. Hageja palus 10. oktoobril 2016 Harju Maakohtule esitatud hagis mõista kostjalt välja ületunnitöö

tasu 513 eurot 74 senti ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt olid pooled ajavahemikul 16. aprill 2014 kuni 29. aprill 2016 töösuhtes, mis

lõpetati poolte kokkuleppel. Kostja maksis hagejale ajavahemikus 16. aprill 2014 kuni 1. oktoober

2014 töötasu 480 eurot kuus, 1. oktoober 2014 kuni 1. august 2015 igas kuus 520 eurot ja 1. august

2015 kuni 29. aprill 2016 igas kuus 580 eurot. Töölepingu järgi arvestati hageja tööaega

summeeritult, neljakuuliste perioodidena (sh märts - juuni; juuli - oktoober; november - veebruar).

Hageja tegi ajavahemikus august 2014 kuni jaanuar 2016 ületunnitööd, mille eest on kostja jätnud

talle tasumata kokku 513 eurot 74 senti.

3. Kostja palus jätta hagi täielikult või osaliselt rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja nõue on osaliselt aegunud, sest ta ei vaidlustanud kostja kehtestatud töötasu arvutamise ja

tööaja arvestamise aluseks olevaid korraldusi ja tööajagraafikuid nelja kuu jooksul. Hageja töötas

kindla töötasuga ja summeeritud tööajaga arvestusperioodiga neli kuud. Kostja tööaja arvestus on

õige ja ta ei ole jätnud hagejale ületunnitöö tegemise eest tasumata. Kostja ei vähendanud hagejaga

kokkulepitud tööaega pühade ja tähtpäevade seaduse (PTS) §-des 1 ja 2 loetletud rahvus- ja

riigipühade võrra, kuna seda ei ole töölepingu seaduses (TLS) ette nähtud. Ainuüksi asjaolu, et

rahvus- ja riigipühad loetakse puhkepäevadeks, ei anna alust summeeritud tööaja arvestuse korral

kokkulepitud tööaega vähendada. Kui hageja oli arvestusperioodi lõpuks teinud ületunnitööd, tuleb

see hüvitada 0,5-, mitte 1,5-kordselt, sest vaidlusaluse aja eest on kostja hagejale maksnud

kokkulepitud tasu.

4. Harju Maakohus rahuldas 9. jaanuari 2017. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

513 eurot 74 senti. Menetluskulud jäid kostja kanda, kuid kuna hagejal ei olnud menetluskulusid

tekkinud, ei määranud maakohus kulude rahalist suurust kindlaks.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole hagi aegunud, sest hageja pöördus töötasu nõudega

töövaidluskomisjoni individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 3 sätestatud

kolmeaastase tähtaja jooksul. Töötasu nõudmiseks ei pidanud hageja vaidlustama kostja korraldusi.

Kostja lähtus hageja tasustamisel tema tegelikest töötundidest ega vähendanud kokkulepitud tööaega

PTS §-des 1 ja 2 loetletud rahvus- ja riigipühade võrra. Kuna PTS-s on lisaks TLS-le reguleeritud

töö- ja puhkeaega, pidanuks kostja seda kohaldama hageja töö- ja puhkeaja arvestamisel. Kui PTS-s

on teatud päevad märgitud puhkepäevadena, siis tuleb nende päevade tunnid jätta kokkulepitud tööaja

arvestusest välja, kuna tegemist on laupäevale ja pühapäevale lisanduvate puhkepäevadega. Asjaolu,

et PTS-s puudub viide TLS-le või vastupidi, ei tähenda, et PTS ei kohaldu. Kuna kostja ei

tutvustanud hagejale tööaja arvestamise korraldusi, on need TLS § 2 järgi tühised.

Kuna pooled olid leppinud kokku summeeritud tööaja arvestuses arvestusperioodiga neli kuud, tuleb

hageja ületunnitöö mahu kindlakstegemisel tuvastada töötundide arv ning seda ületavad töötunnid iga

neljakuulise arvestusperioodi lõpuks. Kõik töötunnid, mis ületavad kokkulepitud tööaega

arvestusperioodi lõpuks, on käsitatavad ületunnitööna. Lähtudes hageja ületundide arvestusest ja

kostja esitatud tööajatabelitest, on hagi põhjendatud ja tõendatud.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et hagejale ei saaks ületunde hüvitada rohkem kui 0,5-kordselt, kuna

ühekordselt on nende eest juba tasutud. Kostja esitatud hageja töötasu arvestusest nähtuvalt on

ületundide eest jäetud hagejale tasumata 1,5-kordselt, sest hagejale kehtestatud töötasu maksti

kokkulepitud töötundide alusel ja ületunnid jäeti palgaarvestusest täies ulatuses välja. Kostja

seisukoht, et hagejale makstud lisatasu tuleks arvestada tasuna ületundide eest, on põhjendamata ja

vastuolus seadusega. Kostjal ei ole õigust nõuda hagejale makstud lisatasu tagasi ega seda

tasaarvestada hageja töötasu nõudega.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi

rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Lisaks palus kostja tunnistada

põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 või

sama säte koos § 405 lg-ga 1. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 28. veebruari 2017. a määrusega kostja apellatsioonkaebust

menetlusse võtmast. Kostja apellatsioonimenetluse kulud jäid tema enda kanda.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud lihtmenetluse asjaga,

milles esitatud apellatsioonkaebuse saab menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud

tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Ringkonnakohtul ei ole alust

apellatsioonkaebust menetlusse võtta.

TsMS § 637 lg 21 ei sisalda põhiseadusega (PS) vastuolus olevat edasikaebeõiguse piirangut.

Samasisulise aluse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks sätestab ka TsMS § 637

lg 1 p 6, mis annab ringkonnakohtule sõltumata sellest, kas tegemist on lihtmenetluse või n-

ö tavamenetluse asjaga, õiguse keelduda ilmselgelt põhjendamatu kaebuse menetlusse võtmisest.

Kõnealune piirang ei ole PS-vastane ka seetõttu, et apellandile on tagatud kaebeõigus ringkonnakohtu

lahendi peale ning Riigikohus saab kontrollida apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust

tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud

tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. PS-ga vastuolus ei ole ka TsMS § 637

lg 21 koos § 405 lg-ga 1 osas, milles need näevad ette edasikaebeõiguse piiramise varalise nõudega

hagi korral, mille hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 200 eurole või

350 eurole. TsMS § 405 lg 1 eesmärk on anda kohtule võimalus lahendada väikese rahalise

väärtusega ja sisuliselt lihtsad asjad võimalikult kiiresti ja võimalikult väikese bürokraatiaga.

TsMS § 405 lg-s 1 sätestatud rahaline piir ei ole vastuolus PS-ga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja palub tunnistada

TsMS § 637 lg 21 PS-ga vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata või tunnistada sama säte PS-ga

vastuolus olevaks koos TsMS § 405 lg-ga 1. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Määruskaebuse kohaselt on lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumist

võimaldav TsMS § 637 lg 21 või sama säte koos TsMS § 405 lg-ga 1 PS-ga vastuolus ja tuleb jätta

kohaldamata. Lisaks leidis maakohus valesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõudele

kohaldub ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg, sest kostja oli rakendanud

töötundide arvestuse korraldusega, mida hageja ei vaidlustanud selle tähtaja jooksul. Maakohus leidis

valesti, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb kokkulepitud tööaega riigipühade võrra

vähendada ja riigipühal töötamine on seetõttu ületunnitöö. Maakohus jättis valesti arvestamata kostja

alternatiivse väitega, et kui hageja oli teinud ületunnitööd, tuleb see hüvitada 0,5-kordselt, sest

ühekordselt on kostja hagejale juba tasu maksnud.

8. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja

kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause järgi tühistada ja

kostja apellatsioonkaebus tuleb saata samale ringkonnakohtule uuesti menetlusse võtmise

otsustamiseks.

10. Hageja nõudis kostjalt 513 euro 74 sendi väljamõistmist. Seega on tegemist lihtmenetluse asjaga

TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes.

Sellises asjas esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema,

kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega

selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt mõjutada lahendit.

11. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et TsMS § 637 lg 21 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Kolleegium on varem sama sätte kohta leidnud, et võimalik põhiõiguste riive ei ole piisavalt

intensiivne ning on sisult sobiv, vajalik ja mõõdukas. Lihtmenetluse asjades on tagatud isikule

kaebeõigus esimese astme kohtu otsuse peale ning samuti on tagatud kaebeõigus Riigikohtule, kui

ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 10). Kolleegiumi varasema selgituse kohaselt lahendab

ringkonnakohus maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654

ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid (vt nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-80-11, p 17; 1. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11, p 9). Kolleegium jääb

nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas. Kuna kohtuasja sisuline läbivaatamine kolmes

kohtuastmes on menetlusosalisele tagatud ka juhul, mil ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust

menetlusse võtmast varalise nõudega hagis, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või

350 eurot, nõustub kolleegium ka ringkonnakohtu järeldusega, et põhiseadusega vastuolus ei ole

TsMS § 637 lg 21 koos § 405 lg-ga 1 osas, milles see piirab edasikaebeõigust varalise nõudega hagi

korral, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot.

12. Kolleegium osutab kõigepealt oma varasemale seisukohale, et ringkonnakohus saab

menetlusökonoomia kaalutlusel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud kaebuse

menetlemisest keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu

13. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

25-16, p 11).

Samuti kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et valdkonnas, mille materiaalõiguse normide

kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, oleks lihtmenetluse asjades otstarbekas maakohtul

anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui

maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud (vt nt Riigikohtu 30. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-30-12, p 10; Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).

Kolleegium on varem selgitanud, et kuigi kõrgema astme kohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel

ja kohaldamisel on kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbi vaatavale madalama astme kohtule

(TsMS § 658 lg 2, § 693 lg 2), saab tõhusama õigusemõistmise huvidest lähtudes pidada ka

ringkonnakohtute üheks funktsiooniks maakohtute praktika suunamist ja ühtlustamist laiemas

tähenduses (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 11). Riigikohtu

praktikat ei ole küsimuses, kas summeeritud tööaja arvestuse korral on tööandjal kohustus vähendada

töötajaga kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühade võrra.

TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel oleks ringkonnakohtul olnud õigus keelduda apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus oleks õiguslikult perspektiivitu.

Kolleegium on varem selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). See tähendab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel peab

kohus apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas

sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt ka

Riigikohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07, p 10). Ringkonnakohus ei ole

apellatsioonkaebuse õiguslikku perspektiivikust hinnanud.

13. Kolleegiumi arvates on maakohus hagi lahendamisel kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ja

rikkunud otsust põhjendamata jättes oluliselt menetlusõiguse normi, ning see võis tuua kaasa asja

ebaõige lahenduse. Maakohtu otsusest ei nähtu, millisel õigusnormil põhineb järeldus, et kostja

pidanuks hagejaga kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühade võrra vähendama.

Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et töölepingu seadus defineerib mh nii summeeritud

tööaja kui ka ületunnitöö mõisted ning näeb ette summeeritud tööaja ning ületunnitöö arvestamise ja

hüvitamise üldised põhimõtted (vt nt TLS § 6 lg 6, § 43 lg 3, § 44 lg-d 1 ja 7). Samas ei sätesta

töölepingu seadus ega muu õigusakt summeeritud tööaja arvestamise ega ületunnitöö

kindlakstegemise ja hüvitamise täpsemat korda. Üldjuhul täidab töötaja tööülesandeid kokkulepitud

tööajal, kuid TLS § 44 lg 1 võimaldab pooltel leppida kokku, et töötaja kohustub tegema

ületunnitööd, st töötama üle kokkulepitud tööaja. Summeeritud tööaja arvestuse korral on ületunnitöö

kokkulepitud tööaega ületav töö arvestusperioodi lõpul. Kui pooled on leppinud kokku, et ületunnitöö

hüvitatakse rahas, maksab tööandja TLS § 44 lg 7 alusel töötajale 1,5-kordset töötasu (Riigikohtu

16. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-15, p 13).

Töölepingu seadusest ega ühestki teisest õigusaktist, mh pühade ja tähtpäevade seadusest, ei tulene,

et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja

kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Muu hulgas ei anna kokkulepitud

tööaja vähendamiseks alust TLS § 19, mis sätestab näitliku loetelu olukordadest, mil töötajal on õigus

keelduda töö tegemisest. Asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest

keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 p 6 tähenduses.

Kolleegium märgib, et kui tööaeg langeb rahvus- ja riigipühale, maksab tööandja töö eest

kahekordset tasu (TLS § 45 lg 2 ja PTS § 4 lg 2). Lisaks võivad pooled TLS § 45 lg 3 kohaselt

leppida kokku, et rahvus- ja riigipühal tehtav töö hüvitatakse täiendava vaba ajaga. Kahekordse

töötasu maksmise kohustus on tööandjal ka juhul, kui pooled on leppinud kokku summeeritud tööaja

arvestuses (TLS § 6 lg 6). Samuti võivad pooled ka summeeritud tööaja arvestuse korral leppida

kokku täiendava vaba aja andmises.

Kolleegium järeldab eeltoodud sätetest, et töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühal

töötamise aja võrra ei vähendata. Seega ka juhul, kui summeeritud tööaja arvestusperioodis on töötaja

kokkulepitud tööajale langevaid rahvus- ja riigipühi, arvestatakse ületunnitööks üksnes tööaeg, mis

ületab arvestusperioodi lõpuks kokkulepitud tööaega. Vastupidine tõlgendus võib kolleegiumi arvates

viia tulemuseni, et rahvus- ja riigipühal töötamine on alati samal ajal ka ületunnitöö, st töötajale tuleb

sel ajal töötamise korral maksta 2,5-kordset tasu TLS § 45 lg 2 järgi ja kokkuleppe korral ka 1,5-

kordset tasu TLS § 44 lg-te 6 ja 7 järgi. Samuti võib vastupidine tõlgendus viia järelduseni, et

töötajale tuleb ületunnitöö eest maksta tasu ka juhul, kui ta ei pidanud töögraafiku järgi rahvus- ja

riigipühal töötama ega ole seda ka teinud. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi ei oleks viimane aga

kooskõlas TLS § 1 teises lauses ja § 28 lg 2 p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt maksab tööandja

töötajale töötasu töö eest (v.a TLS §-d 35, 36 ja 38) (Riigikohtu 16. detsembri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-143-15, p 13). Seega ei oleks kokkulepitud tööaja vähendamine rahvus- ja

riigipüha võrra kooskõlas töölepingu seaduse mõtte ja eesmärgiga.

14. Kolleegium ei saa ise otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kuna

ringkonnakohus peab esmalt kontrollima apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse

võtmise järel kaebuse lahendama. Juhuks, kui ringkonnakohus võtab kostja apellatsioonkaebuse

menetlusse, märgib kolleegium, et kuna maakohus on lähtunud hagi rahuldamisel hageja esitatud

tegelikult töötatud ajast, kuid otsuses ei ole hageja arvutusi selgitatud, peab ringkonnakohus asja

läbivaatamisel tegema kindlaks, kas hageja tegi ületunnitööd. Kui hageja tegi ületunnitööd ja kostja

on selle eest hagejale maksnud kokkulepitud töötasu, võib olla põhjendatud kostja alternatiivne

vastuväide, et hagejal on õigus saada lisaks üksnes 0,5-kordset tasu.

15. Kolleegium märgib veel, et maakohus ei kohaldanud valesti materiaalõiguse normi ega rikkunud

menetlusõiguse normi, kui leidis, et hagi ei ole aegunud. Ületunnitöö tasu nõue on käsitatav töötasu

nõudena (TLS § 44 lg 7, § 5 lg 1 p 5), millele kohaldub ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastane

aegumistähtaeg. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei pidanud vaidlustama kostja kehtestatud

töögraafikuid ja tööaja arvestamise korda.

16. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse

võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel

ringkonnakohtu otsustada.

17. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

kostjale tagastada.

Peeter Jerofejev, Ants Kull, Malle Seppik